Expedition Estonia 2019 - Õunmaad rännakul
Oeh...ei teagi kust alustada...algusest või lõpust või hoopis praegusest hetkest, kui hinges ikkagi kriibib, miks seekord läks kõik nii nagu ta läks?!
Aga tegelikult peaks ikka alustama algusest. Oi kuidas ma aasta alguses ootasin infot uue Expeditioni raja kohta. No mingil hetkel see info tuli, aga seda oli liiga napilt, et olla kindel, kas minna või mitte - meie olime pigem minemas, Heiko ütles kohe, et tema ei tule, kuna viimane etapp on merel ja “tema ja meri” ei käi kokku... Niisiis panime end Andresega siiski kahekesi kirja ja jäime ootama täpsemat rajainfi.
Rõõmuga saime muidugi tõdeda, et osaliselt läbib rada meile vägagi tuttavat Rumba/Vana-Vigala/Teenuse kanti, mis ju viimased 20-aastat meie maakohaks on.
Aeg läks ja tegime usinalt ikka trenni - jooksime, sõitsime ratast, tegime mõned rogainid, Tyri-Tori laskumise 78km, Kõva Mehe Jooksu ja juunis käisime süstaga ka merel proovimas ja harjutasime, kuidas vees ümbermineku korral hakkama saada. Kõik ju oli nagu joonel.
Tausta tulid jälle tegema Haiko ja Greta ( parimat taustatiimi annab otsida) ja neljapäeval 20.juunil viisime oma varustuse kastid ja rattad Haikole auto peale. Reedel oli liiga toimekas ja logistika pidi olema täpne. Reede hommikul oli teise poja 9-klassi lõpuaktus ja pidulik olemine - ema süda ikka rõkkas rõõmust 💖 Siis külalistega koju, kerge kohv ja kook ning plaanitust pool tundi varem saime linnast minema, et viia väiksemad lapsed maale ja ise sealt edasi Kastnasse starti.
Tunne oli üldiselt hea - Andres pelgas pikka jalgsiosa, ikkagi ca.55km, mina rabade läbimist. Olime kodus teinud kaartidega enne korraliku kodutöö - punkt punkti haaval käisime teekonna läbi ja vaatasime gps-i rada, tegime endale veel eraldi abipunktidega kaardi, mis pidid lihtsustama teed ja vaatasime maa-ameti kaardilt täpsemaid radu. Raba-retkeks ostsime matkakepid, Andres arvas, et need on küll ainult selleks üheks korraks ja veidi ikka “ülevõlli” aga nüüd tagantjärele on mul väga hea meel, et need kaasas olid.
Kastnasse jõudes oli rahvast juba omajagu kohal, kõik veel tegid viimaseid ettevalmistusi - kes sõi, kes tegi kaardile träkki, kes venitas lihaseid, kes pikutas niisama. Saime kätte rajakaardid, legendid, osalejapluusid ja gps-träkkeri. Katsusime rannas vett ja oligi start antud. “Ässad” panid ees ajama, meie jäime päris saba lõppu ja hakkasime teele jõudes vaikselt sörkima. Kuna rannas alustades oli jahe, panime alguses õhukesed joped peale, mida me muidugi kohe kahetsema hakkasime - hoobilt hakkas mega palav, näost tulipunane tundsin kuidas mööda selga higi nirises...esimeses KP-s Kastna tammede juures, mis õnneks oli lähedal võtsime joped seljast ja toppisime kotti - mitte et kott juba niigi raske poleks, tuli nyyd veel jopesid kaasa vedada. Võistlejate rodu venis pikemaks, aga mitte kordagi polnud seekord sellist üksiolemist - koguaeg oli keegi vähemalt nägemisulatuses. Peale esimest kp-d oli teada, et tuleb pikalt mööda teed “motivatsiooni sirgeid” mõõta, otsustasime, et sörgime kuniks jaksame, sest rabades nkn jääb kiirus väikeseks ja sumpame vees.
Jooksurütm tuli sisse ja vahepeal oli aega isegi enda ümber vaadata, tee ääres särasid nii mõnedki jaaniussid, tee oli üllatavalt hea kruusakas - mingi hetk ütlesin Andresele, et tema poolne tee on palju siledam ja vahetasin rada, et tema järgi sörkida. Viis meetrit edasi ei teagi, kas jäin jaaniusse vaatama või võttis mäger kannast kinni, aga mina otsustasin selle ainsa kivi otsa, mis teel oli koperdada ja kruusale kõhuli visata....jeiiii... ja alles oli läbitud 15km. No jah, Andres ikka ehmatas ära, Haiko ja Greta sõitsid ka meil parasjagu vaikselt järgi. Ei teagi kuidas neile see kukkumine paistis, aga kiirelt olid nad kõrval ja uurisid olukorda. Õnneks midagi suuremat polnud juhtunud - püksipõlv katki ja põlv marraskil (hea, et kodus Marika enne mu põlved ära teipis - see hoidis põlve tervemana) vasak peopesa ka kruusast puru ja pöidlal nahk lipendas - sinna tõmbasin plaastri peale, muud kohad loputasin lihtsalt ära - ometi läks seekord vaja seda esmaabipakikest, mida me igakord kaasas veame ja mis pole sugugi väike - nii, et mingi rõõm oli ka 😷 Kokkulapituna hakkasime edasi vantsima, ees ootas KP3 ja 4 Nätsi-Võlla rabas. Enne vaadates videojuppi sellest rabast, tundus täiesti arusaamatu, kuidas sealt on võimalik üldse läbi minna, suured laukad üksteise kõrval... aga nüüdseks ei karda ma mingit raba ega sood...
Jõudsime raba äärde päris pimedas, eemal välkusid teiste pealambid, nii et üksi me polnud. Üritasime alguses niisama minna, aga mulle tundus, et mõistlikum oleks välja võtta oma hüper-super matkakepid ja no poole julgem hakkas :)
Oli teistelgi kaasas matkakeppe, kellelgi olid ka räätsad, aga paljud panid ilma ühegi abivahendita sealt läbi - julged poisid ma ütlen. Ja no ilma gps-ita poleks seal midagi teha, kaardi järgi ei oleks me sealt neid punkte küll leidnud. Edasi liikumine oli ikka vaevaline, aga tempo suhteliselt okei. Esimese KP-ni jõudsime ilusti , meile järgi kahlasid kaks lätlast ja kaugemal taga oli veel inimesi.
Öö oli soe ja rabas rassimine kurnas ikka korralikult, janu oli - arvasime, et mõistlikum on juua laukast mõnusalt puhast rabavett ja nii me siis lauka äärele kükitasimegi ja vett lürpisime (tagantjärgi oli see õige otsus, sest sellega säästsime enda joogikotis vett, mida läks hiljem vaja) Meie ees ja lätlased kannul sumasime edasi. Kahe raba vahel pidi olema väike jõgi, millest pidi üle ujuma -olime selleks valmistunud ja võtnud kaasa prügikotid, et riided ja seljakotid sinna pakkida ning siis üle ujuda. Ootasime seda jõge, aga selle asemel oli pillirooga kinnikasvanud vesine ületus ainult - hea, et ei pidanud keset ööd rabas suplema, kuigi auravad laukad olid pärast väga kutsuvad. Edasine raba oli juba veidi teistlaadi ja pidi vägagi vaatama, kuhu astuda, sest kohati oli pind ikka väga pehme ja sissevajumise oht olemas - seljataga lätlased hullasid vahepeal kõhuli maas ja ukerdasid vaikselt edasi. Jalad olid pidevast veest ja turbamähisest väsinud, pidime jälle laukavett haukama ja janu kustutama. Ei tea kas rabavesi või kasin söök pani kõhu urisema ja põrisema. Tagant tulevad lätlased olid vist ka laukavett proovinud ja nende kõhud vastu ei pidanud...üks neid igatahes lasi kõhutuuled valla ja rabavaikuses ajas see ikka jubedalt itsitama :)
Hakkas koitma, laukad aurasid, aga ilus päikesetõus jäi pilve taha ja meil nägemata - mine või teinekord tagasi. Tundus, et olime seal rabas ikka ilmatu aja olnud ja mul oli küll tunne, et “ässadel” on juba vahetusalast grillvorst suus ja ratas tagumiku all… päris nii see ikka ei olnud, aga esimesed hakkasid jalgsietapi viimasesse punkti jõudma selleks ajaks, kui me rabast välja saime.
Lõpuks saime sealt rabast välja - nüüd hiljem kodus arvutasin, et seda raba oli ca.6km läbida - julm ja ikka väga ränk.
Saime teele ja üritasime sörkida, aga no jalad ei kuulanud eriti sõna, uni tikkus ka ligi, sõime ühed võikud. Kuna me oma matkakeppe ei hakanud kokku panema, siis pidime neid käes kaasa tassima, Andresel gps käes, minul kaardid vantsisime edasi. Et ma saaks toigastega endale hoogu anda, torkasin kaardid endale vöö vahele...lühendasime veidi teed ja lõikasime põllu äärest mööda kraaviäärt. Välja teele jõudes marssisime uljalt edasi....äkki karjatasin Andresele, et meil on kaardid kadunud...uiii.... sada mõtet jooksis peast läbi, mis nüüd edasi siis saab ja millisesse võssa me need kaotasime (vahepeal olid kaardid pikalt Andrese koti küljetaskus, sest rabas neid ju vaja ei läinud). Kas minna tagasi? Vaadata telefonist koordinaate ja punkte, Või mida teha? Äkki mulle laksas, et ma ju panin kaardid endale vöö vahele....no ikka täitsa lollakas, Andres oli vihane, mind ajas naerma :) Kaardid leitud läksime edasi. Mitte kaugel oli Nedremaa KP ja no kes meile seal vastu jalutas....Greta?! Tal ka pole öösel midagi targemat teha, kui meid oodata ja ergutada :)
Rääkisime paar sõna juttu ja edasi. Ees ootas järgmine KP6 Koonga tammik....Vat seal ma sain tegelikult täitsa kurjaks gepsu peale, mis saatis meid totaalsesse võpsikusse, kuigi oleksime saanud ilusti mööda rada tammele piisavalt lähedale. Andres oli ka nördinud, aga teha polnud midagi - ragistasime võsas ja hoidisme gepsu noolel silma peal, kurat kus me kaotasime seal aega ja jõudu, mida oli niigi vähe juba...lõpuks me selle tamme leidsime ja punkti kirja saime, aga Väsimus oli peal ja tuju suht nullis. Rühkisime edasi, üritasime joosta, aga no mõtetu tegevus, pigem tegime kiirkõndi - mina vòtsin oma matkakepid ja andsin nendega hoogu juurde, Andres tassis neid niisama kaasas - teda ajas närvi mu keppide klobistamine vastu teed...ikka kraats ja kraats, aga mul aitas see tempot hoida, nii et ta pidi leppima. Järgmine kp tuli lihtsalt, ainult mõned elektrikarjused vaja ületada - ühest sai Andres siraka ikka ka ⌁⌁
Teadsime, et enne viimast punkti Soontaganas on vaja minna läbi mingi võsa, sest ringi mööda teed oleks olnud liiga pikk tiir. No oli see alles võsa, õnneks ühtegi puuki me sealt üles ei korjanud. Päris pikalt läksime koos kahese meestetiimiga ja äkki oli meil teel ees kraav või ojake - ülemineku kohta polnud kuskil, teine tiim võttsis siis käsile ja sumas sealt läbi, kui küsisime kui sügav vesi on, saime vastuseks: “munadeni” no selge, Andres ees ja mina järgi ronisime vette...aga meie “munad” jäid kuivaks... me olime sutsu pikemad kui nemad :D
Lõpuks paistis Soontagana torn ja tuttavad paigad. Loomulikult oli punkt üleval tornis, kangetel jalgadel ronisime sinna - tuul oli korralik, aga vaated endiselt ilusad. Järgi jõudsid jälle lätlased, kes jäid torni jalamile piknikku pidama, teine meestetiim jäi ka puhkama. Meie otsustasime edasi minna ja ikka otse läbi Avaste soo, ringi minnes oleks olnud 10km, otse 5km... aga see 5km oli nagu Kolgata tee...ees oli näha, kust teised läinud olid - loomarada ees, astusime lärts ja lärts koguaeg pahkluuni vees ja turbapudrus, see oli lõputu tee. Selleks ajaks olid meie joogikotid tühjaks saanud ja janu piinas, aga sellist puhast laukavett polnud võtta nagu Nätsi rabas. Sumasime edasi ja lõpuks sai see jubedus läbi, saime metsa vahele ja tundus, et esimene vahetuspunkt on kohe käes, aga ega see ikka nii lihtsalt ei läinud, vaja oli veel nii mõnedki kraaviäärsed ja sihid võtta... janu oli suur ja ühest rabast tulevast kraavist pidime ikka mõne sõõmu vett võtma - lükkaisme männiokkad ja prahi kõrvale ja vesi maitses hästi...
Viimane siht ja oligi päästev vahetusala käes. 13tundi jalgsi mööd teid, võsa ja raba, kokku tuli ca 60km ja seda oli ikka ajaliselt palju kauem, kui olime arvestanud. Haiko ja Greta ootasid meid juba ees meie rataste ja kastidega. Kõik tehti ette-taha ära, joodeti, söödeti ja turgutati. Saime oma ligunenud jalad kuivadesse sokkidesse ja elu hakkas sisse tagasi tulema, tundus, et edasi saab olema palju lihtsam, kui siiani, aga ma eksisisn rängalt. Vahepeal käis korraldaja võisteljate vahel ringi, tegi pilte ja uuris emotsioone. Meie juurde jõudes ütles ta, et teie küll õhtuks Vintsesse ei jõua....ju tal on selgeltnägija võimed, sest sinna me tõesti ei jõudnud.
Aga kuivad riided selga ja rattale - ees ootasid ju tuttavad rajad. Vahetusala on see koht, kust kandist me jõulukuuse igal aastal toome. Ehk siis rattale ja minek, Läti sillal pidid lapsed ja Mari ootama ja meid ergutama. Keha oli ikka jalgsi matkamisest väsinud ja kuidagi ei leidnud seda hoogu, et sõtkuda pedaale kiiremini.
Varsti paistiski Läti puusild ja seal olid lapsed - rõõmsad ja roosad. Rääkisime paar sõna juttu, võtsime lonksu pakutud jooki ja sõtkusime edasi. Kuna Vigala oli keelualas, siis teadsime millisest teeotsast ära keerata, et kp-sse jõuda. Mingi hetk sai põlluvahe tee otsa ja rada läks totaalsesse võssa, aga ees oli jällegi varasemate tiimide “loomarada” ja ragistasime sealt läbi, no sõita seal rattaga ei saanud, lükkasin ratast kõrval ja olin tige, sest see kurat väsitas ju. Võsast väljas, oli ees lai metsatee ja Punkri Kp. See võetud jõudsid meile järgi eelmise aasta kõvad konkurendid ja motivaatorid tiimist No nii - rohkem me neid ei näinud, kui nad rattale istusid kadusid nagu tuul ja näha polnud nende teetolmugi. Edasi tuli üks raskemaid punkte sellel teel, alguses oli kuni Teenuseni hea asfaldtee, Teenuse poes tegime jätsi peatuse ja siis läks asi meil totaalselt metsa. Teadsime küll, et seal vahepeal on mingi võsa ja jura, aga see, mis ees ootas, oli üle mõistuse.... ja sinna mu motivatsioon, jõud ja selge mõistus kadusid. Kõige pealt panime valele sihile, siis uurides-puurides, keerasime tagasi, et jõuda masendavasse mülkasse - metsaveo teed, meetrised-mudased rööpad vett täis, rattal sõita ei saanud, ainult lohista, lükka, tõuka-tõmba ratast rööbaste vahel libedas ja ligases mudas. Mingi hetk kadus mul jõud ja tasakaal, ratas lendas mudasesse suurde lompi ja mina pläraki sinna kõhuli otsa - see oli hetk, kui röögatasin Andresele, et nüüd on kõik, mina enam ei jaksa ja ei taha, kui siit välja saame on kõik ja mina lõpetan... aga enne oli vaja ju metsast välja saada ja seda rada oli ikka pikalt. Pühkisin suurema pori kaardilt maha ja koukisin ratta mudast välja. Rattavahed olid paksu muda täis ja ratas ei veerenud enam, urkisin suurema sita välja lükkasin edasi, aga no täiesti lootusetu... viie meetri pärast oli ratas uuesti paksu muda täis ja rattad blokkis, jälle nokid muda välja ja edasi ja nii kuniks metsast välja saime.
Vahepeal leidsime sealt ka KP10 - märk maha ja ukerdasime edasi - väsimus oli kohutav. Marru ajas see, et 3,5 tunniga olime suutnud liikuda ainult 30km..masendav. Äkki seisis keset seda muda Greta... et õige pisut veel ja Haiko ka ootab tee ääres... no ei jaksanud kuidagi rõõmustada. Oh nad tegid kõik et meid ergutada ja motiveerida ikka edasi minema, viskasin tee äärde pikali ja üritasin puhata, magada oleks tahtnud...võib-olla oleks pidanudki magama seal, et veidi kosuda. Millegi pärast oli toss jalas hakanud pitsitama, laskisin paelu lõdvemaks - hiljem selgus, et jalg pahkluust ikka korralikult paistes (Andresel ka, temal lõi see välja päev hiljem) Andres oli nõus edasi sõtkuma. Võtsin end kokku ja otsustasime, et teeme veel kaks punkti vähemalt, need peaks lihtsamad olema ja saab mööda teed sõita. Hoogu ei olnud ja jõud oli otsas - Koluvere sild tuli ikkagi kergemalt, sai sõita mööda teed. Maidla kp ka suht kergelt, kuigi mäest laskudes, enam ei julgenud hoogu suureks lasta, sest väsimus oli suur ja kartisn kukkuda.
Maidlas vaatasime, et teeme edasi, kuigi järgmine kp oli jälle selline, kus kruusatee lõppeb ära ja tuleb midagi....teelaadset.... no johhaidiii, jälle mööda põldu ja heinamaad, metsarada ja võsa, punkti saime kätte ja rühkisime välja ja jälle oli selline kraaviäärne võsa ja rinnuni rohus ette sõidetud künklik tee... nutt kurgus vahepeal sõitsin ja vahepela lükkasin ratast... kopp oli ees ja mõistatasin, et mille kuradi pärast ma seda teen? Ei olnud sellist head emotsiooni nagu eelmistel aastatel. Oli lihtsalt tohutu väsimus, tüdimus ja kurnatus.... kas ratta etapp ei peaks olema rattaga sõitmine? Seekord oli see ratta lükkamise etapp, sest rohkem oli vaja ratast lohistada, lükata, tõugata ja tõmmata.... viimane piisk karikasse oli vahetult enne teele saamist veel ületada magistraalkraav...mingid mättad seal ju olid, kaasvõistlejad aitasid me rattad üle, Andres sai enam-vähem sealt läbi, aga minu all otsustas see mätas lihtsalt ära vajuda ja olingi jälle sopane ja märg...
Saime välja Risti-Virtsu maanteele, kus minul ei olnud enam mitte midagi järgi, kõik oli välja pigistatud, mis pigistada oli. Viskasin tee äärde pikali ja ütlesin Andresele, et minu poolt on kõik, mina enam ei jaksa... Andres oleks veel edasi punninud, aga mina olin nagu tühjaks pigistatud sidrun. Tegin kõne Gretale, et minu poolt on kõik ja nad võivad meid teelt üles korjata. Ootamine võttis aega ja ma isegi vist magasin seal teekraavis nagu parmott, räpane ja mudane. Vahepeal helistasin oma emale, kes meid jälgis...vähemalt tema oli rõõmus, kui ma ütlesin, et me selleks korraks lõpetasime. Ta oli vaadanud ja aru saaanud, et meil on ikka väga raske seal rattal...et nii aegalselt läks ja ju ikka oli õige mõte pooleli jätta.
Haiko-Greta pakkisid meid autosse ja sõit Vigalasse tagasi algas. Keerasin end autos magma, paar pettumuse kibedat pisarat ikka tuli ka...kurat ma ei jäta ju asju pooleli, ma ei ole ju nii nannipunn, ma saan ju alati hakkama....aga seekord pidin ikka allavanduma ja katkestama. Kui vastik sõna see on ja kehv tunne ikka sees on. Pettumus iseenda üle, natuke piinlik Haiko-Greta ees, sest ma ju nägin kuidas nad koguaeg üritasid meie tuju tõsta ja meid motiveerida ikka edasi minema, aga no kui ikka pauku ei tule, siis ei tule. Eks ma pean ise oma hingepettumusega toime tulema, kuradi vastik tunne ikka, siiani...kuigi möödas juba mitu päeva. Ikka keerutan mõtet, et äkki ikka oleks pidanud veel punnima natuke või puhkama kuskil kauem, või sööma rohkem või veel midagi... oleks-poleks... kurat, mis sitasti, see uuesti. Nii et vaatame, mis uuel aastal saab. Autost välja astudes nägin vist päris jube välja - mudane, kriimuline, torssis ja sakris - ikka täitsa sodi sellest kõigest. Kodus ootasid rõõmsad lapsed, burgereid meisterdav Mari ja kuum saun. Küll see burks maitses hästi, kaks pitsi külma viina lõi vere käima ja pea selgemaks. Vedasime oma kondid sauna ja tegime korralikku leili - viskasin end ikka jõkke ka. Mõnus... Magasin 12h jutti nagu karu talveund.
Millised on siis tagajärjed.... peale mudaste ja haisvate riiete, porised rattad (kodus veel avastasin, et minu rattal oli tagumine rehv täiesti tühi ja pastel, nii et ei teagi kaua see oleks vastu pidanud), katkised lemmik-jooksupüksid, üks sinine ja teine katkine põlv, kriimulised peopesad, paistes pahkluu ja veidi kanged lihased.
Võib-olla pole sellised võistlused ikka meiesuguste tavainimeste jaoks - me ei ole ju mingid sportlased, veel vähem ekstreemsportlased, aga ekstreemne see retk just oligi ja minu keha ja vaim seekord murdusid.Aga samas jälle on see kõik mööduv ja mulle ikkagi meeldib teha asju, mis pole tavapärased, mis on huvitavad, viivad rutiinist välja ja mille nimel end trenni vedada.
Ning jalgsietapp jääb meelde ikka kui väga ilus retk läbi suvise Eesti. Tõenäoliselt poleks ma mitte kunagi sattunud Nätsi-Võlla rappa, mis on tegelikult meeletult ilus oma auravate varahommikuste laugaste ja sookure huigetega. Eestimaa on ikkagi super ilus, eriti suve lühematel öödel. Jällegi pean ma suured kummardused tegema Haiko ja Greta ees, kes on lihtsalt super taustaiim - teised võivad ainult kadedust tunda - vahetusalades nad kannaks sind vist kätel ka, kui vaja... Mari - meie alatine lastevaht ja koduhoidja :) söök ootas, lapsed olid hoitud ja 40m peenart rohitud, et ma ei peaks ise oma haigete kontidega kohe peenravahel küürutama. Suur poja Sass oli jälle hea sauna kütnud ja muidugi tänud kõigile, kes jaanipäeval meie täpikest jälgisid. Kahju, et seekord teile väikese pettumuse valmistasin - Aatomikul sai jõud ikkagi otsa :) kohtumiseni uutel väljakutsetel!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar