No me Andresega oleme paaril 8h TaOk-il ennegi käinud ja sel aastal tundub, et see jääb ka meie hooaja viimaseks võistluseks. A lapsi pole me nii pikale enne kaasa vedanud - korra, nii 4-aastat tagasi käisime nendega 3h rogainil ja juba siis pidasid täitsa kenasti vastu. Nii et seekord tekkis mul mõte, et peaks ka lapsed metsa kaasa vedama… teeks ühe ühise toreda laupäeva 😁
Nii möödaminnes tutvustasin siis ka noortele (13- ja 15-aastased) plaani - vanem ütles, et ta mõtleb, noorem oli kohe vastu, et tema ei tule! A ega ma valikuvariante ei jätnud, panin meid kirja ja nii on! Natukene üritasin neid motiveerida, et sega-perede klassis on õrn võimalus, et äkki lõpetame esimesena - sest juhendist lugesin, et autasustatakse pika raja pereklasside (nais-, mees- ja segapered) esimesi kohti! Vanem poiss Sven on alati orienteeritud võidule 😃 Alguses ei olnud ju nii palju perevõistkondi kirjas ja tundus täitsa teostatav, aga loomulikult stardiajaks oli meie võistlusklassi lisandunud mõned “pered”, kus siis võistlesid 50+vanuses vanemad, 20+ ja 30+ vanuses lastega😂 - ega nendega ikka võidu ei ragista! Ilmselgelt on suur vahe, kas “laps” on teismeline või täiskasvanud suur mees/naine - kuigi jah, on ka erandeid. A ega ma seda poistele ei öelnud - surusin ikka enda joru, et võimalus on!
Laupäeva hommik oli varane, asjad olin juba eelmisel õhtu kõik valmis pannud. Kiirelt pudrud sisse ja autosse - poisid said veel tunnikese autos tukkuda. Stardipaika jõudsime kella 9 paiku. Pika raja start oli 9.30 - nii et veidi läks kiireks. Saime kõik vajalikud stardimaterjalid kätte ja siis autosse PLANEERIMA ja niiditama - hah, nagu ma oskaks seda teha…aga knopkad, niit ja alus olid ju kaasa ja ma ju pidin midagi proovima.
 |
| Mingi niidi ma maha vedasin |
Kiiruga ma siis mingi niidirea maha panin - minu kindel plaan oli kõik aeg ära kasutada, kui poisid vähegi jaksavad ja Paunküla veehoidlale ring peale teha. Ega pikalt jorutada ei saanudki, kiirelt vinnasime kotid selga, sättisime poistele ka jooksuvestid-joogikotid paika ja starti. Hea, et pildigi teha jõudsime, kui juba oli start antud ja vaja minna.
Veidi oli jahe ja kohe alguses lasime kerges sörgis, et sooja saada. Sven võttis oma tavapärase tõsise näo ette ja ühtlase tempo sisse ning jooksid Andresega kõrvuti - neil on ikka nii ühesugused kõverad jalad ja ühesugune jooks-kõnnak - kohe näha, et ühest perest😆
 |
| Üheperemehed… |
Ega kaua ei saanud teel sörkida, oli aeg metsa keerata või noh - rappa, kui täpsem olla ja jalad saidki kohe märjaks. Poisid ei olnud rõõmsad - Sven(15a) hakkas jaurama, et ta juba tunneb kuidas külmast veest läbi varvaste haigus tuleb….Eks ta on hellaks tehtud eelmisest sügisest, kui haigused ja jamad pea terve ujumishooaja pekki keerasid ja mitmed tähtsad võistlused tal tegemata jäid. Aga no lootsime parimat ja sundidime poisse ikka kiiremini end liigutama, et siis ei hakka külm. Kahlasime rabas teiste järgi, sest paljudel oli suund sama, mis meil. KP23-50, hanereas läbi raba - kõigil oli üks tee. Poisid veidi kiunusid, et jalad on märjad ja külmad, aga ega ma välja ei teinud.
 |
| Kuri teismeline |
Aga ega ükski raba pole lõputu ja peale kp-de leidmist sumpasime välja teele. Otsustasime, et laseme veidi sörgiga minna, et varbad sooja saaksid. Äkki nägime meist u.20meetri eemal teed ületamas põtra 😮 Võtsime sammu aeglasemaks. Simo(13a) ütles kohe, et tema enam edasi ei tule!!! Ei tule ja kõik! Ma nii radikaalne ei olnud ja arvasin, et lähme ikka vaikselt edasi ja vaatame-ootame äkki on mõni põder veel kuskil…ja hetke pärast kaapiski teine suur põder esimesele üle tee järgi. Simo paar korda veel piuksatas, et ta ei tule, aga eks meil oli tegelikult koguaeg vaikselt samm sees ja läksime ikka edasi.
KP 31-59, veidi metsas ja jälle rabasemas ja märjemates oludes. Simo uuris,et kas me juba ei võiks tagasi minna, aitab küll!
 |
| KP31 - Lohu lõunaots…no see punkt ongi seal all kuskil |
Loomulikult ma talle valikuvariante ei andnud…polnud veel ju õieti metsas olnudki 😀 Nii et ragistasime edasi. Vahepeal üritasin Svenile veidi kaarti seletada ja kompassi näidata, a ega ta ei viitsinud vist väga süveneda. KP59-st teele jõudes ütles Sven, et tal üks toss kannast hõõrub, et ta pani jalga kodus need vanad tossud, mille kannal on mingi metalljunn voodrivahelt väljas ja hõõrub - no johhadii…varem siis ei tulnud meelde, et need on jurad tossud? Krt mul ka kõikide jalanõude hingeelu meeles pole…Jäime seisma ja otsisin välja oma plaastrihunniku - a pane sa niisele kannale midagi peale?! Sokk ju ka jalas märg. Esimene kangasplaaster kuivatas jala ära, teine jäi püsima. Soki vedasin peale ja tossupaelad tõmbasin kõvemini kinni - hiljuti just kuskilt netist nägin kuidas panna tossupaelu nii kinni, et kannast ei jääks mitte mingil juhul loksuma! Ja no tõesti see töötas…Sven sai edasi tulla ja kand enam häda ei teinud.
 |
| Kuskil KP63st edasi |
Kell oli alles 11, aega maa ja ilm - KP 40 künka kaguots; 53 künka põhjaots; 57 nina…kui oli variante üritasime ikka mööda teid ja sihte minna. Siin-seal oli teisi tiime veel. Mõnda punkti saime ilusti asimuudiga otse peale, mõnda ikka veidi tuustisime ja otsisime - poisid olid tublid ja hoidsid end ikka kannul. Kp57st välja minnes jäime päris üksi ja ees oli kabedam tee, kõhud hakkasid veidi tühjaks minema ja kuna oli juhuslikult Ülemaailmne Kaneelisaiapäev 🥐 siis koukisin kotist saiakesed välja - Simo oli igatahes rõõmus!
 |
| Kui ikka on kaneelisaiapäev, siis peab ka kaneelisaia olema |
Mugisime saia ja kõmpisime edasi. Teekond KP57- KP48…kui alguses oli jah tee, siis mingil hetkel sai see otsa ja ees oli võss - näha oli, et on mindud. Panime küll kompassi paika ja üritasime pihta saada sihile, aga no mida me ei leidnud oli see siht ja nii me siis ragistasime tõelises võpsikus. Vahepeal jõudsime välja täitsa Tartu mnt äärde, aga olime selle “kitseaia” taga ja pidime mööda aia äärt minema. Kaardil paistis, et ees tuleb tee, kui me sihti ei leia, siis pressime edasi kuni teeni.
 |
Võpsik
|
No see ragistamine võttis aega, aga poisid said päris kiiresti selgeks, et käed tuleb näo ees hoida ja üksteisele mitte liiga lähedal kõndida - muidu said okstega vitsa! Lõpuks sai see jura otsa ja päästev tee oli ees. Simo uuris, et kas nüüd keerame tagasi?! Kell oli umbes 12.30, finisini aega küll. Ütlesin, et siit paar punkti võtame veel edasi ja siis juba keerame otsa tagasi lõpu poole 😁 A ega ma ei täpsustanud, kui palju nende punktide vahe on…samas minna seda võpsikutpidi tagasi või ikka edasi, siis tegelikult olulist vahet ei olnud. Õige pisut oli veel vaja kahlata üle heinamaa ja siis juba tundus, et edasised teed on paremad ja totaalset võsa rohkem ei tule. KP 48, esimese hooga panime mööda, siis sai Andres kaarti ja keerasime ikka õigesse kohta. Punkt käes - tuldud teed tagasi ja üle heinamaa. Kui jalad olid selleks ajaks juba piisavalt soojad ja tahenenud, siis see heinamaa oli ikka totaalselt märg ja kuivad jalad said jälle helesiniseks unistuseks!
 |
| Üle vesise heinamaa |
Lugesime Andresega kuivenduskraave ja jälgisime suunda. Lootsime, et nii laiu kraave ette ei tule, et üle ei saa…ehhh…loota ju võis! Ees lainetaski päris lai ja mudane mülgas-kraav. Tundus, et seal kunagi vähemalt oli olnud midagi purde või silla laadset, millest jäänukid järgi, aga no kuiva jalaga sealt ikka üle ei oleks saanud. Samas kõrval oli lagunenud barakk, kust sai paar lauda siis abiks võetud.
 |
| Tasakaal |
Igatahes üle me sealt saime…poisid olid tigedad - keegi pritsis kedagi poriveega ja oli muidu nõme…Aga see ei olnud veel kõige suurem kraav…risti üle viimase heinamaa ja suund vajalikule sihile, kui ees oli uus kraav, voolava veega. Piisavalt lai, et üle ei hüppa, ühtegi purdemoodi puud ei paistnud, piisavalt sügav ka vist… Otsisime mingi toika, et katsuda, kui sügav on - noooh….natukene 😆 Teha polnud midagi, Andres oli esimene julge ja kahlas läbi, viskas kaika teisele poole ja järgmisena läks Sven - munad vist märjaks ikka ei saanud. Viskas temagi toika tagasi. Siis oli Simo kord…aga ta tõmbas veidi lukku….tema sealt üle ei tule ja kõik, tema vette ei astu ja end märjaks ei tee! Nii on!
No ma siis suunasin, et tegelikult oleme näoga Tallinna poole, vasakul eemal mühiseb Tartu mnt, nii et kodu ja Tallinna suund on teada - hakaku astuma siis sinnapoole. Sellega ta ka nõus ei olnud. Veidi olid tal pisarad vist kurgus ja Andres käratas kõvema häälega ka, et astu nüüd sisse ja tule üle - me ei jää siia passima…Ja nii ta ikka kahlas läbi ja viskas roika mulle, et minagi saaksin üle. Olgem ausad - ega see väga mõnus ikka ei olnud, kui jalad märjaks said….
 |
| Sven kahlas läbi |
 |
| Simol ei olnud ka muid valikuid |
Siis oli suund otse KP58-le, natuke sellist võpsikumoodi sihti ja võtsime suuna “Künkale” - sihik oli igatahes täitsa õige ja panime punktile otse peale, samas kui meeste tiim kellega kohtusime surfas ümber ja otsis. Suunasin nad korraks selja taha vaatama ja leidsid nemadki selle punkti. Koos ragistasime võpsikust välja mööda kraavi äärt. Õnneks ootas ees hea asfaldiga tee (vana Tartu mnt), seal võtsin Simo endale kummiga sappa ja tegime jooksu, et sooja saada - püksid olid jalas ju märjad. Sven võttis ise hoo ja hea rütmi sisse, nii et lasime mõnusa sörgiga. Ees oli korralik “motivatsioonisirge” KP20 juurde. Meeste tiim jäi meist maha lonkima.
 |
| KP20 oli seal kaugemal heki nurgas |
 |
| Kell on 13.40 - Baar on veel kinni 😁 |
“Baari” juures tegime väikese puhkepausi ja otsisin välja viineripirukad. Poisid olid õnneks vahepeal ka enda kotist cornyt ja leivakesi söönud, aga eks meil kõigil olid kõhud tühjad veidi. Passima pikalt siiski ei jäänud ja vantsisime edasi pirukad suus. Järgmine motivatsioonikas, joosta Simo eriti ei tahtnud/jaksanud, aga hoidsin teda ikka kummis ja ehk oli tal veidi kergem lontida - tegime siiski suhteliselt tempokat kõndi ja ilma kummita oleks ta maha jäänud. Nad ikka olid supertublid!
Enne KP43 olime dilemma ees, millisest teest keerata - ees olid keelavad märgid, samas teed läksid ilusti õuealade kõrvalt mööda ja kaardil need ei olnud märgitud keelualadeks - igaksjuhuks siiski ei keeranud ei esimesest ega teisest teest vaid vantsisime viimasest külavaheteest sisse - koht tundus tuttav! Ai kurja…Tartu-Tallinn ExpEst-il olime samas kohas olnud. Täielik dejavu.
KP43 “Loodepoolne nina” korraliku künka otsas. Andres kaldus veidi kõrvale, meie poistega panime otse punktile. Ikka korralik tõus!
 |
| Poisid nagu noored pullid ragistasid üles ja alla |
 |
| Ma ikka olin ka metsas |
Tuldud teed tagasi ja uuesti üle maantee Paunküla Veehoidla poole. Tee oli jällegi tuttav, ikka seesama ekspeditsiooni rada, ainult et vastupidises suunas. Simo oli endiselt kummiga mul taga, Sven oli ikka omal jalgel 🙂
 |
| Ca 5h rajal |
 |
| Pirita jõgi |
Nüüd siis lõpuks sain Simole öelda, et oleme keeranud näod finiši poole - ta muidugi arvas, et võiks ikka otsekohe sinna minna, aitab neist punktidest küll. Ees terendas värskeõhumürgitus 😂 Ma sellega päris nõus ei olnud, et võtame ikka teele jäävaid punkte ka natuke, pole ju mõtet niisama mööda joosta. Eesmärk oli KP36 “Poolsaare ots” - mina keerasin õigest kohast alla ära, Andres arvas, et peaks veel edasi minema - õnneks oli minul õigus. Uuesti teele tagasi ja mööda matkarada KP61 “Nina”poole. See oli jälle paras vantsimine, aga poisid olid väga-väga tublid ning olid meil kenasti järgi.
Eks me kõik olime juba pisut väsinud ja jalad andsid tunda, ma ikka veidi kartsin, et mida poiste jalad järgmisel päeval küll teevad - nad pole enne nii pikka maad kõndinud. Aga eesmärk oli ikkagi ära kasutada kõik pakutud 8h😀 Kui Alguses läks KP61 poole kena tee, siis mingi hetk pööras see paremale ja meil oli vaja leida üles lagendiku nurgast õige metsatee - lagendik oli, näha oli, et seal oli puid tehtud ja songitud - esialgu teerada ei paistnud ja Andres hakkas juba kahtlema, kas me seda üldse leiame. Mina vaatasin natuke laiemalt ringi ja no seal lagendiku kaugemas nurgas ikkagi see tammutud rada paistis…juhhuuu…nii et jälle sukeldusime rohtunud võpsikusse. Poistel üritasin tuju tõsta, elavalt kirjeldades kuidas suvel oleks seal nõgesed pealaeni ja muu malts rinnuni ja siis oleks ikka oluliselt sitem minna. Ei ma tea, kas see lohutas neid või mitte?!
Pikema surfamise peale leidsime ka selle “Nina” sealt üles. Kell oli ca15.00 ja lõpuni veel 2,5h minna - aega oli, samas vaatasime, et ahneks minna ei tasu ja võtame ikka rohkem sirgelt finiši poole, kiire punkti arvestus näitas, et veidi võidaks punkte küll, kui läheks ülevalt suuremaid nokkima, aga kas me siis aega jõuame? Pigem tahtsime ikka kindlapeale tulemuse kirja saada, mitte miinuseid korjama hakata.
Punktist ragistasime otse läbi metsa, et jõuda teele - ees oli Sae-Paunküla kanal, mille ületuskohti just liiga palju ei olnud ja tuli minna kindlast kohast, et mitte läbi kahlata. Teel oli näha ka teisi tiime - eks enamikel oli suund juba lõpu poole. Lasime uuesti veidi sörgiga minna.
Järgmised punktid KP30; 38; 35; 29; 26 olid kõik sellised, et sai minna mööda teid ja sihte, ainult KP-de juurest vaja pisut metsa keerata, ei midagi keerulist.
Kp26 poole minnes oli juba päris mitu tiimi koos, aga noh õigest kohast panime kõik alguses mööda, nii et pidime ikka omajagu lõpuks tagasi vantsima ja seda “Orvandit” otsima. Kell oli ca pool viis, Aega veel oli ja vaatasime, et jõuame enne finišit võtta viimase punkti KP39 “Metsatukk” No kui oleks teadnud, et selline võpsik veel ees ootab, poleks läinudki 😁
 |
| Laskusime karjääri, aga otsustasime ikka veel ühe punkti võtta |
Poisid olid tüdinenud juba, aga meie jonni ei jätnud. Olime juba tegelikult ju finisi lähedal liivakarjääri teises otsas, aga otsustasime siiski ühe teise tiimi järgi võpsikusse ronida - veesilm ju ometi kaardil oli, kust vaatsime, et tuleb punkti poole keerata - ilmselgelt oli see vale veesilm ja panime totaalselt puusse….
 |
| Lõpetuseks ikka kaunis mülgas |
…Või noh, totaalselt võpsikusse! Johhaidii, selline lepavõsa ja mudamülgas et….tahenenud ja soojad varbad said jälle märjaks ja mudaseks. Poisid jorisesid, et lähme juba lõppu ära, aga suund oli sees ja eesmärk see punkt ikka ära võtta ragistasime edasi. Kuskil eespool oli kuulda hääli, nähapolnud midagi. Krt, kui aru saime, et olime valesti tulnud tekkis hetkeks tunne, et no nüüd läksime liiga ahneks ja mõni miinus võib hakata paistma. Saime siiski aru kuhu suunda hoidma peaks ja eemalt paistis ka selline kõrgem ja metsasem koht - ju seal siis otsitud punkt leidub. Pressisin end esimesena läbi võsa ja üritasin poisse ergutada, et kohe-kohe on punkt käes ja finiš ka! Et pisuke pingutus veel.
 |
Sealt võpsikust nad minu hõigete järgi välja ragistasid 😆
|
 |
| No ei ole rõõmsad näod… |
Aga ega me seal punktis üksi polnud - neid ragistajaid oli seal veel! Punkt käes sai poistele rõõmusõnumit teatada, et nüüd jalad kõhualt välja ja lõpp on kohe käes. Ronisime võsast välja ja kivihunnikute vahelt alla karjääri - suutsime isegi jooksusamme teha! Ja oligi kõik! 7h ja 44min teel, metsas, mudas, kraavis ja võpsikus oli läbi!
 |
| Sven, Andres, mina ja Simo - õnnelikult finišis |
Viimased piiksud ja väljaprinditud protokoll näppu lohistasime end supi järjekorda. Tavaliselt me supile ei jää, võtame vaid saiakese, kohukese või võiku mida pakutakse ja lähme koju. Aga tegelikult ootas kõht midagi sooja ja võtsime supid ette ja saiaksesed ja kohukese ja no kõik selle, mida pakuti 😁 kõht oli ikka kole tühi.
 |
| Sooja suppi…mõtelge |
Võtsime rahulikult, lõpuks laekusid ka Heiko ja Marika, keda me stardis ei näinudki - nad muidugi panid hullu nagu tavaliselt - km tuli neil ikka omajagu kokku.
Mis meie siis taskusse pistsime?!
7h44min rajal
36km teid ja võsa
75 punkti võimalikust 170st (ükski tiim kaarti puhtaks ei võtnud)
72.koht/125st üld järtsus
27.koht/56 segatiimide arvestuses
10.koht/18 peretiimides
2.koht (3punktise kaotusega) sega-peredest
No pole paha! Ja mis kõige olulisem - poisid pidasid siiski väga hästi vastu, eks väike virin käib asja juurde. Kasutasime aja maksimaalselt ära ja punkte ju saime ka - eks kindlasti oleks saanud paremini planeerida, a no me ei oska😁
 |
| Selline see teekond lõpuks sai |
Supid ja saiad kõhus, kobisime autosse ja sõitsime ees Heiko-Marika juurde - täna tegime mõnusa sauna ja olemise nende juures - polnudki ammu saanud juttu rääkida!
Selleks hooajaks on võistlused tehtud, eks uus aasta toob uued väljakutsed!
