Järjekas vol.3 Kubijal

 Krt, kas nohu käib paastuga kaasas ve? Kuskilt olen selle igatahes kaasa krabanud - võimalik, et jalutuskäigud ja jahe tuul on teinud oma töö, aga meeldiv see just pole - nina kinni ja pea nohust ka veel uimane. Tänane hommik oli kuidagi vaevalisem - no seda särtsu pisut nappis, aga ajasime end üles ja kuna hommikusöögiks restost peekonit, munaputru ja vahukat ei saa, siis kobisime kohe kõnniringile. Panime metsa poole ugama, otsustasime, et vaatame, kuhu üks teejupp sealt metsast edasi viib - no kuhu ta ikka viis? Võrru muidugi 😀

Jalgadega mõõdetud maa…

 Kuna niikuinii oli plaan ka täna väike poetiir teha, siis leidsime, et lähme siis kohe, kui juba Võru silt paistis. Ilm oli täna ikka ülimõnus - päike ja soe, suisa lämmatavalt palav ja ehk oligi hommikul kohe lihtsam linnatiir ära teha, kui keskpäevase lõõsaga. Eesmärk oli apteegist magneesiumi ja poest soolast vett osta, sest tee, mis teed mu jalakrambid ikka ei lasknud üldse olla. Öösel võtsin isegi ühe valuka, et magada saaks - nii hullult krambitas 😞 a noh, tühi sellest - seda mul enne küll ja veel olnud.

 Kepplesime oma kõnnikeppidega linnast tagasi (täna võtsin ma ka need kaikad kaasa). Pisut jäi veel aega, enne tänaseid massaaže. Ma ikka lootsin, et saab paremat massaaži kui eile ja õnneks nii oligi. Tüdruk väga püüdlikult tegi kõiki liigutusi ja oli tunda, et midagi ta massaažist ikka teab - jäin rahule. Janne küll oleks oodanud pisut tugevamat töötlust, aga noh, oli nagu oli.

 Enne õhtust seebikat ja sauna-basseini aega jäi jälle piisavalt aega, et minna metsaringile jalutama. Vesi kotti ja minekule. Polnud veel väga kaugele jõudnud, kui mind juba põõsad kutsusid - ikka korralik puhastumine käib. Tundub, et ma olen ikka jõle saastane linnainimene, sest mina vuhin kempsuvahet ikka oluliselt rohkem kui Janne (aga õhtul hakkas talle ka see magneesiumi ja soolarikas vesi mõjuma).

 Me käisime kõik need metsateed täna risti-põiki läbi vist. Aga samm oli tönts ja sellist särtsakat energiat polnud. Ma oleks varem juba lõpetanud, aga Janne ei lubanud - ikka on vaja 20tuhat sammu täis vaja saada. Mis siis ikka - marsime siis veel ühe ringi ja päeva lõpuks oligi koos jälle 21665sammu…. 

Metsas kasvab huvitavaid puid :)

Tagasi toas olin mina küll ikka suht kutu. Pikutasime, tegime paar ringi täringuid ja vaatasime ära oma kohustusliku “seebika” Kiirabi. Õudne unekas tuli peale, aga Janne surkis tagant ja läksime ikka sauna ja mulistama. Ega väga kaua seal end kuumutada ei tahtnud - lihtsalt ei jaksanud. Kobisime tuppa tagasi - õhtusöögiks jälle tee, vesi ja pisuke amps mett….aga isutab hoopis heeringa, täidetud muna ja räimtomatis järgi või siis Pekingi pardi, krõbeda lamba või Selga küpsiste!

Nõrkus on mu nimi….

Aga ma ei murdu!