Hommik algas pisut uimaselt ja nõrgalt, aga kosutus tee, vee ja pisukese meega ning otsustasime minna hommikusele jalutusringile. Uhasime kohe pea 10000sammu… ilm oli mõnna, selline esimene tõeliselt soe ja suvine. Kõht tühi ei olnud, aga jutt läheb ikka ja jälle söögi peale 🍲 arutasime pikalt-laialt, kes mida ja kuidas kodus perele süüa teeb. Olgem ausad - tegelikult on täiega kopp ees kodus söögi tegemisest, just sellest välja mõtlemisest, mida jälle teha?! A õnneks ma pole ainus, kes sellega hädas on.
Tagasi toas, ei olnudki palju enam jäänud massaažini. Ma ikka ootasin seda väga, aga pidin täiega pettuma. Sain vist elu halvima massaaži, ausalt ma ei tea, kas see naisterahvas üldse midagi massaažist ja lihastest teadis? Mulle tundus, et mitte. Vahepeal tekkis küll kiusatus küsida ta käest, et öelge palun, mis lihast te nüüd masseerite? Kui ta samal ajal nahka mööda konti nühkis…johhaidiii. Ma loodan, et homne massöör on asjalikum. Jannel seevastu oli massaaž hea ja olemine nagu lill 💐
Oli selle massaažiga kuidas oli, tujul me langeda ei lasknud. Kõhukorina saatel pisut pikutasime ja otsustasime uuele kõnniringile minna, et Võrus pisut ringi vaadata ja poest vett osta.
Täna valisime ikkagi tee Võrru…
Janne andis kõndimisele hoogu juurde käimiskeppidega, ma tolgendasin niisama kõrval. Seekord läkisme pisut teist rada kui eile ja jõudsime päris ruttu juba linna. Otsustasime, et käime ikka Tamula juures tiiru ja vaatame keskväljakut ja naudime ilma.
Katariina II
Tegelikult on Võru ikka täitsa tore linnake ju. Kannatab jalutada küll :) ikka vaatasid mõnda kohvikut või reklaami ja mõtlesid, kui head võiksid maitseda bataadi-friikad, latte kohv või pehme masinajäätis…. Inimene on ikka harjumuste ori ja mõte tiirleb ikka alailma söögi juures. Aga kõht endiselt tühi ei olnud, lihtsalt urises ja kolises koguaeg. Kõik teele jäävad kaltsukad kolasime läbi - no mõni oli ikka selline urgas, et ei kannatanud mingit kriitikat - vaene müüja, kes seal istus - raudselt saab sealt eluksajaks mingi koleda kopsuhaiguse selle kopituse, rõskuse ja niiskuse sees. Brrrr….aga oli ka ilusaid puhtaid kirbukaid - ühe kleidi vedasin sealt ikka minema ka 👗. Tegelik eesmärk oli ju pood, et osta vett, kurki, õuna ja apelsini, et teha just endale meelepärase maitsega vett. Poes käidud oli tee siis kodupoole tagasi, no see läks juba vaevalisemaks, tundus, et olime hauganud liiga suure tüki õhtuks - energia oli otsas ja samm vaikne. Aga eks vantsisime ikka edasi - ikka surnuaiast mööda ja metsast läbi.
Leia pildilt rästik!
Lõpuks saime tagasi. Päeva peale kokku 23400 sammu… jalad olid veidi ümmargused küll sellest.
Küsisime alt restoranist uued veekannud, teepuru ja noa, et oleks ikka millega oma kurke ja õunu lõikuda.
Pisut puhkasime toas ja läksime ikkagi sauna ja basseini mulistama ka - soe ju teeb lihased ja kondid heasti pehmeks. Aga ega ikka väga kaua ei jaksa ka, kobisime tuppa, tegime teed ja keerasimegi külili. Peale kõhukorina ja mürina vaevab mind paras lihasvalu-krambid jalgadel - kõndides ja saunas ju higistame soolad välja, aga juurde neid kuskilt ei tule (mineraalveest minimaalselt ja seda me poest toomas käisimegi) aga muidu on olemine hea, energiat isegi jätkub - kui see otsa saab, võime pisut mett süüa, mis teeb olemise jälle heaks. Mõned päevad veel minna ja kui hoiab ilusat ilma, teeme aga samme, kui mitte, siis peab saunaga leppima ja mööda koridore vist tatsama.
Janne juba põõnab, peaksin vist ka külili keerama, et homseks valmistuda… head ööd!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar