Lumeinimeste külas rogainimas - JETI - XT Kevadrogain, 2.05.2026

Et kõik ausalt ära rääkida, algas meie pikk nädalavahetus juba neljapäeval 30.aprillil, kui sõitsime sõprade juurde Vadi külla (https://et.wikipedia.org/wiki/Vadi_k%C3%BCla ) sünnipäeva tähistama. Nagu tavaliselt tegime sauna, ajasime juttu ja hiljem trotsisime külma ilma ja istusime ikka volbrilõkke ääres ka! Luuaga seekord lendama ei läinud ja nõidusega ei tegelenud! Magama saime vist kella 2 ajal öösel - teised jäid veel lõkke äärde jorisema 😉

Ilmselgelt hommikuti ma magada ei oska ja olin juba kell 8 üleval - maja oli veel vaikne! Üritasin väga vaikselt tegutseda, aga kohvimasin plärises küll nii kõvasti, et mõni veidi vihane nägu kerkis padjalt ja puuris mind surmava pilguga! Sain siiski oma tassikese kätte ja suuundusin õue, sest öösel oli toimunud ilma osas kardinaalne muutus - päike paistis…lausa säras ☀ täielik tuulevaikus ja soe! Vedisin aiatooli keset hoovi päikese kätte, kuulasin kuidas linnud ennastunustavalt laulavad ja lasin päiksekiirtel enda peale paista - kohv maitses hea ☕! Ideaalne vaikne hommik!

Varsti tiksusid teisedki üles, aga meil Andresega oli siiski plaan sõita lähemale laupäevasele rogaini stardile Jeti külas ning öömaja ootas meid Tõrva Veemõnulas. Korjasime oma kodinad kokku ja jätsime teised ilma ja uut päeva nautima! Meie keerasime autonina Tartu poole!

 Mida lõunapoole sõitsime, seda kõrgemale õhutemperetuur tõusis - tõotas tulla imeilus päev! Rõngu poes oli ilmselgelt vaja peatus teha ja küpsiseid osta - nad lihtsalt oskavad neid suurepäraselt teha🍪 ja siis juba olimegi Tõrvas (https://et.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5rva)! 

 Kuna meid kohe tuppa sisse ei lastud…veider (olime pisut varem kohal, kui check-in algas) läksime jalutustiirule ja otsisime, kas kuskil on mõni söögikoht lahti. Keset päeva õnneks oli ja Mulgi Mugilas saime kõhud täis. Tagasi jalutasime pikema ringiga ja käisime päevavalges vaatamas eelmise aasta Expedition Estonia radu, mida me sõtkusime siis öösel pimedas ja millest ei ole mitte mingit mälestust😁 Tõrva Tantsumägi (https://et.wikipedia.org/wiki/T%C3%B5rva_linnam%C3%A4gi) - seda ma mäletan jah, et rattaga andis sealt ikka üles sõita, nii et käigud ainult ragisesid ja kohati oli vaja siis ratast käekõrval lükata. Praegu oli jalutada hoopis ilusam seal.

Tantsumägi…

Jalutuskäik tehtud, läksime uuesti Tõrva Veemõnula (https://veemonula.ee/) ukse taha kraapima, et ehk nüüd siis saame tuppa - plaan oli minna ikka vette ja sauna ka ligunema - seekord läks õnneks ja lubati sisse 😀 Nii et paariks tunniks suundusime siis saunadesse - Kõik, mis vaja mõnusaks, väiksesks puhkuseks on seal olemas - aurusaun, soolasaun, sanaarium ja leilisaun, ujumiseks bassein ja kaks mullivanni. Me ikka rohkem saunainimesed ja proovisime ära kõik saunad! Mõnus! Aga kaua sa ikka end seal hautad ja leotad…varsti kobisime tuppa tagasi, et minna veel ühele jalutustiirule ja otsida kohta, kus süüa….aga tegemist oli ju “punase pühaga” e. 1.mai - ja no siis võid sa Tõrvas nälga surra, sest kõik kohad, kust võiks süüa saada on kinni…halleluuja! Teadsime, et meil on autos kaks banaani, Andresel üks burger ja siis Rõngu küpsiseid…egas midagi - tuli leppida sellega, mis on 😁😂 Minu õhtusöögiks sai banaan ja natuke küpsiseid, A lahendas ära oma burksi. Lootsime kohalikule hommikusöögile, mida öömajalistele pakutakse - õnneks ikka sai hommikul süüa jah! 

See vist on mingi Tõrva vanasõna 😆

Hommikul oli meil aega ikka suhteliselt laialt käes - sõit starti Jeti külla vaid u.20min. Ilmselgelt ei kohanud me ühetgi lumeinimest, ei stardis ega metsavahel! 

Ilm oli endiselt soe ja päikseline. Kohale jõudsime ikka varakult ja seekord väga palju osalejaid ei tundunud - eks koht oli ka ikka nii kaugel “karupe..es” et eks inimesd ei viitsi selleks 4h sinna sõita uhada. Haakisime numbrid külge ja ootasime starti. 

 Kaardid saime kätte nagu ikka 10min enne starti - ja ega me midagi rohkemat, kui stardi-finisi ruudu ei osanud ära värvida 😂 lihtsalt geniaalsed orienteerujad!

Seekordne suunavalik jäi Andresele ja tegelikult oli see ikka väga õige valik!

Enne starti!

Anti start ja enamus rahvast tuiskas ühele poole - sinna, kuhu meiegi. Vaadates kaarti, siis oli ikka väga palju sellist otse, läbi metsa asimuudiga minemist, teid ja radu paistis ikka vähe ja no punktid ise…”auk”, “orvand”, “tipp”, “lohk” - no need on alati meie lemmikud ju olnud, mida me kunagi normaalselt üles ei leia. Ja seekord kaart kubises just sellistest punktidest 😀 Enne starti muidugi leppisime omavahel kokku, et ära ei eksi ja jalgu märjaks ei tee…ühest kokkuleppest suutisme kinni pidada, a jalad said ikkagi märjaks!

Esimesed KP-d sai koos muu massiga võetud ja siis juba jäime kahekesi - samas ikka koguaeg oli kuskilt metsavahelt kedagi paista. Hoidsime kompassiga suunda ja üritasime ikka sörgisammu hoida - teedel kindlasti, metsas kohati. Sest no kui sammal ikka vetrub jalgade all ja igasugu mustika ja muud puhmad on kõrged, juurde veel oksarisu ja langenud puud….siis ausalt, mina ei tea, kuidas seal võimalik joosta on (ja ikka korraliku tempoga) nii, et sa end vigaseks ei vääna?! No meie pole seda veel selgeks saanud, nii et kehva läbitavusega võsas me kõnnime!

Seekord kaart olenemata sellest, et rajad puudusid ja oli vaja puhtalt kompassi peale minna jooksis päris kenasti - mingit katastroofilist viga ei teinud. Ühtegi väga meeldejäävat kp-d ei olnud. 

Kõik need augud ja orvandid tulid seekord päris lihtsalt. Ilm oli muidugi imeline - isegi veidi nagu palav oli. Hoopealt siis planeerisime kaarti ja teekonda, sest stardis ei oska me seda valmis mõelda. Ja seekord see “hoopealt” planeerimine täitsa õigustas end!

Paar ebameeldivat kraavi ületust oli - ühest saime kuiva jalaga üle - teise suutsin ma kahe jalaga laraki sisse hüpata😊 - noh, mina tegelikult ei andnud lubadust, et jalad märjaks ei saa…nii et siis olid nad nii märjad, kui porised! Sik-sakitasime kaardil punkte korjata, luristasime kotist vett, süüa eriti ei tahtnud - kahepeale ühe batooni sõime, sellest piisas.

 Aja kasutasime ikka kenasti kõik ära, umbes 40min enne lõppu oli meil veel valikus paar kp-d, et palju jõuame võtta ja kuidas minna. KP76st Kp46 - otse läbi võssi minnes tundus, et saaks nagu otse, kuigi kaardilt vaatas vastu veidi vesine ala - kaalumisel oli ka mööda teed ringi minna! Meie ragistasime siiski otse, meiega koos kulgenud meeste punt keeras teele ja tõenäoliselt lasid nad seal kenakest sörki minna - igatahes palju nad ei võitnud, õige pisut enne meid vilksatasid nad punkti juures. Aga no see otse, läbi mitte nii hea läbitavusega võsa, oli ikka paras jauramine - korra tuli pähe mõte, et siin me nüüd siis “kõrbeme” et valisime ikka liiga suure tüki ja aega jääb väheks. Samas rõõm oli siiski suur, kui õige koha ära tabasime😀 Aega veel veidi oli, jõuame veel need viimased kaks punkti ka ära korjata - nadi oleks neid ju maha jätta. KP22 ja Kp33 - litsusime kruusakal sörkida, jaksu enam eriti ei olnud ja mul oli juba mõnda aega kõhus vastikult pistnud, mis kuidagi järgi anda ei tahtnud. 

Viimane punkt, KP33 - seal korraks tekkis meil vaidlus, kas ragistada otse läbi võssi finiši poole või minna tee peale ja lasta sörgiga, aga minu hinnangul ikka paraja ringiga lõppu?! Õnneks oli näha, et enamus ikka pressis sealt kp-st otse läbi võseriku lõpu poole ja nii läksime siis meiegi ja no see oli ainuõige otsus. Palju ei olnudki minna, kui finis paistis!

Finiš paistab!

 Kiired lõpu-piiksud ja mahalugemine - pole paha meie kohta - punkte 166/228st võimalikust. Kui nüüd kaarti vaadata, siis ega me ei oleks mitte kuskilt jaksanud rohkem võtta, meie kohta ikka väga hea ja loogiline planeerimine. 

 Punkte saime, ära ei eksinud, katki end ei teinud - kohad on nagu on. DH40 10/14st; DH 12/18st; ÜLD 31/49st - eks me nendel kohtadel resideerumegi. Aga mina olen küll rahul, täitsa päriselt! Kui tavaliselt jääb pärast midagi kripeldama, et oleks saanud rada teistmoodi minna ja siit-sealt veel mõne punkti võtta, siis praegu oli kõik ikka väga hästi! 

Planeering

Korduvalt ütles telefon:”Tere tulemast Lätti”

Arvestades maastiku läbitavust, oli tempo hea ja jalgadega mõõdetud pea 23km täitsa kabe tulemus - rohkem ei oleks jaksanudki! 

 Finiši võiku sõime ära ja asusime koduteele, et teha kodus üks mõnus saun, mis ikka liha ja kondid pehmeks teeks! Aga…tundub, et vähe pingutasime - mitte kuskilt täna ei valuta 😆 

Sõitsin Püssist Pärnusse - peale Koerut tulin maha…(võib ümiseda Nublu “Kesselaid” viisil :) Põgenemine Püssist 25.04.26

 Noh igasugused veidrad ja hullumeeles üritused meile meeldivad…aga ikka ainult siis kui on ilus ilm 😁 Eestis muidugi on tavaline see, et vahet pole, kas on suvi või kevad, talv või sügis - koguaeg on “sitt suusakas” aga ega sellepärast siis ju ei jää üritustele regamata…

 Mingi üleloomulik jõud pani meid jälle kirja Põgenemisele, mis sel aastal sai alguse Püssist ja meie olime minemas 12h rattaga formaati - jalgsi ei viitsi ikka. Mina olen veidi saanud rattakilomeetreid alla sõita, Andresel neid nappis, aga ega ka see ei saa olla takistuseks. Mida lähemale 25.aprill saabus seda kurjakuulutavamaks läks ilmaennustus - ilmselgelt tuul täpselt vastu ja kui alguses lubati vaid õrna briisi (4-5m/s) siis iga päevaga tuule tugevus kasvas ja lubati puhanguid kuni 26m/s, juurde lubati veel vihma, lörtsi ja boonusena ka kuni 7cm lund😳💨🌨🌧! Ilmateenistus andis kollase hoiatuse, et ilmaolud võivad olla potentsiaalselt ohtlikud! Autojuhtidele soovitati suverehvidega autoga liiklusesse mitte ronida ja tugeva tuule korral üldse koju jääda!

Ilmateade ei rõõmustanud

 Päev enne starti tuli korraldajatelt kiri, et kuna ilmaolud tulevad kehvakesed, siis muutub ürituse formaat 12h kõigile - et need, kes panid end kirja 24h jalgsi või rattaga, peavad siiski leppima 12h teekonnaga, et mitte end kringliks külmutada! Lubati ka osalusest loobuda ja raha tagasi maksta - meie muidugi mingeid loobumismõtteid ei pidanud - vaid ikka lähme starti ja vaatame, kaugele me jaksame ja tahame minna. 

Raja tegin maha umbes sellise ja ikka paar kuud tagasi juba, lootuses et tuul ja ilm meid seekord soosib, aga läks nagu ikka!

 Reedel kimasime sõprade juurde öömajale, kust laupäeva hommikul saime ca 30minutiga Püssi sõita. Start pidi olema 9.30 nii et väga pikka õhtut ja pidu ei olnud.

 Hommikul kiire söök ja kohv ning autosse - Sass (vanim poeg) oli meil kaasas, et kui meie oleme rajal, siis tema autoga turvab meid ja on iga hetk valmis meile järgi tulema ja koju viima!

Stardis väga palju rahvast just ei olnud - sättisime rattad valmis, võtsime jälgimisgepsu, numbrid ja meened/osaleja medalid - noh ja siis oleks olnud õige aeg asjad autosse tagasi pakkida ja koju sõita 😆

Numbrid ja medalid/meened

Aga otsustasime siiski põgeneda…õige pisut tibas vihma, tuul oli veel talutav. Me ikka olime päris soojalt riides - meriinovillast särgid kihiti, goretex jope, veekindlad tossud ja jalatsikatted, kindad-mütsid-buffid, Andresel veel lenksukatted ka - tal ikka käed kardavad väga külma. 

Täitsa “edevad” näeme ju välja?

Kell sai 9.30 ja anti start - kõik see 33 segast inimest, kes olid kohale tulnud panid Püssist siis igaüks oma suunda ugama - kes jalgsi, kes rattaga! Selle 33 hullu seas oli kokku 9 naist - 3 ratastel ja 6 jalgsi - nii et naiste rattaarvestuses on kindel 3.koht minu 🙃

 Ikka suht kohe oli aru saada, et lihtne see olema ei saa…aga pedaalidele valu, et keha soojaks saaks ja minekut. Meiega samasse suunda väntas ees vaid üks inimene, aga temagi kadus peagi eest -teised keerasid kõik Tartu poole. Nii et kogu tee kulgesime uhkes üksinduses. 

 Vahepeal kimas Sass meist autoga mööda - meil oli kokkulepe, et väga kaugele ta meist ei lähe - passib suuremates asulates ees, juhuks kui…Alguses ta muidugi läks meie sõprade juurde tagasi ja võttis sealt peale Janeki  - super fotograafi, kes siis klõpsis meist mõned toredad pildid ja tegi droonivideo!( https://www.dropbox.com/scl/fi/k0k9xqdkmdv2c51pcotpr/AjaH.mp4?rlkey=ud6d58b1kfb9rkigl3t65pdqa&st=zze0jkji&dl=0 )

Esimene kiire peatus

 Pisuke vihm alguses ei seganud ja tempo oli hoolimata tuulest enam-vähem. Soe tuli sisse! Lasime minna - vahepeal olid teel Sass ja Janek - ergutasid ja klõpsisid pilte, ca 28km võtsime neilt lonksu soolast vett (Vytautast) - Andres muidugi lahendas Janekiga kiirelt ühe õlle… ja kimasime edasi!

Kimame (Pilt: Janek Laanemäe)

Litsusime edasi! 40km tundsin, et kõht hakkab juba tühjaks minema - eks me olime selleks ajaks juba veidi pingutanud ka. Vihma sadas ja otsustasime ühes bussipeatuses korraks hinge tõmmata ja midagi süüa. Panime ka sadulatele pehmendused, sest noh - see krdi kõva sadul, eriti niiske ilmaga ei ole meeldiv!

Bussikas

Sellel väiksel einepausil saatis Tambet juba sõnumi, et mida kuradit me seisame seal?! No oli vaja noh! Litsusime edasi. Tuul tugevnes ja vihma vahelduva eduga sadas - õnneks mitte palju ja vahepeal jõudsid niisked riided seljas juba ära kuivada. Külm ei olnud! Minul jaksu oli, tunne oli hea, aga mingi hetk jäi Andres minust maha, nii et pidin järgi ootama. Oli aru saada, et tal on raske - jalgades olid imelikud valud, mida enne pole olnud - mina olin valmis selleks, et kui Andres tõesti ei saa edasi sõita, siis kutsume Sassi talle järgi ja nad siis saavad mind kahekesi turvata, kuniks minu jaks otsa saab. Aga sellest ei tahtnud Andres midagi kuulda vaid nõudis ibukat…krõmpsutas 2tk ära ja siis jäi loota, et asi paraneb. Sõitsime edasi, mina jõudsin jälle veidi ette - tablad veel ei mõjunud Andresele. Hoopealt helistasin Sassile ja uurisin kaugel ta on (noh nii igaksjuhuks). Ootas meid Väike-Maarjas! 

 Mingi hetk jõudis Andres mulle järgi ja uurides olukorda, siis oli tal olemine parem - ibukas lahendab ikka nii mõnedki jamad 😁

 Väike-Maarjas veeresime Sassist mööda ja andsime märku, et sõidame ikka edasi! Selleks hetkeks olime pedaalinud ca 63km - aeg oli uus pirukapaus teha. Leidsime ühe pingi ja lükkasime sisse mõlemad ühe viineripiruka ja kulistasime coca-colat peale. Ilm pidas enam-vähem, vihma hetkel ei sadanud, tuul oli endiselt tugev ja tundus, et tugevnes tasapisi veelgi.

Väike reielihase venitus kükiga pirukapausil 

Pikalt muidugi ei jorutanud, mõned metsavahelised lõigud olid isegi täitsa talutavad sõita ja kiiruski oli normaalne, aga no kui palju on Eestimaal ikka põlde ja lagedaid alasid?! Johhaidii - kui autoga ringi sõita, siis tundub nagu sõidaks ainult metsade vahel, aga vaheta auto ratta vastu, siis on ainult lagedad põllud, lauged pikad tõusud ja metsik vastutuul, mis tahab sind teelt minema pühkida! 

Vaheldumisi Andresega vedasime üksteist, sest taga oli oluliselt lihtsam sõita ikka, samas taga hakkas pigem jahe, sest “tööd” oli vaja vähem teha! 

 Pikad põlluvahelised lagedad sirged…vastu tuul, vaikselt hakkas jälle vihma rabistama. Rets…Tempo oli kohati ikka väga aeglane, ca 10-13km/h, sest lihtsalt ei jaksanud tõusul vastutuult vajutada. Kuradi raske oli, aga lõpetamise mõtteid veel ei olnud - ma ikka väga tahtstin jõuda vähemalt Viljandi mnt lähedale, aga meil oli alles Tartu mnt ees 😬 

 Enne Koerut, kui olime ca 80km sõitnud hakkas ilm ikka täitsa pekki minema -  üldine hallus ja tuul, veidi vihma. Sass ootas Koeru surnuaia parklas - keerasime korraks sisse, võtsime lonksu vett ja panime edasi - Sass lubas järgmises asulas Koigis oodata. 

Sõitsime edasi ja siis juba läks ilm ikka väga hulluks - paduvihm, endiselt tuul otse vastu, teele tekkisid suured loigud, millest autod läbi kimasid nii, et lained laksusid, tuul ulgus veel tugevamini vastu üle väljade. Suht kiirelt olid riided ligumärjad ja külm hakkas nahavahele trügima. Andres pedaalis ees, minul hakkas aina külmem, sest selja taga oli jah lihtsam vändata, aga keha ei jõudnud endale sooja enam teha. Vesi nirises mööda jopevarrukaid alla, nina otsas oli koguaeg tilk, püksid olid ligumärjad ja kintsud külmetasid rõvedalt. Sooja ei tulnud kuskilt. Teadsin, et autos on mul vahetuspüksid kaasas, aga vaadates ilma tundus täiesti mõttetu neid vahetama hakata, sest vihma lihtsalt kallas ja ka kuivad püksid oleks kohe märjad olnud! 

 Hambad ristis ilma kirudes pressisime ikka edasi, endal olin peas valmis mõelnud, et pressime Koigisse välja ja siis aitab küll - no lihtsalt ei ole mõtet end haigeks külmetada - kintsud olid juba nagu jäätükid ja varsti oleks alajahtumine vist käes olnud. Jalg enam vajutada eriti ei tahtnud - jaksu oli, aga see külm…lihased olid vist lihtsalt hangunud ja kangestunud. Tunda oli, et ka kehal hakkab järjest külmem ja 10km enne Koigit ütlesin Andresele, et aitab küll - ei ole vaja end haigeks või vigaseks külmetada. Andres oli nõus ja keerasime vanasse bussipeatusesse varju alla!

 

Lõpp, kahju et pilt ei anna edasi seda vihmasadu, mis tegelikult oli

 Helistasime Sassile, et keeraku tagasi ja otsigu meid üles. Kohal oli vappekülm, käed ei kuulanud hästi sõna ja sõrmed olid kanged. Siiski võtsime ratastelt ära tuled, sadulakotid ja esirattad, et saaks kõik asjad kiirelt autosse tõsta ja ruttu ise sooja saada. Vihma endiselt kallas. Õnneks Sass oli kiirelt kohal ja tegutses väga sihikindlalt - asjad said kiirelt autosse ja rattad katusele. Saime vihma käest räästa alla…istmesoojendused lükkasime maksimumi peale, aga no mina küll aru ei saanud, et tagumiku all oleks midagi soojaks läinud - külm oli lihtsalt üdini sees! Andresel olid külmast sõrmed valged, veri eriti ringi ei käinud - olime siiski rahul oma otsusega, et mitte end rohkem lõhkuda.

 Vaikselt, vaikselt hakkasime siiski üles sulama, kodus ootas kuum saun…

Kokku põgenesime mööda maad 100km (plaan oli ca 200km) ja ära kasutasime veidi rohkem kui pool ajast. Linnulennult jõudsime 84km kaugusele Püssist - nii et ikka piisavalt. Oleks ilm olnud kasvõi ilma vihmata, oleksime kindlasti jõudnud kaugemale, aga sellistes tingimustes riskida alajahtumisega ei tundunud väga hea mõte! Keskmine kiirus on ikka suht masendav, aga vastutuules lihtsalt rohkem pressida ei jaksanud. Naiste rattaarvestuses tulemuseks siis 3.koht - raske oleks olnud kolme naise hulgas sitemat kohta välja sõita 😆 Müts maha kõikide osalejate ees, eriti nende, kes tegid ära kogu 12h - te olete supervõimsad, samas ei alahinda ma ka meid endid - olud olid ikka überrõvedad ja rasked - ainult lumi oli veel puudu. Tõenäoliselt oli tuulekülm selle vihmaga kerges miinuskraadis ja see  ei olnud lihtne! Enne magama minemist võtsin pitsikese “Vanakat” ehk hoiab ikka külmetuse eemal!

 Täna on olemine väga okei, turi on kotist veidi kange ja kurk natuke kraabib, aga jalad ja muu keha väga okei - järelikult vähe ikka pingutasime…või on “vorm” lihtsalt hea 😊

Kas me veel kunagi põgeneme?!? No ma ei tea, eks elu näitab! Ja noh, 10x kuulsam olen ka nüüd https://sport.err.ee/1610006683/pussist-pogenesid-koige-kaugemale-mihkel-paal-ja-toomas-unt 😂

Kadunud 6 punkti…Linnarogain 21.03.26 Rocca Al Mare - Vabaõhumuuseum

 …Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha?! Ei tea, samamoodi ei tea, kuhu kadusid mu kuus punkti Linnarogainil - no lõpuks neid lihtsalt ei olnud kirjas mu paberil…

 Aga, et alustada algusest, siis Linnarogainil oleme ikka käinud ja nii ka sel aastal olin meid kirja pannud - rada 3h ja on nii võsa kui linnateid, samas võib ka ühistrantsporti kasutada!

Väikse varuga kohal, numbrid külge ja 30minti enne starti sai kaardid lahti teha - krt, me pole Andresega ammu nii palju teekonna osas vaielnud, kui seekord - mina tahtsin esimesena võtta ära Kp36 ja siis üle tee sinna Õismäe rappa minna, Andres tahtis kp36-st kohe Kakumäe poole edasi joosta, et mis me sik-sakitame seal. Jaurasin, mis ma jaurasin - olin nõus loobuma Kp36st, aga sinna Õismäe rabapunkte võtma tahtsin ma igaljuhul minna, ja kui minna, siis ikka kohe - no siis läheb sinna rohkem inimesi ja ehk saame lihtsamalt need metsapunktid kätte ja no minu tahtmine jäi lõpuks ikka peale!😌 Kuni Kakumäe tipuni saime lõpuks raja enamvähem paika, edasi siis vaatame jooksvalt, mis saab! Ja siis juba starti!

Marika oli seekord Ronjaga Matkaspordi 2h rajal rattaga!

Kell kukkus ja panime ajama - mulle tundus, et suurem mass suunduski sinna metsa kohe, nii et olime seal metsa all nagu sipelgad sibamas.

Tegelikult oli meid seal metsas palju 

No andis seal mustikapuhmaste vahel ikka laveerida, aga kõigil oli üks siht - KP35 “Rajatis” - KP62 “Turbaauk” - KP42 “Kraavide hargnemine” ja KP63 “Kivi” - üksteise järgi mööda radu ja rajakesi vantsides tulid need punktid ikka lihtsalt…huuuh… 

Keegi oli metsa teinud eestimaise “Naked and Afraid” onnikese - a ühtegi paljast inimest me küll ei näinud😄

 Metsapunktid võetud oli edasi juba tuttav tee - eks me oleme seal Kakumäe vahel ikka ratastega sõitnud piisavalt ja kohad on tuttavad, nii et kaardilugemine erilist raskust ei valmistanud. Uuesti üle Vabaõhumuuseumi tee Merirahu jalakäijate sillale KP53 juurde! 

Sillal

Pilti ikka ka! Edasi pikem mudane sörk Kakumäe Jahisadamasse, punkt Kp65 “Muuli käänak” asus nagu nimigi ütleb muuli peal, aga et mitte liiga lihtne ei oleks, oli vaja ronida muuli kõrgest rinnatisest üle ja kp tähis oli seal kivide vahel - pekki küll, see oli ikka nii kõrge, et mina end ise sinna vinnata ei jaksanud, oleksin nagu morsk sinna äärele kõlkuma jäänud ja pigem ikka alla tagasi kukkunud 😀 Nii et Andres tegi mulle “pätti” ja olingi siuhti üleval, Andres tugev poiss sai ise hakkama.

 

Ka alla oli vaja sealt saada - A hüppas otse alla, ma kuidagi kõõlusin seal ja libistasin end Andrese abiga alla - kuradi kõrge oli ikka. Samal ajal jõudis sinna tiim “Blond hüljes” no meesterahavas on seal ikka selline pikk ja tugev…nad jäid veidi nõutult sinna seisma, et kuidas siis edasi ja mismoodi sealt üles saab? Mehe abiga sai naispool hopsti üles…a mees ise jäi kukalt kratsima, Andres pole muidugi kade ja pakkus lahkelt abi….natuke lükkas takka ja sai ka meespool üles äärele 🙌 

 Meie lasime sörgiga tagasi sadama poole, hiljem seljataha vaadates, nägime, et nad tulidki mööda seda äärt tagasi ja ei hakanud sealt kõrgelt alla tagasi ronima…üleüldse “targemad” ronisidki juba rannas sinna muuli äärele, mis oli seal madalam ja jäi see ronimine ja kukla kratsimine seal kp juures ära!

 Edasi võpsiku vahele Kp39 “Paatide vahel” punkti poole - veidi spikerdasime, sest ees läks veel üks tiim, aga no kui suund on üks, siis ei keera ju selga ja ei marsi vastas suunda?! Paatideks oli seda puidu hunnikut muidugi palju nimetada, aga punkt seal oli!

Sealt paistavad need “paadid” mille vahel kp

Edasi pressisime veidi märjast ja nätskest metsatukast välja, Andres tahtis paremalt minna, aga vasakul majad ju paistsid ja minna oluliselt lühem maa teeni…A muidugi mind uskuda ei tahtnud ja tahtis ikka kauem seal mülkas jaurata - no ma ei teinud kuulmagi ja pressisin end ikka vasakule, kust maja paistis ja tee samuti! Veidi punnida mudas ja olimegi teel. Pärast A tunnistas, et mul oli ikkagi õigus tee valikul 😊

Nüüd vaid õiged teed ja pöörded lugeda ja Kp50 ”Elektripost” oli käega katsuda. Ja siis olin mina kaardilt ära…no oleks valele poole uhanud minema ja seekord sai Andres kaardil sabast kinni ja meid õigele teele Kp61 “Kraaviots” poole. Ja siis kadus jälle Andres kaardilt…mina olin kindel, et saame majade vahelt väikesest pargilaadsest metsatukast minna, Andres tahtis kuskile kaugemale edasi joosta…jälle vaidlesime. Hiljem tuli tõdeda, et minu tee oli õige ja saime ikka väga ruttu Kakumäe teele välja ja sealt juba edasi õigele teele.

 

Tee Kp61 “Kraaviots” poole

Läks sinna teisigi ja punkti leidmine raskusi ei valmistanud, uuesti üle Kakumäe tee ja sukeldusime jälle metsavahele - õnneks olid seal teed ja rajad ja teised võistlejad. Sik-sakitasime metsas ja võtsime järjest Kp45 “Tipuke”; Kp48 “Radade rist” ja Kp49 “Auk” Kohati olid rajad mudased ja kitsad, aga kui rahulikus tempos sörkida, siis kannatas minna küll - lihtsalt jala ette pidi vaatama, et mudas ei libiseks.

 Suund oli kõigil jälle üks KP80 “Murdunud puu” poole. Ma ei tea, kas sellest oli stardis juttu olnud (mina seda ei kuulnud), et see punkt on all rannas…oleks me Andresega kahekesi olnud, oleks me seda puud vist otsima jäänudki, sest sealt järsakust alla ei oleks osanud minna ega vaadata (kuigi jah, kui kaardilt vaadata, siis punkti-kese on ikkagi järsaku all) Aga õnneks oli seal inimesi veel, kes sealt mudaselt rajalt alla randa ronisid…eks siis tuli ka minna!

Rohututtidest ja okstest oli vaja kinni hoida

Küünte ja hammastega hoidisme kinni okstest, mätastest ja millest aga sai, et veidi toekam oleks nii alla minnes, kui üles ronides - aga selle punkti me sealt kätte saime. 

 Edasine tee juba joogipunkti poole Kp59 “Punkris sees” - ronisime sisse ja pimeduses leidsime ja piiksutasime punkti ära - ma igakord kuulan ikka kõrva juures üle, kas si-pulk piiksub! Piiksus küll!

Joogipunkti melu

Joogipunktis tegime paar topsi spordijooki ja mina võtsin ühe kommi, Andres vist ka 🍬 Aga pikalt ikkagi ei jokutanud ja panime jooksuga minema Kp38 “Elektripost” poole. Vaatasime kaarti nii- ja naapidi ja otsustasime ikkagi alt, mere poolt minna - osad suundusid tagasi Kakumäe teele ja lähenesid punktile sealt. Si-piiks käes keerasime uuesti mere äärde - ilm oli mõnus ja jalutajaid seal omajagu - üks koer oleks küll koos meiega edasi jooksnud, kui perenaine teda oheliku otsas kinni poleks hoidnud 😀

 Kp44”Elektrispost” jälle - no ilma suurema vaevata tuli seegi - siis juba suund Kakumäe ranna poole - Andres polnud seal ammu käinud, mina korra poistega eelmisel aastal ratastega seal sõitsin, nii et veidi tuttav oli küll. Ees lippas tiim “Hämmelung” seal parkmetsas valisid nad veidi vale tee ja meie saime punkti enne kätte (kuigi lõpus olid nad meist punktidega ikka ees). 

 Mina hakkasin veidi väsima ja tegime vahelduvalt sörki ja kõndi - esimese hooga mõtlesime Kp66 “Puu” vahele jätta…ja kuniks meie mõtlesime, kas minna Kp66 või mitte kimasid “Hämmelungid” mööda..las minna, ega me ju ei võistle kellegagi… samas aega veel tundus olevat, nii et tegime plaani ringi ja sörkisime mööda mudast aiakõrval olevat teed punkti poole - vastu vuras rattaga Heiko - see segane võttis kaardi puhtaks lõpuks! 

 Ja no nagu ikka - “piiks” punktis ja edasi - aga kas ma seal siis tõesti unustasin piiksutada ja ei kontrollinud kõrva ääres piiksumist - igatahes lõpuprotokollis minul seda kp-d ei ole 😦 Aga loomulikult siis ma seda ju ei teadnud ja panime jooksuga sama rada tagasi, et minna ka Kp72 “Mätas merekaldal” ära tooma - ikkagi suur punkt, mis siis et päris pikk jooks nii sinna, kui sealt ka järgmisesse punkti.

 Assaraks, mis majad seal mere ääres ikka olid - ikka õiged Tiskre häärberid - meie vaatlesime neid ainult aia tagant - Andres veel ütles, et “Vaata, mis auto seisab aias…” Ma nägin esimese hooga ainult mingit Nissanit….mõtlesin veel, et kas tõesti ma peaks Nissani peale kulme kergitama ja plaksutama või? A no selle taga seisis mingi Porsche…olgu peale, no see juba oli jah mida natuke vaadata 🚗🚙 A ega sa seal väga ringi vahtida ka ei saanud - pidi ikka jala ette vaatama - maa oli märg ja rohututid, kraavikesed ja pilliroomättad ees - nii et tähelepanu ikka teel ja jalgadel!

Korralik mudaralli punkti

Kui kuni selle punktini olid jalad veel kuivad ja puhtad, siis sealt puhta tossuga pääseda polnud võimalik - läbi selle roostiku kahlates oli rada küll ees ja kohati laudadest teegi, aga samas jälle mõnus mudaväli ja polnud variantigi ümbert minna, nii et lärtsisime sealt haisvast sopast läbi, tegime punkti-piiksu ära ja sumpasime tagasi.

 Tiskre vahelt oli vaja siis pikem jooks teha - väga suurt ringi enam võtta ei saanud, aeg hakkas peale suruma - vaatasime, et teele jääb veel Kp57 “Mänd” ja siis peame juba hakkama lõppu suruma ja teele jäävad Kp-d ära korjama. Kurat, ma ikka hakkasin täitsa otsi andma - kops oli koos ja ega eriti joosta ei tahtnud, aga surusin hambad risti ja vahelduva eduga ikka sörkisin. 

 Üle suure tee ja mööda porist rada edasi männi poole, kui äkki Andres ütlesb, et: “Kuule vaata, siin on valge peenis!” Ma ei saanud midagi aru, mis krdi “valge peenis”, kus kohas, mida ma vaatama pean?! “Ei no vaata, kaardil on valge peenis!”…. Jäime seisma ja Andres siis näitas mulle kaardilt, mis ta leidnud oli…Oli jah 😂

Otsi kaardilt “Valge peenis”

Täitsa sooda ikka, a veits ajas naerma ka 😁 Õnneks see ei seganud meil leidmast mändi ja punkti seal. Piiksud käes, uuesti üle suure tee… ja Andres kadus kaardil…mina sain aru, kus oleme - üle oli vaja saada Tiskre ojast ja kaardil oli näha ainult üks koht, kust sillake läks ja meie tee järgmisesse punkti läks ju sealt läbi. Andres jauras, et ta ei saa aru, kus ta täpselt on ja seisis - no ma üritasin talle näidata, kus oleme ja kuhu peame minema…Andres seisis ja menetles asja, aga mulle tundus, et aeg hakkab aina rohkem suruma ja ega ma varsti enam liiga kiireid jooksusamme teha ei jaksa, nii et peame ikka liikuma. 

 Andres seisis…No ma uuesti enam näitama ja seletama ei hakanud, kus me oleme - keerasin selja ja jooksin õiges suunas minema…küll ta järgi lidub. Väike pööre ja paistiski sild, mis viis üle oja, Andres oli ka juba sabas.

Sild üle Tiskre oja

Rohkem me enam ei vaielnud teede valikute üle, õnneks polnud vaja ka. No bljäää…ma ikka ei jaksanud enam üldse joosta, hambad ristis löntisin sörgisammul. Kp54 “Kask” - ühe tänavaotsaga panime puusse, aga välja jõudsime õigesse kohta 😆 “Piiks” kirja ja edasi Kp52 “Kivihunnik lõuna külg” poole - möödusime naistetiimist numbriga 96 - meie number oli seekord 69 - mainisin naistele, et neil on tore number ja kimasime neist mööda. 

 See kivihunnik paistis ikka kaugele, nii et raskusi punkti leidmisega ei olnud, tuldud teed tagasi järgmise Kp51 “Jalgtee” poole - no ma nii lootsin, et tuleb buss ja saame vähemalt ühe peatusevahe jalga puhata, aga no mida ei tulnud oli buss….nii, et lidusime kondimootoriga edasi. õigest kohast, õiged pöörded ja punkt oli käes…

 Krt, mulle hakkas tunduma, et aega jääb puudu, no lihtsalt ei jaksa enam, põlv andis ka tunda. Aga ikka edasi, jälle pikem jooks Kp31 “Mänguväljak” poole, see tee tundus pikk….

 Ma olen aru saanud, et ei tohi jääda sellesse mõttesse kinni, et see võistlus on 3h ja rohkem vaja joosta ei ole - see kuidagi paneb peas sellise piiri ette, et kui see 3h kukkuma hakkab, siis enam nagu jaksu ei ole ja kõik. Või siis 4h rogainid, et 4h hakkab täis saama ja rohkemaks enam jaksu ei ole - seda ajalimiidi mõtet ei tohi pähe võtta, siis tuleb mingil hetkel blokk ette ja jaks saab lihtsalt otsa!

 Sörkisime ja kõndisime vaheldumisi, põlv tegi haiget ja kohe üldse ei tahtnud kiiremaid liigutusi enam teha. Mänguväljak paistis majade vahel ja punktipiiks sai tehtud - ridamisi oli seal piiksutamas ka teisi võistlejaid - kõigil suund finiši poole. Viimane punkt veel - Kp32 “Elektripost” sellest punktist ei tea ma küll mitte midagi - ju ta ikka oli seal, aga minu mõte oli juba lõpus ja kodus! 

 Punkt käes, oli veel viimane pingutus lõpuni joosta, tundus, et siiski aega on ja jääb ülegi - lidusime Vabaõhumuuseumi aia tagant finiši poole - vaatasime, et Kp 34 oleks ju ka veel selline, mida kannataks võtta, aga selleks oleks pidanud finišist mööda jooksma ja uuesti Vabaõhumuuseumi aia äärt pidi, aga seest poolt tagasi minema, et see kivi sealt leida. Jäime hetkeks seisma ja mõtlema, keerasime isegi juba punkti poole ja tegime paar sammu - no minul juba võttis kergelt lonkama - põlv tegi ikka päris haiget ja tundus, et siis läheb napikaks, kas jõuame enne aja kinnilöömist finišisse lööbata või ei?! 

 Andrese poolt tuli õnneks kiire otsus “Ärme lähe!” Ei ole ju mõtet end ära lõhkuda - ja keerasime ikka lõppu ära! Marika oli vastas ja klõpsutas pilte, meie tegime viimase si-piiksu ja läksime kiipe maha lugema.

Lõpp

 Saime oma paberilipakad kätte ja kommenteerisin kõva häälega, et 114punkti - noh, täitsa okei! Andres vaatas suurte silmadega, et mis 114p?? 120 ju hoopis? Johhaidii, ma ei saanud midagi aru, kuidas meil punktide arv erinev sai olla? Käisime ju koos kõikides punktides? Läksime söögisabasse ja nõutasin Andreselt tema paberi enda kätte, et kontrollida, mis apsakas meil siis sees on? Ja tõesti, minul oli lugemata Kp66 - kas ma tõesti unustasin piiksutada ja siis veel ülekontrollida? Krt see liigutus peale punkti tõsta käsi kõrva juurde ja kuulata, kas si-pulk ikka teeb piiksu on nii automaatne, et ma ei teagi, kuidas mul seal jäi nii üks, kui teine tegemata - aga pidime tunnistama jah, et arvud erinesid ja lõpuprotokolli läks kirja minu järgi 114punkti 😟 No elunõme avastus, aga ega enam midagi ei paranda ju ka, nii on! Koha mõttes muidugi erilist vahet ei ole, sest nii või teisiti oleksime jäänud MN45 8.kohale, üldjärjestuses oleksime mõned kohad kõrgemal olnud. Aga just see teadmine, et tegelikult peaks olema 6punkti rohkem…nõme…

 Igatahes kolme tunniga lidusime ära 21km, tempo oli meie kohta ikkagi hea, punkte saime kah ja seal keskmike hulgas tillerdame me endiselt - no mis sa veel tahad?

No tegelikult on ju näha 12-13km vahel, et ma käisin seal Kp66-s

Kogu planeerung sai selline

Nüüd tuleb väike paus ja juba aprilli lõpus hakkame uuesti põgenema - seekord Püssist. Aga enne on vaja koguda veidi rattakilomeetreid alla ja tegumikku sadulaga harjutada ja eks peab ikka jooksuradu ka mõõtma, mingi vorm on vaja ju taastada!
                       A tolm tuleb ksukilt ja raha kaob…spordiüritustesse…

Planeerida ei oska, aga joosta jaksame - XT Talverogain, Pääsküla 14.03.26

 

Kaart ja meie teekond (vastupäeva ring)

Selle aasta esimene rogain. Nii hea, et see Tallinnas Pääskülas oli - saime hommikul kauem magada ja ei pidanud kuskile kaugele sõitma, sest peale võistlust võtsime ette tee Jõgevamaale Kärdesse, et “tartlastega” (Tartu ratta sõpradega) üks pidu pidada!

 Erilisi ettevalmistusi kodus ei teinud - vesi kaasa, igaksjuhuks pakk vorstikesi ja kommi ning paar corny’t, ikka vedasin kaasa ka oma punase med.paki - iial ei tea ju kas või millal seda vaja läheb. Aaa… ja ühe varba küüne, mis peale Kondimootorit ähvardab minu küljest lahkuda teipisin igaksjuhuks varba külge kinni 🦶😄

 Starti jõudsime piisava varuga, parkimine oli veits “tuuga” aga paistis, et väga palju rahvast siiski kohal ei ole ja leidsime meiegi endile rahuliku nurga. Haakisime külge numbrid, vinnasime kotid selga, rääkisime törtsu juttu Heikoga, kes käis soojendusjooksul ja oligi aeg stardialasse minna.

Heikol on lihas juba soe 😀

Ilm oli seekord ikka kevadiselt mõnus - veidi tuuline, aga pigem selline soe, nii et keeruline oli  riideid valida, et ei hakkaks liiga palav, aga jahe tuul liiga ei teeks. Selga ikkagi läksid kaks õhukest meriinot ja peale jooksuvestid. Õige valik!

Marika paistab sealt meie vahelt ka 😂

Kiire ühispilt Tuuletallajatega

Kiired pildid stardis ja võis kaardid lahti rullida…ehhh…kohe välistasime Harku metsad ja kraavid, nii et erilisi valikuid ei jäänud - tuli hakata ringi vastupäeva tegema. Mingisuguse esialgse plaani paari punktiga tegime, aga edasi siis jooksvalt. Kui nüüd vaadata kaarti vähe rahulikuma pilguga, oleks saanud ikka siit-sealt juurde võtta ja parema plaani teha, aga ega me ei oska ju planeerida…nii et peame jooksma.

Rahulik start (pilt: Erko Õunapuu)

Lasime siis sörgisammul minna - ca pooled inimesed vantsisid meiega ühte suunda, teine pool keeras siis Harku poole. Esimene punkt, Kp 46”Rajal” oli Pääsküla vana prügimäe jalamil - mina pole enne kunagi sinna sattunud - Andres lapsepõlves olla isaga isegi prügimäe otsa sõitnud autoga. Nüüdseks pole prügist seal enam haisugi, alles on lihtsalt mürakas mägi. 

 Edasine tee oli selline jäine ja libe, eks metsavahele ei ole veel nii palju päikest paistnud ja jääd sulatanud - hea, et ikka linnatossuga ei tulnud, vaid vähe krõbedama tallaga metsakaga, sest see hoidis vähegi püsti. Kp82 “Rajal” jäi suuremalt rajal veidi kõrvale ja seal oleksime omadega puusse pannud, aga ees liikujad näitasid raja ja kp ära. Siis juba olime Pääsküla rabas ja ees terendas pikk motivatsiooni sirge - samamoodi jäine ja libe - otsisime jalale õiget kohta ja lasime ikka sörgisammul minna. Ega meie suunas palju inimesi ei tulnud, enamik keerasid ära vasakule ning liikusid Kp74 suunas. Korraks jäime kahtlema, mis teha, aga mina olin ikkagi kindel, et läheme nii, nagu meie plaanisime ja enne võtame ära hea Kp91 ja siis suunaga tagasi 74poole. 

 

Pääsküla raba - see oli veel täitsa okei tee

 Kell oli juba sealmaal, et raba teedele olid jõudnud laupäevased jalutajad ja ega nad väga rõõmsad vist polnud, kui laudeel neist monotoonse sörgiga mööda uhasime. Samas kõik juba kaugelt astusid võimalikult kõrvale, et meid mööda lasta, kuigi me oleksime võinud ka ise rajalt maha möödumiseks minna. Aga kui juba teed anti siis hoogu maha ei lasknud ja tänasime viisakalt. Kp91”Nina” juures olin vist mina esimene, kes oma jäljed ja si-piiksu seal tegi, siis juba oli näha ja kuulda ka teisi tulijaid. Ots ringi ja tuldud teed mööda laudteed tagasi! Endiselt mõnusal sörgisammul! Jaksu oli!

Möödusime uuesti samadest jalutajatest, jällegi tänasime viisakalt, kui nad võpsikusse meie eest astusid. Kp74 “Kuiva kraavi ots” nooh, seda me pisut ikka otsisime, sest neid “kuivi kraave” oli seal metsatukas ikka omajagu. Aga kätte me selle saime, natuke majadevahelisel teel ja uus metsatukk ja uus Kp68 “Kuiva kraavi käänak” leidsime sellegi ning siis juba jooksuga majade vahele. Lasime ikka sea moodi sörki (tempo krt oli ikka vahepeal selline, et sead küll nii kiirelt vist ei jookse - ma sel hooajal pole veel trennigi nii kiire jooksuga teinud 😁) Aga tundus, et jõuan! Kp 54 “Puu” tuli lihtsalt ja siis oli vaja üle Vabaduse pst saada - ootasime ikka kenasti valgusfoori rohelise ära ja kaapisime üle. Ees läksid tuttavad seljad tiimist “Mongolian Adventure Team” (Hirvo Rannu ja Elo Tamm)

 Ega me erilist konkurentsi kellelegi ei paku, aga eks meil ole aastate jooksul ikka tekkinud sellised tiimid, keda pisut jälgime - üks nendest on olnud “mongolid” teine selline “Partsud” aga need uhasid seekord rattaga. “Mongolid” on selline tiim, kes kunagi ei jookse (no pole vähemalt näinud) aga tihtipeale on neil ikka rohkem punkte, kui meil - järelikult on neil hea planeering! Meie pole veel aastatega planeerimist selgeks saanud, aga eks siis peame mujal pingutama ja laseme punktide vahel jooksuga 🏃 

 Panime neist siis hooga mööda Kp 54 poole, aga see ei olnud viimane kord, kus neid nägime 😆. 

 Edasi viis tee Rahumäe kalmistu juurest läbi Mustamäe poole - ragistasime sealt astangult alla ja otsisime Kp94 “Tipp’u” mina otsisin ikka mingit kõrgemat kohta, kus punkt olla võiks, tuiasime siia-sinna ja no ei suutnud õiget kohta tabada. Eemalt nägime jälle tuttavaid kogusid mäest alla tulemas - krt jälle olid mongolid järgi 😁 Eks seal männikus eksles veel teisigi tiime ja lõpuks saime kätte ka otsitud punkti, aga “Tipp” see nüüd küll ei olnud, pigem mingi väike küngas.  Järgmine punkt oli samas Sütiste tee ääres männikus - suuna võtsime õige ja eelmisest punktist jalutasime ära koos mongoolia tiimiga - kus Hirvo tunnistas, et Andresel on nimekaim (mida me teame) et olla olnud tema grupivend ülikoolis!

 Midagi me jäime kohmima ja nad said vedi meil eest ära - vaatasime, et jube nadi oleks nüüd mööda kihutada ja siis lolli näoga jääda punkti otsima, nii et hoidsime väikest vahemaad ja lontisime jalutada. Veidi hakkas jahe, aga mööda jooksmine ei tundunud ahvatlev - punkti koht hakkas lähenema - Kp63 “Lohk” - need lohu kp-d on alati meie lemmikud, mida me kunagi kohe ei leia ja nii ka seekord - suund nagu oli õige, aga punkt kätte ei andnud - mongolid ees, meie järgi - Hirvo veel hõikas Andresele: “ Et kas tulete meie järgi viga tegema või?” Mille peale Andres väga kindlalt teatas, et me ikka oskame ka kaarti natuke lugeda….Johhaidii ja ära ta selle sõnus…nemad leidsid punkti enne ja siis suunasid veits meid…piinlik 🙈 

 No jälle olid nad ees… edasi muidugi oli meil kaart üsna selge - vaja on Nõmme mäe alt, peenema nimega Kunstitunnelist läbi minna ja Kp42 “Lohk” peaks kohe olema seal kõrval - see raskusi ei valmistanud. 

Metsas

Kunstitunnel

Järgmine Kp83 “Rajal” oli kuskil seal Hüppemäe männikus - radu ja rajakesi oli kaardil mustmiljon ja õige leidmine paras väljakutse. Enam-vähem hoidsime suunda ja saime kaardil isegi aru, millisel rajal oleme - ees läksid loomulikult Hirvo ja Elo…endiselt hoidsime veidi distantsi ja lasime neil ees minna - no veidi selline strateegiamäng ka - me teame, et nad oskavad kenasti kaarti lugeda ja punkte võtta - kui meie võime seal võssis ämbreid kolistada…Punkt nende järgi käes ja Üliõpilaste teel väljas suund Trummi tn poole…panime jooksu - no jahe oli ja jalutamine ei olnud ikka meie tempo…sorri “Mongolian Team” et teie sabas sörkisime ja punkte spikerdasime, aga strateegia peab ka õige olema 😆

 Saime veidi sooja joostes, järgmine Kp73 “Tiigi nurk” - lähenesime väikese ringiga, aga see tundus parem minek - ragistasime mingis jõledas võpsikus mudakraavide vahel - tiiki esialgu ei silmanud - hoopis teist tiimi “Printsess ja koletis” Katri Keremiga (mu õe ammune tuttav) Hõikusime neile tervitsui ja nad veidi juhendasid, kus see tiik on - no tõesti mingi mudalomp end lõpuks ilmutas punktiga. Uue raginaga ruttu välja, et mitte jälle “mongolitele” jalgu jääda! 

 Edasi rühkisime juba Astangu poole - möödusime printsessist ja koletisest ja keerasime taas võssa Kp67 “Kivirahn” poole. Oli teine paras mölakas seal teel ees jah ja saime oma piiksu kirja. 

Endast kah üks enekas

Astangu võpsik

Ronisime sealt koltunud võsast välja ja olimegi hopsti Kadaka pst ääres - Andres oli kaardil kadunud, mina sain aru, kus oleme ja kuhu edasi peame minema, et kätte saada KP45”Orvand” ja joogipunkt. Saime üle tee kenasti ja siis mööda mudarada punkti poole - enne jäi silma joogipunkt ja olime suunaga juba sinna, kui nägime vasakul teist tiimi põõsasse kadumas - krt punkt oli ju ka vaja võtta! Noh, piiksutasime ära ja läksime kurki sööma ja morssi jooma 😋 maitses küll, paar kummikommi pistsime ka põske. 

 Aga passima ei jäänud, edasi oli vaja võtta mõnus tõus kergliiklusteel, mida mööda me tavaliselt rattaga vastupidi alla tuhiseme - üles minek oli ikka vaevalisem, aga üritasime hoida sörgisammu. Nägime kuidas Hirvo ja Elo kivikolina saatel astangust alla ronisid - miks minna ringiga, kui saab ka otse -  et joogipunkti jõuda - õnneks jäid nad terveks! Meie kaapisime edasi, et õige varsti keerata ära Kp93 “Lohk” poole - mudarada läks ees ja kp ilmutas end kenasti ja siis ikka jooksuga edasi. Uuesti üle Kadaka pst ja seal läksin mina “lukku” no aru ei saanud, kuhu krdi poole minema peab - Andres seevastu oli kaardis ja lohistas mind edasi, aga seal kaldusime ikka julmalt kõrvale punktist - a kätte selle “lohu” lõpuks saime.

Edasi Kp35 järjekordne “lohk” ja Kp51 “Radade hargnemine” No enam vähem tulid, kuigi neid radu seal hargnes rohkem ja lohke oli ka rohkem kui üks. Siis juba edasi majade vahele - Kp48 “Känd” oli veel Püha Johannese Kooli - oli see vast majamonstrum - suured klaasid ja väga moodne - taga parkmetsas! Ja siis juba siksakitasime majadevahel - Kp56 “Radade rist” väikses metsatukas, Kp21 “Hoone nurk” jälle mööda tänavaid edasi Kp33 “Elektripost” ja viimane Kp62 “Elektripost” - neis oli vaja ainult õiged teed ära lugeda ja õigest kohast minna - ei midagi keerulist. 

 Korduvalt möödusime “Printsess ja Koletis” tiimist - me oleksime nagu ringiratast jooksnud 😁

Viimane ponnistus veel - üle Pääsküla raudtee ja pisut jooksu lõpuni - aega jäi küll pea 15minutit üle, aga vaatasime, et pole mõtet ahneks minna ka ja kuskilt kaugemalt mingeid punkte vee tuua - pigem lõpetame varem, saame normaalselt pesema minna, end korda sättida ja pittu sõita!

Pääsküla jaamas

Nooh.. ja lohistasimegi end lõppu ära…piiksud saime kirja ja väljaprindi punktidest kätte. 

Nuriseda oleks patt - kokku 126punkti, läbisime 26 ja veidi peale km, keskmine tempo oli ikka üllataval hea!

Kokkuvõte

Meie rada sai selline

Saiake kah pihku

Lõpuprotokolli said kirja sellised andmed:

Üldkoht: 43/73st

DH: 13/27st

DH40: 11/22st

Kuldne keskmik - nagu alati! 

Siis kobisime pessu, tegime end ilusaks ja kimasime pittu - jaksu jätkus jaurata öösel 1.30ni, siis oli toss väljas ja ronisime kotile. 

Nädala pärast juba uus võistlus ja uus jutt!