Juba kevadest oli teada et 21.KK on tulemas 120.juubel ja vilistlaspidu ja kuigi ma ei tunne end selle kooli vilistlasena (mis siis, et olen seal 9 aastat käinud), siis peale kevadist klassikokkutulekut oli küll tunne, et võiks ju võimaluse anda ja sinna pittu minna….nii see kalendrisse sai - kõrvale veel väikses kirjas TAOK-rogain. Noh nii valikuvariandina…
Vilistlaspeole veel piletit ei ostud…ei ostnud ka suvel ja sügisel ka veel mitte - lihtsalt ei tulnud ikka seda tunnet peale, et peaks minema. Nagu ei olnud tunnet, et peaks taokile regama 😁 Meeles oli veel eelmise aasta totaalne prohmakas ja miinus 16 punkti seal…piinlik.
Tuli september, algas lastel kool ja kohal olid ka kohe viirused, mis järjest kõik siruli tõmbasid, nii ka minu. Otseselt voodihaigeks ei jäänud, aga nohu, mis kolis põskkoopasse ja “tore” köha olid mõneks ajaks mu parimad sõbrad! Nii et ka trenni tuli väike vahe sisse.
Aga mingil õhtul siis maal saunas istudes, kus alati “head” mõtted pähe tulevad, istus üks väike kurat mu õlal ja pirises kõrva, et peaks ikka taok-ile minema…. olgu selle uhke peoga seal Kruiisiterminalis kuidas on - ma parem ikka läheks metsa, püherdaks mudas ja vaataks, kuidas sel korral 8h rogainil hakkama saaks! Andres ka nagu vastu polnud, nii et vist sealsamas ma meid kirja panin ja maksin ära osaluse - siis ikka kindel minek!!!
Reede õhtul saime öömaja Kärstnas ja Heiko-Marikaga on alati õhtud meeleolukad 😁 Heiko jagas õpetussõnu niiditamise osas - ma ostsin kaasa korktahvli ja knopkad ja puha…teadmata, mida nendega täpselt teha 😂 Mingi strateegia, kuidas ma seda niiti seal kaardil vean oli mul peas olemas küll, aga eks Heiko tahtis veidi targutada ka ja oma vanemat õde õpetada (krt ta teab väga hästi, et mulle õpetamine ei meeldi üldse) Ma tahan ISE mõelda ja proovida ja osata ja siis feilida….
Juba nädala alguses pasundasid ilmaportaalid saabuvast tormist ja laupäevaks oligi üle Eesti antud II taseme hoiatus (https://www.ilmateenistus.ee/ilmatarkus/kasulik-teada/hoiatuste-kriteeriumid/ ) - no et ilm võib olla potensiaalselt ohtlik! Ma ilma küll ei kartnud, pigem kartsin, et äkki korraldajad ise canceldavad ürituse ära, et puud murduvad, tuul tuiskab jne. Õnneks kõik ikka toimus.
Laupäeva hommikul tegime kiire söögi ning siis tunnike sõitu starti.
Kaardid saime 30mintsa enne starti ja suundusime sooja autosse - tippisime knopkad kaardile ja venitasime niidi pikaks 🧵
Vot nii tõmmatakse niiti 😎
Stardiringikese leidsime seekord ikka kaardilt kohe üles ja ega siis erilisi valikuid ei olnud, kas kaardil tulla alla lõuna poole või üles põhja?! Tundus, et alumine ring on mõistlikum ja täitsa variant sealt kõik punktid ära korjata ning kui aega üle jääb, vaatame edasi, kas saame stardi lähedalt veel midagi juurde nokkida. Heiko-Marika plaan oli sarnane - alumine ring ja kindlasti ülevalt kah midagi.
Pisut Andresega vaidlesime, mispidi ringile läheme ja seekord pidin tunnistama, et A-l oli seekord parem valik, minna vastupäeva ringile - ta lootis et siis jäävad jalad pikemalt kuivaks 😀😀😀 Vihmas? Kuivaks? Naljatilk!
Ja siis oli vaja soojad riided pealt visata ja tuule kätte starti kobida.
Kiire pilt stardis
Esimesed punktid olid ikka selgelt ülerahvastatud - ei mingit tempot, kenasti hanerivis sammusime kõik otse punkti. Edasi hakkasid õnneks read hõrenema ja saime pisut sörkida. Metsavahel polnudki ilm kõige hullem - puud küll kohisesid ja mühisesid kõvasti ning aegajalt tuli ikka vihma ka, aga samas säras jälle päike ja üle taeva kihutas vikerkaar 🌈
Kaart täitsa jooksis seekord, punkte eriti otsima ei pidanud - seekord läbisime neid 😆 Vahepeal tegime sörki, aga metsarägas ikka sammusime reipalt. Rahvast seegas igalpool ja ega üksindust kordagi ei tundnud.
KP29 - Punker
Kui varem ikka oleme oma raja pannud paika, et oleks nagu pigem hea mööda teid tulla, siis niidiga vedades panime ikka päris palju asimuudiga otse. Tuli välja küll. Lagedamatel aladel oli ikka metsik tuul ja siis hakkas jahe. Minu kaks õhukest kihti meriinot ja kilekas olid ideaalsed, Andrese üks paksem kiht meriinot ja jope - liiga jahe. Ta vedas endale ühe meriino veel alla, siis sai sooja - ta pisut selline külmavares ka.
Mingi hetk avastasime end tuttava jõe äärest - liivased kaldad, rahulik vesi - Koiva, mis ta muu oli - selle jõe voogusid oleme küll süstaga sõelunud 🛶 Seal lagedal tahtis küll tuul ära viia ja ikka jube vastik oli, aga siis oli lihtsalt vaja kiirelt metsavahele tagasi kablutada.
Kp48st Kp57 minekul oli ees päris lai oja - näha oli, kust varasemad tiimid olid läbi sumanud, aga Andres märjaks saada ei tahtnud ja otsisime mööda kallast paremat ületuskohta. Eemal paistis üle kraavi mingi puu - siuke libe ja vastik. Andres kuidagi poolröötsakil ja tokiga tasakaalu hoides läks üle, mulle tundus kindlam läbi vee minna - parem jalad märjad, kui laraki täiega sees… kahlasin vette…ehh, polnudki sügav, ainult põlvini. Meiega koos liikus tiim nr.64 - ka nemad otsustasid läbi vee sumada. Edasi olime päris pikalt koos ja veidi me järgmist Kp60-t nendelt spikerdasime. Välja tulime sealt asimuudiga ja täpselt õigesse kraavinurka, kuhu vaja. Andrese kõhukompass ütles seal üles ja ta oli vähe kahtlev, kuhupoole minema peame, mina sain meid enam-vähm kaardil paika ja suuna õige kätte. Tagant lähenes teine tiim ja lasime nad endist lahkelt mööda, me lihtsalt olemegi väga lahked 😀 Nende järel leidsime juba ka järgmise punkti!
Ca kella 14 ajal olime plaaninud võiku pausi - peab ju sööma ja umbes seal maal arvasime, et pool võistlusest on läbitud - et mis seis meil siis on? Andres sai enda võikuga ikka kiirelt hakkama, mina maadlesin…ikka nagu saepuru sööks. Viimase veerandiku saigi Andres endale - ei saanud ju head kraami raisku lasta!
Mis seis on?
Edasi pikk motivatsiooni jooks - õnneks sai minna mööda teed - kuuesest punktist ei tahtnud loobuda ju ka. Vahepeal saime ikka tihedat vihma 💦, siis jälle päikest ⛅, aga tuul oli koguaeg!
Vat see Kp62 - seal me ekslesime veidi - kaks küngast ja kaks varianti - tiirutasime veidi, aga lõpuks siiski leidsime - sinna ikka läks pisut aega, aga aega ju oli… kokku 8h 😉
Teoorias oli meil lõpuni ainult viis punkti vaja võtta ja oleksime olnud lõpus. Olime otsustanud, et lolliks ei lähe ja kui ajaliselt varem lõpetame, siis lõpetame.
Pisut tekitas muret jälle üks laiem kraav, mis kaardil paistis, aga õnneks sai sealt ilusti truubi kaudu üle - viimane punkt enne finišit…kaardilt vaatas vastu vesine võserik - otsustasime, et sinna ei lähe, vähemalt kohe mitte. Keerasime oma tossuninad hoopis maantee poole, et sealt äärest veel üks punkt võtta ja siis juba kodupoole sörkida. Teel oli metsik tuul ja külm, et sooja saada tegime vastutuult sörki…brrrr, ikka külm.
Tuul ulgus, vihma tibas, vikerkaar oli taevas - tõeline seikleja ilm 🍃🌦🌈
Ees ja taga paistis inimesi, kõik olid teel finiši poole, aga nii mõnigi keeras ikka veel metsapoole punkte korjama - ega me siis ei saanud kehvemad olla ja nokkisime kaks kahest punkti veel, siis otsustasime, et ei hakka kaugemale minema - sest teada on, kui lähed ahneks, maksab see sulle kätte! Kõbisime siis lõppu ära 45minutit varem, kui lubatud 😝 Aga…oluliselt katki me ei olnud (va minu pisut paistes ja valus pahkluu), väsinud ka mitte, kilomeetreid kogunes kokku 35 ja platseerusime ikka kenasti sinna nimekirja keskele - meile sellest täitsa piisab! Tegime oma ära! 😝
Näod täiega värsked veel, mis siis et 7h metsas kaapinud
Luristasime kiirelt sisse sooja supi mida pakuti, mina võtsin topka kohvi, Andres hammustas pirukat ning kobisime auto juurde riideid vahetama. Otsustasime, et ootame Heiko-Marika finiši ära, istusime autos ja vaatasime, kuidas pool-külmunud inimesed järjest lõpetasid.
Soe ei tahtnud meile kuidagi sisse tulla - istmesoojendus huugas tagumiku all, jalgadele lasime sooja puhuda….see tuul oli ikka vingelt kontides.
Meile hakkas juba tunduma, et need Tuuletallajad ei jõuagi kunagi tagasi. Aga lõpuks nad siiski pisukese hilinemise ja -5punktiga tulid - ma ütlen - EI TASU AHNEKS MINNA!
Vahetasime kiirelt paar sõna ja me panime ees minema, nad jäid veel sööma ja riideid vahetama. Niikuinii pidime hiljem Kärstnas saunas kohtuma, eks siis saame muljetada.
Tagasiteel oli tuul ikka puid räsinud, paarist pikali vajunud jurakast teel vaja mööda põigelda.
Saunas oli ikka hea oma konte soojendada ja kõrvale ikka metsajuttu ajada. Mõnus. Novembri alguses ootab ees veel alati meeleolukas XT Bingo - siis vist saab sellele aastale võistlustega joone alla tõmmata - eks uuel aastal ole näha, kuhu jalad meid viivad ja milliseid väljakutseid vastu võtame!
