Ehh, peale Paldiski põgenemist küll lubasime mõlemad Andresega, et me rohkem enam ei põgene, aga….eks lubadused ongi selleks, et neid murda 😁 Ja me lubasime ju, et me jalgsi enam ei põgene…
Kuidagi mul jälle see mõte peas keerles, vaja läks natukene Andrese “mudimist” ning ta oli nõus, et teeme korra siis veel ainult, et rattaga 🚲 Ja kui see “Jah” sõna juba tuli, pidi kiirelt ära regama, et ei oleks valikus enam taganemist vaid ainult põgenemine. Tambet oli ka jälle meiega koos hakkamas - noh, et hea suveks rattapõhja laduda.
Õige pisut sai ratta-trenne alla sõidetud, minul rohkem, Andresel vähem - a nõrgad teevad trenni ju….
Plaan oli siis suund Narvast Pähklimäelt võtta Vana-vigala poole. No ilmselgelt ei lootnud me , et sinna ka päriselt välja jõuame. Aga olime endi peas mõelnud, et soodsa ilmaga ehk, et tuul on ainult selja tagant ja vihma-rahet-pussnuge ei saja oleks võib-olla reaalne Raplasse jõuda. Plaan oli ambitsioonikas, aga mingi sita plaaniga ei tasugi minna 😆
Nuuh, nii nädal varem hakkasime ilmateadet jälgima - jeeee, tuul meile soodsalt idast ja kirdest st taganttuult…tundus, et kõik on võimalik ja lausa lendame Raplasse välja. Aga liiga lihtne ikka ka olla ei saa ju…kaks päeva enne starti üllatas ilmataat meid otse vastu puhuva tuulega - no päriselt või??? Et reedel ja laupäeval on lääne ja loodetuul 5-8, puhangutega kuni 11m/s…johhaidii ja radiridiralla. Ja siis pühapäeval on jälle kenasti tuul idast….Tõotas tulla korralik katsumus. Vatutuulega me arvestanud polnud igatahes, a ega ilma muuda ja minemata ka ei jäta.
Kaardi pusisin seekord ise valmis Plotarout’iga. Tambetil oli küll tehtud träkk Narva-Kõpu (mida ta tahtis rattaga miskiaeg sõita), aga seal olid tal märgitud miskid huvipunktid ja vaatamisväärsused ja teekond ka läbi miski raba, mis meie formaadile jõuda Narvast 12h võimalikult kaugele ei sobinud - no ei ole tore ratast kuskilt rabast üle lohistada. Nii et pusisin kaardiga ise, vältides põhimaanteid ja rabasid. Ega normaalset teekonda ikka kokku ei saanud - päris mitu suurt rabalahmakat oli ees, millest siis vaja kuidagi mõistlikult mööda saada ja suht algusest kuni Jõhvini ka mingisugune elektriliinide alune jura. Aga valmis ma selle ikkagi joonistasin ja üldjoontes see plaan ka töötas!
Tambetiga pidime kohtuma stardis ja igaüks pidi ise kaasa võtma endale vajaliku kraami - otsustasime, et erilisi pikki pause ei tee ja proovime kiirelt ühe jutiga minna. Stardile eelnev nädal oli emotsioonide rohke ja uni heitlik (süüdistada saan selles ainult ennast) Pisut pelgasin, kuidas jõuvarudega on, aga juurde seda ka ei saa, kui kehvalt magada. On nagu on ja saab, mis saab - ega mehed mind metsa ikka ei jäta 😀
Midagi ikka pidi kaasa ka võtma - osa sellest jäi ikka maha ka
Laupäeval startisime kodust 8.30 kaasas vanem poeg Sass, kes siis vahepeal maale sõidab ja öösel meile järgi tuleb, kui aeg.
Hommikuselt värsked :)
Jõudsime piisava varuga kohale. Andres sättis rattad valmis, pakkisime rattakotid kokku ja no tegime ettevalmistusi. Rahvast starti jagus - tundus, et rattureid oli rohkem kui jalgsi minejaid.
Härra “peatreener” Tarvo Jõeste isiklikult jagab õpetussõnu :)
Tambet, mina ja Andres
Saime kätte jälgimisgepsud ja osaleja medalid - mine või kohe koju tagasi! Ja antigi start! Kõik panid siis hooga ugama.
Nii kui selga oli Narva poole, oli aru saada, et lihtne ei saa see olema - see vastutuul oli lihtsalt vastik, aga alguses on see eufooria ja adrenaliin üleval ning siis ikka annad talda, kuidas jaksad, hiljem tuleb rutiin ja rahulikum tempo! Aga meie olime ju alles alguses.
Pilt rajalt korraldaja poolt!
Kuna ilm oli selline jahedapoolne, olime end natuke liiga paksul riidesse pannud. Päris kiirelt hakkas rämedalt palav ja oli selge, et peame suhteliselt alguses tegema esimese pausi, et midagi vähemaks võtta. Mehed lasid ka endist keema läinud vee välja 😆 Sikutasime ühed pluusid alt ära ja toppisime ka kindad kotti - päike soojendas piisavalt. Möödusid mõned ratturid - no las nemad möödusid, päev alles noor!
Asfalt vahetus kruusaga, aga veel oli enam-vähem sõita - kuigi see vastutuul oli ikka korralik. No ja siis oli käes see koht kaardil, kus me oleks pidanud minema elektriliinide alla - kaardil oli näha, et seal peaks olema tee ja loogiliselt võttes ju peakski olema, sest hooldustehnika peab ju kuidagi sinna ligidale saama. Aga otse teelt keerata sinna küll ei saanud - ees oli mingi vesine-mudane-võsane jura, kaardilt edasi paistis, et mingid sõidetavad sihid tulevad, mis meid lõpuks ikkagi õigele rajale liinide alla suunavad ja nii läksimegi sealt, vahepeal saime ka enne möödunud ratturid kätte.
Oi perse, millised need sihid seal olid….see oli ikka midagi enneolematult rõvedat - just värskelt tehtud kinni sõitmata killustikuga tee - pehme, paks, väikesed kivid - ratas vajus läbi ja sõita oli raske. Mõlemal pool teed sugavad kraavid ja kraavi ääred risu-räsu ning roomiku jälgi täis… ja et mitte ikka veel liiga lihtne ei oleks, siis ka endiselt vastutuul! Vot see viis jõu, tahtmise ja motivatsiooni - lihtsalt jäle. Kuidagi me seal ukerdasime, jõud sai otsa, kõhus keeras ja iiveldas - selline tunne, et mine oksenda kuskile põõsasse 🤮 Lihtsalt masendav! Tõeliselt jäle! Liikumiskiirus oli olematu, tagatipuks keeras mingi oksapusa end Andrese rattaketi vahele ja viskas keti maha. A ega Andres mingi lödinäpp pole - pusis ja suskis ja ratas sai jälle töökorda. Tambet oli eest kuskile kadunud - üldse oli tal seekord kombeks meist ette ära sõita ja jube keeruline oli siis talle vastutuules röökida midagi, kui pidi keerama kuskile või tahtsime hetkeks seisma jääda.
Lõpuks saime nendelt sihtidelt ikkagi õigesse kohta liinide all, aga ega see tee seal nüüd oluliselt parem ka ei olnud kuid siiski sõidetavam.
Ees ootas Jõhvi, seal tegime Olerexi tanklas esimese vähe pikema pausi - ostsime soolast vett, alkovaba gin-i ja õlle (kogu selle kurnatuse peale tahtis keha saada mullidega jooki, metsik isu oli selle järgi) ja sõime ära oma esimesed soolased pirukad. Samas kinnitas keha ka “peatreener” oma kaasaga!
Tarvo joogivalik….
Pikalt siiski ei passinud. Trotsisime tuult ja pedaalisime edasi. See kuradi tuul ikka pani niimoodi kannatuse proovile, et…. Enamjaolt sõtkusime kõik eraldi, sest niikuinii ei kuulnud tuulevihinas, mis teine ütles või rääkis. Kiristasid hambaid ja siunasid tuult. Mingi hetk tundsin, et jalad lihtsalt enam ei jaksa - istusin sadulal kuidagi nii, et tundus nagu suruksin kuskil mingid sooned kinni ja jalad muutuvad selliseks tuimaks ja ei jaksa enam vajutada. Tegime bussikas peatuse, viskasingi sinna samasse end selili ja tõstsin jalad üles, et veri saaks korraks teistpidi käima. Aitas pisut.
Puhkehetk, kell on 16.38
Kell on u.18.30
Kurgivesi on elueliksiir…
Tudus, kohalik tudukoer
Tutvusime ka kohaliku Tudu külaeluga…sest elu veerebki ju maakohas ümber poe. Oli seal aga inimesi - karvaseid ja sulelisi. Poodi külastas meie ees perekond: ema, poeg ja poja tüdruksõber - koju kaasa osteti pakk krõpsu ja 700ml viin ja see ei olnud kindlasti mitte esimene vägijook, mis pojake sel päeval manustanud oli. Nende omavahelisest jutust poemüüjaga saime aimmu ka nende eelmise päeva ühisest peost, mis paistis välja ka müüja näost. Õues tuli juttu tegema meesterahvas - täitsa sirge selja ja näoga ning pakkus meile oma rendimajakest ööbimiseks - keeldusime viisakalt ja ütlesime, et meil vaja ikkagi edasi sõita, et Narvast ikka eemale saada. Seepeale uuris ta, kaugel tuleme ja kuhu suundume, takseeris rattaid ja oli täitsa teadlik rataste hingeelust. Rääkis oma tuttavast, rattasõidust ninig veinipudelist meeleoluka loo, soovis meile head teed ja kõndis käed taskus minema. Edasi tegi juttu ka autoga poodi tulnud naisterahvas, kes päästis ühe meie kiivri, mis oli tuulega ratta kõrvalt minema veerenud…jutt läks rattasõidule, kiivri vajalikkusele ja turvalisele sõidule. Tal oli varrukast jutustada kohe kaks lugu, kuidas tema tuttavale ratturile oli jänes suure hooga tagarattasse jooksnud, millepeale rattur oli ikka korraliku uperpalli teinud ja luidki murdnud, õnneks kiiver päästis hullemast. Ja ka tal endal oli juhtum, kus auto ratta alt oli lennanud talle kivi piki pead, nii et kiivris korralik auk sees - tänas õnne, et kiiver ikka peas oli ja hullemast jälle päästis. Soovis temagi meile turvalist teed ja nii me lahku seal läksime.
Tee viis kahe raba/soo vahelt mõnusast metsast läbi, tee oli sõidetav ja isegi tuul oli leebem. Lootsime, et hilisõhtuks vaibub tuul sootuks.
Teel leppisime kokku, et kella 20paiku teeme söögipausi ja teeme otsa peale oma rändurivõikudele ja sirutame jalgu. Andresel andis selg ikka tunda ja võttis veel ühe valuka, seal otsustasin minagi, et leevendan erinevaid valusid ühe Dolmeniga - õlad olid väsinud kotist, põlved sõtkusmisest ning tagumik sadulast - õnneks on väljamõeldud valuvaigistid… kuigi ise mõtlesin, et kas siis tasub sellist “jama” teha ja valuga koos end piitsutada, aga ma arvan, et mitteüks sportlane ei saa hakkama ilma valuvaigistiteta (mitte, et ma sportlane oleks 😁) Aga tõenäoliselt paljud, kes teevad sellisied pikki üritusi mingil hetkel valuvaigisteid tarbivad. No igaljuhul oli pärast täitsa hea sadulal istuda ja kott ei sooninud enam nii väga õlgu. 
Õhtusöök
Paus…15minutit
Edasi, rohkem juba tehtud kui ees…viimased 4h. Seal tegime kindla otsuse, et aja sõidame ikka lõpuni täis - kõik 12h nagu Põgenemise formaat ratturitele ettenäinud on ( https://trailrun.ee/pogenemine-paldiskist-2022/ ) Kalkuleerisime oma võimekust, aega ja kilomeetreid - lootsime, et jõuame Väike-Maarjasse veel enne, kui viimased poed kinni pannakse. Tee viis jälle läbi metsa ja äkki oli ees mingi tunnelilaadne asi….Äge…tuli välja, et need on Rohu Raketibaasi raketiangaarid. No ma ei saanud ju niisama mööda sõita - tuli ikka pilt ka teha. Põnev koht, sinna on vaja teinekord veel minna ja asja lähemalt uurida, seekord ju sellist aega ei olnud. Väike plaan jäi, et ükskord teeme oma suvise “Tour de Vanadsõbrad” rattaretke sinna kanti.
Päris spooki koht
Seal oli meil üks vähestest kohtadest, kus veidi kaardilt mööda panime, aga selle vea parandasime kiirelt. Endiselt väntasime vastutuules, mis veidi hakkas järgi andma. Iga söögipaus andis pisut energiat ja jõudu juurde, kuigi ikka on see, et mingist hetkest sa süüa eriti ei taha, kuigi tead, et pead…siis veidi pressid midagi sisse. Juua läks see-eest palju ja olenemata sellest, et metsikult nagu ei higistanud ja palav ei olnud, siis kuhugi see vesi kehas kadus - kogu selle 12h jooksul käisin mina ainult korra pissil, mehed pigistasid vist kaks korda. Keha võttis kõik vedelikud endale.
Väike-Maarjasse jõudsime u. Kella 21.30 paiku - pood oli veel lahti. Ei ole see Väike-Maarja üldse nii väike, elu ikka täitsa kees. Rahvas jooksis veel viimaseid oste tegema - meiegi täiendasime jälle joogivarusid - osa konsumeerisime kohe, midagi läks vist kotti ka igaksjuhuks. Andresele polnud veel valukad täielikult mõjunud…ta oli torssis ja pahane ning nõudis veel üht valukat juurde. Keeldusin kategooriliselt ja üritasin talle selgeks teha, et praegu ei tohi, muidu võib terendada üledoos ja seda kuskil metsa vahel vaja ei ole - keha kurnatus ja võetud kaks valukat oli juba täisdoos…pidi lihtsalt veel ootama ja pisut kannatama, et täielik mõju saabuks. Hiljem Tambet ütles, et ta pole Andres nii kurjana veel näinudki 😃 Õnneks mingi hetk ta lõpuks ütleski, et vist on nüüd mõjuma hakanud. Aga ta oli pahur.
Seal sättisime valmis ka pealambid ja lülitasime sisse ratta esituled, sest varsti saabus pimedus.
Kohati tuli ikka väsimus peale ja uni tikkus silma, samas lohutas mõte, et enam ei ole palju minna…paar tundi vaid veel. Õnneks oli tuul enam-vähem vaibunud, kohati midagi puhus, aga see ei olnud enam õnneks selline iiveldama ajav konstantne vastutuul. Andres arvas, et Sass jõuab meile järgi juba Järva-Jaanis ja ju ta ikka ootas ja lootis, et ehk lõpetame siis seal ära. Pedaalisime ja ootasime, millal ometi J-J tuled paistma hakkavad. Enne aga tegime peatuse hoopis Karinu bussi peatuses. Tambet vist pani endale midagi selga või kohmisime niisama miskit, a ju millegipärast seda pausi vaja oli.
Jalasirutus tehtud, J-J 4km pärast, õnneks hea tee. Pigem oli nüüd selliseid laskumise lõike, et sa vahel ka tirri lasta, mitte hambad ristis pedaalida. Tambet sõitis endiselt meil eest ära, aga eks talle sobib rattasõit rohkem kui meile. Meie tegime oma tempot ja vaheldumisi vedasime teineteist.
Järva-Jaani… Sassi autoga ei paistnud ja aega oli veel vist ca 45min minna. Olin kindel, et Sassil ei teki probleemi meie leidmisega, saatsin talle enne meie träki ja jälgimisgepsud olid ju ka peal, nii et uhasime edasi ja lootsime, et ta õigel ajal meid leiab.
Tambet andis ees minna, tee oli hea, jõudu õnneks jagus ja külm ei olnud ( mingil pausil tirisime päeval ära võetud pluusid uuesti selga, panime kraed ja kindad ning lootsime, et temperatuur liiga madalaks ei lähe).
Nüüd hakkasin ikka iga natukese ajatagant kella vaatama, et palju veel jäänud on…..20minutit, 15 minutit, 9minutit….Tambet kimab ees - tundus, et tal oli plaan meist nö kaugemal lõpetada ja koha osas parem tulemus saada 😆
Nagu ikka tekitab lõpu lähenemine ja tagaajamise motivatsioon jõudu ja nii me Andresega vajutasime nagu jaksasime. 5minutit, 2minutit, minut…aeg läbi ja selja taga autotuled…. Sass jõudis täpselt samal ajal meie seljataha, kui aeg kukkus! Poleks olnud paremat ajastust!
Tehtud, valmis, kõik…12h rattal veedetud ja risti läbi Eesti Narvast põgenetud. Oma abitsioonikat plaani me ei täitnud, aga Tartu mnt jäi kiviga visata, mis minu jaoks oli ikka päris hea…
Lõpp, kell on 00.00
Olemine oli üllatavalt hea, keegi ei värisenud nagu Põgenemisel Paldiskist, kuskilt otseselt midagi ei valutanud - lihtsalt väsimus oli. Ronisime sauna, leil oli mõnus ja soe, istusime veel peale leili ja muljetasime omavahel - olime tegelikult ikkagi rahul oma tulemuse ja tehtuga. Kell 3 saime magama, aga eks see esimene uni peale pingutust on ikka selline mitte väga hea ja kella üheksaks hommikul oli uni läinud ja ajasime end üles.
Selleks ajaks olid ratturite träkid kontrollitud ja järjestus olemas…mis seal siis oli. Kokku oli rattureid 31 - neist 8 naist! Üld tabelis olime kolmekeis jagamas 15-17.kohta - ikka see kuldne keskmik 😉 Aga naiste arvestuses, sai minu osaks 3.koht!!!🥉Linnulennult olime Narvast jõudnud 146,4km kaugusele, reaalselt pedaalisime ca.184km. No pole paha ju! Erilisi kadusid ei ole, varustus jäi terveks, ise vist ka enam-vähem, eks kerge lihasvalu ja uni ju on ja sadula jälg sinikatena tagumikul, aga see kõik on mööduv nähtus. Kurat ja kui mõni võistleja nägi teel karu, siis meie pidime leppima ööbiku laksutamise ja käo kukkumisega!
Aga keha üritab end vist taastada omalmoel…metsiku söögiisuga…sööks kõike ja palju, aga eriti soolast! 🍔🍕🥒🥩🧀🎂🍣🍩🍪🍟
Endiselt peab olema tänulik perele-sõpradele, kes taustatiimina lasevad meil seda kõik teha ning toetavad-tegelevad samal ajal meie koduste asjadega ning poputavad meid peale võistlust, jälgivad ning elavad kaasa ekraanitaga täpikesi passides. Aitäh!
