Proloog:
Aga tegelikult on täitsa tore ka viimane olla - ka sulle on rullitud lahti sinine vaip, kõik plaksutavad ja hõiskavad just ja ainult sulle ning ette tõmmatakse veel finišilint, et saaks sealt koos pidulikult läbi sõita nii, et tunne on nagu oleksid esimene 😁 sa saad personaalset suhtlust, õnnitlused, osaleja medali ja kallistuse korraldajatelt ning head sõnad tiimikaaslastelt ja see on maailma parim tunne! Mis siis, et tegelikult on kõik tohutult väsinud ja magamata, aga kõik on rõõmsad, et üritus on korda läinud ja kõik õnnelikult lõppu jõudnud… ka need viimased! Ja nii me siis lõpetasimegi oma Expedition Estonia AR etapi viimaste hapupiimastena! (Mida ju tegelikult oligi arvata)
Kui päris aus olla, siis ega eriti mitte midagi kogu sellest retkest ei mäletagi - kõik on peas sassis nagu puder ja kapsad, aga jalad ning olemine annavad siiski märku, et midagi on tehtud ja kordasaadetud ning küllap ka need mälupildid õigesse ritta saab sätitud.
Aga nagu alati ja igal aastal mõtleme ja lubame, et enam ei lähe Expedition Estoniale - me ju pole sportlased ja mingeid konkurente pole meist kellelegi, alati tiksume seal sabaotsas ja kulgeme mõnuga. Siis sügis-talvel tuli esmane info, et sel aastal on ExpeditionEstonia üks Adventure Race World Series Euroopa etappe, mis ongi ju tegelikult see nö “päris” mida ma olen tahtnud proovida, et kuidas see õige võistlusformaat siis on? Ja nii ma siis poisid (Andres, Tambet ja Mihkel) ära moosisin ja meid kirja panin 😆 milleks, no ei tea?! Trenni mõttes tegime koos aasta alguses Taliharja Vanakurja, millest siis pool tiimi lõpetas 80km ja teine pool kõndis lõpuni välja - aga noh selgeks sai see, et me siiski suudame endiselt koostööd teha, riidu ei lähe ja selget mõistust jagub.
Raja skeem.
Paar nädalat enne tuli infokiri rajaskeemi ja kohustusliku varustuse nimekirjaga. No see rada oli “huvitav” ratas ja ujumine, jalgsi ja kanuu ja vahepeal jälle jalgsi ringid?! Oh johhaidii, millesse me nüüd end jälle segasime? Aga ega väga karta ikka midagi ei osanud.
Paar päeva enne starti saime Tartus kokku ja tegime mingid esialgsed plaanid, kuidas asju pakkida, kes mingid kotid või kastid võtab ning mida kaasa võtta. Samas suuri plaane teha ju ei saanud, sest sel korral sai kaardid vaid paar tundi enne starti kätte ja meie olime kirjas expedition klassis, kus oli lubatud vaid kaart ja kompass - ei mingit gps-i või navigeerimist lihtsustavat seadet.
Ilma lubas kuuma, see pani muretsema, et mida selga panna, et oleks piisavalt õhuke, aga päike ei kärsataks, kui palju vett peaks kaasa tassima, sest arvata oli, et päike küpsetab mõnuga ja vett kulub ohtralt.
Üleüldse on igakord see pakkimine õudne, seekord veel eriti - pidid arvestama ettapidega, et millal sa millise kasti saad ja et sul siis oleks võtta kuivad tossud, rattapüksid või ujumisvarustus. Pea tahtis plahvatada selle kõige peale. Ja see igakordne dilemma mida ja palju süüa kaasa võtta? No ma ju kunagi ei tea, mille järgi isu tuleb, nii et peab olema nii soolast kui magusat, vedelat ja tahkemat. Aga no midagi ikka kotti pakitud sai ja oligi käes mineku päev.
Üht, teist ja kolmandat sai ikka kaasa pakitud
Võib minna!
Rattad ja kodinad autosse ja tee Rakverre võis alata - koguneti raudteejaamas, kust siis bussid edasi viisid veel salastatud stardi asukohta. Jõudsime Tambeti ja Mihkliga pea samaaegselt. Laotasime oma asjad laiali ja vaatasime, mis kuhu sai, et ikka õiged kastid õiges vahetusalas võtta oleksid. Seekord meil assistente olla ei tohtinud, kes vahetusalade asju tassiks ja muidu aitaks, nii et tuli ise hakkama saada. Aga ega me mingid könnid pole - saame ise hakkama!
Pilt: Aldis Toome
Alguse eufooria
Ja oligi aeg bussi kobida ning tee tundmatusse algas…. Enne bussi sisenemist saime siis kaardid kätte. Vallutasime bussi tagumise istmerea ja Tambet ning Mihkel hakkasid kaarte uurima. Leppisime kokku, et kaardid jäävad nende kätte, sest pimedas ja rattal liikudes ma ilma prillideta niikuinii mitte muffigi ei näe ja nende kaardilugemisoskus on ka pisut parem (vist). Samas nüüd tagantjärgi tarkusena oleksime siiski võinud ühe komplekti kaarte endale võtta. Järgmine kord siis teame 😀
Peale pisukest bussisõitu maabusime Toolse linnuse juures - seal siis oligi see salapärane “start”
Foto: Aldis Toome
Alguseni veel aega oli, nii et uurisime veel kaarte, pikutasime murul ja nautisime ümbritsevat melu. Järjest toodi kaubikutega rattaid, aga mida polnud - olid meie rattad. Igaljuhul lubati, et õigeks ajaks on ka need olemas. Jagati valjuhäälselt veel viimaseid näpunäiteid, ( kõige kõvemini karjus Jõeste, et “Panna on vaja!” ) kutsuti tiimikaptenid träkkeri ja kontrollkaartide järgi ning tehti viimased pildid.
Pilt: Aldis Toome
Tiim nr:4 NoNiin-Präänikud
Ja siis antigi start proloogile, mis tähendas siis väikese kaardiga suundorienteerumist Toolse linnuses. Meil Andresega polnud halli aimugi, mida tegema peab, aga Tambet haaras kaardi ja Mihkel pani jooksu - me püüdsime lihtsalt kannul püsida 😂 Kõik tormlesid edasi-tagasi metsikult, palju puudu ei jäänud, et inimesed oleksid juba seal üksteist vigaseks jooksnud. Metsik risti-rästi tormlemine oli. Kui kõik punktid leitud ja piiksutatud võis võtta rattad ja teele asuda.
Pilt: Aldis Toome
Pilt: Aldis Toome
Hakkasime siis sõtkuma, loomulikult jäin mina kohe poistest maha, aga eks nad peavadki arvestama minu kiirusega. Ja ootama pidid nad mind niikuinii - rajaraamat ja kontrollkaardid olid minu käes ja liikuma pidime reeglite kohaselt koguaeg ikka koos. Esimesest punktist ei mäleta mitte midagi - sagimist palju ja kui ikkagi ise kaarti ei näe, siis mingit seost ka ei teki, et kus, mis oli või ei olnud. Edasi viis tee Kunda poole. Aastaid pole seda linna külastanud. Kunagi lapsena, kui isa veokajuht oli, siis oli tal marsruut-305 Rakvere-Kunda-Tartu, siis vurasin temaga seda ikka korduvalt kaasa ja kolasime erinevates kohtades ringi. Aga mitte mingit mälupilti mul Kundast ei ole, nii et peaks poistega tulema mäluvärskendustuurile. Juba enne kp2 oli meil segadus, et kus me siis täpselt asume ja kuhupoole minema peame, aga ega see kauaks nii ei jäänud, õige koht leitud uhasime edasi. Kaks järgmist punkti olid Kunda jõe ääres - oli juba piisavalt pime, aga kohad tundusid ägedad -näiteks hüdroelektrijaama tamm (
https://et.wikipedia.org/wiki/Kunda_h%C3%BCdroelektrijaam)
Pilt: Aldis Toome (Tambet Kp3 või Kp4 juures)
Ja no siis läks see tee ikka ulmeliselt sitaks - mäest alla, auk augus kinni, lipp lipi peal, lapp lapi peal - masendav. Ma ikka võtsin hoo väga maha. Vurasime mööda Lontova pargist, punkt oli “Valge maja” taga - Lontova poolmõis on olnud kunagi Londoni hotell ja nägi ööpimeduses päris võimas välja (
https://et.wikipedia.org/wiki/Lontova ).
Õhus heljus imelik lõhn. Mihkel tähendas, et haiseb karulaugu järgi - ja nii oligi, väidetavalt on selle karulaugu kunagi sinna istutanud viikingid.
Viikingeid me muidugi enam ei näinud, aga kirbe karulauguhaisu saatel pedaalisime mööda auklikku teed edasi. Kp6 - no paras võsakas punkt ei kusagil 😕. Edasi! Teed olid rattureid täis ja metsavahelised kruusakad tolmasid mehiselt. Kurk jäi suhteliselt kiirelt kibedaks sellest tolmu hammustamisest, aga eks see nii ongi, kui sa seal viimaste hulgas tiksud - siis see ees minev vägi keerutab kogu selle teetolmu üles ja sinu ülesanne on seda sisse hingata!
Kp7 - Ehalkivi (
https://et.wikipedia.org/wiki/Ehalkivi ) selle juurde polegi enne kunagi sattunud. Rada läks ees läbi 3m kõrguse pilliroo - võimas noh! Kivi juures oli vaja tiimipilt teha ja sellega kp võetuks märkida.
Edasi! Kp 8-9-10-11 jälle ei mingit aimu, kus või mis need olid ( kohati tundub, nagu poleks käinudki kuskil). Vahepeal fikseerisin ära, et ületasime Narva maantee Padaoru juures. Kp 12 Linnamäe juga (
https://et.wikipedia.org/wiki/Kohina_juga ) see vist oli see suhteliselt järsk mudarada kuskile sügavikku?!
Kp 13 - Pada mõisa taga (
https://et.wikipedia.org/wiki/Pada_m%C3%B5is ) esimese hooga panime valest väravast sisse, ots ringi ja ikka õigesse kohta. Ohsa, kui võimsad need varemed pimdas tundusid - massiivne suur hoone! Seda peab kindlasti kunagi valges vaatama tulema! Loomulikult olid edasiviivad normaalsed teed keelualad ja pressisime end mõisa tagant võssa, saime enam-vähem metsateele lõpuks. Kp14 - allikas (
https://et.wikipedia.org/wiki/Samma_allikad) vot see oli hoopis see järsk mudarada alla orgu allika juurde pimedas öös….allikas jäi pisut kõrvale , aga edasi oli vaja sealt ratastega laskuda oru põhja ja teiseltpoolt jälle üles - no andis seda ikka rühkida ⛰ Mehed olid nagu gentelmenid - võtsid mu ratta ja viisid ojast üle ning mäest üles veel kah - mina läksin kaks kätt taskus.
Oru teisel kaldal rühitakse edasi! (Kell 2.38 laupäeval)
Kp15 - mingi maja võsas, mille juures oli vaja teha pilt. Done! Kp16 - jumal teab, kus see kuusk oli, kuskil keset lagendikku ja heinapõldu - kaarutasime ratastega heina teistpidi ja otsisime õiget puud, lõpuks saime tähe kätte ja kontrollkaardile kirja. Vaikselt hakkas juba valgeks minema.
Kp 17-20 ( tipp, tipp, lohk, kallas) Halleluuja! Jätsime rattad tee äärde maha ja ronisime siis esimest tippu vallutama.
Boonusena oli see Ida-Virumaa kõrgeim looduslik koht! Uhke värk.
Surfasime seal edasi-tagsi, jättes rattad kord maha, kord vedades kaasa ja kõik need punktid ja tähed me kirja saime. Ragistasid seal teisedki. Edasi sai päris mõnusalt mööda asfalti mindud Sonda poole. Väsimust ei olnud, vahepeal kosutasime end kotis leiduvate pähklite, batoonide ja kommidega - kes mida siis valis. Sondas pidime leidma veetorni Kp21 Leitud! Ees ootas Kiviõli tuhamäele ronimine (KP22) - no ei kõlanud väga meeldivalt. Pisut panime õigest kohast sisse minekuga puusse ja kimasime esialgu edasi, aga õige ruttu saime aru, et vaja on ikkagi ots ringi keerata ja tagasi minna. Jätsime rattad alla mäejalamile - Tambet vedas poolele mäele ratta kaasa, et pärast saab kiiremini alla. No mina niikuinii poleks julgenud sealt alla kimada ja jätsin heaga ratta alla (pärast tuli välja, et sealt oli nii mõnigi kukkunud - keegi oli lausa arstiabi vajanud prillikildude eemaldamisel vm sellist). Lontisime sealt siis üles, kops oli koos ja see kõik võttis korralikult ähkima, aga lootust oli, et ülevalt on vähemalt ilus vaade, mis korvab kogu selle piina. Järgi jõudsid ka “Sääsehirmud” Lõpuks tipp paistis, vaated ikka ilmatuilusad.
Kui siit pilvepiirilt alla vaatan….üle tossava Virumaa….
Küll see tee tolmas mõnuga (varbad siiani kogu sellest tolmust ja mudast mustad, kell 5.44)
Alla lontisime koos Merlega, poisid ees. “Sääsehirmud” kimasid minema, meie jäime veel veidikeseks kohmima, aga saime meiegi liikuma. Esimese hooga keerasime valest teeotsast ära - nägime kaugemal ees “Sääsehirme” - aru ei saanud, mida nad seal tegid - kukkusid, oksendasid või pikutasid - tundus, et ajasid end just püsti, et ots ringi keerata (hiljem tuli välja, et olidki külje maha pannud ja nii kehvasti, et Jõestel jalg nüüd kipsis - aga saab ratastoolile valu anda ja sportlikku joont säilitada) Meie keerasime otsa ringi ja otsisime õiget teeotsa. Ees ootas “Küttejõu” kp-d 23-25 mingi totaalne jura. Jätsime rattad võssa ja tampisime mööda mudaradasid üles ja alla, edasi ja tagasi. Aga kätte me need punktid saime!
Kp26 varemetes, tolle majarämu ees külitasid kaks võistlejat ja tegid mõlemale silmale pisut und. Meie tegime tiiru ümber maja ja leidsime õige koha. Koos meiega hakkasid end ka kaasvõistlejad liigutama ja nende pisuke uni oli neile piisavalt jõudu andnud, nii et nad kimasid meist mööda ja rohkem me neid ei näinudki…
Nüüd siis kohustuslik silla ületus, Kp-27 mingis varemes ja jõudsimegi Aidu-Nõmme, kus ees ootas Andrese suurim hirm - ujumine üle karjääri 🏊 igaksjuhuks olime talle ostnud ka kummipiilu kaasa, et ikka kindlam oleks. Parklast saime kätte oma ujumiskotid, minul ei läinudki sealt midgai vaja, otsustasin, et ujun nii nagu olen, ei hakka riideid vahetama, pärast lihtsalt kuivad riided selga. Poisid kohmisid ja vahetasid midagi.
Mehed, ujumine algab - kotid sisse! Kell 9.20 laupäeval
Kuna ajaliselt oli paljudel päris kaua läinud, oli üks ujumispunktidest maha võetud - seega pääsesime ainult kahe ujumisega.
MIna tegelikult ootasin seda ujumist, natuke pelgasin, aga teadsin, et jaksan ja saan ujutud. Andres vist nii kindel polnud. Tühi kummipiilu kaelas väntasime ratastega TA1 poole, kust siis edasi punkte otsima minna. Vähendasime jalavaeva ja pressisime ratastega kp31 poole. Pekki, see rada läks ikka liiga järsuks - jätsime rattad maha ja jalutasime edasi, mina samal ajal puhusin kummipiilut täis. Punkt leitud, oli vaja järsakust alla saada, et üle ujumiseks parem koht otsida ja sobivalt läkski mingi tee alla, aga lõppes see kõige laiemas kohas, kust üle ujuda. Andres ei rõõmustanud. Egas midagi - kargasime vette. Vesi oli mõnusalt soe, samas jahutas siiski. Pisut uhmerdamist ja olime teisel kaldal, aga sealt kaldast oli ka üles vaja saada - kiviklibune püstloodis sein….no nelikveoga saime hakkama. Alla tulla pärast oli hullem, kivid hakkasid jala all jooksma ja väga üksteise järgi minna ei saanud, kui ei tahtnud kividega pihta saada. Poisid sumasid juba vees tagasi, kui ma alles kividel kolistasin. Andres mind järgi ei oodanudki - lollakas. Ma veel puhusin talle rõnga täis ja puha ja ta jätab mind üksi hulpima (pärast lasin veel ise. Ta kummipiilu tühjaks ka)…. Olgu pealegi. Ma jõudsin ise ka kaldale. Vaja oli veel TA juurest minna ja Kp30 ära tuua - no nii möödaminnes - õudne võsa ja räga jälle… Ma olen aru saanud, et Silver Eensaarele meeldivadki sellised võsad, varemed, orvandid kivihunnikud ja lohud, kuhu punkte toppida 😁 Pikka jorutamist ei teinud, võtsime TA-s juua ja vurasime uuesti riideid vahetama. Pikk tee oli veel minna. Ega see rattasadul liiga mugav enam ei tundunud, aga varianti polnud, tuli istuda ja sõtkuda.
Edasi Kohtla-Nõmme Kaevandusmuuseumi juurde - millegipärast arvas Tambet, et punkt on seal kõrval mäe otsas ja kihutasime ümber muuseumihoone mäe poole. Igaksjuhuks võtsin kontrollkaardi välja ja vaatasin punkti nime - “Tööstusmasin” ….noh, ots ringi ja seda massinat otsima. Peab ikka koguaeg kontrollima, mis ja kus - muidu taidled niisama ringi ja raiskad aega. Järg oli Kohtla-Järve käes, järgmised kaks punkti - otsida üles vagun ja seal juures pilt teha. Done!
Laupäeva hommikune Kohtla-Järve oli suhteliselt inimtühi. Meil oli vaja edasi rühkida, uus vehatusala ootas, vahepeale jäi veel üks “lohu” punkt. Ja siis juba tee Ontika poole ja varsti paistiski põllu servas vahetusala. Rattaid ja vahetusalakotte oli vaid mõned veel järgi jäänud - no olime ikkagi viimaste seas, mida oligi arvata, aga ega me seepärast kiirustama ei hakanud. Tegime endale Tactical Foodpack’i süüa, võtsime jalad lahti ja panime asjad päikese kätte tahenema.
Põõsa taga magas “Sääsehirm” Merle ja eemal lonkas ringi Tarvo - too hetk, kui me neid Kiviõlis ukerdamas nägime, oli neil kehvasti läinud ja nüüd siis Jõestel jalg alla nagu pakk ja edasi minekust ei saanud juttugi olla. Kahju lugu küll, et see nii neil siis lõppes.
Meie siiski toimetasime edasi, sõime ja puhkasime Jõeste pläkutamise saatel. Meile pakuti küll, et võime ratastega edasi Toilasse järgmisesse vahetusalasse sõita, aga see ei tundunud küll väga nagu plaani moodi ja sadulasse ka istuda ei tahtnud - kõndimine tundus hoopis parema liigutusena. Nii et pankrannik ootas!
Hiline hommikusöök, kell 11.20
Ülemäära me muidugi ei mökutanud (aga siiski läks 50minutit) korjasime kodinad kokku. Meil paluti järgmises punktis öelda, et oleme viimased, kes alla lähevad - ehk et peale meid kedagi Ontikalt alla rannikule ei tule.
Vahepeal tuleb ikka ilupilte ka teha!
Punktis inimesed juba ootasid meid - üks meist pidi siis köiega pangalt alla laskuma, teistele öeldi, et nüüd ronite mööda neid juurikaid alla ja seal on veel üks redel, millest siis veel omakorda tuleb alla ronida.
Viska juurikas käest ja võta mu sabast… (kell 12.00 laupäeval)
Tegelikult oli see päris järsk redel ja jõle kipakas ka
Alla ma igatahes sain
Loomulikult köieülesannet läks tegema Mihkel - kes tuli ilma probleemideta filigraanselt hüpeldes sealt järsakust alla. Edasi oli vaja suruda end veel sellest džunglist läbi alla rannale ja nägu Toila poole keerata - eksimisvõimlaust ei olnud - meri pidi jääma koguaeg vasakule, maa paremale…
Me Andresega oleme seda Ontika panka altpoolt näinud küll - kaks korda oleme osalenud Pankranniku jooksul (teisel korral suisa üldarvestuse teise kohaga lõpetanud). Teadsime, mida oodata - ebastabiilset kõndimist kividel ja liivas, erilist kiirust arendada ei saa, kui ei taha jalgu ära väänata. Mina olin juba ennetavalt oma hüpekad ära teipinud, no nii igaksjuhuks - ehk ikka on abiks, aga üritasin siiski ettevaatlikult minna. Päike lõõskas korralikult, kui üleval vahetusalas olime kahevahel, kas panna mütsid pähe või ei, siis no hea, et terve mõistus oli ikka säilinud ja mütsid peas, muidu oleks vist küll kuumarabandus oodanud. Hakkasime siis vaikselt minema hanereas. Kord meie Andresega eespool, kord Mihkel ja Tambet.
Mõned punktid olid vaja ka rannalt otsida või pildistada. Me Andresega arvasime küll, et vantsime lihtsalt selle ranniku läbi niikuinii oleme viimased ja olulist vahet pole, kas või millised punktid meil võetud on. Aga Tambet ja Mihkel olid järjekindlad ja nii me vähemalt open-raja punktid ära nokkisime. Kp38 puidust trepi käänak ja kp39 Valaste joa juures. Mihkel küll kangesti tahtis alasti joa tagant läbi kalpsata, aga mõtteks see vaid jäigi - ei hakanud sinna ronima, aga kohustuslik pilt sai siiski tehtud.
No see juga oli õige pisikeseks kuivanud.
Ega seal rannakividel koperdades väga ringi vaadata ei saanud - ainult enda jalge ette, et valida astumiseks õigeid kive. See monotoonne samm, üksluised kivid ja kõrvetav päike tõid une… olime selleks hetkeks teel olnud juba 15h ( ja üleval järjest ca 29h). Otsisin kotist mingi jõleda energiashoti - no tehakse ikka jäleda maitsega asju. Öäkkk. A pisut läks lihtsamaks. See shot muidugi käivitas kehas hoopis teised keemilised reaktsioonid ja kogu see sisse söödud kombo hakkas kõhus kahtlaselt urisema ja kolisema. Jäin poistest maha loodust, kive ja põõsaid imetlema…😁
Põõsad seest poolt ka vaadatud, hakkasin järgi lontima - olin neist omajagu maha jäänud. Ikka vaatasin enda jalge ette, et mitte midagi ära väänata ja kui poiste juurde jõudsin kükitasid nad kolmekesi ümber kivi….
…ümber sellise kivi
Ehmatasin päris ära ja esimese hooga ei saanud aru, mis juhtunud on - kes keda nüüd kiviga koksas või millest selline tüli lahti läks, et kivid mängu tulid. Andres hoidis peast kinni, sõrmedevahelt jooksis verd…. Selge, Andresel on midagi juhtunud. Juba olid nad jõudnud meie med.koti tagurpidi keerata (ometi kord on ka seda kotti vaja, mitte ei tassi niisama seda pauna kaasa) ja Mihkel oli sealt sidemerulli leidnud ning tohterdas nagu oskas. Tuli välja, et poisid polnud mitte riidu läinud ja kive loopinud vaid Andres oli mingi puu alt läbi roninud ja liialt vara pead tõstnud, ning otse oksa otsa puruks tõmmanud. Ega esialgu aru ei saanud, kui palju katki on - surus sidemelapi peale ja tõmbas mütsi pähe. Otsustasime, et vahetusalas vaatame, mis seis on. Hetkel jäi veri seisma ja midagi muud häda ei olnud.
Haavatud mees
Minna oli veel omajagu, päike lõõskas ja räigelt palav oli. Tegin vahepeal kaela ja pea vees märjaks, et pisut jahutada. Ootasime seda käänakut, et hakkaks nägema Toila randa ja sadamat. Kergemaks ei läinud. Õnneks uni oli taandunud. Lõpuks hakkas paistma rand ja inimesed, seal pidi olema veel viimane rannikupunkt. Ja nagu Silver ütles, on igal punktil mingi mõte või point, miks see punkt just seal on. Jaaaa…. See viimane kp42 oli tõesti minemist väärt - paljaid trullakaid mehi ja naisi nautis seal päiksevanne innukalt - ega nad meist välja ei teinud ja me neist ka mitte - oli tegu, et end kuidagi jahutada ja päikse käest varju saada. Otsustasime, et rannas teeme jäätise ja joogi pausi ja maandusime mingi putka laudade taha varju. Andres oleks kangesti külma õlut tahtnud, aga seda seal ei olnud, nii et leppis tomatimahlaga, teised võtsid jäätised. See pakkus pisutki leevendust sellele kuumale.
Näod ütlevad kõik!
Nautisime oma pisukest puhkehetke ja jäätist, aga mitte liiga pikalt, ees oli kohe ootamas kp43 - pilt K.Päts’i kuju juures ja TA3. Nii et tuli ikka oma kondid püsti ajada ja minema hakata. Õnneks tee oli Oru pargis tuttav ja kuju juurde saime ilusti - pildiklõps ka tehtud ja vahetusala poole punuma.
Härra Päts ootas kenasti (kell 16.40)
Kolm musketäri :)
Suhteliselt selge näoga veel
TA-s läks meil pisut üle tunni - poisid tahtsid jalad lahti võtta, pisut pikutada ja veekotte oli vaja ka täita. Samas pikutas veel üks tiim, kes tundus, et jättis võistluse sealkohal katki. Meil oli endiselt plaan võiduka lõpuni minna, saagu mis saab! Seal süüa ei pakutud, nii et nosisin enda kotist kummikomme - viga! Midagi soolast oleks pidanud ampsama, aga no ei tahtnud.
Mõte rattaselga istumisest ei tundunud väga ahvatlev, perse oli eelmisest sõidust veel hell, ka see palavus ei olnud hästi mõjunud ja taguots haudus mõnuga. Otsisime välja päästja-puudri ning käisime nagu tõelised daamid puuderdamas… aga loomulikult mitte nina 😆
Veetsime pisut üle tunni TA-s, aga tegelikult oli vaja hakata liikuma. Korjasime oma kodinad kokku ja sõit algas - tee oli tuttav, paar aastat tagasi tegime just samas kandis oma rattamatka ja Voka, kus oli järgmine punkt oli meil ka tookord teekonnal.
Voka Kp44 võetud oli suhteliselt tuim minek pikalt mööda kruusa. Kurat, mul hakkas jõud otsa saama, poisid kimasid ees liiga kiirelt, mul kõhus keeras ja kurgus iiveldas - ju nendest kummikommidest, mis vahetusalas nii hästi maitsesid. Hüüdsin Andrest, et ma pean seisma jääma ja hetkeks puhkama ning midagi soolast sööma. Õnneks jäid kõik seisma ja tegimegi pisukese pausi - aru ei saanud, mida keha tahtis, kas kõhu lahti lüüa või oksendada - terve sisikond keeras, suhteliselt ilge oli olla. Mingit vorsti või juustu siis nosisime ja vaikselt hakkas jõud tagasi tulema ja saime edasi minna. Selles osas me ikka arvestasime teineteisega, et kõik ikkagi ootasid ja kuulasid kui oli vaja. Ega muidugi poisid välja ei näidanud, et neil väsimust või valu kuskil oli - mehed ikkagi. Ja eks ma ka püüdsin olla viisakas ja mitte väga pidur ja vingats olla.
Lihtsalt pikk tuim kruusal minemine, julm - perse valutas sellest põrutamisest, aga kui väga sadulal ei liigutanud, siis kannatas minna. Otsisin välja ka mikrofiibrist rätiku, mille kokku lappisin ja sadulale pehmenduseks panin - aitas küll. (Vahepeal viskasime kõik, peale Tambeti ikka ühed ibukad ka sisse, et noh leevendab erinevaid vaevuseid) Kp 45, tehtud! Edasi Viivikonna, ka seal olime mõned aastad tagasi ratastega olnud. Leidsime nii varemed, kooli kui ka kollase suvilaköksi. (KP46-47-48) Kuskil seal Viivikonna keskel oli Maris (Tambeti abikaasa) meid üles otsinud koos Antanase ja Marelliga, rääkisime pisut juttu - nemad uskusid meisse ja meie jõudmisesse lõppu! Hea, et kellelgi usk säilinud oli. Aga pikka juttu polnud, tuli uuesti tagumikule valu anda ja edasi sõtkuda. Ees ootas Kurtna järvestik ja vahetusala, aga enne oli vaja leida mõned punktid karjääris.
Jällegi tuttavad teed rattamatkalt, head sellised persepõrutajad. Kp49 - Suur auk! No see oli tõesti suur auk. Jätsime rattad mäe alla ja vantsisime üles - tiirutasime seal tükk aega. Punkt leitud, läks vaja kotkasilmi, et näha tähte tähisel, mis vaja kirja panna. Tagasiteel rataste juurde tegin mõned lillepildid ka, sest midagi ilusat peab ju ometi ka olema.
Tagasihoidlik õieke
Ja jälle oli vaja karjääriteid mõõta ja otsida üles torustik ja sellel Kp50. No on aga kaevatud me maal, suu oli jälle teetolmu täis ja kurk sellest kibe. Lõputud karjäärid ja põnevad vaated, ronimine üles ja laskumine alla.
Juba on näos pisut väsimust (teel olnud 22h)
Teel olime selleks ajaks olnud juba 22h (ärkvel 36h). Kütsime aga edasi, kui oli ees kohustuslik teepunkt, mille pidime läbima….pekki, mingi jõgi, kivisepõhjaga - noh, Mihkel sõitis rattal sealt läbi, Tambet talle järgi, siis läks Andres….aga mina?! Johhaidiii, ma raudselt viskan end seal koos rattaga külili. Samas ei tundunud väga tore, sealt ka jalgu märjaks tehes läbi jalutada. Nii siis, võtsin hoogu ja sõitsin sealt läbi 😀külili ei kukkunudki ja olin õnnelikult teiselpool. Ise olin küll ikka väga rahul.
Kell on 21.11 laupäeval
No vedas ikka, mulle tavaliselt sellised asjad ei meeldi - rattaga sõidetakse ikka ilusal siledal maal, mitte kividel läbi jõe, aga no paremad palad olid veel ees - Kurtna järvestik. Ka seal olime varasemalt olnud ratastega. Kohati tundusid teed tuttavad, siis jälle täiesti võõrad. Enne Kp51 olime pisut eksinud ja ei suutnud end kaardil õigesse kohta panna, sõitsime edasi-tagasi, vaatasime kaarti ja teid - lõpuks sai Tambet aru, millisel ristmikul oleme ja saime punkti poole sõita. Oma üllatuseks nägime samas veel ühte Expedition tiimi - arvasime, et oleme täiesti üksi ja viimased. Tuli välja, et nad olid ühe tiimiliikme ära kaotanud kuskile. Sõitsid seal edasi-tagasi ja hõikusid. Meie jäime kaeviku punkti otsima. Leidsime!
Järgnev punkti nimi “kukeseene singel” kõlas intrigeerivalt - ma nüüd tean küll, mida metsas see “singel” tähendab - ei see ei ole laul, mida keegi seal laulab, see on midagi hoopis muud, mis mulle ei meeldi. Aga teha polnud midagi ja proovisin seal kitsal metsarajal poistega sammu pidada, viimane olin niikuinii.
Näod ei ole enam väga entusiastlikud, Kp52
Nüüd oli tee ainult otse vahetusalasse TA4 - ees ootas jalgsietapp läbi raba, pimedas…. Andsime pedaalidele peale ja sõtkusime edasi - issand need rõvadad lahtise väikese kruusaga metsavaheteed….need võiks olemata olla. Jaks hakkas jälle otsa saama ja väga ei tahtnud ja ei julgenud seal vajutada, vahepeal jäi Mihkel mu seljataha sõitma - no ei meeldi mulle, kui keegi mulle kuklasse hingab. Käskisin tal ette minna ja vurasin rahulikult viimasena vahetusalasse. Maris juba ootas seal, et meid ikka ergutada, aga mina teda esimese hooga üldse tähele ei pannudki. Vahetusalas oli paar Expedition-tiimi veel ka (täielik üllatus) võtsime rahulikult, tegime Tacticali süüa, rääkisime juttu ja puhkasime. Soolakurk ja grillvorst maitsesid ekstrahästi. Kuulsime erinevaid jutte, mis rajal kõik on juhtunud ja mitte juhtunud - kes oli rappa kellegi ära kaotanud ja maha jätnud, kes end katki kukkunud, kes jalgsi osa üldse vahele jätnud ja otse kanuu vahetusse lasknud end viia, kes kanuuga Vene piiri ületanud ja nüüd trahv soolas… Me eriti ei lasknud end nendest juttudest häirida, võtsime vaid teadmiseks, et tuleb rahulikult võtta ja ikka edasi minna. Ka innustati meid kohapeal ikka ise edasi minema, et küll nad kõik ikka finišis ära ootavad (oleks nad vaid teadnud, kui kaua meil selleka aega läheb, oleks nad meid vist väevõimuga autosse toppinud ja otse kanuu etapile või lõppu ära viinud).
Tambet oli kindel et tema tahab nüüd pisut magada, no nii 15-20minutit ja keeras Marise autosse külili. Me Andresega viskasime end mingi võistlusplakati peale külili, varsti maabus meie kõrval ka Mihkel. Kõigepealt hakkas vaikselt Andres nohisema, siis Mihkel norskama ja minul ei tulnud unest eriti midagi välja - sellises poolunelevas tardunud olekus kuulasin ümbritsevat suminat ja jutte, kui juba oli vaja end üles ajada. Ega see lihtne polnud. Jälle oli käes uus öö ja väljas kottpime ja meie pidime siis suunduma kuskile rappa ja orienteeruma mittemillegi järgi laugaste vahel punktideni…. Läbi oli saamas 26-võistlustund, vahetusalas raiskasime ilmselgelt liiga palju aega. Kotid selga ja uuesti minekule saagu, mis saab.
Vahetusalasse jõudes oli veel valge
Lahkudes juba kottpime
Jube targalt uurivad kõik kaarti, nagu saaks aru, kuhu minema peab!
Ees ootas tundmatus ja sumpamine rabas, seal pidi olema palju sellist õõtsuvat maad, millel pikalt seista ei saa ja eks ikka ole kõige mõistlikum sinna ju öösel minna. Lootsime (lootus on see lollide pärusmaa) et ehk saame rabast kiirelt läbi ja oleme kanuus DarkZone’i lõppedes, sest Narva jõel oli keelatud viibida kella 23.00-3.30ni, siis pidid olema kõik kaldal ja paigal. Paljud tiimid olidki jäänud kanuuetapi algusesse öömajale, et kohe kui keeld läbi saab mõlama hakata. Esiotsal läks õnneks ja jõudsid ilusti kanuuetapist läbi.
Liikuma saime ca 00.10 paiku ja kas me tõesti arvasime, et kihutame läbi raba kolme tunniga?? Lollakad, ma ütlen. Esimene proovikivi oli juba õigest kohast rappa sisse minemine, aga enam-vähem meil see siiski õnnestus. Kõigepealt oli vaja end raiuda läbi totaalse võseriku - seal vist polnud elus ühtegi inimest enne käinud - selline räga ja võpsik. Tundus, et Tambetit kiusas siiski väsimus, sest pidevalt ta koperdas, jäi kuskile okstesse kinni ja boonusena sai mingi oksaga piki silmi, nii et veri väljas. Õnneks olid tal prillid ees ja oks otse silma ei läinud ja hea muidugi, et prillid terveks jäid. Kirusime ja vandusime seal pimedas, kui kuradi ohtlik seal ikka rapsida on, aga pressisime end siiski visalt edasi. Lõpuks hakkas see rägastik hõrenema ja oli aru saada, et oleme kohe rabas.
Tambet ja kaart…öös (kell on 2.15)
Eks seal pimedas oli ikka keeruline aru saada, kus sa täpselt oled ja kuhu minema pead. Üritasime suuna võtta punktide poole (Kp53A ja 54), aga no ei õnnestunud seda õiget kohta leida, kobamisi saime kätte hoopis Open-raja punkti 53B. Öine raba on äge - pimedas täiesti vaikne, sams siis hakkavad kuskil konnad häält tegema ja no see hääl on ikka uhke….selline jäme ja tume krooooks…need konnad olid vist oma poole meetrise läbimõõduga, et nii jamedat hääält teha ja neid konnasid oli seal palju… Kp54 sihiristis saime ikkagi kätte ja no vahel siiski võiksid poisid mind ka uskuda - ma juba enne ütlesin, et siht on siin ja näha, aga no nad ei olnud päris kindel, millisel sihil oleme ja jorisesid seal midagi, et see pole ikka see. Tegelikult ikkagi oli õige siht ja õige punkt. Kp55 - mitte midagi ei mäleta, kus see oli :) Edasi sumasime jälle rappa sisse asimuudiga suurele järvele, kus Kp56A pidi olema. Minu meelest olime sumanud juba ilmatuma kaua. Ja seda rabajärve ei tulnud ja ei tulnud. Vaikselt hakkas koitma…
Õõtsuv pinnas…
Kell on 3.44 hommikul
Lõpuks tuli see järv ja see punkt ja saime edasi kahlata ja õõtsuda - Nagu ma juba varasemalt olen öelnud, siis enam ei karda ma mingit sood ega raba. Jälgid, kuhu sa astud ja saad igaltpoolt läbi ja üle. Vahepeal tegime väikese puhkuse ja igaüks otsis kuivema koha, kuhu tagumik toetada - jalad olid väsinud. Mihkel ja Tambet jäid hetkega magama - tegimegi siis 5minutit mõlemale silmale. Aga liiga kauaks jääda ei saanud. Otsustasime, et Kp57A ja 58A me otsima ei lähe kuna olime aega juba niigi palju raisanud. Võtsime suuna otse Kp59 peale. See raba oli lõ-pu-tu…sa lähed ja lähed ja õõtsik vaheldub puhmastega ja veel ja veel ja veel ja see ei saagi otsa. Lõpuks hakkas raba läbi saama ja arvasime, et Kp59 tuleb nüüd kiirelt….ja siis läksime me omadega täiesti perse. Olime tegelikult selle sihi juures ja nägime õiget kohta, aga ju väsimus oli teinud kaine mõistusega oma töö ja arvasime, et oleme veel liiga kaugel õigest sihist. Kraav ju oli, mis olema pidi, ronisime sellest kraavist vist 6korda üle - küll ühele ja küll teisele poole, ragistasime edasi ja tagasi, masendav räga ja võsa ja jura. Vaikselt hakkas kopp ette saama sellest edasi-tagasi undamisest. Tambet ja Mihkel enam aru ei saanud, kus me täpselt oleme. Pressisime mingist võpsikust läbi ja jube märjaks läks jalgealune, pilliroog kerkis ette ja aru oli saada, et mingi jõgi oli ees ( Poruni jõgi) mina oleks olnud valmis sealt otse edasi pressima, teised arvasid, et liiga märjaks ja sopaseks läheb. Ma ei saanud aru, miks me ei võiks pisut edasi alla pressida, sest tundus, et siis oleksime jõudnud otse sellele teele, mis vahetusalasse viiks, aga teised sellega nõus ei olnud, et nemad ikka ei tea täpselt, kus me oleme ja kuhu välja jõuame…no olgu nii. Eks me kõik olime väsinud ja kirusime mõttes kogu seda võpsikut, aga välja keegi midagi ei näidanud. Lõpuks vaatasime, et oleme nii ummikusse end ajanud, et ise sealt välja niipea ei saa ja otsisime välja oma nupuka hädaabi telefoni ning valisime korraldajate numbri. Uurisime nendelt enda asukohta Kp59 suhtes, et teaks kuhupoole minema hakata. Suund käes, lohistasime end tagasi selle sihi ja kraavi juurde kus u.1,5h tagasi olime ja läksime siis kenasti mööda õiget rada. Küllap kõik olid väsinud, aga keegi ei vingunud ja seda fustratsiooni välja ei näidanud - olime lihtsalt vait ja kõmpisime edasi.
Kell on 7.56 pühapäeva hommikul, ärkvel olnud juba 48h järjest
Tempo jäi kole aeglaseks, me Andresega tahtsime kiiremini minna, aga Tambetil olid jalad villis ja valusad ning kiiremini minna ei saanud. Pakkusin talle enda tosse - meil ühekaliibriga jalg ja mul head laia liistuga tossud. Esimene kord kui pakkusin, ta neid ei tahnud - nüüd aga küll. Vahetus võttis pisut aega ja ehk said ta jalad ikka pisut leevendust. Samas ka kanuus saavad jalad puhata. Olime välja mõelnud, et kanuu alguses uurime variante, et kas rattaid saaks juba kanuu lõpust võtta, et jalgsietapp vahele jätta ja ratastega lõpuni minna. Uus raba tundus olevat liiga karm ja juttude järgi see nii oligi - läbipaistmatu pilliroo ja sodiga raba, kus ka karmimad mehed pikemalt aega veetsid. Teele jäid veel Kp60 ja 61. No seda kuuekümneesimest mina sealt paljandilt ei leidnud - vahi palju sa vahid 🔍 sinna see täht meist jäigi. Õnneks hakkas paistma kanuu-vahetusala.
Saabumine TA5-te, pilt Annikilt
Seal olid valves Leivo Sepp - kes miskipärast tõmbas tossud jalga ja pani jooksu ning Anniki. No Annikit me ju tunneme küll - saime talt uuemaid uudiseid rajalt, leiget suppi - mida kõht just ootas ja veidi veel ergutust ikka edasi minekuks. Ja esimene jutt muidugi, millega Anniki tuli oli see, et peale kanuu lõppu ootavad meid rattad ja võime otse finišisse sõita - selle lahtioleku aega oli edasi lükatud kuni kella 16ni. Mihkel koukis välja oma magamiskoti ja puges sinna pisukeseks ajaks magama, me sättisime niisama asju siis vahepeal. Jorutasime ca 50minutit seal vahetuses, aga lõpuks oli vaja ikkagi minema hakata. Ronisin paljajalu kanuusse, et jalad saaksid õhku ja pisut kuivada - kogu selle raba ja niiskete tossude peale olid varbad ja tallanahk krimpsus ja kortsus nagu vanainimesel. Algas monotoonne mõlamine ja kindlalt pidi hoidma vasakule poole kallast ning jälgima oranže poisid e. Eesti-Vene riigipiiri - keegi oli juba piiri rikkunud ja neil oli piirivalvega jutuajamised olnud ning trahvid kirjas. Seda me igaljuhul ei soovinud.
Tambet ja MIhkel panid kohe ugama ja said meist eest ära pisut. Eks nad ole kanuuga sõitu harjutanud koos ja kaks meest on mõlamises igaljuhul tugevamad kui naine-mees kanuu, eriti kui sel naisel on käte asemel keeduspagetid, mis mõlada ei jaksa. Eks ma ju andsin siiski endast parima ja aerutasin, kuis jaksasin. Nad said aru, et peavad tempot pisut maha laskma ja me jõudsime siiski neile järgi.
Kõik jõelt võetavad punktid võtsime ära Kp62, 64 ja 65. Kp 63 oleksime pidanud mööda jõge kanuuga ülesvoolu minema ja siis jalgsi veel kõmpima - tundus liiga ajamahukas ja loobusime.
Uni murrab täiega (kell on 10.09 pühapäeval - üleval ca 50h)
Issand see kuradi tuim loksumine, vee solin ja aerutamine oli nii igav, et uni hakkas metsikult murdma. Iga silmapilgutus oli pikk ja tundus, et igal sellisel pilgutusel tegelikult juba magasin. Käed käisid ja aerudega vehkisin, aga vahepeal ehmatasin iseenda vaikse norsatuse peale üles ja sain aru, et olin hetke ikkagi maganud. Tambet ja Mihkel uhmerdasid meist eemal. Ütlesin Andresele, et ma pean magama, ma lihtsalt ei jaksa enam silmi lahti hoida - ta nagu pisut solvus või vihastas, et noh eks sa siis maga kui väga vaja on. Aga kange nagu ma olen, siis sellise ütluse peale ma muidugi ei hakanud magama seal. Punnitasin edasi. Silmad pilkusid endiselt aegluubis ja vist iga pilgutus oli kui väike uni. Mul ei ole mitte kunagi sellist väsimust ja und olnud - otsisin kotist, kas on energiashotti - ei leidnud, võtsin siis šokolaadi, et ehk annab see pisut ergutust. Mitte midagi. Õudne - tundus, et silmad on nagu hiirev…d pilukil….karm raisk, aga jonni ka ei jätnud ja üritasin unega võideldes edasi aerutada. Mina ei olnud üheski vahetusalas magada saanud, poisid olid kes rohkem, kes vähem siiski silma kinni saanud. Olin Andrese peale vihane, et ta magada mul ei lubanud ja sellepärast, et mulle tundus koguaeg, et meie kanuunina on just nende piiripoide poole ja koguaeg tüürime aga neile lähemale. Kiristasin endaette hambaid ja mõttes needsin kõiki maapõhja. Mingi hetk jäid Tambet ja Mihkel meist pisut maha, siis Andres ütles, et noh, tee oma uni siis….seda polnud vaja kaks korda öelda - panin aeru risti üle kanuu ja toetasin pea kätele - ma vist magasin hetkega. Ehmatasin millegi peale üles - olin maganud max 10 minutit, aga sellest piisas, et uus energia sisse tuleks, silmad läksid lahti ja jaks oli tagasi - polnudki rohkem vaja!
Mõlasime edasi koos. Jõel ja jõe ääres oli kalamehi paatidega ja ilma, aga neist me välja ei teinud. Meie eesmärk oli jõuda vahetusalasse ja lõppu. Ühe pilliroosaarekese ääres seisis jälle mingi veesõiduk, inimesed sees - no kalamehed, kes muud… aga seekord viipasid ja hõikasid kaks meest meid enda juurde… piirivalve!!! Ja nad kontrollisidki meie dokumente - ulatasime aerul oma id-kaardid, väga põhjalikult vaadati ja loeti neid mõlemalt poolt, uuriti, kas meil telefon hädaolukorraks on ja ütlesid, et leviga võivad kehvad lood olla, soovisid head päeva ja lasid meil minna. Uhhh..pisut võttis värina ikka sisse.
Enam palju ei olnud jäänud, kõige kitsam piiriäärne koht, piirivalvetorn ja siis juba olekski tulnud päästev kanal vahetusalasse. Üks punkt veel enne seda, KP66. Meil ju Andresega endiselt kaarti ei olnud ja nii me ootasime Tambetit ja Mihklit, kes olid pisut maha jäänud - ma saan aru küll miks. Kui nad järgi jõudsid piirivalvetorni juurde, siis see pilt neist, mis avanes oli pisut naljakas, samas veidi hirmutav ka. Mihklil käed käisid ja aer sõudis, aga ise “nokkis” seal aeru taga, pea käis küll, taha kuklasse, küll ette rinnale - norskamist õnneks ei kuulnud ja ega Tambeti seis parem ei olnud - keerutas kaarti käes ja jorises, et me peame ikka tagasi mõlama, et sõitsime kindlasti mööda sellest kohast, kust sisse keerata… no ma ei tea. Võtsime kaardi enda kätte ja vaatasin sellele otsa, sain aru, kus oleme ja et on vaja edasi minna, ega nemad ei uskunud, jaurasid ainult vastu, et peame tagasi minema. Täiesti mõttetu oli nendega vaielda, nad olid väsimusest ikka nii lukus, et me ei osanud muud teha, kui nad sinna piirivalvetorni juurde jorisema ja tukkuma jätta ja ise edasi aerutada, et vaadata, kus see õige koht on. Otsustasime, et läheme edasi ja kui leiame koha, kust sisse vaja keerata, tuleme tagasi ja juhatame nad õigele teele, et las niikaua magavad. Aerutasime siis edasi, kaldal olid juba suvilad ja inimesed tundsid elust mõnu ning grillisid ja olesklesid niisama. Üks seltskond hõikuski meile, et minge aga pisut veel edasi ja sealt keerake. Vaatasime seljataha ja nägime, et ka Mihkel ja Tambet oli end jälle leidnud ja aerutasid edasi meile järgi. Siis oli vaja vastu voolu summida kuni vahetusalani - seal lõpus suutsime ka ikkagi valest jõeharust sisse keerata, ronisime kanuust välja ja vaatasime, et seal vist oli teisigi, kes valesti tulnud. Aga ega sa kanuud ikka üle aia ei tõsta, olime sunnitud uuesti need vette lohistama ja väikse kaarega ringi sõitma. Olime viimased, keda seal vahetusalas oodati. Vaatasime, et alla kahe tunni on finiši lõpuni aega. Tegime vahetusalas imekiirelt - vist 12minutiga olime riided vahetanud, tossud jalas ja hüppasime rataste selga. Pidime 1,5h jõudma Narva. Andsime pedaalidele tuld nagu jaksasime - ei ühtegi punkti, ainult otse lõppu. Korra küll jutt oli, et Kp75 lähme ja võtame veel, aga aeg surus selga ja võtmata see jäi. Peas oli ainult mõte, et nüüd peab jaksama ja tuleb kiirust hoida - Tambet tegi tempot, mina pressisin järgi, taga tulid Andres ja Mihkel. Pikad sirged kilomeetrid ja Narva paistis. Linnas tegime millegipärast veel veidra ringi ja lähenesime finišile hoopis teiselt poolt nii, et oli vaja linnuse mäest alla sõita - selline lollakas peenike libamisi rada… väsimusega hea minna ju. Tambet ja Mihkel sõitsid ees alla, me ANdresega jäime vähekeseks toppama sinna üles. Mingi venevanamees seletas meile, et minge aga siit alla ja seal all on teisuguseid veel, minge, minge. Sellise lolli poolkallaku peal on mul ikka keeruline sadulasse saada, vanamees seletas midagi, Andres ka vist midagi ütles seljatagant. Sain rattaselga ja kogu selle vanamehe sõnademulina saatel hakkas hoog vist liiga kiireks minema, vajutasin pidurid blokki… ja sain aru, et olin liiga kiirelt ja järsult esipidurit vajutanud….fack…enam ei olnud midagi teha - kõik käis nagu aegluubis…tundsin kuidas tagumine ratas tõuseb ja mina üle lenksu lendan - litaki kõhuli ratta ette ja ratas piki kiivrit kolakaga mulle selga. Aru ei saanud täpselt, mis juhtus, ajasin end püsti, valus ei olnud kuskilt - järelikult kondid terved. Väike värin jalas, ronisin uuesti sadulasse ja sain sealt kenasti alla. Ma ei tea, kuidas see kukkumine Andresele paistis, mida vanamees mõtles või kas keegi seda alt ka nägi - igaljuhul “tore” on ikka 100m enne finišit veel kolakat panna. Aga lõpuks ma sealt mäest alla sain Andres kannul, Mihkel ja Tambet ootasid ning saimegi läbi finišilindi sõita, mis meile ette tõmmati. NO lõpuks sai see kõik siis läbi. Lõpetasime 15.50! Väsinult, aga õnnelikult! Saime medalid, kallistused ja käepigistused. Küsisime ja saime endale jätta ka võistlussärgid - selle löön vist küll kuskile seinale näitamiseks 😁
Lõpp, läbi, finito
Kokku olime liikumises 41h20minutit (järjest üleval 57h, mina viieminutilise unega). Lõpetasime viimaste hapupiimastena, aga siiski lõpetasime! Riidu ei läinud, ei jorisenud ja tujutsenud. Saime hakkama une, ilma ja väsimusega. Mis siis, et viimased, oleme me ikkagi tugevad, et jaksasime nii kaua rajal olla.
Maris oli lõpus ootamas ning Sass oli ka kohal, et meid koju sõidutada. Ta sai kohe hakata meie asjadega tegelema - rattaid pesta, varustusekaste autosse viia jne. Meie pisut muljetasime ja läksime siis pessu, et puhtad riided selga tõmmata. Huvitaval kombel, ei olnud metsikut und ega väsimust, täiesti okei olemine oli. Maris oli ostnud meile kõigile hamburgerid - pekki kui hästi see maitses. Näha oli, et kõik olid väsinud - nii meie, kui ka korraldajad, sest ega nemadki polnud palju rohkem ju maganud, kui meie. Teel koju Andres magas vist enamuse teest, mina kuidagi katkendlikult. Kodus oli sõbranna Mari käinud ja teinud meile söögi valmis - lappisin siiski asjad lahti ja kõige sitasemad riided läksid kohe masinasse - muidu oleks meile vist keemiareostusgrupp kutsutud selle haisu peale. Andres sõi ja kobis varem magama, ta vaeseke pidi esmaspäeva hommikul tööle minema, mina sain magada.
Olulisi kehalisi probleeme ei olnudki. Pisut andsid tunda hüpekad ja olid veidi paistes pahkluud, kannaküljel kaks villi, mis vajasid veidi ravi ja muud ei midagi - isegi trepist polnud valus käia - vähe vist pingutasime. Aga seda magamatust annab kehast välja saada - esmaspäev möödus nagu vati sees, veidralt ning und jagub siiani.
Need võistlussärgid juba on midagi, mida näidata :)
Kukkumise jälgi nägin hiljem - ratta esituli oli puruks ja miskit veel kas pidurikangi või käiguvahetiga, mõlemal kintsul arvestatav sinikas, vasak küünarnukk kah sinine, pisut sai põrutada ka kael ja kõri - selline tunne nagu oleks algamas angiin ja kurk on paistes - õnneks see leevenes juba samal õhtul peale jäätise söömist ja järgmisel päeval ei olnud enam midagi. Tundub, et see oli siiski õnnelik kukkumine, et suuremat viga ei saanud ja tissid vist pehmendasid maandumist (hea kui on, mille peale maanduda ikka 😆).
Epiloog
Igal aastal me lubame, et nüüd on viimane kord ja rohkem ei lähe, aga ikka oleme jälle stardis ja finišis…Legendid…nagu ütleb Silver. Mis järgmisel aastal saab… eks ole näha. Kuidagi imelik oleks, kui ei läheks, aga midagi lubama ka veel ei hakka…
P.S. Tehke ikka asju, mis on veidi raamidest väljas, pange proovile oma vaim ja keha, nautige loodust ja olemist, tähtis ei ole olla esimene, tähtis on olla rahul….
Ma tänan oma tiimikaaslasi, et nad olid nõus jälle minu tahtmistele alluma ja minuga koos metsa tulema, nad kannatasid vaikides kogu selle jama ära ja olid pärast veel rahul ka 😁 Kõik täpikese jälgijad ja kaasaelajad - kummardus teile - kõrvalt jälgida samamoodi magamata on vist isegi hullem, kui see, kui sa ise seal parasjagu müttad! Aitäh korraldajatele sellist üritust tegemast ja ka neid viimaseid ootamast - me võib-olla tuleme ikka veel viimasteks töllerdama rajale…võib-olla…
