Kui sulle tundub, et aega on küll ja veel, siis tegelikkuses jääb seda ikkagi lõpuks puudu…ja liiga ahneks ka minna ei tasu. See maksab sulle kätte!
Jällegi mingis segadusehoos sai kirja end pandud TaOk Rogainile (https://taok.rogain.ee/)! 8h formaadis me veel Andresega käinud ei olnudki ja no tundus, et see saab olema tore jalutuskäik ilusas, värvilises sügiseses metsas. Ja eks ta tegelikult nii ju oligi - ilm oli ilus ja päikseline, puudel lehed punased-kollased-rohelised ning aega ju maa ja ilm… Iga algus tundub jube ilus 😆
Seekordne rogain toimus Lääne-Virumaal ja start anti Viru-Nigulast. Mitte kaardiplaneerijad nagu me oleme, otsustasime starti mitte liiga vara minna, kuigi kaarte jagati juba tunnike varem - alates 8.30st. Aga kuna me kaardil niiditada, planeerida ja knopkadega mängida ikkagi ei oska, siis pisut enne õiget aega võtsime oma kaardid välja ja viskasime pilgu peale. No juba starditäpi otsimine võttis aega 😂. Jõllitasime seda kaarti nagu vasikas kevadist karjakoplit ja mingit väga mõistlikku plaani paika ei saanudki. Go with the flow… see on meie moto, et no vaatame jooksvalt, kuhu ja mismoodi saab…. Vähemalt need esimesed punktid.
Vot nii käiks see õige planeerimine ja niiditamine…(Pilt Heiko ja Marika planeeringust)
Igaljuhul juba alguses läks kõik valesti - punkt, kuhu me plaanisime esimesena minna, ei olnud üldse see, kuhu me jõudsime… aga tegime siis hoopealt plaani ringi ja uitasime edasi. Kuna aega tundus olevat ju maa ja ilm, siis eriti ei kiirustanud ka - Ega tark ei torma…vaid jääb hiljaks 😁.
Vasta mõis
Esimesed punktid tulid suht okeilt siiski. Möödusime Vasta mõisast - ikka ilus hoone küll ja miskipärast tõmbas meid selle mõisa poole ikka tagasi ja tagasi. KP 52 panime endi meelest kompassile õige suuna peale ja üritasime otse üle heinamaa järgmise punkti poole vantsida, aga kaldusime ikka oluliselt vasakule ära, ikka sinna mõisa poole. Andres arvas, et kompass on lihtsalt katki ja läks mingi oma sisetunde järgi. Ja kui me siis jõudsime tee peale, ega me siis aru täpselt ei saanudki, kus me kaardil paikneme 😃 (normaalsed orienteerujad ikka) Arvasime, et oleme KP 26st liiga paremal ja võtsime siis suuna vasakule…. Kuniks nägime eemalt, et oleme jõudnud esimese võetud punkti juurde….vana veski varemete juures - “ Jälle see sama sara!”….halleluuja… me ikka olime täiesti vales kohas ja kompass siiski ei olnud katki vaid Andrese kõhutunne oli katki.
Tegelikult oleks pidanud juba siis selle pulli lõpetama ja finišisse tagasi vantsima, sest tundus, et see oligi ettemääratud, et me pea algusesse tagasi olime jõudnud. Aga jonnakad nagu me oleme, keerasime otsa ringi ja teades nüüd kaardil, kus me oleme, vantsisime õigesse suunda…aega oli ju küll…
Teel nägime nii suuremaid kui väiksemaid seltskondi ja tundus, et paljud olidki tulnud lihtsalt ilma nautima ja toredalt punkte korjates aega veetma. Ega meiegi sinna jooksma tulnud, võtsime ikka marurahulikult.
Kui nüüd tagantjärgi hinnata, siis oleks võinud mõned suuremad jänesehaagid tegemata jätta, aga siis ei oleks näinud mõningaid kohti, mis tõesti olid vaatamist väärt. Näiteks Kp62 miskine punker - no oli see alles suur punker olnud, kenasti laotud paekivimüüridega. Tee sinna oli muidugi huvitav - raiesmik ja metsaveotee segu - hea, et oli kuiva ilma hoidnud ja metsikut pori ei olnud.
Kõige mudasem koht
Praegu vaadates, kuidas saada KP62st Kp39 juurde? No peab ikka loll olema, kes sinna 62 juurde üldse läks😆 mõistlikku teed sealt ju järgmisesse punkti ei läinud, ainult kompassiga otse läbi selle lepavõsa ja üle raiesmike ja läbi metsa - johhaidii, oli see aga ragistamine! Vahepeal üritasid põdrakärbsed meid nahka pista, aga seekord jäime meie peale ja söödaks ei saanud.
Ikka hunnik aega läks sinna otse madistamisele, aga ringi ei tundunud ka väga mõistlik minna. Üritasime joont hoida ja otse punkti peale minna, pisut siiski kaldusime jälle vasakule ära ning jõudsime mingi maja ja teeni. Aga… olime tublid ja suutsime end kohe kaardil paika panna ja sealt edasi juba otse punktini minna.
Aega oli veel küll - me ei kiirustanud, vahepeal proovisime jooksusamme teha, aga no ei olnud jalas seda jooksusärtsu sees ja jalutasime edasi.
Võtsime ühe punkti ja siis teise - juba eemalt olime silmanud suure põlenud hoone katust, kus püsti vaid aknaaugud ja korstnad, kuradi võimas hoone paistis. Päris lähedale me sellele ei läinudki, aga pildiklõpsu tegin ikka. Tegu oli siis endise Malla mõisahoonega, mis aastal 2018 põles, jube kahju ikka ilusast hoonest. (https://et.wikipedia.org/wiki/Malla_m%C3%B5is)
Malla mõis
Ja siis tuli suur ahnus peale…kuna sinnani olime asimuudiga ikka päris kenasti punktidesse marssinud ( va. see esimene suur prohmakas alguses) otsustasime ka suured rabapunktid võtta ja seal metsas seigelda. Viga! Hindasime endid pisut üle, sest seal metsas ja rabas mingit normaalset kiirust hoida on ikka täiesti võimatu. Kaardilt ju tundus, et läbi raba läheb nagu täitsa kobe tee, mis tegelikkuses osutus ikka parajaks turbamülkaks. Mulle vahepeal tundus, et minu kompass on katki läinud - no see nool seal keerutas ringiratast nagu pöörane ja saa siis aru, kuhu sa minema pead. Aga võibolla olin ma mingil magnetpoolusel hoopis või ise magnetiseeritud? Viska või metsa see kompass seal. Andresel siiski õnnestus kurssi hoida.
Kuskil seal metsade vahel panime jälle sihiga puusse ja olime enda määratlemisega kaardil pisut hädas, aga õnneks ragistas vastu teine võistkond, kellelt saime õigeid juhiseid ja end kaardil paika. Aga need sihid ja kraavid ja kinnikasvand langid….õudne…nõges kõrgus õlgadeni ja olenemata sellest, et need olid juba sügiseselt pruunid ja lontis, kõrvetasid nad jalgu endiselt teravalt…aga see on ju puhas tervis, mis sealt tuleb 😁
Kuni sinnani tundus, et aega on küll ja endi meelest olime juba tossuninad finiši poole keeranud, aga nii lihtne see siiski polnud. Kp61s avastasime, et lõpuni on 1,5h veel, aga finiš oli linnulennult mõõdetuna ca 5km kaugusel, mis tähendas, et mööda teid ikka oluliselt kaugemal. Kui oleks trennimõttes teel jooksnud, ei oleks olnud mingit probleemi õigeks ajaks kohale jõuda. Aga see polnud enam ju trenn - seljataga oli 6,5h ja ca.34km metsas jalutamist, mis jalgu väga värskeks ei teinud. Saime aru, et hiljaks jääme niikuinii ja teha polnud enam midagi, ainult sammu lisada, et miinuseid liialt ei tiksuks ja vähemalt lõpuaja ikka kirja saaks.
Vaatasime, et möödaminnes saame veel kaks punkti juurde võtta ja siis otse teele ja kapakuga lõpu poole. Minul olid jalad ikka pakud all ja jooksmisest ei tulnud eriti midagi välja, kuigi andsin endast parima. Üritasime siis vahepeal sörkida ja jälle kõndida ja sörkida ja jälle kõndida….see oli lõputu tee. Andresel tundus vunki olevat ja ta oleks jaksanud joosta pikemalt, mina va puujalg panin pidurit koguaeg.
Lõpuks nägime finišipaika ja punast varikatust millele siis suuna üle põllu võtsime. Jalgu oli ikka raske jooksusammuks seada, aga lõppu me jõudsime! Isegi peale meid veel mõned tulid. Saime oma viimase piiksu tehtud ja lõpupaberi kätte - kui poleks miinuseid saanud, oleks täitsa kabe 83punkti olnud, aga iga ületatud minut kraapis ühe punkti maha, nii et lõpusaagiks jäi meil 66punkti. Samas ka selle summaga ei olnud me viimased 😏
Ahneks ikka ei tasu minna, aga metsas ilusa ilmaga tasub käia küll! Samme sai kokku ikka omajagu, kilomeetreid pea maratonijagu (41,2km) ning 8h ja 16minutit loodust nauditud! Minge metsa!
Meie, “päin persetään” läbitud kaart :)
Kodus ootas kuum saun, soe söök ja külm jook! Järgmiseks hommikuks andsid vaid puusad märku, et on pikem kõnnitiir tehtud, muid kadusid veel ei tähelda. Ka Andresel kondid vist suht okeid, arvestades, et tal viimasel ajal on seljaga hädada olnud, siis selg valu ei tee, vaid kintsud andsid tunda pikemast kõndimisest. Eks me võistleme ikka endiselt ainult iseendaga ja oma planeerimisoskusega, mida peame kõvasti veel harjutama, samas kvaliteetaeg metsas kahekesi olles on ikka garanteeritud!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar