Ühed sellised sõbrad, kellega Eestit avastada on “tartlased” - seltskond, kuhu sõber Mario (kes ise enam Tartus ei resideeru) meid mõni aasta tagasi kutsus! Ja olgu ta tänatud selle eest, sest see seltskond on kooskäimist väärt!
Suviti on neil tavaks käia mõnepäevasel rattaretkel - “Tour de vanad sõbrad” - meie oleme nendega kaasa vuranud nii Ida-Virumaal, Nõva ümbruses, Hiiumaal ja nüüd viimane retk viis Raplamaale - seekord tutvusime erinevate mõisadega, mida on Raplamaal uskumatult tihedalt. Seekordne orgunn ja kuupäevade klapitamine jäi suhteliselt hiljapeale ja seega nii mitmedki tulla ei saanud kahjuks, aga küllap nendega kohtume Vabariigi saunakal 😁 mis on teine nö “must be” üritus tartlastega koos!
Suurema osa orgunnist võtsid seekord enda kanda Eesti leedukas Antanas ja tema kaasa Marelli ja no nad leidsid meile öömajaks ikka super huvitava koha, täielik elamusööbimine - Kuusiku mõisas ( https://www.airbnb.com.ee/rooms/1065916437776694959?adults=1&enable_m3_private_room=true&search_mode=regular_search&source_impression_id=p3_1724666426_P3UvxFwlnYLK-72X&previous_page_section_name=1000&federated_search_id=f1fdf8dc-9dfe-4521-b088-d8b9a03b4a67&guests=1 )
Kogunesime reedel ja kui tavaliselt oleme juba kohe ka rataste selga hüpanud ja esimesed tiirud teinud, siis seekord võtsime rahulikult, saunatasime, jutustasime ja kogusime jõudu järgmiseks päevaks, et siis pikem tiir ette võtta!
Öö oli tõeliselt kosutava unega, kuigi jah…unenägu, mida nägin oli veidi õõvastava ja vastiku sisuga…olgu sellega kuidas on - välja olid end kõik puhanud!
Hommikul tegi leedukas omletšikut ja juba kell 11 alustasime vaikselt pedaalimist!
Algus…kaadritaga on Maris
Väntajaid sai kokku 11 ja support-tiimis olid nagu alati Marelli ning Maris, et ikka lõunal oleks kuskil põõsas või mõisa õuel söök omast käest võtta!
Alustasime mööda kunagist raudteetammi - hea pikk sirge minna!
Varsti olime juba Raplas - täitsa tuttav kant, seal oleme rogaininud Andresega, keerasime Raplale selja ja linna sisse ei trüginud. Esimesena keerasime sisse Puraviku Sepikoja juurde - kahjuks olid nad just lõunale läinud ja sepikoda seest me seekord ei näinudki, aga tegime jalasirutuspausi ja uudistasime veskit väljast.
Esimene mõisadest pidi olema Valtu mõis, aga ju meil oli hoog nii suur, et sellest põrutasime küll mööda, nii et ei saanud arugi, kuhu poole see jäi?! No ega midagi, ees ootas veel mõni mõis 😃 Mõni andis mõisa mõõdu välja, mõni oli lihtsalt jube kole hoone või lihtsalt lagunenud ja maha jäetud!
No näiteks järgmine - Hertu mõis ( https://www.mois.ee/harju/hertu.shtml ) ikka täitsa kole maja ja vaadata ei midagi, aga pilt tuli ikkagi teha, et nähtud ja käidud!
Mõisa mõõtu välja küll ei anna (Hertu mõis)
Edasi oli pikem sõit asfaldil mõõduka vastutuulega, ees ootas Hõreda mõis (https://www.mois.ee/harju/horeda.shtml)! Kunagi ammu-ammu käisime seda vaatamas, kui see veel väga räämas oli ja maanteele välja paistis. Nüüdseks seda enam võsavahelt ei paista, aga mõisa enda ümbrus on hoolitsetud, katus peale löödud ning akna ja ukseavad kinni pandud, et keegi laamendama ei pääseks - sildidki väljas, et eramaa! No me olime viisakad - vaatasime ja tegime väikse lõuna seal, rämpsu maha ei jätnud ja kedagi ei seganud. Küll see võis olla ilus ja uhke mõis, kahju, et kunagi see nii käest lasti, et seest kuppelsaali maalingud ja interjöör hävinud on 😢
Hõreda mõis
Maadlus supipurgiga
Puhkehetk
Kõht suppi täis ja jalad sirutatud, oli vaja ainult õige pisut vändata, et jõuda järgmise mõisani - Ingliste mõisa ( https://www.mois.ee/harju/ingliste.shtml ) Tiir mõisa ees ja ikka pilti kah - pikka pausi seal ei teinud kuna tundus, et kõrval hoones peeti kellegi peiesid ja ei oleks olnud viisakas seal ratastega liialt tiirutada.
Vasakult: Getter, Epp, Siim, Tambet, Andres, mina, Jürgen, Hannu, Antanas, Sofia, Merko
Inglistelt võtsime suuna Juuru peale - hommikul korra küll plaanisime, et ehk jõuame Loosalu-Paluküla matkarajale ka, aga pisut mõtlemist ja kaalumist ning sai selgeks, et aeg surub liiga peale. Seekord olid meil kaasas Getter (Marise-Tambeti tütar) ning nende “uus laps” Sofia (vahetusõpilane Itaaliast, kes polnud enne elus nii pikalt rattaga sõitnud ) Sp oli ka tempo pisut aeglasem, kui muidu ja liiga suur ring oleks päeva liiga pikaks venitanud. Sofia oli muidugi supertubli, iga läbitud kilomeetriga läks sõit aina kindlamaks ja lenks vänderdas käes aina vähem.
Juurus tegime peatuse kiriku juures - kiriku uksed olid lahti ning astusime lahkelt sisse uudistama.
Killukesed kirikust
Noh, kuna me väga sellised kirikus käijad ei ole, liikusime sealt edasi - tundus, et Juurus on veel üritusi. Rahvamaja taga oli end sisse seadnud miskisugune laat. Kõhutantsijad väristasid puusa, lapsed kiljusid kummimajas ning rahvas uudistasid müügilette…selline tavaline laada värk. Müüdi ninni-nänni, riideid, sööki ja jooki. Soetasin endalegi õuna-leedriveini, mille sokutasin Marise kätte autosse, et mitte seda seljas kaasa vedada. Mehed mekkisid kambapeale lahtist õlut 🍺
Aga tundus, et laata hakatakse lõpetama, sest osad müüjad juba pakkisid lette ja oma kraami kokku. No väntasime meiegi edasi.
Ees ootas Maidla mõis ( https://www.mois.ee/harju/maidla_j.shtml ), kus praegu toimetab restoran Soo ja Maidla Nature Resort ( https://www.maidlaresort.com/ ). Ikka tiiruga mõisa ette ja pilt kah! Restorani sööma end ei pressinud 😁
Support-tiim kah seekord pildil - Marelli ja Maris
Seal pakkisid Getter ja Sofia end koos ratastega tausta-bussi - nad olid juba väga tublisti vändanud ning Sofia oli juba oma viiendal Eestis veedetud päeval näinud meie loodust ja killukest ajalugu rohkem, kui mõni Lasnamäe venelane.
Kuhu edasi?
Edasi väntasime juba järgmise mõisa poole - Hagudi mõis ( https://www.mois.ee/harju/hagudi.shtml ) ja A.J von Krusensterni sünnikoht (https://et.wikipedia.org/wiki/Adam_Johann_von_Krusenstern )
Nüüdisaegne mõisakunst…
A.J von Krusenstern
Seal all hakkab kunagi vurama rong 🚄
Aga asfalt oli seal sile ja uus, ratas lausa lendas edasi kuniks algas jälle tavaline auklik tee…ja ega me kaua seal kõvakattega teel ei vuranud ka, et oleks ikka huvitavam keerasime mõnusale kruusakale - selline hea persepõrutaja. Terve päev puhunud tuul ei näidanud ka erilisi raugemise märke - hoopis meie hoog hakkas raugema ja tuli teha väike heinapallipuhkepeatus 😁 et veel viimased soolased ja magusad snäkid põske pista ja buustiks lonks “kännukat” peale võtta - see oli ikka selline suhkrulaks, et hiljem rattad ainult lendasid tagumiku all.
Kiirus on olnud nii suur, et Siimul põlved lausa hõõguvad 😂
Ega pikka pausi ei teinud, minna oli veel omajagu. Uuesti ratastele ja pedaalidele valu, kui äkki Hannu ( nagu nimigi ütleb, ei ole tegu teps mitte puhtatõulise eestlasega, temagi pedaalis meiega esimest korda kaasa) teatab, et rattarehv läks katki - no ta ei olnud just kruusasel teel sõitmiseks sobiva rattaga vaid pigem maantekaga tulnud ja lõpuks ei pidanud enam selle peened rehvid vastu. Sunnitud peatus võttis veidi kukalt kratsima, et mis nüüd edasi teha?! Kas kutsuda support välja ja pakkida Hannu koos rattaga autosse, proovida pumbata kummi, et ehk jääb pidama, sest paranduskomplekti polnud kellelgi kaasas 😆 (normaalsed matkajad küll).
Prooviti nii ja naa, aga lihtsalt rehvi pumpamisest kasu ei olnud. Kui äkki Tambetil lõi peas põlema “mägi Aivari” tuluke, et tema kuskilt youtube’st nägi, kuidas saab ajutiselt rattal siselohvi parandada, kui midagi muud käepärast kaasas pole - no et tirid sisekummi välja ja keerad katkisele kohale sõlme peale, topid tagasi rattale ja pumpad täis….tundus kentsakas, aga proovimist väärt!
Igatahes see, mis nad tegid toimis ja Hannu sai edasi vändata - ütles, et tunneb küll seda sõlme kohta ratta all, aga ei sega ja saab lõpuni sõita. Support-tiim sai niisiis hõlpu ja kodus söögiks ettevalmistusi teha.
Sõit sai jätkuda
Paar käänakut, pööret ja sirget veel ning paistiski juba Kuusiku lennuväli…lennukid tegid viimaseid õhkutõuse ja langevarjurid viimaseid hüppeid.
Lõpuks võis matka lõppenuks lugeda ja veeresime oma kodu-mõisa hoovile - veidi väsinud, aga ikkagi õnnelikud. Saun sai tule alla, grill hoo sisse ja juba õige varsti saime istuda ühise laua taha ning muljetada päevast. Kokku tuli täitsa kenake 72km tiir, mõned mõisad, palju naeru ja toredat olemist. Aitäh seltskonnale!
Sellised ilusad koosolemised on väärtus, mida peab hoidma…aga ega muud moodi ei hoia, kui midagi ei korralda ja inimesi kokku ei kutsu. Ja mina olen ikka selles osas “vana kooli mees”, et mulle meeldib, kui ikka kutsutakse - on see siis matk, sünnipäev või lihtsalt külla minek. Ma tahan tunda, et ma olen oodatud ja seda mulle kutse ütlebki…kuigi vahel öeldakes, et head sõpra ei pea kunagi kutusma, ta tuleb ise, siis mulle meeldib ikkagi see tunne, et olen kutsutud ja oodatud! Ja loomulikult meeldib mulle endalegi inimesi külla kutsuda ja siis oodata ja sättida ja sahmida - kui igakord ka kõik tulla ei saa, siis järgmine kord vast ikka…peaasi, et lõpuks ikka ja jälle kokku saadakse!
Loodetavasti on järgmisel vända-gängi väntamisel ka teised “tarlased” kohal ja saab ka nendega jutustada-vändata, seniks…hoidke sõprust ja sõpru - see on mõlemapoolne pisuke pingutus!
Ja nagu Antanas ütles: “Musi-musi!”
