Mis meid sinna Taliharja Vanakurjale sel aastal siis ajas, kurat seda teab! Tegelikult ikka tean küll - Mihkel ajas 😁
Olime sügisel rääkinud, et nii “trenni” mõttes peaks kambaga (mina, Andres, Tambet ja Mihkel) mingi pikema matkalaadse ürituse läbi tegema ja no esimene, mis sel aastal tulemas oli, oligi Taliharja Vanakuri, kuhu siis Mihkel end mingis meeltesegadushoos kirja pani. Ja no kuidas sa siis lased inimesel üksi minna, kahju hakkas ja 1.jaanuari hommikul saatsime me Andresega ka oma ankeedid teele ja ega siis ei jäänud ka Tambetil midagi muud üle, kui end ära regada. Meid kõiki kinnitati osalejate sekka - sest ega igaüks sinna saagi. Peab olema ette näidata mingigi pikem kestvusüritus - jooks, rogain, matk, Expedition Estonia, maraton vm seesugune.
Lugesin risti ja põiki juhendid läbi, et selgust saada, mida siis kaasa vaja pakkida on, sest talvel pole me veel öösel kuskil 24h ringi tuianud.
Andres leidis, et tal on vaja uut ja suuremat seljakotti - selle ta sai! https://matkasport.ee/paevamatka-kotid/ ägeda 35L Jack Wolfskin’i oma. Mina tellisin https://thermowave.com/et/ lehelt mõlemale meriino aluskindad - vot see oli küll väärt ost, sest minul olidki enamjaolt käes õhukesed suusakindad ja öösel tõmbasin alla veel meriinod. Kuna mul pikka sooja pesu pole siiani kuskil vaja läinud, tellisin samalt lehelt ka meriinopüksid ja pikavarrukaga pluusi. Veel oli kohustuslikus varustuses vaja kaasa vedada magamismatt/mullikile (isoleerimaks end külmalt ja märjalt maapinnalt, kui peaks tekkima vajadus abi oodata pikemalt kuskil), soojem jope või magamiskott, hädaabitekk, pealamp, akupank, varupatareid, gps, väike apteek ning sööki ja jooki. Igaksjuhuks vahetussokid ja kindad, soojem müts ja üks kiht riideid, et vajadusel juurde panna, kui ikka külm näpistama hakkab. Õnneks ilma lubas okeid - väikese miinusega ja selget ning tuuletut ööd.
Reedel sõitsime Andresega Tartusse, et Tambeti juures öö mööda saata ja sealt hommikul kõik koos Holstre-Pollisse startida. Kotid olime juba kodus valmis pakkinud, ainult võikud ja vee pidime veel Tartus juurde panema. No need seljakotid said ikka päris punni ja raskeks - igaksjuhuks ei kaalunud, parem on kui ei tea 😀
Hommikul kiire kohv ja munapuder ning teele. Sõitu ca.tunnike. Kõigil olid näod naerul ja tuju hea. Holstre-Pollis käis juba mõnus sagimine ja bussidesse koha otsimine. Kuna Mihklil ja Tambetil bussis istekohta ei leidunud, külitasid nad bussipõrandal see 40minti sõitu stardini.
Start anti Ala külast. Kokku oli rahavst vist ca.250, kes siis kas joostes/kõndides, suuskade või rattaga olid tulnud seda rada läbima - kas siis 101km pikka rada või 55km nö “Pehmo rada”. Sõgedad võisid lisaks lõpus tõmmata veel 24km peale nö “Sõgeda sõõri”
Ilmselgelt olime me end reganud pikale, 101km distantsile, sest ega me ju mingid “pehmod” pole, kui minna, siis ikka nii, et mäletad! Aga selles leppisime küll kohe kokku, et ühtegi jooksusammu me ei tee, ainult tempokõndi!
Eelnevate päevade sula oli enamiku teedest muutnud liuväljadeks ja nendel püstipüsimine oleks olnud suur probleem, aga olime reedel veel enne Tallinnast välja sõitu Matkaspordist Yaktrax PRO jäätallad ostnud ja no hää oli, muidu oleks ainult maoli maas olnud. Kuigi minul andis üks mingil hetkel järgi ja üks kummidest talla alla läks katki, samas ümber jala nad püsisisd ja libisemast hoidsid.
Stardis oli nii tuttavaid nägusid, kui tundmatuid kujusid, aga kõik olid rõõmsalt elevil ja tahtsid kangesti “panna”, sest sellistel üritustel peab lihtsalt “panema” 😆
No ja saigi kell 12 ja start oli antud - lasime selle suure massi ees minema joosta/sõita/suusatada ja jäime üsna tahaotsa tiksuma, aga kiiret ju polnud, meil oli ju aega tervelt 24h.
Esimese medaljoni pidime saama umbes 15km Tündre järve lõkkekohas, aga kõigepealt oli vaja sinnani jõuda mööda klaassiledat ja jäist teed - kuda seal peal suusatada sai või rattaga sõita, jääb mulle mõistatuseks. Nähes kuidas meist kaks naisterahvast fättidega möödusid, üks neist korduvalt külili käis, ei tekkinud mul küll isu rattaga seda jama kaasa teha! Minust oleks see ratas sealsamas võssa lennanud ja sinna jäänud.
“Mina ei tea su nime,
Sinu külm käsi mu pükste sees.
Paaristõukega minna,
Ja terve talv on meil veel ees!”
Tahtsin ümiseda, kui nägin suusajälgi teekõrval põllul. Lumekoorik vist kergemaid kandis, raskemad tuhisesid vast niismama mööda jääd - a kiiver ja muu kaitsevarustus oleks pidanud neil kohustuslikus korras üll olema, sest kukkuda oli valus.
Ilm oli ilus päikseline, paar kraadi külma ja super. Möödusime Taagepera lossist, klõpsisin pilte - sest mälestusi peab jääma - muidu tundub hiljem kõik nagu unes toimunud. Teed olid libedad, meie naelad pidasid, Tambetil olid ka naeltega tossud jalas aga Mihkel “uisutas” oma tavaliste talviste jooksukatega. Korra pani ikka külje kah maha, aga vist üsna pehmelt (kui see jääl üldse võimalik on). Päris üksi me kordagi teel polnud, ees ja taga oli ikka mõnda seltskonda või inimest näha.
Metsavahelised rajad olid juba ette sumbatud, aga selline pehme lumepudru väsitas, aga endiselt leidsin ma, et jalgsi on seda asja ainuvõimalik teha!
Pea 3tunniga olimegi esimeses kp-s, piiks si-pulgaga ja medaljon karabiini külge. Kasutasin võimalust käia rmk poolt ehitatud käimlas - ikka parem, kui taguotsa tuulekäes külmetada. Seal punktis vist oli esimene katkestaja - naisterahavas, kel pulss laes ja oli vist kukkunud ka - otsus katkestada pole kunagi kerge, aga tervisega riskida ka ei tasu.
Ega valget aega enam palju jäänud polnud ja vantsisime tempokalt edasi. Vahepeal krõbistasime soolapähkleid (mis olid täiesti magedad) ja mõne kommi. Päikese loojang ühel pool, kuu tõus teisel oli ikka ütlemata ilus vaatepilt, õhk oli karge, aga külm ei olnud. Mina olin pm samamoodi riides nagu vahel suvistel öistel retkedel - lühike ja pikk meriinopluus ja jope ning jalas talvised jooksupüksid, paksemad meriinosokid ja kindad. Kohati käisin paljakäsi, sest käed mul üldiselt külma ei karda ja pigem jahutan end nii. Andres oli pisut paksemalt, aga ta on rohkem külmavares ses suhtes ka.
Kuskil 25km pidi esimene tugipunkt lõkkega olema, aga enne seda oli vaja üle Teringi raba minna - laudtee oli kenasti jääs ja tasakaalu pidi ikka kannikatunnetusega hoidma. Vahepeal käisime ära ka Lätis, vähemalt nii Andrese telefon ütles: Tere tulemast Lätti! Saldejumps ja labas rokas!
Teringi lõkkeplatsile jõudes meid juba oodati sooja joogi ja kommidega - 4 viimast kommi jagati meile ära ja viimased tulijad jäidki vist ilma magusa suutäieta. Meie otsustasime seal oma suurepärased praemuna-singi-hapukurgi-salatilehe võikud ära süüa, sinna peale kulus mitu topsitäit sooja teed või morssi (enam ei mäleta kumb see oli, aga soe jook see ometigi oli). Mihkel otsustas oma jalanõusid vahetada ja villidega tegeleda - ime, et ta üldse tervete kontidega sinnani jõudis. Muidugi Mihkli seljakott oli muljetavaldav - ta vist tassis pool elamist kaasa. Vahetusjalanõud ta igatahes koukis sealt välja - mis seal veel oli…pole õrna aimugi. 💼
Võileib maitses väga hea - ei närinudki saepuru, aga see tuleb hiljem, kui ükskõik mida sa sööd, siis maitset pole ja kõik tundub ühtemoodi saepuru olevat.
Edasine tee kulges pimedas, samas suur täiskuu (või oli see peaaegu täiskuu) valgustas nii palju, et lagedamatel kohtadel polnud pealampe vajagi, metsavahel tuli need siiski põlema panna, et natukenegi jalge ette näeks. Mihkel vist kiusupärast ei pannud oma lampi pähegi mitte või oli see kokkuhoid patareide pealt, igatahes tema kõndis pimeduses või meie valgusvihus. Kilomeetrid möödusid aeglaselt, Andresel hakkasid käed külmetama ja ta toppis kinnaste sisse soojapadjad. Tee oli vahepeal väga üksluine ja jäine. Enne 40km, vantsis pimeduses üks kogu väga vaevaliselt edasi. Järgi jõudes uurisime üksi kulgevalt noormehelt olukorra kohta ja ega see tal kiita polnud - totaalne energia puudus, jalakrambid ja muu seesugune. Andsime talle ühe magneesiumi, käskisime süüa ja juua rohkem, ning veidi reisi kätega taguda, et krampe leevendada. Meist ta sinna vaikselt maha lonkima jäi ja hiljem träkki vaadates ta õige pisut peale meie kohtumist ikkagi katkestas, ju olid asjad ikka liiga hullud.
Meie ootasime, et jõuaks juba kesklaagrisse ja saaks sooja sööki. Kohe oli aru saada, kui energa hakkas otsa saama jäime kõik väga vaikseks ja lontisime omaette, aga kui olime midagi söönud ja energiat rohkem oli ka juttu rohkem.
Enne kesklaagrit oli uus medaljoni koht Rutu Raketibaasis (polnud elus sellisest kohast enne kuulnud). Uus medaljon karabiini küljes oli kesklaager juba käega katsuda, aga enne oli vaja veel seal Sakala kõrgustikul metsarägas rassida - küll üle puude ja alt puude ronida. Ega keha enam hästi painduda ei tahtnud ja see ronimine ei olnud üldse meeldiv. Aga endiselt ei oleks ma olnud nõus seal ei suuskade ega rattaga olema. Arusaamatu, kuidas sellest tormimurrust võiks suuskadega läbi minna - võtad kaenlasse, jäävad need risti puudesse kinni, jalas kah neid hoida ei saa…johhaidii…ma oleks need suusad ammu pooleks murnud ja mõnele tugipunkti lõkkele hoogu juurde nendega andnud. Samas oli selliseid suusajälgi, mis läksid otse murdunud puu juurde ja üle puu jätkusid täpselt sama moodi otse….veider. Ei mingeid jälgi, et oleks suuski ära võetud ja üle puu ronitud, või puu alt läbi püherdatud - vist tehti mingi hüpe otse üle ja mindi lihtsalt edasi.
Seal tormimurrus jõudsime järgi samadele naisterahvastele, kes alguses libedal jääl meie ees fättidega külili olid - oi vaesekesed, andis neid rattaid sealt puudest üle ja alt lohistada. “Nagu surnud hobust veaks kaasa!”: nentis neist üks. Kahjuks seal keksklaagris nende retk ka lõppes - Vanakuri sai nad seal kätte. 😈
Keksklaagrisse jõudsime õhtul ca. 21 paiku, päris väsinult ja näljaselt. Aga see kamp, kes seal meie eest hoolitses oli ikka super - soe mulgipuder hapukurgi ja leivaga toodi ette, kuum tee suhkruga pisteti pihku ja lubati lõkke ääres jalgu soojendada. Täitsime ka oma veekotte ja toppisin kaasa ka ühe pakutud Red Bulli (sest Red Bull annab tiivad) Seal võttis Tambet jalad lahti ja ka Andres vaatas, mis saabaste sees toimub ning vahetas sokke. Tambetile (ja muidugi meile kõigile) olid sinna kaasaelama tulnud Maris (Tambeti abikaasa) laste ja vanematega - kuivatati ja soojendati Tambeti saapaid, toodi sööki ette ja poputati kuidas osati. Mina sain jälle tuulevarjus kempsus käia - no ei ole see naisterahvaste elu lihtne…
Ega me siiski pikalt seal ei passinud ca.35minutiga saime oma asjad aetud ja uuesti minekule - ega see sooja lõkke äärest minema ja uuesti oma keha liikuma saamine lihtne polnud, kondid olid juba kanged, lihased andsid tunda ja vasak jalg oli pahkluust endiselt veidra tundega. Aga ostsustasin, et saapaid ära ei võta ja ei vaata, mis seal toimub - parem kui ei tea, sest mida ei tea, seda pole olemas 😁 metsikut valu ega midagi ju polnud, lihtsalt kuidagi ebamugav tunne oli nagu tallaalune oleks krambis või paistes või nii. Kesklaagris otsustasime Andresega igaksjuhuks ühe portsu valukaid kah sisse võtta ja no ibukas teeb imesid - mõne aja pärast oli samm juba reibas ja valud erinevates kohtades taandusid. Kuna kõht oli täis ja energiat jagus, jagus ka juttu, aga minna oli veel umbes 55km….
Milleks seda kõike ikkagi vaja on teha?! Vot ei tea! Kilomeetrid hakkasid venima ja mida öö poole seda jahedamaks läks, samas kui kõndida, siis otseselt külm ei olnud, järgmine lõkkega tugipunkt pidi olema kõigest 11km kaugusel Karumatsil. Kuu paistis, tähed särasid - ma tegelikult lootsin virmalisi näha, sest öö varem olla olnud üle Eesti neid vaadeldud. Loomulikult tol ööl neid enam polnud.
Karumatsi lõke oli soojendav ja tegelased seal toetavad - pakkusid sooja jooki, kommi ja boonusena coca-coolat (njammm) - kommidest loobusime, aga taguotsa toetasime maha küll ja soojendasime veidi käsi-jalgu, cocast ka ära ei öelnud. Tambet kooris jalad paljaks ja tohterdas ville. Lasime endist lõkkepaistel pilti teha - nüüd pilte vaadates oleks mul nagu ninjamask ees - nägu punane, aga ümber silmade valge. Ju päeval jäält peegelduv päike, väike tuul ja öine külm tegid oma tööd seal. 20mitsa soojendasime oma konte, aga pikalt olla ju ei saanud - järgmine punkt on ju kõigest 20km kaugusel ja siis juba lõpp käega katsuda ehk veel lisa 20km.
Pea terve tee olime vahelduva eduga ühe üksiku meesterahvaga koos kõndinud. Punktides ta kunagi palju aega ei viitnud ja läks alati enne meid minema, aga igakord jõudsime talle järgi ja siis hoidis ta meile sappa, nii ka Karumatsist lahkudes, oli tal mõningane edumaa. Vantsisime edasi, sest ega muud ju teha polnud. Vahelduva eduga toksisin rusikatega reisi, et ennetada liigset lihaspinget, mis mu põlved valutama paneb (ja põlvevalu ma seekord ei saanudki), lonks haaval jõime ja pressisime vahepeal veidi süüa, sest ega energiapuuduses hakkab külm ja tuleb uni. Batoonid olid ka külmast kanged ja andis neid närida - ühe lõpu viskasin minema, lihtsalt jõleda maitsega. Andresel külmus vesi seljakotis ära või siis pigem ikka voolikus (ju unustas tagasi puhuda) puhkus ja soojendas seda voolikut siis põues ja lahti ta selle sai õnneks, sest ilma veeta on ikka paha-paha. Kogu teekonna peale pressisin sisse ka ühe geeli, mis jällegi oli külmast veidra konsistentsiga - selline valge, veniv ja kleepuv - johhaidii, meenutas midagi….hmmm…alla ma selle igatahes pressisin.
Mingi hetk Tambet teatas rõõmsalt, et sai teise kaardi võtta, see tähendas, et lõpp juba paistis ju 🗺
Vahepeal jäid Mihkel ja Tambet meist maha, siis jälle meie neist. Näha oli, et suur ja eeldatavalt raske kott tegi Mihkli seljale liiga ja hõõrus vist - hoidis teine kätega seda seljast eemal või lasi kotil kätepeale toetuda, ka lonkas ta veidi (aga ega Mihkli uhkus ja ego luba ju kaevelda või viriseda). Hiljem selgus, et tal oli septembris hüpeka murd olnud - no ikka tasub siis ju 4kuu pärast tulla 101km jää ja lumepudrus sumpama tulla! Sooda ikka.
Me olime Andresega kaasa võtnud oma matkakepid, mis siiani olid niisama kaasa kõlkunud - pakkusin neid Mihklile, et ehk veidi parem kõndida ja saab jalale veidigi leevendust. Aga ei olnud ta nõus mingite keppide najal tatsama…veel mitte. Ka Andrese jalgade olukord ei olnud kiita, villid tegid liiga ja lihased jäid aina valusamaks.
Jõudsime uusti järgi härra A.Sülla’le, veidi enne Tuhalaane küla bussipeatust. Otsustasime sinna hetkeks istuma jääda, et Mihkel saaks jalad korraks üles tõsta ja vere teistpidi ringi käima. “Buss tuleb 2.30”: ütlesid Tambet ja Mihkel, kui hr.Sülla hetkeks seisma meie juures jäi 😂 Ta vaatas meid nagu kuutõbiseid ja rühkis edasi. Umbes 10 minutit pausi - minul hakkas külm ja vedasin ühe pika meriino veel selga - siis oli mõnus. Ega see sirutus vist väga palju ei aidanud, sest endiselt Mihkel lonkas ja hoidis oma jalga. Eks seal libedal jääl ja pehmes lumes oli keeruline tasakaalu hoida ja mingit kindlat tuge jalale leida.
Kohe oli kolmanda medaljoni koht - Tuhalaane Jumalaema Uinumise kiriku varemetes, aga selleks et sinna saada, oli vaja ronida päris korralikust künkast üles ja kangete kontidega ei ole see üldse meeldiv tegevus. Igatahes oma medaljonid me kätte saime. Palvetama ei jäänud. Ronisime sealt mäest alla ja hakkasime edasi vantsima - pakkusin uuesti Mihklile matkakeppe…no lõpuks oli ta nendega nõus. Uhkus alla neelatud, tuli ta siis keppidega hoogu andes edasi - aga vast need ikka olid veidigi abiks. Varsti koukisime ka teised kepid Andresele lahti, nii nad siis kahekesi seal keplesid edasi (häbipisarad kurgus, et ega nad krdi eided ple, et keppidega kõnnivad, aga vait olid ja midagi ei kobisenud).
Minna oli veel omajagu ja nüüd need kilomeetrid venisid. Tundus, et oled juba ilmatuma maa käinud ja palju-palju aega on juba läinud, aga reaalsus oli see, et aega oli küll läinud, aga kilomeetreid mitte. Uni tikkus peale, jututuju polnud enam kellelgi. Igaüks mõlgutas omaette omi mõtteid elu ja eksistentsi üle. Milleks seda kõike vaja küll on? Kas nagu tõesti pole oma nädalavahetusega muud teha, kui end metsas külmetada ja lõhkuda? Aga ikka ja jälle me leiame mingi “hulluse” kuhu end kirja panna ja jälle teele minna, sest see on tegelikult mõnus väljakutse ja eneseületus. Kas ma saan ikka hakkama? Kas mu vaim peab vastu ja kas liha on piisavalt tugev, et lõpuni minna? Eks vahel on nii ja teinekord naa, aga seekord tuli ikkagi Vanakurja eest pakku saada.
Enne viimast tugipunkti Ennuksemäel oli vaja päris kabedalt kõrgust võtta - tundus selline oosi moodi värk seal. Hing oli paelaga kaelas, kui lõpuks lõkkekuma paistma hakkas. Seal punktis oli väga jutukas tegelane ees, hoolimata sellest, et kell oli 5 hommikul ja tõenäoliselt polnud ta nagu meiegi terve öö maganud. Jutustas ja pläras seal ja ütles, et nüüd me peame maa alla minema?! Möh? Misasja? Tõmbas siis ühe luugi lahti ja kamandas meid alla - et no 3m on kukkuda, hoidke kõvasti redelipulkadest ikka kinni. Johhaidii, neid niigi kangeid konte sealt redelist alla saada oli ikka paras tegu, aga alla me saime. Ja vau, kui äge üks metsavendade punker olla saab - suur, ruumikas, seal oli soe, keegi magas ühes naris, aga me sinna kaissu ei roninud. Mingid tegelased oli 3h seal maganud ja siis edasi rühkinud. Tegime oma si-piiksu ära ja pidime edasi mööda käiku laskuma allapoole, kust oli teine väljapääs. Uuesti redelist üles ja siis oli vaja end köiega mööda mäenõlva üles vinnata. Nagu päriselt? Nende külmast kangete kätega ja betoonist turjaga? Aga valikuid polnud ja üles me sealt saime. Istusime lõkke ääres ja soojendasime konte.
Ja seal sai Vanatühi kaks meist kätte - Andrese ja Mihkli!
Andres oli juba enne punkti jõudmist öelnud, et tema jaoks saab seal see jama läbi. Ka Mihkel oli võtnud vastu otsuse oma jala huvides seal lõpetada. Tambet tahtis edasi minna. Mina olin kahevahel - mõte magamisest ja soojast tundus hea, samas katkestada 19km enne lõppu, kui see lõpp tundus juba nii-nii lähedal ja lasta sõbral üksi edasi minna, ei tundunud ka õige. Vaagisin endamisi ja heitlesin oma mõtetega. Aga üks oli selge, et üksi ma Tambetit minna lase. Kui katkestame, siis kõik koos või lähen siis edasi. Samal ajal üritas tugipunkti meeskond kellegagi finšist ühendust saada, et Andres ja Mihkel autoga lõppu saaks. A kes sul ikka hommikul kell 5 kõnet ootab, kõik ju magasid. Lõpuks saadi Silver Eensaar kätte ja ta lubas autoga hädalistele järgi tulla.
Kuna minu olukord oli suhteliselt hea, siis otsustasin ikkagi lõpuni minna, teades, et enam siis katkestada ei saa vaid peabki nui neljaks lõppu jõudma. Viskasin kiirelt sisse veel kaks valukat ja pressisin sisse saepuru meenutavat võileiba - üle paari suutäie ei suutnud. Paar topsi sooja jooki ka peale. Võtsin Andrese kotist jälgimisgepsu endale ja viskasin mõned asjad enda kotist välja Andresele, mida arvasin, et enam vaja ei lähe. Sai kott pisutki kergem. Matkakepid võtsin endale. Tambet sai enda kätte Andrese rajaga gps-i.
Auto tuli ja korjas vigased peale ning meie saime neile järgi lehvitada ja pidime siis edasi astuma. Tundus, et lõpp on ju ainult “nuusata”, aga no see tee ja aeg venis nagu tatt. Uni tikkus peale, aga jutustamine aitas. Krt mingi veider teema oli sümbioosis uni vs. pissihäda. Kui uni tikkus silma oli platsis ka pissihäda, aga enam ei olnud kuskilt võtta rmk onnikesi sellejaoks. Taguots tuulutatud, oli ka uni läinud mõneks ajaks. Ja nii ikka mitu ringi. Mingi hetk ei pidanud mu kõht kogu sellele jamale vastu, mida terve öö jooksul sisse oli söödud ja nõudis kannatamatult väljapääsu - kiirelt võssa. Hakkas kergem küll 🙈
Vahepeal jäime päris vaikseks ja lontisime edasi, ega õiget tempot enam polnud - söök sisse ei läinud, vihaga tuli paar ampsu pressida, juua ka nagu ei tahtnud, aga pidi. Tambet hoidis tuju üleval, et siit paar teeotsa veel ja siis on juba Loodi põrgu ja viimane medaljon. A seal põrgus olen ma käinud, ma tean küll milline see maastik seal on - ikka mäest üles ja alla, üles ja alla. Paar korda pöörasime valesti, aga taipasime siiski üsna ruttu, et liigume vales suunas ja geps aitas õiget joont hoida, kuigi ka see vahepeal hangus. Vist külmast.
Üle 20 tunni ja olime põrgus, väljas oli juba valge ja no nüüd tundus juba küll, et lõpp on ainult vormistamise küsimus 😀 nagu alati - nii lihtne see asi siiski pole. See viimane 5km tundus nagu lõputu Kolgata tee - tuul oli tekkinud, mis ilmselgelt puhus vastu, jahe oli, lihased valutasid, uni oli, süüa ei tahtnud ja vesi oli liiga külm, et seda juua. Tambetil olid jalad ikka korralikult villis ja valusad, aga ta ei virisenud.
Veel enne Holstre-Polli suusaradadele jõudes, oli nagu kirsiks tordil pikk ja lauge tõus vastu tuult! No et ikka mõnusam oleks. Kaugel eemal nägime vantsimas veel kahte kogu, aga neid kätte enam ei saanud. Juba paistsid tuttavad kohad (teisel aastal olime Expedition Estonial samadel radadel),
õige pisut veel ja olimegi kohal. Kõik, lõpp, Vanakuri meid kätte ei saanud…Andres, Mihkel ja Maris lastega olid vastas. Tegime oma viimase piiksu ja marssisime mööda sinist finišivaipa lõpuni.
Jagasime pisut tuttvatega muljed, toppisin kiirelt sisse tüki kringlit ja kohupiimakooki, mis maitsesid ülihästi (sest viimased km ei suutnud enam ühtegi külmast kõva batooni, vorsti ega juustupulka süüa). Kuna Andres oli saanud pisut puhata ja tukkuda, siis loobusime kohalikust saunast ja sõitsime Tambeti ämma-äia juurde, kus ootas kuum saun ja soe mulgipuder.
Õnneks sõita polnud palju, venitasime oma väsind kondid lavale ja lasime leilil lihastele pai teha. Aga ega üle ühe leili ei jaksanudki - minul hakkas väljas ikka pea korralikult ringi käima ja pesin end kiirelt ära. Mitu topsi mahla peale ja pilt hakkas selginema. Siis sai lauda istuda ja süüa - minul oli isu hea ja läks sisse nii puder, kui mustikasupp kohupiimaga. Njämma. Kõhud täis ja olemine suhteliselt okei hakkasime Andresega Tallinna poole sõitma. Kodus keerasime paariks tunniks magama. Täna pidi meile süüa tulema tegema sõber Mari, kes alati päästab meid igasugustes sellistes olukordades, kus on vaja lapsi hoida või süüa teha. Ärgates olid me näod suhteliselt loppis ja lööbates saime ikka laua äärde. Tegime kodus veel korra sauna ja lasime leilil konte paitada. Pasta täitis kõhtu ja gin tumestas kondivalu. Aga…
…Kurat, ma tegin selle ära! Jala, talvel 101km kõndida, ei ole käkitegu ega jalutamine pargis - rohkem ma seda muidugi ette ei võta, mitte kunagi! Aga mul on hea meel, et ma suutsin selle siiski ära teha ilma suuremate kaduteta - mul ei ole ühtegi villi, mitte üh-te-gi! Aga no paistes on jalad küll - varbad nagu väikesed viinerid ja see vasak pahkluu, mida ma vaatada ei julgenud on paistes nagu pakk ja krudiseb veidralt. Ma loodan, et mu jalad andestavad mulle, et ma neid niimoodi retsisin. Luban, et annan neile nüüd pisut puhkust. Andres peab ilmselt loobuma oma ühest suurevarba küünest, aga villidele tegime ravi ja lihasvalu hakkab ka taanduma. Tundub, et kõige hullem seis villide poolest oli Tambetil - jalad pildilt, mille Maris saatis ikka päris hullus seisus.
Mihkel - kange nagu ta on, ei tunnista suuri kadusid - jalad päeval head, õhtuks lödid ja trepist sai kah juba üles.
Praegu, kui möödas on 2päeva, on lihasvalu praktiliselt kadunud, suur väsimus välja magatud ja olemine juba peaaegu endine, siis ikkagi ma luban, et seda üritust ma rohkem kaasa ei tee. See ikka pisut kangematele mõeldud.
Aga ma pean ütlema, et mul on väga vedanud abikaasaga ja sõpradega (ma vist võin neid nii nimetada juba küll) kes viitsivad seda jama koos kaasa teha - no põnevust ju peab elus olema, ega üksi ei läheks ma kuskile.
Ja kõik inimesed, kes selle viisil või teisel on läbi teinud, on lihtsalt uskumatud! Respect ja kummardus! Muidugi need, kes selle mingi arusaamatult kiire ajaga suudavad läbi joosta/sõita/suusatada on ikka sõgedad inimeseloomad!
101km talvel võtab aega kõndides ei rohkem ega vähem, kui 22tundi 12minutit ja 27sekundit. Naiste arvestuses 18.koht 21 jalgsi lõpetanud naise hulgas (oli veel suusataja ja paar ratturit naiste hulgas) - pole paha. Ja arvestades eesti rahvaarvu, siis ikkagi tipus ju 💪😜
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar