- Ei ole halvemaid, paremaid aegu, on ainult hetk, milles viibime praegu!
Eelmine aasta ma vist Andresele lubasin, et rohkem me end enam ei lõhu ja uuesti retke läbi Eesti ei tee (aga võibolla ei lubanud ka), aga no ikka ootasin aasta alguses infot, et kuidas sel aastal plaanitakse Expedition Estonia teha? Jaanuaris tuli esimene info, mida oli napilt, nagu alati. Ainult nii palju, et algab Koidula piiripunktist ja lõppeb kuskil Eesti idablokis. No uurisin, mis ma uurisin seda kaarti ja nuputasin, kuidas see kõik võiks kulgeda, aga no korraldajate pähe ma ju ei näe ja minu oletused olid kõik valed :)
- Otsustamishetkel on parim, mida sa saad teha - tee õiget asja, järgmiseks parim asi on teha valet asja ja halvim, mida sa saad teha, on teha mitte midagi!
Kindlat plaani, kas minna või mitte meil polnud, aga trenni tegime siiski usinalt -pean ütlema, et ma pole elus enne nii palju ja nii regulaarselt treeninud. Aeg läks ja kirja me end siiski panime - saab, mis saab. Taustaks kutsusime jälle Haiko/Greta, sest teada on, et nad teevad kõik, et sul hea oleks ja saaksid keskenduda retkele.
Jaanipäeva nädala võtsime rahulikult, puhkasime. Nädal varem otsisin meie varustuse kastid välja ja hakkasin neid vaikselt komplekteerima - riided, söögid, gps, kompass, marker, pealambid, med.kott - no kasti rändasid ikka igasugu asjad. Jube keeruline on ikka mingit söögiampsu arvestust teha -iga tund peaks ju midagi ampsama, aga kust mina tean, mille järgi just isu on? Pakkisin nii geele, batoone, vorstikesi, krõpse, juustu ja võikud panin vahetult enne. Tundus, et kõik vajalik oli olemas (tõenäoliselt ka palju mittevajalikku :)
Retke nädala esmaspäeval käisin külas ja seal saunas - no saun on alati ja igas asendis hea. Aga olge ikka alati märgade põrandatega ettevaatlikud, mina ei olnud ja litaki ma seal pikali lendasin... sabakont sai põrutada, aga tundus, et väga hull pole. Hommikuks laiutas kannikal kenake sinikas ja kõndidagi oli valus, pagan, kas tõesti saab me retk veel enne otsa, kui ta alata jõuab? Õnneks oli veel aega, viimased trennid jäid küll tegemata (otsustasin sabale puhkust anda) määrisin traumageeliga ja teipisin, kuidas oskasin. Ja päev päevalt läks paremaks, eks ma arvestasin sellega, et kindlasti annab ta retkel tunda, aga ma ei arvestanud, et sissekäidud igapäevajalanõud hõõruma hakkavad...kurat, kannad ka veel villi? Hästi algab.
Reedel olime siis valmis minema, Andres kaapis töölt minema ja auto vuras maja ette. Laadisime kogu oma varanduse ja rattad autosse, ise ka peale ja minek. Üritasime autos magada, aga no käsu peale ju uni ei tule. Söögipausi tegime Põlvas Jäägri pubis - no olid seal alles portsud.
Kohale Koidulasse jõudsime varakult, ligi 3h enne starti ja me olime teised :) (vähemalt milleski saime arvestatava koha). Vaikselt hakkas rahvast juurde tulema - kõik olid asjalikud - pakkisid, sõid, pikutasid.
Saime kätte jälgismisgepsu, tirisime rattariided selga ja 20.30 antigi stardipauk. Esimesed hullud kihutasid minema, me jäime sabaotsa vaikselt sõtkuma.
- Tuhande miiline teekond algab esimesest sammust!
Esimesed punktid kaardil, olid kohe alguses sellised veidi segased - et no mingi rada peaks minema ja küll me leiame. Mingi hetk oli vaja keerata olematule rajale, kuhu oli tekkinud ratturitest järjekord, mõned proovisid siis kõrvalt minna - sinna ju ometi läks rada sisse. Otsustasime neile paarile järgi minna, tundus, et rada viib ikkagi õiges suunas ja sealt peaks saama - tundus parem liikuda, kui järtsus oodata....see oli esimene viga!
Panime totaalselt võssa ja valesti...johhaidii, selline võpsik ja võsa - jälle see lükka-tõmba-tõuka ratast. Ragistasime vapralt edasi, me polnud seal ainsad õnneks. Eemalt kuuldus mootorsae vingumist, kuskil tehti metsa. Seal peab ju ometi see tee lähedal olema, mida meil vaja on, ega need metsamehed ju taevast alla lange? Küsisime neilt tee kohta, nad suunasid meid ca 1,5km läbi võsa hoopis teisele poole, kui meil vaja. Egas midagi, uurisime kaarti ja pinnisime oma gepsu, lükkasime rattaid ja siunasime vaikselt. Minu sabakont andis tunda ja talle see võpsikus sumpamine ei meeldinud. Kaotasime korralikult aega ja jõudu ja me polnud veel esimest punktigi leidnud.
Lõpuks tuli päästev metsatee, kimasime, kuidas saime ja Tedremäe punkt hakkas lähenema. Rattad maha ja jooksuga mäest üles punktivõtma. Uhh, ometi esimene olemas. Edasi oli juba veidi lihtsam, KP2 tuli. Siis sai veidi libedamalt sõita, ikkagi mööda asfaldteed. Venemaa piiri ääres oli koht, kust pidime läbi sõitma, maha tulla ei tohtinud muidu oleks piirivalvuritega pidanud seletam, mida me seal teeme. Kp3 ja ristipuu - tehtud, edasi mööda külavahe kruusakaid Lüübnitsa vaatetorni poole.
- Ära mine sinna, kuhu tee sind viib, vaid sinna kuhu ükski tee sind ei vii, ja jäta maha uus rada!
No see ütlus sobib, kui ruskikas silmaauku “talitee” kohta, mille pidime ratastel läbima, et jõuda Lüübnitsa poole. Vanasti oli talitee kasutatav talvel üle raba/soo minemiseks, et tee oleks lühem. A kes see ikka suvel taliteel rattaga sõidab? Mitte keegi :)
Sattusime sinna 4-5 tiimiga koos, rada oli juba ette trambitud - põlvini turba-mudaseguses vees, mõningad mättad siin ja seal. Ohjah, jälle lükka-tõmba-tõuka-tõsta, jube vaevaliselt läks. Hea, et rattad kerged on. Madistasime ikka kaua seal, vahepeal tahtsid tossud sinna sohu jääda, aga sikutasin ikka välja. Mingi hetk olid mõlemad jalad reiteni mudas, ratas õlal - no tee mis sa teed, aga ei saa ei edasi ega tagasi, lihtsalt ei jaksa jalgu sealt mudast välja tõmmata. Jää või sinna... keegi ümises vaikselt “Laulu Põhjamaast” - on lumme uppund metsasalud, vaiksed taliteed.... no laulutuju mul küll ei olnud, väsimus oli juba. Pakkusin selja taga noormeestele võimaluse minust mööda minna, kui nad peaks tahtma kiiremini liikuda, aga olid nad siis lihtsalt solidaarsed või mis, aga möödumisest nad keeldusid. Ja seda taliteed muudkui oli ja oli, äkki jäi rivi seisma - oja oli ees, millest vaja üle saada. Noh, egas midagi ratas õlale ja ettevaatlikult astusin Andrese järgi vette - perse on märg ja mitte üks särg... Veepõhi oli mudane ja roikaid täis, nende pealt oli veidi parem minna. Oja ületatud, aga see lögane tee ei saanud ega saanud läbi, lõpuks kostus eestpoolt kellegi huige, et “Läbi” no issand kui hea seda kuulda oli. Õnneks oli päris pime, kui me mudased nagu põrssad sealt soost välja ronisime, uuesti rattale ja edasi. Süda oli paha ja iiveldas veidi sellest mudas rassimisest. Vastik oli. Peale taliteed lõpetasid mu rattaamordid töö, ega väga ei uurinud ka, et mis võis juhtuda. Õnneks olid amordid jäänud pehme peale pidama, nii et sai kruusal sõita, ilma et tagumik kannataks.
Lüübnitsa tornis käidud, jalgu veidi Lämmijärves solgutatud puhtamaks, otsustasime võiku peatuse teha. Issand, see võileib käis suus ringi ja maitses nagu saepuru - ma ei tea, kuidas Andres neid kaks tükki suutis ära süüa? Pressisin selle sisse ja loputasin veega alla. Olime enne kokkuleppinud, et igas tunnis peame midagi sööma, ükskõik mida, aga jube keeruline on ikka kellapeale süüa, no mitte ei lähe.
- Mõtle valesti. Kuid igaljuhul mõtle oma peaga!
Õnneks me valesti ei mõelnud ja järgmised KP-d tulid kiirelt ja kergelt. KP6 juures ootasid meid Haiko ja Greta, et ergutada ikka paremini edasi minema. Olime paari tiimiga koos, aga igaüks nohistas siiski piisavalt omaette sõitmist, et üksteist ei segaks. KP7 Järvseljal ja siis juba esimene vahetusala - kanuu. Ees ootas Emajõe-Suursoo.
- Aastas korra mine mõnda paika, kus sa pole varem kunagi käinud.
Seal suutsime veel viimase teeotsa valesti panna, ots ringi ja õigele teele. Haiko/Greta kenasti juba ees ootamas meie vahetuskotikesega. Seal sai veidi süüa ja juua (kahjuks olid grillvorstid selleks ajaks juba otsas ja pidime leppima ainult salatiga). Otsisime kõige kabedamat kanuud veel järelejäänutest ja Andres ning Haiko pakkisid me rattad kanuuse, seljakotid, uued kaardid ja teele... no küll oli kahju, et seekord ei olnud vee-etapiks süsta ( aga no, kuhu sa seal süstas need rattad paneksid?) Või vähemalt kanuuse süstaaeru! Jube kadedaks tegi vaatepilt, kus ühesed tiimid võisid sõita süsta aeruga, nii et lendas, aga meie pidime nende “kulpidega” hakkma saama. Mul on siiani eredalt meeles esimese aasta kanuu etapp ja kuidas ma seal jaurasin.
Hakkas juba valgeks minema. Meie eest läks veele üksi sõitev türklane, vee peale ta läks, aga meist ta sinna algusesse maha jäi - ta väga usinalt tegi vlogi või blogi või lihtsalt jädvustas oma mõtteid kaamera ees.
Hakkasime mõlama, ikka jube aeglaselt läheb selle kanuuga minek, samas me polnud üldse üksi seal - oli näha ka teisi võistlejaid. KP8 ja KP9 olid kahel erineval järvel, milleni jõudmiseks tuli siis edasi tagasi mööda jõge järveni uhada - pärast jälle samateed tagasi tulla ( targemad muidugi tabasid ära, et mõistlik on kahe järve vaheline ala jalgsi minna ja edasi-tagais käia, mis kiirendas oluliselt punkti võtmist) noh, me nii targad polnud ja meile ju “meeldib” kanuuga sõita, nii et tegime nagu kilplased edasi-tagasi veepeal oma sõidud. Siis veel Kalli järvel laevavrakil KP10. No kuidas sinna küll see laevuke nii nukra;t jäänud on? Mõlada oli veel küll ja küll, turi oli väsinud ja jalad jäid sundasendist kangeks, aga sirutada polnud neid kuskile. Vaikne veeloks tõi une, panin silmad kinni ja lootisn, et Andres ikka vaatab, kuhu me sõidame ning mõlasingi mõndaaega poolunes. Viimane punkt veel KP11, sinna jõudes oli ees mitu tiimi. Juba ammu vaevas pissihäda, aga no kuhu sa lähed, kui kallasteks on ainult pilliroog ja kuiva maad pole kuskil? Õnneks seal sai jala peaagu kõvale maale toetada ja ega midagi teha polnud, loodus nõudis oma ja sukeldusin veidi eemale võssa - uskuge mind, ma ei olnud ainus, kes ootas kõvemat jalgealust :) Mõned tiimid pidasid seal pikemat söögipausi, meie läksime edasi. Kangesti tahtsime jòuda juba Varnjasse. Lõpuks hakkas paistma Peipsi järv, teadisme, et peame veel ca.4km mööda rannikuäärt mõlama, enne kui välja saame. Õnneks tuult ei olnud ja lained meid ei seganud. Peakohalt lendas üle merikotkas -ma pole enne vabas looduses teda näinud - uhke ja suur lind!
Jeee, lõpuks paistiski päästev vahetusala. Õigest kanalist sisse, paat kaldale... oi kui hea oli püsti olla ja sirutada, veri hakkas ringi käima.
- Ime pole mitte õhus lendamine või vee peal kõndimine vaid maa peal käimine!
Vaatasime ringi Haikot/Gretat ei paistnud kuskil, järelikult magasid. Helistasin ja ajasin nad üles - kõpsti olid nad meie asjadega kohal. Seal tegime pikema pausi, istusime, sõime pakutud tindikalasuppi, jõime teed, kuivatasime märgi pükse.
Mõnus oli. Tundus, et miski pole võimatu ja siit me lõpuni nüüd paneme täie auruga. Puukisime süüa niipalju, kui mahtus. Pakkisime kaasa veel veidi varusid ja täitsime joogikotid.
Uuesti rattale ja.... ai-ai, mu põlvedel ikka eriti ei meeldinud see väntamine. Andresel andis taguots märku, et sadul ei ole just see koht, kuhu istuda tahaks. KP12 pidi olema lähedal, õiget hoogu ikka ei olnud. KP-s oli mõni tiim ees - trambivad ringi ja otsivad, aga mida pole, seda pole ja paberile ei saagi õiget mõttetera kirja. No lähme siis edasi, träkker peaks pärast ära näitama, et me siiski olime õiges punktis.
No üldse ei saanud hoogu üles, tuul oli ka tõusnud ja nagu ikka puhus ta meile vastu. Litsusime pedaale nagu jaksasime, Andresele keerasime ümber sadula tagavarapluusi, et oleks veidigi pehmem istuda, mina pedaalisin lihtsalt üle valu. KP13 - jälle mingi võsakas. Kunagi olla seal olnud metsavendade pukner, järgi oli sellest vaid auk. Edasi sai veidi maad sõidetud asfaldil ja alla mäge - põlved said puhkust. Pikalt muidugi seda pidu polnud, jälle algas kruus ja “põlvede lemmikud” tõusud. Aga kui on tõus, peab varsti tulema ka langus - samas kruusal ei julgenud hoogu ikka väga suureks lasta, väsimusaste juba piisav, et kui peaks korra vääratama....ei tahaks mõeldagi, mis siis saab.
KP14 Kärgandi Metsavahikord, punkt lagunenud saun-aidas. Täitsa tore osmik see saun-ait! Kunagi võis see ilus paik olla. Kiirelt batoon hinge alla ja edasi. Pikad sirged, üles ja alla, muudkui edasi. Sõidame, pööre -sõidaks nagu kellegi hoovist läbi, üle silla...Andresel tekib dejavu tunne...me oleme siin kunagi olnud, sama teed läinud, samasse metsa hiljem keeranud? Unes või ilmsi? Jap, Andresel on õigus, aastal 2018 Expedition viis läbi samast kohast (KP3 söödasõim) Enne metsa keeramist ütlesin, et nüüd on vaja puhata - ammu juba nuiasin Andrest, et teeme peatuse, aga see nagu jäärapäine, et lähme ikka edasi. Kobisin rattalt maha, otsisin välja juustupulgad ja viskasin selili. Ega talgi muud üle jäänud, sõime juustu ja pikutasime, vist isegi tukastasin hetkeks. Paar tiimi läksid vahepeal mööda, aga me nägime neid siiski hiljem veel.
Kauaks muidugi sinna logelema jääda ei saanud. Uuesti rattale ja minekut. Sõtkusime edasi, eemalt vaatame, et üks tiim sõidab meile vastu - meie vanad motivaatorid tiimist NoNiin. Hõikavad meile, et ärge nüüd sinna sõitke, seal keeluala. No hea, et me neid nägime, muidu oleksime omadega täitsa untsu läinud. Ega ei tohi hetkeksi lasta kaardilugemist lõdvemaks, kohe tulevad vead sisse. Ja ei tea, kas kaart liiga väikse kirjaga või silmnägemine juba nii kehvake, aga päris keeruline oli hoopealt kaarti vaadata ( ja no lugemisprillidega ka ei tahtnud sõitma minna) NoNiin pani eest minema, nii et nende tolmu ka ei paistnud, me võtsime rahulikumalt.
KP15 järgmine metsavahi koht- täitsa kena maja, tundub, et mingi tegevus seal aegajalt käib. Õige puu ja õige mõttetera leitud (P.s. need laused, mis ma tärnikestega märkinud olen, on mõtteterad igast punktist) tuleb edasi rühkida.
- Paista nõrgana, kui oled tugev ja tugevana, kui oled nõrk!
Keerame sinna, kuhu kõik eelnevad läinud on - rada ju ees sissesõidetud....ja no halleluuja, mingi oja või jõgi (tundub, et Kääpa jõgi) on ees, üle selle paar ligadi-logadi puud ja palki. No mina sealt küll koos rattaga üle ei lähe! Andres julge mees, läheb esimesena, tudiseb küll natuke, aga üle ta saab. Ega midagi, julge hundi rind on rasvane või siis ülepeakaela sumaki märg... Andres pakub, et võtab mu ratta ise ja ma tulen üksi üle, samas tundub, et koos rattaga on siiski julgem, saab veidigi toetada. Tibusammul astudes ja õiget kohta jalale otsides, saan üle...uhh...läks õnneks seekord. Süda taob kurgus, jalg vist ka tudiseb. Aga ega pole aega sinna tudisema jääda, ikka edasi.
KP16 juures näeme uuesti tiimi NoNiin, ees ootab laudtee üleraba, nad ütlevad, et tee on piisavalt sõidetav, aga tuleb hoida pikemat vahet, sest osaliselt on laudtee vee all ja lahti. Oeh, no mis siis ikka, et mitte aega kaotada,proovime sõita. Andres kulgeb sealt kenasti läbi ja paneb ees minema. Mina ei tea, mis mul siis viga hakkab, kui vaja kuskilt väga täpselt sõita? No kohe võtab lenksu vänderdama, õnneks jään ikka rajale. Millegipärast on laudtee kõrval, iga mingi maa tagant raudpost püsti (eks need tee toetuseks on) - osad ilusti sirgelt, osad tee poole viltu vajunud. Minu manööverdamisoskus pole ikka kiita, esimese viltuse posti juures läheb tasakaal käest ja ratas lendab lärtsti vette, ise suudan kuidagi kõrvale maha hüpata. Vett on rabas palju ja jalad saavad märjaks. Ega loll jonni jätta, ronin uuesti rattale, mõnest postist saan mööda ja uuesti viltune post ees. Usaldan endiselt oma olematut manööverdamisoskust ja kahetsen kohe oma liigsed julgust - tasakaal kaob, ratas jookseb laudteelt kõrvale ja kukub külili, seekord mul tasakaalu säilitada ei õnnestu ja kukun kõhuli üle ratta rappa. Röögatan päris kõvasti, aga Andres on juba nii kaugel, et see ei vaata isegi tagasi mitte. Kurat, teda üldse ei huvita, kas upun rappa v mitte?! Aia...niigi valus põlv saab veel ühe hoobi ( pärast tuleb välja, et põlvel laiub sinikas ja lenksuotsast ilus poolkuu kujuline haav). Siis otsustan ratta maha jäta ja jalgsi edasi larpida - enamus rabateest on siiski läbitud ja tagasi peame sama teed ju tulema. Pahkluuni vees lobistades jõuan poolsaarele, kus peaks asuma pedassaare Emamänd (Eesti vanim mänd) tee läheb kaheks, aga kuhupoole Andres läks, Ma ei tea?! Siis kuulen vasakult metsast aevastust - no sinnpoole peabki minema :) mänd leitud - on ikka võimas ja suur küll, aga kp-silti mõtteteraga ei näe. Andres oli valmis juba loobuma, kui leidsin õige koha. Nüüd siis tuldud teed tagasi. Haarasin poolepealt oma ratta ja üritasin sõita. Nüüd tulin enne igat viltust posti rattalt maha, et mitte rohkem rabamudas supelda.
- Mitte keegi ei tea, mida nad suudavad, enne kui nad proovivad!
Edasi KP17 poole, veidi oli tee parem ja siis hakkas jälle üks võsa. Mulle tundus kaardilt, et varemed, mille juures punkt on, on tupiktee ja tuleb edasi-tagasi käia, jätsime rattad maha ja vantsisime jala, minna oli pikalt. Jälle mingi oja ees ja üle selle poollagunenud silla jäänuk. Poolel sillal oli põhi alles, poolel ainult rauast karkass. Ronisime sealt üle ja edasi mööda võsa. Gps näitas, et sealt samast tuleb ratastega edasi minna. Andres oli mu peale maruvihane, et rattad maha jätsime. Võtsime punkti ära ja läksime tagasi rataste juurde, et uuesti sama teed mööda tulla. Aga kuidas rattaga sealt sillast üle saada? Andres viskas ratta õlale ja turnis üle, mis mulgi muud teha jäi. Kahmasin kuidagi ratta kaenlasse (no jumala õnn, et me rattad nii kerged on) ja ühe käega silla piirdest hoides, teisega ratast - tegin imeliigutusi, aga üle ma sain!
Veidi veel võsast teed ja ees ootas Kääpa ja asfaldtee. Kääpas võttis meid vastu laulukoor - ei tea, kas Haiko/Greta tellisid meile selle? Päris täpselt aru ei saanud mida nad laulsid ja olime liiga räpased, et lähemale minna. Sinna nad maha laulma ja plaksutama jäid. Asula, kui selline tundus täitsa avastamist väärt - teinekord peaks lastega tagasi tulema - Kalevipoja mänguplats suurte puidutst atraktsioonidega, suur Kalevipoja kuju jm seesugune. Võtsime KP18 ja tervitasime poe juures ootavaid Haikot/Gretat, kes endiselt meid toredasti ergutasid. Poetretist ja jäätisest loobusime seekord.
- Kui kõik tundub olevat sinu vastu, siis tuleta meelde, et lennuk tõuseb õhku vastutuult, mitte pärituult!
Ilm hakkas käest kiskuma - tuul tugvenes ja oli endiselt meile alati vastu, kogus pilvi. Õnneks sai sõita veidi aega heal teel, siis uuesti kruusale, vihma hakkas tibama. KP19 suur rist vasakul - Mälestusmärk 1949a küüditatutele. Nüüd alles hakkas sadama, toppisime joped sega, tunduvalt soojem hakkas, aga jõud hakkas lõppema ja tuulehood olid kohati ikka väga vinged. Otsustasime, et sõidame järgmise kahe punktini ära, mis pidid asuma vanas sigalas. Seal saab veidi puhata ja vihma eest varjul olla. KP20 - aedik nr.8 ja KP21 küün.
- Päike ei jää pilve taha!
Meie puhul tundus, et siiski jääb. Ilm oli ühtlaselt hall, vihma kallas ja tuul oli kõva. Istusime vanal heinapakil ja mõtlesime, mida edasi teha? Väsimus oli juba arvestatav, ilm ei paistnud paranevat, minu põlved lõid tuld ja Andres ei kannatanud enam sadulal istuda - nii sündis otsus, retk siiski pooleli jätta. Peab ütlema, et see ei tulnudki väga raskelt - kaine mõistus ütles, et end rohkem lõhkuda pole mõtet. Eks oleksime suutnud end veel pressida edasi mõned punktid, aga siis oleks jalad olnud valusamad, istmik veelgi rohkem villis ja riided seljas külmad ja märjad... oleksime lihtsalt rohkem katki olnud, kui mõned punktid varem. Kui oleks olnud ilm parem, vast siis oleksime jõudnud vahetusalasse puhkama - seal oli meil mõeldud ka magamispaus, aga sinnani me välja ei vedanud. Helistasime Haiko/Greta endale järgi ja jäime neid ootama. Uni tuli peale ja tukastasin veidi, Andres käis ringi nagu rahutu hing. Vahepeal tulid mõned tiimid punkti võtma, lobisesime pisut kõigiga - nemad rühkisid ikka edasi. Tublid, ma ütlen!
Enne veel Kääpal ütlesin Andresel, et kui seekord end lõpuni välja pressime, siis jääb see viimaseks korraks ja rohkem ma teda seda tegema ei pane. Aga tundub, et isegi nüüd, kui me katkestasime, jääb see siiski viimaseks Expedition Estoniaks meie jaoks - ma pean endale tunnistama, et ma pole nii tugev ja võimas, kui ma arvanud olen, kuskil on ka minu jaoks piirid ees. Sellise konseptsiooniga retk on ikka ainult hulludele ja väga kõvadele hulludele :) - meie oleme lihtsad põlveotsas nokitsejad. Meie jaoks sobivad ikka 4-6h rogainid ja muu seesugune kergem kraam.
Samas, kui nad kunagi peaks tegema retro-ekspeditsiooni samal rajal nagu oli esimesel aastal, vot siis oleks ma kõpsti stardis kohal - seda rada tahaksin ma uuesti proovida, just mõttega, kas oleksime nüüd kiiremad.
Ilmselgelt ei kahetse ma retkel osalemist, sest selline enese proovilepanek on äge ja need inimesed, kes seda läbivad heas mõttes hullud. Järjekordselt pean ma sügava kummarduse tegema Haiko ja Greta ees (nende ees on ikka veidi piinlik küll, et jälle me jätsime pooleli) nad on ikka super taustakad - jooksevad, teevad ja toovad kõik ette-taha ära. Kõigile meie täpikese jälgijatele ka aitäh, et viitsisite kaasa elada, kahju et pidime nii lõpetama. Lapsed olid jällegi hoitud vanaema juures, kodus ootas kuum saun ja vanema poisi tehtud pelmeenid :) super.
Sõit koju kestis mu meelest kaua, magasime mõlemad Andresega ja vihma õues muudkui kallas edasi.
Kodus lendas hunnik haisvaid ja mudaseid riideid vanni, ootama järgmist päeva ja oma pesukorda, kiire saun ja söök ja ....oi, kui hea oli oma voodisse pikali visata. Magasin vist enne, kui pea patja puutus.
Kokkuvõtteks läbisime esimese rattaraja 90km napilt alla 7h, kanuu 26km 5h (kanuu ajaga olen täitsa rahul, kokkuvõttes 30.aeg) ja teisest rattarajast ca pool 65km 6.35h.
- Elu on ilus!
Expeditionile me tõenäoliselt rohkem ei lähe, aga ees ootavad nii mõnedki uued ja huvitavad katsumused, nendest siis kunagi hiljem :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar