Präänikud… täiesti tavalised, aga veidike hullud Hellin-Heilika ja Andres

esmaspäev, 12. august 2024

Hingetuna Osulas - XT Südasuverogain 10.08.24

 Kui selle planeerimise asja paika saaks, siis võiks meist isegi asja saada…vist. Eks me teame oma kohta küll - ikka see kuldne keskmine ja me oleme täitsa rahul sellega, aga ikkagi…alati saaks paremini ju. 
Sel aastal me vist osalesime esimest korda kõigil etappidel. Punktide poolest oli see küll kõige kehvem, aga olemine ja jaksamine üle ootuste hea! 
 Ilma pisut pelgasin, sest lubati ju igasugu kraami - vihma, tuult, tormi, rahet…no midaiganes taevast alla tulla võiks - läks aga õnneks ja saime ainult mõne piisakese vihma.
“Peatreener” Tarvo Jõeste oli kodust välja aetud suisa tudukates, aga ega see ei sega ju mikrofoni taga ürituse juhatamist! … pilt-tõestust mul muidugi pole ja eks inimene võibki käia riides just nii nagu mugav ja mõnus on ja tegelikult räägib minus üldse kadedus, et mul sellist komplekti selga panna pole 😀
 Kaardid pihku ja stardialasse, mingisuguse planeerungi suutsime ikkagi teha, et kuhu poole minema vähemalt hakata. Heikol-Marikal tundus olema sarnane plaan… ja ka paljudel teistel.


Rõõmsad alustajad :)

 Esimese hooga pani suur punt samale poole ajama, kuhu meiegi - ees nägime silkamas Heikot-Marikat ja Parts’ude särgid paistsid ka. Andres kruttis tempot üles…tahtis mind vist kohe surnuks joosta. Manitsesin, et ega me Heikole-Marikale niikuinii järgi ei jõua ja nende tempos püsida. Kaart nagu jooksis kenasti. KP47 juures tekkis korraks seisak, kas läheme teistele järgi ja muudame oma plaani või läheme ikka nii nagu ise alguses mõtlesime?!? Kõhklesime natuke, aga otsustasime siiski, et läheme ikka nii nagu meie plaan oli ja proovime ikka ise hakkama saada - et oleks midagi kasu ka ja õpiks kaarti ja märke ja asju ise jälgima - mitte ei jookseks ummisjalu teiste järgi. 

Pilved pakkusid pisut ka vihma

Punktid tulid kenasti, mööda kuskil väga ei pannud. Kuigi KP32 juures esimese hooga ei leidnud piiksu-tähist üles - oli teine vaarikavartest tehtud tuusti otsa hoopis kinnitatud 😁

No esimese hooga ei pannudki tähele

Vahepeal olime metsas päris üksi ja siis oli jälle näha konkurente, sekka ka tavalisi seenelisi. Ja no kurat, kus oli kukeseeni…ma oleks neid küll tahtnud korjata noh…a polnud seente korjamise päev 🍄 
 Kus vähegi oli joostav tee, siis tegime jooksusamme, tunne oli hea ainult kõht hakkas tühjaks minema - otsisin kotist vorstipaki välja. Üks Andresele, teine mulle hambusse ja edasi. Saime jälle paari teise tiimiga kokku ja loomulikult kadus siis ka kaardi-valvsus ära. Pisuke tõus ja kõik kadusid lepikusse Kp65 “lohku” otsima. Tundus, et pole hullu ja põrutame vorst hambus järgi, sest enam-vähem olime siiski jälginud, kus ja mis. See oli üks vähestest läbipaistmatutest võsadest, kuhu seekord sattusime. No seal ragistas ja hõikus teisigi, aga näha polnud kedagi. 
 Närisin vorsti  ja siis hakkas juhtuma….üks vorstitükkidest ei läinud mitte sinna, kuhu pidi vaid leidis tee kuskile hingetoru ette….oi blinn - ma mõtlesin, et nüüd ongi kõik - köhisin, läkastasin, köhisin, kükitasin, kõõksusin, hingetorus vilises, aga õhku peale ei tulnud. Andres oli kõrval kerges paanikas juba - ta ei teadnud, kas hakata seljale koputama või Heimlichi võtet tegema, siis käskis mul käed üles tõsta - ma seda tean ju isegi, et esimese hooga võiks käed üles tõsta, et siis vajub kurkuläinud tükk ehk ära, aga mul oli peas sada muud mõtet ja üritasin kogu selle läkastamise vahepeale kuskilt õhku juurde hankida! 
 Pisarad silmist voolasid, hingetorus vilises ja täitsa hirm hakkas…tõstsin ikkagi käed ja ei teagi, kas aitas see või suutsin ikkagi tolle tüki kurgust välja köhida, aga mingi hetk hakkas uuesti õhk kopsudesse jõudma. Ärritus kurgus oli aga piisavalt suur, et võttis ikka miski 10minutit, et uuesti normaalselt hingama saaks hakata, köhisin veel tükk aega ja esimesed sõnad tulid ainult sosinal…läks õnneks ja paanika hajus. Aga siis ei saanud enam aru, kuspool see punkt üldse on - inimesi oli kuulda, aga võsa oli tihe. Ragistasime edasi-tagasi, vahepeal kuulsin, et kuskil piiksus punktitähis, aga orienteeruda seal võsas õigele poole ei suutnud. Lõpuks otsustasime, et läheme tagasi tee peale välja ja vaatame uuesti, kuhu hoidma peab. Teel väljas saime aru, et lihtsam on läheneda hoopis teiselt poolt… saime paremad juhised ka teiselt tiimilt ning lõpuks me selle “lohu” leidsime. Sinna punkti läks ikka aega, aga lõppes kõik ikka õnnelikult.
 Andres küll alguses jälle lubas, et tema jalgu märjaks ei tee….no nagu ta alati lubab, aga ega ta sellest ei pääsenud 😁 KP91 Punker…a et selleni jõuda, oli vaja kas ilmatuma suur ring teha, et jalad kuivaks jääks või… üle kraavi minna. No ma ei tahtnud sellest ringi minekust mitte midagi kuulda ja suundusin otsustavalt kraavi poole - päris lai oli teine ikka. Näha oli, et sealt oli enne meidki üle mindud. Andres džentelmenina lasi mul ees minna - eks ma siis kalpsasin sisse, õnneks põhi ei olnud väga mudane ja sügavust napilt poole tagumikuni. Ega Andreselgi muud üle jäänud, kui mulle järgi tulla - tal said vaevu munad märjaks….😂 …Siis oli juba pikem jooks punkti.

Vesi vaevalt munadeni


KP91 Punker…esimese hooga ei lugenud legendi ja keerasime liiga vara mingi hoone varemete juurde, siis saime aru, et vale koht ja vaja oli veel edasi liduda. Ega kui loha poleks ees künkast alla läinud, oleks seda punkrit ikka keeruline märgata. Jeerum, kui kitsas ja väike see oli - vähegi laiemate õlgadega või pisutki puusakam/kõhukam inimene sinna sisse poleks mahtunud… Meil läks õnneks ja pressisime end sealt praost sisse - õnneks mahtusime välja ka 😆


Väljas….

Tuldud teed tagasi ja Kp53 poole, vastu jooksis meile tiim, kes meiega koos enne kraavi ületust teel seisid ja arutasid, et mida teha - nemad vist otsustasid ringiga minna ja tulemuseks oli ikka korralik ajakaotus. Uuesti oli vaja kraavist läbi minna, et punkt kätte saada - alguses tahtis Andres selle vahele jätta, mina nõus ei olnud, sest punkt pidi olema lähedal, vaja ainult läbi kraavi minna. Seekord kargas Andres enne vette, püsisin kannul ja si-piiks sai tehtud.

Jälle kraav

Uuesti õigelpool kallast toksas Andres mind, et vaata hobused….🐎🐎…Oh, olidki nagu hobuse moodi. Mõtlesin veel, et mille krdi pärast sellises kohas hobused on??? Täpsemalt vaadates ei olndki need hobused vaid kaks põtra - suur ja väiksem… ju kevadine poeg 🫎 A selleks ajaks, kui ma telefoni välja koukisin, olid need juba otsa ringi keeranud ja metsa kadunud - nii et pilti ei saanudki…ainult mälupildi. 
 Siis juba tundus, et peab tossuninad finiši poole keerama, et mitte hiljaks jääda. Jõudes Võru-Tõrva maantee äärde jäi meie kõrval suur buss seisma, bussijuht lasi akna alla - ma mõtlesin, et kas ta tahab meile küüti pakkuda või midagi, aga ta küsis hoopis teed, et kas me teame, kus lastelaager on??? No ei teadnud - loodetavasti leidis buss ikka õige tee ja lapsed said kenasti koju tagasi 😁 

Veel üks vee ületus

Ette jäi ka rajal olev joogipunkt, lootsin et seal on ka soolakurki - a njetu, ainult sooja vett sai 😃 Olgu nii, rüüpasime siis seda ja ajasime törtsu juttu. Tegime jälle jooksusamme ja otsustasime, et võtame ainult teele jäävad punktid, et mitte hilineda. KP30 juures oli vaja päris korralik tõus veel ronida, Partsud läksid ees (me ikka korduvalt nägime neid erinevates punktides), meie püsisime kannul, eemalt metsa vahelt oli näha Marika roosat särki, ju Heiko oli ka ikka seal - need muidugi jooksid nagu noored sälud veel ühte punkti võtma. Meie keerasime üle viimase silla finiši poole. Minul oli jaks otsakorral, aga kõndima ei tahtnud hakata. Andres toetas käe mu seljale ja jalad jooksid siis juba ise. Tempo oli kiire, aga ei tahtnud enam mitte kedagi mööda ka lasta…lõpuks paistis finišikaar, piiksud tehtud ja lugesime kaardid maha - noh punkte tuli napilt, ainult 84 - no nii on. Koht ikka kuskil keskel segapaarides DH 16/28st, DH40 10/18st - eks me nii olemegi. 
 Ise olime tegelikult täitsa rahul - jooksusamme suutsime teha pea terve aeg ja punktid leidsime ka täitsa kenasti seekord. Üritasin jälgida kaarti ja märke ja kõrgusjooni jm, mida orienteerumisel jälgima peaks, nii et ei nurise. 

Lõpp hea, kõik hea!


Rada siis seesugune

Tundub, et selleks aastaks ongi võistlused võisteldud…a mine tea. XT Bingo vast ikka ootab ees ja saame minna. Natuke veeretan ka Maastiku Maratoni mõtet…Andres ei taha sellest midagi kuulda..eks siis näis, mis veel tulemas on…

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar