Näoli nõgestes….Rakveres, XT Sport Suverogain 29.06.24

 Ah, kui ikka kõik pekki peab minema, siis ta ka läheb…ja mis siis??? No pisut ikka kripeldab, aga eks siis järgmine kord paremini. 

 Hommik oli ju ilus - ilma lubas sellist parajalt sooja võimalike vihmasabinatega. Tegelikkus oli muidugi midagi hoopis muud - kohutavalt palav, vihma ei kuskil ja päike kõrvetas lagipähe.

 Kuna hommikul alustasime sõitu varakult maakodust, siis kohale jõudes pisut sõime kaasa haaratud salatit ja pirukat! VIGA!!! Ei tundudnud küll, et oleks liiga palju söönud, aga hiljem maksis see kätte. 

Siuke punane sigri-migri, et mitte midagi ei saanud aru

Stardialas kaarte lahti rullides tabas meid esimese hooga ikka ehmatus - puha punase viirutusega kõik - kaart selline sigri-migri, et punktide asukohti keeruline tuvastada kogu selles punases jamas. Planeerida nagu alati me ei oska ja ei saanudki mingit tarka trajektoori paika - lootsime siis jooksvalt vaadata, et mis ja kus - suuna panime siiski paika, kuhu esimesena minna.

Hakkasime siis sörkima - hullud panid ees ikka sellise jooksuga, et….ma ei teagi, kuhu neil nii kiire igakord on 😀

Me siis pistsime ka jooksu - nagu alati, et jookseme kuniks jaksame 🏃Esimesed punktid tulid kiirelt, siis pikem jooks heinamaale künkale (KP90). Meil oli plaan sealt edasi joosta - et selline pikem motivatsioonikas - vaatasime, et mitte keegi sinna poole ei läinud, kõik keerasid otsa ringi ja läksid tuldud teed tagasi. Me ikkagi otsustasime oma plaanile kindlaks jääda ja võtsime ette pika motivatsioonijooksu KP46 ja 83 poole. Ikka vastik oli joosta, liiga palju sai enne starti söödud, kõht oli raske ja kogu söödud kraam rappus kõhus. Poolel teel lõi kõhtu juba tuttav valuhoog ja siis oli teada, et “põhi” lendab kohe alt…..😩😳😤 kohutavalt tüütu ja vastik, aga otsisin parema ja tihedama põõsa ning sukeldusin sinna. Oluliselt parem hakkas…aga mitte kauaks, edasist jooksu saatis tunnikese jooksul mõnus pistmine. 

“Riibaku” loha 😁

Saime sealt kaugustest oma punktid kätte, aga kaotasime ikka megalt aega sinna minekuks (ca20min) Vahepeal jooksid meist mööda meestetiim Riibakuga ja selle lohas leidsime ka punkti, edasi jälle pikem motikas raudtee kõrval, vastu jooksid Heiko-Marika - nad ikka olid päris rõõmsad veel. 

Vantsisime vaikselt edasi ja kaardi ülemise ääre punktid saime kätte - palav oli ja kõht kiusas ja ei olnud head tunnet sees - sukeldusime otsima KP31 - veidi otsismist ja leitud see oligi. Aga edasi panime ikka totaalselt puusse - lähenesime KP50-le valelt poolt, seal me küll olla ei oleks tohtinud😔 aga pea oli kuumusest vist nii soss, et üldse ei hoomanud, kus oleme, rabistasime üle kraavi mitu korda totaalses nõgeste võserikus (kuigi see pidi olema ju linnarogain), Andres kaotas oma prillid sinna kuskile ja mina vajusin kraavi ületades näoli nõgestesse…polegi enne otsaesist nõgestega kõrvetanud. No rõve oli ja see oli selge märk, et me seal olla ei tohiks! Ja ronisime teele välja, jätsime punkti kus seda ja teist - kõigest oli juba täitsa ükskõik! Sinna võssi kulutasime ligi 30minutit!!! Ikka kohutavalt palju! Lootsime, et ehk 100punkti veame ikka välja. Enam kuskile ei kiirustanud ja vaatasime, mis punktid veel ette jäävad, et rahulikus tempos olemist ja ilma nautida.

Siis, kui tossu sees on midagi?

 Leppisime kokku, et enam ei tõmble ja jooksmisega end eriti ei vaeva - läheme nagu läheme ja on nagu on. Lõpuks siis olime linna tänavatel - need meile erilist raskust ei valmistanud. Rahulikus tempos kraapisime siit ja natuke sealt mõne punktikese juurde. 

Kui süüa ei taha, aga soolahimu on suur, saad limpsti üle kaaslase otsaesise tõmmata 😂

Süüa ei tahtnud midagi, aga vett luristasime kotist ikka ohtralt - endiselt oli palav, nahk kirvendas soolasest higist ja puudust tundsime peapaeltest, et see soolane kraam silma ei niriseks. 

Andres ja härra Kunder

Aega oli küll ja tegime vahepeal ilu-pilte ja pilte ilusatest asjadest 😁

Lõpuks vaatasime, et aitab küll, rohkem enam lähedusest punkte võtta polnud ja keerasime otsa finišisse. Tohutu janu oli ikkagi ja neelud käisid autos ootava Fassbrause järgi, nii et enne kui viimase si-piiksu finisis tegime, võtsime autost oma joogid näppu. Aega jäi ülegi, punkte korjasime õnneks ikka pisut üle saja kokku, aga lõpuprotokollis olime seekord küll seal täitsa sabaotsas tiksumas. Seekord siis nii!

Aga ikkagi rõõmsad

Hetke istusime ja vaatasime teisi lõpetajaid, nautisime oma jooke ja lihtsalt puhkasime. Edasi ootas tee ja mõnus õhtu head sõprade Janeki ja Janne juures, keda polnud jälle ilmatuma aeg näinud. 

 Rogaini osas, mis sitasti see uuesti ja eks järgmine kord toome kastanid tulest ikka välja! Aga juba uuel nädalavahetusel ootab ees jälle Seiklusretk Expedition Estonia - ja esimest korda on mul hirm, et me ei saa hakkama…ma ei tea…eksime ära, ei saa kaardist aru ja ei leia punkte ja ei jõua aega…ei oskagi öelda, kust siuke tunne sisse tuleb. Aga ei…starti tuleb minna ikka enesekindlalt pea püsti - saagu, mis saab!

Pirgu - Palavuse põrgu…XT Kevadrogain 25.05.24

Saime seekord ka Heiko-Marika pildile 😊

 Sellist “destroyer” rogaini pole veel enne olnud - no polnud asja, mis katki ei läinud 😮!!! Tossud saime mõlemad Andresega puruks, rääkimata kriimulistest jalgadest ja kätest, minu lõhutud pükstest ja Andrese särgist ning joogivestist… Õnneks armutuna lagipähe sirav päike säästis meid ja kuumarabandust või päiksepõletust ei tekitanud! Imede ime lihtsalt, sest päiksekreemi ma täiesti unustasin sel korral.

 Hommiku saime suhteliselt rahulikult kodus võtta - poisid saatsime ujumisvõistlustele ja endile pakkisime rogainiks joogivestid kaasa - ikka palju vett ja natuke miskit põske pistmiseks. Magamisasjad rullisime ka kokku, sest õhtuse sauna ja olemise tegime seekord Heiko-Marika juures!

 Ilma lubas korralikku päikest ja palavust, sekka võimalikku äikest ⛈ a tuleb, mis tuleb ja ilma vastu nkn ei saa.

 Võistluskeskus asus Pirgu Puhkealal - parkimine lauspäikses ☀. Tõime stardimaterjalid ära, haakisime numbrid külge, tegime Heiko-Marikaga juttu ja võtsime rahulikult. Enne stardialasse minekut käisin tegin särgi ja mütsi kõrvalolevas karjääris märjaks, et pisut jahutust saada, aga ega seda kauaks polnud - särk kuivas kiirelt ja päikes küttis armutult. 

Kaart on puha “punane”

Nagu ikka siis 10 minti enne starti sai lahti rullida kaardid…johhaidii, kui punane (st keelualadega) see oli -  planeerijad me ju pole, nii et vahtisime jälle kaarti nagu kevadised mullikad aiaauku 😆 Stardi ja finiši koha leidsime üles…. Hea seegi. Pisut siiski süvenesime - kaardi nö poolitas Atla jõgi, mis sai omakorda kokku Keila jõega. Tuli otsustada, kas minna Atla jõest allapoole kaarti või üles…Andres kahtles, aga mina olin kindel, et peame alustama ikkagi alla minnes, et kui sealt kõik ära nokime, siis vaatame, palju veel aega on ja kaugele ülevaltpoolt minna jõuame. Ega A väga ei vaielnudki!

 Start antud, panid kõik minema - eemalt oli näha, et Heiko-Marika kimasid samale poole, kuhu meil plaanis, aga ega me nii kiirelt liduda ei jaksa ja lasime vaikselt sörki. Esimene punkt käes, oli kohe vaja kahlata läbi Atla jõe - õnneks on see madal, vesi vaevalt põlvini. Mõnusalt jahutav!

Järgmised punktid pikalt lauspäikeses vantsimist, eks alguses ole jaksu rohkem ja meil on ikka nii, et kuniks jaksame teeme ikka jooksusamme - võssis niikuinii jääb tempo aeglaseks. KP62 Kultuskivi - keegi ei olnud nõus ohvrianniks jääma! Päikse lõõskas edasi. Peale paari punkti puntras noppimist oli ees juba suurem katsumus - ületada Keila jõgi. Otsisime kohta, kus oleks madalam ja saaks paremini minna, aga mida pole, on madal vesi! Eemal paistsid üle jõe kukkunud puud…oli näha, et teiseltpoolt jõge tuldi sealt üle. Ja ega meilgi muud üle jäänud, kui ka seda looduslikku sillakest kasutada. Andres küll alguses jälle ütles, et tema oma jalgu märjaks ei tee….hahahaaa

Kõigepealt jälgisime, kuidas teised sealt läksid…

Ja siis tulime meie seal tagapool (rinnuni vees motivaatortiimist Katrin Parts) Pilt: Margus Parts

Vaadates ees minejaid ei olnud üldse kindel tunne, et kuidas kõige parem minna on…ja just seekord ei olnud ma telefonidele veekindlaid kotte kaasa võtnud, sest olulist vihma ju ei lubanud…. Nii need olid siis lihtsalt jooksuvesti taskus. Brrrr…..näha oli, et vesi oli ikkagi päris sügav. Kuidagi siis sealt ukerdasime. Lootsin, et telefon vette ei sulpsa. Üks neist nottidest oli vee all, millele sai siis astuda, et päris kaelani vees ei peaks olema. Mingi oksarimakas tõmbas kärinaga põlve pealt püksid katki…põlv hakkas kibedalt kirvendama, aga no lõpuks me sealt üle igatahes saime…”Partsud” olid selleks ajaks silmist juba kadunud….😁

 Suurest jõeületuse ärevusest pidime peaagu punktist mööda tormama, õnneks saime veel jaole. Üks punkt oli veel seal pool jõge, siis oli vaja uuesti teisele kaldale saada. Selleks leidsime pisut parema koha…vist. Andres tippis sealt kenasti üle, minul kaob sellistel kordadel alati igasugune tasakaalutunnetus ära ning otsisin endale ühe parajalt pika kaika kätte, millega end toetada. Igaljuhul üle me sealt saime praktiliselt kuiva jalaga! Jeemel, kus seal oli sääski…masendavalt palju.

Nagu kivivalvur Ropka oma kaikaga 😁

Stiilinäide kaikaga jõe ületamisest

Kaart üldiselt jooksis kenasti, aga päris palju oli seekord selliseid pikemaid motivatsiooni sirgeid ja keelualade vahel laveerimist. Oli aga seda võsa ja tormimurrust metsa seal, kohati ei klappinud sihid kaardiga ja siis kaart sihtidega. Aga siiski suurt viga ei teinud - ainult ainsale joogipunktile lähenesime hoopis teist radapidi, kui arvasime 😆. Seal pakuti soolakurki ja vett…kurk oli hea - võtsime lähedusest punkti ja kaapisime edasi. 

Asimuut peale ka KP92 poole…Tipuke?!? Eee….mingisugusest tipust oli küll asi kaugel-kaugel, Andres kammis kaugemalt, mina leidsin 😏 jällegi valikute küsimus, kas joosta mööda teed või minna otse läbi võssi? Otsustasime jooksmise kasuks, sest see eelnev mets ja risti-rästi kukkunud puud, ei olnud küll nii meeldiv, et uuesti sinna sukelduda. Joosta veel jaksasime, korralik motivatsioonikas. Peakohal hakkas pilvi korjama ja müristama… ma ei ole enne ühelgi võistlusel nii palju oodanud, et ometi vihma sadama hakkaks ja tuleks kohe selline korralik padukas, mis trussikuteni märjaks kastaks 🌧 Kohutavalt palav oli… kott seljas läks aina kergemaks ja hakkas hirm tekkima, et vett jääb lõpuks puudu…Aga no ei tulnud seda paduvihma, õige pisut tilgutas, nii et natukene tegi ainult niiskeks. 

 Päris üksi jälle kuskil ei olnud, ikka oli kasvõi nägemisulatuses mõni tiim veel - mõnega mängisime kassi ja hiirt - kord nemad ees ja punktis, siis meie. Mingil hetkel läksid meie teed siiski lahku ja meie läksime ragistama KP73!

Siin see on, KP73 “Kiviaia nurk”

No neid kiviaedu või õigemini seda, mis neist järgi on jäänud nägime seal veel. Vaikselt hakkas aeg kuklasse suruma ja oli vaja tossuninad finiši poole sättida. Samas vaadates kaarti, tõdesime, et saame nii mõnegi punktikese veel ära nokkida. 

Midagi väga keerulist ees ei paistnud - jälle mööda elektriliinide alust kivihunnikuni, sealt edasi Pirgu mõisa juurde. Mõisa juurest läks väike sillake üle Atla jõe, aga “mänguilu” mõttes oli see loomulikult tehtud keelualaks, kuigi…vähemalt ühed ratturid, kes meist jäid sinna mõisa ette askeldama ja hiljem meist mööda ei läinud vaid hoopis enne Kp32 vastu sõitsid kasutasid seda silda üle minekuks…noh jäägu see nende südametunnistusele….

Pirgu mõis

 Kp43 jälle “Kiviaia käänak”…vaatasime, et mingi metsatee peaks sinna suhteliselt lähedale viima ja siis saab päris otse punkti keerata ja me siis keerasime 😂….kiviaed lõpuks tuli, aga krt seda punkti me ikka otsisime - mina tahtsin vasakule minna, Andres paremale…veidi ikka kammisime seal edais-tagasi, lõpuks Andres leidis….ikka sealt vasakult, kuhu minu p…setunnetus minna tahtis. 

 Veel mõned punktid ja sai teha päästva lõpu-piiksu. Palav oli! Võtsime autost rätikud ja suundusime end endisesse karjääriauku loputama - mmmm…vesi oli üllatavalt soe ja pea kõik lõpetajad käisid end seal kastmas. Heiko-Marika ka lõpetasid…Heiko pea pilditu oli viimased 1,5h krampidega võidelnud…noh, ei tasu end nii hullusti piitsutada palavaga - ikka mõnuga tuleb asja teha, mitte hambad ristis oksendamiseni palavaga joosta…Aga eks igaüks ise teab, me oleme sellised enesesäästjad ja end oimetuks ei jookse.

 Endiselt oleme tugev keskmik 😁 - punkte 130, miinuseid ei saanud, üldkoht 45.(81st); DH klassis 18.(40st) ja DH40 12. (24st). Meie jaoks täitsa okei ja piisav, arvasin alguses, et sellise palavusega ei jaksa üldse pikalt seal jaurata, aga kestsime siiski ilusti.

Mõnusa õhtu koos sauna, pitsa, külma joogi ja hea seltskonnaga veetsime Heiko ja Marika juures - juttu jätkus kauemaks…

 Päiksepistet ega põletust õnneks ei saanud ja kondid-liha kah täitsa ok, aint pahkluud teevad veits häda, aga küll seegi varsti üle läheb. Hetkel annan jalgadele pisut puhkust ja tegelen muude asjadega. Püksipõlve ja särgi kortsin ka kuidagi kokku, tossudega vaatan, mis saab…ümber jala ju veel püsivad 😛 ja ega need siis pole meil ainsad….

Meie lõplik rada

 

Põgene vaba laps, see on ainus võimalus….. Põgenemine Pähklimäelt 4.05.24

 Ehh, peale Paldiski põgenemist küll lubasime mõlemad Andresega, et me rohkem enam ei põgene, aga….eks lubadused ongi selleks, et neid murda 😁 Ja me lubasime ju, et me jalgsi enam ei põgene… 

 Kuidagi mul jälle see mõte peas keerles, vaja läks natukene Andrese “mudimist” ning ta oli nõus, et teeme korra siis veel ainult, et rattaga 🚲 Ja kui see “Jah” sõna juba tuli, pidi kiirelt ära regama, et ei oleks valikus enam taganemist vaid ainult põgenemine. Tambet oli ka jälle meiega koos hakkamas - noh, et hea suveks rattapõhja laduda.

Õige pisut sai ratta-trenne alla sõidetud, minul rohkem, Andresel vähem - a nõrgad teevad trenni ju….

Plaan oli siis suund Narvast Pähklimäelt võtta Vana-Vigala poole. No ilmselgelt ei lootnud me , et sinna ka päriselt välja jõuame. Aga olime endi peas mõelnud, et soodsa ilmaga ehk, et tuul on ainult selja tagant ja vihma-rahet-pussnuge ei saja oleks võib-olla reaalne Raplasse jõuda. Plaan oli ambitsioonikas, aga mingi sita plaaniga ei tasugi minna 😆

 Nuuh, nii nädal varem hakkasime ilmateadet jälgima - jeeee, tuul meile soodsalt idast ja kirdest st taganttuult…tundus, et kõik on võimalik ja lausa lendame Raplasse välja. Aga liiga lihtne ikka ka olla ei saa ju…kaks päeva enne starti üllatas ilmataat meid otse vastu puhuva tuulega - no päriselt või??? Et reedel ja laupäeval on lääne ja loodetuul 5-8, puhangutega kuni 11m/s…johhaidii ja radiridiralla. Ja siis pühapäeval on jälle kenasti tuul idast….Tõotas tulla korralik katsumus. Vastutuulega me arvestanud polnud igatahes, a ega ilma muuda ja minemata ka ei jäta.

 Kaardi pusisin seekord ise valmis Plotarout’iga. Tambetil oli küll tehtud träkk Narva-Kõpu (mida ta tahtis rattaga miskiaeg sõita), aga seal olid tal märgitud miskid huvipunktid ja vaatamisväärsused ja teekond ka läbi miski raba, mis meie formaadile jõuda Narvast 12h võimalikult kaugele ei sobinud - no ei ole tore ratast kuskilt rabast üle lohistada. Nii et pusisin kaardiga ise, vältides põhimaanteid ja rabasid. Ega normaalset teekonda ikka kokku ei saanud - päris mitu suurt rabalahmakat oli ees, millest siis vaja kuidagi mõistlikult mööda saada ja suht algusest kuni Jõhvini ka mingisugune elektriliinide alune jura. Aga valmis ma selle ikkagi joonistasin ja üldjoontes see plaan ka töötas!

Tambetiga pidime kohtuma stardis ja igaüks pidi ise kaasa võtma endale vajaliku kraami - otsustasime, et erilisi pikki pause ei tee ja proovime kiirelt ühe jutiga minna. Stardile eelnev nädal oli emotsioonide rohke ja uni heitlik (süüdistada saan selles ainult ennast) Pisut pelgasin, kuidas jõuvarudega on, aga juurde seda ka ei saa, kui kehvalt magada. On nagu on ja saab, mis saab - ega mehed mind metsa ikka ei jäta 😀

Midagi ikka pidi kaasa ka võtma - osa sellest jäi ikka maha ka

Laupäeval startisime kodust 8.30 kaasas vanem poeg Sass, kes siis vahepeal maale sõidab ja öösel meile järgi tuleb, kui aeg. 

Hommikuselt värsked :)

Jõudsime piisava varuga kohale. Andres sättis rattad valmis, pakkisime rattakotid kokku ja no tegime ettevalmistusi.  Rahvast starti jagus - tundus, et rattureid oli rohkem kui jalgsi minejaid. 

Härra “peatreener” Tarvo Jõeste isiklikult jagab õpetussõnu :)

Tambet, mina ja Andres

Saime kätte jälgimisgepsud ja osaleja medalid - mine või kohe koju tagasi! Ja antigi start! Kõik panid siis hooga ugama. 

 Nii kui selg oli Narva poole, oli aru saada, et lihtne ei saa see olema - see vastutuul oli lihtsalt vastik, aga alguses on see eufooria ja adrenaliin üleval ning siis ikka annad talda, kuidas jaksad, hiljem tuleb rutiin ja rahulikum tempo! Aga meie olime ju alles alguses.

Pilt rajalt korraldaja poolt!

Kuna ilm oli selline jahedapoolne, olime end natuke liiga paksul riidesse pannud. Päris kiirelt hakkas rämedalt palav ja oli selge, et peame suhteliselt alguses tegema esimese pausi, et midagi vähemaks võtta. Mehed lasid ka endist keema läinud vee välja 😆 Sikutasime ühed pluusid alt ära ja toppisime ka kindad kotti - päike soojendas piisavalt. Möödusid mõned ratturid - no las nemad möödusid, päev alles noor!

 Asfalt vahetus kruusaga, aga veel oli enam-vähem sõita - kuigi see vastutuul oli ikka korralik. No ja siis oli käes see koht kaardil, kus me oleks pidanud minema elektriliinide alla - kaardil oli näha, et seal peaks olema tee ja loogiliselt võttes ju peakski olema, sest hooldustehnika peab ju kuidagi sinna ligidale saama. Aga otse teelt keerata sinna küll ei saanud - ees oli mingi vesine-mudane-võsane jura, kaardilt edasi paistis, et mingid sõidetavad sihid tulevad, mis meid lõpuks ikkagi õigele rajale liinide alla suunavad ja nii läksimegi sealt, vahepeal saime ka enne möödunud ratturid kätte. 

 Oi perse, millised need sihid seal olid….see oli ikka midagi enneolematult rõvedat - just värskelt tehtud kinni sõitmata killustikuga tee - pehme, paks, väikesed kivid - ratas vajus läbi ja sõita oli raske. Mõlemal pool teed sügavad kraavid ja kraavi ääred risu-räsu ning roomiku jälgi täis… ja et mitte ikka veel liiga lihtne ei oleks, siis ka endiselt vastutuul! Vot see viis jõu, tahtmise ja motivatsiooni - lihtsalt jäle. Kuidagi me seal ukerdasime, jõud sai otsa, kõhus keeras ja iiveldas - selline tunne, et mine oksenda kuskile põõsasse 🤮 Lihtsalt masendav! Tõeliselt jäle! Liikumiskiirus oli olematu, tagatipuks keeras mingi oksapusa end Andrese rattaketi vahele ja viskas keti maha. A ega Andres mingi lödinäpp pole - pusis ja suskis ja ratas sai jälle töökorda. Tambet oli eest kuskile kadunud - üldse oli tal seekord kombeks meist ette ära sõita ja jube keeruline oli siis talle vastutuules röökida midagi, kui pidi keerama kuskile või tahtsime hetkeks seisma jääda. 

Lõpuks saime nendelt sihtidelt ikkagi õigesse kohta liinide all, aga ega see tee seal nüüd oluliselt parem ka ei olnud kuid siiski sõidetavam.

Ees ootas Jõhvi, seal tegime Olerexi tanklas esimese vähe pikema pausi - ostsime soolast vett, alkovaba gin-i ja õlle (kogu selle kurnatuse peale tahtis keha saada mullidega jooki, metsik isu oli selle järgi) ja sõime ära oma esimesed soolased pirukad. Samas kinnitas keha ka “peatreener” oma kaasaga! 

Tarvo  joogivalik….

 Pikalt siiski ei passinud. Trotsisime tuult ja pedaalisime edasi. See kuradi tuul ikka pani niimoodi kannatuse proovile, et…. Enamjaolt sõtkusime kõik eraldi, sest niikuinii ei kuulnud tuulevihinas, mis teine ütles või rääkis. Kiristasid hambaid ja siunasid tuult. Mingi hetk tundsin, et jalad lihtsalt enam ei jaksa - istusin sadulal kuidagi nii, et tundus nagu suruksin kuskil mingid sooned kinni ja jalad muutuvad selliseks tuimaks ja ei jaksa enam vajutada. Tegime bussikas peatuse, viskasingi sinna samasse end selili ja tõstsin jalad üles, et veri saaks korraks teistpidi käima. Aitas pisut.

Puhkehetk, kell on 16.38

Punnisime ikka edasi, järgmine suurem asula pidi tulema Tudu. 2h pärast jõudsime sinna, kohalik pood oli veel lahti, täiendasime oma joogivarusid - kohe läks käiku üks mullidega  sidruni Fassbrause, alkovaba õlle, vytautas ja purk marineeritud kurke, koos kurgiveega 😂 Andresele andsime ka ühe valuka - tal viimasel ajal teeb selg trikke - teipisin küll kodus tal selja ära, aga ikka andis tunda ja eks jalad ning taguotski vajasid leevendust.

Kell on u.18.30

Kurgivesi on elueliksiir…

Tudus, kohalik tudukoer

Tutvusime ka kohaliku Tudu külaeluga…sest elu veerebki ju maakohas ümber poe. Oli seal aga inimesi - karvaseid ja sulelisi. Poodi külastas meie ees perekond: ema, poeg ja poja tüdruksõber - koju kaasa osteti pakk krõpsu ja 700ml viin ja see ei olnud kindlasti mitte esimene vägijook, mis pojake sel päeval manustanud oli. Nende omavahelisest jutust poemüüjaga saime aimu ka nende eelmise päeva ühisest peost, mis paistis välja ka müüja näost. Õues tuli juttu tegema meesterahvas - täitsa sirge selja ja näoga ning pakkus meile oma rendimajakest ööbimiseks - keeldusime viisakalt ja ütlesime, et meil vaja ikkagi edasi sõita, et Narvast ikka eemale saada. Seepeale uuris ta, kaugelt tuleme ja kuhu suundume, takseeris rattaid ja oli täitsa teadlik rataste hingeelust. Rääkis oma tuttavast, rattasõidust ning veinipudelist meeleoluka loo, soovis meile head teed ja kõndis käed taskus minema. Edasi tegi juttu ka autoga poodi tulnud naisterahvas, kes päästis ühe meie kiivri, mis oli tuulega ratta kõrvalt minema veerenud…jutt läks rattasõidule, kiivri vajalikkusele ja turvalisele sõidule. Tal oli varrukast jutustada kohe kaks lugu, kuidas tema tuttavale ratturile oli jänes suure hooga tagarattasse jooksnud, millepeale rattur oli ikka korraliku uperpalli teinud ja luidki murdnud, õnneks kiiver päästis hullemast. Ja ka tal endal oli juhtum, kus auto ratta alt oli lennanud talle kivi piki pead, nii et kiivris korralik auk sees - tänas õnne, et kiiver ikka peas oli ja hullemast jälle päästis. Soovis temagi meile turvalist teed ja nii me lahku seal läksime. 

 Tee viis kahe raba/soo vahelt mõnusast metsast läbi, tee oli sõidetav ja isegi tuul oli leebem. Lootsime, et hilisõhtuks vaibub tuul sootuks. 

 Teel leppisime kokku, et kella 20paiku teeme söögipausi ja teeme otsa peale oma rändurivõikudele ja sirutame jalgu. Andresel andis selg ikka tunda ja võttis veel ühe valuka, seal otsustasin minagi, et leevendan erinevaid valusid ühe Dolmeniga - õlad olid väsinud kotist, põlved sõtkusmisest ning tagumik sadulast - õnneks on väljamõeldud valuvaigistid… kuigi ise mõtlesin, et kas siis tasub sellist “jama” teha ja valuga koos end piitsutada, aga ma arvan, et mitteüks sportlane ei saa hakkama ilma valuvaigistiteta (mitte, et ma sportlane oleks 😁) Aga tõenäoliselt paljud, kes teevad sellisied pikki üritusi mingil hetkel valuvaigisteid tarbivad. No igaljuhul oli pärast täitsa hea sadulal istuda ja kott ei sooninud enam nii väga õlgu. 

Õhtusöök

Paus…15minutit

 

Edasi, rohkem juba tehtud kui ees…viimased 4h. Seal tegime kindla otsuse, et aja sõidame ikka lõpuni täis - kõik 12h nagu Põgenemise formaat ratturitele ettenäinud on ( https://trailrun.ee/pogenemine-paldiskist-2022/ ) Kalkuleerisime oma võimekust, aega ja kilomeetreid - lootsime, et jõuame Väike-Maarjasse veel enne, kui viimased poed kinni pannakse. Tee viis jälle läbi metsa ja äkki oli ees mingi tunnelilaadne asi….Äge…tuli välja, et need on Rohu Raketibaasi raketiangaarid. No ma ei saanud ju niisama mööda sõita - tuli ikka pilt ka teha. Põnev koht, sinna on vaja teinekord veel minna ja asja lähemalt uurida, seekord ju sellist aega ei olnud. Väike plaan jäi, et ükskord teeme oma suvise “Tour de Vanad sõbrad” rattaretke sinna kanti.

Päris spooki koht

Seal oli meil üks vähestest kohtadest, kus veidi kaardilt mööda panime, aga selle vea parandasime kiirelt. Endiselt väntasime vastutuules, mis veidi hakkas järgi andma. Iga söögipaus andis pisut energiat ja jõudu juurde, kuigi ikka on see, et mingist hetkest sa süüa eriti ei taha, kuigi tead, et pead…siis veidi pressid midagi sisse. Juua läks see-eest palju ja olenemata sellest, et metsikult nagu ei higistanud ja palav ei olnud, siis kuhugi see vesi kehas kadus -  kogu selle 12h jooksul käisin mina ainult korra pissil, mehed pigistasid vist kaks korda. Keha võttis kõik vedelikud endale. 

 Väike-Maarjasse jõudsime u. Kella 21.30 paiku - pood oli veel lahti. Ei ole see Väike-Maarja üldse nii väike, elu ikka täitsa kees. Rahvas jooksis veel viimaseid oste tegema - meiegi täiendasime jälle joogivarusid - osa konsumeerisime kohe, midagi läks vist kotti ka igaksjuhuks. Andresele polnud veel valukad täielikult mõjunud…ta oli torssis ja pahane ning nõudis veel üht valukat juurde. Keeldusin kategooriliselt ja üritasin talle selgeks teha, et praegu ei tohi, muidu võib terendada üledoos ja seda kuskil metsa vahel vaja ei ole - keha kurnatus ja võetud kaks valukat oli juba täisdoos…pidi lihtsalt veel ootama ja pisut kannatama, et täielik mõju saabuks. Hiljem Tambet ütles, et ta pole Andrest nii kurjana veel näinudki 😃 Õnneks mingi hetk ta lõpuks ütleski, et vist on nüüd mõjuma hakanud. Aga ta oli endiselt pahur. 

 Seal sättisime valmis ka pealambid ja lülitasime sisse ratta esituled, sest varsti saabus pimedus. 

 Kohati tuli ikka väsimus peale ja uni tikkus silma, samas lohutas mõte, et enam ei ole palju minna…paar tundi vaid veel. Õnneks oli tuul enam-vähem vaibunud, kohati midagi puhus, aga see ei olnud enam õnneks selline iiveldama ajav konstantne vastutuul. Andres arvas, et Sass jõuab meile järgi juba Järva-Jaanis ja ju ta ikka ootas ja lootis, et ehk lõpetame siis seal ära. Pedaalisime ja ootasime, millal ometi J-J tuled paistma hakkavad. Enne aga tegime peatuse hoopis Karinu bussi peatuses. Tambet vist pani endale midagi selga või kohmisime niisama miskit, a ju millegipärast seda pausi vaja oli. 

Jalasirutus tehtud, J-J 4km pärast, õnneks hea tee. Pigem oli nüüd selliseid laskumise lõike, et sa vahel ka tirri lasta, mitte hambad ristis pedaalida. Tambet sõitis endiselt meil eest ära, aga eks talle sobib rattasõit rohkem kui meile. Meie tegime oma tempot ja vaheldumisi vedasime teineteist. 

 Järva-Jaani… Sassi autoga ei paistnud ja aega oli veel vist ca 45min minna. Olin kindel, et Sassil ei teki probleemi meie leidmisega, saatsin talle enne meie träki ja jälgimisgepsud olid ju ka peal, nii et uhasime edasi ja lootsime, et ta õigel ajal meid leiab. 

 Tambet andis ees minna, tee oli hea, jõudu õnneks jagus ja külm ei olnud ( mingil pausil tirisime päeval ära võetud pluusid uuesti selga, panime kraed ja kindad ning lootsime, et temperatuur liiga madalaks ei lähe).

 Nüüd hakkasin ikka iga natukese ajatagant kella vaatama, et palju veel jäänud on…..20minutit, 15 minutit, 9minutit….Tambet kimab ees - tundus, et tal oli plaan meist nö kaugemal lõpetada ja koha osas parem tulemus saada 😆 

 Nagu ikka tekitab lõpu lähenemine ja tagaajamise motivatsioon jõudu ja nii me Andresega vajutasime nagu jaksasime. 5minutit, 2minutit, minut…aeg läbi ja selja taga autotuled…. Sass jõudis täpselt samal ajal meie selja taha, kui aeg kukkus! Poleks olnud paremat ajastust! 

Tehtud, valmis, kõik…12h rattal veedetud ja risti läbi Eesti Narvast põgenetud. Oma abitsioonikat plaani me ei täitnud, aga Tartu mnt jäi kiviga visata, mis minu jaoks oli ikka päris hea…

Lõpp, kell on 00.00

Kiiruga hakkasime oma kodinaid ja rattaid sättima, et saaks kiirelt kõik autosse ja kodupoole sõita. Külm hakkas, käsi värises nagu viimasel parmotil pühapäeva hommikul 😂 Sass oli ülitubli ja aitas nagu sai. Meie rattad katusele ja Tambeti oma konksu külge ning võisimegi hakata sõitma. 1,5h pärast ootas meid soe saun, söögist ei hoolinud, autos magada ei saanud - kuidagi kergelt uneledes läks aeg siiski ruttu. Sass on ikka väga vilunud ja tubli sohver meil. Kodus ootas meid jälle Mari, kes siis oli teinud söögi ja kütnud koos oma õega meile sauna (ise nad muidugi käisid seal juba enne ära). 

 Olemine oli üllatavalt hea, keegi ei värisenud nagu Põgenemisel Paldiskist, kuskilt otseselt midagi ei valutanud - lihtsalt väsimus oli. Ronisime sauna, leil oli mõnus ja soe, istusime veel peale leili ja muljetasime omavahel - olime tegelikult ikkagi rahul oma tulemuse ja tehtuga. Kell 3 saime magama, aga eks see esimene uni peale pingutust on ikka selline mitte väga hea ja kella üheksaks hommikul oli uni läinud ja ajasime end üles. 

 Selleks ajaks olid ratturite träkid kontrollitud ja järjestus olemas…mis seal siis oli. Kokku oli rattureid 31 - neist 8 naist! Üld tabelis olime kolmekesi jagamas 15-17.kohta - ikka see kuldne keskmik 😉 Aga naiste arvestuses, sai minu osaks 3.koht!!!🥉Linnulennult olime Narvast jõudnud 146,4km kaugusele, reaalselt pedaalisime ca.184km. No pole paha ju! Erilisi kadusid ei ole, varustus jäi terveks, ise vist ka enam-vähem, eks kerge lihasvalu ja uni ju on ja sadula jälg sinikatena tagumikul, aga see kõik on mööduv nähtus. Kurat ja kui mõni võistleja nägi teel karu, siis meie pidime leppima ööbiku laksutamise ja käo kukkumisega! 

Aga keha üritab end vist taastada omalmoel…metsiku söögiisuga…sööks kõike ja palju, aga eriti soolast! 🍔🍕🥒🥩🧀🎂🍣🍩🍪🍟

 Endiselt peab olema tänulik perele-sõpradele, kes taustatiimina lasevad meil seda kõike teha ning toetavad-tegelevad samal ajal meie koduste asjadega ning poputavad meid peale võistlust, jälgivad ning elavad kaasa ekraanitaga täpikesi passides. Aitäh!

Ikkagi III koht!

Hooaja esimene start! - XT Talverogain… jälle Viimsi… 16.03.24

Hõissa…me ei eksinudki ära nagu aasta tagasi kevadroganil Viimsis 😆 

 Arvestades viimase aja tervist ja treenimist, siis oli minul küll pisuke kahtlus, kas või mida ma üldse jaksan seal rogainil teha. Aga lootsin, et küllap Andres mu ikka lõpuni lohistab - panin seekord talle kotti isegi kummipaela kaasa, et kui ikka väga kriitiliseks kisub võtan end sellega sappa… õnneks nii kehvaks asi ei läinud…

 Kohale läksime piisava varuga, et jõuaks numbrid külge hakkida ja wc-järjekorras seista. Heikot-Marikat ei paistnud veel kuskil, kuigi olime juba stardialas ja kohe-kohe võis kaardid avada. Lõpuks märkasime ikka Heiko habemetutti rahva seas välkumas - ju jõudsid viimasel hetkel, aga neil oli juba pilk kaugusesse suunatud ja rada silme ees paika pandud - nad vist ei saanudki aru, kui neid tervitasime - fookus oli stardil ja võistlusel!

 Kiire pildiklõps ikka ka stardis ja siis juba rullisime kaardid lahti. Me nagu alati, ei suuda mitte mingit teekodna planeerida ega paika panna - peaasi, et suuna saaks enam-vähem paika ja mingi punkti eesmärgiks. 

Moe pärast võib ju tarka nägu kaardi kohal teha (pilt. Edith Madalik)

Start läks ja panime ugama….ja ikka pisut metsa poole sellega, aga jõudsime siiski õigesse punkti, kuhu plaan oligi minna…iga rogaini klassika - alguse segadused 😁 Vaadates punktide legende on seal Viimis ikka palju kive…Ühe suurema ja mõned väiksed me leidsime ikka üles ka…

https://et.wikipedia.org/wiki/Rohuneeme_r%C3%A4ndrahn

 Kaart jooksis päris kenasti. Üritasime ikka jooksusammu hoida ja teedel see õnnestus ka, võsas sumpasime rahulikumalt.

(pilt. Edith Madalik)

Kohati olid rajad mulle tuttavad - paar aastat tagasi käisin poja klassiga kaasas seal matkamas ja maastikumängul, aga väga tuttav see kant siiski pole ja Kelvingist läbi joostes ikka vahtisime suu ammuli neid suuri maju - nigu Ameerikamaal kohe…uhked villad reas, veel uhkemad autod kenasti kõrvuti pargitud ootamas….igaljuhul uhke värk.

 

Seekord oli minu kõhutunne parem, kui Andresel, kes ikka korduvalt tahtis valele poole ugama panna. Vaidlesime korduvalt.

Ma tegelikult tahtsin, et Andres teeks minust pildi koos majakesega, mis jäi minust paremale, a ta lootis, et ma kraavi kõhuli käin ja ta saab sellest pildi…

Küsisime teed, a too ei taibanud midagi kaardist

Miks minna metsast, kui saab ka turnida puudel kraavis?

Kivi, puu, sihil, kivi, kivi, kivi….no tuli neid punkte nagu tuli. Vihma hakkas sadama. Kp42-st välja minnes Andres end kaardil paika ei saanud - seleta või ära seleta - näita kaardil näpuga või mitte…lõpuks saime kokkuleppele, kus me asume ja võtsime suuna keeluala kõrvalt Kp61-te. Punkt käes vaatasime, et peame mööda kraavi ja aia äärt ronima, et edasi teele välja saada. Tagant tulid teised tiimid peale ja ragistasid kohe üle kraavi võsa serva. Me arvasime, et oleme ikka “targemad” ja turnisime edasi puudel ja kraavi ääres. Ja kui sealt siis lagedamele jõudsime oli ees kenake laiem kraav - aia äärest enam minna ei saanud ja koht liiga lai, et üle hüpata, tagasi ronida ka ei tahtnud. Veel paistis jää seal peal olema, natuke äärtest ikkagi juba sulanud. Otsustasin, et ega muud teha pole, kui proovida siis üle jää minna. Astusin sammukese - jää pidas, astusin teise sammukese - pidas, tundus, et saame kuivajalaga üle….see tunne aga pettis…. Järgmisel sammul käis praksakas ja vajusin põlvini ning käpuli sisse. Brrrrr, vesi oli külm, a hea et päris kõhuli ei käinud. Ega Andreselgi ei jäänud muud üle, kui läbi vee siis kahlata. Ja sinna meie kuivad jalad jäid 😁

Et kaardist ka aimu saada…

 Õnneks olime juba tagasi teel. Ja viimased 45minti minna, nii et lootsime, et külm ei hakka. Aga et ikka mitte liiga kuiv ja hea ei oleks, hakkas boonusena ka vihma sadama. No mis seal ikka, lasime sörki minna. Vaatasime, et saame veel ühe korraliku üheksase punkti võtta ning siis paar tükki veel ja jõuame kenasti tagasi. Aga kuskilt panime sihiga mööda ja 9punkti jäi saamata. No olgu siis nii, ega nutma ei jäänud. Sihilt saime kätte ühe 7-se punni ja siis oli juba aeg seljas ja vaja kiiremaid liigutusi tegema hakata. 

Minu jaks hakkas otsa saama, teelt veel Kp55 ja siis jalad seljas finiši poole. Haakisin end Andrese vesti külge ja lohisesin sabas, aga ei lubanud Andresel tempot alla ka lasta - hiljaks jääda ei tahtnud. Uhhh…jõudsime. 

Ma ikka veits olin surnd…

 Kiire mahalugemine ja riiete vahetus ning autosse sooja. Väike coca-cola maitses hää… Heikot-Marikat ootama ei jäänud, pidime pärast meil kokku saama - muljetama ja saunatama. Kimasime koju. 

 Mari juba ootas ja söök oli peaaegu valmis. Varsti jõudsid ka Heiko-Marika-Anniki.

Hää seltskond on põhiline

Erinevad jutud, emotsioonid, mõnus saun ja kosutav söök… mis sa veel õhtult tahad? Aga kuidagi vaevaline on meil see hooaja algus - kuidagi ei saa asju jooksma. Vanus hakkab kollitama juba v? Aga loodetavasti läheb paremaks ikka, et saab uue trennirütmi sisse ja jaksu tagasi. Ees on ikka nii mõnedki üritused, millest tahaks mõnuga osa võtta.