….Ja saadab sulle ühe kena haiguse kaela, mitte et seda oleks vaja olnud. Tegelikult ajab ikka jube tigedaks 😤 . See november-detsember on alati sellised kiired ja sagimist täis kuud ja nüüd siis läheb hulk aega sellest kaduma - kõik tööd, tegemised ja kokkulepitud asjad tuleb ringi tõsta kuskile, aga kuhu? Ega siis päevad kummist ole. Aga noh, kuidagi peab saama ju.
Kõik sai alguse tibatillukesest kurguvalust, mida ikkagi kohe tee ja kurgukommidega leevendama asusin. Tundus, et lähebki üle ja mida hullemat sellest ei tule. Olin ju just saanud trenniga joonele ja oli tekkinud mingi korrapära, et jooksen ja tõmban ergomeetrit vaheldumisi. Massaažikliente ka vaikselt tilkus ja viimase rehabilitatsioonipraktika sain ka tehtud… et mis siis saaks valesti minna?
Aga valesti minna saab kõik ja hakkaski eelmisel laupäeval see lumepall veerema…õhtuks hakkas hääl kaduma, pisut ajas köhatama. Pühapäeva hommikul oli häälest vaid riismed järgi ning õhtuks saabus täielik vaikus. Öösel kõrvad valutasid, iga neelatus oli nagu okastraadi neelamine…väkk. Esmaspäeva hommikul endiselt vaikus majas - aga no ega sa üksi kodus kellegagi räägi ju ka. Kõik kodused ravivõtted panin mängu, et olukorda paremaks saada. Päris ausalt öeldes on näiteks tee joomisest täielik kopp ees - vahetad küll piparmünditee, sidrunitee vastu ja siis veel marjatee ja rohelisetee, aga no lõpuks on kõigest nii siiber. Astelpaju-saialilleõli toob mõneks hetkeks valutavale kurgule leevendust, aga apteegist ostetud kurgupastillid oleks võinud ostmata jätta, tavaline Selverist ostetud Lockets teeb ära sama töö. Kinnisele ninale aitas ainult Otrivin, aga sellest hoolimata on pea paks.
Muidugi midagi head on selles koduspassimisest ka - saab rahulikult kõiki jalkamänge vaadata ja nüüd lisandub veel ju laskesuusatamine - mu lemmik!
Samas haigeks olemine pole ikka üldse lemmik tegevus. Üritad küll kodus ühtteist koristada ja teha, aga ega seda õiget vunki sees ikka pole. Ja jube keeruline on nooremaid lapsi õppismises aidata, kui häält pole, aga no sosinal saime kõik vajaliku ikka tehtud! Naljakas on see, kuidas teised hakkavad sulle vastu sosistama, kuigi neil on ju hääl alles, aga ju tahavad siis solidaarsed olla.
Muidugi üritasin igasugust rääkimist ja sosistamist vältida, sest sosistamine on häälepaeltele veel hullem koormus. Nii et suhteliselt vaiksed õhtud on.
Teisipäeva hommikul tuli peale sooja õhu suust ka juba mingit häälemoodi asja, aga nohu…see oli kolinud hoopis põskkoopasse ja tegi seal korralikku tralli. Ja no boonuseks laiutab nina all kenake vill, mis mõnusalt sügeleb ja teeb kauniks iga naise 😁, rääkimata seksikalt kähisevast häälest…..
Lootsin nädala lõpuks piisavalt kabedaks saada, aga tundub, et sellest ei tule ikka midagi välja - hommikune arstivisiit kinnitas oletusi viirusest ja põskkoopapõletikust, ning kõik nädalalõpu plaanid tuleb ringi teha. Masaažikliendid on üldiselt mõistlik rahvas ja sain nad kenasti ümber tõstetud järgmisesse nädalasse. Aga mida teha laupäevase “Eesmärgiks Tallinna maraton 2023”ga? ( https://marathon100.com/uudised/vaata/eesmargiks-tallinna-maraton-2023-alustab ) Mingis segadusehoos saatsin oma ankeedi sinna ja sain esimesest sõelast läbi ning sel laupäeval peaks olema siis ühistreening ja tutvumine ja jutustamine, et treenerid saaksid teha edasise valiku. Aga sellises seisus ei ole minust trennilooma see nädal ja tervisega ka nagu riskida ei tahaks - ega ma seal jõuakski midagi teha. Juba arsti juurest tulles oli selline väsimus, et pidin pisut puhkama, mida me siis veel trennist või jooksmisest rääkida? 😡 Igaljuhul nõme olukord ja niisama ei tahaks sellest ka loobuda - läkitasin neile kirja, eks ole näha, kas on mingeid lahendusi või lõppeb see üritus minu jaoks enne, kui alatagi jõuab.
Hääl muideks on tänaseks enam-vähem tagasi, endiselt seksikana kähisev, pea nohust paks ja köha matab hinge, aga saab hakkama.
Trenni vist niipea ei tee ja jääb loota, et uueks aastaks on keha ja vaim valmis uuteks treeninguteks - ma varem igaksjuhuks ei luba 😕
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar