Üle varju ei hüppa, aga alt rooman läbi küll!

 Noh, oma tahtmiste ja soovidega tuleb ikka ettevaatlik olla. Ma juba paar aastat olen Andresele pinda käinud, et tahan veel korra Maastiku Maratonile ( https://wilderness.ee/et/eesti-maastiku-maraton-42k/ ) minna - korra oleme käinud ja tahtsin veel…undasin, mis ma undasin ja nii me siis end seekord ka kirja panime - mina olin rahul. Kuniks paar nädalat enne starti Andresel selg jupsima hakkas - kange, valus ja imelik. Tegin ise, mis oskasin ja TaOk-i 8h rogaini tegime läbi - Andres isegi oli erksam, kui mina. Aga siis läks seis tal hullemaks ja tema osalemine Maastiku Maratonil sattus aina suurema küsimärgi alla 😬    Pakkusin talle enda aega füsioterapeudi juurde, kus me ikka aegajalt end õigeks väänamas käime, aga sel hetkel oli tal hea olla ja läksin ikkagi ise. Samas paar päeva hiljem oli ta selg hullem kui enne - tõmbasin talle teibid peale ja knopka kõrva valu vastu (tundus, et aitas) aga aina selgemaks sai, et tema jooksma ei tule - samas mina loobuda ei tahtnud. Otsisin tuttavate hulgast kedagi, kes oleks piisavalt hull või loll, et tuleks minuga kaasa - aga sellist inimest ma ei leidnud. Tähendab, tuleb minna üksi 😱

 No see mõte ei tundunud üldse meeldiv, seltsis on ikka segasem ja toredam ja kui ära väsid, siis teine veab sind ikka kaasa ja hoiab motti üleval. Üksi tundub ikka pisut hirmus - äkki eksin ära? Ei pane teetähiseid tähele? Väänan jala ära ja edasi ei saa? Ja no kõik muud sellised mõtted kollitasid mind enne minekut, aga loobuda ma ikka ei tahtnud. Andres oli nõus mind hommikul starti viima ja hiljem Aegviidus ootama. Olgu siis peale - lähen, saagu, mis saab, küll Andres mu sealt rabade, nõmmede ja metsade vahelt üles otsib, kui enam ei jaksa.

 Pühapäeva 9.oktoobri hommik - puder, kohv ja kodinad autosse. Ilm tõotas tulla ilus ja päikseline ning jooksma otsustasin minna suhteliselt õhukeste riiete ja vestiga, kuhu midagi väga palju kaasa ei toppinud - mõni vorstike, corny, geel ja vesi. 

Stardis oli juba mõnus sagimine - mina võtsin rahulikult - haakisin oma “karu”numbri külge, vesti selga ja ootasin oma stardiaega. Start oli lainetena - esimesena said minema jänesed 🐇 - no need on need, kes jooksevad tagasi vaatamata nagu pöörased ja pärast ei mäleta rajast ega ilmast mitte midagi. Järgmisena hundid 🐺 - julge hundi rind on rasvane ja jalg kiire! Siis oli rebaste 🦊 kord…need on sellised salakavalad tõprad - kord jooksevad su ees, siis silkavad taga, aga finišisse jõuavad ikka enne sind. Ja no siis tuli karude 🐻 seltskond - tatsan marurahulikult, istun mätta otsas, haukan rabast jõhvikaid, naudin ilma ja üleüldse on suhteliselt ükskõik mitu inimest on mul ees või oled sa see viimane seal…peaasi, et ilm on ilus ja jõhvikaid jaguks 😁

 Iga algus on ilus, indu jooksmiseks jagub ja kõik tundub justkui lapsemäng…alles hiljem lisandub tülpimus, valutavad põlved ja “milleks ma siin olen?” mõte. Kaardi rullisin endale pihku, aga siiski lootsin piisavale rajamärgistusele ja teistele jooksjatele, kelle järgi sörkida. Sattusin kuskile pundi keskele ja tempo sobis - esimene pool rajast oli suhteliselt lauge ja kannatas täitsa tempokalt jooksmist. Kohati olid rajad isegi tuttavad - mõlgutasin oma mõtteid ja üritasin juurikate otsa mitte kõhuli käia. Viru raba - laudtee oli kohati päris libe ja võtsin suhteliselt ettevaatliku sammu. Nii alguses ei tahaks küll oma koibi ära väänata. Rabas oli juba rahvast liikumas, samas kõik olid üdini viisakad ja astusid ise jooksjatel teelt eest! Klõpsisin mõne pildi ja vantsisin edasi - tunne oli veel hea ja peas juba kalkuleerisin, et kui nii edasi saan jätkata, tuleb aeg ikka pisutki parem, kui oli esimene maastiku maraton 🏃

Viru raba oma ilus

Täiesti arulagedalt napakas naeratus…kõik oli veel hästi!

(Pilt: Reiko Kolatsk)

Viru raba 

(Pilt: Reiko Kolatsk või oli see keegi teine?)

Rabavad raba vaated :)

See mudane siht oli mul meeles!

Kui Viru raba läbitud, oli peagi vaja ületada Loksa maantee - isegi liiklus pandi seisma meie pärast, mitte et oleks mingit metsikut autodevoolu olnud 😃 Vudisime üle tee ja kohe oli esimene joogipunkt - koukisin  taskust välja oma kokkuvolditava topsiku (oleks selle eest punkte jagatud, oleks ma kohe 10punkti rikkam olnud - nii tüdruks seal ütles. Ju siis väga paljudel ikka oma topsikut kaasas polnud) ja luristasin kaks topsi spordijooki sisse, kõrvale võtsin kolm kummikaru kommi - karudele ikka karusid. Ja siis edasi mööda väga tuttavat mudast sihti, ees ootas tunnel Peterburi mnt alt. Nii ees, kui taga oli näha teisi jooksijaid, nii et üksildust ma ei tundnud.

Seda meest seal taga olen ma ennegi näinud!

Loomulikult oli vaja B.A-ga pilt teha ja otseloomulikult oli vaja seda kohe facebooki postitama hakata - sain tunnelist välja ja ronisime mnt kõrvale, et õige pea paremale metsa keerata. Pusisin oma telefoniga ja ei pannud ümbrust tähelegi ja kui siis pilgu tõstsin olid ees jooksnud inimesed äkki kuskile kadunud. Aga kuhu? Nagu maa alla vajunud! Vat ei pannud üldse tähele. Hetkeks käis üle selline väike paanika, et kuhu ma nüüd minema pean? Otsisin puudelt roosasid lindikesi, et rada leida, aga neid ei paistnud. Õnneks vilksatas korra metsavahel kellegi värviline kuju ja sain õigele rajale tagasi - no ei ole ikka mõistlik nina telefonis metsas joosta!

 Varasemast aastast jällegi tuttav raiesmik, mis nüüdseks oli juba pisut võsasem ja ka oksasodi ei olnud nii palju maas. Vaikselt hakkasin tundma, et parem põlv teeb haiget….juba. Trotsisin seda, et noh kui sellele ei mõtle, siis seda ka pole. Igaksjuhuks võtsin kaks ibukat ka, aga need ei aidanud seekord küll mitte muffigi. Vantsisin edasi, jälgisin lindikesi ja ees minejaid. Vaikselt kolis valu paremast põlvest vasakusse ja kukkus seal möllama - palju valusamini, kui enne. Valukas ei mõjunud. Kui nii edasi läheb, saab lõpuni minek olema paras katsumus ja võitlus endaga. Ootasin, et tuleks järgmine toitlustuspunkt - mõte soojast vorstist hoidis tuju ikka üleval ja no loodus oli ikka imeilus - värviline, selge ja mõnus. Üritasin asja nautida!

 

Vorstipunkt! 

Vorst ja kummikarud :)

Lõpuks paistis laagriplats ja oli tunda vorsti lõhna! Mõnna…lasin endale portsu välja panna, maitseks pisut ketšupit ja magustoiduks kummikarusid. Kükitasin sinnasamasse ja lasin kraamil hea maitsta. Kükitada oli hea, tundus, et põlvevalu oli tingitud reielihaste pingest, sest peale kükitamist oli valu pisut leebem ja kannatas isegi jooksusammul edasi minna! Aga sealt alles algas õige maastik ja õige jooks - pekki need oosid ja mäed ja ikka üles ja alla ja põlved lõid tuld ja veel rohkem tuld! Uhhh, oleks keegigi kõrval, kes veidi utsitaks ja tunneks kaasa….

 No seekord ei olnud. Rada oli superhästi tähistatud ja tegelikult mingit eksimisohtu ei olnud, mida ma esialgu kõige rohkem kartsin - oli piisavalt roosasid linte ja pöörangutel nooli, mis aitasid ilusti rajal püsida. Roosad lindid oleks võinud olla muidugi hoopis rohelised, kollased või pruunid - vot siis oleks alles tore olnud neid sealt kirjust metsast otsida ja oleks jooks hoopis põnevam olnud 😅 

Varsti pidin jõudma Jussi nõmmedele Seal olime alles kevadel lastega ringi kolanud ja tee oli tuttav. Ikka jube raskeks läks see minek - üritasin joosta, aga pikalt ei kannatanud, nii et edasi oli selline jooksu ja kõndimisega segamini kogu see tee, vahepeal, kui keegi ei näinud tegin kükke ka 😂 no tundus, et on vaja teha noh. Jussi nõmmedelt ootasin, et on ilus kanarbikune ja värvikirev vaatepilt, aga tegelikkus oli palju igavam - kanarbik oli pruun ja kole, ei mingit värvidemängu. Pähhh.

Jussi nõmm (Foto: Reiko Kolatsk?) 

Aga siis kogu selle pruuni kanarbiku keskel mäe otsas lehvitas üks tuttav kuju…ei ole võimalik?! Andres! No lehvitasin siis vastu - oli teine seente otsimise lõpetanud ja otsinud hoopis mind üles - kurtsin talle oma kurba saatust, et põlved räigelt valutavad, joosta ei saa, valukas ei aita ja üldse on nõme üksi seal töllerdada….erilist kaastunnet ma ei näinud ta pilgus. Kõndisime koos paar kilomeetrit, siis keeras ta otsa ringi ja läks Aegviitu mind ootama - ikka oli nõme üksi edasi minna.

Roomamist siiski ei proovinud, kuigi joosta enam ei jaksanud :)

Teadsin, et varsti peaks tulema veel üks toidupunkt, kus me esimesel korral soola otsisime, mida seal polnud kahjuks. Teed mäletasin hästi - selline ilus männimets ja kenad terviserajad. Omaarust oleksin pidanud juba seal olema, aga veel mitte, vahelduva jooksu ja kõndimise ning sekka mõne võimlemisharjutusega hakkas lõpuks ees paistma seltskond, kellel ees lauad ja värgid - kõndisin, joosta ei jaksanud….aga kui sealt laudade juurest oli mind nähtud, hakati hõikuma ja ergutama, et ikka kiiremini tuleksin…ajasin siis koivad sirgu ja tegin mõned hädised jooksusammud kõrvulukustava ergutuse saatel…

 Ja mis ma näen - puha tuttavad näod seal kisavad 😆 Härra “peatreener” (loe: Tarvo Jõeste) kaasaga seal suisa ise platsis, pluss veel toredaid kaasaelajaid. Pakuti spordijooki ja soolakurki ja ju oli ikka midagi veel, aga ma ei mäleta enam. Pisut juttu, mõni kurk põske, hea sõna kaasa ja oli vaja edasi rühkida. Ega seal siis saanud häbisse jääda - tuli ikka jooksusammul minema lipata - jalg ei olnud üldse kerge. Ees paistis masendava tõusuga mäeke, mis mind üldse ei rõõmustanud. Sinna üles minna oli veel enam-vähem, aga alla teiselt poolt minna….johhaidii ja radiridiralla, oleks tahtnud suusad alla panna… see alla minek oli ikka põrgupiin. Umbes 10km oli veel minna - ei olnud lõbus, a mujale ka minna polnud, kui edasi. Ees terendas veel viimane nö. Elustamispunkt, kui juba sinnani jõudsid, siis oli lõpuni veel vaid käputäis maad…

Elustamispunktis puhuti pisut ikka elu sisse 😆😝

Ja lõpuks paistiski elustamispunkt… elueliksiiride ja sprotivõileibadega 🐟…mõlemad maitsesid imehästi…kuigi erinevaid valusid need ei leevendanud. Õnneks minna oli ainult pisut veel. Kui tavaliselt enne lõppu läheb jalg kergeks ja tempo tõuseb, siis seekord ma sellega ei hiilannud - ikka vaheldumisi jooksu ja kõndimisega said need viimased kilomeetrid mindud. Üks pööre veel ja paistiski lõpuplagu - no sealt sellise pooljooksva sammuga ma siis läbi tulin. Ja läbi see jura sai - ennast ei ületanud, üle varju ei hüpanud, aga alt roomasin ikka läbi küll - aeg tuli mõni minut kauem kui esimene kord, puust medal kaela, pilt ka tehtud - Andres juba ammu ootas. Käisin meisterdasin valmis oma diplomi, pistsime põske pakutud kohupiimakoogi ja ronisime autosse. Põlved lõid tuld! 

Mõned jooksusammud veel jaksasin teha!

Medal kaela

Jälle üks medal, kaart ja diplom olemas 🏅

Kas ma seda veel üksi teeksin? Vist ikka mitte - ma olen rohkem siuke meeskonnamängija või no vähemalt paarismängija. Samas ilus oli ja valus oli ja tore oli ja ikkagi üksi täitsa sain hakkama - natuke nüri ju oli, aga saan öelda, et tehtud! Rohkem ei tee…vist…

Kodune söök, hea jook ja kuum saun leevendasid pisut päevaseid vintsutusi. Öö oli siiski rahutu, iga keeramise peale olin üleval ja aitasin jalgu keeramisel kaasa.

Hommikul oli vaja noorema pojaga vereproovi andma minna…ehh… sealt kolmandalt korruselt ikka andis trepist alla tulla - ei teadnud, kas tulla selg ees või jalad ees või pea ees? Astuda aste korraga või vahelduvalt - no mitte kuidagi ei olnud hea. Ma ausalt ei mäletagi, et põlved oleks kunagi varem nii valusad ja kõndimine nii vaevaline olnud, lihtsalt uskumatu. Aga no kuidagi vingerdades ma sealt alla sain. Noormehel oli mind vist kahju vaadata ja kui pidime Balti Jaamast tunneli kaudu Vanalinnast läbi minema, nentis ta, et lähme parem sealt kaugemalt ülekäigurajalt, mitte trepist ja tunnelist…. 😂 ju tal oleks ikka lihtsalt piinlik olnud, kui ma seal treppidel vingerdanud oleksin…hahaa

Kodus tagasi viskasin sisse ühe Dolmeni (vot see tegi küll imet ja valu kadus), määrisin põlvi Preskindoliga ja olin õhtul võimeline isegi ühe massaažikliendi vastu võtma!

P.S. Olen kuulnud jorinaid, et mul on jube pikad kirjutised ja ei viitsi neid lugeda ja tee parem mingeid videojuppe või muud siukest. Aga tegelikult kirjutan ma neid iseendale, et jääks meelde see emotsioon, see tunne ja see olemine, mis teel on olnud. Sest neid kordi ikka on juba omajagu ja peas lähevad need lõpuks kõik kuidagi ühesuguseks ja sassi ja siis on tore neid jälle lugeda. Ja kui kasvõi paar inimest viitsivad neid veel lugeda on hästi. Aga see ei ole mitte kellelegi kunagi olnud kohustuseks vaid ikka kohvikõrvaseks hommikujutuks…📖☕