Juhhuuu....tehtuuud.....Eelmisel nädalavahetusel oli Türi-Tori laskumine. Meie seekord tegime kaasa lühema e.48km pikkuse distantsi Kurgjalt Torile. (Võhandu 100 oleks olnud esimeseks katsetuseks ikka liig)
Kuna Pärnu jõgi oli pikka aega veel jää all, siis ca nädal enne starti ponud kindel, kas võistlus üldse toimub või lükatakse edasi. Aga kevad tuli siiski mühinal ja vesi sai vabaks.Nädal enne starti käisime siis Haiko ja Gretaga esimesel suurvee sõidul Keila jõel, et saada aimu vee ja voolu tunnetusest kiirema voolu ja suurema veega. Esialgu võttis süst ikka kõikuma ja oli tunne, et kohe keerame selle ümber, aga mõni tõmme aeruga ja oli tuttav tunne sees. Tegime siis Keila-Joalt ülesvoolu tunnike aerutamist ja pärast allavoolu tagasi. Vahepeal oli kalda ääres näha jäälindu, kuulda sookurgi ja esimesi kiivitajaid. Tunne oli hea ja mina tegin esimese ulja plaani lõpetada Kiirlaskumine no nii umbes viie tunniga :D
Plaanis oli nädala keskel teha veel üks jõetrenn meie jaoks võõra võistlussüstaga, mis on kitsam ja 6m pikk, nii et manööverdamine ikka teistsugune ja tunnetus ka teine. Andres alguses kodus küll arvas, et see on puhas ajaraiskamine ja no ei olnud seda isu neljapäeva õhtul kuskile sõita, aga hiljem tõdes ta, et see oli ainuõige otsus.
Oi kuidas see süst alguses me all võdises ja kõikus - tundus ikka väga ebastabiilne ja 50km läbimine kuivaks jäädes tundus võimatu... aga süst oli kiire ja tunnetus ikka tuli, endiselt olin kindel,et 5tunniga teeme ära. Seekord tegime kokku 10km trenni ja siis oli juba ees laupäevane start.
Laupäeval startisime juba varakult, et 8.30 saaada Toril kokku Haiko ja Gretaga. Jätsime oma auto finišisse ootama ja läksime Haiko bussiga edasi süstad katusel. Enne starti jõudmist käisime veel läbi Jõesuu sillalt, kust Haiko näitas meile kätte koha, kust pidime sõitma, et püsti jääda. Tegemist on vana paisu varemetaga ja läbipääsu koht suhteliselt kitsas ja tugeva vooluga, nii et ümbermineku oht on ikka suur. Vot see tõi mulle “jänese” püksi... 🐇 aga ega taganemisteed ju polnud. Edasi stardi poole.
Kurgjal oli rahvast juba kohal ja tuli aina juurde. Meie stardiaeg oli 10.22 Haiko-Greta meist pool minutit enne. Panime oma kuivariide kotid paika, geelid-batoonid taskusse ja vee süsta põhja. Vestid selga ja starti ootama. Järjest anti starte ja meie aeg lähenes. Haiko-Greta läksid, nüüd siis oli meie kord. Enne vaatasime koha välja kust oli hea startida, aga ikka suutsime kohe esimese kümne meetri peal kivi otsas kolistada...
Ja siis läks sõiduks. Hullult ei rabelenud, aga niisama ei laiselnud ka - mõlasime nagu jaksasime ja kallas kõrval muudkui lendas. Ette jäid mõned kanuud, millest möödusime ja raftidest saime ka mööda, oli ka üheseid süstasid, millest me kiiremad olime. Samas paar mixsüsta kihutasid mist mööda ja muidugi meeste kahesed süstad...
Ütleme nii, et tunne oli hea, ilm megasoe (stardis võtsime mõlemad Andresega alt ühed pluusid ära ja hea oli - muidu oleksime ära sulanud) andsime aga aerudele valu ja sõudsime. Vahepeal väikesed söögi ja joogi pausid, aga liialt ei molutanud. Pikalt sõitsime koos ühe ühese meeste süstaga ja olime juba lähedal Suurejõe paisule. Lasime ühesel ees minna ja nii ta meie silme ees sealt alla sõites ümber käis - ju oli arvestus veidi vale, sest vool viis ta vastu vana paisu seina ja siis polnudki palju vaja, et tugev vool ta ümber lükkaks. Uhhh...vot siis võttis võbina sisse, sest märjaks ma saada ei tahtnud. Võtsime siis õige positsiooni sisse, mida Haiko enne näitas ja läksime....pulss lõi lakke ja kramp oli sees, aga....õnnelikult ta läks, alla me sealt saime ja suurem oht oli möödas. Samas oli vaja nüüd risti üle jõe saada, et mitte kividesse joosta ja õigesse voolu minna. Natuke pusimist ja vòitlust voolu ja ristilainega, aga välja me sealt tulime kuivade riietega :) super. Minul jalad ja käed värisesid igatahes suurest adrenaliinist. Võttis ikka jupp aega, et keha rahuneks ja rütm tuleks tagasi.
Edasi kulges sõit rahulikumalt, oli veel vulinaid ja pikk kärestik Jõesuus, aga endiselt kallas lendas ja juba oli tunne, et see algselt plaanitud viis tundi saabki teoks! Mingil hetkel tekkis Andresel juba tüdimus ja hakkaisme ootama seda hetke, millal hakkab paistma Tori kiriku torn, sest siis teadsime, et pole enam palju jäänud. Ja eks ta siis lõpuks paistma hakkaski, viimane väike vulin ja olimegi õnnelikult finišis.....jeeeeeee.
Oi kui pehmed ja kanged jalad olid - esimesed sammud olid ikka vaevalised, samas oleks võinud ka hullem olla. Pildiklõpsud finišilipu all ja siis süst kaenlasse ja mäest üles Haiko bussi juurde. Kuivad riided selga, süstad bussi katusele ja saime sööma. Kartul, kaste ja salat maitsesid ikka hästi küll. Väikesed osalejamedalid ja diplomid kätte ja meil oligi aeg auto nina kodu poole keerata.
Kohtadest nii plaju, et K2MIX klassi võitsid Haiko ja Greta loomulikult ja meie olime....üllatus, üllatus tublil 5.kohal (kaotust neile 38minutit) meie aeg oli 4.31.39 ehk siis alla viie tunni! Vot nii. Samas mix süstasid oli lühikesel distantsil kokku 11, aga ikkagi koht viie seas pole paha (neljas koht jäi 5minuti kaugusele).
Kokkuvõtteks oli jällegi tore eneseületus ja tõdemus, et me suudame ikka küll. Aga kas kunagi saab teoks ka Võhandu 100 ? Pole kindel. Aga...never say, never! Tänud siinkohal Haikole-Gretale süsta, sõidu ja muu eest, kohtume juba uutel väljakutsetel!
Tagasi jõudes ootas meid maal Mari (meie väsimatu sõber ja toetaja) sooja söögi ja kuuma saunaga. Hiljem jõudsid Haiko-Greta ka. Sõime kõhud täis ja kobisime lavale konte soojendama. Uhh, mõnus oli....
Ärge unustage, et te olete võimelised palju rohkemaks, kui ise arvate! Järgmine katsumus on Xt Kevadrogain 12.mail!
