No ma ei tea, kust tuli jälle see loll mõte Maastiku Maratonile minna….igatahes septembris panin meid Andresega kirja nii TAOK 8h rogainile, kui Maastiku Maratonile…nädalase vahega….
TAOK sai tehtud - seal mul jaksu ju oli, aga Sven tõmbas meile pidurit ja pool maad tegime kõndi - nii et liigselt see ei keha kurnanud - paar puhkepäeva vahele ja kerged taastavad jooksutrennid ka juurde…ning pühapäevaks 11.oktoobriks oli tunne hea ja hommikul sõitsime Aegviitu.
Kohe stardimaterjale välja võttes nägime Ilmarit, Kairit ja Annikit - ikka kallistused ja head sõnad kaasa ja kobisime bussi, mis viis siis osalejad Järva-Madise kiriku juurde starti. Seekordne trass oli jälle siis lõunast põhja suunas - eelmisest korrastmäletasin, et mulle meeldis see rada rohkem, kui algne põhjapoolne rada.
 |
| Jalutuskäik starti (pilt: Joonas Kuuskla) |
Stardieelne sagin on alati selline tore…näed tuttavaid, ajad juttu, Järva-Madisel astud korraks kirikustki läbi (eks patud on vaja jälle andeks saada), klõpsutad veel naerustest nägudest pilte ja ootad minekut.
Sel aastal ma meid enam karudena tammuma ei pannud vaid törts kiiremate rebaste sekka…Esimesena liduvad minema Jänesed🐇, neile kihutavad järgi hundid 🐺, siis on rebaste kord 🦊 ja viimastena tammuvad karukesed 🐻…igatahes, mina end enam karuna ei tunne ja tammuma sabaotsa ei tahtnud jääda. Ja tegelikult eks seal ongi nii, et kui sa vähegi tahad tempot hoida, siis pead ikka rivi etteotsa saama, muidu nendel rabalaudteedel sörgin nii nagu eesmineja läheb - sest ega väga möödumise võimalusi ei ole.
 |
| Enne starti on näod alati naerul 🙂 |
Jänesed ja hundid panid leekima ja oligi meie kord…saime suht hästi minema ja võtsime sellise enda jaoks hea tempo sisse…laudtee oli hommikusest jahedusest ja niiskusest libe ning veidi pidi ikka kannikatunnetust olema, et jalad teel püsiks.
Aga lasime rahuliku sörgiga minna - kuigi hommik oli jahe, hakkas üsna kiirelt palav ning kindad ja buff lendasid kohe vestitaskusse.
 |
| Nii kui sa hetkeks seisma jäid, et pilti teha - joksid tagumised robinaga selga |
Ümbrust vaadata ei olnud võimalik, sest nina pidi ikka teel olema et mitte laudteest mööda astuda või metsavahel juurikate otsa komistada.
 |
| Kui laud on välja toodud, tuleb pakutut võtta |
Esimene snäki paus oli Vargamäel - kus pakuti šokolaadi, kommi ja vett…ja kui ikka lauad on välja toodud ja vaeva nähtud, tuleb ikka hetkeks seisma jääda ja pakutu vastu võtta - tükk šokolaadi 🍫 ja kummikomm põske…
 |
| Vahepeal sai loomi vaadelda…või vaatlesid nemad meid :) |
Vargamäelt edasi metsavahelised lõigud olid ikka märjad ja porised - meelde tuli Exp Est Tartu-Tallinn, kui samadel radadel suveleitsakus härja suuruseid parme peletasime ja mõtlesime, et küll need Andres ja Pearu olid ikka kõvad mehed, et sellises kohas elasid!
Kilomteetrid ja aeg lippasid minu jaoks seekord kuidagi väga kiirelt…tempo püsis hea, minul probleeme polnud, aga Andres see eest higistas nagu loom…juba TAOk-il tundus see veider - higi lippas nagu oleks dušši all olnud…
Õige pea paistis esimene Napu tugipunkt….tuttavad näod “Mongolian Adventure…” tiimist Hirvo ja Elo! Hirvo ei saanud muidugi kobisemata jätta, et mis kuradi asi see ajab inimesi seda maratoni jooksma - ikka täitsa napakas punktis A, punkti B joosta - lihtsalt niisama….Eks igal lollil ole oma lõbu😁 Ja no see jooksmise värk tuleb meil ju enam-vähem välja, mitte nagu erinevate punktide ja kp-de otsimine rogainidel.
Seal tirisin seljast ära ühe õhukese meriinopluusi - no liiga palav oli, paar kommi laualt ka kaasa, kulinaga paar topsi spordijooki ja ikka jooksuga edasi, ega oodata ega mökutada polnud midagi.
Uhh, isegi veidi jahe hakkas alguses, aga peagi oli jälle soe nahavahel. Andres endiselt leemendas…veider, kas oli mingi kerge haigusevimm sees või peaks ikkagi arsti külastama ja uurima, mis värk sellega on…sest väga normaalne see ei tundunud.
 |
| A kuhu minna??? |
Hmmm…varsti pidime keerama Kakerdaja rappa…silt nagu näitas, aga kurat…esimesehooga õiget kohta, kust sisse keerata kohe ära ei tabanud 😆 õnneks kaua lolli näoga ei vahtinud seal ja leidsime õige raja.
Rabas need laudteed on tegelikult hea joostavusega (kui need just libedad ei ole) ja seal sai ikka täitsa hea hooga mindud. Päevasel ajal ja erksama meelega on minek ikka hoopis teistmoodi kui öösel väsimusega - kui teele kerkivad rabas betoonseinad, suured puust majad ja hordide viisi inimesi, keda on vaja mööda lasta….ilusad mälestused hallukatest 🙃
 |
| 25km veel minna… |
 |
| A mina olen küll täitsa ergas…nagu rebane… (pilt: Joonas Kuuskla) |
Muidugi ka päevasel ajal on vaja inimesi rabas ikka mööda lasta…sest ilusa ilmaga neid jalutajaid ja looduse nautlejaid on. Aga üldiselt on kõik jalutajad üdini viisakad ja astuvad ise kõrvale, et sind - jooksjat mööda lasta…tervitasime ja vabandasime kõigi ees. 25km veel minna…minul polnud häda midagi, vunki oli…korra kuulsime drooni-põrinat kuskil õhus, hakkasin keerutama ja üles vahtima, et kus see siis lendab…ja ainult hetke oligi vaja, et tähelepanu hajuks…kui sumatasin rajakõrvale põlvini rappa…😁 hea, et näpud laudtee äärest kinni said - muidu oleks vist kaelani sohu vajunud…
Õige pea oli tulemas kesklaager - seal ootas soe grillvorst…Kairi enda väikeste käte ja koduse lapstööjõu abil viilutatud - ilusad viilud ja suurepäraselt Ilmari poolt praetud….
 |
| Grillvorstimeister Ilmar |
 |
| Kairi tegi klõpsu |
Seal tegime kiire söögi-joogi pausi, ajasime törtsu juttu, saime kiita, et oleme ikka täitsa tublisti edenenud ja siis ikka oli vaja edasi kimada - aga mida sa kimad, kui ees on tohutud porimülkad ja jooksmisest ei tule midagi välja. Üritasime juurikalt juurikale karata, et mitte põlvini porri vajuda, tempo ikka langes, aga saime veidi hinge tõmmata.
 |
| Selline mõnus juurika-mudaralli |
Varsti oli ees tõus Valgehobusemäele - seal saab ikka korralikult kopsu kokku lasta😁 ja pulsi üles. Andresel läks ikka keeruliseks ja mingi hetk nõudis ta ibukat - ega ma hästi anda ei tahtnud, sest ega see päris okei ei ole, et hambad ristis ja valukate pealt maratoni jooksed…aga ta sai oma kaks valget tabletikest. Kõndima ei olnud ma nõus hakkama - mul ikkagi kuklas tiksus mingi oma plaan ja eesmärk - igaljuhul tahtsin ma lõpetada kiiremini kui eelmise korra 5h10min ja vaadates tempot tundus see täitsa reaalne. Kui ei oleks söögipause teinud ja tugipunktides seisnud oleks olnud ka reaalne teha sama aeg, mis Tallinna Maratonil - vähemalt oli ilus unistus sellest ja unistada ei keela ju keegi 😇
 |
| Palvetab… |
Vahepeal pidime peaaegu riidu minema - mina tahtsin tempot hoida, Andresel oli veidi keeruline. Pakkusin, et võime ju ka eraldi edasi minna, et mina lähen oma tempoga ja tema tuleb nagu tuleb…aga see ei sobinud…No ma ei tea - Tartu maratonil sai ta küll ees üksi mindud ja mina lõpetasin tund hiljem - terve tee rühkisin üksi siis, aga praegu ei sobinud see, et mina lähen ees ja tema tuleb järgi. Olgu nii, ega mina tempot alla ka ei lasknud, läksin nii nagu tundsin, et jaksan - eks siis vaatab ise, kuidas järgi jõuab või mis teeb. Minul oli eesmärk tulla alla 5h ja sellest ma loobuma ei olnud nõus!
 |
| Väsinud teelistele oli teel pink |
Eelviimane tugipunkt - ka seal tuttavad näod ees - ikka toredat juttu, laualt hapukurki, spordijooki ja kommi. Seal võttis mul “sabast kinni” Sveni klassivenna Miku isa - eks ta nime järgi võistlusnumbril tundis ära - paar head sõna ja meie kimasime edasi, nemad jäid sinna veel puhkama - tulid mõnusa matkatempoga 27km rajal - Miku isa, õde ja vanaema!
Ikka lasime sörgiga edasi, ega ma armu ei andnud - ei endale ega Andresele. Mina oleks isegi pisut kiiremini jaksanud, aga olgu - ma päris ära siis ka ei tapa kedagi.
 |
| Viimane tugipunkt (Pilt: Joonas Kuuskla) |
Ca 4-5km enne lõppu oli viimane tugipunkt-laibapunkt, kus siis turgutatakse inimesi coca-cola, sprotisaia ja Vana Tallinnaga 🤪 Võtsime nii üht, teist kui kolmandatki…Punktilised olid toredad, muusikavalik oli õige ja andis vunki edasiminekuks juurde…või oli see siis vanakas, mis seda tegi…
 |
| Vana hea..Vanakas…sprotisai oli juba söödud 😁 |
Aga ega rada paremaks ega lihtsamaks ei läinud - jupp mingit eriti rõvedat mudakolli teed…kahlasime sealt ühelt ja teistelt poolt, aga muda ikka lendas kuklani.
 |
| Mudakolli- ja muud teed |
Teada oli ka see, et veel enne finišit tulevad mõnusad tõusud ja oosidel rajakesed - issand, need lehtedest kirjud teed, ajasid mul silme eest virvendama…tõusud kõndisime, muidu lasime ikka sörki. Aeg hakkas kuklasse suruma ja tundus, et peab veidi ikka jooksusammmu kiirendama, kui tahan alla 5h aega jõuda - Andres ei olnud rõõmus, mina pressisin nagu jaksasin.
 |
| Pildistamise hetkeks tuleb ikka rõõmus nägu teha (Pilt: Joonas Kuuskla) |
 |
| Jalg ei tahtnud enam hästi tõusta…(Pilt: Joonas Kuuskla) |
Natuke veel ja veel natuke ja veel…lõpuks oli lõpukaar paista ja aeg läks kinni!
 |
| Seal võis aja kinni lüüa…tehtud! |
 |
| Osaleja medalid ka kaela |
Edasi võis juba Aegviidu koolini jalutada, kus sai siis osalejamedali, lõpupildi ja süüa. Finisis olid ka varem maratoni lõpetanud Tambet ning Maris, Marelli ja Ere, kes olid 15km matkarajal. Võtsime vastu nii supi kui koogi ja istusime hetkeks.
Tegelikult võin rahule jääda - aeg 4h51min, naiste arvestuses 11.koht/34 naise seas, üldjärjestuses 86./145 osalejast! Eelmise korra aja parandus 20minutit - pole ju paha ja 15minutit aeglasem, kui aasta tagasi joostud Tallinna Maraton - mis kulgeb ju normaalsetel teedel - mitte maastikul, mudas ja juurikatel.
 |
| Reipad nagu rebased… |
Seda ma ei ütle, et ma rohkem ei lähe - võibolla lähen, võibolla mitte….aga ei ühtegi lubadust…
 |
| Kokkuvõte |
