NO mis seal siis ikka sai?! Metsiku väsimuse, mis kollitab mind siiani (teisip.23.02), veriseks hõõrutud varba, mõnusa lihasvalu, samas ka vägagi huvitava kogemuse suusatamise näol vihmas 😆
Kohe pean ära ütlema, et igasugused äkk- ja uitmõtted minna maratonile, metsikule matkale või muule hullusele tuleb kohe eos alla suruda ja mitte nendele mõtetele alluda, sest muidu lõpetad ikka seal maratoni vm stardis nagu juhtus meiega 😂
Oli meil ju väga lumerohke ja mõnus talv - ei mäletagi, kas enne käisime korra suusatamas ja siis tuli mõte minna Tartu Maratonile või oli see vastupidi. Igatahes kuskil jaanuaris olin ma jälle meid Andresega kirja pannud ja kui juba minna, siis ikka pikale 63km distantsile, mis siis et suusatada me kumbki ei oska ja pole see me meelisalaks saanud.
Mälestustes oli esimene maratonil käik aastal 2015 - mis hirmvanade poolplastik suuskadega oli ikka paras katsumus, aga samas ka mitte nii hull mälestus, et mitte iial enam minna. Eelmisest korrast oli meeles ilus, mõnusate külmakraadidega selge ja päikseline ilm, mitte pidavad- ja libisevad suusad, soe mustikasupp ja meeõlu, ning 8h kannatust rajal suhtelises üksinduses. Seekord olin kindel, et suudan ja saan paremini hakkama, olime ju alates eemisest maratonist siiski Andresega regulaarselt trenni teinud ja mööda maad ja metsi konnanud küll ühel, küll teisel võistlusel, muidugi suusatamas sai selle vahepealse kuue aasta jooksul ikka üliharva käidud 😀
Nimed kirjas, siis oli vaja veidikenegi neid suusasamme meelde tuletada ja nii jõudsimegi mõnel õhtul ja ühel päeval suusatama - alla saime sõidetud napilt maratonijagu kilomeetreid, aga ega see meid ei heidutanud. Mina korra käisin ka Marikaga koos trennis, ta siis jagas mulle mõned head näpunäited ja jagas õige tehnika osas õpetusi, aga ega selle 1,5h ikka õiget sammu selgeks saa.
Nädala alguses viisime suusad siis määrimisse ja jälgisime ilmateadet, mis kiskus aina nukramaks oma prognoosiga sulale ja vihmale... sellega me ju arvestanud polnud 💦
Laupäeval korjasime kolmed määritud suusad kaasa ja tee viis Kärstnasse, kus saime Marika vanemate juures peavarju ning sauna enne ja pärast maratoni. Meie suuskade määrdemeister andis endast parima, aga eks keeruline oli leida sellist varianti, mis oleks parim.
Pühapäeva hommikul oli äratus 6.30, kerge hommikusöök ja kohv ning autodesse. Startisime kolme autoga, et kaks neist viia Elvasse finišisse ja sealt siis koos juba Otepääle starti.
Stardis oli juba mõnusat sagimist, aga kõik olid vägagi kuulekalt maski taha varjunud ja võõrastega hoiti distantsi. Marika käis oma suuski proovimas ja tagasi tulles ei olnud ta just ülemäära rõõmus - mitte mingit pidamist polnud. Muud üle ei jäänud, kui ta läks ja lasi pidamist juurde panna - eks tema ikkagi läks aega ja kohta sõitma, meie lihtsalt kulgema ja võibolla veidi paremat ajalist tulemust tegema, kui esimesel korral.
Seekordne 15-minuti lainetena start ja ajavõtmine netoajana oli hea, muidu oleks passinud selle rahvamassi tagaotsas 20minutit enne kui minema saad. Marika läks meie stardigrupi etteotsa, et saaks kiiremini minema, meie jäime sinna tahapoole ootama. Esimesed kolm gruppi olid juba läinud ja 9.45 saime meie oma stardi. Marikat ma rohkem ei näinud ja ega Andreski kadus peagi silmist. Juba esimeste tõugetega sain aru, et pidamisega on tõesti lood äärmiselt kehvad, aga esimesse punkti oli vaja nüüd kuidagi jõuda. Minu esimene hirm oli suht stardi läheduses järsem laskumine, kus eelmine kord oli mõnus puntratants hunnikus - terve nõlv oli siledaks sahatud ja inimesed lihtsalt kukkusid hunnikutes üksteise otsa ja teele ette - tookord võtsin suusad jalast ja läksin kõrvalt alla, sest mõte kohe alguses suusad või kondid murda ei tundunud ahvatlev. Seekord tundus asi parem olevat - suusajälg oli sees ja inimesed ümberringi püsti, aga hirm kukkumise ees oli ikkagi sees. Võtsin julguse kokku ja läksin....juhhuuu, Marika laskumise õpetustest oli kasu ja jäin kindlalt püsti. Samas rõõm oli üürike, sest tuli tõdeda, et suusk ei libise ega pea, mitte üks teps 😩 kõrvalt oli näha, et paljudel teistelgi olid samad probleemid - kellel andis suusk koguaeg tagasi, kes rassis elueest lükata, et hoogu juurde saada. Pusisin minagi edasi, oli vaja ju saada esimesse punkti ja seal oli plaan mul lasta pidamist juurde panna, et saaks natukenegi kergemini edasi, sest see suusa tagasiandmine oli ikka hirmus ja võttis tohutult jõudu. Juba siis hakkasin ootama iga kilomeetri tagant tulevaid rohelisi suuri plagusid, mis näitasid kilomeetreid lõpuni ja ca.kilomeeter enne vahepunkti saabumist. Varsti oli kuulda läbi metsa Matu teenindupunkti muusikat ja teadustaja häält, kurk kuivas juba ja jube janu oli - seekord me endale jooki kaasa ei pannud, ainult paar geeli ja ühe powershoti - eesmärk oli igas punktis juua-juua-juua ja veidi süüa ka võtta. Punkti jõudes oli juba suusamäärde juures järjekord, võtsin end ka sappa ja minu taha tekkis järjekord edasi. Määrdemeestel oli tööd nii, et..... minu ees olev inimene sai oma suusad kätte, määrdemees ajas selja sirgu ja näitas näpuga minule - “Sina veel saad pidamist ja sina ka” sai minu taga olev mees rõõmusõnumi: “Aga teised peavad edasi sõitma nii nagu on, meil on määre otsas! Ma igaksjuhuks seljataha ei vaadanud, et mitte näha kaasvõistlejate pettunud pilke. No juma tänatud, et mulle veel jagus. Tänasin viisakalt määrijat ja suundusin joogi otsingule. Kallasin esimese hooga vist neli topsi spordijooki alla, võtsin tüki saiakest ja järgmise laua juures kulistasin veel mõned topsid mustikakisselli ☕ tunne läks tugevamaks ja tekkis isegi mingi tunne, et jaksan edasi ikka minna 💪
Suusad jalga ja minekule. Ja jälle oli mu tunne petlik, suusk küll pidas paremini, aga libisemine oli veel hullem kui enne ja vaikselt tuli hakata ronima Harimäe otsa, oi blinn…. Ega ma ei virise, aga raske oli. Ise jällegi lootsin, et kui Harimäele jõuan on raskem osa seljataga ja ees pikem laskumine, kus saab veidi puhata....lootus on lollide lohutus - peab paika. Harimäle jõudes võtsin raja äärde ja tegin esimese geeli peatuse, vaatetorni ma ronima ei hakanud ja ei näinud, et keegi teine sinna läinud oleks. Ilm läks aina udusemaks ja sombusemaks, õnneks vihma veel ei sadanud nagu lubati. Lükkasin jälle hoo sisse ja ootasin seda õndsat laskumise tunnet, aga mida polnud, seda polnud - suusk lihtsalt ei libisenud, tuli keppidega hoogu juurde lükata ja vahpeal proovida veidigi selga puhata. Raja ääri palistasid nii mõneski kohas katki läinud suusakeppide otsad, tühjad geelipakid, mõni üksik mask...raja ääres inimesi polnud, ei maskidega ega ilma - kuulasid ikka sõna, et pole lubatud tulla.
Vahepeal olid suusaradadel verelarakad, küll siin ja seal ja jällegi tilgarida siin ja eemal.... no krt, kas tõesti mõned hullud sõidavad sellise hooga, et veri ninast väljas?! Või põrgati kokku? Või äsati suusakepiga piki pead? Otsustasin, et võtan ikka väga rahulikult - tahtsin siiski tervena lõppu jõuda. Nii et rühkisin edasi, pidamine oli enam-vähem, libisemist polnud ollagi. Rajad muutusid aina pudrusemaks ja jäljed kadusid sinna kuskile. Jube raske oli mõistlikku kohta valida, et saaks kuidagigi edasi. Õnneks laskumistel olid rajad enam-vähem alles ja korralikud. Ja vot ainus mille üle ma tõeliselt uhke olen - MA EI KUKKUNUD MITTE ÜHELGI LASKUMISEL! Ainult korra panin ühes toitlustuspunktis põlve maha, kuna seal oli metsik topsiderägastik maas ja üks tops suusa all toimib pidamiseks hästi 🎿
Endiselt ootasin rajal ainult neid rohelisi suuri plagusid km tähistega, sest see rada oli lihtsalt ropp....lumepudru, kohati olid jäljed, kohati mitte, jäljepõhjad olid jääs või juba sulalumesegused, jälg nii lai, et suusk ainult töllerdas ja värises seal sees - no täielik piin... mingil hetkel isegi mõtlesin, et mul polekski väga kahju, kui kukkudes või laskumisel suusakepi või suusa murraksin, siis saaks vähemalt kiirelt abitrantspordiga lõppu ja oleks see piin läbi.... aga varustus ja ise jäin terveks ning tuli edasi rühkida.
Igas punktis kallasin endale ohtralt jooki sisse - topside viisi spordijooki ja peale mustikakisselli, veidi ikka sõin ka - natuke soolakurki, rosinaid ja leiba soolaga. Korra oli see soolaamps ikka jubetumalt suur, sool käis suus ringi ja pidin veel ekstra kaks topsi jooki alla kulistama, et sool lahustuks. Aga kõik see krempel andis siiski veidi jõudu juurde, et edasi rühkida. Vasak põlv andis tunda ja puusad hakkasid valutama, mingi hetk võtsin ka ühe magneesimumi ja geeli veel juurde.
Kuutse punktis hakkas vihma udutama, kuskil punktis lasin veel pidamist juurde panna, sest no tee, mis teed, suusk andis jälle ja jälle tagasi. Samas rajast välja tulles oli selline pidamine, et hea et ninali ei käinud.
Mind lohutas see, et kõigil oli raske. Näha oli et suusad ei libisenud ja pidamisega oli probleeme, määrdepunktides olid koguaeg järjekorrad ja meestel tööd palju. Samas igas punktis oli nii hea muusika, et nendesse olekski võinud jääda põlve nõksutama ja kaasa ümisema, aga ikka oli vaja edasi minna.
Palu punktis sadas vihma juba täiega ja prillid muutusid läbipaistmatuks, toppisin need taskusse ja sügasin edasi. Rada läks ikka väga keeruliseks, aga teeninduspunktides ergutati rõõmsalt edasi minema ja kaasvõistlejad olid toredad - nii mõnegagi sai törts juttu aetud ja edasi koos rühitud.
Kui 20km lõpuni plagu teeääres oli, tundsin juba kergendust - lõpp oli lähedal - ainult sama palju veel kui Kõrvemaa pikk rada ja siis on kõik läbi. Vihma tibas ja normaalse raja leidmiseks tuli sõleuda mööda erinevaid radu ja otsida seda parimat - ikka ühest äärest teise ja tagasi, mõnes kohas oli juba muldagi rajal ning oksarisu takistas. Andsin ikka minna nagu jaksasin, aga ega seda jaksu enam väga polnud ka. Rajapõhi oli jäine ja rada ise lai, jalg loperdas seal sees ja no kuidagi ei edenenud see minek. Kella ma vaadata ei tahtnud-julgenud. Jube pettumus oleks olnud kui 8+ tund oleks jooksnud ja ma ikka veel rajal tuian. Lõpuks paistis viimane kohvi-punkt, no see kohvi lõhn oli lihtsalt jumalik, jäin seisma ja võtsin pakutu vastu - kuigi see polnud värskelt jahvatatud kvaliteetubadest kohv, maitses see taevalikult hästi - kohvihoolik nagu ma olen ☕ nüüd oli teada, et viimased kilomeetrid veel. Lükkasin nagu jaksasin ja lootsin, et Andres ikka ootab mind lõpus.
Lõpuks paistis finišikaar, veel viimased pingutused ja sain üle päästva lõpujoone. Ega väga enda ümber ei vaadanud, keegi andis pihku medali, keegi toidupaki. Mõtlesin hetke hinge tõmmata, aga juba oli Andres mu kõrval - ta ikka oli mu lõpetamisest paar piltigi klõpsinud. Juba oodati mu gepsu ja Andres otsis seda mu seljakotist, sain suusad jalast ja hakkasime auto poole astuma. Äkki torkas mulle pähe, et ma ikka tahan oma diplomit ka saada - Andres läks asjadega auto poole, mina tagasi diplomeid printima. Käia oli ikka veider 🏃 Diplomid käes, käisin ja küsisin kohustusliku sooja meeõlle (ikka kraadidega) ja lonkisin parkla poole. Auto juures vahetasin riided ja vajusn autosse, Andres va tubli suutis veel rooli istuda - õnneks polnud ta mind pidanud väga kaua ootama, ainult ca tunnike või nii. Kärstnas ootasid meid juba ammu enne meid lõpetanud Marika, lapsed ja soe saun. Vajusime Andresega kahekesi sauna ja leili - hull rammestus oli, peale leili lihtsalt istusime. No üldse ei viitsinud end liigutada, nii hea oli olla. Toas anti süüa ja tegime ikka paar Vana Tallinna napsu kah, nii meie kui lapsehoidjate, saunakütjate ja söögitegijate terviseks...
Uni oli rahutu, külge keerata keeruline, sest puusad hästi ei tahtnud sõna kuulata ja jalgu pidi kätega kaasa aitama...Hommikul oli tee juba kodupoole.
Aga mida selle kõige kohta siis lõpetuseks öelda? Mul on jube kahju rajameistritest, kes nägid meeletult vaeva ja tegid hea raja ja siis ilm suutis selle loetud tundidega totaalselt peesse keerata, müts maha. Kõik, kes selle raja läbisid sellistes tingimustes on kangelased - no ei olnud lihtne...lumepudru, vihm, jää....jube
Kas ma kunagi seda veel teen? Hetkel kahtlen sügavalt, kuigi ma usun, et olen võimeline paremaks tulemuseks. Samas võrreldes aastaga 2015, parandasin mina oma aega ca 45minutit :) nii et nuriseda oleks patt.
Andres hoolimata sellest, et suht alguses juba kadus tal suusakepil kulp ära ja lõpuks polnud sellest kepist väga midagi järgi, tuli lõpuni ja viitsis mind seal veel oodata! Super mees lihtsalt. Marika on meie jaoks lihtsalt teisest maailmast - aeg 4.05 on ikka ulmeliselt tubli, aga ega sa kehvemat sealt ei saagi oodata.
Mina oma tagasihoidliku 7.14.50 ajaga muidugi ei hiilga, aga olen õnnelik, et ikka lõpuni pressisin :) Naisi oligi seal suhteliselt vähe, kõigest 314 lõpetajat ja mina seal 289. Oma vanuseklassis 60. Nii on. Ega üle oma varju ei hüppa ja jõuvarud on nagu on.
Jalgu tõstan endiselt üle põlve käega kaasa aidates ja reied on siiani valusad, aga küllap needki varsti mööduvad, samas sellist metsikut väsimust, veel kaks päeva hiljem pole mul enne kunagi olnud, kuigi oleme ju teinud pikemaid ja hullemaidki asju...
Lõpp hea, kõik hea :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar