Kokk ( Mihkel ) läks laulupeole ja nii me siis seekord läksime kolmekesi - mina, Andres ja Tambet Expedition Estoniale… minek oli igatahes kindel juba sügisel ja kuupäevad said kalendrisse kirja. Märtsis saime Andresega sõpradelt pulmakutse, mida juba ammu olime oodanud, aga vaadates nüüd toimumise aega, tekkis küll väike paanika - 30.06.23, kell 17.00! Aga me peaks siis ju hoopis Viljandi poole sõitma, et stardis olla?! 😳 Kui esialgu tundus kahe asja ühendamine mission impossible, siis pisut rahulikult mõeldes ja logistikat plaanides sai selgeks, et jõuame nii pulma, kui starti.
Asjad said päev varem kõik valmis pakitud ja pandud - ilmselgelt jälle kõike liiga palju 😂 aga iial ei tea, mida vaja võib minna või mille järgi isu tekib. Taustajõuna astusid seekord koos teele Tambeti kaasa Maris ja meie sõbranna Mari - Tiim M&M!
Reede hommikul alustasin käiku juuksurisse, et saada mingi kabedam pats pähe, mis sobiks esialgu pulma minekuks ning siis laukas rullimiseks - 15.45 start pulma - seal vist küll vaatasid inimesed imelikult, kui rattad autokatusel kohale veeresime. Teadsime, et hiljemalt 19.10 peame istuma autosse ja Viljandi poole sõitma hakkma. Lootsime, et ehk ikka jõuame enne pisutki süüa pulmalauas. Pruutpaar oli ilus, tervitusjook maitses hästi, õnnitlused-kallistused, pildid, mõni mäng - kõik oli nii ilus ja tegelikult oleks ju tahtnud korralikult pidu nautida…
Aeg tiksus meie kahjuks….tundus, et siiski jääme söömata….aga õnneks mitte - peale väikest jalutuskäiku pulmarongis oligi lauda istumise aeg. Söök maitses imehea - meie laudkond vaatas vist küll pisut veidralt, kuidas me kiirustades söögi sisse ahmisime ja 19.06 tõusime lauast, soovisime pruutpaarile toredat peojätku, tegime veel viimase pildi fotopeegli ees ja istusime autosse - maha jäi ainult teetolm. 💨
2h hiljem veeresime Viljandi Sõudebaasi parklasse - Tambet oli juba kohal ja meie võistlusmaterjalid välja võtnud - kaardipakk oli mehine - 11kaarti, pluss mõned lisakaardid täpsustuseks! Meie vahetasime kibekiirelt riided, Andres sättis rattad korda ja siis juba oligi vaja ronida Lossimägedesse starti.
Seekord olid ka Heiko-Marika kohal ja võistlesid ARWS-i arvestuses tiiminimega “Mürsk Tuules”! No neil oli juba alguses pilk fokusseeritud kaugusesse ja minekule - nagu autopiloodil - ei olnud neil aega eriti sõnakestki rääkida!
Meil läks ikka pisut kiireks sättimisega, nii et ma ei jõudnud, ei kaartidega tutvuda, kontrollkaarte vaadata, ega legendi lugeda 😕 Pidime esialgu usaldama Tambetit.
Lossimägedes oli siis proloog nagu eelmisel aastal Toolse linnuses - vaja oli otsida 5punktitähist ja kontrollkaardile kirja panna tähed - EESTI sai kokku! Siis jooksuga alla sõudebaasi ja rattale. See algus on alati selline, et aju vist ei suuda kohe kohaneda sellega, et peaks kaarti vaatama - üldse ei saa aru, kus sa kaardil asud ja kuhupoole minema pead. Mingi hetk muidugi pea selgineb ja tekib arusaam asjadest 😇
Esimesena oli kohe rajal teepunkt, millest kohustuslik läbi minna - asus see Tactical Foodpacki tehase ees ja seal oli tehtud heinarullidest takistusrada, millest kogu tiim koos ratastega pidi üle minema - õnneks mitte rattal sõites 😁Sinna tekkis korralik järjekord ja kuulda oli pisukest nurinat. Aga saigi hetkeks rahuneda. Andres ja Tambet aitasid mind üle heinarullide, sest käed on mul endiselt nagu keedumakaronid pehmed 😊rattad tõstsime üksteise jõul kah üle - sealt siis edasi juba rajale!
KP6 esimene punkt rajal - Heimtali viinaköök - pagan kui ilus maja see on - tollega koos oli vaja teha siis tiimipilt! Tehtud - edasi! Tee keeras metsarajale, tõus oli korralik ja metsa all oli juba kottpime. Üritasime sõita, aga vahepeal lükkasime juba ratast kõrval, kops oli koos. Äkki keegi ütleb “Tere Teile!” - keegi teietab pilkases pimeduses 😀 Teietaja pealambi valgusvihk pimestab, nii et ei näe mitte midagi, kes see on? Väljendasin oma ilmselget segadust ja siis sain teada, et tegu Silviaga, kellega me Tartust Tallinna kaks aastat tagasi ExpEst-il kulgesime! Hull tüdruk - üksi rajal jälle!
KP7-8-9 raja hargnemine-allikas-lohk - No mitte mingit mälestust neist ei ole 🙈a ju nad seal ikka olid, sest tähed me kaardile saime.
KP10 Loodipõrgu allikas ( https://et.wikipedia.org/wiki/Paistu_ürgorg) Seal oleme me korduvalt käinud! Rajameister Silverile ikka meeldib meid kõiki Põrgusse saata - nii ühe eelneva ExpEst raames, kui Taliharja Vanakurjal.
Siis oli päris pikalt vaja asfaldil lasta jaaa….lasimegi õigest teeotsast mööda, õnneks andis ära keerata ja pisut tagasi sõites oligi KP11 - Kultuskivi. Ei mäleta 🙂
Uuesti mööda kruusa ja raiesmikku jahimajakese poole KP30 - ossaraks kui kõrgele on ikka üks jahionn tehtud! Õnneks polnud punkt üleval onnis vaid ikka maapeal, kuigi ma ei imestanuks üldse, kui korraliku tugeva redeli korral oleks punkt onnis olnud ( olemasolev redel oli pehkinud ja ohtlik, nii et sinna ronida ei saanud).
Jörgen oli kodus meile väga hea kohvi termosesse teinud ja no see maitses küll seal hea. Tegime ca 30minti pausi - sai pisut süüa, vesiklosetis käia ( sest no rattariietega on minul ikka eriti napakas põõsas käia - praktiliselt pean end paljaks koorima, et traksidega rattapüksid ära saada ) ja veidi puhata.
Aga no see öö ja rattaga kihutamine pimedas võsas ei jäta mällu eriti mittemidagi, nii et öösel metsas ongi mustauk ⚫
Esimese rattaetapi ajaks olin mina mõelnud, et läheb ca 6h - tegelik aeg 7h12min - aga no seal oli ka neid tõuse ja mudamülka radasid!
Sättisime end uuesti minekule - jalgsi etapp ca 17km, aga sees kaks raba ületust ja ujumine laugastes. No tõotas “huvitav” tulema. Kontrollkaardi võtsin seekord enda kätte, et oleks mingigi arusaam, mida otsime 👀
Tegime väikese ringi ja lähenesime KP34 Kivihunnikule - no aru ma ei saa, kust krt Silver kõik need kivihunnikud, lohud, kraavi käänakud, kiviaiad, keldrid ja varemed leiab, kuhu punktid panna? Maaameti lehelt võiks selle pärandkaartide osa ära kaotada…
Parajas rägas oligi otsitav punkt…ja sinna kuskile jäid Andrese nokatsi peal olnud jooksuprillid….
Olime leppinud sellega, et ilma ta neist on, kui just keegi tagant tulijatest neid juhuslikult ei leia, kes viitsib need järgmisesse Ta-sse viia. Lonkisime edasi, kui tagant tuli punt inimesi, üks meestest hõikus meile “Prillid, prillid?!” Ja uuris, ega me pole neid kaotanud? Vaatasime ja ei suutnud uskuda….näpus olid tal Andrese võssa kaotatud prillid, täitsa terved ja puha - tänasime ja olime ikka ülirahul - kuigi Andres vist oli mõtetes juba poes uusi prille valimas 😎
KP35 maja - jälle ei kusagil raba ja umbsoo kõrval, no kes krt seal küll elas? - otsitav punkt asus korteris nr.4
Ning siis oli aeg suunduda mitmeks tunniks rappa… esimeses veel ujuda ei olnud vaja. Ilm kiskus halliks, uduseks ja vihmaseks - õnneks külm ei olnud ja tuul veel väga ei tuisanud.
Raba oli ületamiseks suhteliselt kuiv ja okei, KP36 tuli kiirelt. Edasi rassisime end sealt läbi võpsiku välja ja sai päris pikalt mööda kruusa mindud - saime esimese vihma kaela, õnneks soe ja pigem meeldiv. Keegi üksik meesterahvas jooksis meist mööda ja kadus, aga vaadates milliseid haake ja ringikäimisi ta hiljem tegi, siis ei olnud sellest jooksust muud kasu, kui lihtsalt jalgadele veidi teistsugust liigutust pakkuda.
Ma ikkagi pisut pelgasin neid ujumisi seal laugastes, aga vesi pidi soe olema.
Enne veel kui rappa jõudsime, oli vaja metsateel ületada paar kraavi, no sellised piisavalt laiad, et mitte üle hüpata ja mõnusalt mudased.
Meiega koos liikus tiim nr.18 Carrot Adventures, nende naisliige - pisike-kleenuke jäi kraavi teisel kaldal ühe jalaga nii tugevalt ja sügavalt kinni, et tükkaega kangutas oma mutta vajunud jalga välja lootes, et toss ikka jalga jääb! Seekord läks õnneks ja kõik said lõpuks sealt mudamülkast üle. Enne veel kui rappa jõudsime, trampisime metsatukas mingis herilase vm eluka pesast üle ja nad väljendasid seda ikka korralikult - mina sain laksu säärde - hakkas kirvendama, aga õnneks paiste ei läinud ja muud hullemat ei juhtunud.
KP37 anti veel armu ja laukasse ronima ei pidanud, aga edasi KP38-39, KP41-42-43 olid kõik ujudes! Siin ei olnud valikuid - meil olid kaasas extrastrong suured prügikotid, kuhu siis oma seljakoti ja pluusid toppisime, Tambetil oli pehme veekindel kott kaasas, mis kõik kuivaks jättis. Egas midagi, karsumm ja vette - vesi oli tõesti soe. Soojem kui väljas tuulekäes!
Tagant tulid hirmsa hoo ja kõva jutuvadaga noorte poiste (no meiesuguste “vanurite” jaoks noored 😂) tiim SKTiirutuur - mauh vette, plärr-plärr-vesi lendas, vahepeal jalg laukaservale ja kiire venitus “krt, kramp sees, noh!” Kui uurisime, kas kõik okei 😁 Aga poistel jõudu oli ja kütsid edasi, nii et turvast lendas. Järgmise lauka ääres pakkusime krampidega poisile magneesiumi, mille ta lahkelt vastu võttis ja siis edasi ugama pani.
Kui ujumise osa mööda sai, vedasime vihmast niisked riided uuesti selga. Pikavarrukaga meriino hoidis ka niiskena uskumatult hästi sooja, nii et jopesid polnudki vaja peale panna. Edasi otsustasime minna üle turbamaardla KP44 poole, turvas tolmas nii mis kole.
Veel üks jupp raba - õnneks ujumist enam ei olnud. See jalgade tõstmine ja astumine seal rabas ikka väsitab korralikult jalgu, veidi andis vasak põlv tunda, aga ma juba tean, et see on ainult reie lihaste pingest - ei muud. Keegi oli vahepeal söönud rabas apelsini, koored olid maha jäetud - no see on see Eesti harilik rabaapelsin - annab jõudu ja puha! Viimane rabapunkt käes oli vaja veel end rabast välja pressida ja siis sai mööda teed TA2 poole vantsitud.
Toolid jällegi lahti, vahetusalast Tactical Foodpacki hommikusöök ninaees - paras plögin oli, aga noh - ei nurise. Siis võis end täitsa inimesemoodi tunda, väsimust veel erilist ei olnud. Sõime, jõime, vahetasime uuesti jalga rattapüksid - see pidi tulema kiire ja lühike rattaetapp.
Tehtud! Edasi mööda kruusa Kanakülla. Minul hakkas kõht tühjaks minema ja eks väsimus andis ka märku - lõuad olid laiali koguaeg. KP52 Kanaküla kõrts - Tambet tõi punkti, mina toppisin suhu ühe corny vist ja mõtlesin, et ergutuseks keeran sisse ka ühe väikse energiashoti - selle rõveda maitsega sinise vedeliku - on seda ennegi ju võistlustel joodud ja pisut vunki see ju juurde annab. Tambet arvas, et võiksin veel ühe kofeiinishoti otsa panna - õnneks ma seda siiski ei teinud. Tundus, et sinna tühja kõhu peale liiga palju sellist kanget kraami võtta ei saa - pärast lendab perse tagant minema. M&M helistas, neil on jäätist, aga nad jõuavad alles 10-15minuti pärast - otsustasime, et me ei oota, läheme edasi. Mõned tiimid suundusid siiski poodi. Me väntasime edasi.
Midagi me seal vahetusalas ikka sõime ja jõime, rattapüksid vahetasime ära - seda viga ma enam ei tee, et nende persepolstriga pükstega paati istun ja tunde mõlan, sest peale seda pole taguots enam enda oma. Valisime kanuu, viskasime oma asjad sisse ning vedasime vestid selga - paat lahti ja minekule. Väkk, kuidas ma ei salli kanuud - õudne küna!
Krt dejavu tunne oli eelmise aasta kanuuga, kui mina ütlesin, et vaja edasi minna punkti poole ja Tambet jauras vastu, et vaja ikka tagasi mõlada…
Sel ajal, kui meie hoone punktis jaurasime, said Sohvi4vedu meist mööda, jupp aega ei näinud neid. Meie saime KP57-58 kätte, aga tundus, et nemad panid 58-st mööda. Hiljem neile järgi jõudes, olime punktist juba nii kaugel, et tagasi nad enam mõlama ei hakanud. Pea terve mõlamise sisemiselt “keesin” sest mulle tundus, et ainult mina üritan sõuda, Andres muudkui tüüris ja pidurdas, Tambet kontrollis kaarti ja kohendas end….ja mina mõlasin….a ma olin vait, mis sa ikka jaurad - tegelikult ju tead küll, et kõik annavad endast parima!
Tegime endale sooja tacticali, ampsasime õuna ja läksime parklasse istuma, kus Mari ja Maris meid toolidega ikkagi ootasid. No ega see söök eriti sisse ei läinud, aga pidi pressima. Ees ootas pikk jalgsietapp ja teine magamata öö - tõotas tulla “huvitav” aeg koos nähtavate nähtamatustega, päkapikkude, metshaldjate ja betoonmajade seltsis metsas…
Sumpasime selles rägas edasi, olime väiksema pundiga koos. Ees ootas Kuresoo vaatetorn ( https://et.wikipedia.org/wiki/Kuresoo_(Viljandimaa) )- jällegi oleme seal lastega koos koroonaajal käinud, nii et tuttav koht.
Teel oli üks tore rippsild, mida mitmekesi küll ületada ei saanud - selline resonants tekkis, et oleks üle ääre alla kukkuunud, nii et tippisime ühekaupa üle.
Torni all tegime pisukese peatuse - Tambetil toss hõõrus ja et vältida edasisi komplikatsioone, läks vaja villiplaastrit. Selle aja peale olid teised tiimid, kellega koos olime videvikku kadunud.
Kiskus juba täitsa hämaraks. Järgmisesse punkti KP64 otse üle raba vaatasime, et minna ei saa - jõle vedel kraam vahel. Nii et hakkasime sik-sakitama seal ja otsisime kõvemat teed, see võttis aega ja no see männitukk, kus punkt pidi olema - ei tulnud, ega tulnud lähemale. Tagant oli kosta hääli - noored SK Tiirutuur lähenes jälle metsiku hooga nii et maa müdises ja raba värises. Lõpuks saime kätte ka punkti, noored jõudsid järgi ja jäid väikest pausi pidama. Meie uurisime kaarti, et rabast välja saada. Otsisime õiget sihti, et läheneda KP65-le. Oli blinn ja plätud, kuidas me seal ragistasime, üritasime suunda hoida, vahepeal kadus siht ära, väljas oli juba kottpime. Taga oli uuesti kuulda teiste hääli - kõik otsisid õiget teed. See oli lihtsalt lõputu räga ja padrik. Lõpuks jõudsime Lemmjõe äärde - lai nagu Neeva ja silda üle minekuks ei kuskil - kammisime mööda jõe äärt edasi tagasi, pilliroog oli nagu roheline sein ees, pime ka - mitte midagi ei näinud. Ujumine üle ei tulnud kõneallagi - kui ei näe ka kuhu sisse hüpata on targem mitte minna. Mingi hetk otsustasime, et läheme siis ülesvoolu edasi ehk saab sealt üle - tõeline karuperse tee….juba hakkasid tekkima erinevad kujutised pimedasse metsa… kõik kolekujud lükkasin kaugele ära- neid ei ole olemas!
KP66-Koprapesa jäi sama mudamülka tee äärde ja lonkisime edasi täiesti kottpimedas. Mööda vilksatasid varemes koolimajad, kolhoosid ja laudad. Ühe põõsa ääres seisis raudselt Harry Potterist tuntud surmasööja või oli see Freddy Krueger isiklikult? No ma vaatama ei läinud ja proovisin kiiremini astuda. Ükshetk kõrgus meil teepeal ees suur üüratu oksahunnik - koprapesa….jeeeee….
Õnneks Mari ja Maris olid seal suhetliselt uniste nägudega, aga siiski ärkvel. Tegime nii kiirelt kui veel sai, sööma ei jäänud, kargasime rattale ja tuiskasime minema, et ehk kuskil vähe lagedamal kohal saab pausi teha ja pisut süüa vm. Kimasime ära, M&M jäid meie asju kokku korjama. Edasi tuli pikk-pikk motivatsioonisirge - tuim. Taguots veel kannatas õnneks sadulat suhteliselt hästi.
Mõttes jooksid juba kilomeetrid, et palju lõpuni. Süüa enam ei tahtnud midagi - kõik käis suus ringi nagu saepuru. Vett ikka luristasin. KP82 - Vare - ju see mingi eriline vaatamisväärsus polnud, sest meelde ei jäänud 😁 Edasi oli päris pikalt alguses allamäge ja siis vaja üles sõtkuda - tee ääres majad, mida ma nagu oleksin näinud? Aga millal? Andres väitis, et reedel me seda teed mööda Viljandisse ei sõitnud, aga mina olin kindel, et tean neid kõiki maju ja lilli ja autosid, mis teeääres olid. Müstika.
Ja siis olidki viimased sammud sinisel vaibal - Tehtud! Jälle! Igal aastal ma luban, et et enam ei tule, ei tee ja ei taha. Aga koguaeg oleme jälle stardis. Ma sel aastal viimasel jalgsiträkil tegin sügava sisekaemuse - sel madalhetkel, kui kihulased sõid ja me jõe ületuseks kohta otsisime. Ja mulle tundus, et ma jõudsin otsusele - mitte kunagi enam ma sinna starti ei tule (isegi paadis medalile järgi aerutades hõikasin Silverile, et rohkem ma ei tule!) Aga praegu ma nii raudkindel ikka pole selles, midagi jääb siis suvest ju puudu, kui mülkas ei rulli.
Aitäh Marisele ja Marile, kes suutsid kõik meie vahetusala soovid nurinata täita, Marise vanematele peavarju ja söögi eest ja korraldajatele, et nad ikka viitsivad!
