Millega me nüüd siis jälle hakkama oleme saanud? Lubaduse murdmisega, et mitte iial enam….
Me küll igal aastal ütleme, et “mitte IIAL enam…” aga igakord oleme oma sõnu söönud ja uuesti stardis olnud, seekord siis juba viiendat korda. Silver Eensaargi vist igal aastal üllatub, et Õunmaad on jälle kohal - tal vist on eredalt veel meeles esimese aasta rattaetapi lõpp, kui Andres oma ratta võssa virutas ja kiivrile jalaga andis ning käratas, et ta enam kunagi ratta selga ei istu 😁 ja sellist jama kaasa ei tee….muidugi istus ju ja stardis oleme me ikka ja jälle olnud.
Peale kahe viimase aasta katkestamist on küll olnud kindel mõte, et rohkem end enam lolliks ei tee, sest see võstlus ei ole ikkagi päris tavalisele inimesele (a me olemegi ju täiesti ebatavalised kujud ) kuid kui selle aastane esmane retke inf tuli, siis see vaikselt närima hakkas…vägagi intrigeeris Tallinnas, oma kodus lõpetamine, aga eks oli ju ette teada, et ega see lihtne olema saa. Kaalusime ikka kaua, kas panna end kirja või mitte…siiski kirja me nimed said ja kiirelt makstud ka, et ei oleks enam tagasiteed, sest kes see ikka tahab oma stardirahast niisama loobuda - ega sportimine, ka harrastajana on ikka kallis lõbu 💰💰💰
Trenni nühkisime teha, enamus ajast ratast, et taguots harjuks ja muutuks raudseks, jooksmisega olulist vaeva ei näinud, sest jalgsietapil me niikuinii juba kõnnime. Hirmu ajas nahavahele teadmine, et seekord tuleb ujuda - madratsi ja ratastega ca. 500m Emajõel…ja Paunküla veehoidlal veel ka….johhaidiii.
Nagu tavaliselt oli eelnev nädal kiirete killast, asju hakkasin pakkima vist paar päeva enne - jällegi küsimus, mida võtta, mida jätta - no madrats ja madratsipump kindlasti, vesijalgrattaid meil siiski pole. Noh riided ja varustus ja snäkid ja geelid, joogid, ravimitepamp jm vajalik ja mittevajalik kraam.
Taustaks tulid seekord Greta ja Mari (kes ütles, et ta teeb kõik, mida Greta ütleb, et vaja teha on)
Neljapäeval pakkisime Greta autosse enamuse meie varustusest ja reede hommikul läks ta ees minema. Meie startisime reedel kell 17.00 Tallinnast - tegelikult oleksin pidanud veel 17.30ni koolis olema, aga noh…küsisin ära ja tulin tulema!
Mari litsus oma auto pedaale ja kihutasime Tartu Raudteejaama poole, kust sai kätte veel viimased asjad, mis vaja - jälgimisgpsu, numbrilipikud ja kleepsud ning märkelehe innustavate lausetega ja heade mõtteteradega, mis siis olid Kp-de vahel jagatud ja mille ette oli vaja siis õige Kp number panna.
Mõtlik vennas Heiko :)
Meie Andresega ning Heiko ja Marika Mander
Et põlved peaks…
Start oli hoopis Tartu Raekoja platsil ja siirdusime siis juba varustuses ja ratastega sinna. Kõik oli mõnusat siginat-saginat täis. Seal nägime ka Heikot(minu vend) ja Marikat, nad juba kibelesid minema, et saaks hakata ometi “panema”. Marika teipis igaksjuhuks mu põlved veel ära ja tundub, et pikemas mõttes oli sellest vist kasu, põlved ei lagunenudki enne lõppu laiali ja valutama oluliselt ka ei hakanud. Heikot ja Marikat me rohkem ei näinudki enne lõppu, ka seal ei näinud - nad juba ammu magasid siis kodus.
Sõbalikud kallistused
Näha oli veel tuttavaid nägusid, kes ka eelnevatel Exp osalenud, otseloomulikult ka meie motivaatortiim “No Niin”. Viimased pildid, kallistused ja head sõnad ning antigi stardipauk….kõik panid ees ugama, me võtsime vaiksemalt, sest kitsastes oludes ei tahtnud ometi kohe ju kukkuda.
Tasapisi kiirus tõusis. Loomulikult nagu tavaliselt keeldus gps meiega koostööst - midagi oli tal koordinaatidega nihu, keeras need tagurpidi või näitas valet punkti, igatahes suurt kasu meil temast alguses ei olnud. Õnneks kuni ujumiseni oli tee kaardilt loetav.
- KP1 - Anna ohjad hullu kätte, hobu läheb hoopis hulluks!
Noh, meie raudsed-karbon hobud olid juba hulluks läinud ja esimesest punktist oleksime peaaegu ilma märketa mööda tuhisenud, keerasime otsa ringi ja võtsime siiski punkti. Järgmine punkt pidi juba vahetult enne Emajõe ületust olema. Tee oli mõnus asfalt ja lasime aga tirriga minna - natuke ikka väntasime juurde ka.
- KP2 - Kuival maal ujuma ei õpi!
Tõsi ta on!
“Mõnus massi motivatsioon, lala laa laa laa,
lala lal lal lal lal laa…” ümise seda Singer Vingeri “Massikommunikatsiooni” viisil vaikselt kaasa 😊
Kp2-s käis hull sagimine. Kõik tahtsid vist selle madratsiralliga kiirelt ühelepoole saada. Ringi tormasid riides ja poolpaljad inimesed, kes pumpasid meeleheitlikult oma madratseid täis. Vees oli ka juba omajagu sagimist. Kes oli madratsi peal ratas seljas, kes omakorda madratsile pandud rattal kõhuli ja üritas edasi minna, osad lükkasid madratseid enda ees vees, osad tõmbasid nööriga järgi, mõni oli üldse supilauaga ja aerutas…kõik see tundus seal väga kaootiline. Juurde lasti veel tossu, mis pidi imiteerima lahingumöllu, kurat see toss ajas oksendamiseni köhima…ilge…Tirisime lisakottidest siis ka madratsi, pumba ja lestad välja (arvasime, et oleme ikka jube kavalad, et lestadega saab oluliselt kiiremini hoogu edasi anda - lollakad, kasu oli neist nullilähedane). Kodus olin aega võtnud - 6minutit konnaga ja madrats oli täis. Seljakotid ja riided prügikottidesse, madrats vette, rattad sinna otsa, varustusekott ka, lestad jalga ja sumaki vette. Kurat, no kohe üldse ei liikunund edasi, lestad pigem segasid kui aitasid. Tundus, et üle jõe teiselpool sai kaldaga paralleelselt vees kõndida - meil oli siiski vaja ca 500m mööda lisa jõejuppi (muidugimõista vastuvoolu) Amme jõe suudmesse saada. Toss levis endiselt jõe kohal, inimesed summisid vees - andsime meiegi endast parima ja saime vastaskaldale. Andres kodus küll arvas, et äkki piisabki sellest , et ujume üle jõe ja siis lohistame madratsit ja rattaid see 500m mööda maad…. No see oleks ilmselgelt 100x rohkem aega võtnud, sest kaldal oli masendav võsa.
Kalda pool sai jalad mudasesse põhja lükata ja kõndida - ui seal vee all oli kive ja roikaid ja puid jm, mille vastu oli nii hea oma sääretorusid siniseks peksta…mõnus…
Pool tundi summimist ja hakkas maabumispaik paistma, kallas oli juba mudaligaseks trambitud, neliveoga saime üles, Greta ja MAri (muidugi oma valgetes linnapapudes seal mudas) juba ootasid, kiirelt üritasime oma riided ära vahetada ja seal massist eemale saada, üleval pidi olema juba kolmas punkt.
- KP3 - Kuhu jumal kiriku ehitab, sinna kurat teeb kõrtsi kõrvale! (Kärkna kloostri varemed)
Ei näinud ei kirikut, ega kõrtsi! Edasi nühkisime suurema pundiga, teed olid suht head ja sõidetavad.
- KP 4 - Mida higisem nahk, seda magusam leib!
Punkt asus kuskil suvalises metsas/võsas metsatööliste maja seinal. Keegi oli sinna lagedama kohapeale oma gepsu kaotanud, see korjati teiste poolt kaasa, mina pressisin endale ühe müslibatooni sisse, kuigi kõht veel tühi polnud, aga teada on, et PEAB sööma, isegi kui ei taha. Nüüd oli vaja pikemalt lasta mööda metsavaheteid, ikka edasi ja edasi - ees ootas teepunkt, millest pidi kindlasti läbi minema 100m raadiuses - ega sealt mujalt polekski minna saanud, see oli ainus sild, mis üle Pedja jõe sealt viis. Veidi eemal oli juba järgmine punkt Jahimaja õuel. Kaugelt oli kuulda, et jahimajas käib mingi pidu ja pillerkaar - heameelega oleksin kah pittu läinud, aga piduriided olid koju maha jäänud, nii me saime siis ainult aknast kaeda, kuidas rahvas tantsis ja pidutses.
- KP 5 - Õhtu tuleb õnnega, hommik tuleb hoolega!
Küllap need pidulised olid õhtul õnnelikud, aga hommikul….kes teab? Et jälle jõest üle saada, pidime läbi koolmekoha kahlama - ratas õlale ja vette. Varbad, mis enne veidi külmetasid said jõevees sooja, vesi ulatus poolde säärde ja üleminek ei valmistanud erilisi raskusi. Pimedas tuli edasi rühkida. See öine pimedas sõitmine ja punktide otsimine on veider… pooli kohti absoluutselt enam ei mäleta, kus need olid, kuidas me sinna jõudsime, kas või mida seal nägime - nagu must auk…null mälestust…nagu unes.
Öösel kuskil sillal…
- KP 6 - Ära mine sinna, kuhu tee sind viib vaid sinna, kuhu ükski tee sind ei vii ja jäta maha uus rada.
No neid uusi radu saime me jätta küll ja veel…no mitte just meie ei jätnud uut rada vaid ikka need esimesed hullud, kes metsiku kiirusega punkte läbisid - meie võtsime seal sabaotsas rahulikult ja kulgesime. No oli sinna 6 kp-ss ikka tee - selline võpsik, aga rada oli ette tallatud ja sedamööda pressisime meiegi end läbi. No ja seal võpsikus oli siis see keldriküngas, millelt punkti kätte saime. Edasi oli vaja veel mööda pimedat võsa pressida, hakkas juba meenutama kahe viimase ekspeditsioooni rattaradu, kus oli ratast vaja rohkem lükata-tõugata-tõmmata… vahepeal juba tekkisid mõtted, et kas tõesti on rattarada jälle selline?! Õnneks mitte pikalt - ässade poolt ette trambitud rada ja välja me võpsikust saime. Ees ootas vesiveski kp.
- KP 7 - Sepapajas ja veskikojas ajatakse kõige magusamad jutud.
Mesijuttu me me seal ajama ei hakanud vaid litsusime edasi. Olime koos väiksema pundiga - seltsis ikka segasem.
- KP - 8 Nõnda vanker jookseb, kuidas takka lükatakse.
Me ikka lükkasime ratastele takka nagu saime. Endiselt oli pime ja hea oli - järgmine punkt Kurista linnamäel tähendas ainult seda, et oli vaja end kuskile mäkke ajada rattaga, aga sealt oli vaja ka alla ju saada - õnneks pimedas ei saa nii täpselt aru, kui järsk tee on ja paraja hooga me sealt linnamäelt alla tuhisesime - veits ikka panin pidurit kah.
- KP 9 - Raskel ajal on ka perse laululind 😀
Meie perssed õnneks veel ei laulnud, täitsa kannatas istuda ja vändata. Täiesti suvalises metsavõserikus tee ääres oli mälestusmärk - kunagi olla selles kohas (1932-1935.a) kehvik Eduard Suure maja põranda all trükitud ajalehte “Külaproletaarlane”. Pisut siis ajalugu kah. Oli selle ajalehega, kuidas oli meid ootas Paduvere talumuuseumi hoovil järgmine punkt. Tee sinna heasti loogiline ja mõnusa asfaldiga. Aga kes meid seal pimedas ootasid? Muidugi Mari ja Greta - pole ka neil keset ööd midagi muud teha - meid nad seal ergutasid ja küllap ütlesid ka teistele paar head sõna.
- KP 10 - Mis oli Pärtli Liisul rukkipõllule tulles vöö vahel?? Kes teab?
Me teadsime ja leidsime 🗡 Edasi tundus, et hakkab juba vahetusala peaaegu paistma, vaikselt hakkas rattasõidust kopp saama. Kõht läks tühjaks, tahaks juba sirutada end ja teha muud liigutust, mitte vändata.
- KP 11 - Edu on alati ajutine. Edu on vaid hilinenud ebaõnn!
- Kp 12 - Igas korralikus Eestimaa suguvõsas on vähemalt üks inimene veidi metsa poole!
NO metsapoole oleme me Andresega mõlemad, sest ega päris normaalsed inimesed keset pimedat ööd metsas ei jaura. Ja tundub, et neid veidraid meil suguvõsas vähe rohkemgi…Heiko-Marika näiteks….
Enam ei olnud jäänud palju esimesse vahetusalasse. Enne oli vaja veel võtta Kärde Rahumajakese punkt. Väidetavalt on seal aastal 1661 allkirjastatud Venemaa ja Rootsi vaheline Kärde leping (Igavese Rahu Leping), mis andis Eesti- ja Liivimaa rahvale 40 rahuaastat! Nii et veidi ajalugu kah kõrvataha panna.
- KP 13 - Igal mäetipul selgub, et oled kuristiku kohal.
Kuristikku õnneks polnud - ees terendas hoopis Endla looduskaitseala järve, raba ja Põltsamaa jõega. Veidi veel võsavahelist põlluteed ja vahetusala paistis. Vastu jalutas Mari ja juhatas meid nende poolt välja valitud kanuude juurde, millega järgneva etapi sõitma pidime.
Vahetusalas saime Tactical Foodi toidupaki - täitsa isegi maitses - hoolimata sellest, et kell oli u 3.30 öösel. Vaikselt hakkas taevaserv helendama. Andres kiirustas, et hakkame juba minema, mis me siin passime. Tõmbasime pisut soojemad riided selga ja mina istusin esimesena kanuuse, Greta lükkas mu kaldast lahti, siis oli Andrese kord. Nüüd siis selgub, miks me seekord olime eraldi stardis, mitte tiimina! Justnimelt kanuuetapi pärast, et oleks jalgadel rohkem ruumi ja saaks süstaaeru! tõesti - üksi kanuus oli hoopis rohkem jalaruumi siruta kuidas tahad ja süstaaer 🚣 mmmm, sellega oli ikka mõnus tõmmata. Tõenäoliselt ei oleks me kahekesi koos olles kanuu-kulpidega kiiremini saanud, kui nüüd eraldi. Mul kuidagi jaksu oli ja manööverdamine tuli välja - enne kui Endla järvele jõudsime oli vaja pikalt mööda Endla kraavi minna - seal uhasin ühest nooremast meesterahvast mööda (Kristjan-Mark Taaler), Andres pressis järgi. Endla järvele jõudes oli kanuusid näha nii ees kui taga ja orientiiri leidmine ei tekitanud raskusi, ees ootas kp14.- KP 14 - Veega võib janu ajada, kiviga ei või isu ajada.
Noh, seal kp-s oli väga nunnu majake, kus mingid noormehed olid mehemoodi pidutsenud - janu olid nad ära ajanud kõige muu kui veega 😅 Kp kirjas, uuesti kanuusse ja edasi üle järve ja järgmise punktini pisikese järvesaare juurde. Päike hakkas tõusma ja seal järvel oli see imeilus - kuidas udu voogas ja päike kuldas vett. Taustal oleks võinud kuulata Miami Vice’i “Crockett’s Theme” kuigi noh, meie kaatri kiirust just välja ei andnud :)
- KP 15 - Ära hakka lootsikut tegema, kui vesi perse külge puutub!
No lootsik meil oli ja vesi perset ei puutund…veel. Selleks hetkeks sõitsime neljakesi koos - meie Andresega, Kristjan-Mark Taaler (nr:18) ja Silvia Lehemets (nr: 41) ja nii me jäime pea lõpuni koos tiksuma.
- KP 16 - Aeg on inimese kõige väärtuslikum varandus. Kui sul ei ole midagi öelda, siis ära raiska enda aega ja ennekõike teiste aega!
Nava Talu - Ega polegi midagi öelda… tehti ikka vanasti talusid kohtadesse - keset võpsikut, sood ja võsa.
Edasi pidime varsti jõudma Põltsamaa jõele - seal oleme me Andresega kaks süstamatka teinud aegu tagasi - mitte ühtegi tuttavat kohta ei hakanud silma 😁
Vat nüüd hakkas uni tulema, vaikne monotoonne loks, piisav väsimusaste ja tüdimus. Panin silmad kinni ja sõudsin… krt kohe kiskus asi kiiva ja kaldasse. Nii ikka ei saanud. Vägisi tahtsid silmad kinni vajuda, tundus, et oleks vaja süüa, hoog oli raugenud ja energiat polnud. Pressisin ühe geeli hammaste vahelt sisse - jõle imal värk..jäkk. Teadsin, et Andresel on kotis võikud - hapukurgiga ja puha, nõutasin oma osa välja - maitses nagu saepuru 😖 Andres sõi vapralt enda oma ära, minul jäi pool järgi - samas veidi energiat see siiski andis ja kannatas edasi mõlada. Viimane kanuu kp ootas.
- KP 17 - Üldiselt võttes on tänapäeval väärtuslik kõik see, mida ei saa guugeldada….
Õige jutt! Kuigi seal kohal olles sa ei oska võibolla neid hetki piisavalt nautida, siis nüüd hiljem kõigele järgi mõeldes on see ikka meeletult mõnus kogemus - minu meditasioon - minu väljalülitus argielust ja igapäevarutiinist - ei mõtle sellele, mida kodus vaja teha on, kui suured on toanurgas tolmurullid või triikimata pesu hunnik, kas lapsed on söönud ja puhaste riietega või kas ise näed piisavalt kabe ja kõikide ühiskondlike standardite järgi peenike ja ilus välja - see ei ole absoluutselt oluline! Naudi hetke!
Kp käes, oli vaja veel ja veel edasi kühveldada, et saada vahetusalasse - tundus jube hea uuesti ratta selga istuda ja vändata - teha mingit muud liigutust, mitte veeretada aeru käes.
Ja juba hõikusidki kaldal Greta ja Mari. Manööverdasin end kalda äärde ja ronisin kanuust välja, sama tegi Andres - lohistasime kanuud ka välja ja korjasime kodinad sealt seest ära. Kell oli ca. 8.40 hommikul. Mõtlesin endamisi, et teised veavad end varsti kooli ja hakkavad Refleksoteraapiat õppima, aga mina teen oma teraapiat metsas, ei kusagil.
Kaua me vahetusalas ei mökutanud - võtsime oma Tactical Foodi hommikusöögi, kahepeale topsi kohvi (mis ikka üldse ei maitsenud - piimavahuga Latte’t oleks tahtnud ). Pakkisime üht-teist ringi, ootasime noored (Kristjan-Mark’i ja Silvia) ära ja sõtkusime kõik koos minema. Kohe läheduses pidid olema esimesed kaks kp-d - Vilbaste allikad ja Sopa allikas. Palju variante mööda panna polnud võimalik, matkarada Vilbaste allikateni oligi otse ees - pehme koorepurune tee - no ikka see põlvede lemmik, noh. Mingil hetkel algas kahe lauaga laudtee, jätsime rattad võssa ja otsustasime jalgsi edasi minna - mina ju teadsin, et kui on vaja kitsal alal sõita, siis minu manööverdamisoskus annab alla ja olen külili seal kuskil. Vantsida ikka oli parajalt, mõni sõitis rattaga ikkagi vastu - julged tüübid. Meie nautisime loodust ja jalutamist.
KP 18 Maailm on nagu imeilus raamat, millest pole abi nendele, kes lugeda ei oska!
Just seal oli mul hea meel oma lugemisoskuse üle…sest maailm on imeilus raamat just sellistel retkedel näed, kuuled ja tunned sa seda, mida sa muul ajal ei kuule ja ei näe…see on imeilus.
Sama rada tagasi ja uuesti rattad alla, veidi andsid põlved tunda sellest pehmest rajast, aga ei midagi hullu. Asfalt, päike, uus vasakpööre ja tee Sopa allikani oli samasugune koorepurune metsatee, kui eelmine, aga Sopa allikas polnud mingi sopane loik vaid ilus selge allikas - ma arvan, et ilma selle ekspediitsita, poleks ma nende allikateni nii pea jõudnud.
- KP 19 - Meie tarkuse allikas on meie kogemus. Meie kogemuse allikas on meie rumalus!
Eks oleme meiegi teinud rumalaid otsuseid ja saanud targemaks, seekord me rumalaid otsuseid ei teinud - tee oli selge ja Norra mõis ootas - kunagi olime me Andresega seal käinud. Tee oli sirge ja juba olimegi mõisa juures. Saime näpunäiteid eelnevalt tiimilt, kuidas punktile läheneda ja ronisime pööningule…
- KP 20 - Kus mägi, seal mõis, kus küngas, seal kõrts, talud soos ja rabas.
Eks see mõis parajas võpsikus ikka oli, aga edasi rühkisime läbi Vao küla ja otsisime kivihunnikut, kus on uus kp. Liikusime koos paari teise tiimiga - noored ikka ka meiega - kuidagi meil omavahel klappis - Andres ja Kristjan kahepeale mõikasid rada päris hästi 😊
- KP21 - Südames teab iga inimene, et mets, heinamaa ja meri on ilusamad, kui asfalt, tanklad ja autod.
Sellel retkel saab see selgemast selgemaks - jõudes retke lõpus Tallinna tundus kontrast selle vaikuse, rahu ja kulgemisega ikka metsikult suur. Süda juba teab!
- KP 22 - Olgu päev pikem kui pikk, läheb ta ometigi õhtule. (Tudre Karstijärv.)
Õhtule ta läheneb niikuinii, selleks hetkeks olime teel olnud juba üle 12tunni ja minu keha sisemine gps, pani selles punktis pange - keerutasin kaarti nii- ja naapidi ja kui me poleks olnud suurema seltskonnaga koos, oleks mina vastassuunas minema pannud 😂
Õnneks teiste suunataju oli kombes ja me lontisime teiste sabas õigele poole. Palav oli, vett kulus palju, vahepeal jagasin Kirju koera komme. Kristjan ja Silvia eriti süüa ei tahtnud, aga mina pressisin, et nad ikka peavad midagi sööma - me ise oleme küll ja veel lõivu maksnud selle pealt, et ei söö - nii et, PEAB sööma, isegi kui isu pole, sest tõenäoliselt sul polegi terve see teekond isu, aga ilma söömata seda lõpuni ei tee.
- KP 23 - Ahi ei hakka eest astuma, ise pead astuma. (Lubjaahjud)
Selliseid ahjusid olen ma ennegi näinud või õigemini seda, mis neist järgi jäänud on - võimsad. Edasi pedaalisime Järva-Jaani ja sealse Vanatehnika varjupaiga juurde. Meie sõitsime neljakesi, üks meeste tiim ja segatiim olid veel meiega - mehed kadusid eest, sest mööda asfaldteed sai mõnusalt tirriga lasta.
Tiim 55 “Sääsehirm” keerab enne Järva-Jaanit Olerexi õllepausile, mina tahaks jäätist - Andres ei luba. Vaja ikka edasi rühkida.
Muuseum leitud, Greta ja Mari ootavad - võtame vastu nende pakutud sidruni Fassbrause - no ei tohi küll kõrvalist abi kasutada, aga keda me seal sabaotsas töllerdades ikka ohustame? Ja lonks seda külma jooki päästab päeva - küll see maitseb hea. Muuseumi tädilt saame juhised, kuhu poole ja mida otsida - õige tuletõrjeauto leitud…jesss
- KP 24 - Elu rõõmud on puder ja supp, eesel, mille seljas sõita ja naine, kes seda eeslit juhiks!
Pudrust ja supist Andres just suurt ei pea midagi, eeslit tal pole, aga ka seda olematut eeslit juhin ma imeliselt 😆 edasi polnud midagi keerulist. Suoran sirgelt mööda head teed, otsisime järjekordset keldrit - neid punkte keldrites seekord jagus ikka. Pringi talust ja selle keldrist polnud just palju järgi - tuulasime mitmekesi seal metsatukas enne kui selle leidsime.
- KP25 - Olukord on sitt, kuid see on meie tuleviku väetis! (Kes nii ütles?)
Väga sitt veel ei olnud, aga ega paremaks ka ei paistnud minevat. Jälle sõtku edasi ja otsi uut keldrit. Tahaks juba vahetusalasse jõuda ja korra pikali visata…
- KP26 - Kõige tihedam vihm sajab katkise katusega maja kohal.
Või siis keldri… tolles keldris (Ageri mõisa kelder) hoitakse ikka väga huvitavaid asju :)
Ega pikka peatust polnud, uuesti rattale ja edasi, viimane punkt veel enne vahetusala, läbi Seidla, kus just sel laupäeval oli vanavara laat - küll ma oleks tahtnud sinna kolama minna, alati olen tahtnud, aga kunagi pole jõudnud - võibolla siis kunagi hiljem, sest nagu ma paari tunni pärast teada sain, siis soovi vaid ja sa saad selle…kui mitte kohe, siis millalgi varsti :) Surfasime ratastega inimeste vahel, sest laadalisi ikka oli. Juba eemalt paistis tuulik, mida meil vaja oli.
- KP27 - Hilja kirikusse, vara veskile, saab ennemini tagasi.
Noh, veski juures me just olime ja Järva-Madise kiriku juurde vahetusse suundusime, nii et jälle jalgadele tuld. Teed tolmasid ja minu ratas kriuksus juba ammu veidralt - õnneks pidas veel vastu, samas viimasena sõites oli kurk sellest tolmu haukamisest juba kibe… kirikutorn paistis juba kaugelt, aga vaevaliselt tuli ta lähemale.
Kell oli u. 13.30 keset päeva, ees ootas lauspäikeses jalgsietapp….
Vahetuses võtsime rahulikult, saime kätte oma söögipakid. Mari ja Greta olid teinud meile laagriplatsi - lasime varbad tossudest välja…mõnus. Sõime, jõime, sõime veel, et taastada energiat ja teades, et ees ootab pikk jalgsi etapp, ajas veidi hirmu nahka - kas vett jagub? Vargamäel ja Kollassaarel on kaevud - need meid päästsid. Pikka pidu me siiski Järva-Madisel ei teinud, noored said ka valmis - jootsime neid jaheda coca-colaga, andsime veidi süüa, mis anda oli ja egas midagi, jätsime Mari ja Greta meie rataste ja mustapesuga maha ning hakkasime vantsima mööda laudteed Vargamäe poole.
Noored hakkasid ees minema, meie kõdisime järgi, tempo krt oli liiga aeglane - hõikasime noortele, et me oleme küll vanad, aga mitte nii väetid, et kiiremini kõndida ei jaksaks - lisasime tempot. Mõnele polnud see siiski piisavalt kiire tempo, selja tagant lähenes kahene meestetiim…joostes…. Lollakad - keset päeva, lagedal rabas joosta…..no ei näinud sellel mõtet. Veidi aja pärast sörkisid mööda ka üks naiste tiim - endiselt ei näinud me jooksmisel mõtet - vesi oli arvel ja end niisama lauspäikses kulutada ei tundunud just tark tegu.
Seda teed ikka andis vantsida üle raba - olid need Vargamäe mehed ikka kanged mehed, et sellises kohas elasid. Varsti paistiski juba Vargamäe - küll see oleks olnud ilus vaada hommikuse udu ja tõusva päikesega, aga meie olime hoopis päevases leitsakus seal. Lõunasöögist tegi kõht veidrat häält ja tundus, et kohe toimub tuumaplahvatus - kasutasime selleks Vargamäe plastmaju - no abiks ikka. Võttis õnneks rahulikumaks küll.
- KP 28 - Vesi jääb veeks, vili väeks!
Aga jäägu vesi veeks - sel hetkel maitses see külm kaevuvesi ikka väga kosutavalt ja hästi. Mina tegin buffi märjaks ja keerasin pähe, sama tegi vist ka Andres, noortel olid ettenägelikult nokatsid peas. Keerasime uuesti matkarajale, mis viis meid edasi Laeksaare poole.
- KP29 - Ära kiida silda enne, kui koormaga üle saad.
Õnneks rasket koormat meil polnud ja üle me sellest pool kipakast sillast saime. Kiidulaulu ei laulnud, ei enne ega pärast. Edasi viis tee üle Simisalu soosaare uude võpsikusse ja laudteele. Pidime jõudma Laeksaarele, kus järgi vanast talukohast vaid kiviaed. Palavusest oli pea vist nii sassis juba, et kiviaeda ma seal võsas küll ei näinud…aga punkti siiski leidsime…
- KP30 - Veega võib janu ajada, kiviga ei või isu ajada.
No krt, kuidas need inimesed kunagi sellistesse kohtadesse oma talud tegid ja seal elasid? Parmud on vasika suurused ja neid oli mustmiljon, kui üks kintsust tüki võttis, siis oli auk järgi - tükk aega matsutas ta seda veel kuskil oksal edasi. Normaalset rada sinna ei läinud - ikka rinnuni nõgesed, putked, naadid ja ohakad - jalad ei tundud ammu enam nõgese kõrvetusi või ohaka torkimist - aga küllap nüüd sellest ikka tervis tuleb, et jalad kupladest kirvendavad. Laeksaares olime koos päris mitme tiimiga, vaadates kaarti tundus kõige mõistlikum tuldud teed tagasi minna, et mitte selles rabases metsas sumbata - “Riibaku” rada ees ei läinud, nii et ühine otsus oli tulla mööda laudteed tagasi ja siis Kollassaare teele keerata. Kõik võitlesime sääskede ja parmudega, palav oli, vett kulus - igaksjuhuks ei julgenud palju juua, mine tea, millal vesi otsa saab ja millal uut võtta kuskilt on. Andres tegi ükshetk otsuse, et lähme nüüd ikka otse läbi võsa, saame rutem. No võibolla saimegi, igatahes tuli lõpuks see tee, mida meil vaja oli.
- KP 31 - Kuidas saaksid võimalikuks imed, kui poleks imetlejaid?!
Ja ime varsti sündiski - imetleja olin mina 😲
Varsti oli aru saada, et tee veidi tõuseb, ju siis jõuame Kollassaare rabasaarele. Vot see oli koht, kuhu ma tahtsin juba eelmisest sügisest tulla (vaatasin telkust “Metslaste” matkasaadet ja Kollassaare jäi kummitama) Sass - mu vanim poegadest oli seal Riigikaitse tunniga käinud ellujäämismatkal ja mina olin seda kohta näinud telekast, kui mõnusalt üksildast kohakest, mis seekord polnud sugugi nii üksildane ja mahajäetud. Rahvast paistis hoovil päris palju - suitsusaun tossas, härra Erki Vaikre iskiklikult istus ja popsutas piipu, küsisime, kas võime kaevust vett võtta, sest räigelt palav oli, juua tahtsin ja buffi kasta, nägu ka pesta. Lodistasin seal siis veega, kui äkki astub keegi mu juurde ja ütleb “Tere” - johhaidii… mu ihujuuksur on mind metsa kasima tulnud või näen ma viirastust? Siiski mitte viirastus vaid tõesti, keset seda pärapõrgut seisab mu juuksur ja uurib, kas see on nüüd see “hullus” millest ma viimati rääkisin, et läheme tegema….no just seesama jah, aga teda ma sealt küll oodata ei osanud :) seekord ta mu juukseid sättima ei hakanud, poosetasime paar pilti suitsusauna ees ning siis oli meil aeg minema kaapida, nemad jäid õhtust sauna ootama - ega minagi poleks sellest saunast ära öelnud, kui aega oleks vaid olnud - no ju siis teinekord…
Leidsime Kp-st ühed spordiprillid, võtsime kaasa - tundusid meie retkeliste omad olevat. Edasi, ikka edasi oli vaja veel rabas vantsida…veel jaksab minna. Põlved pidasid. Nüüd oli vaja leida see õige laugas, mille juures järgmine kp.
- KP32 - Pole tähtis, kui aeglaselt sa liigud, oluline on mitte seisma jääda!
No tempo oli täitsa okei, ei saanud kurta, jooksmisel endiselt mõtet ei näinud, ajasime vaikselt juttu ja marssisisme edasi. Kp läheduses oli näha rada, mida mööda punktini minna, no läksime meiegi.
Punkt käes oli variant kas minna mööda kruusa suurema ringiga või otse läbi rabametsa sihini?! Ühine otsus oli minna ikka otse - osad tiimid otsustasid minna ringi - veidi vist meie ikkagi võitsime. Eks ta keeruline oli seal mustikavarte vahel surfata, aga rõõm oli siiski suur, kui eemalt juba õige sihiots paistma hakkas - me ikka veidi juba tunneme neid kaardimärke ja asju :)
Noored kippusid meist maha jääma, tundus et neil hakkab energia otsa saama - pakkusime neile juustupuki, sest sööma peab! Silvia süüa ei tahtnud, ütles, et kõht pole tühi, no kuidagi ei saanud teda sööma - õnneks ta vähemalt jõi.
Eespool saime “Sääsehirmud “ kätte, vantsisime nendega koos. Meile oli järgmine punkt tuttav eelmise aasta Erna’lt - Jaapanlase Punker - no oli ikka jaapanlane…tegi kuskile karupeesse oma betoonpunkri (https://www.delfi.ee/artikkel/17262430/kapo-peletas-aarmusliku-jaapanlase-eestist)
- KP33 - Need, kes reisivad ratsutades, ei tea midagi jalgsi rändaja vaevast!
No ei tea, kas jaapanlane reisib nüüd ratsa või jala, igatahes Eestis ta enam ei rända - tuumavarjend jäi tal poolikuks ja Eestis kuulutati ta persona non grata’ks.
Edasi pidasime aru, kas minna jälle mööda teed ringi või otse läbi metsa - meie teadsime, et otse minnes on ees igasugu võsa ja kraave, aga mõte minna pikalt ringi ei tundunud ka mõistlik. Andres pusis gepsule koordinaadid peale - lõpuks hakkas geps meiega koostööd tegema, Kristjani kell näitas kah õiget suunda ja keerasime end võssa - ees oleks pidanud olema pikk siht - no oli ju ka, aga suhteliselt kinni kasvanud ja vaevumärgatav. Ragistasime võsas, ületasime vähemalt ühe mudavallidega kraavi - täitsa edukalt isegi ja otsisime järve…
Sisalikujärv
…Sisalikujärve - no järvest oli asi muidugi kaugel kohalejõudes. Pool kinnikasvanud lombike…
- KP34 - Suurim võitudest on eneseületamine!
No kui me selle retke lõppu jõuame, oleme endid ületanud küll ja veel. Selleks ajaks olime teel olnud juba 23 tundi, andis tunda, uni tikkus veidi peale, aga ees ootas veel üks ujumine - üle Paunküla veehoidla. Punktist sügasime välja otse, ei läinud mööda teed ringiga.
Võitsime midagi või mitte - no ei tea. Meie sammud olid noortest jälle kiiremad ja jõudsime Paunküla äärde enne - Mari ja Greta ootasid. Patused me nüüd igaljuhul oleme - sest võtsime vastu nende pakutud kosutuse - cocat ja hapukurki ja pannkooke….Vaatasime seda vee ületust nii ja naa…Andres arvas, et vahemaa on liiga pikk - tema upub vahepeal ära. Noored jõudsid ka järgi - pakkusime neile süüa, Silvia jällegi ei tahtnud, aga pressisime, mis me pressisime, lõpuks ta vist midagi sõi. Ka tema polnud suuremas vaimustuses ujumisest….maa tundus liiga pikk. Patukotid nagu me juba olime, võtsime vastu teisegi pakutud hüve - madratsi - otsustasime, et paneme oma kompsud madratsile ja neljakesi lükates seda, ujume üle ja lohistame edasi madratsit kaasa.
Mõeldud tehtud! Koorisime riided seljast, panime pambud madratsile - krt see vesi tundus külm….keha oli vist liiga soe või oli see väsimus, mis vee külmaks tegi. Aga punktid vajasid võtmist - mauhh vette, madratsi servast kinni ja liigutama. Jube vaevaliselt tundus, et läks, aru ei saanud, kas liigume edasi või tagasi? No lõpuks tundus siiski, et vastas kallas jõuab lähemale, suht püstloodis kaldaga. Kuidas sealt siis üles saada? Andres võttis meie kotid, mina madratsi ja Kristjan nende pambud. Nelikveoga saime sealt mäest üles, aga alla oli vaja ju ka saada ja see oli kõigest vahesaar, edasi oli vaja ju õigele saarele ujuda. Uuesti madrats vette, pambud peale ja ujuma - teekond tundus sama pikk kui mitte pikem ja uus püstloodis kallas vastas - ilge võserik peal. Kuidagi ronisime sealt üles, madratsi lasin tühaks ja kahmasin kaenlasse, kotid võtsid Andres ja Kristjan. Seal otsustasime tossud jalga panna, sest selle risu ja räsu sees kõndida polnud mõtet ja teada oli, et saartel võib ka rästikuid olla…. Nendega kohtuda küll ei tahaks, veel vähem neile peale astuda. Kes meid sealt siis minema lohistaks?
- KP35 - Sõnad on nagu lehed. Nad lendavad suust välja ja tuul keerutab ning keerutab neid. Lõppkokkuvõttes ei või sa kunagi kindel olla, kuhu nad välja jõuavad.
No sõna sellest, et osad kasutasid ujumisel kõrvalist abi (madratseid, sup-i laudu jne) jõudsid ikka lõpuks kõigini. Aga endiselt me seal sabaotsas tilbendades ei ohustanud sealt kellegi esikohta ja suurest väsimusest ja magamatusest Paunküla veehoidla põhja vajuda ei tundunud just kõige meeldivam.
Ilge võsapunkt, aga võetud ta sai, uuesti mäest (Paunküla mäed on ürglooduse objektid - no oli tõesti ürgloodus, saemehel oleks seal kõvasti tööd) üles ja ragistasime edasi, vahepeal hakkas juba hämarduma, päike loojus. Meil oli vaja saada naabersaarele - õnneks andis sealt minna jala läbi vee. Leia uus lahesopp? No lahesopiks oli seda ikka palju nimetada - plastpudelitega täidetud võsane sopike…jäkk (palun ärge visake oma plasttaarat ja sodi vette, tuul kannab need kokku just sellistesse soppidesse ja sealt ei vii neid keegi ära. Ka meie polnud sellisel missioonil praegu ja kõik see praht jäi sinna maha.
- KP36 - Uni saadab hulkuma, magamine marssima, tukkumine teed käima.
26h rajal oli juba seljataga, ujumine küll värskendas veidi, aga unesegastena me siis seal ringi hulkusime ja otsisime järgmisi kahte punkti. Pimedas. Kui lagedatel kohtadel oli veel vähegi valge, siis seal Rõõsa metsade vahel juba kottpime - ja minusugune pimekana saadeti kõige ette käima. Pealampe meil polnud (me ju ei plaaninud pimedani jalgsietapil olla), telefonid hakkasid tühjaks saama. Mul polnud aimugi kus me oleme või kuhu minema peame. Kaarti ma enam seal pimedas ammu lugeda ei näinud. Tagant Andres ja Kristjan siis juhendasid ja mingid teerajad oli seal olemas. Aju hakkas mängima vingerpussi - teekõrval põõsas vilkus punane tuluke, kutsuvalt ootas punutud korvtool…aga kui juba paar korda olin näinud metsikuid koletisi, saatsin Andrese ette käima 😬🙀
- KP37 (Lindjärv) - Ei puhka raisk! Riibak saab su kohe kätte!!!
Tõenäoliselt Riibak oleks meid uuel ringil seal kätte saanud jah 😂 seda hirmu meil polnud. Vantsisime pimeduses edasi, ka teised vist nägid metsas asju, mida tegelikult polnud… aga keegi kõva häälega seda välja ei julgenud öelda vist. Poiste gepsud juhatasid meid õnneks õigetesse paikadesse - kuulsime hiljem, et nii mõnedki olid neid kohti kauem otsinud.
- KP38 (Väike-kaksjärv) - Nii kaua kui supipoti all põleb tuli, saabub ka külalisi.
Viimane punkt enne vahetusala, lootust on, et seal supipoti all veel tuli põleb ja me sooja süüa saame. Tundsin, et kõht on tühi, tossud veidi hõõrusid, vahepeal käis väiksel varbal kibevalus plõks - teadsin, mida see tähendab…vill läks katki. No siis pole enam valus vähemalt. Lõpuks hakkas paistma vahetusala valgusekuma…
Greta ja Mari muidugi juba ootasid ja üllatusega olid ka Marika ja Anniki seal, et meid ergutada. Tegelikult olime me ikka juba täitsa uhked, et me oleme nii kaugele jõudnud. Kell oli 12 öösel ja algas juba uus päev. Vahetusalas pakuti suppi, arbuusi ja coca-colat (njamm) istusime veidi, puhkasime. Panime juurde riideid - pikad meriinod ja jope peale - mis oli ikka ülimõistlik mõte, hea, et mõistus nii palju veel töötas. Tambet ja Mihkel olid samas punktis, noored nokitsesid omaette. Loodetavasti sõid.
Otsustasime ikka koos edasi minna.
- KP39 (Linajärv) - Kes rändab armastuse pärast, sellele on tuhat miili kui üks miil.
No perse, see Linajärv ja Rõõsa oosid…seal pilkases pimeduses, mis siis, et saime kätte oma pealambid, ei saanud muffigi aru, kus see järv on? Totaalne võsa ja seal oosil sõita väsinud peaga - ikka hull. Pool ajast lükkasime rattaid kõrval, sest no sõita oli seal võimatu, isegi ohtlik ma pakun. Äkki vilksatasid oosi põhjas helkurid - järelikult punkt on seal. Ragistasime mööda püstist nõlva alla punktini ja siis muidugi jälle üles rataste juurde tagasi. Rets.
Tambet ja Mihkel olid selleks ajaks eest kadunud, kuhu? Öhhe muidugi.
Lõpuks saime sealt oosilt minema ja kindlam tee oli all. Edasi Ravila mõisa juurde. Jagasin wc-paberit. Vaikselt hakkas juba valgemaks minema.
- KP40 - Kukk talupoja kell, päike peremehe kubjas, lõuna saksa ärkamise aeg.
Meil polnud vaja ei kukke ega päikest, lõunast rääkimata - polnud veel magama saanudki.
Korjasime endid jälle kokku ja sõtkusime edasi - tundus, et nüüd on ainult vormistamise küsimus - Tallinn ei ole ju enam kaugel. Aga enne seda tuli uuesti sukelduda võssa ja leida “oja käänak” - no nende käänakutega on meil alati “hästi” olnud - pilkases pimeduses ragistasime võssis, mina ees, Andres järgi. Kus oleme? Ei tea! Kus on oja? Ei näe! Kus on käänak? Pole õrna aimugi! Krt sõita seal ei saanud, keegi ragistas koos meiega seal, pime oli, väsimus oli. Krdi rattapedaalid olid ka koguaeg valepidi - mingid veidrad pedaalid - ühelt poolt tavalised ja teiselt poolt vist rattakingade jaoks. Ja no alati kui vaja sõitu alustada, on valed pooled üleval. Siunasin pedaale ja kobisesin omaette, et murran need pedaalid ära üldse… Pärast Andres ütles, et ma olin veidralt seal metsas käitunud…tõesti või ?? Kas ei võigi siis targemate inimestega pedaalide osas nõu pidada? Murda ära need v mitte? No lõpuks me selle punkti sealt leidsime.
- KP41 - Vigadel on niisugune omadus, et inimene kipub ühte viga teise veaga varjama, mistõttu teine viga peab alati suurem olema kui esimene.
Hullult häiris, et lausete lehel oli üks koma puudu….Kah viga või asi. Noored jõudsid järgi. Silvial oli külm - tal oli liiga vähe riideid seljas ja tänane öö oli ikka jahedate killast. Ees ootas Kose jalakäijate sild. Andsime pedaalidele valu, noored tahtsid aeglaselt sõita, et poleks tuulekülma…Silviale pidi vend kuskile punkti riideid juurde tooma, aga minu teada ta ei jõudnud kusagile.
- KP42 - Mis teab siga pühapäevasest päevast või lammas laupäeva õhtust?
No pühapäev oli käes, seda me teadsime - järelikult põrssad me pole. Aga ka mitte põrsad pidid edasi väntama. Järve talu kp ootas, mõnda aega saime lasta mööda head teed - meie andsime põhjagaasiga minna, noored tulid vaikselt järgi. Jälle mingi võsa. Viimases vahetusalas Marika ütles, et nemad seda punktilipikut ei leidnud ja teistelgi oli sellega vist probleeme olnud. Samas oli juba piisavalt valge, et see ei saanuks märkamata jääda.
Ja me ei leidnudki seda, jaurasime ümber maja tükk aega, kõige suuremasse võssa end ei pressinud ( aga muidugi seal see punkt ikkagi olevat olnud). Otsustasime, et see lause jääb täitmata, sest punktis kohal me ju olime. No mis seal ikka, paneme edasi - sest “Panna tuleb”.
Kell oli 4 hommikul, räigelt külm oli - kuigi meil oli ju riideid rohkem seljas, kui Silvial. Pakkusime talle termokilet, et keeraku pluusi alla ümber kere, aga ta ei tahtnud, kahjuks ei tulnud meelde talla anda jalasoojenduspakke, mis meil igaksjuhuks kotis olid. Näha oli, et ta on väsinud ja külmast kange, aga kõige külmem aeg oli ju veel ees. Söönud ta ka väga ei olnud kindlasti. Pikavere ristis ootas Mari, ergutas meid. Greta magas autos. Olime enne just oma lihapalle kotist hävitanud, paar tk jäi veel alles, andsime need Marile, et ta annaks noortele, kes olid meist maha jäänud. Käed külmetasid, rõve oli olla, aga kohe-kohe oli näha tõusvat päikest. Kp44, saime noortega kokku jälle, eks me neid ju ikka ootasime järgi ka - kuidagi oli nii kujunenud, et praktiliselt terve aeg olime ju koos tulnud ja kambapeale kõik punktid leidnud ja võtnud - suuri möödapanekuid ei teinud.
- KP44 - Inimese saatus oleneb tema mõtlemisest ja on seetõttu absoluutselt õiglane.
Mõtlesin, kui soe mul on… ja et lõpuni on vaid neli punkti minna…õige pisut ju veel. Aga see õige “Kolgata tee” oli veel ees - hea, et seda ei teadnud :)
Pisut jälle kruusateed ja siis heinamaale, uus võpsik, uus kelder…
- KP45 (Võhmuta karjamõisa kelder) - ebameeldivad asjad on nagu vihm: kunagi nad meile kaela tulevad, aga sellepärast pole mõtet muretseda seni kuni päike paistab.
Vihma me ei saanud, aga see külm oli väga ebameeldiv…samas kohe-kohe oli päike tõusmas ja päike ju hakkab soojendama. Lohutasin ka noori, et kohe on päike väljas ja hakkab soojem - no need esimesed kiired ei soojendanud küll kedagi. Aga kui ilus oli loodus, kui paks udu kerkis ja voogas üle tee läbi päiksekiirte….pagan, juba selliste vaadtete pärast tasub ekspediitsil osaleda 🌅
Aga me polnud valmis selleks, mis tuli….no oligi siiani liiga lihtne rada ju :D kellel krt on tulnud pähe ehitada munakivi tee (no peaaegu munakividest) porimülkasse? Jeesus kui pikalt seda rõvedust oli, paksud porised rööpad, ümarad ja mitte nii ümarad kivid. Siunasin ja ropendasin omaette, kiirust seal võtta ei saanud - kogu see tee tundus pikk nagu igavik. Rattale ja jälle maha, rattale ja jälle maha. Lõpuks jõudsime mingisse asulasse - silti ei näinud, kaardilt enam aju ei võtnud, kus me täpselt oleme. Arvasime, et Selis juba, aga geps tahtis mujale suunata. Usaldasime gepsu ja keerasime järgmise kruusaka peale. Seal tahstid noored coca-pausi teha, mul oli juba nii kopp ees, Tallinn oli käega katsuda ja kodune padi tundus juba peaaegu pea all olevat. Saatsime noored seenele pausiga (sorri noh, koduigatsus sai kambavaimust võitu) ja kimasime edasi. Kruus sai otsa ja heinamaa algas - jälle mingi masendav tee, perse põrus, sadulal istuda oli juba piin. Kui istuda, siis istuda paigal, aga seal heinamaal sõites ei olnud see perse seal sadulal sugugi paigal….möödusime ühest segatiimist, uhasime edasi.
Rsk mingi jõe ületus (Leiva jõgi)- sellest oli Marika ka öösel rääkinud, et rõve koht, paar kasetüve üle jõe visatud ja mine siis sealt?! Minul jalg tudises ja olin valmis juba läbi jõe kahlama, mingi tokiga proovisin, ei olnudki nii sügav ju. Andres arvas, et proovime ikka üle purde minna. Andres võttis oma ratta kuidagi kaenlasse ja läks…ettevaatlikult..jess…üle sai. Mina ei julgenud küll koos rattaga minna - kasetüved keerlesid ja vajusid jala all. Andres kobis tagasi ja rüütellikult võttis kaenlasse minu ratta…ja üle ta sai. Hull mees, ma ütlen! Respect! Mina võtsin endale selle toki appi ja põhjast tuge otsides pool käpuli ma sealt üle sain - rattaga oleks ma kindlasti vette lartsatanud. Õnnelikult üle jõe, jõudsid järgi sega tiim, kuskilt kaugemalt lähenesid vist ka noored (kuidas nemad sealt üle said, jääb saladuseks) viskasin oma abikepi üle jõe tagasi - ehk on teistelgi veel sellest abi - mõni tiim oli ikka meist taga pool ka. Õnneks polnud enam palju seda rõvedat võsateed, peagi tuli päästev asfalt. Edasi tundus, et läheb libedalt, mõni punkt ju veel. Litsusime pedaale ja hakkas juba palavgi. Tundus lihtne punkt - Sõjamuuseum ja siis juba peaaegu, et linnas. Lähenesime punktile Pajupea poolt, jõudsime muuseumi juurde, kus “Sääsehirmud” nukralt kivil puhkasid - nad ütlesid, et siit otse ei pääse - väravad kinni ja ümbert ei saa, vaja on Vaskjalast ringi sõita? Veidi mõtlesime, mis teeme, kas jätame vahele ja paneme otse lõppu või ikka sõidame ringi? “Persse, lähme siis!”: ütlesin, Andres tõlgendas seda kui punkti vahelejätmist ja toppis mingid uued koordinaadid sisse. Mingil hetkel jõudsime uuesti teineteise mõistmiseni ja liikusime ikkagi kp.46 poole. Ega me väga ise kaarti ei vaadanudki, et kas saaks kuskilt lühemat teed pidi, ots ringi ja tuldud teed tagasi. Vastu väntasid üks meeste tiim (enne vahetasid nad tee ääres riideid, et ikka finišisse ilusate riietega jõuda) ütlesime neile, et otse ei saa, me läheme Vaskjalst ringi. Nad jäid kaarti uurima ja tegid vähe parema otsuse, kuigi ajaliselt nad eriti ei võinud - nemad läksid raudtee silla kaudu, meie lasime asfaldil tirri. Vaskjalast läbi oli vaja mööda Talline Vee kraavi sõita, lõpuks jõudsime õige sillani Sõjamuuseumi juures - meeste tiim oli just lahkumas.
- KP46 - Kõige raskem on õnne ära tunda. Õnn on enamasti tagantjärele tuntav nagu noorus, tervis või mõnikord ka armastus.
Me igatahes tundsime oma õnne ära - Tallinn ja lõpp oli juba siinsamas, hea et ikka otsustasime kõik punktid võtta - napakas oleks olnud viimaseid punkte vahele jätta, kui me juba nii kaugele tulnud olime. Edasi piki raudtee äärt, teepunktist läbi ja Tallinna Vangla paistis. Polnudki kunagi uue vangla juurde sattunud - nüüd sõitsime sealt eest läbi. Meeste tiimi saime jälle kätte. Kihutasime neist mööda ja oleks pidanud keerama Betooni tänavale, mina pidurdasin, et keerata Andres pani otse edasi, et geps näitab, krt…. Mehed said mööda. Enne Peterburi maanteed elektrimasti punktis saime nad uuesti kätte - ega kui pea on juba betooni täis peale 34h rajal olemist, siis polegi midagi teha, kui edasi -tagasi saagida, et õige tee leida.
- KP 47 - Mõelge sellele, et tänast päeva ei tule enam kunagi.
Sel hetkel ei suutnud enam midagi adekvaatset mõelda, kuigi jah seda seiklust ja seda päeva ei tule enam kunagi tagasi - jäävad ainult mälestused ja pildid ja rahulolu sellest, mis tehtud sai!
Edasi, nüüd juba tuttavad lasnaka teed, kui juba Katlerisse välja jõuda, siis võiks kinnisilmi edasi panna - minu kodurajad ju. Tähesajust saime mööda, aga ette tuli mingi ehitus ja aed, mina teadsin kuhu hoida, meeste tiim jäi toppama. Siuh siit ja vilksti sealt, olime õige pea õiges teeotsas Purde tn otsas. Mäest alla suure kiirusega lasta ei julgenud, hoidsin pidurid peal, sõitsime Sisekaitseakadeemia aia kõrvalt, õige põige vasakule, üle oja ja lasteaia hoovinurgas puul oli viimane punkt.
- KP 48 - kes pole kibedat maitsnud, ei tea, mis on magus!
Seekord see maitse nii kibe ei olnudki kogu retke peale, aga lõpetada oli siiski magus. Tuttav Kose tee, sirgelt tirriga alla, üle Pirita tee ja TOP-paistiski. Keerasime sinna, kust paistsid finiši lipud, viimane kaar ja plaksutuste ning huigete saatel sõitsime lippude vahelt läbi - kõik, finito, rohkem ei pea enam kiirustama ja punkte otsima, kell oli pühapäeva hommikul 8.07!
Finišis ootasid Mari ja Greta ja minu ema - kes hoolitsevalt ulatas pihku külma gin-i :) Mihkel ja Tambet, kes olid ca.tunnike varem lõpetanud ja Maris. Saime kaela oma medalid ja kätte diplomid - no tegelt oli uhke tunne ikka küll. Gin tegi oma töö, keel kippus sõlme minema ja suhteliselt ”plätu” oli olla, a tühja sellest - ma olin selle kõik kuhjaga ära teeninud. Riideid ei vahetanud, sauna ei läinud, süüa ei tahnud… tahtsime ainult autosse, koju ja pessu ja magama.
Kodus aitas Sass meil kodinad üles - kõik jäi nii nagu on - mitu prügikotti sopaseid, märgi ja haisvaid tosse-riideid, varustuse kastid jm - küll jõuab neid sorteerida. Kiirelt pessu ja voodisse - veider oli hommikul pool 10 magama minna, aga uni oli magus. Mina magasin esimese hooga paar tundi, Andres veidi rohkem. Põlved andsid veidi tunda, kannikad olid sadula järgi vormitud ja randmed olid rattaleksupõrutusest valusad, aga üldine olemine oli isegi suhteliselt hea.
Pean tegema sügava kummarduse korraldajatele - seekordne rada ei olnud nii kontemurdev kui eelnevad kaks, samas lõpu ratas oli ikkagi “maasikas” oma porimülkakiviteega. Aitäh Gretale ja Marile, kes selle jama meiega kaasa tegid - ega nemad ka oluliselt rohkem magada-puhata saanud, aitäh Marikale ja Annikile öises vahetusalas ergutamast ja ikka meisse uskumast, et me jaksame lõpuni, aitäh teistele, kes meie täpikesi jälgisid ja kodust kaasaelasid (ema ja Sigrid ja Tiina eelkõige). Aitäh teistele kaasvõistlejatele, kellega koos sai nii mõnedki kilomeetrid vändatud-kõnnitud- aerutatud - te kõik olite super tublid, et lõpuni pressisite, teiega oli tore vahelduseks metsaüksindusele rääkida ja näha, et ka teistel on raske :) Ja noored - Kristjan-Mark ja Silvia - vabandused, et me teid enne lõppu niiviisi maha jätsime, aga koduigatsus oli suur ja vurtsu veel jagus, et kiirelt minna!
Kokkuvõtteks olime magamata 48h, millest 35h aktiivselt teel.
Läbisime:
Rattaga: ca.210km( 81km/6h30m; 53km/4h53m; 76km/7h47m)
Kanuuga: ca.21km (5h8m)
Jalgsi: 39km (10h46m)
Lõpp hea, kõik hea! Kas me teeme seda veel? Kindlat “ei-d” ei saa öelda, sest siiani pole need pidanud :)
Kohtume uutel radadel!
