Sõitsin Püssist Pärnusse - peale Koerut tulin maha…(võib ümiseda Nublu “Kesselaid” viisil :) Põgenemine Püssist 25.04.26

 Noh igasugused veidrad ja hullumeeles üritused meile meeldivad…aga ikka ainult siis kui on ilus ilm 😁 Eestis muidugi on tavaline see, et vahet pole, kas on suvi või kevad, talv või sügis - koguaeg on “sitt suusakas” aga ega sellepärast siis ju ei jää üritustele regamata…

 Mingi üleloomulik jõud pani meid jälle kirja Põgenemisele, mis sel aastal sai alguse Püssist ja meie olime minemas 12h rattaga formaati - jalgsi ei viitsi ikka. Mina olen veidi saanud rattakilomeetreid alla sõita, Andresel neid nappis, aga ega ka see ei saa olla takistuseks. Mida lähemale 25.aprill saabus seda kurjakuulutavamaks läks ilmaennustus - ilmselgelt tuul täpselt vastu ja kui alguses lubati vaid õrna briisi (4-5m/s) siis iga päevaga tuule tugevus kasvas ja lubati puhanguid kuni 26m/s, juurde lubati veel vihma, lörtsi ja boonusena ka kuni 7cm lund😳💨🌨🌧! Ilmateenistus andis kollase hoiatuse, et ilmaolud võivad olla potentsiaalselt ohtlikud! Autojuhtidele soovitati suverehvidega autoga liiklusesse mitte ronida ja tugeva tuule korral üldse koju jääda!

Ilmateade ei rõõmustanud

 Päev enne starti tuli korraldajatelt kiri, et kuna ilmaolud tulevad kehvakesed, siis muutub ürituse formaat 12h kõigile - et need, kes panid end kirja 24h jalgsi või rattaga, peavad siiski leppima 12h teekonnaga, et mitte end kringliks külmutada! Lubati ka osalusest loobuda ja raha tagasi maksta - meie muidugi mingeid loobumismõtteid ei pidanud - vaid ikka lähme starti ja vaatame, kaugele me jaksame ja tahame minna. 

Raja tegin maha umbes sellise ja ikka paar kuud tagasi juba, lootuses et tuul ja ilm seid seekord soosib, aga läks nagu ikka!

 Reedel kimasime sõprade juurde öömajale, kust laupäeva hommikul saime ca 30minutiga Püssi sõita. Start pidi olema 9.30 nii et väga pikka õhtut ja pidu ei olnud.

 Hommikul kiire söök ja kohv ning autosse - Sass (vanim poeg) oli meil kaasas, et kui meie oleme rajal, siis tema autoga turvab meid ja on iga hetk valmis meile järgi tulema ja koju viima!

Stardis väga palju rahvast just ei olnud - sättisime rattad valmis, võtsime jälgimisgepsu, numbrid ja meened/osaleja medalid - noh ja siis oleks olnud õige aeg asjad autosse tagasi pakkida ja koju sõita 😆

Numbrid ja medalid/meened

Aga otsustasime siiski põgeneda…õige pisut tibas vihma, tuul oli veel talutav. Me ikka olime päris soojalt riides - meriinovilla särgid kihiti, goretex jope, veekindlad tossud ja jalatsikatted, kindad-mütsid-buffid, Andresel veel lenksukatted ka - tal ikka käed kardavad väga külma. 

Täitsa “edevad” näeme ju välja?

Kell sai 9.30 ja anti start - kõik see 33 segast inimest, kes olid kohale tulnud panid Püssist siis igaüks oma suunda ugama - kes jalgsi, kes rattaga! Selle 33 hullu seas oli kokku 9 naist - 3 ratastel ja 6 jalgsi - nii et naiste rattaarvestuses on kindel 3.koht minu 🙃

 Ikka suht kohe oli aru saada, et lihtne see olema ei saa…aga pedaalidele valu, et keha soojaks saaks ja minekut. Meiega samasse suunda väntas ees vaid üks inimene, aga temagi kadus peagi eest -teised keerasid kõik Tartu poole. Nii et kogu tee kulgesime uhkes üksinduses. 

 Vahepeal kimas Sass meist autoga mööda - meil oli kokkulepe, et väga kaugele ta meist ei lähe - passib suuremates asulates ees, juhuks kui…Alguses ta muidugi läks meie sõprade juurde tagasi ja võttis sealt peale Janeki  - super fotograafi, kes siis klõpsis meist mõned toredad pildid ja tegi droonivideo!( https://www.dropbox.com/scl/fi/k0k9xqdkmdv2c51pcotpr/AjaH.mp4?rlkey=ud6d58b1kfb9rkigl3t65pdqa&st=zze0jkji&dl=0 )

Esimene kiire peatus

 Pisuke vihm alguses ei seganud ja tempo oli hoolimata tuulest enam-vähem. Soe tuli sisse! Lasime minna - vahepeal olid teel Sass ja Janek - ergutasid ja klõpsisid pilte, ca 28km võtsime neilt lonksu soolast vett (Vytautast) - Andres muidugi lahendas Janekiga kiirelt ühe õlle… ja kimasime edasi!

Kimame (Pilt: Janek Laanemäe)

Litsusime edasi! 40km tundsin, et kõht hakkab juba tühjaks minema - eks me olime selleks ajaks juba veidi pingutanud ka. Vihma sadas ja otsustasime ühes bussipeatuses korraks hinge tõmmata ja midagi süüa. Panime ka sadulatele pehmendused, sest noh - see krdi kõva sadul, eriti niiske ilmaga ei ole meeldiv!

Bussikas

Sellel väiksel einepausil saatis Tambet juba sõnumi, et mida kuradit me seisame seal?! No oli vaja noh! Litsusime edasi. Tuul tugevnes ja vihma vahelduva eduga sadas - õnneks mitte palju ja vahepeal jõudsid niisked riided seljas juba ära kuivada. Külm ei olnud! Minul jaksu oli, tunne oli hea, aga mingi hetk jäi Andres minust maha, nii et pidin järgi ootama. Oli aru saada, et tal on raske - jalgades olid imelikud valud, mida enne pole olnud - mina olin valmis selleks, et kui Andres tõesti ei saa edasi sõita, siis kutsume Sassi talle järgi ja nad siis saavad mind kahekesi turvata, kuniks minu jaks otsa saab. Aga sellest ei tahtnud Andres midagi kuulda vaid nõudis ibukat…krõmpsutas 2tk ära ja siis jäi loota, et asi paraneb. Sõitsime edasi, mina jõudsin jälle veidi ette - tablad veel ei mõjunud Andresele. Hoopealt helistasin Sassile ja uurisin kaugel ta on (noh nii igaksjuhuks). Ootas meid Väike-Maarjas! 

 Mingi hetk jõudis Andres mulle järgi ja uurides olukorda, siis oli tal olemine parem - ibukas lahendab ikka nii mõnedki jamad 😁

 Väike-Maarjas veeresime Sassist mööda ja andsime märku, et sõidame ikka edasi! Selleks hetkeks olime pedaalinud ca 63km - aeg oli uus pirukapaus teha. Leidsime ühe pingi ja lükkasime sisse mõlemad ühe viineripiruka ja kulistasime coca-colat peale. Ilm pidas enam-vähem, vihme hetkel ei sadanud, tuul oli endiselt tugev ja tundus, et tugevnes tasapisi veelgi.

Väike reielihase venitus kükiga pirukapausil 

Pikalt muidugi ei jorutanud, mõned metsavahelised lõigud olid isegi täitsa talutavad sõita ja kiiruski oli normaalne, aga no kui palju on Eestimaal ikka põlde ja lagedaid alasid?! Johhaidii - kui autoga ringi sõita, siis tundub nagu sõidaks ainult metsade vahel, aga vaheta auto ratta vastu, siis on ainult lagedad põllud, lauged pikad tõusud ja metsik vastutuul, mis tahab sind teelt minema pühkida! 

Vaheldumisi Andresega vedasime üksteist, sest taga oli oluliselt lihtsam sõita ikka, samas taga hakkas pigem jahe, sest “tööd” oli vaja vähem teha! 

 Pikad põlluvahelised lagedad sirged…vastu tuul, vaikselt hakkas jälle vihma rabistama. Rets…Tempo oli kohati ikka väga aeglane, ca 10-13km/h, sest lihtsalt ei jaksanud tõusul vastutuult vajutada. Kuradi raske oli, aga lõpetamise mõtteid veel ei olnud - ma ikka väga tahtstin jõuda vähemalt Viljandi mnt lähedale, aga meil oli alles Tartu mnt ees 😬 

 Enne Koerut, kui olime ca 80km sõitnud hakkas ilm ikka täitsa pekki minema -  üldine hallus ja tuul, veidi vihma. Sass ootas Koeru surnuaia parklas - keerasime korraks sisse, võtsime lonksu vett ja panime edasi - Sass lubas järgmises asulas Koigis oodata. 

Sõitsime edasi ja siis juba läks ilm ikka väga hulluks - paduvihm, endiselt tuul otse vastu, teele tekkisid suured loigud, millest autod läbi kimasid nii, et lained laksusid, tuul ulgus veel tugevamini vastu üle väljade. Suht kiirelt olid riided ligumärjad ja külm hakkas nahavahele trügima. Andres pedaalis ees, minul hakkas aina külmem, sest selja taga oli jah lihtsam vändata, aga keha ei jõudnud endale sooja enam teha. Vesi nirises mööda jopevarrukaid alla, nina otsas oli koguaeg tilk, püksid olid ligumärjad ja kintsud külmetasid rõvedalt. Sooja ei tulnud kuskilt. Teadsin, et autos on mul vahetuspüksid kaasas, aga vaadates ilma tundus täiesti mõttetu neid vahetama hakata, sest vihma lihtsalt kallas ja ka kuivad püksid oleks kohe märjad olnud! 

 Hambad ristis ilma kirudes pressisime ikka edasi, endal olin peas valmis mõelnud, et pressime Koigisse välja ja siis aitab küll - no lihtsalt ei ole mõtet end haigeks külmetada - kintsud olid juba nagu jäätükid ja varsti oleks alajahtumine vist käes olnud. Jalg enam vajutada eriti ei tahtnud - jaksu oli, aga see külm…lihased olid vist lihtsalt hangunud ja kangestunud. Tunda oli, et ka kehal hakkab järjest külmem ja 10km enne Koigit ütlesin Andresele, et aitab küll - ei ole vaja end haigeks või vigaseks külmetada. Andres oli nõus ja keerasime vanasse bussipeatusesse varju alla!

 

Lõpp, kahju et pilt ei anna edasi seda vihmasadu, mis tegelikult oli

 Helistasime Sassile, et keeraku tagasi ja otsigu meid üles. Kohal oli vappekülm, käed ei kuulanud hästi sõna ja sõrmed olid kanged. Siiski võtsime ratastelt ära tuled, sadulakotid ja esirattad, et saaks kõik asjad kiirelt autosse tõsta ja ruttu ise sooja saada. Vihma endiselt kallas. Õnneks Sass oli kiirelt kohal ja tegutses väga sihikindlalt - asjad said kiirelt autosse ja rattad katusele. Saime vihma käest räästa alla…istmesoojendused lükkasime maksimumi peale, aga no mina küll aru ei saanud, et tagumiku all oleks midagi soojaks läinud - külm oli lihtsalt üdini sees! Andresel olid külmast sõrmed valged, veri eriti ringi ei käinud - olime siiski rahul oma otsusega, et mitte end rohkem lõhkuda.

 Vaikselt, vaikselt hakkasime siiski üles sulama, kodus ootas kuum saun…

Kokku põgenesime mööda maad 100km (plaan oli ca 200km) ja ära kasutasime veidi rohkem kui pool ajast. Linnulennult jõudsime 84km kaugusele Püssist - nii et ikka piisavalt. Oleks ilm olnud kasvõi ilma vihmata, oleksime kindlasti jõudnud kaugemale, aga sellistes tingimustes riskida alajahtumisega ei tundunud väga hea mõte! Keskmine kiirus on ikka suht masendav, aga vastutuules lihtsalt rohkem pressida ei jaksanud. Naiste rattaarvestuses tulemuseks siis 3.koht - raske oleks olnud kolme naise hulgas sitemat kohta välja sõita 😆 Müts maha kõikide osalejate ees, eriti nende, kes tegid ära kogu 12h - te olete supervõimsad, samas ei alahinda ma ka meid endid - olud olid ikka überrõvedad ja rasked - ainult lumi oli veel puudu. Tõenäoliselt oli tuulekülm selle vihmaga kerges miinuskraadis ja see  ei olnud lihtne! Enne magama minemist võtsin pitsikese “Vanakat” ehk hoiab ikka külmetuse eemal!

 Täna on olemine väga okei, turi on kotist veidi kange ja kurk natuke kraabib, aga jalad ja muu keha väga okei - järelikult vähe ikka pingutasime…või on “vorm” lihtsalt hea 😊

Kas me veel kunagi põgeneme?!? No ma ei tea, eks elu näitab! Ja noh, 10x kuulsam olen ka nüüd https://sport.err.ee/1610006683/pussist-pogenesid-koige-kaugemale-mihkel-paal-ja-toomas-unt 😂

Kadunud 6 punkti…Linnarogain 21.03.26 Rocca Al Mare - Vabaõhumuuseum

 …Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha?! Ei tea, samamoodi ei tea, kuhu kadusid mu kuus punkti Linnarogainil - no lõpuks neid lihtsalt ei olnud kirjas mu paberil…

 Aga, et alustada algusest, siis Linnarogainil oleme ikka käinud ja nii ka sel aastal olin meid kirja pannud - rada 3h ja on nii võsa kui linnateid, samas võib ka ühistrantsporti kasutada!

Väikse varuga kohal, numbrid külge ja 30minti enne starti sai kaardid lahti teha - krt, me pole Andresega ammu nii palju teekonna osas vaielnud, kui seekord - mina tahtsin esimesena võtta ära Kp36 ja siis üle tee sinna Õismäe rappa minna, Andres tahtis kp36-st kohe Kakumäe poole edasi joosta, et mis me sik-sakitame seal. Jaurasin, mis ma jaurasin - olin nõus loobuma Kp36st, aga sinna Õismäe rabapunkte võtma tahtsin ma igaljuhul minna, ja kui minna, siis ikka kohe - no siis läheb sinna rohkem inimesi ja ehk saame lihtsamalt need metsapunktid kätte ja no minu tahtmine jäi lõpuks ikka peale!😌 Kuni Kakumäe tipuni saime lõpuks raja enamvähem paika, edasi siis vaatame jooksvalt, mis saab! Ja siis juba starti!

Marika oli seekord Ronjaga Matkaspordi 2h rajal rattaga!

Kell kukkus ja panime ajama - mulle tundus, et suurem mass suunduski sinna metsa kohe, nii et olime seal metsa all nagu sipelgad sibamas.

Tegelikult oli meid seal metsas palju 

No andis seal mustikapuhmaste vahel ikka laveerida, aga kõigil oli üks siht - KP35 “Rajatis” - KP62 “Turbaauk” - KP42 “Kraavide hargnemine” ja KP63 “Kivi” - üksteise järgi mööda radu ja rajakesi vantsides tulid need punktid ikka lihtsalt…huuuh… 

Keegi oli metsa teinud eestimaise “Naked and Afraid” onnikese - a ühtegi paljast inimest me küll ei näinud😄

 Metsapunktid võetud oli edasi juba tuttav tee - eks me oleme seal Kakumäe vahel ikka ratastega sõitnud piisavalt ja kohad on tuttavad, nii et kaardilugemine erilist raskust ei valmistanud. Uuesti üle Vabaõhumuuseumi tee Merirahu jalakäijate sillale KP53 juurde! 

Sillal

Pilti ikka ka! Edasi pikem mudane sörk Kakumäe Jahisadamasse, punkt Kp65 “Muuli käänak” asus nagu nimigi ütleb muuli peal, aga et mitte liiga lihtne ei oleks, oli vaja ronida muuli kõrgest rinnatisest üle ja kp tähis oli seal kivide vahel - pekki küll, see oli ikka nii kõrge, et mina end ise sinna vinnata ei jaksanud, oleksin nagu morsk sinna äärele kõlkuma jäänud ja pigem ikka alla tagasi kukkunud 😀 Nii et Andres tegi mulle “pätti” ja olingi siuhti üleval, Andres tugev poiss sai ise hakkama.

 

Ka alla oli vaja sealt saada - A hüppas otse alla, ma kuidagi kõõlusin seal ja libistasin end Andrese abiga alla - kuradi kõrge oli ikka. Samal ajal jõudis sinna tiim “Blond hüljes” no meesterahavas on seal ikka selline pikk ja tugev…nad jäid veidi nõutult sinna seisma, et kuidas siis edasi ja mismoodi sealt üles saab? Mehe abiga sai naispool hopsti üles…a mees ise jäi kukalt kratsima, Andres pole muidugi kade ja pakkus lahkelt abi….natuke lükkas takka ja sai ka meespool üles äärele 🙌 

 Meie lasime sörgiga tagasi sadama poole, hiljem seljataha vaadates, nägime, et nad tulidki mööda seda äärt tagasi ja ei hakanud sealt kõrgelt alla tagasi ronima…üleüldse “targemad” ronisidki juba rannas sinna muuli äärele, mis oli seal madalam ja jäi see ronimine ja kukla kratsimine seal kp juures ära!

 Edasi võpsiku vahele Kp39 “Paatide vahel” punkti poole - veidi spikerdasime, sest ees läks veel üks tiim, aga no kui suund on üks, siis ei keera ju selga ja ei marsi vastas suunda?! Paatideks oli seda puidu hunnikut muidugi palju nimetada, aga punkt seal oli!

Sealt paistavad need “paadid” mille vahel kp

Edasi pressisime veidi märjast ja nätskest metsatukast välja, Andres tahtis paremalt minna, aga vasakul majad ju paistsid ja minna oluliselt lühem maa teeni…A muidugi mind uskuda ei tahtnud ja tahtis ikka kauem seal mülkas jaurata - no ma ei teinud kuulmagi ja pressisin end ikka vasakule, kust maja paistis ja tee samuti! Veidi punnida mudas ja olimegi teel. Pärast A tunnistas, et mul oli ikkagi õigus tee valikul 😊

Nüüd vaid õiged teed ja pöörded lugeda ja Kp50 ”Elektripost” oli käega katsuda. Ja siis olin mina kaardilt ära…no oleks valele poole uhanud minema ja seekord sai Andres kaardil sabast kinni ja meid õigele teele Kp61 “Kraaviots” poole. Ja siis kadus jälle Andres kaardilt…mina olin kindel, et saame majade vahelt väikesest pargilaadsest metsatukast minna, Andres tahtis kuskile kaugemale edasi joosta…jälle vaidlesime. Hiljem tuli tõdeda, et minu tee oli õige ja saime ikka väga ruttu Kakumäe teele välja ja sealt juba edasi õigele teele.

 

Tee Kp61 “Kraaviots” poole

Läks sinna teisigi ja punkti leidmine raskusi ei valmistanud, uuesti üle Kakumäe tee ja sukeldusime jälle metsavahele - õnneks olid seal teed ja rajad ja teised võistlejad. Sik-sakitasime metsas ja võtsime järjest Kp45 “Tipuke”; Kp48 “Radade rist” ja Kp49 “Auk” Kohati olid rajad mudased ja kitsad, aga kui rahulikus tempos sörkida, siis kannatas minna küll - lihtsalt jala ette pidi vaatama, et mudas ei libiseks.

 Suund oli kõigil jälle üks KP80 “Murdunud puu” poole. Ma ei tea, kas sellest oli stardis juttu olnud (mina seda ei kuulnud), et see punkt on all rannas…oleks me Andresega kahekesi olnud, oleks me seda puud vist otsima jäänudki, sest sealt järsakust alla ei oleks osanud minna ega vaadata (kuigi jah, kui kaardilt vaadata, siis punkti-kese on ikkagi järsaku all) Aga õnneks oli seal inimesi veel, kes sealt mudaselt rajalt alla randa ronisid…eks siis tuli ka minna!

Rohututtidest ja okstest oli vaja kinni hoida

Küünte ja hammastega hoidisme kinni okstest, mätastest ja millest aga sai, et veidi toekam oleks nii alla minnes, kui üles ronides - aga selle punkti me sealt kätte saime. 

 Edasine tee juba joogipunkti poole Kp59 “Punkris sees” - ronisime sisse ja pimeduses leidsime ja piiksutasime punkti ära - ma igakord kuulan ikka kõrva juures üle, kas si-pulk piiksub! Piiksus küll!

Joogipunkti melu

Joogipunktis tegime paar topsi spordijooki ja mina võtsin ühe kommi, Andres vist ka 🍬 Aga pikalt ikkagi ei jokutanud ja panime jooksuga minema Kp38 “Elektripost” poole. Vaatasime kaarti nii- ja naapidi ja otsustasime ikkagi alt, mere poolt minna - osad suundusid tagasi Kakumäe teele ja lähenesid punktile sealt. Si-piiks käes keerasime uuesti mere äärde - ilm oli mõnus ja jalutajaid seal omajagu - üks koer oleks küll koos meiega edasi jooksnud, kui perenaine teda oheliku otsas kinni poleks hoidnud 😀

 Kp44”Elektrispost” jälle - no ilma suurema vaevata tuli seegi - siis juba suund Kakumäe ranna poole - Andres polnud seal ammu käinud, mina korra poistega eelmisel aastal ratastega seal sõitsin, nii et veidi tuttav oli küll. Ees lippas tiim “Hämmelung” seal parkmetsas valisid nad veidi vale tee ja meie saime punkti enne kätte (kuigi lõpus olid nad meist punktidega ikka ees). 

 Mina hakkasin veidi väsima ja tegime vahelduvalt sörki ja kõndi - esimese hooga mõtlesime Kp66 “Puu” vahele jätta…ja kuniks meie mõtlesime, kas minna Kp66 või mitte kimasid “Hämmelungid” mööda..las minna, ega me ju ei võistle kellegagi… samas aega veel tundus olevat, nii et tegime plaani ringi ja sörkisime mööda mudast aiakõrval olevat teed punkti poole - vastu vuras rattaga Heiko - see segane võttis kaardi puhtaks lõpuks! 

 Ja no nagu ikka - “piiks” punktis ja edasi - aga kas ma seal siis tõesti unustasin piiksutada ja ei kontrollinud kõrva ääres piiksumist - igatahes lõpuprotokollis minul seda kp-d ei ole 😦 Aga loomulikult siis ma seda ju ei teadnud ja panime jooksuga sama rada tagasi, et minna ka Kp72 “Mätas merekaldal” ära tooma - ikkagi suur punkt, mis siis et päris pikk jooks nii sinna, kui sealt ka järgmisesse punkti.

 Assaraks, mis majad seal mere ääres ikka olid - ikka õiged Tiskre häärberid - meie vaatlesime neid ainult aia tagant - Andres veel ütles, et “Vaata, mis auto seisab aias…” Ma nägin esimese hooga ainult mingit Nissanit….mõtlesin veel, et kas tõesti ma peaks Nissani peale kulme kergitama ja plaksutama või? A no selle taga seisis mingi Porsche…olgu peale, no see juba oli jah mida natuke vaadata 🚗🚙 A ega sa seal väga ringi vahtida ka ei saanud - pidi ikka jala ette vaatama - maa oli märg ja rohututid, kraavikesed ja pilliroomättad ees - nii et tähelepanu ikka teel ja jalgadel!

Korralik mudaralli punkti

Kui kuni selle punktini olid jalad veel kuivad ja puhtad, siis sealt puhta tossuga pääseda polnud võimalik - läbi selle roostiku kahlates oli rada küll ees ja kohati laudadest teegi, aga samas jälle mõnus mudaväli ja polnud variantigi ümbert minna, nii et lärtsisime sealt haisvast sopast läbi, tegime punkti-piiksu ära ja sumpasime tagasi.

 Tiskre vahelt oli vaja siis pikem jooks teha - väga suurt ringi enam võtta ei saanud, aeg hakkas peale suruma - vaatasime, et teele jääb veel Kp57 “Mänd” ja siis peame juba hakkama lõppu suruma ja teele jäävad Kp-d ära korjama. Kurat, ma ikka hakkasin täitsa otsi andma - kops oli koos ja ega eriti joosta ei tahtnud, aga surusin hambad risti ja vahelduva eduga ikka sörkisin. 

 Üle suure tee ja mööda porist rada edasi männi poole, kui äkki Andres ütlesb, et: “Kuule vaata, siin on valge peenis!” Ma ei saanud midagi aru, mis krdi “valge peenis”, kus kohas, mida ma vaatama pean?! “Ei no vaata, kaardil on valge peenis!”…. Jäime seisma ja Andres siis näitas mulle kaardilt, mis ta leidnud oli…Oli jah 😂

Otsi kaardilt “Valge peenis”

Täitsa sooda ikka, a veits ajas naerma ka 😁 Õnneks see ei seganud meil leidmast mändi ja punkti seal. Piiksud käes, uuesti üle suure tee… ja Andres kadus kaardil…mina sain aru, kus oleme - üle oli vaja saada Tiskre ojast ja kaardil oli näha ainult üks koht, kust sillake läks ja meie tee järgmisesse punkti läks ju sealt läbi. Andres jauras, et ta ei saa aru, kus ta täpselt on ja seisis - no ma üritasin talle näidata, kus oleme ja kuhu peame minema…Andres seisis ja menetles asja, aga mulle tundus, et aeg hakkab aina rohkem suruma ja ega ma varsti enam liiga kiireid jooksusamme teha ei jaksa, nii et peame ikka liikuma. 

 Andres seisis…No ma uuesti enam näitama ja seletama ei hakanud, kus me oleme - keerasin selja ja jooksin õiges suunas minema…küll ta järgi lidub. Väike pööre ja paistiski sild, mis viis üle oja, Andres oli ka juba sabas.

Sild üle Tiskre oja

Rohkem me enam ei vaielnud teede valikute üle, õnneks polnud vaja ka. No bljäää…ma ikka ei jaksanud enam üldse joosta, hambad ristis löntisin sörgisammul. Kp54 “Kask” - ühe tänavaotsaga panime puusse, aga välja jõudsime õigesse kohta 😆 “Piiks” kirja ja edasi Kp52 “Kivihunnik lõuna külg” poole - möödusime naistetiimist numbriga 96 - meie number oli seekord 69 - mainisin naistele, et neil on tore number ja kimasime neist mööda. 

 See kivihunnik paistis ikka kaugele, nii et raskusi punkti leidmisega ei olnud, tuldud teed tagasi järgmise Kp51 “Jalgtee” poole - no ma nii lootsin, et tuleb buss ja saame vähemalt ühe peatusevahe jalga puhata, aga no mida ei tulnud oli buss….nii, et lidusime kondimootoriga edasi. õigest kohast, õiged pöörded ja punkt oli käes…

 Krt, mulle hakkas tunduma, et aega jääb puudu, no lihtsalt ei jaksa enam, põlv andis ka tunda. Aga ikka edasi, jälle pikem jooks Kp31 “Mänguväljak” poole, see tee tundus pikk….

 Ma olen aru saanud, et ei tohi jääda sellesse mõttesse kinni, et see võistlus on 3h ja rohkem vaja joosta ei ole - see kuidagi paneb peas sellise piiri ette, et kui see 3h kukkuma hakkab, siis enam nagu jaksu ei ole ja kõik. Või siis 4h rogainid, et 4h hakkab täis saama ja rohkemaks enam jaksu ei ole - seda ajalimiidi mõtet ei tohi pähe võtta, siis tuleb mingil hetkel blokk ette ja jaks saab lihtsalt otsa!

 Sörkisime ja kõndisime vaheldumisi, põlv tegi haiget ja kohe üldse ei tahtnud kiiremaid liigutusi enam teha. Mänguväljak paistis majade vahel ja punktipiiks sai tehtud - ridamisi oli seal piiksutamas ka teisi võistlejaid - kõigil suund finiši poole. Viimane punkt veel - Kp32 “Elektripost” sellest punktist ei tea ma küll mitte midagi - ju ta ikka oli seal, aga minu mõte oli juba lõpus ja kodus! 

 Punkt käes, oli veel viimane pingutus lõpuni joosta, tundus, et siiski aega on ja jääb ülegi - lidusime Vabaõhumuuseumi aia tagant finiši poole - vaatasime, et Kp 34 oleks ju ka veel selline, mida kannataks võtta, aga selleks oleks pidanud finišist mööda jooksma ja uuesti Vabaõhumuuseumi aia äärt pidi, aga seest poolt tagasi minema, et see kivi sealt leida. Jäime hetkeks seisma ja mõtlema, keerasime isegi juba punkti poole ja tegime paar sammu - no minul juba võttis kergelt lonkama - põlv tegi ikka päris haiget ja tundus, et siis läheb napikaks, kas jõuame enne aja kinnilöömist finišisse lööbata või ei?! 

 Andrese poolt tuli õnneks kiire otsus “Ärme lähe!” Ei ole ju mõtet end ära lõhkuda - ja keerasime ikka lõppu ära! Marika oli vastas ja klõpsutas pilte, meie tegime viimase si-piiksu ja läksime kiipe maha lugema.

Lõpp

 Saime oma paberilipakad kätte ja kommenteerisin kõva häälega, et 114punkti - noh, täitsa okei! Andres vaatas suurte silmadega, et mis 114p?? 120 ju hoopis? Johhaidii, ma ei saanud midagi aru, kuidas meil punktide arv erinev sai olla? Käisime ju koos kõikides punktides? Läksime söögisabasse ja nõutasin Andreselt tema paberi enda kätte, et kontrollida, mis apsakas meil siis sees on? Ja tõesti, minul oli lugemata Kp66 - kas ma tõesti unustasin piiksutada ja siis veel ülekontrollida? Krt see liigutus peale punkti tõsta käsi kõrva juurde ja kuulata, kas si-pulk ikka teeb piiksu on nii automaatne, et ma ei teagi, kuidas mul seal jäi nii üks, kui teine tegemata - aga pidime tunnistama jah, et arvud erinesid ja lõpuprotokolli läks kirja minu järgi 114punkti 😟 No elunõme avastus, aga ega enam midagi ei paranda ju ka, nii on! Koha mõttes muidugi erilist vahet ei ole, sest nii või teisiti oleksime jäänud MN45 8.kohale, üldjärjestuses oleksime mõned kohad kõrgemal olnud. Aga just see teadmine, et tegelikult peaks olema 6punkti rohkem…nõme…

 Igatahes kolme tunniga lidusime ära 21km, tempo oli meie kohta ikkagi hea, punkte saime kah ja seal keskmike hulgas tillerdame me endiselt - no mis sa veel tahad?

No tegelikult on ju näha 12-13km vahel, et ma käisin seal Kp66-s

Kogu planeerung sai selline

Nüüd tuleb väike paus ja juba aprilli lõpus hakkame uuesti põgenema - seekord Püssist. Aga enne on vaja koguda veidi rattakilomeetreid alla ja tegumikku sadulaga harjutada ja eks peab ikka jooksuradu ka mõõtma, mingi vorm on vaja ju taastada!
                       A tolm tuleb ksukilt ja raha kaob…spordiüritustesse…

Planeerida ei oska, aga joosta jaksame - XT Talverogain, Pääsküla 14.03.26

 

Kaart ja meie teekond (vastupäeva ring)

Selle aasta esimene rogain. Nii hea, et see Tallinnas Pääskülas oli - saime hommikul kauem magada ja ei pidanud kuskile kaugele sõitma, sest peale võistlust võtsime ette tee Jõgevamaale Kärdesse, et “tartlastega” (Tartu ratta sõpradega) üks pidu pidada!

 Erilisi ettevalmistusi kodus ei teinud - vesi kaasa, igaksjuhuks pakk vorstikesi ja kommi ning paar corny’t, ikka vedasin kaasa ka oma punase med.paki - iial ei tea ju kas või millal seda vaja läheb. Aaa… ja ühe varba küüne, mis peale Kondimootorit ähvardab minu küljest lahkuda teipisin igaksjuhuks varba külge kinni 🦶😄

 Starti jõudsime piisava varuga, parkimine oli veits “tuuga” aga paistis, et väga palju rahvast siiski kohal ei ole ja leidsime meiegi endile rahuliku nurga. Haakisime külge numbrid, vinnasime kotid selga, rääkisime törtsu juttu Heikoga, kes käis soojendusjooksul ja oligi aeg stardialasse minna.

Heikol on lihas juba soe 😀

Ilm oli seekord ikka kevadiselt mõnus - veidi tuuline, aga pigem selline soe, nii et keeruline oli  riideid valida, et ei hakkaks liiga palav, aga jahe tuul liiga ei teeks. Selga ikkagi läksid kaks õhukest meriinot ja peale jooksuvestid. Õige valik!

Marika paistab sealt meie vahelt ka 😂

Kiire ühispilt Tuuletallajatega

Kiired pildid stardis ja võis kaardid lahti rullida…ehhh…kohe välistasime Harku metsad ja kraavid, nii et erilisi valikuid ei jäänud - tuli hakata ringi vastupäeva tegema. Mingisuguse esialgse plaani paari punktiga tegime, aga edasi siis jooksvalt. Kui nüüd vaadata kaarti vähe rahulikuma pilguga, oleks saanud ikka siit-sealt juurde võtta ja parema plaani teha, aga ega me ei oska ju planeerida…nii et peame jooksma.

Rahulik start (pilt: Erko Õunapuu)

Lasime siis sörgisammul minna - ca pooled inimesed vantsisid meiega ühte suunda, teine pool keeras siis Harku poole. Esimene punkt, Kp 46”Rajal” oli Pääsküla vana prügimäe jalamil - mina pole enne kunagi sinna sattunud - Andres lapsepõlves olla isaga isegi prügimäe otsa sõitnud autoga. Nüüdseks pole prügist seal enam haisugi, alles on lihtsalt mürakas mägi. 

 Edasine tee oli selline jäine ja libe, eks metsavahele ei ole veel nii palju päikest paistnud ja jääd sulatanud - hea, et ikka linnatossuga ei tulnud, vaid vähe krõbedama tallaga metsakaga, sest see hoidis vähegi püsti. Kp82 “Rajal” jäi suuremalt rajal veidi kõrvale ja seal oleksime omadega puusse pannud, aga ees liikujad näitasid raja ja kp ära. Siis juba olime Pääsküla rabas ja ees terendas pikk motivatsiooni sirge - samamoodi jäine ja libe - otsisime jalale õiget kohta ja lasime ikka sörgisammul minna. Ega meie suunas palju inimesi ei tulnud, enamik keerasid ära vasakule ning liikusid Kp74 suunas. Korraks jäime kahtlema, mis teha, aga mina olin ikkagi kindel, et läheme nii, nagu meie plaanisime ja enne võtame ära hea Kp91 ja siis suunaga tagasi 74poole. 

 

Pääsküla raba - see oli veel täitsa okei tee

 Kell oli juba sealmaal, et raba teedele olid jõudnud laupäevased jalutajad ja ega nad väga rõõmsad vist polnud, kui laudeel neist monotoonse sörgiga mööda uhasime. Samas kõik juba kaugelt astusid võimalikult kõrvale, et meid mööda lasta, kuigi me oleksime võinud ka ise rajalt maha möödumiseks minna. Aga kui juba teed anti siis hoogu maha ei lasknud ja tänasime viisakalt. Kp91”Nina” juures olin vist mina esimene, kes oma jäljed ja si-piiksu seal tegi, siis juba oli näha ja kuulda ka teisi tulijaid. Ots ringi ja tuldud teed mööda laudteed tagasi! Endiselt mõnusal sörgisammul! Jaksu oli!

Möödusime uuesti samadest jalutajatest, jällegi tänasime viisakalt, kui nad võpsikusse meie eest astusid. Kp74 “Kuiva kraavi ots” nooh, seda me pisut ikka otsisime, sest neid “kuivi kraave” oli seal metsatukas ikka omajagu. Aga kätte me selle saime, natuke majadevahelisel teel ja uus metsatukk ja uus Kp68 “Kuiva kraavi käänak” leidsime sellegi ning siis juba jooksuga majade vahele. Lasime ikka sea moodi sörki (tempo krt oli ikka vahepeal selline, et sead küll nii kiirelt vist ei jookse - ma sel hooajal pole veel trennigi nii kiire jooksuga teinud 😁) Aga tundus, et jõuan! Kp 54 “Puu” tuli lihtsalt ja siis oli vaja üle Vabaduse pst saada - ootasime ikka kenasti valgusfoori rohelise ära ja kaapisime üle. Ees läksid tuttavad seljad tiimist “Mongolian Adventure Team” (Hirvo Rannu ja Elo Tamm)

 Ega me erilist konkurentsi kellelegi ei paku, aga eks meil ole aastate jooksul ikka tekkinud sellised tiimid, keda pisut jälgime - üks nendest on olnud “mongolid” teine selline “Partsud” aga need uhasid seekord rattaga. “Mongolid” on selline tiim, kes kunagi ei jookse (no pole vähemalt näinud) aga tihtipeale on neil ikka rohkem punkte, kui meil - järelikult on neil hea planeering! Meie pole veel aastatega planeerimist selgeks saanud, aga eks siis peame mujal pingutama ja laseme punktide vahel jooksuga 🏃 

 Panime neist siis hooga mööda Kp 54 poole, aga see ei olnud viimane kord, kus neid nägime 😆. 

 Edasi viis tee Rahumäe kalmistu juurest läbi Mustamäe poole - ragistasime sealt astangult alla ja otsisime Kp94 “Tipp’u” mina otsisin ikka mingit kõrgemat kohta, kus punkt olla võiks, tuiasime siia-sinna ja no ei suutnud õiget kohta tabada. Eemalt nägime jälle tuttavaid kogusid mäest alla tulemas - krt jälle olid mongolid järgi 😁 Eks seal männikus eksles veel teisigi tiime ja lõpuks saime kätte ka otsitud punkti, aga “Tipp” see nüüd küll ei olnud, pigem mingi väike küngas.  Järgmine punkt oli samas Sütiste tee ääres männikus - suuna võtsime õige ja eelmisest punktist jalutasime ära koos mongoolia tiimiga - kus Hirvo tunnistas, et Andresel on nimekaim (mida me teame) et olla olnud tema grupivend ülikoolis!

 Midagi me jäime kohmima ja nad said vedi meil eest ära - vaatasime, et jube nadi oleks nüüd mööda kihutada ja siis lolli näoga jääda punkti otsima, nii et hoidsime väikest vahemaad ja lontisime jalutada. Veidi hakkas jahe, aga mööda jooksmine ei tundunud ahvatlev - punkti koht hakkas lähenema - Kp63 “Lohk” - need lohu kp-d on alati meie lemmikud, mida me kunagi kohe ei leia ja nii ka seekord - suund nagu oli õige, aga punkt kätte ei andnud - mongolid ees, meie järgi - Hirvo veel hõikas Andresele: “ Et kas tulete meie järgi viga tegema või?” Mille peale Andres väga kindlalt teatas, et me ikka oskame ka kaarti natuke lugeda….Johhaidii ja ära ta selle sõnus…nemad leidsid punkti enne ja siis suunasid veits meid…piinlik 🙈 

 No jälle olid nad ees… edasi muidugi oli meil kaart üsna selge - vaja on Nõmme mäe alt, peenema nimega Kunstitunnelist läbi minna ja Kp42 “Lohk” peaks kohe olema seal kõrval - see raskusi ei valmistanud. 

Metsas

Kunstitunnel

Järgmine Kp83 “Rajal” oli kuskil seal Hüppemäe männikus - radu ja rajakesi oli kaardil mustmiljon ja õige leidmine paras väljakutse. Enam-vähem hoidsime suunda ja saime kaardil isegi aru, millisel rajal oleme - ees läksid loomulikult Hirvo ja Elo…endiselt hoidsime veidi distantsi ja lasime neil ees minna - no veidi selline strateegiamäng ka - me teame, et nad oskavad kenasti kaarti lugeda ja punkte võtta - kui meie võime seal võssis ämbreid kolistada…Punkt nende järgi käes ja Üliõpilaste teel väljas suund Trummi tn poole…panime jooksu - no jahe oli ja jalutamine ei olnud ikka meie tempo…sorri “Mongolian Team” et teie sabas sörkisime ja punkte spikerdasime, aga strateegia peab ka õige olema 😆

 Saime veidi sooja joostes, järgmine Kp73 “Tiigi nurk” - lähenesime väikese ringiga, aga see tundus parem minek - ragistasime mingis jõledas võpsikus mudakraavide vahel - tiiki esialgu ei silmanud - hoopis teist tiimi “Printsess ja koletis” Katri Keremiga (mu õe ammune tuttav) Hõikusime neile tervitsui ja nad veidi juhendasid, kus see tiik on - no tõesti mingi mudalomp end lõpuks ilmutas punktiga. Uue raginaga ruttu välja, et mitte jälle “mongolitele” jalgu jääda! 

 Edasi rühkisime juba Astangu poole - möödusime printsessist ja koletisest ja keerasime taas võssa Kp67 “Kivirahn” poole. Oli teine paras mölakas seal teel ees jah ja saime oma piiksu kirja. 

Endast kah üks enekas

Astangu võpsik

Ronisime sealt koltunud võsast välja ja olimegi hopsti Kadaka pst ääres - Andres oli kaardil kadunud, mina sain aru, kus oleme ja kuhu edasi peame minema, et kätte saada KP45”Orvand” ja joogipunkt. Saime üle tee kenasti ja siis mööda mudarada punkti poole - enne jäi silma joogipunkt ja olime suunaga juba sinna, kui nägime vasakul teist tiimi põõsasse kadumas - krt punkt oli ju ka vaja võtta! Noh, piiksutasime ära ja läksime kurki sööma ja morssi jooma 😋 maitses küll, paar kummikommi pistsime ka põske. 

 Aga passima ei jäänud, edasi oli vaja võtta mõnus tõus kergliiklusteel, mida mööda me tavaliselt rattaga vastupidi alla tuhiseme - üles minek oli ikka vaevalisem, aga üritasime hoida sörgisammu. Nägime kuidas Hirvo ja Elo kivikolina saatel astangust alla ronisid - miks minna ringiga, kui saab ka otse -  et joogipunkti jõuda - õnneks jäid nad terveks! Meie kaapisime edasi, et õige varsti keerata ära Kp93 “Lohk” poole - mudarada läks ees ja kp ilmutas end kenasti ja siis ikka jooksuga edasi. Uuesti üle Kadaka pst ja seal läksin mina “lukku” no aru ei saanud, kuhu krdi poole minema peab - Andres seevastu oli kaardis ja lohistas mind edasi, aga seal kaldusime ikka julmalt kõrvale punktist - a kätte selle “lohu” lõpuks saime.

Edasi Kp35 järjekordne “lohk” ja Kp51 “Radade hargnemine” No enam vähem tulid, kuigi neid radu seal hargnes rohkem ja lohke oli ka rohkem kui üks. Siis juba edasi majade vahele - Kp48 “Känd” oli veel Püha Johannese Kooli - oli see vast majamonstrum - suured klaasid ja väga moodne - taga parkmetsas! Ja siis juba siksakitasime majadevahel - Kp56 “Radade rist” väikses metsatukas, Kp21 “Hoone nurk” jälle mööda tänavaid edasi Kp33 “Elektripost” ja viimane Kp62 “Elektripost” - neis oli vaja ainult õiged teed ära lugeda ja õigest kohast minna - ei midagi keerulist. 

 Korduvalt möödusime “Printsess ja Koletis” tiimist - me oleksime nagu ringiratast jooksnud 😁

Viimane ponnistus veel - üle Pääsküla raudtee ja pisut jooksu lõpuni - aega jäi küll pea 15minutit üle, aga vaatasime, et pole mõtet ahneks minna ka ja kuskilt kaugemalt mingeid punkte vee tuua - pigem lõpetame varem, saame normaalselt pesema minna, end korda sättida ja pittu sõita!

Pääsküla jaamas

Nooh.. ja lohistasimegi end lõppu ära…piiksud saime kirja ja väljaprindi punktidest kätte. 

Nuriseda oleks patt - kokku 126punkti, läbisime 26 ja veidi peale km, keskmine tempo oli ikka üllataval hea!

Kokkuvõte

Meie rada sai selline

Saiake kah pihku

Lõpuprotokolli said kirja sellised andmed:

Üldkoht: 43/73st

DH: 13/27st

DH40: 11/22st

Kuldne keskmik - nagu alati! 

Siis kobisime pessu, tegime end ilusaks ja kimasime pittu - jaksu jätkus jaurata öösel 1.30ni, siis oli toss väljas ja ronisime kotile. 

Nädala pärast juba uus võistlus ja uus jutt!

Kondid mootoriks ehk Kondimootor 50km: Jõulumäe Jäine :)

Eks neid erinevaid matka-kõnni-jooksuüritusi on üle eesti ikka palju ja ilmselgelt kõigil osaleda ei jõua, aga seekord jäi meile ette Kondimootor 30/50/70: Jõulumäe Jäine ( https://www.elamuspluss.ee/)

 Olen nende reklaame ennegi näinud, aga seekord tundus, et oleks vaja osaleda - ammu pole ju metsa saanud ja end proovile pannud 😀 Igaksjuhuks sai kirja 50km distants, mitte 70km (tavaliselt on mu motoks ikka, kas kõik või mitte midagi!) et mitte kohe end ribadeks tõmmata - ma ikka polnud veel kindel, kuidas mu keha koormusele peale lõikusest taastumist vastu peab.

 Juhendi lugesin läbi ja erilisi ettevalmistusi ei teinud  - kotti läks minimaalselt asju - veidi midagi ampsata, sest snäki ja söögilauad tundusid võistluse vältel olevat head, varu sokid, med.pakike, natuke vett, pealambid, akupank ja oligi vist kõik…aa matkakepid ikka riputasin ka koti külge. Andresele läks kotti sama kraam ja olidki asjad valmis. 

 Sohvriks tuli meile vanem poiss Sass, hommikul startisime maakodust ja tunnikesega olime Jõulumäel kohal - polnudki kunagi sinna enne sattunud. 

 Ilm oli oodatust soojem ja veidi oli mõtlemist, mida selga panna - Andres muidugi pakkis end korralikult sisse, aga ta on rohkem “külmavares” ka 🦅 Minul kaks õhemat meriinot ja üks veidi paksem, peale koorikjope…müts, kindad - paksemad kindad koti külge rippuma ja õhem sulejope leidis ka koha koti küljes. Ainsad asjad, mis juurde soetasin olid Tuub’i meriinovillast torusalli ja säärised - no megahead leiud - kael oli soojas ja sääred ka. Neid saab soetada siit: https://tuub.ee/et/store/

 Kondimootoril on stardiaken kella 8.00-10.00, et ise pead arvestama, et ajaga välja tuleks ja jõuaksid ikka kella 22.00ks finišisse. Meie esialgne plaan oli, et starti võiks jõuda kella 8.30ks ja  9st võiks hakata jalutama ja äkki jaksame 10h ära jalutada kõik 😁 Natuke sagimist stardis, number külge, kott selga ja minekut…Sass sai maale tagasi sõita, et meile sauna kütma hakata ja siis hiljem meile järgi vurada.

Start (pilt: Aldis Toome)

Rajakaart

Enne starti

See start selline natuke kaootiline oli, sest igaüks läks rajale just siis, kui talle sobis - meile sobis alguseks kell 8.49! Raja olime endale kelladesse ette söötnud ja paberkaardi pistsime taskusse ning hakkasime vantsima.

Oli aga pikki motivatsioonisirgeid 😆 Aga hoidsime päris kenasti tempot - otsustasime, et me ei jookse, sest leidsime, et see ei anna meile midagi juurde - korra proovisime sörkida, aga no mul hakkas nii palav ja pärast hakkas jahe. Nii et ainult tempokas kõnd! 

Kotkapesa bussipeatus - lihtsalt toreda nimega kohake 😀

Andis ikka neid sirgeid mõõta…teisi osalejaid oli nii ees, kui taga näha - nii mõnedestki möödusime, sest inimesed olid ikkagi tulnud laupäevast päeva nautima, mitte võistlema! Meil oli siiski eesmärk enne pimedat finišisse saada ja siis juba maale sauna vurada. Kus tee oli hea, seal oli tempo kiirem, kus kehvem, eks seal siis olime aeglasemad.

Sirge…

Kuna snäkipunktid tundusid, et tulevad päris rikkaliku lauaga, siis eriti midagi kaasa ise ei võtnud, võib öelda, et minimaalselt oli asju kaasas - aga kuskil veidi peale 10km oli küll juba tunne, et midagi peaks närima ja paki vorstikesi otsisime ikka välja. Tasa ja targu üritasime neid siis järada. Peale lonksasime ikka vett ka, mille ma seekord võtsin kaasa pudelites, mitte joogisüsteemiga, sest eelmise nädala matkal külmus huulik hoolimata vee tagasi puhumisest ära ja üles ei sulanudki - seekord ei tahtnud sellega riskida. Veepudelid panin kootud käpiku sisse, et ehk hoiab see vett vedelana ikka 😁

EMCO snäkipunkt…laud oli lookas

Varsti paistiski esimene snäkipunkt, numbrid pandi kirja, et korraldajatel oleks ikka selge pilt sellest, et keegi pole rajal kaduma läinud😆 Marineeritud kurk maitses hästi, jupike sooja vorsti veel paremini, peoga pähleid, peale sooja vett ja hambusse präänikud, taskusse rändas veel pähklibatoon, mis hilje ära kulus…sammusime edasi - ees ootas viimane pikk sirge, siis pidavat “huvitavamaks” minema. 

 Olime kaasa võtnud ka matkakepid, mis mina sain kinnitada koti külge rippuma, aga Andres oli sinnani neid lihtsalt käeotsas kaasas tassinud. Pakkusin talle välja, et võiks need kepid nüüd lahti teha ja ma siis annan nendega endale hoogu juurde ja tal siis ka lihtsam. Esimese hooga oli vaja jälle meelde tuletada see nõks, kuidas need kaikad pidama saab, sest muidu on need ju kokku klapitatud ja väiksed, aga no mitte kunagi ei tule kohe meelde, kuidas see nõks oli…Andres tabas selle ära ja saime kepid lahti 😀

 Minu samm läksi kohe kiiremaks ja reipamaks! Uhasime edasi - viimased “igavad” sirged ja siis läks rada juba põnevaks…

 Võiste karjääri juures jõudsime järgi neoonriietes meesterahvale - midagi me omavahel rääkisime, aga poolest jutust aru ei sanaud, sest vastas ta sellises soome-eesti segapudru keeles ja enamus jutust läks kaduma - ristisime ta lihtsalt “sommiks” ja vaatasime, et ta meile ikka selja taha jääks, mitte mööda ei läheks 😄 Möödusime veel kahest neiust, kes raja ääres midagi kohmima jäid, kui äkki hakkas seljatagant kostma piiks-piiks-piiks-piiks-piiiiiiks - no nagu kohe hakkaks mingi pomm lõhkema…💣 vaatasime hämmeldunult selja taha…õnneks keegi plahvatama ei hakanud vid tüdrukud kohmisid midagi oma kellaga ja ju see siis piiksus nii - no naljakas oli…

Ja peale karjääri siis tulidki need põnevamad rajad…

Minust keegi pilti ei tee, siis teen ise 

Künkad ja mäed…

…tekkisid künkad, võiks isegi öelda, et mäed 😆 Ma ei arvanudki, et Pärnumaa võib nii künklik olla. Aga no need lume-liivasegused rajad olid ikka päris rõvedad, samas üritasime tempot mitte alla lasta ja mul oli hea meel, et mul kaikad käes olid ja aitasid tasakaalu hoida!

 Mingi hetk hakkasid meile vastu tulema 30km rajalised - mõnel oli keel ikka vestil - a vaadates, kuidas osad olid ära pakitud paksudesse parkadesse ja suurtesse sallidesse, siis juba palavus võis olla neid korralikult kurnanud, samas nende rada hakkas juba lõppema, meil alles ca pool tehtud. Kõikidele sai muidugi jõudu ja jaksu soovitud - samaga ka vastati!

 Rada oli ikka mägesid mööda üles ja alla, üles ja alla mööda seda lumepudruliivasegu rada…päris jõle ikka…see ikka väsitas. Ca 28km tundsin, et jõud hakkab otsa saama, ka Andres ütles, et tal käed külmetavad…ehk et kütus hakkas otsa saama - maastik oli kurnav ja snäkipunkti tankimine ammu unustatud. Otsisin taskust välja pähklibatooni ja järasin selle ära - võttis ikka aega veits, selline hangunud ja kangeks oli see külmunud. Andres sõi ära enda batooni. Hakkas parem küll ja lootsin, et söögipunkt ei ole enam nii kaugel, samas arvestuse järgi ikka ca 1,5h minna veel!

See on lumi…või liiv…või lumeliiv ja nii ikka mäest üles ja alla…

Tee Tolkuse raba vaatetorni

Oi pekki need metsarajad…ikka päris “kole” oli, aga lõpuks oli ilm ilusaks läinud ja päike paistis…see oli ilus - ees ootas Tolkuse raba, aga enne oli vaja võtta korralik tõus. Poole mäe peal tuli meile vastu naisterahvas, kellel oli käsi hädaabikilega kaela seotud 😮 uurisime, mis juhtus ja kas kõik on ikka okei…maa olla liiga kiirelt ja kõvasti vastu tulnud ja käsi oli kõva matsu saanud, et tundub vist on ikka murd ka, aga ise oli ta kõige selle juures rõõmus ja rõõsa ja tatsas mäest alla edasi.

 Meie rühkisime ikka üles torni poole - krt kops oli koos, kui üles jõudsime😤 Torni jalamil ootas fotograaf Aldis Toome (https://www.aldistoome.com/) kes siis kõik kenasti kaadrisse püüdis!

Torni taustal pilt kah (pilt: Aldis Toome)

Mina tahtsin torni ronida vaadet vaatama, Andres keeldus ja arvas, et teinekord tuleme ja ronime…Nojah, need ilusad vaated tornist jäävad siis teiseks korraks.

 Suundusime edasi rabaringile, eespool kõndis üks suuremat kasvu meesterahvas…teksapükstega…jummi-jammi, peab ikka olema tahtmine matkata 50km teksadega! Aga müts maha - tahtejõud on edasiviiv jõud ikka!

Rabas on ikka alati ilus!

 Üritasin siis vähemalt rabas vaateid nautida, kuigi ega väga silmi teelt tõsta ei saanud - lumine laudtee vajas ikka tähelepanelikku minekut. Kaapisime ikka edasi - endiselt tempoka kõnniga, selja tagant lähenesid kaks naist jooksuga…vaatasime, et neile jalgu ei jääks ja astusime rajalt kõrvale, et nad mööda lasta, nii nad eest ära kadusid - samas järgmise käänaku tagant paistsid nad jälle…seisid teel ja arutasid midagi. Lähemale jõudes ütlesin neile küll, et on õige rada ja mingu aga edasi - selle peale ühmasid nad, et teavad küll, et on õige rada, aga nad on siin juba olnud….👀…hmmm, miskit oli neil kuskil nihu läinud - meil oli km läbitud ca 34, nemad ütlesid, et neil on kelladel ees 42km…kuskil oldi teega puusse pandud ja nii mõnigi km lisaks juurde tehtud. Igatahes keerasid nad otsa ringi ja läksid kuskile tagasi - loodetavasti leidsid ikka õige raja üles.

 Meie rühkisime ikka edasi - kõht hakkas tühjaks minema ja ma ootasin juba väga 35km Meki toitlustuspunkti - keha nõudis midagi sooja…

 Ületasime Pärnu mnt ja otsisime õiget rada…loomulikult oli vaja ronida kuskile künka otsa kõrgele, aga seal siis juba paistsidki lipud ja toidulauad ja inimesed…

 Numbrid kirja ja toidupakk pisteti kätte. Rahvast oli punktis omajagu - mõni torkas toidupaki kotti ja nosis enda võikut, mõni tegi ikka söögi valmis ja sõi kohapeal. Pakkumises oli veel coca-colat ja spordijooki ja miskit oli seal laual veel. Cocast ma muidugi ära ei öelnud, aga see kuramus oli nii külm, et lasin juurde sooja vett….😆 noh, maitses nagu vesine coca-cola…aga hea oli ikka. Vahepeal oli ka toit pakis valmis saanud ja kühveldasime selle sisse. Meie kõrval üritas üks meestrahvas endale kindaid kätte sättida, aga tal olid näed nii külmunud, et ei kuulanud hästi enam sõna…läksin ja aitasin siis pisut. Käskisime tal kätega paaristõuke liigutusi teha, et veri käima hakkaks ja sõrmed sooja saaks, aga suurt kasu tal kohe sellest ei olnud. Andres aitas tal eest kotirihmad kinni panna - sellega meie abimissioon lõppes ja mees asus edasi teele. Meie saime söönuks ja kallasime veel nii cocat, vett kui spordijooki sisse. Vahepeal saabus 70km retke esimene - Mariann Sulg kergel jooksusammul - ta on ikka hull naine! (Eks ma ikka neid eesti tugevamaid pikamaa seiklussportlasi nimepidi ikka tean) Söömas ma teda ei näinud, kallas ainult jooki sisse ja otsis kommi, mis oli vist otsa saanud! 

 Meie saime oma söömised söödud ja olime valmis edasi minema! Tänasime tugipunkti rahvast ja ronisime veidi veel mäest üles rajale. 

 Möödusime ”külmade käte” mehest, kes teatas, et hakkab juba sooja saama ja kõik on hästi…hea kuulda! Aga meie tempo oli kiirem, nii et möödusime ja jätsime ta selja taha.  

Endiselt oli seal selline lume-liivasegune rada

Vahepeal oli eest kuulda mingit kisa ja hõikumist, aga olime liiga kaugel, et aru saada, mis toimub. Hiljem künkast alla jõudes ja teel eesolijatest möödudes võisime arvata, mis juhtus…Möödusime uuesti “tekspüksimehest” kellel külg lumine-mullane…no ju ta oli sealt mäest alla tulles külje maha pannud ja sealt ka see kisa 😄 a ega ta ei lasknud end sellest häirida ja rühkis ka ikka edasi!

 Päike oli juba õige madalal ja ilus oli jalutada - veidi lage ja tuuline ju oli, aga seda õnneks polnud väga pikalt. Õige pisut minna ja ületasime uuesti Pärnu mnt ning algasid jälle need liiva-lumesegused rajad…võehhh, endiselt vastikud, aga tempot alla ei lasknud. Kohati tundisn, et minu jaoks on see kõik ikka korralik pingutus - polnud ju mingit erilist trenni teinud peale novembrikuist operatsiooni. Aga ei virisenud. Nüüdseks oli ju suurem osa tehtud ja ainult sabajupike veel minna, nii et hoog ei raugenud!

 Võtsime neid liivaseid singleid, vahepeal tulid vastu 70km rajalised, keda tervitasime ja jõudu soovisime, neil ikka andis veel minna.

 Õige pea ootas ees viimane snäkipunkt - sooja joogi ja erinevate snäkkidega.

Päikeseloojangu snäkikas…

No küll oli ilus.. päike loojumas läbi lippude olid punktis jutukad tegelased…nad olid enne ära teinud 30km raja ja nüüd siis tulid tugipunkti appi - jah tuli meelde küll, et nägime neid rajal meile vastu tulemas 😉 Natuke siit kausist ja natuke teisest, veidi vett peale ja jälle präänikud suhu ning saime edasi astuda!

Viimased 7km veel - ehk ikka jõuame hämaras ja pealampe panema ei peagi. Rühkisime edasi, vahepeal jooksid meist mööda kaks 70km olnud meest, no jõudu neile…soodad… jooksevad seal…. Endiselt andsin kaigastega endale hoogu, Andresel oli hoog niisamagi sees. Keha hakkas väsima, veidi andsid kintsud ja puusad tunda ning tossude sees toimus midagi huvitavat - vasaku jala teine varvas andis endast märku, et toss hakkab väikeseks jääma…a ega vaatama ka ei hakanud, on nagu on! Andres kurtis ainult kannikavalu!

 Vahepeal helistasin Sassile, et aeg oleks hakata meile järgi sõitma! Ta oli pisut üllatunud, et juba…nii ruttu, et kas me jookseme või?! Ei, ei jooksnud, aga olime ikka tempokõndi koguaeg teinud ja lootust oli, et tuleme alla 9h lõppu ära. 

 Mõni km enne lõppu pidi veel Red Bull’i energiapunkt olema. Vahepeal möödusime kolmesest meestepundist - samm oli neil tönts ja näod väga pikad peas - motivatsioon oli kuskile metsa ära kadunud ja vaikselt tatsasid edasi. Meil oli ikka hoog sees ja varsti oligi eest muusikatümpsu kosta…Bulli punkt paistis.

See oli ikka äge punkt

Red Bull annab tiivad…🪽🪽

Pikka juttu seal ei teinud, aga joogid haarasime ikka kätte - Andres kulistas kohe selle ära, mina võtsin rajale kaasa - jube külm oli seda ikka juua, kõri tahtis krampi kiskuda. 

 Viimased km veel minna, hakkas juba päris hämaraks kiskuma, aga lampe me välja ei võtnud, lootsime siiski oma silmnägemisele veel. 

 Õige varsti juba paistsidki Jõulumäe Spordikeskuse tuled, Sass jalutas vastu - tegime finišikaare all pildid ära ja siirdusime võistluskeskusesse sisse - no enne ikka tuiasime ümber maja, sest tundus, et uks on lukku vajunud, sest mina seda lahti ei saanud…tegelikult oli mul lihtsalt jõudu vähe ja linki oli vaja rohkem vajutada 😃 (Ju ma ikka oma jõu rajale jätsin). Panime oma nimed ja lõpuajad kirja ning tegime veel mõned pildid, siis juba autosse ja kodu poole! Saun ootas!

Tehtud, 50km!

Need sildid olid ikka väga head 😁

50km tempoka kõnniga, alla 9h - täitsa OK!

Sõit koju läks kiirelt - sõbranna Mari oli söögi valmis teinud ja saun oli ka juba kuum - veidi sõime ja istusime ning kolisime sauna konte kuumutama…varsti pidi saabuma ka Tambet, kes läbis Kondimootoril 70km ja tema sohver Bas ja kui meil oli esimene leil tehtud, saabusid ka nemad. Juttu jätkus, aga väsimus ikka tikkus peale. 

 Leilid leilitatud ja muljed muljetatud, siis ega pikka õhtut ikka teha ei jaksanud ja kobisime tuppa ära - ravisin ja niiditasin ära oma vasaku jala verivilliga varba - no selle, mis endast rajal märku andis - päris rõve oli ja valus. Ka parema jala suure varba küüs vist mingil hetkel eraldub minust - sest ka see sai selle kõndimisega veidi viga. Rohekm kadusid ei tundunud olevat. Ega ka toas ei jaksanud kaua enam jutustada vaid õige ruttu kobisime kotile ära - loodetavasti keha ja varbad andestavad selle, et me neid jälle metsas kurnasime. 

Medalid on ilusad!

Kohti Kondimootoril ei jagata ja medali saava kõik ja medalid olid seekord küll väga ilusad🏅Üritus ise toreda korraldusega - mulle meeldis see, et oli pikem stardiaken ja kõik ei olnud kobaras stardis koos, ka see oli hea, et 30km rada tuli vastupidises suunas - inimesed hajusid rajale paremini laiali ja ka snäki-söögi punktides ei tekkinud suuri trügimisi ja kõigile jagus kõike - loodetavasti ka viimastele! Äge korraldus, väljakutsuv rada, toredad inimesed - ma üldse ei välista, et lähen teienkord veel 😆