Präänikute retk läbi suvise Eesti - Expedition Estonia 2018

 Aasta tagasi umbes samal ajal kirjutasin ma sarnast juttu, aga hoopis värvikamate emotsioonide ja tunnetega. Mitte, et sel aastal poleks emotsioone, aga sellist tunnete virr-varri nagu eelmisel aastal seekord ei ole - ju oli ettevalmistus ja eesmärgipärased trennid sel korral paremad. Aga ka praegu tundub, et tegelikult seda üldse polnudki või oli see kõik unes, sest mitte miski ei reeda, et oleksime just olnud järjest ärkvel 44h, millest 27tunni jooksul läbisime ligi 260km risti üle Eesti, Nina külast Pärnusse - u.43km jalgsi, 35km rattal, 35km süstaga Pedja jõel ning lõpetuseks veel 150km rattal läbi Soomaa. Aga seekord ei ole ei kondivalu, ega lihasvalu - isegi mu põlv, mis ikkagi poolel jooksul hakkas haiget tegema nagu tavaliselt on praeguseks juba täiesti korras. Ainult taguots annab tunda, et nii mõnedki tunnid on veedetud rattasadulas. Ei olnud sellist väsimust, ei hallukaid kurnatusest - ala roheliste mütsidega mehikesed metsas või astmeliselt langev vesi jões - mõistus vingerpusse ei teinud ja uni rattasadulas silma kinni ei surunud ( nagu juhtus eelmisel aastal, mis napilt oleks lõppenud kraavis)

Meie tublid abilised rajakõrval - Haiko ja Greta!

Kaardile õige rada paika! 

Nina tuletorn. Start! 

 Kuna mu vend Heiko läks sel korral üksi hullu panema, olime meie Andresega kahekesi, aga taustatiimi oli meil ikkagi vaja. Ja kuna me sel aastal tahtsime nui neljaks endale süsta (mitte seda küna - vabandust- kanuud, mis eelmisel aastal) siis olid meid lahkesti nõus aitama meie süsta-sõbrad Haiko ja Greta ( me aitasime neid sel kevadel taustajõu ja kaldatiimina Gauja XXL-il) peale meie orgunnisid nad süstad ka Heikole ja Mattis Alliksoole.
 Juba nädal varem hakkasin komplekteerima meie varustuse kaste, et ikka kõik vajalik saaks kaasa - hunnik riideid ja jalanõusid varuks, söögid-joogid- geelid- näksid, ravimid, varu patareid, pealambid, gps jne, isegi väikse priimuse ja poti surusime kasti, et vahetusalas saaks sooja kisselli teha, kui peaks vajadus olema.
Tallinast startides oli ilm ikka masendav - terve tee ladistas vihma - no kas tõesti keerab ilmataat meile sellise kärna vihma ja tuule näol?! Aga ei, Nina külla jõudes oli ilm juba täitsa okei, rahvas kogunes ja tuju oli kõigil hea. Viimased ettevalmistused, stardimaterjalid käes, numbrid külge haagitud ja kaardile punased jutid teekonnaga paika joonistatud - väike ilustulestik ja start oligi antud.
Esimesed hullud panid ikka sellise tempoga minema, et tulejutt oli järgi, meie hakkasime vaikselt sörkima. Mõtlesime, et jookseme seni kuni mul põlved kannatavad ja kui tekib valu, hakkame kõndima. 

Alatskivi KP 

 Esimene KP Alatskivil tuli ruttu, piiksud tehtud, pilk kaardile ja edasi - sel hetkel oli meie jälgimisgepsu täpike seisma jäänud ja seisnud yhel kohal üle tunni aja, nii et minul oli ema juba kodus närvis, et raudselt emma-kummaga midagi juhtus ja nyyd ootame abi....see ikka võis päris paha tunne olla, aga meie sellest midagi ju ei teadnud ja muudkui jooksime edasi.   Siis mingi aja pärast oli ka meie täpike hopsti teiste juurde edasi hüpanud ja emasüda rahunes maha 
   Järgmine punkt Padakõrve sipelgaraja Emapesa juurde oli ikka paras võsane siht, aga no milleks minna ringi mööda teed, kui saab otse läbi võsa, aga pesa me leidsime ja otsetee tasus end ära. Aga no see järgmine KP2,5 oli see aga võsakas....Vaatasime, et ringi mööda teid tuleb ikka päris pirakas ring ja otsustasime, et paneme otse  võtsime abiks veel ka kompassi, millele suuna peale panime ja läksime...kaardilt vaadates oleks olnud natuke metsa ja siis oleks pidanud tulema mingi maja ja siht, aga noh... mida polnud, seda polnud. Väike heinapõld ja lagunenud maja ju olid, aga õiget sihiotsa me ei leidnud, nii et kahlasime edasi totaalses padrikus - sõnajalad Andresele rinnuni, risu, oksad ja murdunud puud risti-rästi ees, vahepeal rabalaadne vesine maa ja ümberringi öö kõige pimedm aeg. Krt, ma poleks julgenud valgeski sellises padrikus olla, rääkimata pilkasest pimedusest. Kuskil huikas öökull, rohus helendasid mõned jaaniussid, aga muidu oli ümber täielik vaikus, ainult meie pealampide valgusvihud ja jalge all praksuvad oksad andsid märku, et keegi on metsas - nagu “Blair witch”-i filmis, aga selle mõtte lükkasin kaugele....hirmul on ikka suured silmad küll  ei tea mitu karu, hunti või ilvest meid kuskilt põõsast jõllitas?!
 Lõpuks me selle orvandi KP leidsime - poleks seal olnud helkureid puudel küljes, oleks ikka väga keeruline olnud. Edasi oli juba kaardi järgi tee ees ja rada lihtsam. Põlv tegi haiget ja joosta ei kannatanud, KP3 võetud,  oli ees tee vahetusalasse - ees ilusad metsarajad ja kõik tundus selge, aga millegi pärast saatis meie geps meid otse keelualasse?! Millegipärast tekkis mul asfaldteed nähes imelik tunne, et asi ei ole õige ja sinna me vist minna ei tohiks - esimest korda võtsin telefoni välja, et vaadata jälgimiskaardilt, kus meie pisike täpike on...ja mu kõhutunne oli õige, otse ees oli keeluala, ots ringi ja tagasi, leidsime õige sihi, mõned haagid veel ja jõudsime Maarja-Magdaleenasse, millegipärst saatis geps meid sealt ka võpsikusse ja pidime üle heinamaa vantsima õige tee peale, aga no lõpuks ikka paistis Vudila ja vahetusala. Greta juba ootas meid, vahetasime riided, sõime veidi ja hüppasime sadulasse.

Heiko rattavahetuses 

Maaraja-Magdaleena 

Maaraja-Magdaleena kirik 

Meie rattavahetus ja väsimatu Greta meid aitamas :) 

Ja nii me rattaretk algas....

Valutava põlvega ei olnud just kõige mugavam pedaale vajutada, aga midagi teha ju polnud, sõtkusime Raigastvere vaatetorni KP-sse. Loomulikult oli piiksu-punkt üleval tornis. Üles oli veel enam-vähem minna, aga alla ronisin nagu tigu, üks aste korraga, sest põlv muudmoodi ei kannatanud, samas Andrese jalad pidasid kenasti vastu (eks ma ikka tuletasin talle meelde,  et on vaja juua ja süüa ja  magneesiumi sai vahepeal peale võetud, et ei korduks eelmise aasta krambid) 

Raigastvere vaatetorn 

   Edasi ootaski juba Puurmanni vahetusala ja süst. Teevalik õnnestus ja juba kella 8 paiku hommikul olime vahetusalas kohal. Seal olid ees juba Haiko ja Greta, meie varustus ja süst. Pakuti ka sooja suppi süüa ja kooki, ka vett kulus ohtralt. No küll see supp oli hea  kartsin, et peale sellist kõhutäit tuleb uni ja võtsin mingi kofeiiniga powershoti. Ja oli veel üks asi, mida teha tahtsin - nägu pesta, see oli soolane ja teraline ning kipitas. Tundsin ka kuidas keha higistatud soolast kirvendas, aga noh, ei mingit pesemist, seelikud selga, mõla kätte ja aerutama. Esimesed 100meetrit olid ikka selline vetikapudru, et juba tekkis viha, kas tõesti on see kuu kuiva ilma vetikad niimoodi vohama pannud ja terve jõgi selline?! See pidi ju meie maiuspala olema, kus meil on võimalus kaotatud aega tagsi teha. See oli ju ainus lohutus, et süstaga me suudame normaalse tempoga sõitu teha - süst oli meil ju hea! Õnneks oli eespool ikka vabam vesi. Samas rõõm sellest vabamast veest vaibus, kui sai selgeks kui käänuline see Pedja jõgi on. Iga saja meetri tagant oli vaja “kässarit” tõmmata ja jälle paati pöörata, et hetkepärast jälle hoog maha pidurdada ja teisele poole keerata...no kas ei saanud siis seda jõge kuidagi otsemaks teha või? Vahepeal oli tunne, et tule või paadist välja ja vea üle kalda, sest see pidev hoo maha võtmine ajas närvi - süst oli meil pikk ja sellega manööverdamine keerukam. Aga kui olid sirgemd lõigud, saime ikka hea tempo ja mõnusa rütmi sisse. Ja varsti tulid esimesed kaasvõistlejad meile selg ees vastu  seda me ootasime ja mõnuga kihutasime neist mööda teades, et rattal see kõik muutub.  Küll taheti me süsta ära osta või nööriga meile sappa tulla või arvati, et ju meil ikka propeller taga on, et nii ühtlaselt liigume.   Süst jäi siiski meie valdusesse.

Kirna  rippsilla KP 

 Vahetult enne Kirna rippsilla KP-d oli vaja süst üle tõsta ja üks ülevedimine oli veel, aga no kogemust meil sellega ju on ja mingit muret see ei valmistanud. Süsta alguses oli söödud supist ikka selline rammestus peal ja òiget hoogu polnud, aga üks geel sisse ja siis tuli selline energia, et hoia piip ja prillid.
Paar sellist keerulist kinni jäämiskohta oli ka ja kuna meil süst oli pikk, siis manööverdad seal risu otsas keeruline - keerad nina õiges suunas ja puunottide vahelt välja ja sabaots kinni ja välja ei pööra ( peaks vist keskelt paiduva süsta välja mõtlema) tirid saba otsa välja, et end õigeks keerata, on nina hoopis vales kohas, aga see meid ei heidutanud - läbi me end sealt surusime ja edasi saime. Paaris kohas jäime veel põhjaga kinni, aga teada tuntud sünkroonis “nõka-nõka” (ärge nyyd valesti aru saage) ja saime kõigist kohtadest üle. Mõlasime ja mõlasime, kilomeetrite järgi oleks pidanud juba lõpp saabuma, aga seda päästvat jõesopi otsa, kust sisse keerata ei paistnud kuskilt. “Targad” nagu me olime, ei võtnud me süsta kaasa ei gepsu ega kaarti, no kui raske on siis leida see koht üles, kust sisse keerata?!  Minu mälu järgi pidi see tulema paremat kätt ( siis ma veel ei teadnud, et kui kaarti vaatasin, oli see mul tagurpidi ees ja tegelik pöörde koht tuleb vasakult) üritasin telefonist vaadata, kus me täpike on, aga leviga oli ikka kehv seis ja telefonist abi polnud. Mingi hetk jäid vasakule kaks kahtlast jõesoppi, aga no ma olin ju kindel, et peame keerama paremale ning uhasime edasi. Eemalt vaatasime, et keegi aerutab meile vastu ja siis hakkasid meil telefonid mõlemal helisema ja plärisema - saime aru, et olime vist puusse pannud. Üksik vastutulev süst kinnitas seda, et olime õigest otsast mööda mõlanud. Ots ringi ja vastu voolu tagasi, õige pööre ja seal ootasid juba Haiko, Greta ja Marika.

Ja nii saabus Heiko, kes oli suutnud ka korra süstaga ümber minna...aga ta oli endiselt rõõmus ja äksi täis :) 

Entusiastlikult rattale....

Mõned ampsud süüa 

Süstast välja ronida oli ikka vaevaline, jalad olid kanged ja veri ringi ei käinud, aga tuju oli endiselt hea. Tegime kerge riiete vahetuse, natuke sõime, toppisime kotti pikale rattateele söögimoona ja olimegi valmis minema. Marika teipis mu põlved veel ära ja tõmbasin vasakule toe ka peale, et natukenegi säästa, samas süstas oli põlv siiski puhanud ja rattaga sõita täitsa hea. Ka korraldustiim märkis, et seekordsed näod on meil palju-palju paremad peas võrreldes eelmise aasta ratta lõpu ja süsta/kanuu algusega (elavalt on siiani meeles eelmise aasta emotsioonid, kui Andres jalaga rattakiivrile lõpus lajatas ja sajatas, et ta enam iial rattaselga ei istu - aga neid sõnu sai ta süüa juba üsna varsti) Eks me saime sellest isegi aru, sest enesetunne oli hoopis teine. 
 Tšau-pakaa ja sõtkusime edasi. Esimese hooga sai päris pikalt asfaldi peal sõita. Alguses hakkas sadama vihma, aga õnneks vaibus see ruttu ja eriti märjaks me ei saanudki. Vahetusalas kuulsime, et esimene ratta KP Polli tamm on paras pähkel olnud ja palju otsisid seda kaua. Meil olid gepsul punkti koordinaadid sees ja see viis meid täitsa kenasti kohale - natuke võsas ragistamist, tunda oli räiget “laibakat”ja Andres astus peaagu ühele lagunend loomaraipele peale, pikutas teine kenasti meil teel ees...juuu.

Polli tamm 

   Natuke võttis aega, et nüüd õige teeots kätte saada, sest eks need suusarajad seal Polli mägedes on kõik ühesugused ja milline see õige ots on, võttis aega. Aga telefoni täpike aitas jälle välja. 

Loodi Põrguorg 

Kiirelt tuli juba järgmine Loodi Põrguorg, all järve ääres ootasid meid jälle toetustiim, hüüdsid ergutusi ja innustasid igati. Aga kes kurat küll keset Eestit mingi munakivist tee teeb? Seal ronisime küll rattalt maha - mäest üles, mööda sellist teed ei tundunud väga okei minna. Ja siis tuli ka üks vähestest kaardilugemise apsudest - need paar korda olid täpselt kaardi vahetused, kus üks kaart lõppes ja teine algas. Panime sealt ikka veidi valesti ja võttis veidi aega, et aru saada täpselt kus me oleme. Tegelikult polnudki midagi hullu, tuli küll väike ring, aga kuna tegu oli asfaldteega, saime hea hoo sisse võtta. Vot sellel rajalõigul tuli mul esimest korda see tunne, et kui kohe rattalt maha ei tule ja veidi ei puhka - on kõik...siis enam ei jaksa. Leidsime ilusa kraavikalda ja ronisime sadulast maha, istusime, mugisime juustupulki ja batoone, jõime vett peale - vaade oli ilus ja isegi viskasin end korra pikali - mõnus oli. Peale seda puhkust oli jälle powerit, et edasi kihutada. Kohe-kohe oli ka Kõpu sild, kus jällegi olid ees Haiko-Greta, veidi enne meid olid läinud meie tuttavad kaasvõitlejad tiimist “No Niin” - hiljem nad kiitsid, et meie taustajõud olid ikka ägedad - ergutasid mehemoodi kõiki 

Konkurendid tiimist “No niin” 

Õige natuke turgutuseks :) Kõpu silla all 

Kõpu silla alla oli jäetud meile veidi joogipoolist - Vana Tallinn jäi meist puutumata, aga ära lahendasime purgi alkovaba õlut ja mõned lonksud coca-colat. Ega muud kui tuli sukelduda Soomaa padrikutesse ja sihtidele. Õnneks olid sihid ja teed hästi sõidetavad ( mitte sellised suure kruusaga nagu eelmisel aastal  enne Mukri raba - kohutav persepõrutaja oli see ikka) ja teekonna valik hea. Hakkas juba hämarduma, ja vajutasime pedaale ikka elueest. Millegipärast arvasin ma, et me ei jää pimedale, aga eksisin. Mingi hetk oli vaja panna uuesti pealambid ja rattalambid põlema ning riideidki oli selga juurde vaja, kippus jahedaks.

Vaated turbaväljadele 

   Seda Soomaa metsaonni oli ikka keeruline tee pealt märgata, aga oma piiksud me seal tegime, edasi tundus kõik lihtne....ainult natuke veel ja ongi tsivilisatsioon. See natuke oli petlik... tempo oli ikka ulmeline minu jaoks - isegi valges ei julge ma nii kiirelt kihutada, rääkimata võõral teel ja pimedas kihutamisest. Aga hirm oli kuskile kadunud ja kihutasime edasi. Teadsime, et ees tuleb paar kohta, kus on oht jälle keelualasse sisse sõita, nii et kaardil tuli hoolikalt silm peal hoida - no küll ma olen ikka enda üle uhke... esimest korda lugesin kaarti rattal ja tuli ikka jummala hästi välja 
Ühel ristmikul olid kaasvõistlejad ninapidi kaardis kinni, aga meil oli kindel siht ja tunne, kuhu minema pidime, pööre siia, teine sinna ja olimegi Reius. Nüüd oli vaja leida vana raudteetamm, mida mööda üle jõe saab, aga no mida pole, seda pole....sõidame edasi, ees paisatb suurem asfaldtee....krt, keeluala vist...viimase akuhinguse peal telefon andis selguse jah, ees on keeluala ja edasi minna ei saa ( hiljem mul ema ütles, et küll ta tahtis meid sealt keelualast näpuga ekraanil vedades ära tuua) aga eks me teadsime isegi, et peame otsa ringi keerama ja ikka õige teeotsa üles leidma. Vahepeal helistas Heiko, kes oli juba lõpetanud ja vist juba kodus - oi kui vihane ma siis olin - telefoni aku hakkas otsa saama ja mina tahtsin näha sealt kus me oleme, väsimus oli ikkagi ka, et tahaks ruttu-ruttu lõppu saada, aga krt üks jaurab telefonis keelualast, millest ma isegi tean. Virutasin telefoni kinni ja sõimlesin enda ette.
Lõpuks leidsime ka õige teeotsa ning kimasime Pärnu poole, üle jõe ootasid meid jälle ühesugused suusarajad? Milline teeots valida, et mitte jälle keelualasse sisse sõita? Natuke nuputamist ja õige tee oli meil ees, no nüüd andsime jalgadele valu, et see viimane KP võtta ja ükskord finišisse jõuda. 
   Tee oli meil selge ja kask kraavi kaldal tuli ruttu, edasi polnud muud kui mööda jalgrattateed Pärnu surfiklubi poole.......
......jeeeee, viimased meetrid rannaliival ja päästev lõpupiiks tehtud! Super töö, läbi, kõik....me tegime seda jälle....krt me oleme ikka kõvad pähklid küll 

Mõned tunnid varem lõpetanud Heiko :) 

Ees ootasid meist varem lõpetanud tiimid, Haiko ja Greta ning korraldustiim. Saime kätte osalejameened ja kõva käepigistuse korraldajatelt ning sõbraliku õlalepatsutuse tiimilt No Niin - kiired muljed veel rajalt ja võisime rahulolevalt autosse end lohistada ja lõpuks ometi, peale 44h ärkvelolekut silma kinni panna. Koju jõudes tegin kiire leili, kastsin end korra jõkke ja kobisin magama. Hommikul andis veel põlv veidi tunda, mõned liigutused olid komplitseeritud (kükki-püsti näiteks) ja tagumikul ilutses kenasti sadula jälg rattast, aga olemine oli võrreldes eelmise aastaga väga hea.
Mis ma oskan siis lõpetuseks öelda? Retk oli jällegi äge kuigi sellist emotsioonide tulva nagu eelmisel aastal ei olnud. Ju me olime kindlad, et läbi me selle teeme niikuinii. Rada oli tore, ilmaga ikka vedas ja võitluskaaslased olid mõnusad. Kas me seda veel kunagi teeme?... ei tea, samas never say never...
Tänusõnad peame ütlema Haikole-Gretale, kes olid super taustajõud meile, kõik oli alati valmis ja laabus kenasti, ergutasid nad nii meid, kui teisi tiime igal võimalikul nurgal ( eraldi palus “No Nii” tiim teid tänada toreda ergutuse eest). Muidugi Marika, kes teipis mu põlved ja kindlasti hoidis meile samamoodi pöialt nagu Heikole. Tänud ka “No Nii” tiimile, kes motiveerisid meid ikka kiiremini ja paremini end liigutama - me ju teadsime, et ainus trump on meil süst ja seal nad jäid ikka väga pika näoga meist maha :) aga mujal olid nad ikka ees. Muidugi kodune toetus Marilt, kes söötis ära meie neli last ja ei lasknud neil nälga surra :) ja Sass - meie vanim poistest, kes meile sauna soojas hoidis - leil oli kuum ja hea. Ja kõik, kes viitsisid meie tegemisi jälgida ning meile pöialt hoidsid....AITÄH!
Lõplik ja ametlik läbimise aeg tuli ikkagi alla 27h, jeeeee.... 26h55min21sek :)