Praepannil Lõuna-Eesti kulpeid vallutamas (ehk XT Suverogain Tabinas)

 Oi blinn… no kes teeb rogaine kaks päeva peale Jaanipäeva ja sellises leitsakus ja Lõuna-Eesti kuplitel?? No igaljuhul olime me end jälle kirja pannud, et teha nö viimane trennilaadne asi enne Expedition Estoniat, mis juba 1.-3.juulini toimuma saab (ja tundub, et samasuguses leitsakus…. Halleluuja…

 Jaanipäev möödus vägagi rahulikult väikese seltskonnaga Kõverajärve RMK metsamajas. Väga mõnus kohake järve kaldal - saun ja grillimisplats ja ruumi ümber maja küll ja veel. 

Kõvõra järv

Igaljuhul oli tore jaanipäev ja mõnus olemine. Tiirutasime ümbruses ringi - käisime Piusal ja Vastseliinas ja Värskas. Aga see palavus… oli lihtsalt hull…mõte, et selles leitsakus peab jooksma möödametsa ja mingeid punkte taga ajama pähe ei mahtunud. Eesti ilm ei saa ikka olla mõistlik - ikka on kas liiga palav, liiga külm, liiga vihmane, liiga lumene, liiga porine, liiga udune ja üldse liiga sitt suusakas. Aga ega me ilma ise ei tee ja oli nagu oli. 

 Laupäeva hommikul (25.06.22) pakkisime meie siis oma kodinad kokku, lapsed andsime Mari autosse ja sõitsime Tabinasse starti - õnneks ainult ca 30minutit minna.

 Inimesi oli ikkagi hoolimata just möödunud jaanidest ja lämmatavast leitsakust omajagu kohal. Keegi polnud veel ei jooksma hakanudki, aga higi lahmas ojadena. Seekord pakkisime kotti kaasa ohtralt vett ja vähem sööki ning lõpuks oligi nii, et söök jäi meist puutumata, aga joogikottidele andsime valu ja luristasime nagu jaksasime.

 Algas kõik meil nagu tavaliselt, et suutsime paika värvida ainult stardikolmnurga 😁 Anti start ja panime teistega koos ugama, sinna poole, kuhu tundus, et oleks õige minna. Ja eks ta õige ikka oli ka - esimese punkti saime kätte ja siis sukeldusime juba rohkem metsa poole “kupleid” vallutama. Esimese hooga pisut jooksime, aga no mida sa seal mustika- ja kanarbikupuhmaste vahel jooksed, kui õues 30kraadi kuuma ja päike lajatab lagipähe? Igatahes suhteliselt kiirelt sai selgeks, et me täna ei jookse - teeme parem mõnusa jalutuskäigu metsas.

 Esimesed punktid tulid suhteliselt lihtsalt, aga siis tuli koht, kus jäime pisut mõtlema - tundus, et on vaja kellegi hoovist läbi minna,sest kaardilt paistis, et seal on sild üle jõe, millest meil oli vaja üle saada. Kuna aeda ees ei olnud ja jälgi läks nagu sinna ja üks naisterahvas peesitas päikse käes, siis küsisime, kas tohime läbi minna? No muidugi võisime. Aga no küll see oli üks ilus majapidamine ja hoov ja koht üleüldse - lihtsalt super. Otse meie teele jäi suitsusaun uks kutsuvalt avali - no ma oleks küll otseteed sinna lavale roninud 😆 Aga saun oli külm ja ega meil poleks olnud selleks aegagi. Kiitsime perenaisele ümbrust ja marssisime silla poole, et siis pea püstloodis mäest üles ronida.

See oli ka ainus pilt sel rogainil, mille tehtud sain

Ja siis sealt maalt edasi läks kõik “päin persetään” ja seekord oli see minu totaalne “kala” ja kaotasime vist ca pool tundi seal. Pean tunnistama, et oleksin pidanud kuulama Andrest…. Aga ei kuulanud ja tänu sellele saime nii mitmestki mäest nelikveoga üles ronida ja järgmist punkti otsida ja otsida ja otsida. Õnneks lõpuks me siiski suutsime end kokkuvõtta ja leidsime õige mäe ja õige punkti. Edasi olin suhteliselt kuss ja ei ajanud ainult oma joru. 

Metsikult palav oli, aga õnneks ootas ees uuesti jõe ületus ja seekord seal silda polnud. Päris karastav oli vette minna, pisutki jahutas. Kahlasime läbi ja võtsime edasist teekonda marurahulikult. Käisime läbi Härma müüride lähedusest (olemeseal varasemalt käinud müüre ka vaatamas  - tasub minna teistelgi) ja ragistasime veidi veel mööda metsa ja mägesid, kaardil olevaid mitte olevaid teid. Stabiilselt oli palav, süüa ei tahtnud midagi - ainult vett. 

Finiši kell pidi kinni minema kell 16.00, seega otsustasime, et kella kolmest hakkame liikuma tagasi poole ja võtame vaid teele jäävad punktid - lõhki end ei rebi ja päiksepistet ei saa. Õnneks me polnud ainsad, kes kõndisid ja ilma nautisid. Neid tiime oli ikka küll ja veel. Aga ega me sellepärast üldse seekord ei põdenud ka, tuleb nagu tuleb. Lootsime, et vähemalt 50punkti ehk ikka kokku tuleb 😁 Tuli, tuli - isegi pisut rohkem.

 Lõpus pisteti pihku jahe õlu ja pakuti suppi - võtsime mlemad vastu ja lasime hea maitsta (õlle joomine jäi seekord ainult mulle, sest Andres pidi ikkagi roolis olema). Korjasime oma kondid kokku  ja võtsime suuna Mõisakülla, kus sõbrad ja lapsed ootasid sauna ja söögiga. Tegime veel vahepeatuse Tõrvas järve ääres ja käisime end pisut jahutamas ning siis juba jõudsimegi oma sihtpunkti Mõisakülas. Lõpp hea, kõik hea…

Pisukese ringi ju tegime

Aga juba homme oleme jälle stardis, kohas kuhu me igal aastal ütleme, et rohkem enam ei lähe…ja ikka lähme… Expedition Estonia. Päriselt, me jälle ei oska midagi oodata ega karta. Või tegelikult karta pisut ikka oskan ka - kuidas me seekord ilma gps-ita navigeeritud saame - ainult kaardi ja kompassiga. Loodetavasti on neli pead ikka neli pead ja saame koos Tambeti ning Mihkliga kaardiga hakkama, punktid leitud ja midagi välja mõeldud. Rohkem veel pelgan päikest, sest lubatakse endiselt rõvedalt kuuma ilma - päeval 30, öösel 20 kraadi, aga see päevane päike lagipähe ikka küpsetab korralikult…. Aga ei muretse ette, ikka võiduka lõpuni…pühapäeval….loodetavasti õnnelikult aga väsinult!

Pöidlad pihku!

Kõige hullem on alati välja mõelda, mida võtta, mida jätta?!

Algab see kõik reedel 1.07.22 kell 22.30 ja kontrollaeg tiksub kinni pühapäeval 3.07.22 kell 14.30 (jälgima peaks siis tiimi NoNiin-Präänikud)

Jälgimislink ka: https://sportrec.eu/ui/#1hb5p13 

Trenn on nõrkadele… tugevad ainult võistlevad :)

 Või midagi umbes sellist 😏 aga hetkel tundub küll see Expedition Estonia ( https://expeditionestonia.com/ )  suhteliselt “mission impossible….” Trenni pole aega olnud väga teha, igasugust muud sebimist on koguaeg ja tööd on ka vaja vahel teha. Aga no eks siis näis, kui aeg käes ja minek ees, mis sellest kõigest välja tuleb.  

No mingeid ettevalmistusi siiski teeme - nimekirjad asjadest, mis kohustuslikud on tehtud ja enam-vähem kõik asjad olemas ka, mida vaja…vist 😁 ja pisut oleme perssele sadula trenni teinud ja maal muidugi üldfüüsilist….puude ladumine, peenravahe kõplamine ja lillede istutamine - sekka sauna ja jões ujumist. 

Kõige mõnusam aeg on sume õhtu saunas ja jõe ääres!

Kuradi kõplamine pühapäeva hommikul oli ikka nii intensiivne - ikkagi 80meetrit kokku, et nüüd valus naerda ja aevastada - mingisugused kerelihased on ikka hirmus valusad siiani. Aga puuriidad said ilusad ( katsetasime meie jaoks teistsugust ladumist - aitäh Mikk Ööbik- riidad said head ja tugevad, ei vaju kuskile ) ja malts peenravahelt  välja. Ja pisut oli vaja lilli ka sauna terrassile istutada, et oleks ikka ilusam olla!

Rõõmsad abilised :)

No ja, et sellest kõigest ikka küll veel ei saanud, otsustasime pühapäeva õhtul veel rattatiiru otsa teha. Avastasime järjekordselt Koplit ja Paljassaare poolsaart, et noh…hullu ei pane, aga anname tagumikule tunda erinevat teed - siledat asfalti, kruusa, liiva ja metsateed. Täitsa toredaid kohti on ikka Tallinna linnas olemas - tasub minna neid uusi Kopli Liine vaatama ja vana prügila otsa ronima ja siis veel tiir Paljassaare poolsaarelt Pikakarisse!

Paljassaare prügila - nüüd täitsa tore küngas, kuhu andis ikka üles künda rattaga 😆

Erilise trenni alla kogu see tiir just ei läinud, aga vast tühja ka ei sõtkunud. Nüüd pisuke puhkus Jaanipäeva näol ning siis juba XT Suverogain Tabinas väikeseks soojenduseks ja ärgmise nädala reedel ootab start Expedition Estonial - milleks seda jälle vaja küll oli? Ja veel sellises formaadis minna? Et mitte see tavapärane kaardi ja gepsu ja ette tehtud teega vaid ainult kaart, kompass ja meie!!! Eks ole siis näha, kas eksime kohe teelt või pisut hiljem. Igaljuhul katkestama me ei lähe - ikka tasa ja targu lõpuni välja - nigu kilpkonnad neljakesi 🐢🐢🐢🐢

No et oleks mingi aimdus, millised etapid ja kui pikad tulevad söödeti ette selline kaart :) 

Ilmselgelt selle kaardi järgi paneme lõpuni välja sirgelt!

Trenni tuleb teha, et pärast oleks lihtsam….

 Nagu ütles Silver Eensaar seiklusspordi treeningu jutuajamisel, et tehke trenni, siis on Expedition Estonial  kergem, siis me ei saa ju luusi lasta ja peame ikka pisut trenni ka tegema. No mitte nii hullusti, et silmad ruudulised ja perse kange, aga mõõdukalt - ega me sinna “panema” ei lähe….

 Keegi meile treenimiseks mingit kava pole teinud, nii et nühime nagu ise heaks arvame ja tunneme. Rattad on ju head, uued tossud ka jooksevad peaaegu ise - polegi seda kava ega treenerit vaja 😀 ega me siis mingid sportlased pole - ikka niisama pühapäevategijad. 

 Uutest tossudest rääkides - mitte, et neid mul vaja oleks olnud, aga kuna Andresel vanad metsakad ikka väga räbalad, käisime matkaspordist talle uusi vaatamas. No ma ka siis vaatasin….vähe pikema pilguga….ja siis proovisin ja….müüa tegi head lobitööd ja nii me mõlemad siis poest välja jalutasimegi (ikka maksime ka) uued ON Cloudventure 3 kotis kõlkumas. Ilusad helesinised teised! Andrese omad palju igavamat, musta värvi. ( https://matkasport.ee/maastikujooksu-jalatsid/17393-65944-cloudventure-3-naistele.html#/89-varv-sinine/227-varv_filtreerimiseks-valge/1191-suurus-375/5770-tootja_varv-arctic_marina )

Aga ma pean ütlema, et see on üle pikaaja parim ost üldse - no nii mugavad on. Vahet pole jooksed või väntad rattaga. 

Nüüd on siis vaja need ruttu sisse joosta-kõnida-sõita. Siis läkismegi täna pikemale rattaringile. Ilm ju ilus ja ratas tahab ka tuulutamist. Otsustasime minna pikemale ringile: Kakumäe-Tabasalu-Harku ca.45km kokku. Läbi Stroomi ranna sõites, tulid tagant hirmsa sireeniga kaks tuletõrjeautot - eemalt pilliroost oli näha tossu tulemas, aga tundus, et päästjad olid õigeaegselt kohal ja tuli sai kiirelt kustutatud. Edasi mööda Rocca koolist ja Kakumäe poole…Enne Roccat litsus meist mööda üks maanteerattur, no järgi me talle ei jõudnud - maanteeratas on ikka midagi muud, kui laiade kummidega maastikuratas. Samas hoog oli meil hea, tuul ei olnudki vastu ja kilomeetrid lendasid suisa. Kakumäe lõpus pisuke ring ja tagasi. Kuna jalutajaid oli omajagu, siis otsustasime sõita sõidutee ääres - aga ikka korralikult - ei vänderda, ei moluta, ei tee veidraid manöövreid ja kui vaja, siis ikka näitame käega suunda - no täitsa ontlikud liiklejad ma ütleks. Pisut mäest alla minek ja hea hoog sees, näeme, et kõrvaltänavast paremalt tulevad kaks noort jalgratastega välja. Kuna sel teepoolel kõnniteed ei ole, jäid nad hetkeks seisma ja vaatasid ühele ja teisele poole (meie poole suisa kaks korda) tundus, et nad nägid meid ja jäävad ootama, kuniks neist mööda saame ja siis viimasel hetkel, mingis meeltesegaduses otsustasid nad ikkagi üle tee liikuma hakata…. Oi johhaidiii….Andres pidurdas, nii et loha järgi, minul ka pidurid põhja. Andres röögatas neile midagi - noormees sai üle tee eest ära, tüdruk tardus ja hakkas vänderdama - ei teadnud, kuhu poole keerata või mida teha. Oi pekki, ma nägin ainult kuidas Andrese tagumine ratas mulle jube kiirelt lähenes - variant oli, kas Andresele sisse sõita ja siis kukkuda, sõita tüdruk kummuli ja käia ise samasse hunnikusse või keerata kraavi poole?! Andres suutis kuidagi eest ära keerata, jäi varinat tüdrukule tagant otsa sõita või kraavi poole keerata, otsustasin viimase kasuks ja seal kraavis terendas ees pisike puusillake…aga parajalt nii kõrge, et sealt üle sõita olnuks keeruline….no krt… ühtegi head variant ei olnud, aga kuidagi ma siiski suutsin nii palju manööverdada, et jäin mina püsti, jäi tüdruk terveks ja sillale ka otsa ei sõitnud. Andres ütles noormehele paar käredamat sõna, tüdruk vist nii ehmatas, et keeras tuldud teed tagasi, minul kepsud värisesid ja süda tagus kurgus - ikka hullupööra vedas, et kõik terveks jäid. Kogu see krempel kestis kokku vaid loetud sekundid, samas tundus kõik nagu aegluubis…. Ehmatus oli muidugi kõigil…

 üritasime siis Andresega uuesti hoogu sisse saada, mul ikka tükk aega jalad värisesid ja raske oli rahuneda. 

Nii et palun, palun - olge liigeldes ettevaatlikud, arvestage ratturite ja jalutajatega, samas liiklusreeglid kehtivad siiski kõigile!!!

 Siis keerasime juba rattad Tabasalu poole - see pagana Tabasalu mägi, on ikka hull üles rühkida - aga….mis ei tapa, teeb tugevaks ja üles me sealt läksime ikka sadulas, mitte kõrval kõndides. Pulsi sai ikka mõnusalt üles 😁

 Ilm oli ikka superluks….päike, pisuke tuul, lõokesed ja ööbikud laulsid, sirelid lõhnasid… no üks parimaid aegu aastas - kõik veel tärkab ja on selline helge ja mõnus ja rõõmus.

 Harku poole keerates tuli muidugi tuima andmist, aga ka seda peab tegema, sest mis see Expedition Estonial siis enamus aega on, kui mitte tuim andmine? Harkus pidime otsustama, kas keerame veel Laagri poole ja ampsame veelgi suurema tüki või tuleme otse koju. Aga no kuna kell oli juba piisavalt palju ja Andresel jalad veidi “pakud” juba, siis otsustasime otse koju tulla. Ilmajaama juures tuleb mõnus, pikk laskumine - Andres andis hoogu juurde, mina olen ikkagi arg ja pidurdan vahepeal - no ei julge….mine tea, millisest põõsast keegi ette kargab?! Parem ikka karta, kui kahetseda. Kokku tuli siis pea 44km, keskmine kiirus positiivne. Pisut peaks veel ikka väntama enne juuli algust, et persele paksu nahka kasvatada, mõned jooksusammud tuleb vist ka teha. Aga ega üleliia ei tasu kah trenni teha, muidu väsid liiga ära….