Viimane võistlus oli mai alguses Jeti rogain ja peale seda polnud meil kalendris nagu midagi plaanis enne, kui 11.juuli Meenikunno XT. Aga tundus, et jube pikk vahe jääb ikka ja peaks midagi sellesse kahekuulisesse auku leidma. Ootejärjekorras olime küll Ruhnu Liise jooksule - selle regamise magasime maha ja kohad said kiirelt täis, aga olime ootel, et ehk keegi ütleb ära ja saame minna. Päev varem mulle helistati ja pakuti, et kaks kohta on olemas, aga homme juba peate olema Ruhnu praamil…natuke liiga äkki - ei oleks nii ruttu kõiki asju ümber mängida jõudnud, nii et seekord jäi minemata - ehk järgmisel aastal oleme usinamad ja regame kohe ära!
Mõttes oli mõlkunud korraks ka Pöörirando, mida ma Andresele mingi hetk tutvustasin…aga erilist emotsiooni see ei tekitanud, aga…vaadates siis tühja kalendrit ja mõeldes hingetühjusele, kui kaks kuud kuskil metsas kolistada ei saa hakkas mõte ikkagi Pöörirandost idanema…Aga no meie “idud” ei maandu kunagi viljakasse mulda ja regamislehel vaatas vastu teade - KOHAD TÄIS! 😕 jälle jäime hiljaks…Lootust me siiski ei kaotanud ja Andres kirjutas otse korraldajatele…jäime jälle ootelisti, et kui ehk keegi tühistab oma tuleku, siis saame minna. 26.mail ehk 1,5nädalat enne starti saime kirja, et kaks kohta vabenesid ja saame minna, kui soovi on…Muidugi tuleb siis ikka minna ja kirja me saime. Jäi oodata siis ainult meili kontrollpunktidega, et saaks endale rada “ehitama” hakata.
Pöörirando on selline ratturite võistlus, kus teatud Eesti piirkonda on puistatud maha 7 kategoorias ca.50 erineva väärtusega punkti ja sinul on siis aega 24h jooksul neid punkte nokkida - boonuseid võib ka saada, kui ühest kategooriast võtad ära teatud arvu punkte…maa-ala on ikka suur ja ässad kimavad selle ajaga 400+km ära. Meie algajatena mõtlesime, et teeks max 200km ringi ära ja saaks mõnegi punkti, oleks hästi!😁
Ootasime siis seda punktidega meili, aga mida ei tule, seda ei tule - Andres siis 31.mail kirjutas neile…ups…nad unustasid meid ära…aga siis saime ka õige meili. Viimane infokiri pidi nädal enne starti tulema - seda me muidugi pole siiani näinud 😂 Aga eks siis paneme kõhutunde pealt ja teeme nii nagu arvame, et tegema peaks…
Võistluskeskus asus Valgehobusemäel ja kaart hõlmas ikka väga suurt ala - Viimsist Lahemaani, Sondast Koeruni ja boonuseks veel üle Tartu mnt Rapla külje alla välja…
Vaatasin punkte ja vaatasin kaarti ja üritasin siis midagi kokku panna…ainus, mida ma ei vaadanud oli ilmateade…sellest ei tahtnud ma midagi teada😁
Need kaks nädalat enne võistlust olid ikka nii kiired, et ega eriti eeltööd teha ei jõudnudki - valmis meisterdasin ca 178km ringi ning lisaks veel 107km ja 70km, et kui nö.suur ring tehtud, saame võistluskeskuses vaadata, kas täiendame varusid je teeme juurde veel suurema või väiksema ringi või mitte.
Ega ma eriline osavnäpp nende erinevate äppidega ei ole ja veidi jäin ikka lõpuks hätta, et ringid kokku panna ja kellale “söödavaks” teha, seal tuli appi vanim poeg Sass, kes on teada arvutiguru ning siis saime rajad ka kelladesse sisse. Siis polnud enam muud vaja, kui jälle veidi läbi mõelda, mis selga-jalga-kaasa vaja võtta on, ega no seda kogemust meil juba veidi jagub!
Päev varem oli poeg nr.3 9-klassi lõpetamine ja seal siis sai iluleda…
 |
| Ettevalmistused ja ilulemine… |
Uuel hommikul ei olnud enam mingit ilulemist…viimased asjad kokku, rattad autokatusele ja minekut! Mida rohkem Kõrvemaa poole, seda kehvemaks ilm läks, ümber oli kõik hall ja mingit lootust ilma paranemiseks ei paistnud olevat!
 |
| Ilm ei ole ilus… |
Jõudsime piisava varuga, läksime nõutasime välja oma gepsu ja muu kraami - manifestini (ehk siis selle paberi, millel punktide väärtused ja küsimused peal, millele on vaja siis igas kp-s vastus kirjutada) oli veel aega. Vihma endiselt sadas. Andres pani rattad kokku, sättisime tuled, sadulakotid jm külge ning toppisime end riidesse. Andres ladus ülestikku suisa viis kihti - õhukesed meriinod, rattavesti, tuuleka ja peale veel täiesti tavalise vihmakeebi. Minul tuli kihte pisut vähem, aga keebi tõmbasin minagi peale - mõlemad läksime sõitma lühikeste pükstega. Kõrval riietuvad noormehed lõõpisid, et selle vihmakeebi all on tunne nagu kilekasvuhoones oleval kurgil 🥒😂 Ilm igatahes ei olnud kellegi tuju rikkunud!
 |
| Ruts kolmekümnene kilekeep on veel puudu mul :) |
Kell 11.00 sai kätte manifestid ja näha oli, et hakati uurima kaarti, tegema parandusi ning lugema kokku punkte, mis saada võiks! Meie mingeid plaane ei teinud - jäime kindlaks enda tehtud rajale, et kui selle ringi suudame ära teha, siis peaks punkte kokku tulema 15 ja sellest meile piisab…Start anti kell 12 ja kõik see bande pani siis ugama - enamikel tagumiku all kiired gravelid, aga oli ikka ka maastikurattaid nagu meil. Kellegagi võidu kimama ei hakanud ja läksime omas tempos. Õnneks tuult väga ei olnud ja vihm ei seganud veel. Kell näitas teed ja pedaalisime vaikselt omas rütmis.
Mis ma oleksin kindlasti pidanud tegema enne - oleks pidanud punktide vahelise kilometraaži kirja panema, et oleks teadnud, palju ühest kp-st teise minna on - järgmine kord siis tean!
Sõideti meist mööda ja sõitsime meiegi osadest mööda.
 |
| Sääsküla sääsk! |
Esimene kp R10 - Sääsküla sääsk! No ma ei osanud sellest nimest midagi arvata, et misasi see seal küll olema peaks, aga kohale jõudes ootas punktis tõesti suur sääsk! Seal sai meile selgeks, et Sassi tehtud rada meile siiski punktikohti ei näita…peame ise aru saama, kus kp on…ja selleks olekski olnud vaja punktide vahelisi kaugusi teada. Aga noh neid meil ju polnud. Korraks tekkis kerge paanika ja error, et kuidas me siis edasi teeme ja saame?! Aga liialt siiski muretsema ei hakanud…küllap kuidagi saab, kasvõi toksime siis koordinaadid eraldi telefoni kui vaja. Manifestile kirja õige vastus ja edasi A5 - Kiigumõisa allikate poole. Ikka vihma sadas ja heledamat taevast ei paistnud kuskilt. Õnneks külm ei olnud.
 |
| Allikat ei näinud, aga stendilt oli vaja paberilt puudu olevad tähed kirja panna. |
Kiigumõisas allikaid ei näinud, aga õige asja saime manifestile kirja. Edasi S6 - Karinu pood - nühkisime aga edasi, õnneks rada kulges ikka enamjaolt normaalsel teel, tuult ka eriti ei olnud ning kiirused enamvähem okeid - muidugi gravelimeeste/naistega me sammu pidada ei jaksanud - neil ikka kiirused hoopis teised 😀 Aga ega me sinna võidu sõitma ei läinudki. Endise poe juures manifesti õiged asjad kirja ja jälle edasi. Vahepeal vihmasadu tugevnes, vahepeal vähenes - a vahet enam ei olnud - jalad olid märjad niikuinii, a kilekeebid ikka olid parim otsus, mis tegime, et need selga panime - kere oli kuiv ja külm ei olnd.Ikka edasi M8 - Kiltsi mõisa poole. Kõht hakkas tühjaks minema ja otsustasime, et kui kuskil mõni katusega bussipaviljon tuleb, teeme peatuse. Tuli aga hoopis Valasti küla ja tolle seltsimaja Kensa Ait, kus oli just parasjagu tore katusealune laua ja pinkidega…keerasime sinna! Tirisime vettinud kindad käest, kiivrid peast ja otsisime välja oma pirukad. Aga minul oli vaja enne teha “metsa peatus” vaatasin, et ega mujale minna pole, kui maja taha naadi ja nõgese võpsikusse…aga no pagan, mingi auto keeras otse seltsimaja ette, nii et minna ei saanudki 😬 Olgu nii, eks kannatan ja ehk ta läheb ära…ei läinud - vanamees, kes autoga tuli, keeras meile hoopis seltsimaja ukse lahti, uuris kas oleme matkajad ja pakkus, et saame sooja vett teha, asju kuivatada ja wc-s käia - seda ei lasknud ma kaks korda öelda vaid suundusin otseteed sinna. Hea, et ei pidanud taguotsa õues nõgestesse suruma ikka😆
 |
| Pirukapaus, kell on 14.20 |
 |
| Sellise riistapuuga me sõitma õnneks ei pidanud |
Pirukad söödud, tirisime märjad kindad kätte, mina panin alla veel ühe meriino särgi ja kaela buffi, vinnasime kotid selga ja astusime uuesti vihma kätte…väga mõnus just ei olnud. Tee viis edasi M8 Kiltsi mõisa poole. Pirukad ja coca-cola andsid aga nii palju energiat, et sõit kulges suhteliselt kiirelt ja jõudu oli.
 |
| Kiltsi mõis |
 |
| Kilsti mõisa taga oli ilus iiriste peenar |
Kiltsi mõisa juures oli vaja minna mõisa taha ja vaadata, mis värvi on kaks ust…no need olid meie nägemuses roosad ja nii see kirja saigi!
 |
| Mis värvi on uksed? |
Mõisa juures kohtusime mitme teise tiimiga, aga igaüks ikka nohistas omaette ja teedki edasi olid erinevad. Pikka seismist ei teinud, läbi endiselt kallava vihma ikka edasi - samas tuju ja olemine olid head - veidi ju kuklas tiksus, et milla rõvedaks läheb? Aga liialt sellele ka mõelda ei olnud vaja, küllap see hetk ikka ükskord saabub! Meie tee viis edasi M1 Porkuni mõisa poole - seal me oleme ennegi käinud - ExpEst 2024 ajal oleme Porkuni järvel ulpinud ja saartele ujunud…
Teel Porkunisse tekkis täielik dejavu tunne - me oleme siin ju olnud ja hiljuti… meelde tuli Põgenemine Püssist, samamoodi vihmas, aga räige tuulega. Samad teed, samad rajad, samad kohad…ainult, et vastupidises suunas.
Eemalt paistis Väike-Maarja Terminal’i tankla - jube hea mõte tundus seal peatus teha ja üks kuum jook võtta…mudaste ja märgadena astusime sooja tanklasse sisse…lasime endale kaks sooja kakaod ja ostsime kõrvale sokolaadi, kasutasime ära ohtralt tankla salvrätte, et prille jm kraami kuivatada. Käisime soojas peldikus ja üleüldse lasime endale sooja sisse tulla…
Tuli sinna teisigi pedaalijaid, kõigist jäid porised jäljed järgi põrandale - tanklamüüjad ei olnud vist väga rõõmsad…a mis sa teed?
 |
| Kell on u.16.15 paras lõunaseks kakaoks ☕ |
 |
| Suu on šokolaadi täis 😁 |
Kakao sisse luristatud ja kere veidi soojem viis tee ikka edasi Porkuni poole, ikka tuttavad teed ja rajad - varsti ei ole Eestimaal teed ega võsa, kus me käinud poleks…
 |
| Mis on kirjas kollasel sildil? |
Porkuni mõisa juures kohtusime üksi pedaaliva meesterahvaga (Mihkel Noor) kellega paar sõna vahetasime ja nentisime koos, et sellises vihmas, sellist asja teha - see on ikka korralik vaimutrenn, küll keha vastu peab, aga kui sa ikka tunde vihma kaela saad, märg oled ja ilge on olla, siis peab vaim ikka tugev olema, et mitte alla anda ja see jama ära lõpetada. Siis keerasid me teed jälle lahku - meie suund oli C5 Neeruti poole.
Päris pikad sirged lõigud minna, a õnneks pisut nagu allamäge 😃 Järsku panime tähele, et mõlemal pool teed pikalt-pikalt on väga kõrged aiad, kus elektrikarjused peal - nagu Jurassic Parkis, aga no ma ei tea, et meil dinosauruseid aretataks 🦖…hiljem guugeldades saime teada, et nendes suurtes aedikutes kasvatatakse hirvi 🦌 Vot nii!
Endiselt vihma kallas, aga olemine oli veel täitsa okei. Kõht hakkas korisema ja otsisime jälle teelt mõnda bussi-putkat, et saaks oma võikud vähemalt katuse all ära süüa. Aga no mida ei ole, on suvalise tee ääres olevat bussiputkat - hea kui bussipeatust märgib mingi post sildiga…A vihma käes ka ei tahtnud sööma hakata, nii et lasime edasi minna…kui äkki…pole võimalik, et me nii palju vändanud oleme ja Pariisi jõudnud…aga voilaaa…täitsa Pariisi jõudsime!
 |
| Aga palun…maailma meka Eestimaal |
A ei mingit glamuuri…ei Eiffeli torni, ei Moulin Rouge’i…ainult igav põld ja vihmasadu….jaaa bussi peatus…suisa majakesega!
 |
| Seal vist eriti bussi ei oodata, malts oli rinnuni ja nädalavahetuseti bussi ei käi… |
Igatahes sobis see vabaõhurestoran meile suurepäraselt puhkamiseks. Kott seljast, tilkuvad kindad käest, kiiver peast…inimese tunne tuli peale. Otsisin meie hüper-super rändurivõikud välja - no jube head tulid seekord ikka 🥪
 |
| Isu oli hea |
 |
| Ränduri võiku |
Ega pikka gurmee-pausi ei teinud, võikud sisse ja coca-colat peale jälle kodinad selga ja edasi C5 Neeruti poole. Olgem ausad, ega me võistluskeskuses kordagi enne suurt kaarti ei vaadanud ja läksime nii nagu kell meie rada näitas. Ja meie rada näitas ikka kõige otsemat teed, sest miks minna pikemalt mööda asfaldteed ringi, kui saab otse läbi metsa minna😁 Nii et õige pea keerasime Neeruti matkarajale. No selline mõnus, natuke juurikane ja porine ja libe ning vähe sellest, et vihma endiselt kallas, rabises nüüd suuri piisku ka puudelt kraevahele…brrrr. Päris vastik!
 |
| Neeruti rajad |
Muidugi seal meil tekkis pisuke error, sest punkti küsimus oli: Mitu pinki seal on??? Aga meil ju kellarajal punkte peal ei olnud, nagu avastasime, nii et millist lõkkeplatsi või kohta mõeldud on? Vaatasime ühte - seal oli kaks pinki - igaksjuhuks jätsime meelde 😁 Siis Andres toksis punkti koordinaadid ikka telefoni…ja õige koht oli ikka tsuti veel edasi…no seal oli kokku neli pinki ja see läks paberile kirja!
Kuskilt eemalt oli kuulda inimeste juttu ja muusika tümpsumist - pidi neil ikka olema tahtmist selle vihma ja jõleda ilma kiuste RMK lõkkeplatsil grillida ja pidu panna😁 Meie peole ei trüginud ja teegi viis hoopis teisele poole.
Tegelikult olid ka need rajad meile tuttavad - jälle Expedition Estonia 2024 rajad…jällegi dejavu tunne - ma olen siin olnud, ma tean seda kohta…
Selleks ajaks olid juba pooled punktid tehtud, mis meil plaanis olid.
Endiselt vihma kallas…kui vahepeal nii umbes pooleks tunniks jäi vihm hõredamaks ja saime nentida, et tuul juba veidi hakkas pükse ära kuivatama, siis kaua sellest rõõmu siiski ei olnud ja vihm tuli uue hooga peale.
Väntasime edasi, kell näitas rada ette ja meil ei olnud vaja muud teha, kui vihma trotsida ja jalgadele valu anda. Veeresime omas tempos edasi, kui saime aru, et meie väntame ühelepoole, aga kella träkk näitab teisele poole…esimese hooga ei saanudki aru, kuidas me nii minna saame. Pea kohal oli maanteesild ja paremal raudtee, millel võrkaed ümber ja meil oleks vaja saada teisele poole aeda, aga kuidas? Rattaga üle aia ju ei roni?
 |
| Lahendus oli lihtsam, kui alguses tundus… |
Aga tegelikult oli vaja meil rattad ainult maanteesillale üles tirida ja teiselt poolt raudteed alla jälle vedada ja olimegi uuesti õigel teel…vihm armu ei andnud ja kallas endiselt, aga ega teha polnud ikka muud, kui jalgadele ja pedaalidele valu anda - nii või teisiti oli vaja finišisse jõuda, sest seekord ei olnud meil kedagi supportimas, keda järgi kutsuda - ise sõitsime kohale, ise peame ära ka saama! Ja võtame ikka viimased punkti ka ära, mis mõtlesime. Vahepel jäi aega ümbrust ka veidi vaadata - nii palju, kui selles halluses näha oli ja no ühe maja aiatagune oli nii ilusaid karikakraid täis…paksult kohe. Aia sees paistsid ka niitmata karikakarde laigud - no nii ilus oli. Kui poleks vihma sadanud, oleksin sellest pilti teinud 🌼
Lõpuks tuli ka see B9 Linda-Neitsi kivi - oli selline suur kivimürakas ja selle teadetetahvlilt pidime leidma, mis on selle kaitseala nimi, kus kivi asub! Kallukse maastikukaitseala! Vot nii!
 |
| Paras mürakas ikka |
Kell oli ca 19.30 - nii et valget aega veel küll või noh seda vihmast halli aega. Tee selle kivijurakani oli selline ekspeditsioonilaadne rohtunud, mudane ja vihmast libe, aga…siis me veel ei teadnud, et see tee sõita oli veel lust ja lillepidu! Ma arvan, et kui me oleksime ette teadnud, milline mülgas meid enne järgmist punkti ootab, oleks me kohe otsa finiši poole keeranud 😂 Õnneks me olime õndsas teadmatuses ja väntasime R9 Ohepalu poole…kell näitas, et järgmise pööramiseni on 39km?? Veidi veider see ju tundus, aga noh…kui näitab nii, siis on nii - äkki siis on lõpp ikka lähedal?
Endiselt vihma sadas…sellega olime juba leppinud. Külm veel ei olnud, märg aga küll. Kilekeep kõige peal hoidis kere küll enam-vähem kuivana, aga varrukatest ja kraevahelt puges vihm ikka sisse - jalgadest rääkimata…need olid koguaeg vihma eest kaitsmata ja märjad. Jõudu veel ka oli, kuigi seekord enamus teest ikka vedas Andres mind…
Vahepeal sõitsime Tapalt läbi, siis sai hea asfaldtee otsa, tuli jupp rõvedalt auklikku kruusakat, aga see ei olnud kõige hullem…ka sellelt kruusakalt pidime ära keerama metsateele…no oli see vast tee…eepiline mudamülgas…isegi Expedition Estonial pole me sellisel teel pidanud nii pikalt sõitma - on olnud küll lollakaid “taliteesid” kus tassid ratast kaasas, aga sellist mudakolliteed pole veel olnud.
 |
| See oli veel väike mudaauk, millest vaja mööda või läbi sõita…ja nii ca 5km…. |
 |
| Kell on ca 20.45 |
Mingid aastad tagasi oleks ma sealsamas tee alguses ratta põõsasse lennutanud ja keeldunud seal sõitmast - nüüd püsisin vapralt ikka sadulas. Tee oli ikka ilge - mudane, libe, suured ja sügavad mudaloigud, mille põhja sa ei näinud ja ei teadnud, on seal mõni kivi või auk veel sees või mitte ja lootsid läbi sõites heale õnnele. Ratas ikka libises ja vänderdas korralikult, aga…ma ikka olen uhke enda üle ka - ma ei kukkunud seal kordagi. Paar napikat oli, kui ratas tahtis alt ära libiseda, aga kannikatunnetus oli hea ja jala sai ruttu maha toeks panna…nii et mutta ma seekord ei lennanud! Ka Andres püsis sadulas. Sellelt teelt oli vaja leida kollane silt, millel kirjas mis ajani on seal looduskaitsealal liikumiskeed - no kurat, seda silti ei tulnud ega tulnud, kuniks lõpuks see siiski paistis. Õige kuupäev manifesti kirja ja ots ringi ning tuldud teed tagasi - ikka neid mudaauke mõõtes 😆
“Koll” oli ees sellest jurast, aga tagasitee tundub alati lühem, nii et peagi olime sealt mülkast väljas - nüüd oli küll ratas finisi poole ja pidime võtma veel vaid kaks punkti, mis jäid sinna lähedusse.
Kuna tundus, et nüüd on ainult vormistamise küsimus, siis suuremat söögipausi enam tegema ei hakanud vaid virutasime mingid batoonid sisse ja hakkasime uuesti väntama - kell näitas ikka suht sirgelt pea lõpuni!
Jõle igavaks ja tüütuks läks - peale seda mudarallit oli mu ratas ikka jubedalt ragisem hakanud - ju oli mudavesi ketile ja kogu süsteemile mingit mõju avaldanud. Ka käigud enam normaalselt ei vahetunud vaid ratas ragistas neid üles ja alla täpselt nii nagu ise heaks arvas - see ajas ropendama…. Kui oli vaja tõusule minna, vahetas käigu mitte kergemaks vaid viskas just raskemaks…ja nii ma koguaeg Andresest maha jäin. See ikka ajas täiega närvi ja kulutas jõudu ja Andres muudkui vedas mind…ja mina seljataga sajatasin saatanat! Masendav lihtsalt! Siis hakkas minu mott veidi maha käima - märg oli, külm hakkas, ratas pani täiega näkku ja jõud hakkas otsa saama…Andres ei virisenud vaid vedas vapralt!
Ilm oli vihmast hall ja hakkas hämarduma, ootasin et jõuaks juba Jänedale, siis oleks lõpp juba käega katsuda. Vahepeal sattusime fotograafi kaamera ette, kes täiesti suvalises kohas maantee ääres passis…saime pildile 😀 (https://picturesbytali.pixieset.com/poorirando2026/)
 |
| Väntame… (pilt:Tõnis Tali) |
 |
| Pilt: Tõnis Tali |
Pildilt vaadates tundub juba päris pime… ju siis oligi 😃 Pedaalisime edasi ja üritasin ikka meeleheitlikult Andresel sabas püsida - vahepeal vist isegi hõikasin talle, et võtku hoogu maha, ma ei jõua järgi - sest ratas ja käiguvaheti minuga koostööd enam ei teinud. Lõpuks paistis Jäneda ja leidma pidime A2 Aegviidu/Jäneda Sinilallikad - kuna kellarajal meil ju punkte sees ei olnud, tegime bussipeatuses väikese peatuse, et täpsed koordinaadid telefoni toksida. Nii kui seisma jäime oli minul kohal räige vappekülm…energia oli otsas, sooja ei saanud kuskilt ja lihtsalt vappusin - keeruline on värisevate kätega toimetada. Korraks mõtlesin, et otsiks kotist lisasärgi ja kuivad püksid välja, aga mõte kotid-kiivrid-joped seljast koorida, et riideid vahetama hakata…ei tundunud tore ega mõnus ja need oleksid niikuinii kohe jälle kõik märjaks saanud! Nii et riietevahetus jäi ära! Andres väänas kinnastest vett välja, mõlemad raputasime käsi ja tegime käteringe, et mingi soojus sisse saada ja kätes veri käima lükata…ega eriti ei aidanud.
Lõpuks saime punkti koordinaadid paika ja veeresime edasi…aga siis juhatas telefon meid kuskile võpsikusse - näha oli teiste jälgi, et sealt on mindud, aga mida me ei leidnud oli punkt ja allikad - seisime ja uurisime ja puurisime telefoni, mina vappusin külmast ja eks mõte oli ka hangunud juba.
Veidi seal mõtlesime, kui aina rohkem sai selgeks, et täiesti mõttetu on seda võsapunkti seal otsida - see ei anna meile midagi juurde ja täiesti savi on, kas me saame selle ühe punkti juurde või mitte. Otsustasime, et nüüd on aeg lõpp sirgeks tõmmata ja otse finišisse sõita, aitab! Ka viimase B2 Rehesaare Rändrahnu otsustasime võtmata jätta ja leppida kokkuvõtteks 12 punktiga! 15 punkti või 12 punkti kokku - pole ju vahet
Nüüd oli ikka juba räigelt külm ja hambad plagisesid, keeruline oli värisevate kätega lenksu hoida ja mitte kukkuda. Andres läks jälle vedama, mina üritasin sabas püsida - õnneks väntamine andis veidi sooja ja suurem vappekülm lahtus - viimased pool tundi veel minna.
Kell oli juba hiline ja autosid teel ei sõitnud eriti, nii et pressisin end Andrese kõrvale - ütlesin Andresele, et mina tahan kindlasti sauna sooja minna, sest muidu ei ole võimeline ma midagi kokku pakkima ega tegema. Nõudsin seda ikka väga resoluutselt, kuigi Andres arvas, et nii kui auto juurde jõuame, pakime asjad lahti, vahetame sealsamas auto juures riided, tõstame rattad katusele, viime oma gepsu ja paberi ära ja sõidame linna…
Ilmselgelt ma sellega nõus ei olnud vaid ütlesin, et me jätame rattad auto juurde, võtame autost kuivade riietega koti ja läheme otseteed sauna….
Nii jäigi - rattad auto kõrvale, kiivrid peast, kuivade riiete kott näppu ja otse võistluskeskusesse.
 |
| Esimene pilt soojas toas, kell on 23.39 |
Andres kobis meestesauna, mina naiste omasse…kuradi keeruline oli neid märgi tosse, sokke ja sääriseid ära võtta - korralik liiva-mudahunnik jäi põrandale maha…pühkisin selle ikka viisakalt enda vettinud särgiga ära…ma ei saa ju endast mingit läbu maha jätta.
 |
| Jalad olid ikka vatti saanud… |
Saunas olin üksi…varem lõpetanud ( ja neid ikka paistis võistluskeskuses olevat) olid oma saunaringi juba ära teinud ja nii sain lavale pikali visata…tundsin, kuidas kuumus vaikselt kontideni jõudma hakkas ja mõnus rammestus peale tuli. Aga saun oli ikka väga kuum ja keha vist kõigest nii tühi, et ka pikema istumisega saunas higi lahti ei saanud - seda lihtsalt ei olnud 😂 Ka dušši all mõnulesin kaua, nii hea oli lõpuks sooja saada, aga eks Andres juba ootas. Nii et panin kuivad riided selga, korjasin mustad asjad kokku ja kobisin välja. Läksime vaatasime, kuhu oma jälgimisgeps ja täidetud manifest panna ja kas kuskilt midgai süüa ka leiaks. Keegi mingeid juhtnööre ei jaganud, mida ja kuidas tegema peaks…aga tegime nii nagu ise arvasime - gepsu unustasime küll välja lülitada, aga sättisime selle teiste kõrvale lauale. Vettinud manifesti kirjutasime ümber ja panime teiste juurde hunnikusse - hea, et märkasin tiiminime nurgale kirjutada! Süüa ei leidnud kuskilt…no siis on nii, kuigi oleks väga miskit sooja suppi vm tahtnud, tuli leppida sellega, mis meil endal kotis veel alles oli - õun, banaan, juustupulgad ja vorstikesed… |
| Ümber kirjutatud Manifest ja kaasa sõitnud koordinaatide leht |
Istusime autosse, päris okei oli olla ja keerasime autonina kodu poole. Vihma endiselt sadas ja kui meie olime soojas autos, siis vastu pedaalis meile vihmas veel lõpetajaid - ega kellelgi polnud selle ilmaga lihtne. Nosisime oma varusid ja sõitsime linna poole.
 |
| Saun mõjus hästi |
Kodus oli Sven veel üleval, kes aitas asjad tuppa, vajusime kiirelt voodisse ja magama…keha nõudis puhkust!
Mis me siis lõpuks kokku saime? Ratta alla pea 175km, kokku vihmas 11,5h ligunemist, 12 punkti - mitte ühtegi boonuspunkti, üldtabelis 88.koht/143.lõpetajast, tiimidest 34./54st tiimist - pole paha! Ega me gravelimeeste/naistega võistelda jõuagi ja ega me mingid ratturid nkn ei ole 🚴
Tegelikult olen ikka väga rahul - sellise ilmaga, kus sa terve päev saad ainult vihma kaela, oled ligumärg, sul on lõpuks lihtsalt retsilt külm…ja sa teed ikka oma plaanitud ringi ära…siis mis sa veel endalt tahad? Mu põlv, mis oli nädal varem saadud kukkumisest paistes ja valus, sai korralikult koormust juurde ja ei rõõmustanud üldse vaid läks ikka veidi veel rohkem paiste - lihtsalt nõudis puhkust ja seda ta ka sai! Jah, mul oli tegelikult tehtud juurde veel kaks ringi - 107km ja 70km, et kui ilm on hea ja oleme oma pika ringi ära teinud, uuesti võistluskeskusest läbi käinud ja varusid täiendanud ja kui siis tunne oleks lubanud, oleksime teinud ühe või teise ringi veel juurde - see oleks olnud täiesti reaalne. Aga ilm mängis seekord teised kaardid kätte ja jäi ainult suurem ring! Nii oli!
Ka me läheme veel?! Ma ei tea - Andres siin mõlgutab mõtteid gravelitest, et äkki oleks meil neid ka vaja 😂 eee….ma ei ole selles nii kindel! Mulle meeldib mu armas Scott ka, mille linnas viisin otseteed remonti 😄
Aga nagu ma juba iseennast tean, siis ära iial ütle iial….ehk et ma ei anna mingeid lubadusi…aga sadulas näeme… kindlasti!
