Hooaja esimene start! - XT Talverogain… jälle Viimsi… 16.03.24

Hõissa…me ei eksinudki ära nagu aasta tagasi kevadroganil Viimsis 😆 

 Arvestades viimase aja tervist ja treenimist, siis oli minul küll pisuke kahtlus, kas või mida ma üldse jaksan seal rogainil teha. Aga lootsin, et küllap Andres mu ikka lõpuni lohistab - panin seekord talle kotti isegi kummipaela kaasa, et kui ikka väga kriitiliseks kisub võtan end sellega sappa… õnneks nii kehvaks asi ei läinud…

 Kohale läksime piisava varuge, et jõuaks numbrid külge hakkida ja wc-järjekorras seista. Heikot-Marikat ei paistnud veel kuskil, kuigi olime juba stardialas ja kohe-kohe võis kaardid avada. Lõpuks märkasime ikka Heiko habemetutti rahva seas välkumas - ju jõudsid viimasel hetkel, aga neil oli juba pilk kaugusesse suunatud ja rada silme ees paika pandud - nad vist ei saanudki aru, kui neid tervitasime - fookus oli stardil ja võistlusel!

 Kiire pildiklõps ikka ka stardis ja siis juba rullisime kaardid lahti. Me nagu alati, ei suuda mitte mingit teekodna planeerida ega paika panna - peaasi, et suuna saaks enam-vähem paika ja mingi punkti eesmärgiks. 

Moe pärast võib ju tarka nägu kaardi kohal teha (pilt. Edith Madalik)

Start läks ja panime ugama….ja ikka pisut metsa poole sellega, aga jõudsime siiski õigesse punkti, kuhu plaan oligi minna…iga rogaini klassika - alguse segadused 😁 Vaadates punktide legende on seal Viimis ikka palju kive…Ühe suurema ja mõned väiksed me leidsime ikka üles ka…

https://et.wikipedia.org/wiki/Rohuneeme_r%C3%A4ndrahn

 Kaart jooksis päris kenasti. Üritasime ikka jooksusammu hoida ja teedel see õnnestus ka, võsas sumpasime rahulikumalt.

(pilt. Edith Madalik)

Kohati olid rajad mulle tuttavad - paar aastat tagasi käisin poja klassiga kaasas seal matkamas ja maastikumängul, aga väga tuttav see kant siiski pole ja Kelvingist läbi joostes ikka vahtisime suu ammuli neid suuri maju - nigu Ameerikamaal kohe…uhked villad reas, veel uhkemad autod kenasti kõrvuti pargitud ootamas….igaljuhul uhke värk.

 

Seekord oli minu kõhutunne parem, kui Andresel, kes ikka korduvalt tahtis valele poole ugama panna. Vaidlesime korduvalt.

Ma tegelikult tahtsin, et Andres teeks minust pildi koos majakesega, mis jäi minust paremale, a ta lootis, et ma kraavi kõhuli käin ja ta saab sellest pildi…

Küsisime teed, a too ei taibanud midagi kaardist

Miks minna metsast, kui saab ka turnida puudel kraavis?

Kivi, puu, sihil, kivi, kivi, kivi….no tuli neid punkte nagu tuli. Vihma hakkas sadama. Kp42-st väla minnes Andres end kaardil paika ei saanud - seleta või ära seleta - näita kaardil näpuga või mitte…lõpuks saime kokkuleppele, kus me asume ja võtsime suuna keeluala kõrvalt Kp61-te. Punkt käes vaatasime, et peame mööda kraavi ja aia äärt ronima, et edasi teele välja saada. Tagant tulid teised tiimid peale ja ragistasid kohe üle kraavi võsa serva. Me arvasime, et oleme ikka “targemad” ja turnisime edasi puudel ja kraavi ääres. Ja kui sealt siis lagedamele jõudsime oli ees kenake laiem kraav - aia äärest enam minna ei saanud ja koht liiga lai, et üle hüpata, tagasi ronida ka ei tahtnud. Veel paistis jää seal peal olema, natuke äärtest ikkagi juba sulanud. Otsustasin, et ega muud teha pole, kui proovida siis üle jää minna. Astusin sammukese - jää pidas, astusin teise sammukese - pidas, tundus, et saame kuivajalaga üle….see tunne aga pettis…. Järgmisel sammul käis praksakas ja vajusin põlvini ning käpuli sisse. Brrrrr, vesi oli külm, a hea et kpäris kõhuli ei käinud. Ega Andreselgi ei jäänud muud üle, kui läbi vee siis kahlata. Ja sinna meie kuivad jalad jäid 😁

Et kaardist ka aimu saada…

 Õnneks olime juba tagasi teel. Ja viimased 45minti minna, nii et lootsime, et külm ei hakka. Aga et ikka mitte liiga kuiv ja hea ei oleks, hakkas boonusena ka vihma sadama. No mis seal ikka, lasime sörki minna. Vaatasime, et saame veel ühe korraliku üheksase punkti võtta ning siis paar tükki veel ja jõuame kenasti tagasi. Aga kuskilt panime sihiga mööda ja 9punkti jäi saamata. No olgu siis nii, ega nutma ei jäänud. Sihilt saime kätte ühe 7-se punni ja siis oli juba aeg seljas ja vaja kiiremaid liigutusi tegema hakata. 

Minu jaks hakkas otsa saama, teelt veel Kp55 ja siis jalad seljas finiši poole. Haakisin end Andrese vesti külge ja lohisesin sabas, aga ei lubanud Andresel tempot alla ka lasta - hiljaks jääda ei tahtnud. Uhhh…jõudsime. 

Ma ikka veits olin surnd…

 Kiire mahalugemine ja riiete vahetus ning autosse sooja. Väike coca-cola maitses hää… Heikot-Marikat ootama ei jäänud, pidime pärast meil kokku saama - muljetama ja saunatama. Kimasime koju. 

 Mari juba ootas ja söök oli peaaegu valmis. Varsti jõudsid ka Heiko-Marika-Anniki.

Hää seltskond on põhiline

Erinevad jutud, emotsioonid, mõnus saun ja kosutav söök… mis sa veel õhtult tahad? Aga kuidagi vaevaline on meil see hooaja algus - kuidagi ei saa asju jooksma. Vanus hakkab kollitama juba v? Aga loodetavasti läheb paremaks ikka, et saab uue trennirütmis sisse ja jaksu tagasi. Ees on ikka nii mõnedki üritused, millest tahaks mõnuga osa võtta.