Hooaja esimene start! - XT Talverogain… jälle Viimsi… 16.03.24

Hõissa…me ei eksinudki ära nagu aasta tagasi kevadroganil Viimsis 😆 

 Arvestades viimase aja tervist ja treenimist, siis oli minul küll pisuke kahtlus, kas või mida ma üldse jaksan seal rogainil teha. Aga lootsin, et küllap Andres mu ikka lõpuni lohistab - panin seekord talle kotti isegi kummipaela kaasa, et kui ikka väga kriitiliseks kisub võtan end sellega sappa… õnneks nii kehvaks asi ei läinud…

 Kohale läksime piisava varuge, et jõuaks numbrid külge hakkida ja wc-järjekorras seista. Heikot-Marikat ei paistnud veel kuskil, kuigi olime juba stardialas ja kohe-kohe võis kaardid avada. Lõpuks märkasime ikka Heiko habemetutti rahva seas välkumas - ju jõudsid viimasel hetkel, aga neil oli juba pilk kaugusesse suunatud ja rada silme ees paika pandud - nad vist ei saanudki aru, kui neid tervitasime - fookus oli stardil ja võistlusel!

 Kiire pildiklõps ikka ka stardis ja siis juba rullisime kaardid lahti. Me nagu alati, ei suuda mitte mingit teekodna planeerida ega paika panna - peaasi, et suuna saaks enam-vähem paika ja mingi punkti eesmärgiks. 

Moe pärast võib ju tarka nägu kaardi kohal teha (pilt. Edith Madalik)

Start läks ja panime ugama….ja ikka pisut metsa poole sellega, aga jõudsime siiski õigesse punkti, kuhu plaan oligi minna…iga rogaini klassika - alguse segadused 😁 Vaadates punktide legende on seal Viimis ikka palju kive…Ühe suurema ja mõned väiksed me leidsime ikka üles ka…

https://et.wikipedia.org/wiki/Rohuneeme_r%C3%A4ndrahn

 Kaart jooksis päris kenasti. Üritasime ikka jooksusammu hoida ja teedel see õnnestus ka, võsas sumpasime rahulikumalt.

(pilt. Edith Madalik)

Kohati olid rajad mulle tuttavad - paar aastat tagasi käisin poja klassiga kaasas seal matkamas ja maastikumängul, aga väga tuttav see kant siiski pole ja Kelvingist läbi joostes ikka vahtisime suu ammuli neid suuri maju - nigu Ameerikamaal kohe…uhked villad reas, veel uhkemad autod kenasti kõrvuti pargitud ootamas….igaljuhul uhke värk.

 

Seekord oli minu kõhutunne parem, kui Andresel, kes ikka korduvalt tahtis valele poole ugama panna. Vaidlesime korduvalt.

Ma tegelikult tahtsin, et Andres teeks minust pildi koos majakesega, mis jäi minust paremale, a ta lootis, et ma kraavi kõhuli käin ja ta saab sellest pildi…

Küsisime teed, a too ei taibanud midagi kaardist

Miks minna metsast, kui saab ka turnida puudel kraavis?

Kivi, puu, sihil, kivi, kivi, kivi….no tuli neid punkte nagu tuli. Vihma hakkas sadama. Kp42-st väla minnes Andres end kaardil paika ei saanud - seleta või ära seleta - näita kaardil näpuga või mitte…lõpuks saime kokkuleppele, kus me asume ja võtsime suuna keeluala kõrvalt Kp61-te. Punkt käes vaatasime, et peame mööda kraavi ja aia äärt ronima, et edasi teele välja saada. Tagant tulid teised tiimid peale ja ragistasid kohe üle kraavi võsa serva. Me arvasime, et oleme ikka “targemad” ja turnisime edasi puudel ja kraavi ääres. Ja kui sealt siis lagedamele jõudsime oli ees kenake laiem kraav - aia äärest enam minna ei saanud ja koht liiga lai, et üle hüpata, tagasi ronida ka ei tahtnud. Veel paistis jää seal peal olema, natuke äärtest ikkagi juba sulanud. Otsustasin, et ega muud teha pole, kui proovida siis üle jää minna. Astusin sammukese - jää pidas, astusin teise sammukese - pidas, tundus, et saame kuivajalaga üle….see tunne aga pettis…. Järgmisel sammul käis praksakas ja vajusin põlvini ning käpuli sisse. Brrrrr, vesi oli külm, a hea et kpäris kõhuli ei käinud. Ega Andreselgi ei jäänud muud üle, kui läbi vee siis kahlata. Ja sinna meie kuivad jalad jäid 😁

Et kaardist ka aimu saada…

 Õnneks olime juba tagasi teel. Ja viimased 45minti minna, nii et lootsime, et külm ei hakka. Aga et ikka mitte liiga kuiv ja hea ei oleks, hakkas boonusena ka vihma sadama. No mis seal ikka, lasime sörki minna. Vaatasime, et saame veel ühe korraliku üheksase punkti võtta ning siis paar tükki veel ja jõuame kenasti tagasi. Aga kuskilt panime sihiga mööda ja 9punkti jäi saamata. No olgu siis nii, ega nutma ei jäänud. Sihilt saime kätte ühe 7-se punni ja siis oli juba aeg seljas ja vaja kiiremaid liigutusi tegema hakata. 

Minu jaks hakkas otsa saama, teelt veel Kp55 ja siis jalad seljas finiši poole. Haakisin end Andrese vesti külge ja lohisesin sabas, aga ei lubanud Andresel tempot alla ka lasta - hiljaks jääda ei tahtnud. Uhhh…jõudsime. 

Ma ikka veits olin surnd…

 Kiire mahalugemine ja riiete vahetus ning autosse sooja. Väike coca-cola maitses hää… Heikot-Marikat ootama ei jäänud, pidime pärast meil kokku saama - muljetama ja saunatama. Kimasime koju. 

 Mari juba ootas ja söök oli peaaegu valmis. Varsti jõudsid ka Heiko-Marika-Anniki.

Hää seltskond on põhiline

Erinevad jutud, emotsioonid, mõnus saun ja kosutav söök… mis sa veel õhtult tahad? Aga kuidagi vaevaline on meil see hooaja algus - kuidagi ei saa asju jooksma. Vanus hakkab kollitama juba v? Aga loodetavasti läheb paremaks ikka, et saab uue trennirütmis sisse ja jaksu tagasi. Ees on ikka nii mõnedki üritused, millest tahaks mõnuga osa võtta. 

Ornitoloogid Tallinna tiirul - Linnarogain 23.03.24

 Olgem ausad - meie, kaart ja ratas linnas ikka väga kokku ei lähe. No ei ole meil seda hoopealt linnas inimeste ja autode vahel kaardilugemise kogemust ikka üldse (ainult üks enne tänast). Ja kui sa ikka selline poolpime ka veel oled - kuigi ninale sai sätitud hiljuti soetatud kaardilugemisprillid, mis tegelikult on ikka ühed head leiutised (sest tavaprilliga ma ikka üldse tänaval käia ei saa) siis kaardil seda linnateede rägastikku vaadates ja õigeid teid ning pöördeid otsides pea igal teisel tänavanurgal seisma pead jääma, siis head nahka sellest ei tule. Aga harjutamise mõttes oli tore küll 😀 

Reede õhtul veel stardiprotokolli neitist ei leidnud, seega laupäeva hommikul oli üllatus suur, kui leidsin meid nimekirjas jalgsi olevat? No mida? Ma ju ometi 2nädalat tagasi vahetasin meid rattale ringi, sest eelmisel nädalal oli Viimsis rogain ja kahte nädalavahetust joosta, tundus liiga karm. Pealegi arvestasime, et meil on rattaga hea starti kohale minna ja pärast koju vurada - ei peagi autoga minema hakkama, vahemaa ju nii väike. Mind ajas selline leid täiesti närvi - Andres võttis kõne Timmole - sealt tuli rahulik vastus, et küll saab hakkama ja regame kohapeal ringi. Olgu nii siis… Teine üllatus/jahmatus tabas mind siis, kui avastasin nimekirjast veel ühed “Präänikud”…. Ei no, mis mõttes??? Me oleme juba aastaid selle nimega tiim olnud ja nüüd siis on otsustanud keegi kasutada sama nime! Kurat küll. Hiljem kui Annikit nägime, ütles ta, et avastas isegi üllatusega sama nimega tiimi protokollist ja kirjutas nende nime taha siis numbri 2 (“Präänikud 2”), et ei tekiks segadust. Igatahes olin ma sellises pahuras tujus juba hommikul 😠

Kaasa midagi eriti ei pakkinud, isegi kotti ei võtnud selga. Ainult vesi rattakülge pudeliga ja igaksjuhuks paar cornyt taskusse. Vurasime siis Alecoq Arena juurde kohale. Heiko oli ka üksi platsis - muidugi rattaga…

Me siin oleme valmis minema!

Pool tundi enne starti rullisime siis kaardid lahti - seekord sai tegelikult juba hommikul netis ülevaate kaardist ja sektorite kaupa ka punktide arvust, mida sealt korjata saab. Minu plaan oli kohe selline, et korjaks paar punkti stardi lähedusest ja siis kihutaks Ülemiste poole ja ringiga ümber Ülemiste järve tagasi. Aegajalt me teeme ju rattaga trenni ka ümber Ülemiste, nii et rajad sealt peaks ju enam-vähem teada olema ja vaadates Peetris ja seal pool punkte, siis korjaks sealt ikka päris kena summa kokku. Andres arvas jälle vastupidi, et läheks ikka teistpidi ringi ja läheks nokiks lindude punktid enne ja siis Nõmme, Liiva ja Ülemiste. Mina sellega nõus ei olnud - esiteks oleks suur mass jalgsi startijaid seal Kristiines neid linnutänavaid otsimas, teiseks kui me siis korjaksime kõik need Nõmme ja Liiva punktid ära, siis meil nii palju enam aega ei jääks, et jõuaks ümber Ülemiste minna, aga aega jääks liiga palju jälle üle, et oleksime tühjalt lõppu tagasi sõitnud. Ja ega me selgele kokkuleppele ei suutnudki jõuda. Aga andsin seekord otsustusõiguse Andresele, et lähme siis nii nagu tema tahab. Ei viitsinud jaurata ja vaielda ka. 

Targa näoga tuleb ikka kaarti vaadata 😁 (pilt:Reiko Kolatsk)

Aga paar minutit enne starti siis, vahetasime paar sõna Heikoga - ta ütles kohe, et paar punkti siitsamast ja siis Ülemistele….Andres hakkas kahtlema , mina ütlesin, et tema valik, kuhu läheme ja nii me siis veel kiirkorras ringi mõtlesime ja võtsimegi suuna ikka sinnapoole, kuhu mina algselt plaanisin 😆

 Kaardil oli seekord vaja ka pisut ornitolooge mängida ja osad punktid kaardile ise märkida. Et siis linnupiltide järgi oli tuvastada tänavad ning need siis kaardile märkida ja seal siis on nendel ristmikel punktid - see mulle erilist raskust ei valmistanud, linde ma üldjuhul ikka tunnen, need panin ka kaardile paika!

Arva ära, kus need ristmikud on?

 Aga siis polnudki muud, kui tuli ugama panna! See start on alati selline kaootiliine ja jube rapsimine. Vaata, et kellelegi otsa ei sõida või keegi sulle sisse ei põruta. Õnneks saime kiirelt sealt saginast minema ja puntras madistamine lõppes ruttu.

 Nokkisime siis sealt lähedalt mõned punktid, a vaadates nüüd kaarti, oleks võinud need paar tükki veel teha, aga meie ja planeering ei käi kokku, vaatame jooksvalt ja kui tundub, et pole mõistlik keerutada ja edasi-tagasi sõita, siis ei lähe. Kuidagi eriti totter tundus, et olime koguaeg mingite jooksijatega koos - no kurat, kuidas nad jaksavad kihutada kiiremini, kui me ratastega?? Täiesti arusaamatu. Suundusime siis Järvevana teele ja seal oli hea kimada ning veidi aega tasa teha, mida me muidu seal uimerdades kaotame.

 Ülemiste linnak erilisi raskusi ei valmistanud - ainult lennujaamas panime pisut puusse ja ronisime rattaga parkimismajja, kuigi oleksime saanud läheneda ka väljast. Olgu siis nii, olimegi tegelikult otsustanud, et võtame suhteliselt rahulikult ja õpime, kuidas ratta ja kaardiga linnas inimeste vahel on. 

 Edasi siis Peetri poole. Jälle kihutasid jooksjad meil ees ja järgi. A meil oli vaja üle Tartu mnt saada - teised panid sealt otse, kui vähegi autodel vahe oli - meie olime ontlikud liiklejad ja läksime valgusfoori taha ootama - aga see on mingi eriti värdjalik valgusfoor, mis ikka lasi oodata pikki minuteid enne kui üle saime - jooksjad olid siis juba kadunud nagu kevadised hirved. 

 Peetris me väga seal majade vahel seigelnud enne pole ja seal ikka on paras majade rägastik. Ekslesime ikka korralikult ja vaidlesime veelgi korralikumalt. Ma ei mäleta, et me kunagi varem oleks nii palju punktide, enda asukoha ja üldse kõige üle Andresega vaielnud, kui seekord! Aga… ma ajan selle kohe saabuva täiskuu süüks 🌕 

 Kord oli õigus minul, kord Andresel. Õnneks leidsime ikka alati lõpuks ühise keele ja punktid ka. Pagan, kus seal Peetris ikka on tänavaid ja teesoppe, jalgradu, mänguplatse, sisehoove ja pargikesi. Ega eriti ei olnud aega ümbrust vaadata, üritasime kaardis püsida. Isegi pilte polnud aega teha, mida jalgsi alati teen, et mingi mälestus jääks ja oleks mida siis blogisse postitada. Kp 64 - no küll me otsisime seda elektriposti, aga mida pole, seda pole. Tiirutasime ja tiirutasime seal majade vahel ja hoovis. Lõpuks kahese naisratturite tiimi abiga leidsime selle valgustusposti üles - see ei olnud elektripost!!!

 Kp92 me ikka otsisime, olime teega veidi mööda pannud ja ei suutnud end kaardil paika saada - kulus jälle pikki minuteid enne kui Andres ära ablas, kus me oleme ja punkti ikka kätte saime - maha jätta üheksast punkti ka ei tahtnud. Edasi tuli siis juba ümber Ülemiste mülkad.

 Arvestades, et on kevad ja vesi suht kõrge, siis oli teada, et seal osaliselt teed porised ja rõvedad, paar korralikku kraavi ka ees. Liigselt siiski ei muretsenud, aga Andrese soov oli kuiva jalaga hakkama saada 😁 nagu alati….

Kp 54 teiselpool laia kraavi/kanalit. Ülemineku kohaks oli vist kaardil märgitud need kaks risti-rästi puud. Eespool nägime inimesi, kes sulberdasid läbi vee… ei ahvatlenud. Otsustasime siiski proovida läbi nende puude minna. Meie ees läks rattaga üksik noormees, kellele olime enne Peetris ühe õige teeotsa kätte juhatanud. Lasime tal üle ronida ja ju tal ikka hakkas südametunnistus tuksuma, kui pakkus, et aitab minu ratta üle - no ma ise juba tudisesin seal puude peal ja ratast ka ei saanud kuidagi õigesti kaenlasse, et minna ja nii oli see abi teretulnud. Andres sai ise üle, võtsin ainult ta ratta teiselpool vastu. Jäime kuivaks ja sisse ei sumatand.

Vat selline “sillake”

 Siis juba hakkasime vaatama, et aeg surub kuklasse - need mudateed seal metsas ei olnud väga sõidetavad - vähemalt minu jaoks… ja ka Andres ronis päris tihedalt rattalt maha. Mina tundsin, et jaks hakkab otsa saama - ei olnud meil seal aega midagi põske pista või juua. Jalad olid väsinud. Siiski otsisin ühe corny ja jagasin pool Andresele. Kiiruga lonksasin vett juurde - tuli tugevam tunne küll. Neid metsaradu adus Andres paremini ja ma vaatasin, et järgi püsiks. Teelt saime punkte. Kp73 - vaidlesime, Andresel lähenemise osas õigus. Edasi oli Andresel kindel mõte, et aega juba vähe ja nüüd otse lõppu - mina sellega nõus ei olnud. Kp95 Järve Selveri Matkaspordi juures ju käega katsuda ja pärast saame suht sirgelt tagasi. Andres kahtles, kas ikka jõuame. Kimasime Selveri juurde, krabasime punkti ja mina kommi 🍬 et veel veidi vurtsu juurde saada. Andres vist rohkem enam kaarti ei süvenenud ja oli valmis suoran lõppu sõitma - mina jonnisin vastu, et otse tee peale jäävad veel täitsa võetavad punktid. Ju komm oli mu mõistuse selgeks löönud ja järgmised punktid tulid hoopealt lennates - Andres ainult imestas seljataga. Kohe oli aeg otsas, aga korjasime veel neli linnupunkti ka ära. Viimasega keerasime algselt küll tupikusse ja oleksime pidanud selle võtmata jätma, aga ma ikkagi lootsin, et jõuame ilma miinusteta tagasi. Tallasime küll nagu jõudsime pedaale, aga  saime lõpuks neli miinuspunkti, nii et skoorisime 181punkti - mis tundus ikkagi übervähe vaadates teiste ratturite punkte 😐 

Heiko tuli kuue miinusega ja oli ikka täitsa lötu - habe tatine viskas end maha istuma ja sinunas, et lase veel loll üksi rattaga linna….aga ratturite 6.koht pole ju paha. Me tilbendasime ikka seal ratturite lõpuotsas.  Andres arvas, et oleme üldse viimased - õnneks mitte, kuigi jah - keegi peab ju viimane ka alati olema.

Tabasin seltskonna :)

Me ikkagi oleme päris rõõmsate nägudega

Ootasime oma punktipaberi ära, sööma ei jäänud. Aga lõpus antud pudel vett läks küll nagu kerisele ning keerasime rattaninad kodupoole. Veidi hakkas jahe, aga õnneks pole pikka maad vaja enam nühkida. Kokkuvõttes peab rahule jääma - midagi ju kokku korjasime, katki end ei teinud ja seda võib ju võtta kui üht rattatrenni. Aega oli 3h, kilomeetreid tuli kokku 38 ja päris viimased ei olnud. Ma ikka lohutan end sellega, et kõik, mida me kaardist teame ja kuidas asju teeme on meil ise õpitud ja põlveotsas selgeks saadud - keegi meid kaardi osas õpetanud ei ole. Trenni teeme ka ise nii nagu oskame ja jaksame, nii et hästi küll - peaasi on mu meelest see, et me ikkagi tahame liikuda, kaardiga metsas käia ja meile see meeldib - alternatiiv oleks kodus istuda…a see ei ole valikus…

Kaart ise siis selline.