Tallinna Linnarogain - Männi park!

 No oleks see rogain siis ainult Männi pargis olnud - hea lihtne ju. Jooksed ühe “sipelga” juurest teise liumäeni ja siis pargi nurgas männi juurde ja jälle kiigeni ja siis elektripostini… a no ega sa ikka nii lihtsalt hakkama ei saa. Tallinna maastik suudab pakkuda ikka igasugu kraami - linna tänavaid, majahoove, mägesid, treppe, metsa, võsa ja sood!

Meie planeerimine on, nagu ta on - et nagu polegi 😁 ei ole ikka ära suutnud õppida seda. Aga stardis vaatasime seda kaarti ja üks oli kindel 23. On esimene punkt! Ja eks siis edasi vaataame jooksvalt…. Hea plaan!!! 

Start läks ja panime ajama. Mul kuidagi jooksis see kaart seekord hästi, Andres ei saanud vahepeal majadevahel aru, kus me täpselt oleme, aga ma ikka vedasin ta välja. Sütiste pargist saime kohe ka mööda treppe üles ronida - seal oli ka ainus kord kui Heikot-Marikat nägime (nad punnisid rattad kõrval, sealt üles), see polnud veel midagi võrreldes suusahüppetorni juures, kuhu me lähenesime alt. Siis oli küll kops koos.

Mingem üles mägedele….

Vaatke alla oru põhja, üle lume hiilguse

Kohe päris alguses läksime vaidlema, kas minna ühte 4st punkti võtma või mitte, jaurasin mis ma jaurasin, aga ära me selle ikkagi tegime, muidu oleks ma terve aeg seda Andresele nina alla hõõrnunud, et nüüd jäi neli punkti võtmata.

Metsavahelised suusarajad olid veel täitsa lumised - Heiko olla ka ühte suusatajat näinud. Meile tulid vastu ainult jalutajad. Ja no siis oligi keset linna võsa, soo ja raba - johhaidii. Aga kõik, mis plaanis saime võetud.

Joogipunktis maitses spordijook ikka hästi, a va “Tallinna” komm jäi kurku kinni. Sealt läksime jälle vaieldes edasi, et kuidas siis nüüd minna? 😳 Seekord jäi  Andrese sõna peale, kuid ma siiani arvan, et minu plaan oleks olnud parem 😁 Aga olgu peale - mina leidsin puu orus ja sibasime “redel maa alla” poole. No kurat, Andres tahtis kangesti tempot üles kerida, aga ega ma ei jaksa temaga võidu joosta. Ta isegi ei vaadanud taha, kas ma jõuan järgi või olen seal tühermaal juba kummuli?! A ega ma teda ei hüüdnud ka, et oota või miskit. Kihutagu aga üksi.

 Redel leitud, oli vaja astangult alla saada, seal olid ju suuremad punktid soolas. Enne nägime, et inimesed sealt ääre pealt alla kadusid - järelikult kuidagi saab ja liiga järsk pole, et vabalangemist harjutada.

 Leidsimegi paraja koha ja ragistasime alla. 

Ei tundugi ju nii järsk?!

Õiged varemed leitud, tahtis Andres kangesti ringi minna, et mitte läbi soise metsa jalgu mudaseks ja märjaks teha. Ma ei olnud sellega nõus. Mõtlesin end Jeesuseks ja peaaegu lenneldes panin ülse selle märja pasa. Ega Andreselgi muud üle jäänud kui järgi tulla. 

Ja siis tuli minu hiilgehetk, mida Andres muidugi ignoreeris! Ma juba enne ütlesin, et ta otsib punkti valest kohast, vaja pisut vasakule ikka minna. Aga ega ta mind ei kuulanud. Mina jonni ei jätnud ja läksin vasakule ära. Ja no loomulikult oli punkt seal - pärast vaatas A ka kaarti, et no jah, sul oli õigus…. Vat nii, kuula ikka oma naist vahel ka, ega ta koguaeg tühja ka kaaguta.

 Siis hakkas aeg juba kuklasse suruma ja oli vaja ots ringi keerata. Vaatasime veel teepeale jäävad punktid üle ja surusime, mis jaksasime. Andresel on jõudu ikka rohkem ja tempo tahab liiga kiireks minu jaoks minna. Hing paelaga kaasas, surusin hambad risti ja litsusin järgi. Võtsime veel niipalju kui saime ja lõpuks paistis jälle Männi park. Piiks-piiks, vorst hambusse ja koju!

 Meie kohta läks ikka väga hästi - kaart jooksis seekord kenasti, hullu viga kuskil ei teinud ja ega kiiremini poleks jaksanud joosta ka. Arvestades, et keegi kaarti puhtaks ei võtnud, siis pooled punktid korjasime ära ja enda tegime ära. Kott oli seekord suhteliselt üleliigne, aga igaksjuhuks ikka kaasa pakitud juua ja paar batooni - loosi läks sinult vesi. 

Täiskuu mõjud ja lihtsalt hala :)

Issand, kuidas ma olen väsinud sellest välisest survest - pead olema vormis, pead olema ilus, sul peab olema ideaalne pere, ilus mees/naine, ontlikud ja targad lapsed, sul peab olema karjäär, kindlasti peab sul olema kõrgharidus,  sa pead kindlasti tegelema jooga ja sisekaemusega, sa pead investeerima ja sul peab olema arvestatav aktsiaportfell, III pensionisammas ning väga edukas töö,  sul peab raudselt olema mentor või lifecoach - sest muidu su tee siin elus on hägune, sul pole sihti ja sa ei ela elu õigesti - sa ei oska tähistada elu ja elada täielrinnal!

Aga tegelikult on lihtsalt täiskuu tulemas, mis mind ikkagi mõjutab, teeb mind närviliseks ja pahuraks. Kõik kodused saavad millegi eest - olgu muna praadimise, mustade nõude või trenni mitte minemise eest! Ja päriselt olen ma ju täitsa harjukeskmine - otseselt peeglisse vaadates minema ei jookse 😀 Vormi peaks kah nagu olema - ei jaksaks ju muidu rogaine jm sellist kraami teha. 💪

Pere on ka täitsa ideaalne, kuigi meie mõistes suurpere - ikkagi neljalapseline pere, mis siis, et suuremad lapsed on juba täisealised, minu lasteks jäävad nad ju ikkagi ja endiselt elavad nad kodus ja pean neile süüa vaaritama. 

Abikaasa üle ei saa nuriseda - talub mind ja mu tujusid-tahtmisi, viitsib minuga mööda metsi ragistada ja sportlikke hullusi ette võtta. Sihid ja mõttemaailm on meil ka siiani ikka samasse suunda olnud.

Lapsed, need eluõied on ju ka päris kobedad välja kukkunud: igalühel omad kiiksud küll, a muidu täitsa adekvaatsed sellid. Koolis läheb kõigil täpselt nii nagu ühel koolipoisil minema peab - vahel nii ja vahel naa.

No karjääri osas on lood muidugi kehvemad, seda nagu polegi, aga ega ma pole kunagi väga abitsioonikas olnud ka ja rind ees kuskile trüginud 😁. Ja see kõrghariduse teema läheb nagu karjäärigagi - pole seda tahtmist nagu olnud ja nagu mu isa alati ütles: “Haridus ei näita haritust!” Ja see peab küll 100% paika. Olen näinud neid kõrgelt haritud matse piisavalt ja mitte nii kõrgeltharitud indiviide, kes on kordades avarama silmaringi ja maailmavaatega, kui mõni magister või doktorant. Nii lihtsalt on - see paber ei näita muffigi!

Jooga ja sisekaemus….üks on liiga igav ja teine….noh selleni pole veel  jõudnud. Kõigepealt kaen väljapoole. No jooga võib olla rahustav ja kasulik ja tasakaalustav ja mida kõike veel (samas on mingi filosoofia järgi tasakaal just kehv, siis jääb kõik seisma ja teadupärast kõik, mis seisab läheb haisema, nii et ei mingit tasakaalu, elu peab liikuma ja kõikuma tasakaalu ja tasakaalutuse vahel ), aga jooga on minu jaoks igav ja aeglane ja…. Ma olen liiga kärsitu selle jaoks - mulle pigem meeldib metsas silgata, kaardil näpuga järge ajada, öösel mööda Eestimaad rännata ja nii oma mõtetesse selgust tuua - a see võibolla ongi minu sisekamus seal öises metsas?

Investeerimisega on lood küll nii ja naa - mõni aktsia ju kuskil tiksub ja III pensisammas on ka tehtud, kuigi maksed sinna suht nadid, mis sa ikka töötult tahad 😀 

Mentorit või lifecoachi kah pole - pole veel vajadust nende järgi näinud, aga võibolla olen ma lihtsalt pimedusega löödud. Viimasel ajal tundub, et iga teine on nüüd õppinud mentor, terapeut või lifecoach! Ei, ei - see pole ikka minu tassike teed - mulle meeldib ise asjadega hakkama saada, mitte teiste ütlemise järgi elada. Aga ma ütlen veelkord, et ma äkki olen lihtsalt pimedusega löödud ja vajan valgustatust…

Elu tähistan kuuma sauna ja külma gin’iga, sõpradega, perega, metsas teel olles ja soos solistades. Pärast raskeid metsakatsumusi on alati hea tõdeda, et ma sain hakkama, su keha ja vaim on võimeline palju rohkemaks, kui sa arvata oskad. Teadmine, et sa jaksad ja saad hakkama kõigega, mis elu sulle pakub, annabki seda valgustatust ja jõudu ja edasiviivat tahet, elada elu just nii nagu sa ise soovid, olgu see täiskuu või mitte - sa elad täiel rinnal!

PPP ehk Präänikud Põgenevad Paldiskist!

Tsiteerides Tarvo Jõeste´t: “Proua, kas te olete hulluks läinud? Põgenete Paldiskist 24h?” (Seiklussportlased juba teavad, kes on herr Jõeste ). Jah, antud proua vist tõesti päris terve mõistuse juures polnud ja otsustas põgeneda Paldiskist, võibolla ka Paldiski maanteel Tallinnas asuvast teatud asutusest, aga põgeneda oli vaja… Kuigi peale Taliharja Vanakurja ma ju lubasin, et jalgsi selliseid pikki tükke enam ei tee. A ega hull tea, mis ta räägib ju 😀😀

 

 Mingi loll mõte see igaljuhul oli ja üks ärgitas üht, teine teist ja kirja me end Andresega jälle panime (põhiärgitaja ise muidugi ei tulnudki, varjus äsja põetud koroona taha). Kokku sai meid siis selline tore neljane kamp hulle: mina ja Andres (aka Präänikud), Tambet ja Riho. Rihole oli see esimene selline pikk ja vaevarikas teekond - varasemalt oli tal ettenäidata paar nädalat varem, nii trenni mõttes siis 25km kõndi 😀 Aga ta oli tahtnud juba pikemat aega teha meiega koos seda, mida me teeme ja millest alati nii õhinaga pärast räägime (keskeakriis, mis muud). 

Riho alustas siis varustuse ostmisega - Matkasport sai kena kopika ta käest 💰 Tegime talle enne lühikese koolituse, mida üldse võiks vaja minna ja mida kaasa võtta. Tambet juba “vana kala” teadis ise, mis kotti läheb ja mis mitte.

  Arvestades seda, et jaanuaris tehtud Taliharja Vanakuri sai tehtud lumes, metsas, tormimurrus ja külmas, siis tundus see mööda maanteed jalutamine Paldiskist nagu käki veeretamine - mis see siis ära ei oleks?! Aga ära mitte kunagi EELDA midagi ja ära alahinda ilma, mis võib näiliselt ju ilus, selge ja päikseline olla, aga külm tundub kevadel hoopis teistmoodi, kui talvel. 

 Reedel 1.aprillil saime kõik Vana-Vigalas meie maakodus kokku - tegime sauna, pakkisime kotte ja jorisesime vist poole kaheni jutustada. 

 Hommikul sai piisava varuga tõustud, et viimased asjad kotti saaks - praemunaga tõeline rändurivõileib 🥪, vesi jm vajalik kraam. 

 Minu dilemma olid jalanõud, mida jalga panna? Kas minna alguses pehmete jooksukatega ja vahetada poole maa peal soojemate jalanõude vastu, mis polnud nii sissekäidud veel? Või minna kohe soojade käimadega? Kuna olime ühe rogaini uute LaSportiva Uraganodega teinud, siis lõpuks läksid jalga need - tagantjärgi tundub, et oli ikkagi vale otsus, sest jalad olid lõpuks ikka villis ja valusad - 4h ei ole piisav aeg uute jalanõude sissekäimiseks!!! Oleks pidanud siiski pool maad tegema õhematega ja siis ööseks vahetama, ehk oleks siis jalad tervemaks jäänud. A kes seda enam oskab öelda?

Minna on alati ilus :)

 Siis läks sõit Paldiski poole - ilmaga ikkagi tegelikult vedas - tuul oli minimaalne ja päike paistis, kuigi paar kraadi näitas vist külma. Samas riideid ju seljas nagu oli ja varudesse sai ka midagi pandud.

Riho, Tambet, Andres ja mina

 Paldiskis oli juba paras sagimine, vaadati üle kohustuslik varustus (pealamp, punane tuluke ja helkurvest), anti kätte jälgimisgepsud ja osaleja medalid - et siis tegelikult oleks võinud ju kohe koju sõita - medal käes, mis sa ikka ennast lõhud 😁  

Alguses antud lõpetaja medal 😊

Me siiski otsustasime, et proovime ikka põgeneda ka. Anti start ja kõik pühkisid kohalt minema, me nagu alati jäime sabaotsa tiksuma :)

 Andres jauras nagu alati gepsuga, mis mitte kuidagi ei tahtnud koostööd teha, aga kuna eriliselt ei olnud vaja mööda metsi sihte sirgeks tõmmata, saime ka ilma selleta hakkama. 

 Ilm oli ilus, päike paistis ja päikese käes oli soe, vahel pisut puhus ka tuult, siis oli jälle jahe. Igatahes oli täitsa mõnus minna, kuniks Andres ütles, et tal tossud hõõruvad ja vaja vaadata, mis seis jalgadega on…juba, me polnud Paldiskist veel väga kaugele jõudnud. Tegime peatuse ja Andres tiris jalad lahti. Plaasterdasime kannad ja tõmbasin endalegi ühe teibi veel juurde, mis lõppkokkuvõtteks mitte midagi ei aidanud - vill tuli ikkagi. 

Pannakse ikka veidraid asju oma hoovile?

Harju-Madise kirik

No kes mõtleb välja selliseid kohanimesid?

Tundus, et tee läks kuidagi eriti kiirelt, kell käel aga muudkui piiksus, et jälle kilomeeter möödas ja jälle kilomeeter möödas. Mis nii viga minna?

 Jõudes Ämari lennubaasi kõrvale, kuulsime kõrvulukustavat müra. ✈ Kas tõesti saadeti meid jälitama suisa hävitajad?! Aga ei, lennukeid meil näha ei õnnestunud, ju nad läksid jälitama neid Tallinna poole minejaid. Meie rühkisime edasi. Õige pea jõudsime Padise risti, seal oli pood ja ega siis ei saanud sellest ju niisama mööda minna. Astusime ikka sisse ka, mitte et hirmasti midagi vaja oleks, aga ostetud sai siis Coca-colat, jäätist, kummikomme ja mõned meist võtsid ka õllekese 🍺🍬

Elu nigu lill ju :)

Jäätise ja õlled said sealsamas poe ees ära manustatud. Klõpsisin mõned pildid, kui üks lahke poe külastaja ligi astus ja pakkus, et võib meist neljast koos ka pilti teha…aga miks mitte! Jutu sees tuli välja, et naisterahvas oli eelmisel päeval just lõpetanud 30km Scoutsrännaku, mis oli tema esimene pikem matk. Rääkisime pisut veel ning heade sõnade saatel läksime lahku.

 Sealt maalt edasi ei näinud me rohkem kaaspõgenejaid ja olime teel üksi. Endiselt olid meeleolud rõõmsad ja kehad kannatasid minna. Teele jäi erinevaid huvitavaid ja mitte nii huvitavaid kohti, juttu meil jagus ja tundus, et kõik läheb libedalt. Ja et ikka jaksu oleks, tegime tee ääres kividel võikupausi. Tambet kooris jalad jälle lahti, tohterdas ville ja vist ikka sõi ka midagi. Meie võtsime oma hüper-super ränduri võileivad ja lasime hea maitsta. No tõesti oli hea 🍔

Tõeline rändurivõileib - praemuna, singi, juustu ja hapukurgiga!

 Edasi oli kohe hoopis reipam minna.

Kella 19 paiku jõudsime Valgejärve Rmk platsile -  Seal sai korra jalad lahti võetud ja üles tõstetud - mõnna, tundus, et just seda oligi jalgadele vaja. Hea, et rmk ikka paneb oma platsidele lauad-pingid, ei pea maas püherdama. Tundus, et oleks hea ka üks magneesiumi laks teha - kõll ja topkatäis magneesiumi läks alla. 

Ega midagi, jalanõud jalga ja edasi. Olime kokkuleppinud, et umbes kella 20 paiku toob support-tiim meile sooja süüa - mulgiputru kõrnetega, teed, kohvi ja muud, mis olime kasti valmis pannud. Selleks ajaks olime jõudnud pisut üle Risti-Virtsu maantee. Lõime oma pisikese laagriplatsi laiali ja lasime pudrul hea maitsta. Kokku oli paus vist ca.40minutit. Täiendasime oma varusid, panime rohkem riideid selga, sest no krdi jahe oli. 

Mulgipudru juures on kõige tähtsamad…KÕRNED!

Siis oli aeg edasi minna. Hämardus, panime oma punased tulukesed põlema ja vantsisime edasi. Pagan küll, kuidas see võimalik on, et praegu palju külmem on, kui jaanuaris Vanakurjal? Täiesti arusaamatu. Vanakurja tegin ära 3+1 kihiga seljas, viimase kihi panin alles öösel tookord juurde. Aga nüüd polnud ööst veel haisugi, kui mul oli nelja kihiga juba külm…brrrr, nii küll kaugele ei põgene. 

Õnneks olime võtnud suppordi käest kaasa oma head soojad hõbedakihiga joped, venitasin selle endale üle koti selga - no ei viitsinud seljakotti ära võtta ja noh, eks veel oli ka siis soojem ju olla. Õnneks hakkaski soojem. Paksemad kindad läksid ka kätte, jalgadel oli soe. Arutasime omavahel palju seda miinust siis olla võiks ja jõudsime järeldusele , et -5,-6,-7? (Taliharjal oli vist kõige külmem -3).

Kaalusime vahepeal ka hobutrantspordi võimalust!

 Mingi hetk üritasin oma veekotist juua, a pekki küll - vesi oli külmunud, nii voolikus, kui huuliku sees. Proovisin siis voolikuotsa ja voolikut põues ja paksude kinnaste sees soojendada, aega võttis, aga asja sai - lahti sulas. Aga no see vesi oli nii külm, et ega väga palju seda juua ei tahtnudki. Ka söögiga olime seekord kuidagi nigelad, enamus mis kotti kaasa pakkisime tõime koju tagasi.

Lootsime, et ehk on virmalisi näha öösel, aga ei miskit. Ainult tähed!

Öö oli selge ja karge, kuud küll ei paistnud, aga oli piisavalt valge, et metsavaheteel me pealampe põlema ei pannudki - saime hoopis tähti vaadata, mida tundus olevat metsikult palju, lootsime, et ehk on ka virmalisi, aga seekord meil nii palju õnne ei olnud, kuigi graafikud lubasid virmalisi küll.

 Andresel hakkas ka jahe ning ka tema tõmbas endale jope veel selga. Minul hakkas parem toss kannast hõõruma, ka päka alla tundus midagi tekkivat, aga enam ei olnud kuidagi tahtmist seal külmas neid jalgu lahti võtma hakata, et vaadata, mis toimub. Tundus, et lõpuni ikka peab vastu. 

 See jahedas kõndimine hakkas juba tüütama, jalad valutasid, söögiisu polnud ja vesi oli liiga külm, et juua - siin sai tehtud üks viga teise järgi - ikka oleks pidanud väikeste lonksudegagi jooma ja midagi süüa sisse pressima. Aga no see on tagantjärgi tarkus! 

Vahepeal olin nagu Pipi - asjadeotsija. Spunki ma just ei leidnud ja kõike prügi ka kraavist kaasa ei võtnud, aga kaks üksikut kinnast korjasin teelt üles küll. Miski ütles, et need on teiste põgenejate omad ja äkki nad soovivad neid siiski tagasi saada.

Kinnaste omanikud ka leitud :)

 Kilomeetrid veinisid. Kui alguses tundus, et kell ainult piiksus ja luges kilomeetreid kiirelt, siis nüüd oli aeg nagu seisma jäänud - kõnnid ja kõnnid, aga seda piiksu ei tule. Siin meenus mulle Rändaja laul filmist “Nipernaadi” ( https://www.youtube.com/watch?v=uORJCOIZ-yg ) ühte suurt trummi oleks tahtnud küll, et kaasa taguda seda ehk oleks soojem hakanud. Aga mida polnud, oli trumm…

 Andresel hakkas juba väsimus ja pimedus mõistusega mängima - juba nägi mingeid asju teeääres, mida tegelikult polnud. Minul oli veel hästi ja ega Tambet ning Rihogi ei öelnud, et näevad nähtamatuid asju. 

Ootasin seda Teenuse teeristi nagu issanda õnnistust, sest siis tundus, et meie jaoks on põgenemise lõpp lähedal. Otsustasime juba alguses ära, et kõnnime Vigalassa ja siis meie maakohta sauna! Aga no andis seda teeristi ja silda oodata. Jalad andsid tuld, jahe oli endiselt, süüa ikka ei tahtnud ja juua ka mitte. Tambet arvas, et jalgadele peaks andma ka muud liigutust ja hakkas sörkima…johhaidiii, ei ühtegi jooksusammu - ma ei olnud selleks lihtsalt võimeline. Riho tegi üldse veidraid liigutusi - vahepeal põlvetõste-, siis sääretõstejooksu, siis venitas puu najal jalgu, siis tegi kükke ja galopeeris niisama. Noh, see lõpp oli talle ikka väga raske, kui me talle mingi hetk järgi jõudsime, toetas ta kenasti vastu puud ja ootas meid. Käima saamine oli tal keeruline - tundus, et teda vaevasid rängad krambid. Küll ta seisis ja sirutas ja kummardas ja tegi muid imevigureid. Ikka liiga karm oli see esimeseks korraks ette võtta nii pikka jalgsi rännakut.

 Lõpuks algas Vana-Vigala lehise allee, mis muide on istutatud aastal 1841 aastal. Siis teadsime, et lõpp pole enam kaugel. 

Vigalasse pidi meie vanim poeg Sass meile järgi tulema, et siis kiirelt saaks sauna ja külili. Ja paistiski tume autokogu bussiparklas…jess, kõik, mitte ühtegi sammu enam. 

Viimane pilt…ja nüüd sauna ja kotile

Lasime Sassil veel viimase pildi teha ja kobisime autosse. Sõit ei kestnud väga kaua, aga Riho oli näost roheline ja tal oli väga paha olla. Kodu juures aitasid Andres ja Tambet ta autost välja, jalgu ta eriti enam alla võtta ei tahtnud, kogu jõud oli jäänud rajale. Mina lohistasin end tuppa, jalanõusid oli suht võimatu ära saada - selleks oli abi vaja, jalga nad igatahes ei jäänud.

 Lonkasin sauna ja kobisin lavale. Viskasin end lavale selili ja tõstsin jalad üles. Tundsin kuidas veri kolinaga pea poole voolab. Kaua sellises asendis olla ei saanud ja ajasin end ettevaatlikult püsti - Kui muidu olen ma ikka vana saunahunt, siis praegu ei sobinud see mitte -  dušši alla jõudsin, aga siis oli küll viimane hetk kükitada, et mitte kummuli käia - kõik see veri, mis jalgadest pähe voolas, kadus nüüd jalgadesse tagasi. Pilt hakkas vaikselt tagasi tulema, aga soe sisse mitte - ma ei teagi kaua ma seal kuuma dušši all vedelesin, igatahes vahepeal jõudsid mehed ka sauna - Riho oli leidnud endale mingi kepi-aseaine, mille najale toetudes suutis ta kõndida, Tambet ja Andres käisid ikka omal jalal, ronisid lavale ja lasid soojal ligi tulla (Riho me leili ei lubanud, mine tea, mis keha sellest veel arvanud oleks). 

 Kuidagimoodi sain end pestud, tuppa ja voodisse - uni ei tahtnudki nii kohe tulla, keerutasin veel tükk aega. Peale 4h und, ajasin end kella 9 paiku üles. Pidime oma kolu kokku korjama ja ikkagi linna sõitma, mõnel siin on esmaspäeval tööpäev - ei kadesta. Õhtul oli ikka suhteliselt kutu olla - keha ei teadnud, mida ta tahaks - Juua? Süüa? Magada? Väga segased tunded. Tegime linnas veel ühe sauna (isegi gin maitses). Ja üsna varakult kobisin kotile. 

Terve öö vastu esmaspäeva magasin nagu surnu - korra ainult keerasin külge. Tõusmine oli vaevaline. Villiravi tegin juba pühapäeva õhtul, aga no valus on käia - parema jala kanna küljel katkine ja jube valus vill ning samal jalal ka päka all ikka korralik vill, nii et toetuda pole nagu kuskile.  Et viia gepsud automaati olin dilemma ees, mida jalga panna?! Vasakusse läheb kõik jalga, aga paremasse mitte midagi - lõpuks sain jala matkasaapasse surutud - mõnus ei olnud, aga ära ma käisin. 

Kurat, ma polnud Vanakurja lõpus ka nii väsinud ja katki - aga seal tegime ju ometi pikemalt 101km ja maastik oli hoopis keerulisem - libe jää, tormimurd, metsas sumpamine, praegu lasime ju sirgelt mööda teed? Kuidas see sai nii ära lõhkuda? Ise kaldun arvama, et oma jälje jättis veebruari alguses põetud ja pikalt vinduma jäänud koroona ja muidugi sissekäimata jalanõud. Alati pange jalga need asjad, millega olete pikemalt juba sinapeal olnud, mitte 4h jalas olnud tossud. 

 Lõppeks ikkagi läks meil ju hästi - päris vigane keegi pole, oma eesmärgi Paldiskist Vana-Vigalasse jõuda tegime ära ja jällegi üldtabelis olime kuldne keskmik - 17st naisest olin 10. Ja 50st osalejast jagasime neljakesi 25.-28.kohta. 

 Mis sa veel tahad?! (Äkki selget mõistust, et rohkem selliseid asju ei teeks?) 15h27minutiga jõudsime mööda teid kõndida 76,8km (linnulennult Paldiskist siis 64,68km) kaugusele, nautisime ilma, inimesi ja rändurivõikut - tegelikult ongi kõik ju hästi, aga ühte ma nüüd küll luban - rohkem nii pikalt jalgsi ei käi! Vot nii!