“Vorm on saiast….” Nagu mu vennake Heiko ütleb oma kehvematel päevadel. Aga mina olengi nüüd saiavorm…st et mul ei ole mitte mingisugust vormi 😕
Kui sind ikka pooleteistunnine jalutustiir lastega väsitab nii ära, et pead pärast 40minutit tukkuma, et jälle töökorda saada, siis on midagi ikka jamasti.
Aga samas ei saa ju imestada, kui oled just lõpetanud antibiootikumi kuuri ja jagu saanud neeruvaagnapõletikust…
Tegelikult oleks pidanud juba viimaste trennide (veebruari teisel nädalal) ajal aru saama, et midagi on pekkis - jõudu ei olnud, pulss oli laes, lihtsalt jälk oli joosta…aga hambad ristis oli ju vaja ikka punnida. Ja no siis oli ju teatri nädalavahetus Pärnus - jällegi ei saanud seda lörri lasta ja kui juba Pärnus olla, siis tuleb ikka ka kuskile spa-sse mulistama minna. Kuigi jah, juba reedel andis keha kõhuvaluga märku, et mingi jama on. Aga ei virisenud…. Teater oli tore, seltskond oli tore, õhtusöögid meeleolukad, ulpimine Estonia Resort spas mõnus - eriti see surnumere bassein ja seal hõljumine (https://www.spaestonia.ee/resort/).
Õhtusöök Willa Wessetis
Pühapäeval andis kõht ikka korralikult tunda ja ise oma peas olin pannud endale diagnoosiks põiepõletiku ( ja välistanud peaaegu soolesulguse ning sooltepõletiku, kahtlus muidugi jäi neerukividele või neeruvaagnapõletikule 😆 oo guugel, mu arst) …samas palavikku polnud, seljavalu polnud, muid pakitsusi, mis peaks sellega kaasnema ka ei olnud, ainult alakõhuvalu, mis igal sammul põrutas räige torkena kehast läbi. Aga ma olen ju see “neeruväärakas” kellel üks neer ei ole teps mitte seal, kus ta olema peab vaid peidab end all vaagnas - no umbes seal kus pimesoolgi😬 Ja ei, ta ei rända kuskil ringi vaid ta ongi paikselt seal all- nii “tore” on igakord mõnele uuele naistearstile ultraheli ajal seletada, et see on neer, mitte mingi veider moodustis seal! Ühele arstile juba ennetavalt ütlesin, et ei tekiks seda segaduses ja veidi hirmunud nägu, et mul neer all vaagnas - otsib ja otsib siis arst ultraheliga ja lõpuks ütleb, keerates kuvari minu poole:” Palun, siin on teie lugupeetud neer 😂” No nii naerma ajas!
Aga seekord olukord mind ikkagi naerma ei ajanud, luristasin aga teed, manustasin apteegist kättesaadavaid ravimeid ja lootsin, et esmaspäevaks, kui tööle pean minema on kõik juba taandunud…. A nii lihtsalt see siisiki ei läinud.
Esmaspäeva hommikul vedasin end vannituppa, selle asemel, et hambaid pesema hakata, pidin kiirelt põrandale istuma…muidu oleks pildi tasku pistnud. Läks oma 10-15 minutit, kuniks kõrvus enam ei kohisenud ja pilt selgines ning endam ei sahisenud…vererõhk oli maas, mis maas (isegi minu niigi madala rõhu korral). Ka see ei pannud veel mõtlema, et äkki peaks koju jääma ja puhkama - olin ju lubanud sel nädalal, kui sõbrapäev on appi minna kolmeks päevaks lillepoodi ja oma lubadust ikka murda ei taha ju. Söök sisse ei läinud ja kohv ei maitsenud - a kohv ei maitse mulle ainult siis, kui on korralik pidu eelmisel päeval olnud või siis, kui haigus platsis! No pohmakat ju polnud…. Vedasin end tööle lootes, et poolel teel ära ei minestaks.
Õnneks töökaaslased on toredad ja eks ma seal siis kuidagi ära selle päeva tegin…nii palju kehv siiski oli, et helistasin perearstile, kes kutsus järgmiseks hommikuks proove andma. Õhtul kaunistasin ainult diivanit! Õnneks lükkasin kõik massaažikliendid nädalakese edasi - kõik olid mõistvad!
Teisipäeval kolistasin oma topsidega perearstikeskusesse, virutasin käe vereandmiseks letti ja lasin aadrit lasta 💉 Komberdasin uuesti autosse, poest läbi, vastlakuklid kaenlasse ja koju…Panin hernesupi keema 🍲 - hea, kui mõni asi saab pliidil ise valmis ja sa ei pea seal kõrval koguaeg seisma. Edasise päeva veetsin diivani kaunistusena - eriti ilus kaunistus just ei olnud vist. Täiesti plätu-lötu.
Kolmapäeval venitasin end uuesti tööle, aga eelmmisel päeval alustatud antibiotsi ravi oli juba oma mõju näidanud ja täitsa inimene oli olla. Perearstile helistades, et analüüside vastused teada saada - tegi ta telefonis põletikunäidu peale ainult “Oi-oi-oi!” Ja uuris, kas ma ikka alustasin väljakirjutatud rohtudega, juurde jutt, et puhata, palju juua ja jalad sooja! Topsiku-analüüsid näitasid, et põletik oli juba kaugemale roninud, mitte piirdunud kerge põiepõletikuga. Samas teine tuttav arst ei olnud sellega nõus, sest neeruvaagnapõletik peab raudselt tekitama seljavalu ja palavik peaks laes olema… Aga mul polegi kunagi palavikku, ma selline külmavereline ja palavik ikka äärmiselt harv nähtus ja kui neer ka ei ole seal, kus peab siis vist ei teki ka seda seljavalu…igatahes, usaldasin seekord täielikult enda head perearsti!
Neljapäev - ega puhata ikkagi ei oska, tegin paar vajalikku käiku linna - autoga õnneks sai kiirelt tehtud, edasi vedelesin. Liiga palju tuuseldada ei saanud - mega väsimus tuli kohe.
Reedel juba täitsa inimese olemine, kõhuvalu praktiliselt läinud, tööl oli imeline olla…need karmid rohud teevad ikkagi imet ja kui neid on vaja tarbida, siis tuleb seda teha! Loomulikult mugisin juurde probiootikume, et pisut toetada keha ja seedimist - ei tahtnud, et korduks aastatetagune kogemus, kui ab-kuuri järgselt maadlesin nädalaid erinevate kõhuhädadega… seda ma ei tahtnud.
Andres muidugi silkas joosta 🏃, mina jäin kadedusega igakord koju…a küll ma varsti jooksen…
Laupäev (17.02) - päeval sünnipäevale, õhtul juubelile minek..…tervis tundus õnneks juba täitsa ok, aga sünnipäevalapsi õnnitlesin seekord alkoholivaba kraamiga.
Avastasime uusi kohti Linnahalli taga
Pühapäeval - hea et Tartu Maratonile ei olnud plaan minna, sest ega ma oleks läinud vist ka! Olenemata sellest, et just põdenud olin,a see oleks kurjasti kätte maksnud pärast ma arvan. Otsustasime hoopis, et lohistaks lapsed õue jalutama ilm ju ilus,
päike paistis, mis see paari tunnine tiir ikka ära ei ole….Vabriku tn - Kalarand - Linnahall - Kruiisiterminal - Vabriku tn oli minu jaoks ikka nii pikk ja kurnav, et kodus oli vaja magada natuke…Andres möllas köögis ja koristas…tubli mees ma ütlen!
Tänasesse päeva olen jõudnud juba ilma kõhuvalu ja muu jamata, jooksma pole veel julgenud minna, keha tahab veel puhata. Selle haiguse ajal pröökas kell koguaeg, et alatreening, ebapiisav treening, stressitase oli laes, unekvaliteet halb, taastumine kehv, HRV paigast ära jne - ühesõnaga vorm on hetkel saiast! Samas lükkas ette igapäev, et mine jooksma, mine jooksma…. EI LÄHE! Ja ärge te ka minge, kui ikkagi haigus sees!
Ei julgegi minna…Aga tasapisi tuleb kuskilt uuesti alustada, loodetavasti läheb nüüd ainult paremaks kõik…Lähtun laulusõnadest, et:”Vorm on kõikuv, klass on igavene!” 😁
