 |
No kuidas me sinna Võhandu Maratonile siis eksisime? Eks ma selle mõttega peale eelmise aasta Türi-Tori laskumist mängisin ja mingi uus eesmärk peab ju ikka olema. Noooh...eks mõte aerutada 100km tundus ikka hirmus, aga põnevus sai minust võitu ja nii ma siis meid ikkagi kirja panin. Jälle mina....eks Andres läheb siis lihtsalt vooluga kaasa.
Ööbimiskoha broneerisime juba varakult ja siis tuli koroona ning keeras kõik peapeale...eriolukord, karantiinid, koduõpe...kõik üritused tühistati või lükati edasi, nii ka Võhandu Maraton. Algselt aprillis toimuma pidanud maraton lükati edasi 5.septembrile. Esialgne ööbimine tühistatud ja otsisime uue, bronn kirjas ja ei muud, kui oodata septembrit.
Vee-trennidesse ei jõudnud kuidagi, nühkisime ise joosta ja ratast sõita. Suvel oli ees nii plaanitud, kui ka plaanimata võistlusi/tegemisi. Kaks nädalat enne Võhandut saime ometi korra Keila jõele aerutama, no ega see kannikatunnetus polnud kuhugi kadunud, süst püsis vee peal ja käed oskasid aeru endiselt hoida. Kõik tundus olevat valmis - isegi vaim vist 😁 kuigi ma pelgasin, et mu keedumakaronist käed ei jaksa tervet 100km aerutada 🍝 ja noh, neid veskitammide kohti pelgasin ka ja kive, kuhu otsa süst katki sõita ja neid üle tassimisi
Umbes 1,5nädalat enne maratoni võtsin ühendust majutuskohaga, et täpsustada saabumisaega, hommikusöögi võimalust jne. Ja vot siis tuli pauk, mida oodata ei osanud... Majutus teatas, et mingi suur segadus on ja topelt broneeringud ja meile polegi tuba pakkuda. No, what the hell? Kust krt me nädalaga uue elamise leiame? Samal ajal toimub ju WRC ralli ja kõik vähegi mõistliku hinnaga majutused on juba võetud, jäänud vaid hirmkallid või väga kauged kohad, meil on aga vaja võimalikult Võru lähedale, et logistika maratoni päeval jookseks paika ja ei peaks arutult kaua ringisõitma.
Läbi sai kammitud nii Airbnb, Booking.com, pluss kõik võimalikud Võru ümbruse hotellid-motellid, samal ajal käis päris kuri kirjavahetus algselt broneeritud majutusasutusega. Sealt tuli vastu ainult veidrat häma, et rallitiimid juba veebruaris broneerisid igaksjuhuks öömaja omale... No hallooo, veebruaris ei olnud ralli toimumisest Eestis veel haisugi, rääkimata rallitiiimide igaksjuhuks broneeringutest. Kui küsisin, et mis siis saanud oleks, kui ma poleks üldse üle küsima hakanud ja ööbimist täpsustanud vaid reede õhtul oma kodinatega neil uksetaga olnud? Selle peale ei osanud nad midagi öelda. Olime valmis ka ööbima koolimajades, nii Võrus kui Räpinas, mida maratoni korraldajad pakuvad, aga paar päeva enne võistlust tuli info, et sel aastal ööbimist koolides ei toimu...ikka selle koroona pärast. Jaurasin, mis ma jaurasin, aga lõpuks leidsid nad meile sama hinnaga majutuse, samas piirkonnas. Tuli välja, et saame oma privaatmajakese, koos kõige vajalikuga. Jess, vähemalt teadmatus öömaja kohta sai lõpu, aga nii mõnegi närviraku raiskasin sinna küll.
Seekord meil polnudki vaja mitte ühtegi uut asja soetada 😃 ainult veidi söögikraami, mis süsta kaasa võtta, kõik muu oli olemas - õnneks lubas head sooja ilma. Andres oli reedel veel tööl ja mina kiiruga loopisin asju kasti - ikka kuivakottidesse varuriided, lõppu soojad riided, eraldi need riided, mis selga lähevad sõidu ajaks. Mõlemale söögipakid ja veel varusöök, mida poole pealt juurde võtta. Vesi, meditsiinikott, termokile, kilekeebid jne. Jälle oli kogu pakkimine minu teha, krt see on igakord nii keeruline, mida võtta, mida jätta. Pigem pakin alati asju rohkem kaasa, et midagi puudu ei tuleks.
Üks asi jäi mind häirima...ma ei olnud seekord mitte kuskilt leidnud magneesinumi, mida me igakord oleme enne võistlusi ja võistluste ajal juurde võtnud. Tundsin, et pean minema veel Rocca Prismasse vaatama, äkki sealt saab. Kimasin autoga kiirelt kohale ja minu õnneks sain, mida vaja.
Andres laekus ja siis kodinad autosse ja Võru poole sõit algas. Esimese hooga sõitsime kohe võistluskeskusesse ja võtsime välja stardimaterjalid. Haiko-Greta olid juba süstadega kohal. Meie saime ilusa tutika, kollase süsta WK640. Sarnasega oleme ennegi sõitnud. Timmisime istumise paika ja panime juba osad asjad süsta valmis, et hommikul oleks lihtsam. Jätsime Haiko-Greta veel sinna teisi ootama ja läksime enda öömaja otsima. Kohtuma pidime kell 21.00 Võõpsus (finiši paigas), meie auto jäi sinna ootama, et saaksime ise peale võistlust tagasi sõita.
Meie majake oli väga hubane ja armas. Tõstsime oma asjad maha ja sõitsime Võõpsu. Seal juba sätiti finši jaoks asju paika. 21.45 paiku saabusid Haiko-Greta sinna ja jätsid maha paadikäru, korjasid meid peale ja sõitsime tagasi. Hommikune äratus oli kell 5 ja Greta pidi meid peale korjama ja starti viima.
Sättisime veel viimased asjad paika, vaatasime üle söögivarud ja keerasime magama. No minul und ei tulnud, keerlesin ja pöörlesin koguaeg, uni oli rahutu ja ega hommikuks end korralikult selle paari tunniga välja ei maganud.
Enne kella 6 oli Greta juba kohal, õues oli veel hämar, aga õnneks piisavalt soe. Stardis käis korralik sagimine, esimesed vedasid juba oma süstad-kanuud veele, hea stardikoht on ikka oluline, eriti ässadele, kes jahivad kõrgeid kohti. No me nii ässad pole ja sebisime vaikselt - seelikud selga, vestid peale.
Lõpuks oli aeg nii kaugel, et vedasime meie süsta ka vette. Hea, et Gretale on kõik see väga tuttav seal - me Andresega oleks jäänudki sinna viisakalt ootama, et kõik meist mööda trügiksid ja oma paadid vette lükkaksid. Greta, aga haaras paadi ja surus vabale kohale vee ääres, mina kalpsasin sisse, Andres ka ja veele meid lükatigi....uhhh...krt, oleks ikka pidanud wc-s enne ära käima, oli tunda, et peaks varsti pissile minema 😬alles istusime paati....ja välja tulemist enne ülevedu ei tule. No eks siis tuleb kannatada.
Esimene hirm oli kohe see, et suures stardimöllus ümber ei käi. Mõlasime vaikselt Tamula järvel sinna poole kuhu kõik teisedki suundusid, kuskil oli ju ometi stardiala. Kanuusid ja süstasid tuli aina juurde ja juurde, olemine kiskus kitsaks, kogu see mass vaikselt sõudis esimese nähtava poi poole, kuigi starti polnud veel antud. Siis anti kumeda mütsatusega start ja kogu see vägi hakkas liikuma, päris keeruline oli seal vahel olla ja vaadata, et kellelegi otsa ei sõitnud või keegi sulle tagant peale ei rammiks. Õnneks olime oma koha päris hästi valinud ja saime end suruda paremasse äärde, kus oli vabam vesi. Hakkasime mõlama. Kõigepealt tuli teha ca.4km ring Tamulal ja siis sai suunduda Roosisaare silla alt Võhandule. Esimesed tuhisesid juba teiselpool järve, kui me alles esimesest poist mööda saime.
Eks me uhasime nagu saime, jõgi oli kitsas ja aerutajaid palju, startis ikkagi 807 paatkonda. Juba õige varsti sai selgeks, et jope seljas on liig, mis liig. Egas midagi - tõmbasime end kalda poole ja üritasime võimalikult ruttu vesti alt jope kätte saada. Oeh, kui palju süstasid ja kanuusid meist siis mööda läks... Lühikese varrukaga oli ikka hoopis teine tera sõita. Tagant tuli rahvast metsikult peale ja kätte oli vaja saada kõik, kes enne mööda tuhisesid. Kuskil ees olid ka raftid, sup-lauad jm sõiduvahendid, mis lasti ilma Tamula ringita otse jõele.
Tunne oli hea, jõudu tundus olevat ja tempo püsis päris kabe. Meie jaoks on Võhandu tuttav jõgi - kuigi maratonil olime esimest korda. Oleme kahel aastal Võhandul süstamatka teinud ja nüüd oli hea avastada kaldal tuttavaid kohti - kus on matka ajal ööbitud, kus lõunapausi peetud.
Liiklus jõel oli tihe, hakkasime järgi jõudma raftidele - no küll need olid lõbusad seltskonnad - pea kõigiga sai juttu aetud ja lõõbitud, paljudel oli kõlar kaasas ja mängis muusika või kuulati ralli ülekannet. Aga raftid on laiad ja aeglased võrreldes süstadega ning neist oli vaja mööda saada. Aga katsu sa minna, kui kohati on jõgi sama lai, kui raft ise või kalda ääres vesi vetikaid ja sodi täis, nii et energiat läheb topelt, et sealt läbi rammida. Aga ega midagi teha ka polnud, pressisime ikka neist mööda, kuidas saime. Aga ühte ma võin öelda... et raftimehed ja -naised teavad vaid ühte numbrit - 1 - see oli ainuke asi mida nad karjusid, et tempot hoida, ikka üks, üks, üks, üks.... ma ei tea, mis nende häältest niimoodi lõpuks sai.
Esimene ülevedamine oli 31km, Paidra veskitammist - kuna Haiko-Greta olid lubanud aidata meeste arvatavat võidupaati ülevedamistel ja ühte meeste kolmest süsta, kus oli võistkonnas õlgadest allapoole halvatud mees (no müts maha ta ees, et sellise asja üldse ette on võtnud) siis oli variant, et neil meid aidata pole aega ja peame ise oma süsta vedama. Aga ega see süst kerge ole, sinna oleks me palju aega ja jõudu kaotanud. Õnneks olid nad meid ootamas kaldal. Mina võtsin aerud ja teised rebisid paati, seal pikemat peatust polnud, ainult kiire pissipeatus - lõpuks ometi. Seal jagati 0,5l Vytautase vett kõigile ja no kui antakse, tuleb võtta. Uuesti paati ja edasi. 10km pärast oli tulemas toitlustuspunkt ning kõige pikem ja vastikum ülevedamine. Vahepeal olime siiski enda varudest Cornyt, kommi, juustupulki ja vorstikesi nosinud - energiat pidi ju kuskilt ometi saama. Ka joogivett kulus palju. Vahepeal viskasime sisse igaksjuhuks ka magneesiumi, et ennetada krampe.
Lonksasime vytautast ja sõudsime hooga edasi, ikka raftidest, kanuudest ja sup-laudadest mööda, eks mõnest süstast ka. Ja no kihutati meistki mööda - kellel oli hea tehnika, kellel lihtsalt toorest jõudu palju.
Leevile jõudes oli läbitud 41km ja õnneks ikka ootasid kaldal Haiko ja Greta. Enne kui süstast välja ronisin tahtsin oma väikse veepudeli kaldale visata - sihtisin küll lagedat kohta, aga maandus see pealtvaataja jala pihta... no krt, kui piinlik, aga mis teha. Vabandasin ette ja taha, aga häbi oli ikka. Meid suunati kohe sööma ja Haiko-Greta jäid meie süsta vedama. Söögiks anti suppi, leiba, hapukurki, soola, kaneelisaia ja spordijooki. Selle supi sõin viisakalt lusikaga ära, järgmises söögipeatuses kulistasin kiirelt üle topsi ääre. Andres veel enne arvas, et äkki ei peakski sööma, kõht ju pole tühi. Selle jutuga saatsin ta kohe kuu peale ja nõudsin kindlalt süüa. Hiljem ta ise tunnistas, et see oli ainuõige otsus süüa sooja sööki ja korra sirutada. Suppi luristades astus meie juurde üks meesterahvas, kellest me enne olime mööda sõitnud ( tal oli kuidagi väga vaevaline oma sup-lauaga liikuda) ja uuris, ega meil juhuslikult magneesiumi pole, tal metsikud krambid jalgades juba pikemat aega ja oleks vaja veidi turgutust. Mul ju vesti taskus oli, korra mõtlesin küll, et kas annan enda viimase ära ja olen pärast ise hädas?! Aga kaasvõitlejat peab ikka aitama - loovutasin oma tuubi talle. (Hiljem lõpuprotokolle vaadates, sai selgeks et ta ikka lõpuni tuli, sest katkestas ainult üks lätlasest supi-mees).
Uuesti paati ja kiirelt minema, ees ootasid Viira ja Süvahavva veskitammid, mida veidi pelgasin, sest nendest alla minna on ikka võimalus, et käid ümber või juraki kividesse. Kuskil me juba natuke kive kraapisime ja paarist puunotist sõitsime ka kergelt üle - ainult ühe korra ragises ja nagises me süst natuke kõvemini. Ja noh, kuigi Haiko keelas meil kividel kolistamise ja paadi lõhkumise ära, siis natuke me selle siiski katki tegime 😐
Endiselt oli koguaeg nii ees kui taga mõlatajaid, peale supi söömist hakkas kõhus selline urin ja kolin, et uhh, hea et istusime sügaval süstas ja seelik oli peal 💨 Lähenes Viira veskitamm - sealt alla pidi ikka üks paat korraga minema ja tuli vahet hoida. Eessõitjad said kenasti mindud, no miks meil peaks siis kehvemini minema? Noh ja siis oli meie kord... Viira läks õnneks... natuke rahulikku mõlamist ja Süvahavva ootas, see oli keerulisem. Jälle suurem vool, kõrval betoonsein ja ees kivid, millest mööda vaja saada. Pulss keris üles, aga minna oli vaja....inimesed kaldal ergutasid ja hõikusid, vesi vahutas....aga alla me sealt saime ja püsti jäime, polnudki hullu.
Edasi hakkas ûks vingerdamine, jõgi oli käänuline ja “kannakaid” oli vaja pidevalt teha, see võttis hoo maha ja rütm kadus. Jube tüütu. Sirgematel lõikudel sai jälle hoo üles ja siis oli uuesti vaja juba pidurdada. Väsimus hakkas tulema, Andresel kiskus käsi krampi - käskisin tal juua ja süüa -no ja vot kui hea, et ma hommiku, ikka ühed võikud kaasa tegin (Andres küll arvas, et mõtetu värk, kes neid ikka sööb, aga ise pistis küll isuga) peale võikupausi ja väikest energiashotti oli tunne kohe teine, energia taastus ja hoo sai jälle üles. Järgmise peatuseni 27km.
Võhandu on muidugi ilus jõgi - liivakivipaljandid, männimetsad, eks võpsikut on ka, aga üldiselt on ilus aerutamine 😊 õnneks polnud jõgi väga täiskasvanud vetikatest, aga siiski haakis me süsta nina kaasa aegajalt seda sodi, mis oluliselt aeglustas meid - aga õige ruttu oli mul käpas, kuidas hoopealt aeruga see minema saata.
Autosildadel oli igalpool pealtvaatajaid, kes kõik elasid kaasa, ergutasid ja plaksutasid - ma pole veel selliseid ovatsioone kunagi saanud - täitsa tore oli :D
Lähenes teine toitlustuspunkt ja ülevedu Leevakul. Õnneks olid kohal ka Haiko ja Greta. Süstast oli juba veidi keerulisem välja ronida, jalad olid kangemad ja eks turi ja õladki olid väsinud. Ka siin ei andnud Haiko-Greta meile armu, kiirelt sööma - supi hingasin kiirelt üle topsiääre sisse, kolm topsikut spordijooki peale ja kaneelisai jälle põske.
Kiirelt paati ja jälle minema - üle 20minuti ei raisanud me kuskil. Jäid viimased 24km, mis tundus köömes juba sõidetud 76km ees. Samas jõgi läks laiemaks ja vool aeglasemaks, mis tähendas, et tööd oli vaja kõvemini teha. Selleks ajaks olime vist mööda saanud kõikidest raftidest ja ühest aerupaadist, mis laiutas päris kõvasti keset jõge. Käed olid väsinud ja käevarred tahtsid krampi minna, eks me aerutehnika pole lihtsalt päris õige.
Leevakul Greta seletas meile, kuidas ja kus Räpinas on parem maha tulla ja kust jälle veele minna, sest oht oli, et nad sinna meid aitama ei jõua - kolmene süst oli peale meid Leevakule tulemas ja nad pidid sinna ootama jääma.
Enne Räpinat on jõgi lai ja kohati väga täiskasvanud kõrget pilliroogu. Mõnest kohast oli näha, et on pressitud otse läbi pilliroo - see andis olulist võitu, et mitte ringi sõita. Vahepeal ei saanud täpselt aru ka, kuhu eespool sõitjad kadusid, pilliroog oli nii tihe ja pm ainult paadi laiune riba läks vahelt läbi. Jõudes Räpina paisu juurde oli õnn näha, et Haiko-Greta siiski jõudsid meile appi - sealt punktist pm jooksime läbi. Pihku pisteti RedBull’i purk, kiire pissipealtus, uuesti paati ja minema. Nägime, et kaldal kohmitsesid veel paar mix-süsta ja no ei tahtnud neid kuidagi mööda lasta - enda kohast ei üldtabelis ega mix-klassi süstades ei teadnud me midagi, aga teadsime seda, et mitte kedagi ei tohiks enam mööda lasta, pigem peame ise teistest mööda pressima.
Kulistasin kiirelt oma RedBulli alla, Andres viskas sisse ühe energiashoti ja siis läks andmiseks - viimased 9km, aerutasime kiiremini kui tervel maratonil kokku, tempo oli hea ja kätes jõudu oli, kust see tuli - ma ei tea. Saime nii mõnestki kanuust veel mööda. Mõned km enne Võõpsut ja finišit seisis jõel laiemas kohas suurem mootoriga parv, jommis mehepojad peal. No eks nad hõikusid meile midagi ja meie neile vastu, Andres küsis naljaga, kas õlut on? “On, on”: vastati, aga ega me seda ju tahtnud. Hoog sees ja paar süsta eespool paistmas, keda püüda tahtsime...uhasime edasi mõlada. Äkki panid parvemehed mootori käima ja hakkasid meile järgi sõitma....no johhaidii...lükkasin jalad sirgu, et toetus oleks tugevam ja aerutasin, kuidas jaksasin, Andres muidugi ka, aga parv aina lähenes ja lähenes. Midagi nad sealt parvelt hüüdsid meile, aga meil polnud aega seda kuulata. Veri hakkas kõrvus kohisema ja peas taguma, et krt, nad tekitavad oma jurakaga lainetuse ja me käime veel enne lõppu ümber. Tempo oli kiirem kui, kunagi varem, aga tundsin, et kaua ma nii küll ei jaksa. Lõpuks nad loobusid.... õnneks...
Vahepeal läks meist mööda sujuvalt üks mix süst, samas saime meiegi paarist mööda. Alates Räpinast hakkasin Andresele peale iga km läbimist ütlema, palju veel jäänud on. Umbes kilomeeter enne finišit, oli meist ees veel üks süst, alguses ei saanud aru, on see meestekas või mix? Mõlasime lähemale...krt...mix süst, järelikult tuleb sellest veel mööda pressida. Jalad tudisesid juba paadi põhjas, aga hoogu maha lasta ka ei saanud. Esialgu tundus, et nad üritavad vastu punnida ja meid mööda ei lase, aga hambad ristis pressisime edasi. Lõpuks veidi enne finišit nad loobusid ja me saime enne ajavõtu kinni. Läbi, jess, tunne ei olnudki kõige hullem - Haiko ja Greta juba kaldal ootasid, aitasid meid välja. Finiši telgi alla oli tekkinud väike järjekord ja pidime ootama, enne kui osalejamedali kaela saime ( turvakaalutlustel ei tohtinud korraldajad medaleid kaela panna, nii et selle tegi pidulikult ära Haiko, Greta ulatas meile veel spešal kingikoti AixTeam’i poolt, piilusin sinna vahepela sisse ka - väga edev AixTeam’ikuldne kruus) ja pildi tehtud - no ja kes seal pilti tegi? Meie pulmafotograaf Egert Kamenik 📷 ta tundis meidki ära ja kalpsas kallistama ning õnnitlema. Pilt ka tehtud, läksime lõpuks riideid vahetama (auto ju ootas meid Võõpsus) kuivad riided selga ja sööma - pakuti tanguputru, salatit kooki ja teed. Njamii. Oli tunda väsimust, samas oli olemine ikkagi suhteliselt okei. Vihma hakkas sadama - no küll oli hea, et me ikka enne pimedat ja vihma lõpuni jõudsime... Jätsime Haiko-Greta sinna järgmisi ootama ja sõitsime tagasi öömajale. Kuna sauna me ei saanud, ronisime kuuma dušši alla, et veidigi lihaseid turgutada, tükk aega lodistasime seal, lasime veel voolata, sest käed olid nagu keeduspagetid, rippusid teised niisama - ei jaksanud pudelikorki lahti keerata ega tassi tõsta.
Istusime veel korraks ja vaatasime läbi lõpuprotokolli - ja no mis sealt siis vastu vaatas? 100km Võhandu maratonil läbisime 12h 53min 41sek (arvestades, et see toimus sügisel ja veetase oli madal, siis ikka hea aeg)...juhhuuuuu, üldkoht 155. (766. paatkonnast) ja K2MIX. (kahestes mix-süstades) kõrge 13.koht (72. Mix-tiimides). Jeeiiiiiii, no poleks uskunud ega arvanud. Aatomik on ikka kõvamutt :)
Eks suurt rolli mängis selles väga hea süst, sügisel toimumine ja koroona - osalejaid oli lihtsalt vähem, kui muidu - ilm oli ikkagi meie poolt, soe ja mõnus. Haiko ja Greta abi ülevedamistel - nad tegid seda nagu me oleksime sõitnud kõrgetele kohtadele - kiirelt ja ikka ergutades. Nad ei lasknud meil kuskil liiga kauaks mökutama-pikutama jääda, vaid surusid kiirelt edasi minema. Aitäh.
Eks arve lõhutud paadi eest veel tuleb, aga... emotsioonid olid seda väärt ja hea tunne kogu sellest üritusest jääb. Pühapäeval olid kondid veel veidi hellad ja oli tunda, et midagi on tehtud, aga teisipäevaks ei saanud enam midagi aru - käed töötasid ja valus polnud enam ükski lihas - vähe vist tõmbasime :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar