Nagu ütles Silver Eensaar seiklusspordi treeningu jutuajamisel, et tehke trenni, siis on Expedition Estonial kergem, siis me ei saa ju luusi lasta ja peame ikka pisut trenni ka tegema. No mitte nii hullusti, et silmad ruudulised ja perse kange, aga mõõdukalt - ega me sinna “panema” ei lähe….
Keegi meile treenimiseks mingit kava pole teinud, nii et nühime nagu ise heaks arvame ja tunneme. Rattad on ju head, uued tossud ka jooksevad peaaegu ise - polegi seda kava ega treenerit vaja 😀 ega me siis mingid sportlased pole - ikka niisama pühapäevategijad.
Uutest tossudest rääkides - mitte, et neid mul vaja oleks olnud, aga kuna Andresel vanad metsakad ikka väga räbalad, käisime matkaspordist talle uusi vaatamas. No ma ka siis vaatasin….vähe pikema pilguga….ja siis proovisin ja….müüa tegi head lobitööd ja nii me mõlemad siis poest välja jalutasimegi (ikka maksime ka) uued ON Cloudventure 3 kotis kõlkumas. Ilusad helesinised teised! Andrese omad palju igavamat, musta värvi. ( https://matkasport.ee/maastikujooksu-jalatsid/17393-65944-cloudventure-3-naistele.html#/89-varv-sinine/227-varv_filtreerimiseks-valge/1191-suurus-375/5770-tootja_varv-arctic_marina )
Aga ma pean ütlema, et see on üle pikaaja parim ost üldse - no nii mugavad on. Vahet pole jooksed või väntad rattaga.
Nüüd on siis vaja need ruttu sisse joosta-kõnida-sõita. Siis läkismegi täna pikemale rattaringile. Ilm ju ilus ja ratas tahab ka tuulutamist. Otsustasime minna pikemale ringile: Kakumäe-Tabasalu-Harku ca.45km kokku. Läbi Stroomi ranna sõites, tulid tagant hirmsa sireeniga kaks tuletõrjeautot - eemalt pilliroost oli näha tossu tulemas, aga tundus, et päästjad olid õigeaegselt kohal ja tuli sai kiirelt kustutatud. Edasi mööda Rocca koolist ja Kakumäe poole…Enne Roccat litsus meist mööda üks maanteerattur, no järgi me talle ei jõudnud - maanteeratas on ikka midagi muud, kui laiade kummidega maastikuratas. Samas hoog oli meil hea, tuul ei olnudki vastu ja kilomeetrid lendasid suisa. Kakumäe lõpus pisuke ring ja tagasi. Kuna jalutajaid oli omajagu, siis otsustasime sõita sõidutee ääres - aga ikka korralikult - ei vänderda, ei moluta, ei tee veidraid manöövreid ja kui vaja, siis ikka näitame käega suunda - no täitsa ontlikud liiklejad ma ütleks. Pisut mäest alla minek ja hea hoog sees, näeme, et kõrvaltänavast paremalt tulevad kaks noort jalgratastega välja. Kuna sel teepoolel kõnniteed ei ole, jäid nad hetkeks seisma ja vaatasid ühele ja teisele poole (meie poole suisa kaks korda) tundus, et nad nägid meid ja jäävad ootama, kuniks neist mööda saame ja siis viimasel hetkel, mingis meeltesegaduses otsustasid nad ikkagi üle tee liikuma hakata…. Oi johhaidiii….Andres pidurdas, nii et loha järgi, minul ka pidurid põhja. Andres röögatas neile midagi - noormees sai üle tee eest ära, tüdruk tardus ja hakkas vänderdama - ei teadnud, kuhu poole keerata või mida teha. Oi pekki, ma nägin ainult kuidas Andrese tagumine ratas mulle jube kiirelt lähenes - variant oli, kas Andresele sisse sõita ja siis kukkuda, sõita tüdruk kummuli ja käia ise samasse hunnikusse või keerata kraavi poole?! Andres suutis kuidagi eest ära keerata, jäi varinat tüdrukule tagant otsa sõita või kraavi poole keerata, otsustasin viimase kasuks ja seal kraavis terendas ees pisike puusillake…aga parajalt nii kõrge, et sealt üle sõita olnuks keeruline….no krt… ühtegi head variant ei olnud, aga kuidagi ma siiski suutsin nii palju manööverdada, et jäin mina püsti, jäi tüdruk terveks ja sillale ka otsa ei sõitnud. Andres ütles noormehele paar käredamat sõna, tüdruk vist nii ehmatas, et keeras tuldud teed tagasi, minul kepsud värisesid ja süda tagus kurgus - ikka hullupööra vedas, et kõik terveks jäid. Kogu see krempel kestis kokku vaid loetud sekundid, samas tundus kõik nagu aegluubis…. Ehmatus oli muidugi kõigil…
üritasime siis Andresega uuesti hoogu sisse saada, mul ikka tükk aega jalad värisesid ja raske oli rahuneda.
Nii et palun, palun - olge liigeldes ettevaatlikud, arvestage ratturite ja jalutajatega, samas liiklusreeglid kehtivad siiski kõigile!!!
Siis keerasime juba rattad Tabasalu poole - see pagana Tabasalu mägi, on ikka hull üles rühkida - aga….mis ei tapa, teeb tugevaks ja üles me sealt läksime ikka sadulas, mitte kõrval kõndides. Pulsi sai ikka mõnusalt üles 😁
Ilm oli ikka superluks….päike, pisuke tuul, lõokesed ja ööbikud laulsid, sirelid lõhnasid… no üks parimaid aegu aastas - kõik veel tärkab ja on selline helge ja mõnus ja rõõmus.
Harku poole keerates tuli muidugi tuima andmist, aga ka seda peab tegema, sest mis see Expedition Estonial siis enamus aega on, kui mitte tuim andmine? Harkus pidime otsustama, kas keerame veel Laagri poole ja ampsame veelgi suurema tüki või tuleme otse koju. Aga no kuna kell oli juba piisavalt palju ja Andresel jalad veidi “pakud” juba, siis otsustasime otse koju tulla. Ilmajaama juures tuleb mõnus, pikk laskumine - Andres andis hoogu juurde, mina olen ikkagi arg ja pidurdan vahepeal - no ei julge….mine tea, millisest põõsast keegi ette kargab?! Parem ikka karta, kui kahetseda. Kokku tuli siis pea 44km, keskmine kiirus positiivne. Pisut peaks veel ikka väntama enne juuli algust, et persele paksu nahka kasvatada, mõned jooksusammud tuleb vist ka teha. Aga ega üleliia ei tasu kah trenni teha, muidu väsid liiga ära….
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar