Itaalia, mu arm või mäesuusatamine mu hirm?

Võimalik, et mõlemat. Aga peab pisut seda veel seedima, et teha lõplik otsus… või peaks uuesti proovima - mäesuusatamist just eriti.

 Andres on ju ennegi suusatamas mägedes käinud - Austrias, Poolas ja ega ma neid kõiki kohti ei mäleta ka. Mina pole kunagi kaasa sattunud - no mis sa ikka sinna meestekarjaga kaasa pressid ja ega poleks võetudki ju - alati on olnud tegu Andrese tööpartnerite preemiareisidega ja ega sinna naisi kaasa ei veeta. 

Kolm aastat tagasi olime juba bronninud suusareisi koos naabritega, aga siis tuli koroona ja kogu maailm keerati lukku. Nii et tookordne reis jäigi ainult unistuseks.

 Kuna Tambeti ja Siimuga on juttu olnud sellest, et nemad käivad suurema seltskonnaga pea igal talvel kuskil nädalasel suusatripil, siis augustis oligi valmis plaan, et seekord liitume ka meie nendega. 

Vana suusahunt ⛷

 Mõeldud - tehtud. Siim bookis meile lennupiletid ja auto, koht oli neil ka juba Itaalia Dolomiitides  välja vaadatud - nii et ega meil muud teha jäänud kui oma kolu õigel ajal kokku panna ja Tambetile toimetada. Osa seltskonnast liikus koos suurema varustusega autoga kohale, ülejäänud siis lennuki ja rendiautodega. Kokku sai 17-liikmeline seltskond. 

 Meie esimene päev möödus lennukis ja Bergamo lennujaamas teisi järgi oodates, siis tunde autoga sõites. Keset ööd saime siis lõpuks kohale oma külakesse Pozza di Fassa’sse.

 Enamus seltskonnast oli meile Andresega võõras, teadsime ainult Siimu, Eppu, Tambetit ja Marist ning nende plikasid. Mina nagu ma olen, siis võõraste seas ikka pelgan - mul on vaja aega harjumiseks ja pigem olen vait ning kuulan, mis teised räägivad. Nii ka seekord - ega see kaua koos käinud seltskonda sulandumine lihtne pole. Andresel tuleb see alati kuidagi loomulikumalt välja. 

 Ja ega seal keset ööd tube jagades eriti tutvuda ju ka ei jõudnud, nii et kobisime ruttu kotile.

 Järgmisel päeval siis suusarent ja esimene minek mäele… Oi johhaidii, oleks ma teadnud, mis edasi saab, ma poleks vist sinna läinudki. 

 Ma ju tegelikult tean küll, et ma kardan nii kõrgust, kui kiirust, aga et see kombo seal mäeotsas mu sellisesse blokki tõmbab, ei osanud ma arvata….

Kogemust ju polnud mitte mingisugust - see ei lähe kogemusena kirja, et umbes 25-aastat tagasi kuskil Meegaste künkalt algeliste mäesuuskadega alla suutsin lasta ning puglaga jälle mäest üles sõita - Dolomiitide mastaabid on ikka hoopis teised. Ja ega ei olnud ju enne reisi aega minna kuskile proovima ka, et mis siis saama hakkab, kui ma suuskadega mäeotsas olen. 😬

 Seltskond vajus alguses laiali, meie Andrese, Epu ja Siimuga läksime kodulähedasele mäele - seal ju puha sinised rajad ja no need on ju nii lihtsad….umbes nagu käki veeretamine. Ja mina olingi seal mäel lõpuks see käkk, keda veeretati.

 Istusime siis tõstukisse ja sõitsime üles, siis järgmise tõstukiga veel ja siis vaatasime, et lähme aga veel ühega kõige kõrgemale. Juba sellest sõidust ülesse läks mul süda pahaks ja sees hakkas keerama. Teised rahustasid, et alla lähevad ainult sinised nõlvad ja need on sellised lauged kulgemised…oli ta jee… Jõudes kõige kõrgemale, oli minul jänes püksis, jalad värisesid ja kõhus keeras, oleks tahtnud vist oksendada - esimene laskumise nukk oli nii järsk, et ma ei kujutanud ettegi, kuidas ma sealt alla peaks saama? 

Ei mingit entusiasmi silmis… õnneks on prillid ees ja keegi ei näe

 Tükk aega passisin seal hirm nahavahel, inimesi kogunes ümber ja kõik liuglesid kenasti mäest alla, aga minul oli hirmukramp sees ja ei osanud midagi mõelda ega teha, aga alla oli vaja ju saada. Kuidagi pool külg ees ukerdasin ja libistasin end alla, ikka perseli vist käisin ka kohe. Siis tuli laugem koht, sobrasin oma ajukurdude vahel ja tuletasin meelde, mida veerand sajandit tagasi Lõuna-Eesti küngastel tegin. Hoogu suureks ei lasknud, vahepeal olin püsti, vahepeal pikali, aga sealt ma lõpuks alla sain, mäe keskele. Teised olid ammu mitu ringi juba tõstukiga üles ja suuskadel alla käinud. Õnneks järgmine laskumine oli ikka lauge ja lai. Ukerdasin sellest alla. Ikka vahepal pikali ja vahepeal püsti - kiirust polnud ollagi - proovisin ainult tervete kontidega alla saada - nutt oli kurgus, mingist mõnusast kulgemisest ja nautimisest oli asi kaugel. Kahju oli endast ja kahju oli Andresest, kes ikka pisut vist muretses ka mu pärast ja õiget sõitu nautida ei saanud. Lasin tal küll minna omaette sõitma, et ma ikka proovin edasi üksi. Lõpuks tundus, et see päev mäel hakkab läbi saama - puusakont oli kukkumisest valus, põlvest käis ka korra mingi raksakas läbi, aga suuremaid kahjusid ei olnud. Alla oli vaja veel saada viimasest kitsast, käänulisest ja kohati minu jaoks järsust sinisest nõlvast - Andres pani ees minema ja mina jäin mäe otsa passima - aga kaua sa ikka passid, teised ju ootavad. Oleks ma teadnud, et ma saanuks sealt ka tõstukiga alla minna, poleks ma suuskadel seda teed ette võtnud. Kohe esimesel järsemal laskumisel olin perseli, kuidagi sain püsti ja pisut edasi, siis uuesti müraki maha, suusk lendas jalast - õnneks mitte kaugele, sain selle kätte ja roomasin kuidagi raja kõrvale. Üks mööduja tundis muret:  “Are you okay?” “Si, si” Sain suusa jalga, aga katsu sa seal järaskul jalgele saada, end õige nurga alla keerata je kenasti libisededes püsti jääda. Jälle müraki pikali ja suusk jalast ära. Olin vihane enda ja mäe ja suuskade ja üldse kogu maailma peale - pekki küll, kuidas ma ikka ette ei mõelnud ja aru ennetavalt juba ei saanud, et mäesuusatamine ikka mulle ei sobi? Pisar oli silmanurgas ja lohistasin end hädaga allapoole, enne viimast kurvi jõudsid järgi Epp ja Siim - liuglesid must mööda ja mina jäin viimase kurvi otsa passima - jälle mingi järsk ja vastik koht, mida nende suuskadega teha - ei tea. Kaalusin isegi nende jalast võtmist ja niisama alla ronimist sealt. Suusad jäid siiski jalga ja alla ma sealt kuidagi sain. Pettunud iseendas ja oma võimetes. Mitte mingit head emotsiooni ma sealt mäelt ei saanud - vaated jah olid ilusad, aga kõik see muu, lihtsalt kohutav….

 Öömajal tagasi, tuli kodustelt sõnum, et Simol (meie noorimal) on palavik ja kurk valus - aga tema astma juures on igasugused hingamisteede haigused komplitseeritud ning palavikuga üle 38 on tal alati võimalus palavikukrampideks, mis on eriti ebameeldiv kogeda. Ja meie poisid on kõik omapead kodus - Sass on ju küll täiskasvanud, aga ega see lihtsamaks asja ei tee - ema süda ikka hakkab valutama. Jagasin Sassile juhtnööre, mida ja kui palju anda, et palavik kõrgeks ei läheks ja üritasin end rahulikuks mõelda, et ega mina siit kaugelt niikuinii midagi teha ega muuta ei saa, peavad ise hakkama saama.

 Ülejäänud seltskond oli oma päevast eufoorias ja söögikõrvale kuulsime ainult suusajutte ja no minul ei olnud sinna midagi lisada, nii et olin vait. 

Vahepeal sain Sassilt sõnumeid ja Simo palavik muudkui keris üles - päevased vintsutused, pettumus endas ja suusatamises, sõnumid kodust ja boonusena alanud päevad, lõid mul lihtsalt juhtme ühel hetkel lühisesse ja otsustasin kõiki säästa ning magama ära minna - kell oli varajane vist alles pool üheksa. Vaikselt kadusin seltskonnast ära, ei tahtnud kellelegi midagi öelda, ega midagi seletada - see oleks lõppenud lihtsalt nutuga - kuidagi kõik oli valesti.  Mingi aja pärast tuli Andres üles vaatama, mis juhtus. No ega midagi tarka mul öelda polnud, palusin end tal välja vabandada ja keerasin magama. Uni oli eriti heitlik. Ega hea tunne ei olnud niimoodi seltskonnast ära kaduda - aga ega minust poleks olnud mingit head seltskonda kah.

 Hommik pidi õhtust targem olema! 

 Hommikul peale söömist valgus seltskond laiali - kes kuhu ja milliseid mägesid vallutama läks. Meie neljakesi (Epu ja Siimuga) otsustasime minna ca 1,5 autosõidu tunni kaugusele suuremasse suusakeskusesse, kus jällegi pidi palju-palju siniseid nõlvu olema, et noh hea lihtne sõita. Tee sinna oli ilus - sõit mööda serpentiine üles ja teiselt poolt mäge alla - vaated olid lummavad. 

 Kohale jõudes oli ümberringi metsik möll ja megalt rahvast - otsisime mingi tõstuki, millega üles saab ja olimegi mäeotsas jälle. Ja loomulikult oli esimene nõlvake järsk, ikka väga järsk minu jaoks. Ega eelmise päeva sõitmisest mingit kindlust ju jalgades polnud. Jällegi totaalne halvav hirm. Epp ja Siim panid alla minema, Andres jäi mind ootama - no see ootus oli pikk, ma lihtsalt ei olnud võimeline sealt laskuma. Lõpuks kuidagi sain veidi allapoole, aga edasi oli veel järsem! Huvitav kui need pidid sinised nõlvad olema ja ma ei julge neist alla tulla, millised siis veel punased ja mustad nõlvad on? No muidugi meie magamistoa aknast täpselt paistis, milline üks must laskumine on - täielik sein…. 

Meie “kodune” must nõlv

Ei andnud ka see mulle julgust juurde

 Sellest järgmisest jupist sain külg ees libisedes ja astudes alla, nutt kurgus. Seal hargnes rada kaheks, Andres tahtis teistele järgi minna, mina ütlesin, et tahan alla ja auto juurde - keeldusin edasi sõitmast. Andres välja küll ei näidanud, aga eks ta ikka pettunud ja pahane oli. Uurisime siis kaarti ja saime selgust kuidas alla ja auto juurde tagasi saada - Andres tuli mind ikka saatma. Kuidagi ma sealt alla lõpuks ikkagi sain, aga ei mingit mõnu ega naudingut. Võtsin autovõtmed ja lasin Andresel uuesti üles minna, et ta pisutki saaks sõita, ilma ja suusatamist nautida. Mina vahetasin suusad saabaste vastu ja läksin ümbruskonnaga tutvuma.

Matkatee nagu palverännak

 Ilus külake oli, mäenõlval lookles matkarada teise külani ja nii ma seal aega veetsin 2,5h. Tõeliselt ilus oli. Ja täitsa paraja matka tegin seal - pea 12km mägedes üles-alla ikka andis koormust. Varsti olid teisedki auto juures tagasi ja pidin oma matkalt tagasi kiirustama.

Õhtused suusajutud

 Õhtul kodus pidin nentima, et armastust ma ikka ei leidnud mäesuusatamise vastu - samas söögilaua ümber muid jutte polnud, kui kes kust, kui järsus, kui mogulisse sõidetud ja milliselt mäelt alla kihutas - jällegi, ei olnud mul midagi kaasa rääkida, aga kuulasin - mul ei ole kunagi midagi olnud teiste kuulamise vastu. A ju ma ikka mingi imeliku mulje teistele võisin jätta - küllap Tambet ja Siim ikka teistele enne rääkisid, et tulevad ühed veel kaasa - täitsa toredad ja normaalsed inimesed ja kohal on siis üks normaalne ja teine mingi imelik argpüks, kes tuleb suusareisile, aga ise ei julge mäest allagi sõita ja vait on kah koguaeg. Aga on nagu on, eks tuleb veel sulandumist harjutada. 

 Järgmisel päeval otsustas Epp ka puhata ja mina ei olnud nõus enam mäele minema - nii et hommikul pakkisime endid Marise ja Epuga autosse ning suundusime pisut ülespoole mägedesse, et minna gondliga Sass Pordoi ( https://www.visitdolomites.com/page2/sass-pordoi/?lang=en ) mäeotsa vaadet nautima, osad pidid oma suusaringiga ka sinna jõudma. Andresel lasingi koos teistega minna, et ta saaks ka lõpuks korralikult suusatada. 

 Tee oli lumine ja meil ikka andis sinna üles sõita, aga kohale me jõudsime. Kõht oli selleks ajaks juba ka parajalt tühi ning läksime mäejalamil olevasse restosse sööma, Andres ja Evelin olid ka suuskadega meie poole teel, et siis koos üles minna. Nad jõudsidki just parajalt siis, kui meil kõhud juba täis, aga pitsat veel järgi niipalju, et jagus neilegi.

 Siis saime suure gondliga üles sõita - no on ikka vaated ja mäed! Võrratud lihtsalt! Vahtisime vaadet ja tegime mõned pildiklõpsud. 

 Siis suundusid Andres ja Evelin suuskadega edasi ja meie autosse, et koju sõita. Tee, mis sa teed ja vaigista oma mõtteid kuidas tahad, ikka lööb pisuke armukadedusleek lõkkele…. Tegelikult peaksin ju mina Andresega seal mägedes suusatamist, vaateid, päikest, jooki ja olemist nautima, aga mitte keegi teine, aga seekord see polnud mina. Hormoonid kurat möllasid ja mõtted kerisid - samas oli meil Marise ja Epuga väga tore - olime nagu tõelised turistid ja käisime mööda suveniiripoode ning nautisime olemist! 

Õhtune pitsa ja limoncello

 Õhtul jällegi ainult suusajutud, eks vahepeal muud juttu ka, aga kui seltskonnas on vähemalt paar kroonilise mölapidamatusega isikut, siis teistel on vähe võimalusi midagi sekka öelda. 

 No Andres vahepeal sai pisut sõna, aga see mida ta siis ütles, tõmbas minu hormoonidemöllus mõistuselt jalad täielikult alt: ” Tänane päev Eveliniga oli jummala äge ja sinised nõlvad on ikka igavad sõita….!” Ma tean, et ega tema seda nii ei mõelnud, aga see kuidas minu aju selle lause keeras….. tundsin, kuidas üks lause tõmbas mulle kolinaga vee peale - ilmselgelt ei tulnud Andres sinna ju sinistele nõlvadele käkerdama vaid ikka korralikult sõitma ja liuglema - tema ju oskab. Aga mina olin nagu jahukott kaelas, kes ei julgenud siniselt nõlvaltki alla tulla… Noh, tuju polnud jällegi teabmis hea - aru ma ei saa, kuidas seekord kõik nii kehvasti on, no ei oska kuidagi olla, nii et kobisin magama. Und jällegi ei tulnud ja oli heitlik. Eks, kui Andres tuli väljendasin tallegi oma nördimust…kuigi ma ju tean, et ta ei mõelnud midagi halvasti, aga välja kukkus nagu alati.

 Otsustasin mägedele anda siiski veel ühe võimaluse ja olin valmis järgmisel päeval üksi minema sinna kodu lähedale nõlvale proovima. Tahtsin, et Andres läheks teistega, et ta saaks ikka sõita, aga ta tuli ikkagi minuga…eks ta tahtis mu tuju tõsta.

Sära veel silmis ei ole 

Kõik ju puha sinised viidad ja nõlvad

 Külm oli see päev ja pisut õhukeselt olin riides, aga nühkisin seda kõige laugemat mäge korduvalt ja korduvalt. Ei kukkunud, kiirust juba ka tuli juurde. Julgesin isegi kõrgemale minna ja sain sealtki püsti alla. Ja ka täiesti uuel nõlval jäin püsti. Aga armastust ikka ei tekkinud, siiski - vihkamine oli muutunud neutraalseks tundeks mäesuusatamise vastu. 

Kohustuslik õlu ja Aperol

 Teiselpool nõlva olid söögikohad, sellised mõnusalt päikselised - tegime esimese lõunasöögi-joogi mäel. See oli juba peaaegu nagu päris. Andres sõitis vist kõik need punased ja sinised nõlvad seal risti-põiki läbi ja mina nühkisin neid kolme tuttavat nõlvakest - ja ei kukkunudki. Õhtul, viimasest kitsast nõlvast loobusin ja läksin tõstukiga alla - Andres juba ootas seal - suuskadega saab alla ikkagi hoopis kiiremini. 

Loojangud mägedes on ikka ilusad

 Eelneval õhtul olid osad käinud kuskil kohalikus spas ning otsustasime siis meie ka neljakesi minna. Korjasime oma ujumisasjad kokku ning Siimu-Epu teise tõstuki alt peale. Ujukad olid küll asjata kaasa võetud - tuli välja, et see on full naked spa ehk, et ujumisriideid selga panna ei tohigi! 

 Johhaidii… eestlased, nagu me oleme tekitas see pisut hämmingut ja võõristust, aga no kui juba tuldud oli, siis niikuinii ma neid teisi inimesi rohkem kunagi ei riides ega paljalt ei näe ning Siimu ja Epuga oleme meil saunas käinud… koorisime end paljaks, saime rätikud ning kobisime saunadesse. No on ikka veider küll, me ikka ei ole sellega harjunud. Eriti ei paistnud kedagi huvitavat milline sa välja näed või kes kuidas saunas on, ainult kaks prantslasest meest olid selliste vilavate 👀silmadega nagu kährikud ja käisid nuuskisid ja vahtisid igalpool ringi. Veidrikud. Aga ega me ei lasknud endid eriti häirida - tegime oma saunatiirud ja külmavee vannid ära ja lasime mõnuga sooja kontidesse Jagasime tõmmudele poistele saunas tarkusi, miks kerisele vett valatakse ja kuidas meil seal lamedal põhjamaal suitsusaunas käiakse - meeste silmad olid nende juttude peale nagu tõllarattad suured, meil jällegi nalja nabani :)

 Õhtusöögilauas ikka ainult suusajutud (ja pisut muud juttu). Mina ikka enamjaolt kuulaja rollis, aga kuulata mulle ju meeldib ja alati peab olema mõni andunud kuulaja .

 Otsustasime Andresega veel ühel päeval kodumäele minna - keelitasin teda küll teistega minema, aga ta tuli ikka minuga. Tegin oma tuttavat lamedat nõlva ja neid veidi järsemaid. Andres uitas omaette punastel. 

Päeval tegime ühed söögid veel mäel ja siis otsustasin proovida ka ühte punast nõlva. Andres läks ees ja mina järgi. Esimene osa tuli täitsa välja - oli pisut lamedam, siis tuli päris järsk osa - midagi läks valesti, puusast käis valus nõksakas läbi ja kukkusin või kukkusin enne ja siis käis valu - enam ei mäleta. Uuesti end püstiajades sain aru, et vasakule jalga keerata ei saa, aga alla minnes on ikka vaja nii ühele kui teisele poole end keerata ja pöörata suuskadel - tee mis sa teed, vasak jalg puusast eriti sõna ei kuula ja mingi vale nurga all on ikka rämevalus - ma ise arvan, et hoidsin lihaseid liiiga pinges ja midagi andis pisut järgi ning tõmbasin kuskilt lihase ära. Libistasin end küljeli sealt järsemast kohast alla, õnneks edasi läks sinine nõlv ja sealt sain juba alla. Tegime veel paar tiiru laugematel nõlvadel, aga kopp oli ees ja tulime tulema. Puus andis ööselgi tunda ja mingid liigutused on pisut komplitseeritud siiani. Eks aeg parandab. Samas sain linnukese kirja ikkagi punase nõlvaga - edusammud ju. Aga armastust ikka ei leidnud….

Tüüpiline Andrese “Pildi”nägu

Pozza di Fassa peopeal

 Õhtused jutud tiirlesid ikka ja ainult suusatamise juures. Mõnel õhtul sõime kodus, mõnel käisime väljas istumas ja kohalikku toitu proovimas - kõrvale alati kohustuslik Aperol Spritz! 🍸

 Viimasel päeval enne äralendu Andres enam mäele minna ei viitsinud, ta oli end ka külmetanud minuga seal laugetel nõlvadel olles ja nina ikka lörises tal korralikult. Üldse oli selliseid pool-tatiseid meil seltskonnas lõpuks mitmeid - eks see ilm seal ole ka petlik, päike küll soojendab, aga kui ikka varjulisest nõlvast alla kihutada on külm tuul kohal sind kimbutamas. 

Nii et meie otsustasime minna hoopis lähedusse Spa-sse (see ikka eestlastele kohaselt riietes spa) - läbi kolme korruse mõnulemist - leboruumid, saunad, basseinid, aega 5h et end leotada. Samas isegi selle ajaga ei jõudnud kõiki kohti läbi käia ega ära proovida. Loomulikult otsisime üles meiemasti Soome sauna ja külmavee bassu. No mis külm vesi see 15 kraadi ikka oli, aga seal äärel kõlkuvad inimesed vaatasid meid jälle nagu napakaid, kui saunast sinna sisse marssisime ja teist nägugi ei teinud, kui seal mõndaaega vedelesime 😀

Õhtul läksime veel viimast korda välja istuma-sööma ja pisut tähistasime Siimu sünnipäeva. Osa seltskonnast läks peale sööki veel nightski’le - ehk siis mõnel õhtul valgustatakse mingi laskumisnõlv ära ja saab nautida pimedal õhtul, valgustatud nõlvalt laskumist. Seekord oli nightski just meie kodu lähedal - see must metsik järsak, kust siis mindi alla kihutama - segased. Aga no ilus on valgustatud mäge vaadata ja neid laskuvaid julgeid seal - lumi aina tuiskab ja kiirused on vahel ikka metsikud. 

 Õhtul pakiti veel Tambeti auto kola täis ja nende hommik algas varakult koduteega. Meie korjasime oma viimse kolu kokku hommikul kell 9 ja siirdusime autotega Bergamo lennujaama poole. Vahepeal tegime peatuse Veronas, kus lippasime kiirelt läbi kohalikust Colosseumist - nende piletitega oli küll jantimist ja pisut maksime ju üle, et järjekorrast mööda saada, aga oli ikka võimas küll ja jällegi ülevalt linnavaated ilusad. 

 Peale tervet päeva autosõitu ja lennukis istumist jõudsime lõpuks kell 1 öösel koju….no on ikka hea oma kodus, oma voodis magada! Ära võib ju käia ja ilmas ringi vaadata, aga oma kodu on ikka kõige armsam.

 Ma siiski seekord seda armastust ja kirge mäesuusatamise vastu ei leidnud, aga eks igaleühele ole oma - mina võin minna tundideks metsa jooksma, roomama, rattaga sõitma, sõudma ja orienteeruma - see on minu armastus. Aga võibolla, annan ka mägedele ja suuskadele veel võimaluse, kes teab.

 Aitäh seltskonnale kontvõõraid vastu võtmast ja ära kannatamast - te olete toredad ja tõelised suusahundid. Minul võtab “sulamine” ja kohanemine uute inimestega pisut aega, loodetavasti ei ole te pahased. Aitäh Epp, Siim, Tambet, Maris, Marii, Getter, Lauri, Romi, Pille, Silvar, Evelin, Tagne, Janno, Kertu ja Madis, et meid kampa võtsite ja kohe ära ei söönud 😁

 Mul on kahju Andresest, kes võibolla ei saanud nii palju mägesid vallutada ja sõitu nautida, kui oleks tahtnud, aga eks siis teinekord ole teada, et suusareisid jäägu pigem ainult Andresele, minu tassi täidavad muud elamused.

Sinul on plaanid, aga ……üks vanamees naerab ainult selle peale….

….Ja saadab sulle ühe kena haiguse kaela, mitte et seda oleks vaja olnud. Tegelikult ajab ikka jube tigedaks 😤 . See november-detsember on alati sellised kiired ja sagimist täis kuud ja nüüd siis läheb hulk aega sellest kaduma - kõik tööd, tegemised ja kokkulepitud asjad tuleb ringi tõsta kuskile, aga kuhu? Ega siis päevad kummist ole. Aga noh, kuidagi peab saama ju.

  Kõik sai alguse tibatillukesest kurguvalust, mida ikkagi kohe tee ja kurgukommidega leevendama asusin. Tundus, et lähebki üle ja mida hullemat sellest ei tule. Olin ju just saanud trenniga joonele ja oli tekkinud mingi korrapära, et jooksen ja tõmban ergomeetrit vaheldumisi. Massaažikliente ka vaikselt tilkus ja viimase rehabilitatsioonipraktika sain ka tehtud… et mis siis saaks valesti minna?

 Aga valesti minna saab kõik ja hakkaski eelmisel laupäeval see lumepall veerema…õhtuks hakkas hääl kaduma, pisut ajas köhatama. Pühapäeva hommikul oli häälest vaid riismed järgi ning õhtuks saabus täielik vaikus. Öösel kõrvad valutasid, iga neelatus oli nagu okastraadi neelamine…väkk. Esmaspäeva hommikul endiselt vaikus majas - aga no ega sa üksi kodus kellegagi räägi ju ka. Kõik kodused ravivõtted panin mängu, et olukorda paremaks saada. Päris ausalt öeldes on näiteks tee joomisest täielik kopp ees - vahetad küll piparmünditee, sidrunitee vastu ja siis veel marjatee ja rohelisetee, aga no lõpuks on kõigest nii siiber. Astelpaju-saialilleõli toob mõneks hetkeks valutavale kurgule leevendust, aga apteegist ostetud kurgupastillid oleks võinud ostmata jätta, tavaline Selverist ostetud Lockets teeb ära sama töö. Kinnisele ninale aitas ainult Otrivin, aga sellest hoolimata on pea paks.

 Muidugi midagi head on selles koduspassimisest ka - saab rahulikult kõiki jalkamänge vaadata ja nüüd lisandub veel ju laskesuusatamine - mu lemmik! 

Samas haigeks olemine pole ikka üldse lemmik tegevus. Üritad küll kodus ühtteist koristada ja teha, aga ega seda õiget vunki sees ikka pole. Ja jube keeruline on nooremaid lapsi õppismises aidata, kui häält pole, aga no sosinal saime kõik vajaliku ikka tehtud! Naljakas on see, kuidas teised hakkavad sulle vastu sosistama, kuigi neil on ju hääl alles, aga ju tahavad siis solidaarsed olla.

 Muidugi üritasin igasugust rääkimist ja sosistamist vältida, sest sosistamine on häälepaeltele veel hullem koormus. Nii et suhteliselt vaiksed õhtud on. 

Teisipäeva hommikul tuli peale sooja õhu suust ka juba mingit häälemoodi asja, aga nohu…see oli kolinud hoopis põskkoopasse ja tegi seal korralikku tralli. Ja no boonuseks laiutab nina all kenake vill, mis mõnusalt sügeleb ja teeb kauniks iga naise 😁, rääkimata seksikalt kähisevast häälest…..

Lootsin nädala lõpuks piisavalt kabedaks saada, aga tundub, et sellest ei tule ikka midagi välja - hommikune arstivisiit kinnitas oletusi viirusest ja põskkoopapõletikust, ning kõik nädalalõpu plaanid tuleb ringi teha. Masaažikliendid on üldiselt mõistlik rahvas ja sain nad kenasti ümber tõstetud järgmisesse nädalasse. Aga mida teha laupäevase “Eesmärgiks Tallinna maraton 2023”ga? ( https://marathon100.com/uudised/vaata/eesmargiks-tallinna-maraton-2023-alustab ) Mingis segadusehoos saatsin oma ankeedi sinna ja sain esimesest sõelast läbi ning sel laupäeval peaks olema siis ühistreening ja tutvumine ja jutustamine, et treenerid saaksid teha edasise valiku. Aga sellises seisus ei ole minust trennilooma see nädal ja tervisega ka nagu riskida ei tahaks - ega ma seal jõuakski midagi teha. Juba arsti juurest tulles oli selline väsimus, et pidin pisut puhkama, mida me siis veel trennist või jooksmisest rääkida? 😡 Igaljuhul nõme olukord ja niisama ei tahaks sellest ka loobuda - läkitasin neile kirja, eks ole näha, kas on mingeid lahendusi või lõppeb see üritus minu jaoks enne, kui alatagi jõuab.

 Hääl muideks on tänaseks enam-vähem tagasi, endiselt seksikana kähisev, pea nohust paks ja köha matab hinge, aga saab hakkama. 

 Trenni vist niipea ei tee ja jääb loota, et uueks aastaks on keha ja vaim valmis uuteks treeninguteks - ma varem igaksjuhuks ei luba 😕

 

 

Juba sügeleb?!

Sügeleb, sügeleb…õudsalt tahaks juba jälle minna kuskile ragistama 😂 Ja no aeg on juba sealmaal, et luuran wildernessi lehel ( https://expeditionestonia.com/ ) ja ootan infot uue expeditioni kohta…no lollakas, mis teha?! Ja Võhandu lehel ( https://võhandumaraton.ee ) - ma ikka tahaks sinna veel minna, et saada kätte emotsioon kevadisest veest. Ja korra luurasin Vanakurja lehel - käis selline mõte peast läbi, et võiks ju Taliharja Vanakurja ( https://wilderness.ee/et/taliharja-vanakuri/ ) veel korra läbi jalutada? Hiiumaa rada tundus täitsa äge 😀 Aga ma arvan, et Andres ei taha nendest midagi kuulda - ainult vast Expeditionist, aga siis open klassis ja koos gepsuga. 

Igaljuhul mingi esialgne info, vähemalt toimumiskoha osas on olemas! Ja minu fantaasia ja mõte juba töötab - sooda noh!

Midagi juba on 😁

No ma lihtsalt ei saa, ma tahan minna….läbi suvise öö…või ka talvise öö…ilmselgelt ikka ilusa ilmaga 💨💦 vihma ja tuult ja lödi ja sodi ikka üldse ei taha - see ikka nüristab räigelt vaimu, kuigi just selline ilm paneks tõeliselt proovile.

 Eks uuel aastal ole siis näha, kuhu jõuame ja kuhu mitte. Aga unistada retkedest võib juba praegu 😊

Kuskil kuklas kumab mul ammu….Ironman….ironman….ironman… Kui keegi ujuma õpetaks ja selle selgeks saaks, siis oleks ma stardis küll. Vist. Aga kuniks ma hulbin ja nägu vette panna ei taha, jääb see ainult kaugeks unelmaks… Samas, sel suvel “ujus” mulle kuskilt fb-avarustest ette Metsatriatlon ( https://www.facebook.com/Metsatriatlon )…tundub põnev, huvitav ja just selline asi, mis meile meeldida võiks….kui seal ei oleks seda pikka ujumist…..😆 a võibolla ulbiks selle ära ka ja teeks kaotatud aja ratta ja jalgsiosaga tagasi? Aega on ju maa ja ilm  - ikkagi 24h….

 Aga, ühe lollusega sain küll hakkama. Saatsin oma ankeedi “Eesmärgiks Tallinna Maraton 2023” (https://marathon100.com/uudised/vaata/eesmargiks-tallinna-maraton-2023-alustab ) No nad otsivad rahva hulgast 6 inimest, kes siis treenerite näpunäidete järgi treenides ja valmistudes, läheks jooksma Tallinna Maratoni, kas siis poolt- või täismaratoni. Esimese hooga valitakse mingi ports inimesi välja, kellega siis tehakse esimene tutvustav trennipäev ja nendest siis valitakse lõpuks välja need 6 inimest. Jaaaa…..esimesest sõelast sain läbi, nii et 3.detembril on siis ühistreening nendega😀 Saab, siis mis saab. Eks ma olen tegelikult alati pidanud linna maratone igavateks - nühi seal sirgel maal asfaldil joosta… A müüdid ongi murdmiseks, nii et vaatame, mis sellest edasi saab.

 Igaljuhul tundub, et tuleb hoida jooksutossud esikus ja sõudekas kodus tolmust puhas ning veidi ikka end liigutada, muidu kasvab sammal selga! 

Bingooooo….

 No XT Bingole tasub alati minna, sest see on kiiksuga ja lõbus üritus, kus metsas jooksevad ringi parukates tüübid, loomi meenutavate näomaalingutega sportlased, sabadega mehed ja erinevalt kosümeeritud perekonnad - et no parasjagu just nii nagu Dress Code ütleb. Ja enamik lähebki sellega kaasa ja mängib klouni metsas. On muidugi erandeid, kes vist mitte mingil juhul oma nägu millegagi ei mökerda ja tobedaid riideid ja sabasid endale selga ei pane - nad tulevad ikkagi ainult panema ja aega tegema ja platsi puhtaks rookima.

 See sai muidugi ammu selgeks, et Bingole me läheme ja jääme seekord ka hooaja lõpupeole ning ööseks Alutagusele. Ja meie läheme ikka klounaadiga ka kaasa ja nii palju kui käinud oleme - on kosüümid olemas olnud. Nii ka seekord. Teemaks kaslased - no kõrvad ja saba külge ning näole vurrud joonistada - pole probleemi!

 Sõitsime juba reedel Alutagusele pisut lähemale ööbima, et saaks hommikul kauem magada ja oleks lühem sõit. Nii et peatuspaigaks sai meil Jõhvi. Võtsime kohalikust sushist endale väikese õhtuse snäki kaasa ja kobisime öömajja kohale. Ma ei tea kas sushist või millest, aga minul tekkis mingi hull allergiline reaktsioon - aevastasin, lurisesin ja tatt lippas nii et pane ämber alla. Korra mõtlesime, kas olen järgmisel päeval ikka võimeline metsas ringi kaapima, kui seis selline?

 Aga hommik on õhtust targem ning hommikune olemine oli tunduvalt parem - riided selga, kodinad autosse ja ca 15 minutit sõitu Alutaguse Spordikeskusesse.

 Rahvast tilkus vaikselt juurde ja meie läksime nõutasime oma kämpingu võtme, et kodinad ära panna. Võtsime neljapeale “Tuuletallajatega” (Heiko ja Marika) ühise kämpa, et no seltsis segasem. Kuigi jah, kartma pidi unetut ööd….sest kui pead Heikoga ühes toas olema, siis norskamise kuulamisest sa ei pääse ja eks Andres sekundeeriks talle kaasa selles…no see selleks, ma võin siis ka julgelt norsata 😁

 Joonistasime endile kiisuvurrud ette, toppisime kõrvad pähe ja oligi aeg starti minna.

Mõned teed on kaardilt ära kaotatud, et ikka oleks põnev!

Kaardid saime kätte ja olime jälle samas punktis, kus igal võistlusel - hea, et stardi kolmnurga üles leidsime 😂 Vahtisime kaarti nagu lambad aiaauku ja ei osanud plaanida midagi, kuhu poole minema peaks hakkama. Aga ega kaua polnudki aega seal pead murda, kuhu minna vaid tuli lihtsalt minema hakata…kuskile…ja nagu ikka - tahtsime ühte punkti, aga jõudsime hoopis teise - hea, et suund ikka õige oli 😁 

 Aga edasi juba läks üllatavalt libedalt - kust sai panime asimuudiga otse läbi metsa ja võsa. Enamjaolt otse punktile, mõni väiksem eksimus sekka. Tempoga võtsime rahulikult, tundus, et aega on ja vajalikud 197 punkti saame kätte - lisaülesanded ja kostüümi punktid tulevad ju lisaks. Arvestama pidi muidugi sellega, et rajal on ka kaks “Bongo” punkti, ehk et kaardile on nad punktidena märgitud, aga kohapeal neid märkida ei saa ja punktid kirja ei lähe….loomulikult leidsime me need mõlemad üles. 

Ikka veits sellist risusemat metsa kah

Ilusale männimetsale oli seal ikka siukest võsa ja raisemikku ka - aga ikka otse läbi. Vahepeal nägime Heikot ja Marikat - tallasid teised seal tuult ja ragistasid usinalt. Nende tempos me muidugi püsida ei jaksa - neil oli juba üle saja punkt koos, kui me seal alles kuuekümne punkti kandis olime, aga tark ei torma! 😎

 Esimeses LÜ-s loopis Andres discgolfi kettaid - läks hästi, mõni punkt tuli juurde ja siis ….jooksuga esimesse “Bongo” punkti - deeem…. Kui enne hakkas meile juba tunduma, et täispunktid saada ei ole võimatu, siis see “Bongo” meid eriti ei rõõmustanud.

Aga motti me maha ei lasknud ja rühkisime edasi, eesmärk oli ikka dresscode’i punkti jõuda (loodetavasti on see ikka järgmises lisaülesande punktis) seal saab alati pisut punktilisa. 

 Ja sealt see LÜ punkt juba paistis - 4punkti maskeeringute eest, 3punkti lihtsalt selle eet, et me nii ilusad oleme ja 4punkti siis lisaülesande - võrkpalli mängimise eest! No me olime rahul! Seal oli ka täiskasvanutele mõeldud Vip-joogipunkt - küsi ainult jooki ja sa saad selle. Me valisime topka Jäkut - lõi sooja sisse küll. Valikus olid veel rummid ja gin-id jm kraam - kellele mida?

Aeg hakkas juba selga suruma, vaja oli punkte, suuri punkte! Loommulikult oli peale LÜ-punkti kohe järgmine Bongo, kus me muffigi ei saanud😞 no pekki küll.

 Üritasime teha, mis teha annab, aga mingil hetkel sai selgeks, et täispank jääb seekord saamata. Osaliselt olid kaardilt ära kaotatud teed, nii et pidime ainult asimuudiga minema, mis meil muidugi õnnestus oivaliselt, samas toonitasime endile ikka kõvahäälega, et sellest ei tasu eufooriasse sattuda - muidu on kukkumine valus! Arvutasime oma punkte kokku ja saime aru, et puudu jääb 21punkti ja ring, et see saada oleks liiga suur ja sel juhul me õigeks ajaks finišisse ei jõuaks ja jääksime üldse ilma lõppkohata. Sest kui hiljaks jääd, siis ilma jääd! Bingol ei arvestata miinuspunkte ületatud aja eest vaid kui hilined, oled kohe audis ja tulemust kirja ei saa. Seda me ei tahtnud ja otsustasime ilma suurema ringita otse lõppu ära minna - finiši piiksu tegime 17minutit enne lõpuaega! Punkte saime kokku 175, puudu jäi 22! Ja no hea oli, et me suuremale ringile pressima ei läinud, sest kuskil olin teinud arvutusvea ja minu arvestusega oleksime lõpus olnud ikkagi ühe punktiga pees ja kokku oleks tulnud 196 - Matemaatika pole ikka kunagi minu teema olnud 😏 

On nagu on ja lõppu me saime, tulemuse kirja kah. Tuuletallajad tegid “oma” ikka ära ja panid DH võistluse kinni - neil muidugi oli osalejaid ka ainult viis tiimi.

Tuuletallajad!

Kuna seekord otsustasime ka ööbima ja pittu jääda, siis esimest korda kasutasime pakutud sauna ja pesuvõimalust. Saun oli kuum ja naised laval nagu silgud reas, esimese hooga ei mahtunudki leiliruumi. Pesin siis vurrud näos ära ja juba sain oma kannika ka lavale poetada. Täitsa mõnus oli ikka lasta see kuum läbi endast ja lihas pehmeks saada - eks jooksu lõpus hakkas mu põlv ka tunda andma, nii et soojus oli hea. Andres rääkis hiljem, et meeste saunas käis ikka paras “kõvatamine” et kes kui kiirelt, kust kohast ja kuidas läks, naised olid ikka leebed ja lõbusad ja keegi kedagi piinlikkust tundma ei pannud! Sauna tahtijaid oli veel ja pidin end sealt ikka ära vinnama ja pessu minema. Puhtad riided selga ja sööma - pakuti väääga tummist suppi! Njamm, eks kõht oli tühi ka - seekord ei võtnud me seljakotti kaasa pandud söögist mitte midagi - no ei olnud mingit isu, ka vett läks vähe. 

 Pisut oli veel õhtuse programmini aega ja istusime kämpas - taburett kahe nari vahele ja snäkid ning joogid peale - “Nagu kunagi spordilaagris!”: Õhkas Heiko😁 loomulikult oli tal kaasas ka enda lemmikjook Vanakas - mekkisime pisut seda ja muljetasime oma metsamuljeid. Kella 17st pidi siis õhtune programm hakkama - lohistasime endid ka kohale, pressisime ühe laua taha ja võtsime esimesed joogid. 

Rahvast oli ikka omajagu ja selline korralik sumin oli üleval, eks kõik tahtsid oma muljeid jagada ja veidi lõõgastuda. Vahepeal anti kätte ka Aasta auhindu - Aasta navigeerija ja navigeeritav jne. Minu jaoks oli nii tuttavaid nägusid-nimesid kui ka võõramaid. 

Siis jagati laudkondadele paberid suvaliste sõnadega, mis käivad kaasas rogainide ja metsas müttamisega - et tehke nendega luuletus. Ega ma seda endale kaks korda öelda lasknud….mõte hakkas jooksma ja luuleread muudkui tulid paberile - hiljem siis pidi need ette lugema. Luuletusele oleks võinud ka auhinna anda ja ma oleks selle hea meelega vastu võtnud! 😇 peale ettelugemist napsati see paberileht mul käest ja loodetavasti läheb see kuskile XT Bingo arhiivi - ma ei märganud ka sellest pilti teha, nii et presenteerida ma seda ei saa….muidugi ma võin nende sõnadega ka uue teha!

Pidu kogus tuure, rahvas muutus aina lärmakamaks - ega sportlased oskavad pidu ka panna - mitte ainult metsas ringi joosta. Muusikat mängitasid kaks noormeest ja peab täitsa kiitma nende valikuid (mõne erandiga). Tants sai kohe hoo sisse, kui peale läks Fix’i “Tsirkus”. https://www.youtube.com/watch?v=pmUx2nY66-0

 Vahepeal tundus, et ega seda pidu kauaks ei jagu - kella 20ks oli rahvas juba vägagi hoos ning 22ks oleks võinud juba tuttu minna - aga ei…spordimehed pole ikka sita pealt riisutud - jaksavad…. Jaksavad joosta ja pärast pidutseda.

 Meie jaks sai otsa kella 23.30 ajal ja me Andresega kobisime magama ära, Heiko-Marika tulid ca 2paiku öösel alles, aga no nad nooremad ka ja neil ikka rohkem tuttavaid seal, kellega rääkida ja muljetada. Ega sinna seiklusspordirahva sekka ei ole lihtne sisse saada, sa ikka pead olema mingis osas tegija, et sind vastu võetaks. 

 Hommik oli võrreldes eelmise päevaga ikka trööstitu, terve öö krõbistas sadada ja kämpa trepp oli kerge lörsi ja jääsegune. Heiko ülesajamisega oli probleeme, aga lasime tal magada kuniks ise olime söömas käinud ja asjad koos - viimane, kelle autosse lohistasime oligi tema….vähemalt pidu läks täieette.

Tundub, et selleks aastaks on võistlustega kõik…vist, aga iial ei tea, mis veel tulla võib. Arvata on, et XT Sari jääb meile edaspidigi selliseks, kus võimalikult palju osaleme, nii et kevadel siis uue hooga!

P.S Õnneks norskajaid öösel polnud, ainult “üraskid” järasid kämpa katust terve öö…..