Itaalia, mu arm või mäesuusatamine mu hirm?

Võimalik, et mõlemat. Aga peab pisut seda veel seedima, et teha lõplik otsus… või peaks uuesti proovima - mäesuusatamist just eriti.

 Andres on ju ennegi suusatamas mägedes käinud - Austrias, Poolas ja ega ma neid kõiki kohti ei mäleta ka. Mina pole kunagi kaasa sattunud - no mis sa ikka sinna meestekarjaga kaasa pressid ja ega poleks võetudki ju - alati on olnud tegu Andrese tööpartnerite preemiareisidega ja ega sinna naisi kaasa ei veeta. 

Kolm aastat tagasi olime juba bronninud suusareisi koos naabritega, aga siis tuli koroona ja kogu maailm keerati lukku. Nii et tookordne reis jäigi ainult unistuseks.

 Kuna Tambeti ja Siimuga on juttu olnud sellest, et nemad käivad suurema seltskonnaga pea igal talvel kuskil nädalasel suusatripil, siis augustis oligi valmis plaan, et seekord liitume ka meie nendega. 

Vana suusahunt ⛷

 Mõeldud - tehtud. Siim bookis meile lennupiletid ja auto, koht oli neil ka juba Itaalia Dolomiitides  välja vaadatud - nii et ega meil muud teha jäänud kui oma kolu õigel ajal kokku panna ja Tambetile toimetada. Osa seltskonnast liikus koos suurema varustusega autoga kohale, ülejäänud siis lennuki ja rendiautodega. Kokku sai 17-liikmeline seltskond. 

 Meie esimene päev möödus lennukis ja Bergamo lennujaamas teisi järgi oodates, siis tunde autoga sõites. Keset ööd saime siis lõpuks kohale oma külakesse Pozza di Fassa’sse.

 Enamus seltskonnast oli meile Andresega võõras, teadsime ainult Siimu, Eppu, Tambetit ja Marist ning nende plikasid. Mina nagu ma olen, siis võõraste seas ikka pelgan - mul on vaja aega harjumiseks ja pigem olen vait ning kuulan, mis teised räägivad. Nii ka seekord - ega see kaua koos käinud seltskonda sulandumine lihtne pole. Andresel tuleb see alati kuidagi loomulikumalt välja. 

 Ja ega seal keset ööd tube jagades eriti tutvuda ju ka ei jõudnud, nii et kobisime ruttu kotile.

 Järgmisel päeval siis suusarent ja esimene minek mäele… Oi johhaidii, oleks ma teadnud, mis edasi saab, ma poleks vist sinna läinudki. 

 Ma ju tegelikult tean küll, et ma kardan nii kõrgust, kui kiirust, aga et see kombo seal mäeotsas mu sellisesse blokki tõmbab, ei osanud ma arvata….

Kogemust ju polnud mitte mingisugust - see ei lähe kogemusena kirja, et umbes 25-aastat tagasi kuskil Meegaste künkalt algeliste mäesuuskadega alla suutsin lasta ning puglaga jälle mäest üles sõita - Dolomiitide mastaabid on ikka hoopis teised. Ja ega ei olnud ju enne reisi aega minna kuskile proovima ka, et mis siis saama hakkab, kui ma suuskadega mäeotsas olen. 😬

 Seltskond vajus alguses laiali, meie Andrese, Epu ja Siimuga läksime kodulähedasele mäele - seal ju puha sinised rajad ja no need on ju nii lihtsad….umbes nagu käki veeretamine. Ja mina olingi seal mäel lõpuks see käkk, keda veeretati.

 Istusime siis tõstukisse ja sõitsime üles, siis järgmise tõstukiga veel ja siis vaatasime, et lähme aga veel ühega kõige kõrgemale. Juba sellest sõidust ülesse läks mul süda pahaks ja sees hakkas keerama. Teised rahustasid, et alla lähevad ainult sinised nõlvad ja need on sellised lauged kulgemised…oli ta jee… Jõudes kõige kõrgemale, oli minul jänes püksis, jalad värisesid ja kõhus keeras, oleks tahtnud vist oksendada - esimene laskumise nukk oli nii järsk, et ma ei kujutanud ettegi, kuidas ma sealt alla peaks saama? 

Ei mingit entusiasmi silmis… õnneks on prillid ees ja keegi ei näe

 Tükk aega passisin seal hirm nahavahel, inimesi kogunes ümber ja kõik liuglesid kenasti mäest alla, aga minul oli hirmukramp sees ja ei osanud midagi mõelda ega teha, aga alla oli vaja ju saada. Kuidagi pool külg ees ukerdasin ja libistasin end alla, ikka perseli vist käisin ka kohe. Siis tuli laugem koht, sobrasin oma ajukurdude vahel ja tuletasin meelde, mida veerand sajandit tagasi Lõuna-Eesti küngastel tegin. Hoogu suureks ei lasknud, vahepeal olin püsti, vahepeal pikali, aga sealt ma lõpuks alla sain, mäe keskele. Teised olid ammu mitu ringi juba tõstukiga üles ja suuskadel alla käinud. Õnneks järgmine laskumine oli ikka lauge ja lai. Ukerdasin sellest alla. Ikka vahepal pikali ja vahepeal püsti - kiirust polnud ollagi - proovisin ainult tervete kontidega alla saada - nutt oli kurgus, mingist mõnusast kulgemisest ja nautimisest oli asi kaugel. Kahju oli endast ja kahju oli Andresest, kes ikka pisut vist muretses ka mu pärast ja õiget sõitu nautida ei saanud. Lasin tal küll minna omaette sõitma, et ma ikka proovin edasi üksi. Lõpuks tundus, et see päev mäel hakkab läbi saama - puusakont oli kukkumisest valus, põlvest käis ka korra mingi raksakas läbi, aga suuremaid kahjusid ei olnud. Alla oli vaja veel saada viimasest kitsast, käänulisest ja kohati minu jaoks järsust sinisest nõlvast - Andres pani ees minema ja mina jäin mäe otsa passima - aga kaua sa ikka passid, teised ju ootavad. Oleks ma teadnud, et ma saanuks sealt ka tõstukiga alla minna, poleks ma suuskadel seda teed ette võtnud. Kohe esimesel järsemal laskumisel olin perseli, kuidagi sain püsti ja pisut edasi, siis uuesti müraki maha, suusk lendas jalast - õnneks mitte kaugele, sain selle kätte ja roomasin kuidagi raja kõrvale. Üks mööduja tundis muret:  “Are you okay?” “Si, si” Sain suusa jalga, aga katsu sa seal järaskul jalgele saada, end õige nurga alla keerata je kenasti libisededes püsti jääda. Jälle müraki pikali ja suusk jalast ära. Olin vihane enda ja mäe ja suuskade ja üldse kogu maailma peale - pekki küll, kuidas ma ikka ette ei mõelnud ja aru ennetavalt juba ei saanud, et mäesuusatamine ikka mulle ei sobi? Pisar oli silmanurgas ja lohistasin end hädaga allapoole, enne viimast kurvi jõudsid järgi Epp ja Siim - liuglesid must mööda ja mina jäin viimase kurvi otsa passima - jälle mingi järsk ja vastik koht, mida nende suuskadega teha - ei tea. Kaalusin isegi nende jalast võtmist ja niisama alla ronimist sealt. Suusad jäid siiski jalga ja alla ma sealt kuidagi sain. Pettunud iseendas ja oma võimetes. Mitte mingit head emotsiooni ma sealt mäelt ei saanud - vaated jah olid ilusad, aga kõik see muu, lihtsalt kohutav….

 Öömajal tagasi, tuli kodustelt sõnum, et Simol (meie noorimal) on palavik ja kurk valus - aga tema astma juures on igasugused hingamisteede haigused komplitseeritud ning palavikuga üle 38 on tal alati võimalus palavikukrampideks, mis on eriti ebameeldiv kogeda. Ja meie poisid on kõik omapead kodus - Sass on ju küll täiskasvanud, aga ega see lihtsamaks asja ei tee - ema süda ikka hakkab valutama. Jagasin Sassile juhtnööre, mida ja kui palju anda, et palavik kõrgeks ei läheks ja üritasin end rahulikuks mõelda, et ega mina siit kaugelt niikuinii midagi teha ega muuta ei saa, peavad ise hakkama saama.

 Ülejäänud seltskond oli oma päevast eufoorias ja söögikõrvale kuulsime ainult suusajutte ja no minul ei olnud sinna midagi lisada, nii et olin vait. 

Vahepeal sain Sassilt sõnumeid ja Simo palavik muudkui keris üles - päevased vintsutused, pettumus endas ja suusatamises, sõnumid kodust ja boonusena alanud päevad, lõid mul lihtsalt juhtme ühel hetkel lühisesse ja otsustasin kõiki säästa ning magama ära minna - kell oli varajane vist alles pool üheksa. Vaikselt kadusin seltskonnast ära, ei tahtnud kellelegi midagi öelda, ega midagi seletada - see oleks lõppenud lihtsalt nutuga - kuidagi kõik oli valesti.  Mingi aja pärast tuli Andres üles vaatama, mis juhtus. No ega midagi tarka mul öelda polnud, palusin end tal välja vabandada ja keerasin magama. Uni oli eriti heitlik. Ega hea tunne ei olnud niimoodi seltskonnast ära kaduda - aga ega minust poleks olnud mingit head seltskonda kah.

 Hommik pidi õhtust targem olema! 

 Hommikul peale söömist valgus seltskond laiali - kes kuhu ja milliseid mägesid vallutama läks. Meie neljakesi (Epu ja Siimuga) otsustasime minna ca 1,5 autosõidu tunni kaugusele suuremasse suusakeskusesse, kus jällegi pidi palju-palju siniseid nõlvu olema, et noh hea lihtne sõita. Tee sinna oli ilus - sõit mööda serpentiine üles ja teiselt poolt mäge alla - vaated olid lummavad. 

 Kohale jõudes oli ümberringi metsik möll ja megalt rahvast - otsisime mingi tõstuki, millega üles saab ja olimegi mäeotsas jälle. Ja loomulikult oli esimene nõlvake järsk, ikka väga järsk minu jaoks. Ega eelmise päeva sõitmisest mingit kindlust ju jalgades polnud. Jällegi totaalne halvav hirm. Epp ja Siim panid alla minema, Andres jäi mind ootama - no see ootus oli pikk, ma lihtsalt ei olnud võimeline sealt laskuma. Lõpuks kuidagi sain veidi allapoole, aga edasi oli veel järsem! Huvitav kui need pidid sinised nõlvad olema ja ma ei julge neist alla tulla, millised siis veel punased ja mustad nõlvad on? No muidugi meie magamistoa aknast täpselt paistis, milline üks must laskumine on - täielik sein…. 

Meie “kodune” must nõlv

Ei andnud ka see mulle julgust juurde

 Sellest järgmisest jupist sain külg ees libisedes ja astudes alla, nutt kurgus. Seal hargnes rada kaheks, Andres tahtis teistele järgi minna, mina ütlesin, et tahan alla ja auto juurde - keeldusin edasi sõitmast. Andres välja küll ei näidanud, aga eks ta ikka pettunud ja pahane oli. Uurisime siis kaarti ja saime selgust kuidas alla ja auto juurde tagasi saada - Andres tuli mind ikka saatma. Kuidagi ma sealt alla lõpuks ikkagi sain, aga ei mingit mõnu ega naudingut. Võtsin autovõtmed ja lasin Andresel uuesti üles minna, et ta pisutki saaks sõita, ilma ja suusatamist nautida. Mina vahetasin suusad saabaste vastu ja läksin ümbruskonnaga tutvuma.

Matkatee nagu palverännak

 Ilus külake oli, mäenõlval lookles matkarada teise külani ja nii ma seal aega veetsin 2,5h. Tõeliselt ilus oli. Ja täitsa paraja matka tegin seal - pea 12km mägedes üles-alla ikka andis koormust. Varsti olid teisedki auto juures tagasi ja pidin oma matkalt tagasi kiirustama.

Õhtused suusajutud

 Õhtul kodus pidin nentima, et armastust ma ikka ei leidnud mäesuusatamise vastu - samas söögilaua ümber muid jutte polnud, kui kes kust, kui järsus, kui mogulisse sõidetud ja milliselt mäelt alla kihutas - jällegi, ei olnud mul midagi kaasa rääkida, aga kuulasin - mul ei ole kunagi midagi olnud teiste kuulamise vastu. A ju ma ikka mingi imeliku mulje teistele võisin jätta - küllap Tambet ja Siim ikka teistele enne rääkisid, et tulevad ühed veel kaasa - täitsa toredad ja normaalsed inimesed ja kohal on siis üks normaalne ja teine mingi imelik argpüks, kes tuleb suusareisile, aga ise ei julge mäest allagi sõita ja vait on kah koguaeg. Aga on nagu on, eks tuleb veel sulandumist harjutada. 

 Järgmisel päeval otsustas Epp ka puhata ja mina ei olnud nõus enam mäele minema - nii et hommikul pakkisime endid Marise ja Epuga autosse ning suundusime pisut ülespoole mägedesse, et minna gondliga Sass Pordoi ( https://www.visitdolomites.com/page2/sass-pordoi/?lang=en ) mäeotsa vaadet nautima, osad pidid oma suusaringiga ka sinna jõudma. Andresel lasingi koos teistega minna, et ta saaks ka lõpuks korralikult suusatada. 

 Tee oli lumine ja meil ikka andis sinna üles sõita, aga kohale me jõudsime. Kõht oli selleks ajaks juba ka parajalt tühi ning läksime mäejalamil olevasse restosse sööma, Andres ja Evelin olid ka suuskadega meie poole teel, et siis koos üles minna. Nad jõudsidki just parajalt siis, kui meil kõhud juba täis, aga pitsat veel järgi niipalju, et jagus neilegi.

 Siis saime suure gondliga üles sõita - no on ikka vaated ja mäed! Võrratud lihtsalt! Vahtisime vaadet ja tegime mõned pildiklõpsud. 

 Siis suundusid Andres ja Evelin suuskadega edasi ja meie autosse, et koju sõita. Tee, mis sa teed ja vaigista oma mõtteid kuidas tahad, ikka lööb pisuke armukadedusleek lõkkele…. Tegelikult peaksin ju mina Andresega seal mägedes suusatamist, vaateid, päikest, jooki ja olemist nautima, aga mitte keegi teine, aga seekord see polnud mina. Hormoonid kurat möllasid ja mõtted kerisid - samas oli meil Marise ja Epuga väga tore - olime nagu tõelised turistid ja käisime mööda suveniiripoode ning nautisime olemist! 

Õhtune pitsa ja limoncello

 Õhtul jällegi ainult suusajutud, eks vahepeal muud juttu ka, aga kui seltskonnas on vähemalt paar kroonilise mölapidamatusega isikut, siis teistel on vähe võimalusi midagi sekka öelda. 

 No Andres vahepeal sai pisut sõna, aga see mida ta siis ütles, tõmbas minu hormoonidemöllus mõistuselt jalad täielikult alt: ” Tänane päev Eveliniga oli jummala äge ja sinised nõlvad on ikka igavad sõita….!” Ma tean, et ega tema seda nii ei mõelnud, aga see kuidas minu aju selle lause keeras….. tundsin, kuidas üks lause tõmbas mulle kolinaga vee peale - ilmselgelt ei tulnud Andres sinna ju sinistele nõlvadele käkerdama vaid ikka korralikult sõitma ja liuglema - tema ju oskab. Aga mina olin nagu jahukott kaelas, kes ei julgenud siniselt nõlvaltki alla tulla… Noh, tuju polnud jällegi teabmis hea - aru ma ei saa, kuidas seekord kõik nii kehvasti on, no ei oska kuidagi olla, nii et kobisin magama. Und jällegi ei tulnud ja oli heitlik. Eks, kui Andres tuli väljendasin tallegi oma nördimust…kuigi ma ju tean, et ta ei mõelnud midagi halvasti, aga välja kukkus nagu alati.

 Otsustasin mägedele anda siiski veel ühe võimaluse ja olin valmis järgmisel päeval üksi minema sinna kodu lähedale nõlvale proovima. Tahtsin, et Andres läheks teistega, et ta saaks ikka sõita, aga ta tuli ikkagi minuga…eks ta tahtis mu tuju tõsta.

Sära veel silmis ei ole 

Kõik ju puha sinised viidad ja nõlvad

 Külm oli see päev ja pisut õhukeselt olin riides, aga nühkisin seda kõige laugemat mäge korduvalt ja korduvalt. Ei kukkunud, kiirust juba ka tuli juurde. Julgesin isegi kõrgemale minna ja sain sealtki püsti alla. Ja ka täiesti uuel nõlval jäin püsti. Aga armastust ikka ei tekkinud, siiski - vihkamine oli muutunud neutraalseks tundeks mäesuusatamise vastu. 

Kohustuslik õlu ja Aperol

 Teiselpool nõlva olid söögikohad, sellised mõnusalt päikselised - tegime esimese lõunasöögi-joogi mäel. See oli juba peaaegu nagu päris. Andres sõitis vist kõik need punased ja sinised nõlvad seal risti-põiki läbi ja mina nühkisin neid kolme tuttavat nõlvakest - ja ei kukkunudki. Õhtul, viimasest kitsast nõlvast loobusin ja läksin tõstukiga alla - Andres juba ootas seal - suuskadega saab alla ikkagi hoopis kiiremini. 

Loojangud mägedes on ikka ilusad

 Eelneval õhtul olid osad käinud kuskil kohalikus spas ning otsustasime siis meie ka neljakesi minna. Korjasime oma ujumisasjad kokku ning Siimu-Epu teise tõstuki alt peale. Ujukad olid küll asjata kaasa võetud - tuli välja, et see on full naked spa ehk, et ujumisriideid selga panna ei tohigi! 

 Johhaidii… eestlased, nagu me oleme tekitas see pisut hämmingut ja võõristust, aga no kui juba tuldud oli, siis niikuinii ma neid teisi inimesi rohkem kunagi ei riides ega paljalt ei näe ning Siimu ja Epuga oleme meil saunas käinud… koorisime end paljaks, saime rätikud ning kobisime saunadesse. No on ikka veider küll, me ikka ei ole sellega harjunud. Eriti ei paistnud kedagi huvitavat milline sa välja näed või kes kuidas saunas on, ainult kaks prantslasest meest olid selliste vilavate 👀silmadega nagu kährikud ja käisid nuuskisid ja vahtisid igalpool ringi. Veidrikud. Aga ega me ei lasknud endid eriti häirida - tegime oma saunatiirud ja külmavee vannid ära ja lasime mõnuga sooja kontidesse Jagasime tõmmudele poistele saunas tarkusi, miks kerisele vett valatakse ja kuidas meil seal lamedal põhjamaal suitsusaunas käiakse - meeste silmad olid nende juttude peale nagu tõllarattad suured, meil jällegi nalja nabani :)

 Õhtusöögilauas ikka ainult suusajutud (ja pisut muud juttu). Mina ikka enamjaolt kuulaja rollis, aga kuulata mulle ju meeldib ja alati peab olema mõni andunud kuulaja .

 Otsustasime Andresega veel ühel päeval kodumäele minna - keelitasin teda küll teistega minema, aga ta tuli ikka minuga. Tegin oma tuttavat lamedat nõlva ja neid veidi järsemaid. Andres uitas omaette punastel. 

Päeval tegime ühed söögid veel mäel ja siis otsustasin proovida ka ühte punast nõlva. Andres läks ees ja mina järgi. Esimene osa tuli täitsa välja - oli pisut lamedam, siis tuli päris järsk osa - midagi läks valesti, puusast käis valus nõksakas läbi ja kukkusin või kukkusin enne ja siis käis valu - enam ei mäleta. Uuesti end püstiajades sain aru, et vasakule jalga keerata ei saa, aga alla minnes on ikka vaja nii ühele kui teisele poole end keerata ja pöörata suuskadel - tee mis sa teed, vasak jalg puusast eriti sõna ei kuula ja mingi vale nurga all on ikka rämevalus - ma ise arvan, et hoidsin lihaseid liiiga pinges ja midagi andis pisut järgi ning tõmbasin kuskilt lihase ära. Libistasin end küljeli sealt järsemast kohast alla, õnneks edasi läks sinine nõlv ja sealt sain juba alla. Tegime veel paar tiiru laugematel nõlvadel, aga kopp oli ees ja tulime tulema. Puus andis ööselgi tunda ja mingid liigutused on pisut komplitseeritud siiani. Eks aeg parandab. Samas sain linnukese kirja ikkagi punase nõlvaga - edusammud ju. Aga armastust ikka ei leidnud….

Tüüpiline Andrese “Pildi”nägu

Pozza di Fassa peopeal

 Õhtused jutud tiirlesid ikka ja ainult suusatamise juures. Mõnel õhtul sõime kodus, mõnel käisime väljas istumas ja kohalikku toitu proovimas - kõrvale alati kohustuslik Aperol Spritz! 🍸

 Viimasel päeval enne äralendu Andres enam mäele minna ei viitsinud, ta oli end ka külmetanud minuga seal laugetel nõlvadel olles ja nina ikka lörises tal korralikult. Üldse oli selliseid pool-tatiseid meil seltskonnas lõpuks mitmeid - eks see ilm seal ole ka petlik, päike küll soojendab, aga kui ikka varjulisest nõlvast alla kihutada on külm tuul kohal sind kimbutamas. 

Nii et meie otsustasime minna hoopis lähedusse Spa-sse (see ikka eestlastele kohaselt riietes spa) - läbi kolme korruse mõnulemist - leboruumid, saunad, basseinid, aega 5h et end leotada. Samas isegi selle ajaga ei jõudnud kõiki kohti läbi käia ega ära proovida. Loomulikult otsisime üles meiemasti Soome sauna ja külmavee bassu. No mis külm vesi see 15 kraadi ikka oli, aga seal äärel kõlkuvad inimesed vaatasid meid jälle nagu napakaid, kui saunast sinna sisse marssisime ja teist nägugi ei teinud, kui seal mõndaaega vedelesime 😀

Õhtul läksime veel viimast korda välja istuma-sööma ja pisut tähistasime Siimu sünnipäeva. Osa seltskonnast läks peale sööki veel nightski’le - ehk siis mõnel õhtul valgustatakse mingi laskumisnõlv ära ja saab nautida pimedal õhtul, valgustatud nõlvalt laskumist. Seekord oli nightski just meie kodu lähedal - see must metsik järsak, kust siis mindi alla kihutama - segased. Aga no ilus on valgustatud mäge vaadata ja neid laskuvaid julgeid seal - lumi aina tuiskab ja kiirused on vahel ikka metsikud. 

 Õhtul pakiti veel Tambeti auto kola täis ja nende hommik algas varakult koduteega. Meie korjasime oma viimse kolu kokku hommikul kell 9 ja siirdusime autotega Bergamo lennujaama poole. Vahepeal tegime peatuse Veronas, kus lippasime kiirelt läbi kohalikust Colosseumist - nende piletitega oli küll jantimist ja pisut maksime ju üle, et järjekorrast mööda saada, aga oli ikka võimas küll ja jällegi ülevalt linnavaated ilusad. 

 Peale tervet päeva autosõitu ja lennukis istumist jõudsime lõpuks kell 1 öösel koju….no on ikka hea oma kodus, oma voodis magada! Ära võib ju käia ja ilmas ringi vaadata, aga oma kodu on ikka kõige armsam.

 Ma siiski seekord seda armastust ja kirge mäesuusatamise vastu ei leidnud, aga eks igaleühele ole oma - mina võin minna tundideks metsa jooksma, roomama, rattaga sõitma, sõudma ja orienteeruma - see on minu armastus. Aga võibolla, annan ka mägedele ja suuskadele veel võimaluse, kes teab.

 Aitäh seltskonnale kontvõõraid vastu võtmast ja ära kannatamast - te olete toredad ja tõelised suusahundid. Minul võtab “sulamine” ja kohanemine uute inimestega pisut aega, loodetavasti ei ole te pahased. Aitäh Epp, Siim, Tambet, Maris, Marii, Getter, Lauri, Romi, Pille, Silvar, Evelin, Tagne, Janno, Kertu ja Madis, et meid kampa võtsite ja kohe ära ei söönud 😁

 Mul on kahju Andresest, kes võibolla ei saanud nii palju mägesid vallutada ja sõitu nautida, kui oleks tahtnud, aga eks siis teinekord ole teada, et suusareisid jäägu pigem ainult Andresele, minu tassi täidavad muud elamused.