Türi-Tori Kiirlaskumine tehtud! Aprill 2018

Juhhuuu....tehtuuud.....Eelmisel nädalavahetusel oli Türi-Tori laskumine. Meie seekord tegime kaasa lühema e.48km pikkuse distantsi Kurgjalt Torile. (Võhandu 100 oleks olnud esimeseks katsetuseks ikka liig)

 Kuna Pärnu jõgi oli pikka aega veel jää all, siis ca nädal enne starti ponud kindel, kas võistlus üldse toimub või lükatakse edasi. Aga kevad tuli siiski mühinal ja vesi sai vabaks.
 Nädal enne starti käisime siis Haiko ja Gretaga esimesel suurvee sõidul Keila jõel, et saada aimu vee ja voolu tunnetusest kiirema voolu ja suurema veega. Esialgu võttis süst ikka kõikuma ja oli tunne, et kohe keerame selle ümber, aga mõni tõmme aeruga ja oli tuttav tunne sees. Tegime siis Keila-Joalt ülesvoolu tunnike aerutamist ja pärast allavoolu tagasi. Vahepeal oli kalda ääres näha jäälindu, kuulda sookurgi ja esimesi kiivitajaid. Tunne oli hea ja mina tegin esimese ulja plaani lõpetada Kiirlaskumine no nii umbes viie tunniga :D
 Plaanis oli nädala keskel teha veel üks jõetrenn meie jaoks võõra võistlussüstaga, mis on kitsam ja 6m pikk, nii et manööverdamine ikka teistsugune ja tunnetus ka teine. Andres alguses kodus küll arvas, et see on puhas ajaraiskamine ja no ei olnud seda isu neljapäeva õhtul kuskile sõita, aga hiljem tõdes ta, et see oli ainuõige otsus.
Oi kuidas see süst alguses me all võdises ja kõikus - tundus ikka väga ebastabiilne ja 50km läbimine kuivaks jäädes tundus võimatu... aga süst oli kiire ja tunnetus ikka tuli, endiselt olin kindel,et 5tunniga teeme ära. Seekord tegime kokku 10km trenni ja siis oli juba ees laupäevane start.

Laupäeval startisime juba varakult, et 8.30 saaada Toril kokku Haiko ja Gretaga. Jätsime oma auto finišisse ootama ja läksime Haiko bussiga edasi süstad katusel. Enne starti jõudmist käisime veel läbi Jõesuu sillalt, kust Haiko näitas meile kätte koha, kust pidime sõitma, et püsti jääda. Tegemist on vana paisu varemetaga ja läbipääsu koht suhteliselt kitsas ja tugeva vooluga, nii et ümbermineku oht on ikka suur. Vot see tõi mulle “jänese” püksi...  🐇 aga ega taganemisteed ju polnud. Edasi stardi poole.

Kurgjal oli rahvast juba kohal ja tuli aina juurde. Meie stardiaeg oli 10.22 Haiko-Greta meist pool minutit enne. Panime oma kuivariide kotid paika, geelid-batoonid taskusse ja vee süsta põhja. Vestid selga ja starti ootama. Järjest anti starte ja meie aeg lähenes. Haiko-Greta läksid, nüüd siis oli meie kord. Enne vaatasime koha välja kust oli hea startida, aga ikka suutsime kohe esimese kümne meetri peal kivi otsas kolistada...

Ja siis läks sõiduks. Hullult ei rabelenud, aga niisama ei laiselnud ka - mõlasime nagu jaksasime ja kallas kõrval muudkui lendas. Ette jäid mõned kanuud, millest möödusime ja raftidest saime ka mööda, oli ka üheseid süstasid, millest me kiiremad olime. Samas paar mixsüsta kihutasid mist mööda ja muidugi meeste kahesed süstad...

Ütleme nii, et tunne oli hea, ilm megasoe (stardis võtsime mõlemad Andresega alt ühed pluusid ära ja hea oli - muidu oleksime ära sulanud) andsime aga aerudele valu ja sõudsime. Vahepeal väikesed söögi ja joogi pausid, aga liialt ei molutanud. Pikalt sõitsime koos ühe ühese meeste süstaga ja olime juba lähedal Suurejõe paisule. Lasime ühesel ees minna ja nii ta meie silme ees sealt alla sõites ümber käis - ju oli arvestus veidi vale, sest vool viis ta vastu vana paisu seina ja siis polnudki palju vaja, et tugev vool ta ümber lükkaks. Uhhh...vot siis võttis võbina sisse, sest märjaks ma saada ei tahtnud. Võtsime siis õige positsiooni sisse, mida Haiko enne näitas ja läksime....pulss lõi lakke ja kramp oli sees, aga....õnnelikult ta läks, alla me sealt saime ja suurem oht oli möödas. Samas oli vaja nüüd risti üle jõe saada, et mitte kividesse joosta ja õigesse voolu minna. Natuke pusimist ja vòitlust voolu ja ristilainega, aga välja me sealt tulime kuivade riietega :) super. Minul jalad ja käed värisesid igatahes suurest adrenaliinist. Võttis ikka jupp aega, et keha rahuneks ja rütm tuleks tagasi.

Edasi kulges sõit rahulikumalt, oli veel vulinaid ja pikk kärestik Jõesuus, aga endiselt kallas lendas ja juba oli tunne, et see algselt plaanitud viis tundi saabki teoks! Mingil hetkel tekkis Andresel juba tüdimus ja hakkaisme ootama seda hetke, millal hakkab paistma Tori kiriku torn, sest siis teadsime, et pole enam palju jäänud. Ja eks ta siis lõpuks paistma hakkaski, viimane väike vulin ja olimegi õnnelikult finišis.....jeeeeeee. 

Oi kui pehmed ja kanged jalad olid - esimesed sammud olid ikka vaevalised, samas oleks võinud ka hullem olla. Pildiklõpsud finišilipu all ja siis süst kaenlasse ja mäest üles Haiko bussi juurde. Kuivad riided selga, süstad bussi katusele ja saime sööma. Kartul, kaste ja salat maitsesid ikka hästi küll. Väikesed osalejamedalid ja diplomid kätte ja meil oligi aeg auto nina kodu poole keerata.

Kohtadest nii plaju, et K2MIX klassi võitsid Haiko ja Greta loomulikult ja meie olime....üllatus, üllatus tublil 5.kohal (kaotust neile 38minutit) meie aeg oli 4.31.39 ehk siis alla viie tunni! Vot nii. Samas mix süstasid oli lühikesel distantsil kokku 11, aga ikkagi koht viie seas pole paha (neljas koht jäi 5minuti kaugusele). 

Kokkuvõtteks oli jällegi tore eneseületus ja tõdemus, et me suudame ikka küll. Aga kas kunagi saab teoks ka Võhandu 100 ? Pole kindel. Aga...never say, never! Tänud siinkohal Haikole-Gretale süsta, sõidu ja muu eest, kohtume juba uutel väljakutsetel!

Tagasi jõudes ootas meid maal Mari (meie väsimatu sõber ja toetaja) sooja söögi ja kuuma saunaga. Hiljem jõudsid Haiko-Greta ka. Sõime kõhud täis ja kobisime lavale konte soojendama. Uhh, mõnus oli....

Ärge unustage, et te olete võimelised palju rohkemaks, kui ise arvate! Järgmine katsumus on Xt Kevadrogain 12.mail!

Kevad ja esimesed väljakutsed ees!

Ootamatult palju aega on möödas ilma kirjutamata. No mis seal salata, aega lihtsalt napib. Veebruaris olin kaks raksu haige ja trennidesse jäi pikk vahe. Ootamatult hästi tundisn end 17.märtsi XT Kevadrogainil. Trenni oli tehtud vaid mõned korrad ja otsustasime, et võtame rahulikult ja vaatame, kui kiirelt ja palju jaksame. Nii et ootused polnud kõrged, aga jaksasime enda kohta ikka hästi - punkte üle saja, ajalimiiti jäime ka, isegi keha polnud järgmisel päeval eriti väsinud ja valus.
 Nüüdseks juba uued plaanid ja tegemised. Vahepeal soetasime endale uued ja head rattad, et ikka suvisel Expedition Estonial kohal olla ja parem tulemus saada, kui eelmisel aastal. Rattad on ikka überhead - kerged, mõnus vändata ja mis peamine - SADUL - on täitsa tagumikusõbralik 🚴
 Nii et oleme usinalt üritanud käia ratast sõitmas, sekka mõni jooks ja ergomeetri trenn. Aga ees ootab sel laupäeval (14.04.18) Türi-Tori kiirlaskumine. Ehk et, teine suurem proovikivi süstadel. Eelmisel aastal vedasid meid Haiko ja Greta ( meie süstasõbrad, kellega me oleme aastaid suvel käinud jõgedel süstaga matkamas) Tänassilma sõidule - tookord oli 17km, aega võttis ca.2h
Laupäevane katsumus saab olema 48km ja eks näis kaua aega läheb...Hetkel oleme pannud eesmärgiks 5h - kui saab kiiremini, on tore. Kui mitte, siis nii on 😀 peaasi, et me süsta ümber ei keera, sest sellise kevadise suurveega pole me enne jõel käinud. Samas kogemust peaks nagu natuke olema ja esimese süstatunnetuse tegime juba pühapäeval ära - mõnus oli. Täna õhtul on uue süstaga proov ja viimased kokkulepped Haiko-Gretaga, et kuidas logistika laupäeval olema saab. Igatahes põnev!

Mängisin Pipit

Selle aasta esimene start - Adidas Winter Xdream :)

Pühapäeval 21.jaanuaril sai lahti tehtud selle aastane võistluste start. Loksal toimus Adidas Winter Xdream.  Kuna Xdreamidel saab osaleda vaid kolmese tiimiga oli meil vaja kompanjoni kaasa ja selleks sai seekord sõber Mario, kellele lubasime tutvustada orienteerumist, kaarti ja kompassi :)
 Haaa...nagu me ise oleksime suured kompassi ja kaardi gurud. Igaljuhul pühapäeva hommikul sai ärgatud kell 8, kiire puder, muna ja kohv ning oligi aeg Mario kodust peale korjata.
 Loksale jõudes oli seal rahvast ikka juba palju (kokku oli ikka üle 150 tiimi, igas kolm inimest). Numbrid ja muu stardimaterial kätte saadud, kinnitasime numbrid, si-pulgad külge, kott selga ja start!
 Me polnud veel vist esimesest punktistki läbi, kui ma mingi orgi otsa kärrrr...oma püksid põlevast lõhki sain....kurat küll, head püksid olid - ikkagi Tartu Maratoni pika raja läbi sõitnud, peab need vist klaasi alla vaatamiseks panema 😀
 Aga ega üks katkine püksipõlv meid ei seganud - ikka jooksuga edasi. Mets oli lumine ja maastik suhteliselt keeruline ikka, kuigi mingeid tõusukünkaid ja langusi ei olnud, aga lumi, risu ja mustikavarred ikka väsitasid korralikult. Otsustasime, et “hullu” ei pane ja võtame rahulikult. Meie Andresega pusisime ikka kompassi ja kaardiga ja enamjaolt oli suund ikka õige - ühes kohas jäime veidi pikemaks toppama, aga edasi saime ka sealt ja punkt võetud ikka sai.
 Finišisse jõudsime pool tundi enne kontrollaja lõppu. Mõtlesime küll, kas minna veel ja võtta üks kahene punkt, aga kuna meestel põlved juba tunda andsid leidsime, et ei ole mõtet end lõhkuda. Lõpus sai lonksata mõnusat, sooja kanapuljongit - see võttis küll kohe seest soojaks. Saime oma lõpupaberid ka kätte, käisime tiiru veel poes ja panime linna poole ajama. Ees ootas soe söök ja kuum saun. Pean üles tunnistama, et külm longero ka ( no on hea saunajook)
 Kui enne külm ei olnud, siis autosse istudes hakkasid sõrmed ja varbad külmetama ja alles Tallinnasse jõudes jõudis ka soe sisse.
 Koju jõudes kiirelt kotid lahti ja asjad enam-vähem õigetesse kohtadesse, mis pessu, mis sahtlisse. Väike kõhutäis ja lavale. Pole ikka midagi paremat, peale metsas müttamist, kui kuum saun....ja siis tuli rammestus...kella seitsme ajal oli juba selline tunne, et aeg magama minna. Lastelegi sai juba öeldud, et tudukad selga ja hambaid pesema - need vataasid küll, et vanemad on metsas soodaks läinud. Vaadates kella sain isegi aru, et magamise jutt pole küll päris õige hetkel. Saunatasime ikka veel, aga magama läksime küll varakult.
  Järgmine start siis tõenäoliselt märtsis XT Talverogainil. Kohtumiseni juba seal!

Mälestused suviselt Expedition Estonialt 2017a. - Hunnik Pappi ja suitsev kaheraudne

Hetkel pole uusi emotsioone võistlustelt võtta, nii et tuleb meenutada neid mis möödas :) Eelmise suve ehk kõige põnevam ja emotsioonide rohkem oli Expedition Estonia ( www.wilderness.ee ). No millegi pärast “ujuvad” igasugused sellised huvitavad üritused mu Facebooki seinale ja nii ka selle ekspeditsiooni reklaam ja info. Ja kummitama see mõte mul jäi, et peaks ikka osavõtma, sest aega 48h tundus ju küll ja veel, et Eesti ühest otsast teise jõuaks - nii joostes, rattaga sõites, kui kanuu/süstaga mõlades. Ja Nii kaua ma Andresele pidakäisin, kui end kirja panime ja kaasa haarasime veel minu venna Heiko - seltsis ikka segasem ja kaarti me väga ikka lugeda ei osanud. Alla tegime jooksu- ja rattatrenne, aga olgem ausad - ratast sai ikka liiga vähe sõidetud ja tagumik selle sadulal istumisega ei harjunud. Vahetult peale kogu seda katsumust lubasin, et mitte kunagi enam ma seda ei tee, aga juba 36h pärast lõppu olin teist meelt ja nüüd ei jõua ära oodata, millal tuleb selle aasta info ja regamine - tahaks end juba kirja panna :D Never say never! Kogu jutt on copy paste sellest, mis postitasin ürituse lehele ja muutmata kujul. Head lugemist!


Panin kirja oma mõtted ja emotsioonid! Vabandan, et nii pikalt, aga eks selle 27h jooksul oli nii mõndagi mõttes!
Expedition Estonia 2017 - Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne ( Heiko Mander, Hellin-Heilika ja Andres Õunmaa)

Kui ma nüüd siin praegu istun ja mõtlen, millega me hakkama saime, tundub, et see oli juba väga ammu, unes või ei olnud seda ikkagi üldse :) Meiesugused amatöörid ja mitte mingid sportlased ületasid ennast, oma vaimu ja hirme ja tegid läbi Expedition Estonia etapi. Rääkida saan ma muidugi ainult enda (ja Andrese) eest, sest mu vend Heiko ikka treenitum (ja noorem) kui meie,- tema on ikka juba kooli ajast saati mänginud usinalt korvpalli, nüüd hiljem on lisandunud jooks, rogainid jm seesugune. Meie tegime esimese ekstreemsema jooksu alles eelmisel suvel Motovilla Pankranniku Ekstreemil ja esimese rogaini septembris (valetan...esimene jooks oli Maastikumaraton 2015) Aga mingi pisiku vist sain, sest kuskilt Facebooki avarustest "ujus" mulle ette Expetidion Estonia reklaam ja hinge see närima jäi...et vist võiks ju proovida. 48h aega tundus ju pikk, et jõuab ära teha küll. Mehe sain nõusse, aga kuna kahekesi minek ei tundunud hea, otsisime kaaslast, kes meiega veel tuleks sellele hullusele kaasa ja lõpuks sai selleks kaaslaseks Heiko. Ja nagu ta kohe alguses ütles:" Ma olen terve mees ja tahan seda kõike saada!" Seda ta ka sai, kogu raha eest 😁

Minek on alati ilus ja ega me sel esimesel korral ei teadnudki, mida oodata 😁

Jalgade ravi enne starti…

Ettevalmistuseks käisime jooksmas ja ratast sõitmas. Nõuga aitas meid Marika (Heiko abikaasa) 22.juunil siis viimased ettevalmistused, kotid ja asjad kokku ja minek. Stardis ringi vaadates tekkis küll tunne, et millesse krt me end seganud oleme - kohal olid ikka sellised "trennihundid" ja võistlejad, et süda kukkus saapa säärde. Aga....me ju tulime võistlema ainult iseenda keha ja vaimuga, et tõestada endale - me saame hakkama!

Ega ma siiani päris täpselt ei teagi, millele siis allakirjutasin 😅

 

Kõik see kamp pani Pärnu poole ajama

 Kotid selga, paar pilti, availutulestik ja siis oligi minek...kell oli 22.42 Hakkasime vaikselt jooksma, Heiko luges kaarti (sellega oleks me Andresega kahekesi olles pimedas hätta jäänud) 

Joaveski sild

 Esimese Kp-ni Joaveski sillal läks kõik hästi, siis hakkas minul nagu tavaliselt põlv valutama....juba?! Egas midagi proovisime vaikset sörki edasi, aga mida kaugemale jõudsime, seda selgemaks sai, et põlv ikka jooksu ei kannata ja tuleb minna kiiremale kõnnile üle (huvitav, et kõndida laseb), lõpuks läks ikkagi üks valukas sisse (mis millegi pärast ei mõiganud kuhugi) Rühkisime visalt edasi. 

 Paukjärve vaatetornist oli muidugi lummav vaade päikesetõusule ja udusele rabale, mõned pildiklõpsud ja si-piiksud ja edasi....Põlv lõhkus endiselt, aga kõndida kannatas ilusti, siis hakkasid Andresel jalad tunda andma, ise ta täpselt kirjeldada ei osanud, on see lihase-liigese valu või krambid või mis, eks ta "unustab" ju vahepeal, et peaks jooma ja midagi sööma - kotis ju oli kõik vajalik kaasas - batoonid, pähklid, rosinad, geelid jm. Midagi ta siiski lõpuks sõi, vist keeras ühe tuubi magneesiumi ka sisse, sest tundus, et teda kimbutavad ikka krambid. Jussi järvede juures kp-d otsides tegime väikese ringi ja võtsime esimest korda välja telefoni, et täpsemalt gepsu pealt vaada, kus krt me ikka oleme. Punkt leitud oli tee Kõrvemaa vahetusalasse vaevaline. Andresel läksid jalad aina hullemaks ja ega minu põlvgi kiita polnud, mingil hetkel hakkasin kõndimise käigus rusikaga oma valutava jala reit toksima ja tundus, et see isegi aitas, valu andis järgi küll. 

Nii me esimesse vahetusalasse saabusime

Marika ööbimispesa

 Vahetusalas ootas meid ees, meie treener ja assistent Marika kogu meie kaasa pakitud varandusega. Andrese olukord tundus ikka väga kehv, peale jalgade valu, tekkis tal tohutu vappekülm, kamandasime ta sisse - käskisime tal suppi ja kooki süüa ja palju juua, soojenduseks ostsin talle veel teed, endale kohvi, millest tegelikult oleksin pidanud loobuma. Pärast ratta seljas sees keeras ja süda oli tükk aega paha sellest (teinekord tean). Tee tegi Andrese olemise soojaks, turgutasime teda veel nii kuidas oskasime, määrisime jalgu magneesiumiõliga, masseerisime ja sundidime ikka veel jooma ja sööma. Eks vahetusalas oli teisigi, kes end tohterdasid ja plaasterdasid, meil õnneks ville kellelgi polnud. Anti nõu, julgustati ja ergutati ikka jätkama. Ja kui möödunud oli veidi üle tunni saime end nii palju korda,et edasi liikuda. Kuivad riided selga, kiivrid pähe ja rattale. Mõni tiim jäi meist veel Kõrvemaale puhkama. 

Minekule

 Alguses tundus ratta seljas ikka väga mõnus, aga no alguse eufooria vaibus üsna ruttu :) Veidi enne Kautla Kp-d oli ühes taluhoovis juba liikumist märgata kuigi kell oli varane. Hõigati toredaid jaanisoove ja pakuti puhast vett, millest mina ei suutnud loobuda, sest sellest spordijoogist oli juba tõeline kopp ees. Värske vesi pudelis loksumas ja turismitalu visiitkaart taskus sõtkusime edasi. 

Ees ootas Kautla memoriaal...seal said meid kätte tagant tulnud tiimid, meie tegime väikse turgutuspausi, mõned pildid ja jälle edasi. Nüüd siis Ardu poole, minu parem põlv, mis enne hullupööra valutas lubas juba kenasti sõita ja haiget ei teinud. See-eest andis vasak endast märku. Andresel oli ka täitsa okei olla. Endiselt oli meie teejuhiks ja kaardilugejaks Heiko. Laulsime ja muudkui väntasime, vahepeal oli isegi asfaldtee, mida mööda oli ikka lust sõita. Ardust läbi läks ka tee kruusasemaks, rattasadulad põrutasid vastu taguotsa, mis ei olnud enam päris enda oma...

 Enne Hirvelaane kp-d tekkis minul esimene suurem murdumine, uni oli, tagumik oli valus ja vasak põlv tegi haiget, kõht oli ka tühi, aga mõte veel ühest geelist või batoonist ajas südame pahaks. 

 Hirvelaanes tegime pikema peatuse. Heikol oli kaasas kanasigareid ja õllesnäkke - issand kui hästi ikka liha maitseb. Istusime, sõime pähkleid ja turgutasime end veel - karu ei näinud, kelle pesa pidi 100m raadiuses olema. 

Hirvelaane KP, kuskil põõsas on karu ka 🐻

 Mõte uuesti ratta selga ronimisest ei tundunud üldse hea, aga midagi teha polnud, vaja ju ikka edasi Pärnu poole pedaalida. Teed olid metsade vahelised suure kruusaga ja "mõnusalt" põrutavad, aga meie vaim ei raugenud (liha oli juba veidi nõrgaks muutunud).

Vennaga Paluküla Hiiemäel

 Paluküla Hiiemäel oli meid ees ootamas ja ergutamas Marika, andsin talle edasi teelt leitud odomeetri ja punase rattatule - no jäid teepeal silma ja ma arvan, et need võisid ikkagi olla eelnevate tiimide varandus ja ehk leiavad oma omanikud uuesti üles. Rattaid me Hiiemäele vedama ei hakanud ja vahelduseks rattasõidule tundus kõndimine hää. Kp võetud, siis uuesti rattale ja edasi. 

Mukri raba võikupaus

Mukri

 No see tee sinna Mukri rappa oli ikka tõeline "kolgata tee" mis põrutas nii, et silmist lõi tuld - ees olid pikad "motivatsioonisirged" Andresel hakkasid jalad hoopis teistest kohtadest valutama, kui enne ja sõit valmistas talle ikka põrgupiina. Mukris ootas meid ees jälle Marika, kes ergutas ikka jätkama ja julgustas meid edasi rühkima. Tegime väikse võileiva ja kanasigari pausi - endiselt maitses liha ikka hästi :) Aga ega oodata polnud midagi, ees ootas Jõesuu vahetusala. Vändra juures oli suisa lust sõita, asfaldtee ja puha. Andrese olukord polnud muidugi kiita, tagumik istuda sadulale ei kannatanud ja pedaalida sai ainult ühe jalaga. Kuidas ta vahetuspunkti üldse püstisõites ja ühejalaga pedaali vajutades jõudis - no ma ei tea. Kahju oli tast küll, proovisime vahepeal rattaid vahetada, et ehk teine ratas sobib paremini, aga ei. Peale Vändra läbimist ja asfaldi lõppu oli jälle kruusatee, uuesti tekkis mul uni ja korra vist paningi silma kinni - no nii hea tundus, samas mõistus oli ikka veel nii selge, et peksis uuesti silmad lahti, muidu oleks kraavis lõpetanud…napikas… 

 No see viimane kruusa tee tundus pikk nagu igavik, vahepeal hakkasime juba oma kaardilugemisoskuses kahtlema, et oleme valesti kuskilt keeranud - vänta ja vänta, aga vahetusala ei paista ikka veel. See oli siis teinekord kui võtsime välja telefoni ja vaatasime gepsust järgi, kus me oleme. Tuli välja, et tee ikka õige tee, aga vändata veel veidi. Ja lõpuks see vahetusala paistis.

Täita läbi…

Rattakiiver on peast juba võssa lennanud 😂

 Meie Andresega olime ikka läbi nagu "läti rahad" - kiiver lendas Andresel peast ja jalaga andis ka veel takka sellele - lubas, et mitte kunagi enam ta ratta selga ei istu ( ma siiski arvan, et ta peab oma sõnu veel sööma). Vahtusalas ootas supp, grillvorst, jook ja kommid. Sirutasime selga, mina korra viskasin end pikaligi, nii kui silmad kinni panin oli uni kohal, aga kauaks ei saanud nii jääda. Luristasime sooja suppi, sõime kommi ja lohutuseks pakuti meile üks õlugi, sest nagu välja tuli pidime viimasele etapile minema kanuuga.....mitte süstaga nagu meie olime arvestanud/lootnud. Vot see tõmbas minu tuju ja motivatsiooni ikka täiesti nulli. Andres ja Heiko polnud kunagi kanuuga sõitnud, minna korra olin ja ma ju teadsin, et see"küna" (palun kanuu fännidelt vabandust) normaalselt edasi ei liigu ja on ikka ebastabiilsem kui süst. Süstaga on meil Andresega ju kogemust küll ja veel - aastaid sellega matkanud. Aga no ega midagi teha ka polnud, tuli sisse istuda ja kuidgi hakkama saada. Joogid-söögid kanuu põhja ja minekut. 

 No andis aga seda mõla loopida ühelt poolt teisele ja tagasi. Rohkem olime külg ees, kui otse, aga edasi me siiski liikusime (hiljem saatis meie süstamatka juht meile sõnumi, et jälgis meid netist, aga ei saanud aru, mida krdit me seal vee peal tegime, et nii kaua aega võttis. Muidugi kui teada sai, et me kanuuga olime, sai aru ja tundis kaasa) Ma pean ütlema, et see vee etapp oli minu jaoks kõige kurnavam. Mul on isegi veidi piinlik Heiko ja Andrese ees, et ma seal kanuu ninas jaurasin, sõimlesin ja ropendasin. Aga eks uni väsimus ja kurnatus tegi oma töö ja pettumus, et meil pole süsta. Aga nad olid igati vaprad ja kannatasid selle ära. Uhmerdasime kanuuga edasi, ees oli paar vulinat, raske oli näha kust vool läheb ja kus on kivid, sest päike paistis madalalt otse silma, nii et pisarad jooksid. Ja muidugi kihulased - kes lihtsalt tahtsid silma lennata. Vulinad läksid kenasti, kahel korral tundsime kive põhja all ja korra suutis vool meid põigiti kivi äärde lükata, aga õnneks ümber ei läinud. Kell oli juba palju ja hakkas pimedaks minema, kallastel süüdati jaanilõkkeid, oli tunda grillvorsti ja liha lõhna. Vee peale tekkis udu, mis segas kivide ja voolu vaatamist. Ees ootas viimane kp Kalevipoja Vestitaskukivi keset Pärnu jõge. Hea et sellest mööda ei kihutanud. Vahetult enne oli keset jõge saareke ja otsustasime sellest mööduda paremalt - saarest pea möödas vaatasime, et teisel pool saart on kp kivi, no sumasime sinna ja saime oma piiksud tehtud.  Tõmbasime end korra kaldale, et sirutada, sest jalad olid surnud ja Heiko sai rõõmuga tõdeda, et olime tema noorepõlve suvelaagri kõrval (Urumarja spordilaager) Nostalgia laks, mis muud. Edasi ootasime Sindi tammi, kust oli vaja kanuu üle vedada, sest vabalangemine ei tundunud kõige mõistlikum. Sindi tammi juures jõudis meile järgi kahene naiste süst, aitasime nende süsta ka üle vedada ja mõlasime edasi. Peale tammi läksid kaldad väga ilusaks - järjest oli jaanilõkkeid, meid ergutati ja sooviti "Head Jaani" rahvas möllas ja pidutses, aga meil oli ees veel pikalt minna. Läks aina pimedamaks ja sõudmine muutus aina raskemaks, turi oli juba väsinud ja mina endiselt vihane, et meil pole süsta, sest minu meelest oleks me juba siis lõpus olnud :) Mehed olid igati vaprad ja vaatamata minu jauramisele sõudsid edasi, aga eks nemadki olid väsinud ja tahtsid ruttu lõppu saada. Mida lähemale Pärnule, seda laiemaks jõgi läks ja see tume lai vesi pimedas mulle üldse ei meeldinud. Vahepeal vist enne Sindi tammi tegid mingid "naljatilgad" mootorpadiga lõbusõitu, nii et lainetas, katsusime kiirelt oma küna risti lainega keerata, sest muidu oleksime me lihtsalt ümber käinud. Pärnu lähedal vuras meist ka veel mööda üks mootorpaat, aga õnneks suht vaikselt. Mingil hetkel sai naiste süst meist mööda ja jälle mõlasime üksi pimeduses, kamandasin mehi, et läheksime rohkem kalda äärde - no ei meeldinud ikka endiselt see tume vesi, hea et tuult ja vastulainet polnud. Muudkui sõudsime ja ootasime, et millal see Pärnu uus sild tuleb, sest siis tundus, et lõpp on juba käega katsuda, aga seda silda ei tulnud ega tulnud. Minul oli juba nutt kurgus ja jõud otsas ja vahepeal juba ütlesin, et pangu mind kaldale ja ma kutsun auto järgi - no enam ei jaksa. Loomulikult keegi mind kaldale ei viinud ja autot ka ei oleks tulnud, millega koju minna. Punnitasime edasi, mina rohkem jaurasin kui aitasin, aga mehed olid tublid. Lõpuks paistis see esimene sild. Enne olime naiste süstalt uurinud, et kui suur vahe on kahel sillal, et palju veel mõlama peab, kui uus sild käes on - nende arvates oli vahe 5km?! Ooomaigaad....kas ma tõesti pean veel tund aega siis vähemalt mõlama? Kui ma nüüd päris aus olen, siis kaks pisarat ikka tuli ka - no nii läbi olin omadega. Õnneks ei pidanud see paika ja juba paistiski teine sild ja selle taga jahisadam - lõpp oli käega katsuda. Siis läks mul isegi tuju paremaks ja juttu ja naerugi tuli, samas vaim oli juba nii väsinud, et tekkitas hallukaid. Näiteks nägin, et vees need kohad, kus olid kõrkjad olid madalamal, kui muu vesi seal kõrvl. Viimased paarsada meetrit laveerisime võrgu-poide vahel, veel viimane pööre ja päästev kallas paistis. Kanuust väljas ja kindla maa peal tekkis kohe meeletu külm, hambad plaksusid meil kõigil. Aga see seal ei olnud veel finiš, veel oli vaja mööda kallast Pärnu muuli algusesse joosta ja viimane päästev piiks teha. Võtsime oma viimase jõu kokku ja tegime need viimased meetrid jooksusammul....jeeee....me suutisme veel joosta. 

Lõpp…..

 Eemal paistis finiśi lipp, viimane piiksutamise koht ja Marika :) oh no küll ta on hea ja tubli, ta oli kaasa vedanud suure kotiga meie kuivad ja soojad riided. Sealsamas tegime hammaste plaginal viimase pingutuse ja vahetasime riided ära. Siis hakkas soe. Marika oli ettenägelikult meestele ostnud õlled ja mulle gini ja needki sinna lõppu kaasa vedanud. Õlle läks lahti, aga minust gin jäi puutumata. Uhhh...kõik....lõpp....tehtud.... ägeeee, ise ka ei usu, et lõpuni vastu pidasime, kokku 27h ja 33minutit, umbes 220km kokku. Totaalne eneseületus ja uhke olen ma ikka meie saavutuse pärast küll - tehke järgi või makske kinni! Võtsime oma kodinad kaasa ja vantsisime tagasi kalda äärde, kus oli telk ja pakuti veel veidi süüa-juua, õlut ja siidrit. Tegime paar ampsu, jõin ikka ühe siidri ja mehed õlled. Saime kõva käepigistuse korraldajalt ja osaleja meened pihku ning kobisime autosse, et Marika saaks meid koju sauna ja voodisse viia. Autos jäin vist kohe magama, ca tunnike sõitu ja saime sauna. Tegime kiire leili ja pesime retketolmu pealt ning vajusime voodisse, uni oli kohene ja magus. Kui nüüd juba järgi mõelda, oli see ikka üks ülimalt äge ettevõtmine, paras pingutus nii vaimule kui kehale, aga me tulime sellega toime. Kui seal kanuus ma lubasin suure häälega, et "Mitte kunagi enam" siis nüüd pea 36tundi hiljem ma arvan, et ma tahan selle vähemalt korra veel läbi teha, et saada kätte ikka oma süst/kajakk ja vaadata, kas läbiksime selle rutem :) Never say Never.

 Siinkohal pean ma suured tänud ütlema meie üliheale tausta meeskonnale, eesotsas Marikale, kes kogu selle hulluse meiega kaasa tegi, küll autoga ette ja järgi sõites, ergutades, julgustades ja aidates vahetusalades, magamata ja väsinult. Aitäh! Ning muidugi Ingrid, Aivar, Mari ja Heldin, kelle vahel me oma viis last ( 4minu ja Andrese ja 1 Heiko- Marika jagu) laiali jagasime, et ise sellisele Jaanipäeva retkele minna. Lapsed olid hoitud ja lõpuks ka kogu seltskond ühes kohas koos Jaanipäeval. Muidugi tänud kõigile kaasaelajatele ja jälgijatele, kes ka terve öö meie teekonda ikka ja jälle netist jälgisid ja vo isegi rohkem närveerisid kui meie. Tore, et meie tegemine paljudele meie sõpradele korda läks! Ja korraldustiimile põneva ürituse tegemise eest - tehke ikka veel!

Veidi väsinud, kerge põlvevaluga, aga ülimalt uhke ja õnnelik oma ja Andrese ning Heiko saavutuse üle!
Hellin

Kuskil Jussi Nõmmede vahel alguses :)