Ma ju ütlesin, et olen tugev nagu aatomik :) No sai siis ära tehtud see kingitud Kõva Mehe Jooks! Vedasime Simo ja Sveni ka kaasa, nemad tegid 400m ringi Kõva Kuti Jooksu - Simol tubli 3.koht nooremate vanuseklassis ja Sven jooksis ka nii mis jaksas ja lõpetas tublil kohal. 
Simo seal taga tulemas
Peale lastejooksu jäi meil veidi aega enda rajaga tutvumiseks...no mis ma oskan öelda - jänes tuli püksi. Mõned kohad panid isegi Andrese kukalt kratsima - okastraat, mudavann, torud, vesi, autokummid.... mis seal ikka, eks siis ole näha, mis saama hakkab.
Et nagu päriselt, sinna auku vaja sukelduda?!
No kudamoodi siit siis saab?!
Kaks esimest gruppi lasti 10minutiliste vahedega enne meid ja siis oligi meie kord. Esimese hooga kerge jooks ja väike turnimine tellingutel, tiir põllu ääres ja siis...karsumm kaelani sogasesse tiiki, kust oli vaja läbi ujuda. Põhi oli jube mudane ja kohati jalad põhja ei puutunudki, nii et ujusin.
Kuna suurem ports rahvast oli sealt juba ees läinud oli järsust kaldast libeda ja ligasena keeruline üles saada, aga eks Andres tõmbas mu sealt mülkast välja. Edasi oli päris pikalt võsavahel jooksmist ja veidi turnimist. Korduvalt oli vaja läbi kraavi ja oja sumada, mis osutus mõnusalt jahutavaks palaval päeval (hiljem kodus sai alles selgeks, kui kõvasti päike oli käsi ja turja kõrvetanud). Vahepeal oli vaja paralleelselt raudteega pikalt põlvini mudases kraavis end edasi vinnata, sinna mutta tahtsid tossud küll kangesti maha jääda, aga surusin varbaküüned tugevamalt tossuninasse ja jalga need siiski jäid. Huvitavaid kohti oli veelgi - hantliga sinka-vinka joosta perroonile ja siis jälle alla, küürakil perrooni alt läbi ja seljasirutus sirgel maal. Poolel teel oli joogipunkt - no küll vesi ja spordijook maitsesid hääd. Edasi metsa....ees tundus olema mingit sorti ladustamispaigaga - hunnikus liiva, asfaldijääke, puujuurikaid ja muud risu - ikka ühest hunnikust üles ja teisest alla, vahepeal esisilla veoga, vahepela ikka püsti ka :) uuesti joogipunkt ja siis viimased kilomeetrid kõige paremaid atraktsioone.... mudas roomamine, torudesse sukeldumine, läbi jõe, üle torude jälle, autokumm kaenlasse ja mäepeal ring, taksitusvõrk, millest üle vaja saada, siis risuoks kaenlasse ja see lõkkesse vedada.
Siis tuli üks raskemaid kohti, kust ilma abita poleks läbi saanud - suur rinnuni autokast, kust vaja läbi ronida, Andres tegi ”pätti” ja kasti ma sain (välja muidugi ka). Vahepeal ikka jälle jõkke ja mutta ka. Keha mudast ligane oli vaja ületada selle raja kõige raskem koht - kõrge kivimüür. Olid mõned abivahendid seal küll, aga ikka jäi tsutike puudu ja ei jaksanud end üle vinnata, lõpuks minu taga olev naisterahvas veidi tõukas mind tagumikust ja siis sain end rinnuli müürile, jalg üle, siis teiselepoole end rippu ja maandumine maapeale....jess.
Veidi oli veel minna, ees ootas minu suurim “hirm” rippes kätega 6m redelil edasi liikumine või karistuseks kätekõverdused....mitte kumbki ei tundunud ahvatlev. Tõmbasime käed rohupeale suuremast mudast puhtaks ja ronisime siis Andresega kõrvuti rippuma. Kahel esimesel pulgal tundsin, kuidas käed libisevad, aga mida edasi, seda parem rütm tuli sisse ja inertsist oli hoog hea ja redelipulgad muudkui möödusid, kuni oligi kõik......ma polnudki mäda õun, ei kukkunudki alla! Ise ka ei uskunud.
Viimane jooksutiir, ronimine tellingutel ja uuesti ootas ees karsumm tiiki - alustades oli see kena muruga kaetud nõlvake, nüüd tagasi minnes tore mudane liug otse vette :) tiigivesi pesi suurema muda maha ja siis saigi juba finišikanga alt läbi joostud. 
Polnudki see nii hull ja raske, kui arvasime - täiesti tehtav. Kohad ka tublid keskmikud, sest no kes see jaksab ikka noorte ja tugevate sportlastega võidu ajada? Andrese koht üldjärjestuses 427, minul 428, naistearvestuses 69s 164st, aeg 1h34minutit.
Peale lastejooksu jäi meil veidi aega enda rajaga tutvumiseks...no mis ma oskan öelda - jänes tuli püksi. Mõned kohad panid isegi Andrese kukalt kratsima - okastraat, mudavann, torud, vesi, autokummid.... mis seal ikka, eks siis ole näha, mis saama hakkab.
Kaks esimest gruppi lasti 10minutiliste vahedega enne meid ja siis oligi meie kord. Esimese hooga kerge jooks ja väike turnimine tellingutel, tiir põllu ääres ja siis...karsumm kaelani sogasesse tiiki, kust oli vaja läbi ujuda. Põhi oli jube mudane ja kohati jalad põhja ei puutunudki, nii et ujusin.
Kuna suurem ports rahvast oli sealt juba ees läinud oli järsust kaldast libeda ja ligasena keeruline üles saada, aga eks Andres tõmbas mu sealt mülkast välja. Edasi oli päris pikalt võsavahel jooksmist ja veidi turnimist. Korduvalt oli vaja läbi kraavi ja oja sumada, mis osutus mõnusalt jahutavaks palaval päeval (hiljem kodus sai alles selgeks, kui kõvasti päike oli käsi ja turja kõrvetanud). Vahepeal oli vaja paralleelselt raudteega pikalt põlvini mudases kraavis end edasi vinnata, sinna mutta tahtsid tossud küll kangesti maha jääda, aga surusin varbaküüned tugevamalt tossuninasse ja jalga need siiski jäid. Huvitavaid kohti oli veelgi - hantliga sinka-vinka joosta perroonile ja siis jälle alla, küürakil perrooni alt läbi ja seljasirutus sirgel maal. Poolel teel oli joogipunkt - no küll vesi ja spordijook maitsesid hääd. Edasi metsa....ees tundus olema mingit sorti ladustamispaigaga - hunnikus liiva, asfaldijääke, puujuurikaid ja muud risu - ikka ühest hunnikust üles ja teisest alla, vahepeal esisilla veoga, vahepela ikka püsti ka :) uuesti joogipunkt ja siis viimased kilomeetrid kõige paremaid atraktsioone.... mudas roomamine, torudesse sukeldumine, läbi jõe, üle torude jälle, autokumm kaenlasse ja mäepeal ring, taksitusvõrk, millest üle vaja saada, siis risuoks kaenlasse ja see lõkkesse vedada.
Siis tuli üks raskemaid kohti, kust ilma abita poleks läbi saanud - suur rinnuni autokast, kust vaja läbi ronida, Andres tegi ”pätti” ja kasti ma sain (välja muidugi ka). Vahepeal ikka jälle jõkke ja mutta ka. Keha mudast ligane oli vaja ületada selle raja kõige raskem koht - kõrge kivimüür. Olid mõned abivahendid seal küll, aga ikka jäi tsutike puudu ja ei jaksanud end üle vinnata, lõpuks minu taga olev naisterahvas veidi tõukas mind tagumikust ja siis sain end rinnuli müürile, jalg üle, siis teiselepoole end rippu ja maandumine maapeale....jess.
Veidi oli veel minna, ees ootas minu suurim “hirm” rippes kätega 6m redelil edasi liikumine või karistuseks kätekõverdused....mitte kumbki ei tundunud ahvatlev. Tõmbasime käed rohupeale suuremast mudast puhtaks ja ronisime siis Andresega kõrvuti rippuma. Kahel esimesel pulgal tundsin, kuidas käed libisevad, aga mida edasi, seda parem rütm tuli sisse ja inertsist oli hoog hea ja redelipulgad muudkui möödusid, kuni oligi kõik......ma polnudki mäda õun, ei kukkunudki alla! Ise ka ei uskunud.
