Näoli nõgestes….Rakveres, XT Sport Suverogain 29.06.24

 Ah, kui ikka kõik pekki peab minema, siis ta ka läheb…ja mis siis??? No pisut ikka kripeldab, aga eks siis järgmine kord paremini. 

 Hommik oli ju ilus - ilma lubas sellist parajalt sooja võimalike vihmasabinatega. Tegelikkus oli muidugi midagi hoopis muud - kohutavalt palav, vihma ei kuskil ja päike kõrvetas lagipähe.

 Kuna hommikul alustasime sõitu varakult maakodust, siis kohale jõudes pisut sõime kaasa haaratud salatit ja pirukat! VIGA!!! Ei tundudnud küll, et oleks liiga palju söönud, aga hiljem maksis see kätte. 

Siuke punane sigri-migri, et mitte midagi ei saanud aru

Stardialas kaarte lahti rullides tabas meid esimese hooga ikka ehmatus - puha punase viirutusega kõik - kaart selline sigri-migri, et punktide asukohti keeruline tuvastada kogu selles punases jamas. Planeerida nagu alati me ei oska ja ei saanudki mingit tarka trajektoori paika - lootsime siis jooksvalt vaadata, et mis ja kus - suuna panime siiski paika, kuhu esimesena minna.

Hakkasime siis sörkima - hullud panid ees ikka sellise jooksuga, et….ma ei teagi, kuhu neil nii kiire igakord on 😀

Me siis pistsime ka jooksu - nagu alati, et jookseme kuniks jaksame 🏃Esimesed punktid tulid kiirelt, siis pikem jooks heinamaale künkale (KP90). Meil oli plaan sealt edasi joosta - et selline pikem motivatsioonikas - vaatasime, et mitte keegi sinna poole ei läinud, kõik keerasid otsa ringi ja läksid tuldud teed tagasi. Me ikkagi otsustasime oma plaanile kindlaks jääda ja võtsime ette pika motivatsioonijooksu KP46 ja 83 poole. Ikka vastik oli joosta, liiga palju sai enne starti söödud, kõht oli raske ja kogu söödud kraam rappus kõhus. Poolel teel lõi kõhtu juba tuttav valuhoog ja siis oli teada, et “põhi” lendab kohe alt…..😩😳😤 kohutavalt tüütu ja vastik, aga otsisin parema ja tihedama põõsa ning sukeldusin sinna. Oluliselt parem hakkas…aga mitte kauaks, edasist jooksu saatis tunnikese jooksul mõnus pistmine. 

“Riibaku” loha 😁

Saime sealt kaugustest oma punktid kätte, aga kaotasime ikka megalt aega sinna minekuks (ca20min) Vahepeal jooksid meist mööda meestetiim Riibakuga ja selle lohas leidsime ka punkti, edasi jälle pikem motikas raudtee kõrval, vastu jooksid Heiko-Marika - nad ikka olid päris rõõmsad veel. 

Vantsisime vaikselt edasi ja kaardi ülemise ääre punktid saime kätte - palav oli ja kõht kiusas ja ei olnud head tunnet sees - sukeldusime otsima KP31 - veidi otsismist ja leitud see oligi. Aga edasi panime ikka totaalselt puusse - lähenesime KP50-le valelt poolt, seal me küll olla ei oleks tohtinud😔 aga pea oli kuumusest vist nii soss, et üldse ei hoomanud, kus oleme, rabistasime üle kraavi mitu korda totaalses nõgeste võserikus (kuigi see pidi olema ju linnarogain), Andres kaotas oma prillid sinna kuskile ja mina vajusin kraavi ületades näoli nõgestesse…polegi enne otsaesist nõgestega kõrvetanud. No rõve oli ja see oli selge märk, et me seal olla ei tohiks! Ja ronisime teele välja, jätsime punkti kus seda ja teist - kõigest oli juba täitsa ükskõik! Sinna võssi kulutasime ligi 30minutit!!! Ikka kohutavalt palju! Lootsime, et ehk 100punkti veame ikka välja. Enam kuskile ei kiirustanud ja vaatasime, mis punktid veel ette jäävad, et rahulikus tempos olemist ja ilma nautida.

Siis, kui tossu sees on midagi?

 Leppisime kokku, et enam ei tõmble ja jooksmisega end eriti ei vaeva - läheme nagu läheme ja on nagu on. Lõpuks siis olime linna tänavatel - need meile erilist raskust ei valmistanud. Rahulikus tempos kraapisime siit ja natuke sealt mõne punktikese juurde. 

Kui süüa ei taha, aga soolahimu on suur, saad limpsti üle kaaslase otsaesise tõmmata 😂

Süüa ei tahtnud midagi, aga vett luristasime kotist ikka ohtralt - endiselt oli palav, nahk kirvendas soolasest higist ja puudust tundsime peapaeltest, et see soolane kraam silma ei niriseks. 

Andres ja härra Kunder

Aega oli küll ja tegime vahepeal ilu-pilte ja pilte ilusatest asjadest 😁

Lõpuks vaatasime, et aitab küll, rohkem enam lähedusest punkte võtta polnud ja keerasime otsa finišisse. Tohutu janu oli ikkagi ja neelud käisid autos ootava Fassbrause järgi, nii et enne kui viimase si-piiksu finisis tegime, võtsime autost oma joogid näppu. Aega jäi ülegi, punkte korjasime õnneks ikka pisut üle saja kokku, aga lõpuprotokollis olime seekord küll seal täitsa sabaotsas tiksumas. Seekord siis nii!

Aga ikkagi rõõmsad

Hetke istusime ja vaatasime teisi lõpetajaid, nautisime oma jooke ja lihtsalt puhkasime. Edasi ootas tee ja mõnus õhtu head sõprade Janeki ja Janne juures, keda polnud jälle ilmatuma aeg näinud. 

 Rogaini osas, mis sitasti see uuesti ja eks järgmine kord toome kastanid tulest ikka välja! Aga juba uuel nädalavahetusel ootab ees jälle Seiklusretk Expedition Estonia - ja esimest korda on mul hirm, et me ei saa hakkama…ma ei tea…eksime ära, ei saa kaardist aru ja ei leia punkte ja ei jõua aega…ei oskagi öelda, kust siuke tunne sisse tuleb. Aga ei…starti tuleb minna ikka enesekindlalt pea püsti - saagu, mis saab!