Saime seekord ka Heiko-Marika pildile 😊
Sellist “destroyer” rogaini pole veel enne olnud - no polnud asja, mis katki ei läinud 😮!!! Tossud saime mõlemad Andresega puruks, rääkimata kriimulistest jalgadest ja kätest, minu lõhutud pükstest ja Andrese särgist ning joogivestist… Õnneks armutuna lagipähe sirav päike säästis meid ja kuumarabandust või päiksepõletust ei tekitanud! Imede ime lihtsalt, sest päiksekreemi ma täiesti unustasin sel korral.
Hommiku saime suhteliselt rahulikult kodus võtta - poisid saatsime ujumisvõistlustele ja endile pakkisime rogainiks joogivestid kaasa - ikka palju vett ja natuke miskit põske pistmiseks. Magamisasjad rullisime ka kokku, sest õhtuse sauna ja olemise tegime seekord Heiko-Marika juures!
Ilma lubas korralikku päikest ja palavust, sekka võimalikku äikest ⛈ a tuleb, mis tuleb ja ilma vastu knk ei saa.
Võistluskeskus asus Pirgu Puhkealal - parkimine lauspäikses ☀. Tõime stardimaterjalid ära, haakisime numbrid külge, tegime Heiko-Marikaga juttu ja võtsime rahulikult. Enne stardialasse minekut käisin tegin särgi ja mütsi kõrvalolevas karjääris märjaks, et pisut jahutust saada, aga ega seda kauaks polnud - särk kuivas kiirelt ja päikes küttis armutult.
Kaart on puha “punane”
Start antud, panid kõik minema - eemalt oli näha, et Heiko-Marika kimasid samale poole, kuhu meil plaanis, aga ega me nii kiirelt liduda ei jaksa ja lasime vaikselt sörki. Esimene punkt käes oli kohe vaja kahlata läbi Atla jõe - õnneks on see mada, vesi vaevalt põlvini. Mõnusalt jahutav!
Järgmised punktid pikalt lauspäikeses vantsimist, eks alguses ole jaksu rohkem ja meil on ikka nii, et kuniks jaksame teeme ikka jooksusamme - võssis niikuinii jääb tempo aeglaseks. KP62 Kultuskivi - keegi ei olnud nõus ohvrianniks jääma! Päikse lõõskas edasi. Peale paari punkti puntras noppimist oli ees juba suurem katsumus - ületada Keila jõgi. Otsisime kohta, kus oleks madalam ja saaks paremini minna, aga mida pole, on madal vesi! Eemal paistsid üle jõe kukkunud puud…oli näha, et teiseltpoolt jõge tuldi sealt üle. Ja ega meilgi muud üle jäänud, kui ka seda looduslikku sillakest kasutada. Andres küll alguses jälle ütles, et tema oma jalgu märjaks ei tee….hahahaaa
Kõigepealt jälgisime, kuidas teised sealt läksid…
Ja siis tulime meie seal tagapool (rinnuni vees motivaatortiimist Katrin Parts) Pilt: Margus Parts
Vaadates ees minejaid ei olnud üldse kindel tunne, et kuidas kõige parem minna on…ja just seekord ei olnud ma telefonidele veekindlaid kotte kaasa võtnud, sest olulist vihma ju ei lubanud…. Nii need olid siis lihtsalt jooksuvesti taskus. Brrrr…..näha oli, et vesi oli ikkagi päris sügav. Kuidagi siis sealt ukerdasime. Lootsin, et telefon vette ei sulpsa. Üks neist nottidest oli vee all, millele sai siis astuda, et päris kaelani vees ei peaks olema. Mingi oksarimakas tõmbas kärinaga põlve pealt püksid katki…põlv hakkas kibedalt kirvendama, aga no lõpuks me sealt üle igatahes saime…”Partsud” olid selleks ajaks silmist juba kadunud….😁
Suurest jõeületuse ärevusest pidime peaagu punktist mööda tormama, õnneks saime veel jaole. Üks punkt oli veel seal pool jõge, siis oli vaja uuesti teisele kaldale saada. Selleks leidsime pisut parema koha…vist. Andres tippis sealt kenasti üle, minul kaob sellistel kordadel alati igasugune tasakaalutunnetus ära ning otsisin endale ühe parajalt pika kaika kätte, millega end toetada. Igaljuhul üle me sealt saime praktiliselt kuiva jalaga! Jeemel, kus seal oli sääski…masendavalt palju.
Nagu kivivalvur Ropka oma kaikaga 😁
Stiilinäide kaikaga jõe ületamisest
Asimuut peale ka KP92 poole…Tipuke?!? Eee….mingisugusest tipust oli küll asi kaugel-kaugel, Andres kammis kaugemalt, mina leidsin 😏 jällegi valikute küsimus, kas joosta mööda teed või minna otse läbi võssi? Otsustasime jooksmise kasuks, sest see eelnev mets ja risti-rästi kukkunud puud, ei olnud küll nii meeldiv, et uuesti sinna sukelduda. Joosta veel jaksasime, korralik motivatsioonikas. Peakohal hakkas pilvi korjama ja müristama… ma ei ole enne ühelgi võistlusel nii palju oodanud, et ometi vihma sadama hakkaks ja tuleks kohe selline korralik padukas, mis trussikuteni märjaks kastaks 🌧 Kohutavalt palav oli… kott seljas läks aina kergemaks ja hakkas hirm tekkima, et vett jääb lõpuks puudu…Aga no ei tulnud seda paduvihma, õige pisut tilgutas, nii et natukene tegi ainult niiskeks.
Päris üksi jälle kuskil ei olnud, ikka oli kasvõi nägemisulatuses mõni tiim veel - mõnega mängisime kassi ja hiirt - kord nemad ees ja punktis, siis meie. Mingil hetkel läksid meie teed siiski lahku ja meie läksime ragistama KP73!
Siin see on, KP73 “Kiviaia nurk”
No neid kiviaedu või õigemini seda, mis neist järgi on jäänud nägime seal veel. Vaikselt hakkas aeg kuklasse suruma ja oli vaja tossuninad finiši poole sättida. Samas vaadates kaarti, tõdesime, et saame nii mõnegi punktikese veel ära nokkida.
Midagi väga keerulist ees ei paistnud - jälle mööda elektriliinide alust kivihunnikuni, sealt edasi Pirgu mõisa juurde. Mõisa juurest läks väike sillake üle Atla jõe, aga “mänguilu” mõttes oli see loomulikult tehtud keelualaks, kuigi…vähemalt ühed ratturid, kes meist jäid sinna mõisa ette askeldama ja hiljem meist mööda ei läinud vaid hoopis enne Kp32 vastu sõitsid kasutasid seda silda üle minekuks…noh jäägu see nende südametunnistusele….
Pirgu mõis
Kp43 jälle “Kiviaia käänak”…vaatasime, et mingi metsatee peaks sinna suhteliselt lähedale viima ja siis saab päris otse punkti keerata ja me siis keerasime 😂….kiviaed lõpuks tuli, aga krt seda punkti me ikka otsisime - mina tahtsin vasakule minna, Andres paremale…veidi ikka kammisime seal edais-tagasi, lõpuks Andres leidis….ikka sealt vasakult, kuhu minu p…setunnetus minna tahtis.
Veel mõned punktid ja sai teha päästva lõpu-piiksu. Palav oli! Võtsime autost rätikud ja suundusime end endisesse karjääriauku loputama - mmmm…vesi oli üllatavalt soe ja pea kõik lõpetajad käisid end seal kastmas. Heiko-marika ka lõpetasid…Heiko pea pilditu oli viimased 1,5h krampidega võidelnud…noh, ei tasu end nii hullusti piitsutada palavaga - ikka mõnuga tuleb asja teha, mitte hambad ristis oksendamiseni palavaga joosta…Aga eks igaüks ise teab, me oleme sellised enesesäästjad ja end oimetuks ei jookse.
Endiselt oleme tugev keskmik 😁 - punkte 130, miinuseid ei saanud, üldkoht 45.(81st); DH klassis 18.(40st) ja DH40 12. (24st). Meie jaoks täitsa okei ja piisav, arvasin alguses, et sellise palavusega ei jaksa üldse pikalt seal jaurata, aga kestsime siiski ilusti.
Mõnusa õhtu koos sauna, pitsa, külma joogi ja hea seltskonnaga veetsime Heiko ja Marika juures - juttu jätkus kauemaks…
Päiksepistet ega põletust õnneks ei saanud ja kondid-liha kah täitsa ok, aint pahkluud teevad veits häda, aga küll seegi varsti üle läheb. Hetkel annan jalgadele pisut puhkust ja tegelen muude asjadega. Püksipõlve ja särgi kortsin ka kuidagi kokku, tossudega vaatan, mis saab…ümber jala ju veel püsivad 😛 ja ega need siis pole meil ainsad….
Meie lõplik rada
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar