Sinul on plaanid, aga ……üks vanamees naerab ainult selle peale….

….Ja saadab sulle ühe kena haiguse kaela, mitte et seda oleks vaja olnud. Tegelikult ajab ikka jube tigedaks 😤 . See november-detsember on alati sellised kiired ja sagimist täis kuud ja nüüd siis läheb hulk aega sellest kaduma - kõik tööd, tegemised ja kokkulepitud asjad tuleb ringi tõsta kuskile, aga kuhu? Ega siis päevad kummist ole. Aga noh, kuidagi peab saama ju.

  Kõik sai alguse tibatillukesest kurguvalust, mida ikkagi kohe tee ja kurgukommidega leevendama asusin. Tundus, et lähebki üle ja mida hullemat sellest ei tule. Olin ju just saanud trenniga joonele ja oli tekkinud mingi korrapära, et jooksen ja tõmban ergomeetrit vaheldumisi. Massaažikliente ka vaikselt tilkus ja viimase rehabilitatsioonipraktika sain ka tehtud… et mis siis saaks valesti minna?

 Aga valesti minna saab kõik ja hakkaski eelmisel laupäeval see lumepall veerema…õhtuks hakkas hääl kaduma, pisut ajas köhatama. Pühapäeva hommikul oli häälest vaid riismed järgi ning õhtuks saabus täielik vaikus. Öösel kõrvad valutasid, iga neelatus oli nagu okastraadi neelamine…väkk. Esmaspäeva hommikul endiselt vaikus majas - aga no ega sa üksi kodus kellegagi räägi ju ka. Kõik kodused ravivõtted panin mängu, et olukorda paremaks saada. Päris ausalt öeldes on näiteks tee joomisest täielik kopp ees - vahetad küll piparmünditee, sidrunitee vastu ja siis veel marjatee ja rohelisetee, aga no lõpuks on kõigest nii siiber. Astelpaju-saialilleõli toob mõneks hetkeks valutavale kurgule leevendust, aga apteegist ostetud kurgupastillid oleks võinud ostmata jätta, tavaline Selverist ostetud Lockets teeb ära sama töö. Kinnisele ninale aitas ainult Otrivin, aga sellest hoolimata on pea paks.

 Muidugi midagi head on selles koduspassimisest ka - saab rahulikult kõiki jalkamänge vaadata ja nüüd lisandub veel ju laskesuusatamine - mu lemmik! 

Samas haigeks olemine pole ikka üldse lemmik tegevus. Üritad küll kodus ühtteist koristada ja teha, aga ega seda õiget vunki sees ikka pole. Ja jube keeruline on nooremaid lapsi õppismises aidata, kui häält pole, aga no sosinal saime kõik vajaliku ikka tehtud! Naljakas on see, kuidas teised hakkavad sulle vastu sosistama, kuigi neil on ju hääl alles, aga ju tahavad siis solidaarsed olla.

 Muidugi üritasin igasugust rääkimist ja sosistamist vältida, sest sosistamine on häälepaeltele veel hullem koormus. Nii et suhteliselt vaiksed õhtud on. 

Teisipäeva hommikul tuli peale sooja õhu suust ka juba mingit häälemoodi asja, aga nohu…see oli kolinud hoopis põskkoopasse ja tegi seal korralikku tralli. Ja no boonuseks laiutab nina all kenake vill, mis mõnusalt sügeleb ja teeb kauniks iga naise 😁, rääkimata seksikalt kähisevast häälest…..

Lootsin nädala lõpuks piisavalt kabedaks saada, aga tundub, et sellest ei tule ikka midagi välja - hommikune arstivisiit kinnitas oletusi viirusest ja põskkoopapõletikust, ning kõik nädalalõpu plaanid tuleb ringi teha. Masaažikliendid on üldiselt mõistlik rahvas ja sain nad kenasti ümber tõstetud järgmisesse nädalasse. Aga mida teha laupäevase “Eesmärgiks Tallinna maraton 2023”ga? ( https://marathon100.com/uudised/vaata/eesmargiks-tallinna-maraton-2023-alustab ) Mingis segadusehoos saatsin oma ankeedi sinna ja sain esimesest sõelast läbi ning sel laupäeval peaks olema siis ühistreening ja tutvumine ja jutustamine, et treenerid saaksid teha edasise valiku. Aga sellises seisus ei ole minust trennilooma see nädal ja tervisega ka nagu riskida ei tahaks - ega ma seal jõuakski midagi teha. Juba arsti juurest tulles oli selline väsimus, et pidin pisut puhkama, mida me siis veel trennist või jooksmisest rääkida? 😡 Igaljuhul nõme olukord ja niisama ei tahaks sellest ka loobuda - läkitasin neile kirja, eks ole näha, kas on mingeid lahendusi või lõppeb see üritus minu jaoks enne, kui alatagi jõuab.

 Hääl muideks on tänaseks enam-vähem tagasi, endiselt seksikana kähisev, pea nohust paks ja köha matab hinge, aga saab hakkama. 

 Trenni vist niipea ei tee ja jääb loota, et uueks aastaks on keha ja vaim valmis uuteks treeninguteks - ma varem igaksjuhuks ei luba 😕

 

 

Juba sügeleb?!

Sügeleb, sügeleb…õudsalt tahaks juba jälle minna kuskile ragistama 😂 Ja no aeg on juba sealmaal, et luuran wildernessi lehel ( https://expeditionestonia.com/ ) ja ootan infot uue expeditioni kohta…no lollakas, mis teha?! Ja Võhandu lehel ( https://võhandumaraton.ee ) - ma ikka tahaks sinna veel minna, et saada kätte emotsioon kevadisest veest. Ja korra luurasin Vanakurja lehel - käis selline mõte peast läbi, et võiks ju Taliharja Vanakurja ( https://wilderness.ee/et/taliharja-vanakuri/ ) veel korra läbi jalutada? Hiiumaa rada tundus täitsa äge 😀 Aga ma arvan, et Andres ei taha nendest midagi kuulda - ainult vast Expeditionist, aga siis open klassis ja koos gepsuga. 

Igaljuhul mingi esialgne info, vähemalt toimumiskoha osas on olemas! Ja minu fantaasia ja mõte juba töötab - sooda noh!

Midagi juba on 😁

No ma lihtsalt ei saa, ma tahan minna….läbi suvise öö…või ka talvise öö…ilmselgelt ikka ilusa ilmaga 💨💦 vihma ja tuult ja lödi ja sodi ikka üldse ei taha - see ikka nüristab räigelt vaimu, kuigi just selline ilm paneks tõeliselt proovile.

 Eks uuel aastal ole siis näha, kuhu jõuame ja kuhu mitte. Aga unistada retkedest võib juba praegu 😊

Kuskil kuklas kumab mul ammu….Ironman….ironman….ironman… Kui keegi ujuma õpetaks ja selle selgeks saaks, siis oleks ma stardis küll. Vist. Aga kuniks ma hulbin ja nägu vette panna ei taha, jääb see ainult kaugeks unelmaks… Samas, sel suvel “ujus” mulle kuskilt fb-avarustest ette Metsatriatlon ( https://www.facebook.com/Metsatriatlon )…tundub põnev, huvitav ja just selline asi, mis meile meeldida võiks….kui seal ei oleks seda pikka ujumist…..😆 a võibolla ulbiks selle ära ka ja teeks kaotatud aja ratta ja jalgsiosaga tagasi? Aega on ju maa ja ilm  - ikkagi 24h….

 Aga, ühe lollusega sain küll hakkama. Saatsin oma ankeedi “Eesmärgiks Tallinna Maraton 2023” (https://marathon100.com/uudised/vaata/eesmargiks-tallinna-maraton-2023-alustab ) No nad otsivad rahva hulgast 6 inimest, kes siis treenerite näpunäidete järgi treenides ja valmistudes, läheks jooksma Tallinna Maratoni, kas siis poolt- või täismaratoni. Esimese hooga valitakse mingi ports inimesi välja, kellega siis tehakse esimene tutvustav trennipäev ja nendest siis valitakse lõpuks välja need 6 inimest. Jaaaa…..esimesest sõelast sain läbi, nii et 3.detembril on siis ühistreening nendega😀 Saab, siis mis saab. Eks ma olen tegelikult alati pidanud linna maratone igavateks - nühi seal sirgel maal asfaldil joosta… A müüdid ongi murdmiseks, nii et vaatame, mis sellest edasi saab.

 Igaljuhul tundub, et tuleb hoida jooksutossud esikus ja sõudekas kodus tolmust puhas ning veidi ikka end liigutada, muidu kasvab sammal selga! 

Bingooooo….

 No XT Bingole tasub alati minna, sest see on kiiksuga ja lõbus üritus, kus metsas jooksevad ringi parukates tüübid, loomi meenutavate näomaalingutega sportlased, sabadega mehed ja erinevalt kosümeeritud perekonnad - et no parasjagu just nii nagu Dress Code ütleb. Ja enamik lähebki sellega kaasa ja mängib klouni metsas. On muidugi erandeid, kes vist mitte mingil juhul oma nägu millegagi ei mökerda ja tobedaid riideid ja sabasid endale selga ei pane - nad tulevad ikkagi ainult panema ja aega tegema ja platsi puhtaks rookima.

 See sai muidugi ammu selgeks, et Bingole me läheme ja jääme seekord ka hooaja lõpupeole ning ööseks Alutagusele. Ja meie läheme ikka klounaadiga ka kaasa ja nii palju kui käinud oleme - on kosüümid olemas olnud. Nii ka seekord. Teemaks kaslased - no kõrvad ja saba külge ning näole vurrud joonistada - pole probleemi!

 Sõitsime juba reedel Alutagusele pisut lähemale ööbima, et saaks hommikul kauem magada ja oleks lühem sõit. Nii et peatuspaigaks sai meil Jõhvi. Võtsime kohalikust sushist endale väikese õhtuse snäki kaasa ja kobisime öömajja kohale. Ma ei tea kas sushist või millest, aga minul tekkis mingi hull allergiline reaktsioon - aevastasin, lurisesin ja tatt lippas nii et pane ämber alla. Korra mõtlesime, kas olen järgmisel päeval ikka võimeline metsas ringi kaapima, kui seis selline?

 Aga hommik on õhtust targem ning hommikune olemine oli tunduvalt parem - riided selga, kodinad autosse ja ca 15 minutit sõitu Alutaguse Spordikeskusesse.

 Rahvast tilkus vaikselt juurde ja meie läksime nõutasime oma kämpingu võtme, et kodinad ära panna. Võtsime neljapeale “Tuuletallajatega” (Heiko ja Marika) ühise kämpa, et no seltsis segasem. Kuigi jah, kartma pidi unetut ööd….sest kui pead Heikoga ühes toas olema, siis norskamise kuulamisest sa ei pääse ja eks Andres sekundeeriks talle kaasa selles…no see selleks, ma võin siis ka julgelt norsata 😁

 Joonistasime endile kiisuvurrud ette, toppisime kõrvad pähe ja oligi aeg starti minna.

Mõned teed on kaardilt ära kaotatud, et ikka oleks põnev!

Kaardid saime kätte ja olime jälle samas punktis, kus igal võistlusel - hea, et stardi kolmnurga üles leidsime 😂 Vahtisime kaarti nagu lambad aiaauku ja ei osanud plaanida midagi, kuhu poole minema peaks hakkama. Aga ega kaua polnudki aega seal pead murda, kuhu minna vaid tuli lihtsalt minema hakata…kuskile…ja nagu ikka - tahtsime ühte punkti, aga jõudsime hoopis teise - hea, et suund ikka õige oli 😁 

 Aga edasi juba läks üllatavalt libedalt - kust sai panime asimuudiga otse läbi metsa ja võsa. Enamjaolt otse punktile, mõni väiksem eksimus sekka. Tempoga võtsime rahulikult, tundus, et aega on ja vajalikud 197 punkti saame kätte - lisaülesanded ja kostüümi punktid tulevad ju lisaks. Arvestama pidi muidugi sellega, et rajal on ka kaks “Bongo” punkti, ehk et kaardile on nad punktidena märgitud, aga kohapeal neid märkida ei saa ja punktid kirja ei lähe….loomulikult leidsime me need mõlemad üles. 

Ikka veits sellist risusemat metsa kah

Ilusale männimetsale oli seal ikka siukest võsa ja raisemikku ka - aga ikka otse läbi. Vahepeal nägime Heikot ja Marikat - tallasid teised seal tuult ja ragistasid usinalt. Nende tempos me muidugi püsida ei jaksa - neil oli juba üle saja punkt koos, kui me seal alles kuuekümne punkti kandis olime, aga tark ei torma! 😎

 Esimeses LÜ-s loopis Andres discgolfi kettaid - läks hästi, mõni punkt tuli juurde ja siis ….jooksuga esimesse “Bongo” punkti - deeem…. Kui enne hakkas meile juba tunduma, et täispunktid saada ei ole võimatu, siis see “Bongo” meid eriti ei rõõmustanud.

Aga motti me maha ei lasknud ja rühkisime edasi, eesmärk oli ikka dresscode’i punkti jõuda (loodetavasti on see ikka järgmises lisaülesande punktis) seal saab alati pisut punktilisa. 

 Ja sealt see LÜ punkt juba paistis - 4punkti maskeeringute eest, 3punkti lihtsalt selle eet, et me nii ilusad oleme ja 4punkti siis lisaülesande - võrkpalli mängimise eest! No me olime rahul! Seal oli ka täiskasvanutele mõeldud Vip-joogipunkt - küsi ainult jooki ja sa saad selle. Me valisime topka Jäkut - lõi sooja sisse küll. Valikus olid veel rummid ja gin-id jm kraam - kellele mida?

Aeg hakkas juba selga suruma, vaja oli punkte, suuri punkte! Loommulikult oli peale LÜ-punkti kohe järgmine Bongo, kus me muffigi ei saanud😞 no pekki küll.

 Üritasime teha, mis teha annab, aga mingil hetkel sai selgeks, et täispank jääb seekord saamata. Osaliselt olid kaardilt ära kaotatud teed, nii et pidime ainult asimuudiga minema, mis meil muidugi õnnestus oivaliselt, samas toonitasime endile ikka kõvahäälega, et sellest ei tasu eufooriasse sattuda - muidu on kukkumine valus! Arvutasime oma punkte kokku ja saime aru, et puudu jääb 21punkti ja ring, et see saada oleks liiga suur ja sel juhul me õigeks ajaks finišisse ei jõuaks ja jääksime üldse ilma lõppkohata. Sest kui hiljaks jääd, siis ilma jääd! Bingol ei arvestata miinuspunkte ületatud aja eest vaid kui hilined, oled kohe audis ja tulemust kirja ei saa. Seda me ei tahtnud ja otsustasime ilma suurema ringita otse lõppu ära minna - finiši piiksu tegime 17minutit enne lõpuaega! Punkte saime kokku 175, puudu jäi 22! Ja no hea oli, et me suuremale ringile pressima ei läinud, sest kuskil olin teinud arvutusvea ja minu arvestusega oleksime lõpus olnud ikkagi ühe punktiga pees ja kokku oleks tulnud 196 - Matemaatika pole ikka kunagi minu teema olnud 😏 

On nagu on ja lõppu me saime, tulemuse kirja kah. Tuuletallajad tegid “oma” ikka ära ja panid DH võistluse kinni - neil muidugi oli osalejaid ka ainult viis tiimi.

Tuuletallajad!

Kuna seekord otsustasime ka ööbima ja pittu jääda, siis esimest korda kasutasime pakutud sauna ja pesuvõimalust. Saun oli kuum ja naised laval nagu silgud reas, esimese hooga ei mahtunudki leiliruumi. Pesin siis vurrud näos ära ja juba sain oma kannika ka lavale poetada. Täitsa mõnus oli ikka lasta see kuum läbi endast ja lihas pehmeks saada - eks jooksu lõpus hakkas mu põlv ka tunda andma, nii et soojus oli hea. Andres rääkis hiljem, et meeste saunas käis ikka paras “kõvatamine” et kes kui kiirelt, kust kohast ja kuidas läks, naised olid ikka leebed ja lõbusad ja keegi kedagi piinlikkust tundma ei pannud! Sauna tahtijaid oli veel ja pidin end sealt ikka ära vinnama ja pessu minema. Puhtad riided selga ja sööma - pakuti väääga tummist suppi! Njamm, eks kõht oli tühi ka - seekord ei võtnud me seljakotti kaasa pandud söögist mitte midagi - no ei olnud mingit isu, ka vett läks vähe. 

 Pisut oli veel õhtuse programmini aega ja istusime kämpas - taburett kahe nari vahele ja snäkid ning joogid peale - “Nagu kunagi spordilaagris!”: Õhkas Heiko😁 loomulikult oli tal kaasas ka enda lemmikjook Vanakas - mekkisime pisut seda ja muljetasime oma metsamuljeid. Kella 17st pidi siis õhtune programm hakkama - lohistasime endid ka kohale, pressisime ühe laua taha ja võtsime esimesed joogid. 

Rahvast oli ikka omajagu ja selline korralik sumin oli üleval, eks kõik tahtsid oma muljeid jagada ja veidi lõõgastuda. Vahepeal anti kätte ka Aasta auhindu - Aasta navigeerija ja navigeeritav jne. Minu jaoks oli nii tuttavaid nägusid-nimesid kui ka võõramaid. 

Siis jagati laudkondadele paberid suvaliste sõnadega, mis käivad kaasas rogainide ja metsas müttamisega - et tehke nendega luuletus. Ega ma seda endale kaks korda öelda lasknud….mõte hakkas jooksma ja luuleread muudkui tulid paberile - hiljem siis pidi need ette lugema. Luuletusele oleks võinud ka auhinna anda ja ma oleks selle hea meelega vastu võtnud! 😇 peale ettelugemist napsati see paberileht mul käest ja loodetavasti läheb see kuskile XT Bingo arhiivi - ma ei märganud ka sellest pilti teha, nii et presenteerida ma seda ei saa….muidugi ma võin nende sõnadega ka uue teha!

Pidu kogus tuure, rahvas muutus aina lärmakamaks - ega sportlased oskavad pidu ka panna - mitte ainult metsas ringi joosta. Muusikat mängitasid kaks noormeest ja peab täitsa kiitma nende valikuid (mõne erandiga). Tants sai kohe hoo sisse, kui peale läks Fix’i “Tsirkus”. https://www.youtube.com/watch?v=pmUx2nY66-0

 Vahepeal tundus, et ega seda pidu kauaks ei jagu - kella 20ks oli rahvas juba vägagi hoos ning 22ks oleks võinud juba tuttu minna - aga ei…spordimehed pole ikka sita pealt riisutud - jaksavad…. Jaksavad joosta ja pärast pidutseda.

 Meie jaks sai otsa kella 23.30 ajal ja me Andresega kobisime magama ära, Heiko-Marika tulid ca 2paiku öösel alles, aga no nad nooremad ka ja neil ikka rohkem tuttavaid seal, kellega rääkida ja muljetada. Ega sinna seiklusspordirahva sekka ei ole lihtne sisse saada, sa ikka pead olema mingis osas tegija, et sind vastu võetaks. 

 Hommik oli võrreldes eelmise päevaga ikka trööstitu, terve öö krõbistas sadada ja kämpa trepp oli kerge lörsi ja jääsegune. Heiko ülesajamisega oli probleeme, aga lasime tal magada kuniks ise olime söömas käinud ja asjad koos - viimane, kelle autosse lohistasime oligi tema….vähemalt pidu läks täieette.

Tundub, et selleks aastaks on võistlustega kõik…vist, aga iial ei tea, mis veel tulla võib. Arvata on, et XT Sari jääb meile edaspidigi selliseks, kus võimalikult palju osaleme, nii et kevadel siis uue hooga!

P.S Õnneks norskajaid öösel polnud, ainult “üraskid” järasid kämpa katust terve öö…..

Üle varju ei hüppa, aga alt rooman läbi küll!

 Noh, oma tahtmiste ja soovidega tuleb ikka ettevaatlik olla. Ma juba paar aastat olen Andresele pinda käinud, et tahan veel korra Maastiku Maratonile ( https://wilderness.ee/et/eesti-maastiku-maraton-42k/ ) minna - korra oleme käinud ja tahtsin veel…undasin, mis ma undasin ja nii me siis end seekord ka kirja panime - mina olin rahul. Kuniks paar nädalat enne starti Andresel selg jupsima hakkas - kange, valus ja imelik. Tegin ise, mis oskasin ja TaOk-i 8h rogaini tegime läbi - Andres isegi oli erksam, kui mina. Aga siis läks seis tal hullemaks ja tema osalemine Maastiku Maratonil sattus aina suurema küsimärgi alla 😬    Pakkusin talle enda aega füsioterapeudi juurde, kus me ikka aegajalt end õigeks väänamas käime, aga sel hetkel oli tal hea olla ja läksin ikkagi ise. Samas paar päeva hiljem oli ta selg hullem kui enne - tõmbasin talle teibid peale ja knopka kõrva valu vastu (tundus, et aitas) aga aina selgemaks sai, et tema jooksma ei tule - samas mina loobuda ei tahtnud. Otsisin tuttavate hulgast kedagi, kes oleks piisavalt hull või loll, et tuleks minuga kaasa - aga sellist inimest ma ei leidnud. Tähendab, tuleb minna üksi 😱

 No see mõte ei tundunud üldse meeldiv, seltsis on ikka segasem ja toredam ja kui ära väsid, siis teine veab sind ikka kaasa ja hoiab motti üleval. Üksi tundub ikka pisut hirmus - äkki eksin ära? Ei pane teetähiseid tähele? Väänan jala ära ja edasi ei saa? Ja no kõik muud sellised mõtted kollitasid mind enne minekut, aga loobuda ma ikka ei tahtnud. Andres oli nõus mind hommikul starti viima ja hiljem Aegviidus ootama. Olgu siis peale - lähen, saagu, mis saab, küll Andres mu sealt rabade, nõmmede ja metsade vahelt üles otsib, kui enam ei jaksa.

 Pühapäeva 9.oktoobri hommik - puder, kohv ja kodinad autosse. Ilm tõotas tulla ilus ja päikseline ning jooksma otsustasin minna suhteliselt õhukeste riiete ja vestiga, kuhu midagi väga palju kaasa ei toppinud - mõni vorstike, corny, geel ja vesi. 

Stardis oli juba mõnus sagimine - mina võtsin rahulikult - haakisin oma “karu”numbri külge, vesti selga ja ootasin oma stardiaega. Start oli lainetena - esimesena said minema jänesed 🐇 - no need on need, kes jooksevad tagasi vaatamata nagu pöörased ja pärast ei mäleta rajast ega ilmast mitte midagi. Järgmisena hundid 🐺 - julge hundi rind on rasvane ja jalg kiire! Siis oli rebaste 🦊 kord…need on sellised salakavalad tõprad - kord jooksevad su ees, siis silkavad taga, aga finišisse jõuavad ikka enne sind. Ja no siis tuli karude 🐻 seltskond - tatsan marurahulikult, istun mätta otsas, haukan rabast jõhvikaid, naudin ilma ja üleüldse on suhteliselt ükskõik mitu inimest on mul ees või oled sa see viimane seal…peaasi, et ilm on ilus ja jõhvikaid jaguks 😁

 Iga algus on ilus, indu jooksmiseks jagub ja kõik tundub justkui lapsemäng…alles hiljem lisandub tülpimus, valutavad põlved ja “milleks ma siin olen?” mõte. Kaardi rullisin endale pihku, aga siiski lootsin piisavale rajamärgistusele ja teistele jooksjatele, kelle järgi sörkida. Sattusin kuskile pundi keskele ja tempo sobis - esimene pool rajast oli suhteliselt lauge ja kannatas täitsa tempokalt jooksmist. Kohati olid rajad isegi tuttavad - mõlgutasin oma mõtteid ja üritasin juurikate otsa mitte kõhuli käia. Viru raba - laudtee oli kohati päris libe ja võtsin suhteliselt ettevaatliku sammu. Nii alguses ei tahaks küll oma koibi ära väänata. Rabas oli juba rahvast liikumas, samas kõik olid üdini viisakad ja astusid ise jooksjatel teelt eest! Klõpsisin mõne pildi ja vantsisin edasi - tunne oli veel hea ja peas juba kalkuleerisin, et kui nii edasi saan jätkata, tuleb aeg ikka pisutki parem, kui oli esimene maastiku maraton 🏃

Viru raba oma ilus

Täiesti arulagedalt napakas naeratus…kõik oli veel hästi!

(Pilt: Reiko Kolatsk)

Viru raba 

(Pilt: Reiko Kolatsk või oli see keegi teine?)

Rabavad raba vaated :)

See mudane siht oli mul meeles!

Kui Viru raba läbitud, oli peagi vaja ületada Loksa maantee - isegi liiklus pandi seisma meie pärast, mitte et oleks mingit metsikut autodevoolu olnud 😃 Vudisime üle tee ja kohe oli esimene joogipunkt - koukisin  taskust välja oma kokkuvolditava topsiku (oleks selle eest punkte jagatud, oleks ma kohe 10punkti rikkam olnud - nii tüdruks seal ütles. Ju siis väga paljudel ikka oma topsikut kaasas polnud) ja luristasin kaks topsi spordijooki sisse, kõrvale võtsin kolm kummikaru kommi - karudele ikka karusid. Ja siis edasi mööda väga tuttavat mudast sihti, ees ootas tunnel Peterburi mnt alt. Nii ees, kui taga oli näha teisi jooksijaid, nii et üksildust ma ei tundnud.

Seda meest seal taga olen ma ennegi näinud!

Loomulikult oli vaja B.A-ga pilt teha ja otseloomulikult oli vaja seda kohe facebooki postitama hakata - sain tunnelist välja ja ronisime mnt kõrvale, et õige pea paremale metsa keerata. Pusisin oma telefoniga ja ei pannud ümbrust tähelegi ja kui siis pilgu tõstsin olid ees jooksnud inimesed äkki kuskile kadunud. Aga kuhu? Nagu maa alla vajunud! Vat ei pannud üldse tähele. Hetkeks käis üle selline väike paanika, et kuhu ma nüüd minema pean? Otsisin puudelt roosasid lindikesi, et rada leida, aga neid ei paistnud. Õnneks vilksatas korra metsavahel kellegi värviline kuju ja sain õigele rajale tagasi - no ei ole ikka mõistlik nina telefonis metsas joosta!

 Varasemast aastast jällegi tuttav raiesmik, mis nüüdseks oli juba pisut võsasem ja ka oksasodi ei olnud nii palju maas. Vaikselt hakkasin tundma, et parem põlv teeb haiget….juba. Trotsisin seda, et noh kui sellele ei mõtle, siis seda ka pole. Igaksjuhuks võtsin kaks ibukat ka, aga need ei aidanud seekord küll mitte muffigi. Vantsisin edasi, jälgisin lindikesi ja ees minejaid. Vaikselt kolis valu paremast põlvest vasakusse ja kukkus seal möllama - palju valusamini, kui enne. Valukas ei mõjunud. Kui nii edasi läheb, saab lõpuni minek olema paras katsumus ja võitlus endaga. Ootasin, et tuleks järgmine toitlustuspunkt - mõte soojast vorstist hoidis tuju ikka üleval ja no loodus oli ikka imeilus - värviline, selge ja mõnus. Üritasin asja nautida!

 

Vorstipunkt! 

Vorst ja kummikarud :)

Lõpuks paistis laagriplats ja oli tunda vorsti lõhna! Mõnna…lasin endale portsu välja panna, maitseks pisut ketšupit ja magustoiduks kummikarusid. Kükitasin sinnasamasse ja lasin kraamil hea maitsta. Kükitada oli hea, tundus, et põlvevalu oli tingitud reielihaste pingest, sest peale kükitamist oli valu pisut leebem ja kannatas isegi jooksusammul edasi minna! Aga sealt alles algas õige maastik ja õige jooks - pekki need oosid ja mäed ja ikka üles ja alla ja põlved lõid tuld ja veel rohkem tuld! Uhhh, oleks keegigi kõrval, kes veidi utsitaks ja tunneks kaasa….

 No seekord ei olnud. Rada oli superhästi tähistatud ja tegelikult mingit eksimisohtu ei olnud, mida ma esialgu kõige rohkem kartsin - oli piisavalt roosasid linte ja pöörangutel nooli, mis aitasid ilusti rajal püsida. Roosad lindid oleks võinud olla muidugi hoopis rohelised, kollased või pruunid - vot siis oleks alles tore olnud neid sealt kirjust metsast otsida ja oleks jooks hoopis põnevam olnud 😅 

Varsti pidin jõudma Jussi nõmmedele Seal olime alles kevadel lastega ringi kolanud ja tee oli tuttav. Ikka jube raskeks läks see minek - üritasin joosta, aga pikalt ei kannatanud, nii et edasi oli selline jooksu ja kõndimisega segamini kogu see tee, vahepeal, kui keegi ei näinud tegin kükke ka 😂 no tundus, et on vaja teha noh. Jussi nõmmedelt ootasin, et on ilus kanarbikune ja värvikirev vaatepilt, aga tegelikkus oli palju igavam - kanarbik oli pruun ja kole, ei mingit värvidemängu. Pähhh.

Jussi nõmm (Foto: Reiko Kolatsk?) 

Aga siis kogu selle pruuni kanarbiku keskel mäe otsas lehvitas üks tuttav kuju…ei ole võimalik?! Andres! No lehvitasin siis vastu - oli teine seente otsimise lõpetanud ja otsinud hoopis mind üles - kurtsin talle oma kurba saatust, et põlved räigelt valutavad, joosta ei saa, valukas ei aita ja üldse on nõme üksi seal töllerdada….erilist kaastunnet ma ei näinud ta pilgus. Kõndisime koos paar kilomeetrit, siis keeras ta otsa ringi ja läks Aegviitu mind ootama - ikka oli nõme üksi edasi minna.

Roomamist siiski ei proovinud, kuigi joosta enam ei jaksanud :)

Teadsin, et varsti peaks tulema veel üks toidupunkt, kus me esimesel korral soola otsisime, mida seal polnud kahjuks. Teed mäletasin hästi - selline ilus männimets ja kenad terviserajad. Omaarust oleksin pidanud juba seal olema, aga veel mitte, vahelduva jooksu ja kõndimise ning sekka mõne võimlemisharjutusega hakkas lõpuks ees paistma seltskond, kellel ees lauad ja värgid - kõndisin, joosta ei jaksanud….aga kui sealt laudade juurest oli mind nähtud, hakati hõikuma ja ergutama, et ikka kiiremini tuleksin…ajasin siis koivad sirgu ja tegin mõned hädised jooksusammud kõrvulukustava ergutuse saatel…

 Ja mis ma näen - puha tuttavad näod seal kisavad 😆 Härra “peatreener” (loe: Tarvo Jõeste) kaasaga seal suisa ise platsis, pluss veel toredaid kaasaelajaid. Pakuti spordijooki ja soolakurki ja ju oli ikka midagi veel, aga ma ei mäleta enam. Pisut juttu, mõni kurk põske, hea sõna kaasa ja oli vaja edasi rühkida. Ega seal siis saanud häbisse jääda - tuli ikka jooksusammul minema lipata - jalg ei olnud üldse kerge. Ees paistis masendava tõusuga mäeke, mis mind üldse ei rõõmustanud. Sinna üles minna oli veel enam-vähem, aga alla teiselt poolt minna….johhaidii ja radiridiralla, oleks tahtnud suusad alla panna… see alla minek oli ikka põrgupiin. Umbes 10km oli veel minna - ei olnud lõbus, a mujale ka minna polnud, kui edasi. Ees terendas veel viimane nö. Elustamispunkt, kui juba sinnani jõudsid, siis oli lõpuni veel vaid käputäis maad…

Elustamispunktis puhuti pisut ikka elu sisse 😆😝

Ja lõpuks paistiski elustamispunkt… elueliksiiride ja sprotivõileibadega 🐟…mõlemad maitsesid imehästi…kuigi erinevaid valusid need ei leevendanud. Õnneks minna oli ainult pisut veel. Kui tavaliselt enne lõppu läheb jalg kergeks ja tempo tõuseb, siis seekord ma sellega ei hiilannud - ikka vaheldumisi jooksu ja kõndimisega said need viimased kilomeetrid mindud. Üks pööre veel ja paistiski lõpuplagu - no sealt sellise pooljooksva sammuga ma siis läbi tulin. Ja läbi see jura sai - ennast ei ületanud, üle varju ei hüpanud, aga alt roomasin ikka läbi küll - aeg tuli mõni minut kauem kui esimene kord, puust medal kaela, pilt ka tehtud - Andres juba ammu ootas. Käisin meisterdasin valmis oma diplomi, pistsime põske pakutud kohupiimakoogi ja ronisime autosse. Põlved lõid tuld! 

Mõned jooksusammud veel jaksasin teha!

Medal kaela

Jälle üks medal, kaart ja diplom olemas 🏅

Kas ma seda veel üksi teeksin? Vist ikka mitte - ma olen rohkem siuke meeskonnamängija või no vähemalt paarismängija. Samas ilus oli ja valus oli ja tore oli ja ikkagi üksi täitsa sain hakkama - natuke nüri ju oli, aga saan öelda, et tehtud! Rohkem ei tee…vist…

Kodune söök, hea jook ja kuum saun leevendasid pisut päevaseid vintsutusi. Öö oli siiski rahutu, iga keeramise peale olin üleval ja aitasin jalgu keeramisel kaasa.

Hommikul oli vaja noorema pojaga vereproovi andma minna…ehh… sealt kolmandalt korruselt ikka andis trepist alla tulla - ei teadnud, kas tulla selg ees või jalad ees või pea ees? Astuda aste korraga või vahelduvalt - no mitte kuidagi ei olnud hea. Ma ausalt ei mäletagi, et põlved oleks kunagi varem nii valusad ja kõndimine nii vaevaline olnud, lihtsalt uskumatu. Aga no kuidagi vingerdades ma sealt alla sain. Noormehel oli mind vist kahju vaadata ja kui pidime Balti Jaamast tunneli kaudu Vanalinnast läbi minema, nentis ta, et lähme parem sealt kaugemalt ülekäigurajalt, mitte trepist ja tunnelist…. 😂 ju tal oleks ikka lihtsalt piinlik olnud, kui ma seal treppidel vingerdanud oleksin…hahaa

Kodus tagasi viskasin sisse ühe Dolmeni (vot see tegi küll imet ja valu kadus), määrisin põlvi Preskindoliga ja olin õhtul võimeline isegi ühe massaažikliendi vastu võtma!

P.S. Olen kuulnud jorinaid, et mul on jube pikad kirjutised ja ei viitsi neid lugeda ja tee parem mingeid videojuppe või muud siukest. Aga tegelikult kirjutan ma neid iseendale, et jääks meelde see emotsioon, see tunne ja see olemine, mis teel on olnud. Sest neid kordi ikka on juba omajagu ja peas lähevad need lõpuks kõik kuidagi ühesuguseks ja sassi ja siis on tore neid jälle lugeda. Ja kui kasvõi paar inimest viitsivad neid veel lugeda on hästi. Aga see ei ole mitte kellelegi kunagi olnud kohustuseks vaid ikka kohvikõrvaseks hommikujutuks…📖☕

Ahnus ajab upakile või annab 17miinuspunkti rogainil :) TAOK-8h Viru-Nigula 1.10.22

 Kui sulle tundub, et aega on küll ja veel, siis tegelikkuses jääb seda ikkagi lõpuks puudu…ja liiga ahneks ka minna ei tasu. See maksab sulle kätte!

 Jällegi mingis segadusehoos sai kirja end pandud TaOk Rogainile (https://taok.rogain.ee/)! 8h formaadis me veel Andresega käinud ei olnudki ja no tundus, et see saab olema tore jalutuskäik ilusas, värvilises sügiseses metsas. Ja eks ta tegelikult nii ju oligi - ilm oli ilus ja päikseline, puudel lehed punased-kollased-rohelised ning aega ju maa ja ilm… Iga algus tundub jube ilus 😆

Seekordne rogain toimus Lääne-Virumaal ja start anti Viru-Nigulast. Mitte kaardiplaneerijad nagu me oleme, otsustasime starti mitte liiga vara minna, kuigi kaarte jagati juba tunnike varem - alates 8.30st. Aga kuna me kaardil niiditada, planeerida ja knopkadega mängida ikkagi ei oska, siis pisut enne õiget aega võtsime oma kaardid välja ja viskasime pilgu peale. No juba starditäpi otsimine võttis aega 😂. Jõllitasime seda kaarti nagu vasikas kevadist karjakoplit ja mingit väga mõistlikku plaani paika ei saanudki. Go with the flow… see on meie moto, et no vaatame jooksvalt, kuhu ja mismoodi saab…. Vähemalt need esimesed punktid. 

Vot nii käiks see õige planeerimine ja niiditamine…(Pilt Heiko ja Marika planeeringust)

Igaljuhul juba alguses läks kõik valesti - punkt, kuhu me plaanisime esimesena minna, ei olnud üldse see, kuhu me jõudsime… aga tegime siis hoopealt plaani ringi ja uitasime edasi. Kuna aega tundus olevat ju maa ja ilm, siis eriti ei kiirustanud ka - Ega tark ei torma…vaid jääb hiljaks 😁.

Vasta mõis

  Esimesed punktid tulid suht okeilt siiski. Möödusime Vasta mõisast  - ikka ilus hoone küll ja miskipärast tõmbas meid selle mõisa poole ikka tagasi ja tagasi. KP 52 panime endi meelest kompassile õige suuna peale ja üritasime otse üle heinamaa järgmise punkti poole vantsida, aga kaldusime ikka oluliselt vasakule ära, ikka sinna mõisa poole. Andres arvas, et kompass on lihtsalt katki ja läks mingi oma sisetunde järgi. Ja kui me siis jõudsime tee peale, ega me siis aru täpselt ei saanudki, kus me kaardil paikneme 😃 (normaalsed orienteerujad ikka) Arvasime, et oleme KP 26st liiga paremal ja võtsime siis suuna vasakule…. Kuniks nägime eemalt, et oleme jõudnud esimese võetud punkti juurde….vana veski varemete juures - “ Jälle see sama sara!”….halleluuja… me ikka olime täiesti vales kohas ja kompass siiski ei olnud katki vaid Andrese kõhutunne oli katki. 

 Tegelikult oleks pidanud juba siis selle pulli lõpetama ja finišisse tagasi vantsima, sest tundus, et see oligi ettemääratud, et me pea algusesse tagasi olime jõudnud. Aga jonnakad nagu me oleme, keerasime otsa ringi ja teades nüüd kaardil, kus me oleme, vantsisime õigesse suunda…aega oli ju küll…

Teel nägime nii suuremaid kui väiksemaid seltskondi ja tundus, et paljud olidki tulnud lihtsalt ilma nautima ja toredalt punkte korjates aega veetma. Ega meiegi sinna jooksma tulnud, võtsime ikka marurahulikult.

 Kui nüüd tagantjärgi hinnata, siis oleks võinud mõned suuremad jänesehaagid tegemata jätta, aga siis ei oleks näinud mõningaid kohti, mis tõesti olid vaatamist väärt. Näiteks Kp62 miskine punker - no oli see alles suur punker olnud, kenasti laotud paekivimüüridega. Tee sinna oli muidugi huvitav - raiesmik ja metsaveotee segu - hea, et oli kuiva ilma hoidnud ja metsikut pori ei olnud.

Kõige mudasem koht

Praegu vaadates, kuidas saada KP62st Kp39 juurde? No peab ikka loll olema, kes sinna 62 juurde üldse läks😆 mõistlikku teed sealt ju järgmisesse punkti ei läinud, ainult kompassiga otse läbi selle lepavõsa ja üle raiesmike ja läbi metsa - johhaidii, oli see aga ragistamine! Vahepeal üritasid põdrakärbsed meid nahka pista, aga seekord jäime meie peale ja söödaks ei saanud. 

 Ikka hunnik aega läks sinna otse madistamisele, aga ringi ei tundunud ka väga mõistlik minna. Üritasime joont hoida ja otse punkti peale minna, pisut siiski kaldusime jälle vasakule ära ning jõudsime mingi maja ja teeni. Aga… olime tublid ja suutsime end kohe kaardil paika panna ja sealt edasi juba otse punktini minna. 

 Aega oli veel küll - me ei kiirustanud, vahepeal proovisime jooksusamme teha, aga no ei olnud jalas seda jooksusärtsu sees ja jalutasime edasi.

 Võtsime ühe punkti ja siis teise - juba eemalt olime silmanud suure põlenud hoone katust, kus püsti vaid aknaaugud ja korstnad, kuradi võimas hoone paistis. Päris lähedale me sellele ei läinudki, aga pildiklõpsu tegin ikka. Tegu oli siis endise Malla mõisahoonega, mis aastal 2018 põles, jube kahju ikka ilusast hoonest. (https://et.wikipedia.org/wiki/Malla_m%C3%B5is) 

Malla mõis

 Ja siis tuli suur ahnus peale…kuna sinnani olime asimuudiga ikka päris kenasti punktidesse marssinud ( va. see esimene suur prohmakas alguses) otsustasime ka suured rabapunktid võtta ja seal metsas seigelda. Viga! Hindasime endid pisut üle, sest seal metsas ja rabas mingit normaalset kiirust hoida on ikka täiesti võimatu. Kaardilt ju tundus, et läbi raba läheb nagu täitsa kobe tee, mis tegelikkuses osutus ikka parajaks turbamülkaks. Mulle vahepeal tundus, et minu kompass on katki läinud - no see nool seal keerutas ringiratast nagu pöörane ja saa siis aru, kuhu sa minema pead. Aga võibolla olin ma mingil magnetpoolusel hoopis või ise magnetiseeritud? Viska või metsa see kompass seal. Andresel siiski õnnestus kurssi hoida. 

 Kuskil seal metsade vahel panime jälle sihiga puusse ja olime enda määratlemisega kaardil pisut hädas, aga õnneks ragistas vastu teine võistkond, kellelt saime õigeid juhiseid ja end kaardil paika. Aga need sihid ja kraavid ja kinnikasvand langid….õudne…nõges kõrgus õlgadeni ja olenemata sellest, et need olid juba sügiseselt pruunid ja lontis, kõrvetasid nad jalgu endiselt teravalt…aga see on ju puhas tervis, mis sealt tuleb 😁

 Kuni sinnani tundus, et aega on küll ja endi meelest olime juba tossuninad finiši poole keeranud, aga nii lihtne see siiski polnud. Kp61s avastasime, et lõpuni on 1,5h veel, aga finiš oli linnulennult mõõdetuna ca 5km kaugusel, mis tähendas, et mööda teid ikka oluliselt kaugemal. Kui oleks trennimõttes teel jooksnud, ei oleks olnud mingit probleemi õigeks ajaks kohale jõuda. Aga see polnud enam ju trenn - seljataga oli 6,5h ja ca.34km metsas jalutamist, mis jalgu väga värskeks ei teinud. Saime aru, et hiljaks jääme niikuinii ja teha polnud enam midagi, ainult sammu lisada, et miinuseid liialt ei tiksuks ja vähemalt lõpuaja ikka kirja saaks.

 Vaatasime, et möödaminnes saame veel kaks punkti juurde võtta ja siis otse teele ja kapakuga lõpu poole. Minul olid jalad ikka pakud all ja jooksmisest ei tulnud eriti midagi välja, kuigi andsin endast parima. Üritasime siis vahepeal sörkida ja jälle kõndida ja sörkida ja jälle kõndida….see oli lõputu tee. Andresel tundus vunki olevat ja ta oleks jaksanud joosta pikemalt, mina va puujalg panin pidurit koguaeg. 

 Lõpuks nägime finišipaika ja punast varikatust millele siis suuna üle põllu võtsime. Jalgu oli ikka raske jooksusammuks seada, aga lõppu me jõudsime! Isegi peale meid veel mõned tulid. Saime oma viimase piiksu tehtud ja lõpupaberi kätte - kui poleks miinuseid saanud, oleks täitsa kabe 83punkti olnud, aga iga ületatud minut kraapis ühe punkti maha, nii et lõpusaagiks jäi meil 66punkti. Samas ka selle summaga ei olnud me viimased 😏

 Ahneks ikka ei tasu minna, aga metsas ilusa ilmaga tasub käia küll! Samme sai kokku ikka omajagu, kilomeetreid pea maratonijagu (41,2km) ning 8h ja 16minutit loodust nauditud! Minge metsa!

Meie, “päin persetään” läbitud kaart :)

Kodus ootas kuum saun, soe söök ja külm jook! Järgmiseks hommikuks andsid vaid puusad märku, et on pikem kõnnitiir tehtud, muid kadusid veel ei tähelda. Ka Andresel kondid vist suht okeid, arvestades, et tal viimasel ajal on seljaga hädada olnud, siis selg valu ei tee, vaid kintsud andsid tunda pikemast kõndimisest. Eks me võistleme ikka endiselt ainult iseendaga ja oma planeerimisoskusega, mida peame kõvasti veel harjutama, samas kvaliteetaeg metsas kahekesi olles on ikka garanteeritud!

Eks ma ikka saan, mida tahan :)

 Või noh, mis Andresel ikka muud üle jääb, kui nõustuda kõigi nende spordiüritustega, kuhu ma minna tahaksin ja meid ära reganud olen?!

 Peale Expedition Estoniat nagu polegi ühelgi üritusel käinud, mitte et keha poleks jaksanud, aga kuidagi ei sattunud ühtegi sellist ette, kuhu minna oleks tahtnud. Kuigi jah, XT Sügisrogain ju oli, aga sügisest oli küll veel asi kaugel ja otsustasime tolle nädalavahetuse hoopis Urissaare Kantri kasuks - see on teine mõnusa fiilinguga väike muusikafestival, mida kindlasti peaks suvel külastama!

Ja nii me olimegi pea kaks kuud suhteliselt spordivabad. Aga eks sügis toob alati uued tuuled ja kiheluse taldadesse, et saaks aga raginaga jälle metsas mütata! Ma ikka juba mõndaaega käisin Andresele peale, et läheks ikka uuesti Maastiku Maratonile ( https://wilderness.ee/et/eesti-maastiku-maraton-42k/) esimesel me ju käisime - et vaataks kuidas seekord jõuame, samas jäi silma ka TAOK 8-tunni rogain (https://taok.rogain.ee/). Nii et andsin Andresele valida, kummale läheme? Jorisesin seni, kuni ta ütles, et pane siis mõlemale kirja!!! Ja nii see nüüd siis saigi 😂 Kiirelt maksime ära kah, siis ei saa enam taganeda!

 Vaatasin pikemat ilmaprognoosi ja see küll midagi head ei näta….TaOk-iks vihma ja ca 14-kraadi sooja, aga Maastiku Maratoniks juba vihma 🌧, mingit lörtsilaadset 🌨ollust ja suhtelist jahedust….brrrrr…..sellega ma küll arvestanud pole! Aga ei lase sel end heidutada - saab, mis saab - õiged riided selga ja tallasoojendid kaasa!

 Muidugi ammu oli selge, et läheme ka XT Bingole (https://xtsport.ee/voistlused/bingo-22/) mis seekord saab loodetavasti ikka toimuma! Igatahes bronnisime juba Alutagusel öömaja kah ära, sest kes see ikka viitsib seal kaugelt hakata uuesti Tallinna sõitma? Meie mitte! 

 Aga eks nüüd on vaja siis jalad jälle kõhualt välja saada ja pisut rohkem trenni teha, mitte loota mingile “vanale rasvale” 

 Küllap leiaks veel üritusi, kuhu minna, aga vahepeal peab keegi maal sügisesed tööd ära tegema, siis tahaks puhata ja mängida veel ja pisut on kooliga ka veel jändamist - see tuleb ikka võiduka lõpuni käia! Mis enam ei tundugi nii kauge ja ilmvõimatu. Kuigi pean tunnistama, et hirm kutseeksami ees on juba praegu kallal, kui sellele mõtlema hakkan 😬 Aga ma parem siis ei mõtle sellele…veel… vaid tõmban jooksutossud jalga ja teen ühe kiirema ringi!

Mitte ainult spordist ei taha ma rääkida…

 ….vaid parimast muusikafestivalist suvises Eestis. Kauges Eesti kagunurgas asub pisike Ostrova küla, kus talviti elab vaid neli inimest, suvel pisut rohkem. Aga juba 12-aastat on nad korraldanud ühte mõnusama vaibiga suvist muusikafestivali - Ostrova Festivali (https://ostrova.ee/).

 Seal jääb aeg seisma ja samas kihutab valguskiirusel ja saabki jälle läbi…et tulla järgmisel aastal uuesti…

Meie oleme käinud seal pooled korrad ja pole pidanud kordagi pettuma. Ilm on alati meid soosinud, ka hootine äike ja vihm ei ole kunagi jäänud pikaks ega seganud. Esinevad alati parimad artistid - kõik ei pruugi ja ei saagi olla su lemmikud, aga igaüks leiab midagi kuulamiseks-vaatamiseks. Seal ei peagi koguaeg lava ees näppu viskama vaid võid rahulikult pisut kaugemal põhupakile toetudes pikutada ja nautida ümbritsevat melu. Võib-olla isegi pisut tukastada…ka see pole keelatud. Samas võid sa ka ohjeldamatult tantsu lüüa ja lava ees ringi karata, kaasa laulda või lihtsalt ümiseda. Sa võid oma telgi juures istuda ja sõpradega maailmaasju arutada ja kogu lavalt tulev muusika on ikka piisavalt lähedal, et kui kuuledki oma lemmikut, saad jooksu pista ja refrääniks lava ette jõuda. Ja seda kõike kahe päeva jooksul!

 Ja alati tuleb tulla kaheks päevaks ja kindlasti osta toetajapilet, mis on ilus ja värviline punutud pael. See annab sulle õiguse pisut privaatsemal platsil telkida, kasutada dušši ning laupäeval pakutakse kõikidele toetajatele head veini ja megamaitsvaid suupisteid - see kõik on väärt seda veidi kallimat piletit. 

 

Vot, kus inimesed oskavad stiilselt saabuda (2022a)

Kõik mugavaks festivaliks olemas (2022)

Kui tavapäraselt oleme saabunud reedel, siis sel aastal otsustasime juba neljapäeval kohale minna (pisuke tutvus aitas kaasa ja minema meid telkimisplatsilt ei aetud). Aga siis jäi ju reedel aega Setomaal ringi sõita ja kohalike paiku külastada. Ja vaadata on seal kauges nurgas küll - Meenikunno raba (https://loodusegakoos.ee/kuhuminna/puhkealad/rapina-varska-puhkeala/1379), Rõuge Pesapuu vaatetorn (https://et.wikipedia.org/wiki/Rõuge_vaatetorn), Härma müürid (https://et.wikipedia.org/wiki/H%C3%A4rma_M%C3%A4emine_m%C3%BC%C3%BCr ) oma karge Piusa jõe veega, Piusa koopad (https://piusa.ee/), Vastseliina linnus (https://vastseliinalinnus.ee/ - kui vähegi võimalik, võtke giidiga tuur) ning muidugi Obinitsa, kus saab Taarka Tarõs mõnusa ja maitsva kõhutäie (https://www.facebook.com/TaarkaTaroOu/). Kindlasti on toredaid kohti veelgi, mida uudistada ja eks igaüks leiabki oma.

Hea setskond on oluline!

2022.a

Meie nooremad lapsed on kasvanud koos Ostrova Festivaliga, nad olid ikka päris pisikesed, kui esimest korda käisime (vist 6- ja 4-aastane). Aga ei mingit muret, et lapsed võivad ära kaduda - festivaliala on piisavalt väike, et näidata ära, kus on meie telk, kus me kontserdiplatsil istume ja kuhu minna ei tohi (teiste inimeste hoovi ja tiikide äärde). Nii et neile polnudki vaja muud, kui jätsiraha pihku ja oma esimesi oste tegema. Ka nemad on osanud kogu sellest melust ja fiilingust mõnu tunda ja ootavad igal aastal uut minekut.

2021.a

2020.a

2017.a

2020.a

Ostrova Festivalil käies näed ikka ja jälle tuttavaid nägusid,kes aastast aastasse tuleva sinna kokku, sest nad teavad, mis on hea. Samas on seal alati mõnusalt ruumi, ei ole küünarnuki tunnet ja üksteisel seljas elamist - kõigil on hea ja mõnus olla. 

Kui uni murrab keset muusikat… (2017.a)

Ruumi jagub kõigile (2018.a)

Kui kõht läheb hilisõhtul tühjaks…

…Saab väga maitsvaid pannkooke, burgereid, TomKha suppi, praetud räimi ning muud head paremat…ja nii hommikust alates.

2020.a

Legendaarsed räimed…njammm

Ja siis sa lihtsalt istud ja oledki seal platsil või telgi juures, tukud või kuulad muusikat, naudid maitsvamaid sööke või parimaid jooke, lööd tantsu või arutad maailma asju ja sul ei ole kuhugi kiiret - sa lihtsalt oled ja naudid seda kõike!

Vihm ei sega (2019.a)

Ostrova toob mehes välja parima 😆 

…naudid hetke

Ja muusikat…

Artiste on, nagu ma juba enne kirjutasin olnud seal erinevaid - kohalikke Seto leelotajaid ja lasteansambleid, Winni Puhh ja Metsatöll, Liis Lemsalu ja Taukar, Wiiralt, Anne Veski, Terminaator, Tanel Padar, Traffic, Noep, Ivo Linna ja paljud, paljud teised. 

 Minu viimased lemmikud ja vaieldamatult parima elamuse on jätnud Termikad - kes rokivad ikka sajaga ja juba esimesest taktist rahvas möllab ning möirgab kaasa. Ja vanameister Ivo Linna - kui sa ikka võtad lava ees oma naabril käest ja kogu see rahvameri teeb seda ning kõik laulavad  “Eestlane olen ja eestlaseks jään” siis ei ole kahtlustki, et eestlased on laulurahvas ja lauldes saabki kõik paremaks ja ilusamaks.

 Ostrova Festival on see koht, kuhu kindlasti peab suvel tulema ja  mida peab kogema! Ma loodan, et sealsel pererahval jätkub veel aastateks jaksu seda korraldada ja vedada.