Viimane päev Kubijal

 Ma pean tunnistama, et õnneks on viimane päev Kubijal käes. Hullud isud ikka käivad - soolast tahaks midagi. Jalad endiselt krambitavad (mina arvan, et see tulenebki soolade ja mineraalainete puudusest), nohust pea paks ja vee joomisest kopp ees. Ausalt noh.

 Hommikul läks uni juba varakult ära, aga aknast vaadates ladistas vihma ja tavalisele jalutuskäigule minna ei saanud. Vahtisime Terevisiooni ja lebotasime - krt sellest pikutamisest hakkasid juba lamatised tekkima. 

 Õnneks kella 11.30 paiku jäi vihm järgi ja otsustasime enne viimast paketisisest protseduuri minna kiirele jalutuskäigule, et natukenegi samme saada ja vihmast värsket õhku hingata. Suurt tiiru teha ei saanud, sest aega oli vaid 45minutit. Samm oli veidi tönts ja külm oli ka. Brrrr…

Jalutasime kohaliku ujumiskoha juurde, no täitsa ujutav koht ju…vettehüppetorn ja liivane rand ja…

Vaated oli täitsa toredad

Loomulikult oli meil vaja torni ronida 

 Ronisime ikka torni ka, aga alla ma sealt küll ei julgeks hüpata - ma vist ikka kardan kõrgust! Ega suuremat seal vaadata polnudki ja jalutasime läbi metsa tagasi. 

Tänaseks protseduuriks oli siis soe-parafiinipadi. Aeg oli meil Jannega koos ja läksime siis ootama, et meid kutsutaks. Tädi tuligi “Janne ja Ingrid, jah?” Me vist jäime nii lollide nägudega teda vaatama, et ta küsis uuesti, et kas ikka Janne ja Ingrid? No ei ole ju, Janne ja Hellin ikka - igaljuhul kutsus ta meid mõlemaid siiski kaasa ja pani kõrvuti vooditele soojale parafiinipadjale pikutama. 

 Pekki, meid ajas nii naerma see “Ingrid” mõlemale tuli kohe ette “Ott tahab tuppa!” ( https://www.youtube.com/watch?v=MxlTPa-PHKg ) “Ingrid, sina või?” Kuulake ja saate ka naerda. 😂

Tädi käis muidugi end parandamas ja leidis ikka mu õige nime ka üles ja ütles, et me võime patjadel pikutada suisa 30minutit tavalise 20 asemel. No me siis pikutasimegi - Janne jäi hetkeks isegi tukkuma. 

 Kuna täna lubas üldiselt sellist vihmast ja jahedat ilma, siis juba enne panime endale veel lisaks ühed hoolitsused kirja - Janne pediküüri ja mina näohoolduse. Ja no see oli ikka kirsiks tordil - ma olin nii rahul oma näohooldusega - puhastati, kooriti, maskitati mitu korda, kreemitati, masseeriti - no elumõnus. See oli parim asi terve selle paastu jooksul. Janne vist nii rahul oma pediküüriga polnud - see pagana küünelakk ei kuivanud kahe tunniga ka ära, nii et jalutades jäid sokid varvaste külge kinni 💅

 Protseduurid tehtud, oli ilm piisavalt mõnus, et minna uuesti metsaringile - samme oli ju juurde vaja, täna kuidagi nigelalt neid tulnud, aga ega vihmaga minna ju ka ei taha. Uhasime metsas kolm ringi ja lõpuks saime kokku ikka ligi 13000sammu. No midagigi. Lõpuks muidugi saime ikka pisut vihma ka kaela, a ega me suhkrust pole. 

Konnakuusk…

…Ja kohalik limukas

Tagasi toas, siis pisuke puhkus “Kiirabi” seltsis ja läksime viimast korda saunadesse end hautama. No küll täna oli rahvast, aga õnneks Kubijal alates kella 20st lapsed enam spaas olla ei saa - siis saabus rahulikum aeg. Mulistasime pisut ühes ja pisut teises bassus, aurusaunas ja aroomisaunas ja kadakasaunas, aga ega kaua ikkagi ei jaksa. No puhtad oleme me küll nüüd nii seest kui väljast - läigime nigu kuldmunad 🥚 lõpuks täna leidsime spast ka kaalu üles - krt, see ikka valetab vist 😀 kuigi jah, ega me siia ei tulnud selleks, et kaalu langetada vaid ikka selleks, et saada hea enesetunne ja sollad läikima seest 😆 pisuke kaalulangus on muidugi teretulnud, eks kodus ole selgem pilt ja kodusem kaal, mis teab, mida näitama peab!

Aga uskumatu millised mõtete ja söögiorjad me ikka oleme - no me oleme nende päevade jooksul vist miljon erinevat menüüd läbi rääkinud ja mõelnud ja isud on ikka enamjaolt soolase järgi. Ikka heeringas, räimtomatis, sült, pasta, rosolje, salatid, võileivad….. Inimloom on loodud ikka sööma, mitte vaid veest elama….AAMEN… soolaheeringa saba lutsutaks küll….

 Homme on ees kodutee ja saab alustada paastust väljatulekuga - valikus on kas pett või tomatimahl… ja kumbki mulle ei maitse, aga vist proovin tomatimahla. 

Koju tahaks juba küll, oma voodisse ja mehe ning laste juurde! Selline puhkus on tore küll, aga kodus on ikka parem. Järgmiste kordadeni, aga siis ikka juba sportlikusvormis!

Järjekas vol.3 Kubijal

 Krt, kas nohu käib paastuga kaasas ve? Kuskilt olen selle igatahes kaasa krabanud - võimalik, et jalutuskäigud ja jahe tuul on teinud oma töö, aga meeldiv see just pole - nina kinni ja pea nohust ka veel uimane. Tänane hommik oli kuidagi vaevalisem - no seda särtsu pisut nappis, aga ajasime end üles ja kuna hommikusöögiks restost peekonit, munaputru ja vahukat ei saa, siis kobisime kohe kõnniringile. Panime metsa poole ugama, otsustasime, et vaatame, kuhu üks teejupp sealt metsast edasi viib - no kuhu ta ikka viis? Võrru muidugi 😀

Jalgadega mõõdetud maa…

 Kuna niikuinii oli plaan ka täna väike poetiir teha, siis leidsime, et lähme siis kohe, kui juba Võru silt paistis. Ilm oli täna ikka ülimõnus - päike ja soe, suisa lämmatavalt palav ja ehk oligi hommikul kohe lihtsam linnatiir ära teha, kui keskpäevase lõõsaga. Eesmärk oli apteegist magneesiumi ja poest soolast vett osta, sest tee, mis teed mu jalakrambid ikka ei lasknud üldse olla. Öösel võtsin isegi ühe valuka, et magada saaks - nii hullult krambitas 😞 a noh, tühi sellest - seda mul enne küll ja veel olnud.

 Kepplesime oma kõnnikeppidega linnast tagasi (täna võtsin ma ka need kaikad kaasa). Pisut jäi veel aega, enne tänaseid massaaže. Ma ikka lootsin, et saab paremat massaaži kui eile ja õnneks nii oligi. Tüdruk väga püüdlikult tegi kõiki liigutusi ja oli tunda, et midagi ta massaažist ikka teab - jäin rahule. Janne küll oleks oodanud pisut tugevamat töötlust, aga noh, oli nagu oli.

 Enne õhtust seebikat ja sauna-basseini aega jäi jälle piisavalt aega, et minna metsaringile jalutama. Vesi kotti ja minekule. Polnud veel väga kaugele jõudnud, kui mind juba põõsad kutsusid - ikka korralik puhastumine käib. Tundub, et ma olen ikka jõle saastane linnainimene, sest mina vuhin kempsuvahet ikka oluliselt rohkem kui Janne (aga õhtul hakkas talle ka see magneesiumi ja soolarikas vesi mõjuma).

 Me käisime kõik need metsateed täna risti-põiki läbi vist. Aga samm oli tönts ja sellist särtsakat energiat polnud. Ma oleks varem juba lõpetanud, aga Janne ei lubanud - ikka on vaja 20tuhat sammu täis vaja saada. Mis siis ikka - marsime siis veel ühe ringi ja päeva lõpuks oligi koos jälle 21665sammu…. 

Metsas kasvab huvitavaid puid :)

Tagasi toas olin mina küll ikka suht kutu. Pikutasime, tegime paar ringi täringuid ja vaatasime ära oma kohustusliku “seebika” Kiirabi. Õudne unekas tuli peale, aga Janne surkis tagant ja läksime ikka sauna ja mulistama. Ega väga kaua seal end kuumutada ei tahtnud - lihtsalt ei jaksanud. Kobisime tuppa tagasi - õhtusöögiks jälle tee, vesi ja pisuke amps mett….aga isutab hoopis heeringa, täidetud muna ja räimtomatis järgi või siis Pekingi pardi, krõbeda lamba või Selga küpsiste!

Nõrkus on mu nimi….

Aga ma ei murdu!

Kolmas päev Kubijal - elu on täitsa ilus :)

 Hommik algas pisut uimaselt ja nõrgalt, aga kosutus tee, vee ja pisukese meega ning otsustasime minna hommikusele jalutusringile. Uhasime kohe pea 10000sammu… ilm oli mõnna, selline esimene tõeliselt soe ja suvine. Kõht tühi ei olnud, aga jutt läheb ikka ja jälle söögi peale 🍲 arutasime pikalt-laialt, kes mida ja kuidas kodus perele süüa teeb. Olgem ausad - tegelikult on täiega kopp ees kodus söögi tegemisest, just sellest välja mõtlemisest, mida jälle teha?! A õnneks ma pole ainus, kes sellega hädas on.

 Tagasi toas, ei olnudki palju enam jäänud massaažini. Ma ikka ootasin seda väga, aga pidin täiega pettuma. Sain vist elu halvima massaaži, ausalt ma ei tea, kas see naisterahvas üldse midagi massaažist ja lihastest teadis? Mulle tundus, et mitte. Vahepeal tekkis küll kiusatus küsida ta käest, et öelge palun, mis lihast te nüüd masseerite? Kui ta samal ajal nahka mööda konti nühkis…johhaidiii. Ma loodan, et homne massöör on asjalikum. Jannel seevastu oli massaaž hea ja olemine nagu lill 💐

Oli selle massaažiga kuidas oli, tujul me langeda ei lasknud. Kõhukorina saatel pisut pikutasime ja otsustasime uuele kõnniringile minna, et Võrus pisut ringi vaadata ja poest vett osta. 

Täna valisime ikkagi tee Võrru…

Janne andis kõndimisele hoogu juurde käimiskeppidega, ma tolgendasin niisama kõrval. Seekord läkisme pisut teist rada kui eile ja jõudsime päris ruttu juba linna. Otsustasime, et käime ikka Tamula juures tiiru ja vaatame keskväljakut ja naudime ilma.

Katariina II

Tegelikult on Võru ikka täitsa tore linnake ju. Kannatab jalutada küll :) ikka vaatasid mõnda kohvikut või reklaami ja mõtlesid, kui head võiksid maitseda bataadi-friikad, latte kohv või pehme masinajäätis…. Inimene on ikka harjumuste ori ja mõte tiirleb ikka alailma söögi juures. Aga kõht endiselt tühi ei olnud, lihtsalt urises ja kolises koguaeg. Kõik teele jäävad kaltsukad kolasime läbi - no mõni oli ikka selline urgas, et ei kannatanud mingit kriitikat - vaene müüja, kes seal istus - raudselt saab sealt eluksajaks mingi koleda kopsuhaiguse selle kopituse, rõskuse ja niiskuse sees. Brrrr….aga oli ka ilusaid puhtaid kirbukaid - ühe kleidi vedasin sealt ikka minema ka 👗. Tegelik eesmärk oli ju pood, et osta vett, kurki, õuna ja apelsini, et teha just endale meelepärase maitsega vett. Poes käidud oli tee siis kodupoole tagasi, no see läks juba vaevalisemaks, tundus, et olime hauganud liiga suure tüki õhtuks - energia oli otsas ja samm vaikne. Aga eks vantsisime ikka edasi - ikka surnuaiast mööda ja metsast läbi. 

Leia pildilt rästik!

Lõpuks saime tagasi. Päeva peale kokku 23400 sammu… jalad olid veidi ümmargused küll sellest.

 Küsisime alt restoranist uued veekannud, teepuru ja noa, et oleks ikka millega oma kurke ja õunu lõikuda. 

Pisut puhkasime toas ja läksime ikkagi sauna ja basseini mulistama ka - soe ju teeb lihased ja kondid heasti pehmeks. Aga ega ikka väga kaua ei jaksa ka, kobisime tuppa, tegime teed ja keerasimegi külili. Peale kõhukorina ja mürina vaevab mind paras lihasvalu-krambid jalgadel - kõndides ja saunas ju higistame soolad välja, aga juurde neid kuskilt ei tule (mineraalveest minimaalselt ja seda me poest toomas käisimegi) aga muidu on olemine hea, energiat isegi jätkub - kui see otsa saab, võime pisut mett süüa, mis teeb olemise jälle heaks. Mõned päevad veel minna ja kui hoiab ilusat ilma, teeme aga samme, kui mitte, siis peab saunaga leppima ja mööda koridore vist tatsama. 

 Janne juba põõnab, peaksin vist ka külili keerama, et homseks valmistuda… head ööd!

Midagi põnevat Võrumaalt…

Lubasin ju, et midagi põnevat saab olema enne uut XT Suverogaini - no kellele põnev, kellele mitte. Aga üle 13 aasta olen sõbrantsiga jälle Kubija-Loodusspaas 5-päevasel paastul 😀

 Eelmisest korrast on meeles, esimese õhtu suur kempsu-ralli ja hilisem hea ja energiline olemine, palju kõndimist ja mõned mõnusad protseduurid-massaažid. 

Tegelikult olin ikka juba mõnda aega mõelnud, et võiks ju uuesti selle kuuri läbi teha, aga küll polnud aega ja siis jälle kompanjoni. 

Aga siis tuli ootamatu külaskäik Janne juurde ja seal siis uuesti see mõte idanema hakkas - mõeldud, mõeldud ja broneering tehtud. Maksin ruttu ära ka, et siis ei saa enam nii lihtsalt ringi mõelda.

 Eile 22.mai jõudsime siis Kubijale kohale. Kuna paastule eelnev nädal peaks ka olema kergema menüüga ja nö sissejuhatus paastu, siis ma tõesti üritasin anda endast parima ja mitte süüa kõike ettejuhtuvat - aga noh, oli nii- ja naa-suguseid päevi. Pühapäeva hommikul siis jõin hommikuks ainult ühe väikese keefiirijoogi ja luristasin ohtralt vett. 

 Janne juba ootas parklas, saime oma toavõtme kätte ja paastujuhendamiseni jäi veel aega, et niisama lobiseda. Me juba teadsime, mis ees ootab….mõrusoola joomine ja siis kempsuralli vaheldumisi. 

 No see juhendamine oli suhteliselt pinnapealne - uuriti, kes varem käinud (paastujaid oli seekord kokku 4), anti klaas mõrusoolaga kätte ja vsjoo, aga me ju teadsime, mida ja kuidas see käib, nii et rohkem nagu polnudki vaja.

 Me otsustasime, et enne lähme ikka spaasse ja sauna mulistama, kui end tuppa lukustame ja vetsule valu anname. 🚽

 Siin on ikka mõnus vaikne ja väike spaa - keegi ei lõuga, keegi ei trügi, saunades on ruumi ja üldse siuke mõnus oli. Proovisime läbi kõik saunad ja paar basseini ning siis oli soola joomise aeg.

Enne veel käisime restost endale õhtusööki tuppa viimas, mis koosnes siis maitseveest ja teepurust, millest teed teha. Loomulikult võtsime juba ennatlikult sealt kaasa ka väikse topsiga mett, et kui pea ikka liiga ringikäima hakkab, saab pisut ergutust - aga ainult teelusikatäis!

Õhtusöök…ja üldse järgnevate päevade söök…

Ja siis oligi soolajoomine käes. Mina julge tüdruk kulistasin selle mõruda joogi esimesena alla, siis pidasime 10minutit pausi ja oli Janne kord. Ja siis tuli oodata, millal see mõju saabub. See ikka võttis pisut aega, no nii paar tundi - mina olin esimene, kes vetsuust kulutama hakkas 😁 

 Luristasime teed ja lürpisime vett, vaatasime telksu ja lõpuks keerasime kõhukorina saatel magama. Samas oluliselt näljatunnet ei olnud. 

 Hommikul ärgates, alustasime päeva jälle vee ja teega. - mitte midagi uut…siis otsustasime, et jalutame Võrru, vaatame, mis seal head ka pakutakse. Pea oli veidi selline surisev ja imelik, aga ilm ilus ja kokku tegime ca 12000sammu. No Võrus miskit head ei olnudki - ühes kaltsukas ja Maksimarketi vetsus käisime  😂

Tagasi tulles oli väsimus täitsa peal ja keerasime magama - keset päist päeva, aga no mis sa teed?! Ees ootas veel soojendav turbamähise protseduur - no mõnna. Möksiti turbaplögaga kokku ja pandi kilesse ja soojendava teki vahele. Mmm, soe hakkas, kohe päris soe. Pärast andis seda möginat maha pesta, siis tehti kerge massaaz piprakreemiga, mis pidi võtma naha õhetama, aga no ma vist olen tundetu paksunahaline - mitte muffigi ei tundnud. Aga ehk tegi see kreem ikka oma töö ära ja pekk põles sisemiselt 😅 Janne tegi läbi sama protseduuri - tal küll nahk tulitas. Tänased protseduurid said sellega tehtud ja mõtlesime minna veel ühele jalutusringile - seekord uhasime metsas kõndida.

Tegelikult olid seal männikus teed ikka ka

 8000sammu hiljem, kui linnulaul, metsakohin ja soe päike olid nauditud, kobisime tagasi ja läksime sauna ja basseinidesse veel mulistama, aga ega väga kaua seal täna olla ei tahtnud - ju ikka kehale pisut kurnav on. Jälle toas - uued teed tassi ja maitsevesi kannu. Kõht ikka koriseb ja müriseb. Nälga siiski otseselt ei tunne, aga mõte veereb küll ikka ja jälle söögi peale - tahaks küpsist või pardirinnafileed või jäätisekokteili või…..noh, aga kõik parema tuleviku nimel ju! Ma tean, et pärast on super hea tunne ja energiat nii, et liigutaks Everesti paigast. 

Homme uus päev, ees ootab veel vett ja teed ja massaaž ja jalutuskäik ja loodetavasti ka ilus ilm ja päike!

Sulla-Mulla XT Rapla kevadrogain

Talverogain jäi meil käimata, seega tuli nüüd siis topelt teha….Panna…silmad ruudulised, tossud sitased ja nägu punane 😡

 No tegelikult asi ikka nii hull ei olnud, aga üle pika aja saime kaela vihma ja kahlasime läbi jõe ning mingi sopatiigi.

 Stardis nagu ikka mõnus sagimine - oli tuttavaid nägusid ja mitte nii tuttavaid nägusid. Kõik sagisid ja tegid viimaseid ettevalmistusi. Ka Heiko (mu vend)  ja Marika olid ikkagi tulnud jalgsi etappi tegema, enne kui Heiko oma põlve lõikama läheb ( no mingi teema sidemetaga vm siukest). Igaljuhul lootsime, et seekord ehk õnnestub neile pisutki kandadele astuda, kui üks neist poolvigane on. Noh, nii lihtne see siiski pole - peab tunnistama, et pisuke vanusevahe teeb ikkagi oma töö ja me nii väledad pole ja kaardiga osavust peame ka veel harjutama. Kuigi peab tunnistama, et täna jooksis kaart hästi - me isegi ei vaielnud ühegi punkti pärast. No kaks viimast punkti tulid muidugi patuga pooleks teistega koos - ise väga kaarti ei vaadanudki 😛

 Nagu ikka saime kaardid 10 minutit enne starti kätte ja no ei osanud mitte midagi sellest arvata, mitte ühtegi punast joont ega täppi ei suutnud teha, et kuhu poole peaks minema hakkama…deeem - ainult stardi kolmnurga suutsin ära märkida punaselt 😂

Alguseks rohkem planeerida ei suutnud, otsi üles stardipunkt!

 Start käima ja jooksu - alguse valikusse jäi kaks punkti - kas 27 või 44? No jooksime sinna poole, kus tundus õigem :)  et siis punktis selgub, mis numbriga see on (normaalsed orienteerujad onju? ). Juhtus olema 27. No siis vähemalt oli teada, kus me oleme. Edasi tuli jubedalt keelualasid, kus vahel siis head punktid. Nokkisime need kenasti ära ja kihutasime edasi Rapla linna poole - start oli Valtu spordihoone juurest. 

Rapla pole enam kaugel

 No küll seal Raplas on ikka lompe ja tiigikesi - punkt poolsaarel ja teine kitsal poolsaarel jne. Ruleerisime seal pargiteedel ja poolsaartel, tiik siin, teine seal ja no see poolsaaremoodi saar oli siis ka seal, punkt peal ja vahel vesi…. 

Meie sumasime juba läbi sealt

Teiseltpoolt ringi tulid inimesed kuiva jalaga, meil laiutas sopane tiik vahel - no egas midagi, tagasi ju ometi ei keera ja õige oli. Kargasime vette ja sumasime läbi. Vesi polnudki väga külm ja taguots ka märjaks veel ei saanud. Tossu valik jäi ka seekord meil Uraganode peale - veekindlad ja puha, aga no kui sa ikka täiega reieni vees oled, tuleb vesi igaljuhul sisse ja siis edasi lirtsuski  vesi varvaste vahel - on küll veekindlad tossud - sisse võtavad vee, a välja ei lase 👟 Punkt käes, läksime edasi sinna, kust kuiva jalaga edasi sai 😊 väike purde ületus ja jälle kindlam maa jalge all. 

Poomi harjutused :) 

Rallikeskus

Suund kesklinna poole. Siuh siia, siuh järgmisesse punkti. Vahepeal põikasime ka Rapla Rallilt läbi :) ja no kui maa poolt vett ei saa, siis sajab seda taevast kaela ja peagi olime ligemärjad, õnneks külm ei hakanud ja jopesid kotist otsida ei viitsinud.

 Linna punktid tulid ikka kiirelt, Andres küll tahtis koguaeg tempot üles kerida, aga no ma ei jaksa temaga sammu pidada. Olin pidur ja tõmbasin hoogu alla. Vahepeal toppisime paar vorsti ka suhu, no et pisut energiat saada. Vett läks ka seekord kuidagi palju, koguaeg tilpnes voolik suus - no lihtsalt oli janu. 

 Olime just omavahel Andresega rääkinud, et peale starti oleme koguaeg teiste võistlejatega koos jooksnud ja keegi on koguaeg nägemisulatuses olnud, aga Heikot ja Marikat pole kordagi näinud… ja nagu hundist räägid, kohtusimegi nendega Rapla Gümnaasiumi taga punktis. A no muidugi panid nad ees nagu noored sälud - üks neist peaks veel topelt vigane olema, sest Heiko suutis teise jala reie totaalselt ära lõhkuda 91.punktis (no selle esimese jala põlve sidemed juba ootavad lõikust) 

Enne ikka vaadake, millistest rontidest üle ronite ja et ikka keps kannaks…

 Ja me jäime neist jälle maha. No ja mis siis? Ikka omas tempos tuleb minna, mitte lõhki tõmmata.

 No jällegi vaja üle jõe minna, õnneks oli selleks ikka sild olemas - punkt suhteliselt võsas, oleksime pidanud tagasi minema ja üle teise silla jõest üle saama. Aga no miks minna ringi, kui saab otse? (Tundus, et ka Heiko-Marika sumasid sealt läbi) Ja jõel ju põhi paistis, nii et väga sügav see ka pole ja lai kah mitte. Andres kahtles, mina otsisin mingit kaigast, et enne pisut proovida sügavust… ka proov kinnitas, et saab minna küll ja nii ma esimesena vette ronisin. Endiselt ei olnud külm, aga sügavust pisut rohkem ja seekord said ka “munad” märjaks. A no tühja sest, saime ju kiiremini ja otse. Peale meid tuli sealt veelgi üle. Kaapisime ikka edasi, ikka joostes ja vahepeal pisut kõndides. Mul ikka viskas pulsi kohe joostes üles, samas alla tuli ilusti ühtlaselt ja kiirelt, nii et hullu polnud. Aga väsimus hakkas ikkagi kimbutama, ees ootas pikk motivatsiooni jooks. Sõin ühe Corny batooni ära, Andres mugis halvaad. Edasi-tagasi 6-ne punkt, Andres ei kobisenud midagi - suht tuim minemine, aga tegelikkuses lihtne. Mööda teed otse punkti ja tagasi. Siis juba hakkas aega nappima ja otsustasime, et korjame ainult finiši teele jäävaid punkte. Aga no need läksid suhteliselt võsakateks. Kaks esimest 71 ja 75 saime suht hästi ise kätte. Olid ka mõned teised meiega koos seal minemas, aga siiski saime ise kaardilt aru, kus oleme ja kus peaks punktid olema. Ja siis läks asi keeruliseks… Aega jäi aina vähemaks ja teele jäid vast kaks võetavat võsapunkti. No neid poleks me kahekesi leidnud - aga kahese meeste pundiga (nr.149, MTJ vist) pusisime need ära. Lõppu oli ikka rõve jooks ajaga võidu - kas meie või aeg….seekord jäime peale meie. Napilt 1,5minutit enne aja lukku löömist, saime finiši piiksu tehtud. Käepigistused toredate teekaaslastega ja järjekorda seisma, et si-pulgad maha lugeda ja saada siis teada, palju me neid punkte kokku nokkisime. Ausalt polnud õrna aimu ka, lootsin et 100 on ikka ära 😁

Üllatuseks 138punkti,  üldkoht 46. (99st startinust), segapaaride üldjärjestuses DH 17.koht (39st) ja segapaaride vanuseklassis DH40 12.koht (28st) No pole paha, pole paha. Kokku 26,5 km mööda teid ja metsi, aega 4h. Tehtud!

Lõpuks suutsime ikka mõned täpid punaseks ka saada

P.S Heiko ja MArika muidugi olid meist ikka ees võetud 162 punktiga, aga mõned kõvad konkurendid, kes meist muidu alati ees, jäid seekord seljataha (no vo lihtsalt kehv päev, mis muud).

Nüüd vist tuleb väheke pikem paus roganidega ja uuesti metsateedel kulgeme vahetult peale Jaanipäeva. Aga oodata on juba varem, nii mõndagi põnevat!

Täitsa nagu reipad ju 

Heiko näitas meile oma sinist ja paistes kintsu - näod ütlevad kõik 😁

Jalutuskäik Jussi matkarajal.

 Noh, hommikul arvasin küll, et teeme Andresega täna ühe mõnusa, pika rattatiiru, aga vaadates õue ja nähes kuidas tuul puid lammutab, otsustasime seda siiski mitte teha, sest teada ju on, et kui on tuul, siis on ta alati vastu ja terve tee on mäest üles 🚴

 Võtsime kaasa oma noorema generatsiooni - no need väiksemad, kellest jõud veel üle käib ja veeretasime hoopis neid Jussi matkarajal mõned tunnid. Kuidagi on juhtunud nii, et me nendel radadel väga käinud polegi. Esimese Expedition Estonia ajal sai küll hommikuses udus üle Jussi Nõmme mindud, mis jättis vägagi ilusa mälestuse. Jõudes parklasse, oli juba nii mõnigi auto seal ees ootamas, aga rajal juhtusime kokku vaid kahe perega, kes vist olid samamoodi tulnud Emadepäeva väikese matkaga tähistama.

 

Kaardil näidatud 8,8km osutus meil 10km ringiks 

Esialgne jauramine, et:”Et me ei viitsi teiega rappa tulla ja metsas kõndida!” asendus poistel varsti galopiks mööda Jussi nõmme kanarbikupuhmaid ja metsaradu. Seal sai ju kuivanud puid kangutada, roigastega oda visata ja niisama uurida -  putukaid, lehti, konnakudu ja liblikaid. 

No leidus seal ikka asju…

Hea, et olin kodus pisut söögipoolist seljakotti pakkinud - eelmise päeva pitsa, vesi ja magus saiake poistele! Poolel maal nõudis kõht süüa meil kõigil ja alati maitseb metsas kännu otsas igasugune toit palju, palju paremini, kui kodus laua ääres. Pitsa kadus kui mutiauku! Aga seljakott sai kergem ja meeled rõõmsamad kõigil. Matkarada viis ikka Jussi järvede vahelt läbi, ühelt oosilt teisele - meile ju oosid meeldivad… eriti öösiti ja rattaga ja kui seljataga on juba vähemalt 24h ärkvelolekut 😃 õnneks seekord tulime ikka täitsa puhanuna kodust!

Poiste eesmärk oli vist rada võimalikult kiirelt ikkagi läbi kapata, et ikka kiiremini koju saada ja ekraanide taha varjuda. Mina seevastu tahtsin, et nad vaataksid, mis toimub ümber, kuulaksid loodusehääli, linnu- laulu, vaataksid ilma ja järvede ilu. Ühe järvekese ääres silmasime vees kärnkonni ja tähelepanelikumalt vaatama jäädes oli neid seal ikka päris palju - mitmel oli kudemine pooleli ja mõnes veesopis juba rohkelt valmis kudu. 

Kaks konna!

Sealt tuleb varsti palju väikseid konnakesi.

No igaljuhul põnev vaatamine. Lõpus oli näha, et poisid hakkasid väsima - Simol oli eile pikk päev - tal oli Hiiumaal ujumisvõistlused - hommikul vara üles, pikk bussisõit, esimene võistlus ja pikk tagasitee koju. Eks õhtul sai ka hilja magama mindud ja sealt see väsimus tuligi. Aga meie metkaring hakkaski lõpule jõudma - olime tagasi Jussi nõmmedel ja parklasse polnud enam palju minna. Mina veel veidi jokutasin ja otsisin kevadisi õisi, mida pildistada. 

Meie saime ringi pikkuseks 10km mõnusat jalutamist kevadises metsas. Ettenägelikult võtsime kaasa igaksjuhuks ka prügikoti, et juhul kui miskit prahti metsa alt leiame, saame kaasa võtta ja pisut panustada puhtamasse loodusesse. Aga peab tunnistama, et inimesed on läinud väga-väga korralikeks ja mingit erilist prügi me ei leidnudki - siiski ühe soki, kolm üksikut kinnast, üks pastaka kork ja Tactical Foodi tühi pakend. Need korjasime kaasa ja mets sai pisut puhtam. Tagasi linna poole vurades oli auto tagapink suhteliselt vaikne - eks värske metsaõhk oli teinud oma töö…

 Aga mina olin õnnelik ja rahul, et olin saanud mõnusa emadepäeva veeta metsas ja eks tegelikult olid ka poisid ju rahul. 

 Head Emadepäeva ja minge metsa!