Kuhu kaob aeg?

No minu jaoks täiesti ulmeline küsimus! Kuhu kaob aeg?! Aru lihtsalt ei saa.
 Jälle pole jõudnud jooksma...viimati sai pühapäeval käidud ja rohkem pole aega leidnud, töö, lapsed, kodu....ja nii see aeg kaobki. Täna võiks ja peaks minema, aga hetkel on küll selline väsimus, et mõte jooksuriiete selga ajamisest tundub vastik, kuigi ma tean, et peale trenni on tunne hea. Mulle ju meeldib joosta! No vaatame, mis õhtu toob - laps vaja sünnipäevale viia ja peale seda võiks ju tiirukese joosta või siis homme hommikul :D (hakkab peale see asjade edasi lükkamine)
  See nädal meil meesperel tervisekontrollid plaanis. Eile käisid suured poisid spordiarsti juures - mõlemal ainult head näidud ja tulemused! Sass muidugi peab pikaajalist suurt koormust vältima, et süda jõuaks järgi keha kiirele kasvule - mis teha, kui 16-aastaselt oled juba 190cm pikk?! Ja ega vend  Siim palju alla ei jää 14-aastaselt 186cm. Aga ujujate kohta olid neil näitajad ja koormusestist taastumine hea. Nüüd jääb ainult häid tulemusi oodata! Mis mulle seal Sportmed-is väga meeldis oli arst, kes nendega tegeles - Ants Kiviselg - no kui põhjalikult ja hästi ta kõik tehtud uuringud lahti seletas...kõigile küsimustele sai vastused inimeste keeles, nii et ka meditsiinikauge inimene aru saab. Sass peab veidi suurte koormustega tagasi hoidma, et südamele mitte liiga teha - sellega tal väiksed probleemid on, aga ei midagi hullu. Kui praegu end kenasti hoiab, suudab tasakaalu puhkuse ja trenni vahel hoida, siis vast nö. kasvab välja sellest probleemist.
 Täna käis abikaasa Terviseuuringud.ee täielikus tervisekontrollis - ekg, koormustest, vereanalüüsid jne. Tunnistati terveks ja sportlikuks kui purikas! Keha on 5 aastat noorem, kui päris vanus, nii et ainult rõõm seda kuulda. Selline täispakett tervisekontroll on ikka jube hea arstipelglikule inimesele(mehele) saab kõik asjad korraga ülevaadatud. Nii et mehed - minge kontrolli! Tegelikult ei ole arstid üldse nii hirmsad.

Mina….

Noh, käisime ikka esmaspäeval väiksel tiirul. Vihma tibas, aga tunne oli hea. Andresel pärast andis põlv veits tunda, aga venitas, rullis ja mudis pärast lihaseid ja läks paremaks.
 Tegelikult vist peaks rääkima, kes ma olen ja kuidas ma üldse jõudsin selleni, et tahan end liigutada ja piire kombata?
 Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest....Nii 4-aastat tagasi otsustasin, et mul on hädasti vaja 5kg kaalust alla saada nagu naistel tavaliselt ikka (pean tunnista,a,et see viis üleliigset on endiselt alles..hahaaa) ja nii ma siis ostsingi mingid algelised ja suvalised retuusid ja tossud ja teatasin Andresele, et ma nüüd hakkan jooksmas käima! See vist oli kevad 2014. Eks ma natukene rühkisingi, nii kuidas jaksasin - ikka tilluskesed 1,2- 2,5km ringid. Aga alustasin ikka suure hurraaga ja tempo oli liiga kiire, väsisin ruttu ja kaal ka ei kadunud. Eks suvel oli kõike muudki teha, kui joosta ja jäigi selline teadlik liigutamine unarusse, aga sügisel hakkas tiksuma peas üks mõte, mis lahti enam ei lasknud....
 Olen kuulnud, et iga õige eesti mees läbib korra elus Tartu Maratoni 63km suuskadel ja no ega siis eesti naine ei saa kehvem olla ja mina, kui õige eesti naine PEAN ka selle maratoni läbi suusatama!    
   Nii see mõte mind kummitama hakkas ja lahti ei laknud. Sügisesed õhtud muutusid pimedamaks ja ma siis nii muuseas ütlesin Andresele, et ma üksi pimedal tänaval joosta ei taha ja tema peab kaasa tulema. No ja ega Andresel muud üle jäänud, seadsime sammud Sportlandi ja ostsime talle jooksuvarustuse ja mulle uued paksemad jooksupüksid, et saaks ka jahedama ilmaga lipata.
 Oma maratoni mõtet polnud ma jätnud ja nii uurisingi vennanaiselt Marikalt, kes on suusatamisega aastaid tegelenud, kas minusugune algaja läbiks Tartu Maratoni ja jääks peale seda ka ellu? Endamisi mõtlesin, et olen ju teinud aastaid 12h tööpäevi jalgadel ja ellu jäänud, miks ei peaks ma suutma läbida suuskadel 63km 9tunniga, sest lühem distants ei tulnud ju kõneallagi - kui juba minna, siis ikka kohe täispikale maratonile. Marika arvas, et kõik on tehtav, vaja võhma alla joosta ja hea oleks natuke suusatada ka ⛷ Viimati olid minul suusad all vist keskkooli ajal, aastal 1995-96 ja see oli ka pigem selline suuskadel tuiamine, mitte arvestatav liikumine.
 Andresele serveerisin ka oma maratoni mõtte ette ja mis tal muud ikka üle jäi, kui ohata ja nõustuda, et ta siis peab ikka ka tulema...ja siis hakkas juba veidi organiseeritum treening koos Andrese, mu venna Heiko ja ta naise Marikaga, kes kõik otsustasid, et teevad maratoni läbi. Marika on seda varemgi sõitnud, aga vennal oleks see ka esimene kord...aga sellest siis juba kunagi edasipidi

Aga kes ma siis olen? Hellin-Heilika, sõpradele “Hellik”, oma neljale pojale ema ja abikaasa Andresele naine.

Mina ja sportlane?!

Aga võib-olla isegi olen ka :)

 Eile sai hoolimata kehvast ilmast ikkagi jooksma mindud. Suutsin Andrese (abikkasa) ka kaasa meelitada. No peame ju hakkma vundamenti laduma uue hooaja jooksudeks ja muudeks hullusteks, milles osaleda kavatseme. Ootamatult olime suisa kahekesi maal ja oli vaba voli minna jooksma millal ja kui pikalt tahes ( kõik meie neli last olid linnas, kellel mida just teha oli - Sass(16a) see kõige vanem oli ujumisvõistlustel, Siim(14a) aeles vist nutimaailmas kodus, Sven (7a) oli vanaema juures ja käis sünnipäeval ning pesamuna Simo(5a) sai nautida teise vanaema täielikku tähelepanu)
 Niisiis otsustasime peale ärkamist, et lähme ikka ja teeme ühe tiiru põlluvahel. Vedasime trenniriided selga ja tossud jalga ning minek. Vihma tibas ja no need põlluvaheteed.... muda, sodi, lombid... meeldiv just ei olnud, aga mõnus rütm sisse ja punuma.
 Kodu juures saatis meid teele miski kulliline. No ikka peavad siis mingid linnud ja loomad maja úmber kolama, kui fotokas on toas ja mõtted hoopis mujal, kui pildistamise juures. Lootea, et linnuke meid ka pärast tervitab, keerasime kodeteelt eemale. Juba esimese kilomeetriga olid varbad märjad ja tossud porised, no ja mis siis?
Mõnus rütm sees ja kummalgi põlved haiget ei teinud (meil mõlemal ikka aegaajalt kimbutavad põlve valud, kas pole pikalt trenni teinud või oleme liiga tempokalt alustanud) otsustasime, et teeme vähe pikema tiiru - Andresel üle pika aja jälle esimene jooks - üle 6km tuli siis kokku. No kus oli vahepeal vastutuul, aga no mõnus oli joosta. Mulle on elu aeg meeldinud joosta just pikemat maad - kooliajal see 60m jooks oli suisa piin, ei saanud mina alguses hoogu sisse ja kui hoog sees, siis juba oli vaja hakata pidurdama ja teised olid ammu juba lõpetanud, kui mina finišisse jõudsin 😁
 Tagasi jõudes tubli linnuke veel ootas puu otsas ja egas midagi, toast fotokas ja pilti püüdma...sain kah :)
 Muidugi ega me peale jooksu ei suutnud ju niisama puhata vaid oli vaja õuetöid teha. Riisusime ja möllasime mitu tundi veel õues, aga see ju ka trenni eest. Õhtul ootas kuum saun ja tõeline lõõgastus.
 Tänase päeva jätsime puhkuseks, homme vaatame, kas läheme Andresega koos jooksma või lähen päeval üksi või hoopis ratast sõitma, sest Andresel ikkagi peale jooksu hakkas põlv tuikama - nüüd vaja kodus lihaseid rullida, ehk läheb ikka mööda.

Linnuke ikka ootas meid kenasti :)