Räigelt kipitab…Expedition Estonia 2024 5.-7.07 Rakvere-Võsu (kuhu me ei jõudnud)

Ma küll lubasin, et “nui neljaks” tahan lõppu jõuda, aga nui neljaks ei läinud ja seekord me siiski lõpuni ei läinud…mida ma nüüd muidugi täiega kahetsen...Ikka räigelt kipitab noh 😬  Aga see hetk seal esimese jalgsietapi lõpupoole, kui tekkis täiesti kristallselge arusaam, et kui vahetusalasse jõuame, lõpetame selle ära ja tuleme maha - no see oli nii selge ja kuidagi väga rahulik tunne, et tundus õige. Ja eks see vist Andrese selga arvestades ikkagi õige tegu oli ka…vaadates, et ta siiani ikka hommikuti seljast ära ja kange (sellega peab hakkama tegelema)

 Aga alustame siis ikka algusest…Ega Andres pole kunagi väga hea meelega end ExpEst-ile kirja pannud, aga mina ju tahan ja lõpuks ta nõusse jääb. Igakord ta ütleb, et pole mõtet sinna lolli mängima minna ja viimasena tiksuda ja ikka jube piinlik, et ronime sinna, kus pole meie koht, sest orienteeruda me ju ei oska…

 Umbes nädal enne stari tekkis mul sisse selline tunne ja kartus, et seekord me lõpuni ei jõua - ma ikka üldiselt ei ole kunagi neid starte kartnud, aga seekord oli ikka “imelik” tunne sees. Surusin seda tunnet alla ja mõtlesin, et ikka pea püsti ja enesekindlalt tuleb starti minna, saagu, mis saab.

Esialgne rajaskeem, et saaks aru, mis juhtuma hakkab

Erilisi ettevalmistusi ei teinud - eks aastatega ole seda varustust ja stuffi ikka kogunenud - lihtsalt õiged asjad on vaja kasti ja seljakotti panna 😊

Asjad on valmis!

Reedel startisime Rakvere raudteejaama poole, kus oli siis võistluskeskus, et saada kätte stardimaterjalid ning kuulata, kus täpselt start siis antakse. Auto laenasime mu vennaraasult, tal selline bussilaadne, kuhu hea rattad sisse paigutada, mitte ei pea katusele vinnama. Autosse pakkisime aga kolm ratast - Kertu Jukkum’i ratas, mille ta eelneval õhtul meile toimetas, tuli ka meiega kaasa. No seda kola ikka sai sinna autosse tõstetud 😁

Võistluskeskuses on alati mõnus sagin - nõutasime välja enda asjad ja läksime siis ettevalmistusi tegema. 2h enne õiget starti jagati välja kaardid 🗺- no paras paks ports oli neid ikka…johhaidii üle 100kp (kontrollpunkti) oli vaja leida!!! Ja kohe tuli meilile ka link koordinaatide ja nö “nöörirajaga”, mille järgi peaks siis Open rajal olema lihtsam navigeerida. Kiirelt sebisime rajad kelladesse ja Sass jäi gepsuga jändama, et rada ka sinna saaks. 

Jube “targa” näoga vaatame kaarti, nagu saaks miskit aru

Meie saatetiim Sass-Jörgen ja Mari

Ega me suurt tarka ei osanud seal rohkem midagi selle kaardiga teha - vaatasime küll ja üritasime aru saada, kuidas ja kuhu minema peab. Ja eks siis oligi aeg starti veereda ratastega  - see anti Rakvere Keskväljakult.  No juba sinna sõites veits eksisime teelt 😁 Seal läks veel aega ja tutvustati võistlustiime - no ikka neid, kes teevad seda PÄRIS Adventure Race’i. 

Vanad sõbrad…Tambet ja Mihkel

Ja et see algus ka liiga lihtne poleks, tuli läbida Rakvere linnas proloog ja otsida üles neli punkti inimestega, kes siis sulle erinevat värvi “load” kaasa andsid, mida siis edaspidi vaja läks. 

No pekki…me juba seal proloogil olime jännis ja ei saanud aru, kus ja mida…Lõpuks suht viimastena, saime ikka kõik neli “propuskit” kätte ja saime siirduda päris rajale. Algus tundus, et saab lihtsalt - esimene punkt loomulikult vallimäel Tarva kuju juures - lohistasime rattad mingist trepist üles ja juba oli keel vestil ning süda tagus kurgus… ja siis edasised punktid KP3-5 - parkmetsas, radade ristil…A mis te arvate, et seal on ainult kaks rada ja nendel kolm risti ve??? Oh ei, neid radu ja rajakesi on seal ikka pea mustmiljon ja igalühel kümme ristuvat teed. Seiklesime seal ikka omajagu, vahepeal leidsime punkti, mida meie võtma ei pidanud, aga vajalikku ei leidnud. Õnneks oli selliseid teisi seal veel ning nii me saimegi kokku tiimiga Sohvi4vedu, kellega eelmiselgi aastal mõnda aega koos kulgesime. No tore oli igatahes tuttavaid nägusid kohata ja koos edasi pusida. Nendega kulgesime kuni rattaetapi lõpuni koos.

 Neil tundus see kaart paremini jooksvat ja nii me neil siis sabas püsisimegi. 

 Kp6 Tipp - no loomulikult mitte mingi väikse künka tipp, vaid ikka korralik ratta lükkamise oma. 

Vähemalt loojang oli tipus ilus, kell on 22.17

Ja edasi algasid minu jaoks lõputud muda-singlid…vähemalt muud ma sellest öisest rattaetapist ei mäleta 😕 KP 7-12 Rajal…ja need rajad olid ikka ilged. Lihtsalt üks rõvedus ajas teist taga - ega kaarti ei jõudnud mina küll eriti jälgida, sest vaja oli vaadata, et selles juras püsti jääks ja teistel ikka kannul püsiks. Vahepeal vist oli mingi kruusasem lõik ka - aga seda meenutab ainult imal lägahais, mis neid põlluvahe kruusakaid saatis. Muus osas oli kogu see öine tee minu mälus ainult üks mudamülgas ja napilt rattalaiune tee, mis käis aga üles ja alla, üles ja alla  - nii et muud ei saanud, kui ratast käekõrval lükata, sest mina ei julgenud kohati ei alla sõita ega jaksanud üles ka mitte minna. Õnneks “Sohvi” (vabandust Mari Muldmaa - aga , kui me omavahel Andresega teie tiimist räägime, siis sina oled Sohvi - mitte Mari 😁) ronis ka ikka rattalt maha ja lükkas nii mäest alla, kui üles.

KP13-14-15-16 (järsak-tee käänak-hunnik? Mälestusmärk) - essugi ei mäleta, mind vist ei olnudki seal! Aaa…olin ikka KP14 oli vist krossiraja kõrval ja imelikud kaks paralleelset kurvi oli, kus seiklesime - seal oli mahti lõpuks ka pissipeatus põõsas teha - aga no hirm oli suur, et teised kimavad minema ja meie jääme sinna maha. 

KP17-18 Haavakannu Looduskaitsealal - no seal joppas meil selle puuga - teised otsisid liiga varakult punkti, meile tundus kaardilt, et peaksime veel edasi minema…ja loomulikult seal oli ka lai “loha” näha, nii et otsetee punkti. Jess, ometi saime ka meie “tarka panna” ja teisi punkti kutsuda 😁 KP19-20 - must auk, mis need olid, kus need olid? Ei tea?

 Edasi tuli siis esimene “loaga” punkt, mis me proloogil Rakveres korjasime. Saime uue kaardi kolme punktiga - KP 21-22-23 Rohu raketibaasid. Kevadel just olime ju seal, kui Pähklimäelt põgenesime! Aga nüüd jõudsime sinna pimeduses - kätte oli antud kaart, mis tekitas rohkem segadust, kui aitas. Meie jaoks oli peegelpildis kaardiga esimene kord jännata.

                 Täiesti segadust tekitav….

                                                                                   

 Keera pilt ainult peegelpilti ja ongi õige kaart ees

Kell oli 2 öösel, kottpime, orienteerumis-idioodid nagu me oleme, ei saanud me muffigi aru, kuhu poole minna või kustkohast otsida. Aga ega teistel oli ka “juhe” suht koos ja inimesi tirutas pimedas raketibaasis ikka omajagu. Kõik said aru, et kaart on peegelpildid, aga aju ei suutnud endale seda silme ette manada, et saaks õige suuna kätte 😆

Kõik otsivad…

                                                                           

  Angaarikunst

 Lõpuks kambapeale saime ikka õige otsa kätte ja nokkisime punkte. Ühes sain mina jälle hiilata 😃 pikk-suur angaar, täpne punkti asukoht esialgu end ei ilmutanud - inimesed otsisid väljast ja angaari eest otsast seest ja no mida pole, seda pole - pidime juba otsa ringi keerama, et vale angaar, aga ma siiski mõtlesin, et lähen vaatan ikka need angaari tagumised nurgad ka üle ja sukeldusin pimedusse….heureka…vasakpoolses tagumises nurgas hakkaski lõpuks helendama punktitähis, mida eestpoolt näha ei olnud - sain jällegi inimesed punkti hõigata 😁 Päris kasutu tunne ei olnudki enam. Ligi tund aega jaurasime seal ringi. Edasi järgmine “sinise loaga” punkt, kus ees ootas KARU… 🧸 ja punkt punkris, mille si-jaam oli ära väsinud ja ainult pinises monotoonselt võtmata vastu ühtegi si-pulka, nii et punkti märget me ei saanudki. Aga karu oli sõbralik - ära ei söönud!

 

Karu andis käppa ja juhatas edasi!

Jälle sihid ja metsarajad, vaikselt hakkas valgemaks minema, aga metsavahel oli siiski veel piisavalt pime. Varsti pidi tulema järgmine “propuski” ja uue kaardiga ala KP26-27-28 - kohal! Härra postis korjas ära kollased kaardid ja andis vastu uue peegelpildi kaardi - õnneks oli juba valge ja eelnev peeglikaart veel meeles - seekord läks lihtsamalt. 

KP29-Aed - mäletan - edasi tagasi ja ilma si-piiksuta punkt! Ees ootas Andrese hirm ujumine Porkunis. Olime kaasa pannud ujumisrõnga ja aluse ja ujumisetapile ette saatnud. Andres ütles, et tema ei uju - võtab oma tunnise trahviaja ja istub selle ära. Mina nii kategooriline ei olnud ja arvasin, et jõuame enne kohale ja siis vaatame. Õhk oli külm, jahe oli. Aga lohutasin end ja Andrest, et vesi on sellevõrra soojem ju 😁 Mina passima ei tahtnud jääda, tahtsin ikkagi ujuda 🏊

KP 30-31-32 Ujumine - Rahvast ikka liikus seal, kes pumpas madratsit, kes oli juba ujunud ja toppis uuesti riidesse. Krt riideid seljast ajada oli ikka külm. Vaatasime, et vahemaad ujumiseks ikka päris pikad ja Andresel ainult rõngast vist ei piisa - samas nägime lõkke ääres Tacticali kirjadega täispuhutavaid suuri madratseid - küsisime viisakalt endale ühe ja ronisime vette….

Blinn…see oli jahe

Viskasime risti üle madratsi ja hakkasime siis summima - jube vaevaliselt ikka liikusime edasi. Mööda kihutasid kolmesest tüdrukute tiimist kahekesi madratsil pikuti olevad naised ja üksi madratsiga summiv nende kaaslane. Vaatasime, et nii saab oluliselt kiiremini edasi ja üritasime end keerata samamoodi pikuti madratsile - Andres alla ja mina talle siis otsa - minu nägu kenasti tema tagumiste põskede vahel…😂 Taiboh, sa nüüd peeretad…

  

                  Aeglane alustamine

Oluliselt kiirem liikumisviis

Kõigepealt kaugemale punkti ja siis saare äärest teise, madrats oli vaja üle saarenuki lohistada ja järgmisele saarekesele ujuda - nagu teada, siis Porkuni järvel on ujuvad saared - õnneks need ujuvad piisavalt aeglaselt, et jõuab ikka järgi 😆

Kui olime teise punkti kätte saanud ja valmis uuesti üle saarenuki madratsit lohistama, siis enne, kui mina sealt maha sain, keeras Andres selle lihtsalt kummuli ja kallutas mu sealt pealt vette - kui mul seni oli võistlusvest veel kuiv ja olemine suht okei, siis nüüd olin üleni märg, kallas oli järsk ja astuda polnud kuskile - kuidagi vinnasin end ikka üles, sõimasin Andrest, et miks ta ei oodanud, et ma oleks madratsil maha roninud vaid mind vette keeras? No ta ei tahtnud teistele ette jääda…. Lükkasime madratsi uuesti vette ja ronisime peale. Andresele see kõhuli pehme madratsi peal olemine mõnus ei olnud - selg lõi tal tuld ja külm õhk ning vesi ei teinud seda mitte paremaks. Summisime kalda poole, ujujaid oli veelgi. Igalühel oma tehnika.

Taiboh, sa nüüd peeretad

Meie ujumistrajektoor

Sass ja Mari ootasid kaldal rätikutega, külm oli. Üritasime võimalikult kiiresti end uuesti riidesse toppida - kuivad trullad jalga, rattapüksid, pikad püksid, kaks õhukest meriinopluusi ja tõmbasime veel paksema meriino ka peale, siis koorikjope ja peale veel võistlusvest - johhaidii nagu kubujussid, aga vappekülm oli kohal ja soe sisse ei tulnud. Tuli kiirelt pedaalima hakata, et vähegi sooja saada - “Sohvid” olid eest kadunud, lootsime nad ikka veel kätte saada, et mitte ihuüksi jääda.

KP33 - Porkuni mõisa juures - seal olin mina jälle “tark” kõik seegasid edasi-tagasi ja otsisid valest kohast, esimese hooga vaatasime meiegi valesti, aga siis sai selge mõistus võitu ja sõitsin otse punkti - juhatasime pärast teisigi õigele teele. “Sohvid” saime kätte ja liikusime jälle koos. KP34 - Kalju. Si-piiksuta punkt.

Natuke kalju moodi ju küll, kell on 5.30 hommikul

KP35-36 - mälestus puudub. Edasi pisut normaalset kruusast teed ja siis meie “lemmikud” LOHU-punktid. KP37-38-39 - totaalses võpsikus, õnneks vaba järjekorraga. Jätsime rattad teele maha, kaasa geps, kompass ja kaart ning asimuudiga hakkasime siis ragistama. Ikka mäest üles ja teisest alla, korralik turnimine, aga ära me need puktid tõime!

Ilma kompassi, asimuudi ja gepsuta leitamatud punktid

Mitu pead on ikka mitu pead…ja punktid saime kätte!

KP40 - Rajal, noh lähenesime mööda suuremat kruusakat - ikka selle lägahaisu saatel ja siis väiksemale rajale - punkt käes… Ja kui te tahate mulle nüüd väita, et Eesti on jummala lame maa, siis te eksite….rängalt eksite…ees oli pea püstloodis vihmast ligane mudarada ja sealt oli vaja meil ratastega üles saada. Aga kuidas?!? Johhaidiii…kaks sammu pressisid end üles, kolm vajusid mudas alla tagasi. Ratast üles ei jaksanud vinnata, mis siis, et meil pea sulgkerged rattad. Lihtsalt vajud koos rattaga alla tagasi. Mehed pressisid end lõpuks kuidagi puude najalt üles, me Sohviga ukerdasime veel all. Proovisin lükata ratta puutüve taha lenksuga kinni, ise ronisin siis järgi ja nii samm-sammu haaval me sealt üles pressisime. Mehed nagu tõelised džentelmenid tulid oma printsessidele sinna mutta järgi ja aitasid need rattad lõpuks üles - aga süda oli paha ja peksis kurgus sellest pressimisest 🤮

Teekond KP40st 41-sse hakkasid jälle need muda-singlid pihta - tee oli vahepeal nii kitsas, et ei olnud võimalik nende puude vahel rattaga sõita ega keerata, kohe oli lenks mingi puutüve taga kinni ja oli oht külili käia. Olime jõudnud Pariisi - ma võin teile öelda, et see pole üldsegi nii glamuurne ja ilus koht, kui te senini arvanud olete - ei tasu sinna Pariisi ikka kippuda! Ülehaibitud värk ma ütlen 😁

Tere tulemast Pariisi!

KP42 - põõsas! No mulle meenutas see pigem metsõunapuud, kui põõsast! Edasi ikka mööda rõvedaid mudaligaseid singleid ja radu - vastik. KP43 - Lohk keset võsa, vihma veidi tibas - gepsu ja koordinaatidega saime lõpuks ühest korralikust võsa-lohust punkti kätte, kui Sohvi avastas, et tema si-pulk on käelt kadunud - eelmises punktis oli veel olemas. Otsisime seal võserikus tuldud teed si-d, aga no mida sa otsid seal…võimatu ja ime oleks see sealt rägast leida. Tegin ettepaneku, et ronime tagasi ja ma teen temast punktis pildi, et oleks tõestus olemas! Uuesti alla ja pilt valmis - hiljem läkski seda vaja!

Meil on tõestus, et punkt oli olemas ja Mari oli punktis!

Suvaline Neeruti võpsik ja tee 😬

Ronisime hammastega puudest kinni hoides sealt lohust uuesti teele, et võtta rattad, kui tagant tulev tiim, uuris, ega meil kellelgi pole si-pulk kadunud??? Nad ühe leidsid - Sohvi oli õnnelik ja sai oma si-pulg tagasi - aga no milline kokkusattumus? Pressisime edasi, mõni punkt veel ja vahetusala paistab! KP44 - kuju - leitud!

Seal oksa taga, Andrese kõrval on kuju…

Lõpuks ometi normaalne tee, kus saab sõita. Aega on kulunud juba metsikult, kell on pea pool üheksa hommikul - oleme rattaetapil olnud juba 12 tundi, kuigi “tigudele” ehk siis aeglastele tiimidele oli pandud läbimisajaks 10h - no ju me oleme siis veel aeglasemad kui teod - no umbes nagu laiskloomad 🦥

KP45 - Traktor - leitud, KP46- metsatukk - leitud! KP47 - viimane rohelise loaga punkt! Poiss meie käest luba ära ei võtnud - tal pole panna seda kuhugi!

Roheline “propusk”

 Punkt käes, viis tee otse vahetusalasse - kui enne oli vihm veel leebe, siis nüüd hakkas kallama ikka korralikult. Tuult oli ka, külm hakkas, aga vajutasime nii nagu jaksasime! Lõpuks paistis Heiko buss ja vahetusala. Rattad viskasime maha ja läksime sooja sööki otsima, kuna pea terve öö olime sõitnud tohutus energia defitsiidis - lihtsalt ei olnud sellist aega, et süüa, ei tahtnud teistest maha jääda. Mingis punktis kraapisin kotist välja võiku ja sõime selle kahepeale Andresega ära, aga söömiseks valisin küll täiesti vale aja ja koha - rattaga oli vaja vastu tuules see hetk mäest üles pressida…ühe käega siis lenksust juhtides, suu saepuru meenutavat võileiba täis, süda tagumas kurgus…krt mälu ja mälu, aga alla suutäis ei lähe. Teinekord tuleb ikka valida kohta, kus süüa!

 TA-48KP. Vahetusalas nägime Marika naabrit Kairit, kes meile sööja söögi ninaette pistis ja kuuma morsi topsiga ette tõi. Aitäh erilise hoolitsuse eest! Sassil käskisime auto sooja panna (mida ta oleks pidanud juba tegelikult enne meie saabumist tegema). 

Peale sooja Tactikali lükksime sisse veel nii palju kui mahtus igasugu muud kraami

 Ilm oli ikka ilge, vihmal 💦 lõppu ei paistnud, kõik oli ühtlaselt hall. Ronisime autosse, et riideid vahetada. Rattapüksid alt ära ja kuivad sokid-jalanõud jalga - selga ladusime kõik oma meriinod (3tk), kooriku, võistlusvesti ja peale tõmbasime veel vihmakeebid! Vaikselt hakkas soojem ja otsustasime hoolimata kallavast vihmast jalgsietapile suunduda. Ma päriselt imestasin, et Andres juba seal ei öelnud, et aitab nüüd küll - vihmaga edasi ei lähe!

Vähemalt oleme rabas eksides nähtavad selle punase keebiga!

Meist veidi ees vantsisid üks meeste tiim, hoidsime neile veidi järgi, et mitte jälle ihuüksi rappa jääda. KP49-metsatukk. Raskusi ei valmistanud, edasi läks veel veidi teemoodi asja ning siis juba võpsik - õnneks läks ees korralik loha ja selle järgi ikka päris hea minna. KP50-51 Laukad rabas - no pimedas me neid leidnud ei oleks ma kardan, Aga keset päeva, valges, abiks gps ja telefoni träkk - no leidsime ikka õiged laukad üles. Seal ikka võtsin telefoni välja ja vaatasin, kus me täpike täpsemalt liigub. No rabas on ikka alati ilus, vahepeal jäi isegi vihm vähemaks ja hakkas palavgi!

Kui vihm järgi jäi, saime keebid maha võtta

Aga see oli kõigest esimene raba…pressisime end esimesest rabast uuesti teele ja vantsisime edasi - enne Litsimäge oli KP52-vare! Vare oli, aga esimese hooga punkti ei näinud - tuiasime hoones sees ja ümber - lõpuks lahkuv meestetiim, andis suuna kätte, kuhu poole peaks pilgu tõstma, et langenud laepaneelide vahlt punkti näha! Aitäh!

Vat, see punktike paistab sealt paneelide vahelt

Veidi sai veel teedmööda minna, aga siis tuli keerata uuesti rappa KP53-54 otsima, need olid ikka natuke rohkem “pähklid” meie jaoks. Esimene läks lihtsamalt, teist ikka tiirutasime ja otsisime kauem - Andresel gps lakkas koostööd tegemast ja telefoni täpp lihtsalt hõljus kuskil omatahtsi ringi. Aga jonni me ei järnud ja kätte selle saime. 

Rabas ringi jauramine võtab ikka parajalt läbi - sa pead koguaeg jaögu tõstma ja nii umbes põlvekõrgustes puhmastes sumpama, sookailu lõhn uimastab ja õige raja hoidmine on keeruline - mina hakkaks ilma suunda teadmata ringe kõndima, sest koguaeg lihtsalt kaldud teelt kõrvale. Õnneks geps vahepeal ikka midagi näitas ja ka telefonil oli piisavalt levi, et täppi jälgida - ütlesin Andresele, et kui punktist minna ja üles-paremale hoida, peaks ees mingi metsatee olema, sest ma näen, et seal on keegi ratturitest, kelle täpp liigub - Andres raius vastu, et seal ei saa teed olla, sest gps seda ei näita. No me siis vaidlesime pisut 😆 Mina kaldusin koguaeg õigelt teelt kõrvale, Andres korrigeeris - lõpuks jõudsime selle nö teeni, mida mina nägin kaardilt - aga mida polnud oli tee…Aga jäljed ja kerge “loha” oli ikka, mida mööda õigesse suunda minna.

No on ju üleval tee, kus rattur on?!

Ehh, aga siis algasid jälle muda-singlid oosidel…oi pekki, nendest on mul küll nüüd mõneks ajaks täiesti koll ees. KP55-lohk. KP56-nina…oi johhaidii seda “nina” me seal otsisime ja tuiasime ringi ikka sellises rägas, et aru lõpuks enam ei saanud kuhupoole minna või mida otsida…Andres tahtis juba käega lüüa, et lähme minema ja aitab küll. Mina tahtsin veel viimasest mäest üles ronida ja vaadata, äkki seal on - ja no otse punkti marssisin! Me olime sealt enne niimoodi mööda läinud, et punkti ei märganud - jäi teine risu ja okste varju, loomulikult oli see lihtsalt möödumise punkt! Ja jälle oosid ja teerada…monotoonne astumine.

KP57-58-59 tuim vantsimine. KP60 - väike järv, vat seal ma sain ANdrese peale ikka pahaseks…mina tahtsin minna teelt otse alla punkti poole, Andres arvas, et peaks ikka suure järve juurde minema ja sealt siis otsima seda väiksemat…minu meelest õudne ring, aga no olgu, läksime nagu ta tahtis. A krt ega seda punkti ikka kohe ei leia ka - tiirutasime ikka veidi ja jälle tahtis Andres juba ära minna, aga enne ikka leidsime kp tähise ka. KP61 - otsisime sihti ja tuiasime edasi-tagasi, lõpuks saime ikka õigele teele. KP62-kuuse taga….kurat, enne selle kuuse juurde jõudmist oli mingi ilge pori-läga-soo…tegime pisut kaugema tiiru, et veidigi puhtama jalaga saada…

KP63 Harjal…no seal üleval

Jalad jäid puhtaks ja metsast ragistasime välja ning siis kõrgus meie ees tiheda võsaga kaetud vall või küngas…ja punkt loomulikult seal kuskil otsas. Andres sukeldus ees sinna võpsikusse. Muffigi ei näinud, kuhu ta läks - hääle ja ragina järgi üritasin ronida - ikka võtsid käega ühest lepapuust kinni ja tõmbasid end üles ja siis teisest lepast kinni ja nii ikka korralikku tõusu - kops oli koos, aga üles me jõudsime. Milline metsmaasika lõhn seal oli…mmmm. Punkt oli muidugi ilma si-piiksuta möödamineku punkt!

KP64-laudteel - enne oli vaja ületada Loobu jõgi, tundus, et mingi sillalaadne toode võiks seal üle ju viia..viis jah, kolm naisterahvast nautisid seal mõnusalt külma valget veini - no küll oleks tahtnud nendega kohad vahetada. Nemad uurisid, kust me tuleme ja kuhu läheme ning tegid suuri silmmi, kui ütlesime, et tuleme Rakverest ja suund on Võsule😁

 Viitna Maastikukaitseala - polegi seal käinud. Laudtee oli igavene libedik ja olime päris ettevaatlikud seal kõndides - joosta tundus seal täiesti võimatu. Tundus, et seda laudteed eriti tihedalt ei hooldata - suhteliselt võssa kasvanud. Aga no ümbrus oli ikka ilus!

 Viimased kaks punkti enne vahetusala. Ilm oli mõnus ja soe ja seal kuskil KP65-järv juures sai kuidagi nii kristalselt selgeks, et sinna vahetusalasse me jääme ja läheme koju ära, et helistasin Marile ja ütlesin, et rattaid pole vaja autost välja võtta, me lõpetame ära! Kuidagi väga hea ja rahulik tunne oli, midagi kuskil ei torkinud ega kripeldanud, et peaks ikka edasi pressima - ma arvan, et selles oli süüdi rabas leviv sookailu hullutav lõhn, mis reaalsustaju ära viis ja kuskile pehmele pilvele meid asetas ☁ Ega Andrese selg kiita olnud, igakord kui kuskilt puu alt pidi läbi minema ja kummardama, ta ikka oigas - no ei olnud mõnus kuulata 😕 KP66-jõe käänak…otseloommulikult oli punkt teiselpool jõge ja silda ei kuskil…vaja oli end uuesti märjaks teha ja vette hüpata. Kuna oli juba selge, et edasi me ei lähe, toppisime ainult seljakotid kuivakottidesse ja kargasime vette - Mari ning Sass olid teiselpool kaldal ja ootasid. Andresele oli vesi napilt vööni, mina jalgu põhja ei pannud ja ujusin…

Õnnelikult teisel kaldal, oli vahetusala pisut eemal - märjad nagu kassipojad vantsisime sinna. Ütlesime kohe, et siia me jääme ja edasi ei lähe - mina tegin veel vahetusala KP67 piikus ära, Andres unustas ja tänu sellele me alguses ei saanudki lõpuprotokolli aega kirja 😮 Samas mina ju piiksu tegin ja jälgimisgeps oli Andrese käes, et rada oli ju ka näha - igatahes Timmole andsime märku ja lõpuks ilmus meie aeg ka protokolli - polnudki päris viimased 😊.   

Andsime ära oma jälgimisgepsu ja võistlusvestid, võtsime sooja tacticali söögi ja suundusime auto juurde. Vahetusalas Reeda küll ütles, et edasi läheb ju lihtsamaks ja ilusamaks, aga sel hetkel olime mõlemad kindlad, et edasi ei lähe ja keegi meid rohkem ümberveenma ei hakanud….millest nüüd on ikka väga-väga kahju 😢 Minul väsimust nagu eriti polnud, jalad olid korras, ei ville ega põlvevalu (selle sõitsin lihtsalt rattaga üle) ja olemine oli tegelikult väga hea - muret tegi ainult Andrese selg… Sõime auto juures ja vahetasime riided ära. Endiselt tundus, et ostsus katkestada oli õige - olime teel olnud 22h - Sõitnud selleks hetkeks rattaga 113km (12h17min) ning kõndinud 35,41km (pea 9h). Korjasime oma kodinad kokku ja istusime autosse - Sass sõidutas meid koju.

 Järgmine päev, aga hakkas kipitama…kohe väga kipitama…et miks me nii kergelt maha tulime…Uuriti seda ka siit ja sealt, aga ega midagi muud öelda pole, kui määravaks sai Andrese selg ja tulevased kaks pulma, kus tahaks ilus olla ja kontsadel kõndida ning tantsida, mitte lombakana tuiata. Aga mida rohkem ma loen ja näen lugusid edasisest rajast - sest tõsi ta on, et suurema ja vist ka raskema osa rajast tegime ju eeskujulikult ära, kuigi laisklooma aeglusega…, seda nõmedam tunne sisse tuli, et miks ikkagi nii…aga noh, eks pean selle tundega ise hakkama saama…Oleks vahetusalas vaid keegi meile motivatsioonikõnet pidanud ja veidi utsitanud 📣📣…ma arvan, et me oleks jätkanud…aga “oleks” on oleks ja seekord seda polnud…

 Kuigi eks ma juba valmistan Andrest ette mõttega, et see siiski ei pruukinud jääda ikka viimaseks korraks….johhaidii…ma räägin seda igakord ju, et rohkem ei tule! Aga me ometi ei saa ju ExpEst-il osalemist lõpetada katkestamisega?!? Ei saa ju??? Ja kui me siis järgmine aasta 9.korda läheme, siis me ei saa ju ka siis seda viimaseks korraks jätta - sest 10.juubel tuleb ju ometi kaasa teha ja tähistada 🥂🍾😂 Aga kui Andres ikkagi keeldub tulemast? Mida ma muidugi ei usu, kui ma nt teen talle ilusa sünnipäevakingi osaluse näol 🎁 sest ega mul pole kuskilt rohkem sellist “hullu” võtta, kes minuga tuleks ja ega ma kellegi teisega minna ei tahaks ka…Ja muidugi ükskord ma tahan selle ürituse “köögi” poolt ka näha ja ehk kuskil vahetusalas vorsti küpsetada!

Merle - palun ära ikka mürki sööma hakka nagu lubasid, kui me ikka järgmine aasta stardis oleme… Ja Jörgen…sa küll juba rõõmustasid, et me ennast enam rohkem sellisel retkel ei “tapa” aga võibolla me siiski peame sind kurvastama, kui uuesti läheme…Lubadusi ma ei anna, et lähen, aga kindlat EI-d ka ei ütle, sest ma lihtsalt ei saa…minu puhul sobib siia lõppu imehästi see laul…https://www.youtube.com/watch?v=rfJPsOmHBMA  - no naiste muutlik meel…

PS. Särgid olid seeekord väga ilusad - mulle meeldivad. Osaleja medaleid veel näinud ei ole - need palusin Annikil enda kätte võtta ehk mõnel saunaõhtul Heiko-Marika või miks mitte ka meie juures saame need endale ikka 🏅🏅

Näoli nõgestes….Rakveres, XT Sport Suverogain 29.06.24

 Ah, kui ikka kõik pekki peab minema, siis ta ka läheb…ja mis siis??? No pisut ikka kripeldab, aga eks siis järgmine kord paremini. 

 Hommik oli ju ilus - ilma lubas sellist parajalt sooja võimalike vihmasabinatega. Tegelikkus oli muidugi midagi hoopis muud - kohutavalt palav, vihma ei kuskil ja päike kõrvetas lagipähe.

 Kuna hommikul alustasime sõitu varakult maakodust, siis kohale jõudes pisut sõime kaasa haaratud salatit ja pirukat! VIGA!!! Ei tundudnud küll, et oleks liiga palju söönud, aga hiljem maksis see kätte. 

Siuke punane sigri-migri, et mitte midagi ei saanud aru

Stardialas kaarte lahti rullides tabas meid esimese hooga ikka ehmatus - puha punase viirutusega kõik - kaart selline sigri-migri, et punktide asukohti keeruline tuvastada kogu selles punases jamas. Planeerida nagu alati me ei oska ja ei saanudki mingit tarka trajektoori paika - lootsime siis jooksvalt vaadata, et mis ja kus - suuna panime siiski paika, kuhu esimesena minna.

Hakkasime siis sörkima - hullud panid ees ikka sellise jooksuga, et….ma ei teagi, kuhu neil nii kiire igakord on 😀

Me siis pistsime ka jooksu - nagu alati, et jookseme kuniks jaksame 🏃Esimesed punktid tulid kiirelt, siis pikem jooks heinamaale künkale (KP90). Meil oli plaan sealt edasi joosta - et selline pikem motivatsioonikas - vaatasime, et mitte keegi sinna poole ei läinud, kõik keerasid otsa ringi ja läksid tuldud teed tagasi. Me ikkagi otsustasime oma plaanile kindlaks jääda ja võtsime ette pika motivatsioonijooksu KP46 ja 83 poole. Ikka vastik oli joosta, liiga palju sai enne starti söödud, kõht oli raske ja kogu söödud kraam rappus kõhus. Poolel teel lõi kõhtu juba tuttav valuhoog ja siis oli teada, et “põhi” lendab kohe alt…..😩😳😤 kohutavalt tüütu ja vastik, aga otsisin parema ja tihedama põõsa ning sukeldusin sinna. Oluliselt parem hakkas…aga mitte kauaks, edasist jooksu saatis tunnikese jooksul mõnus pistmine. 

“Riibaku” loha 😁

Saime sealt kaugustest oma punktid kätte, aga kaotasime ikka megalt aega sinna minekuks (ca20min) Vahepeal jooksid meist mööda meestetiim Riibakuga ja selle lohas leidsime ka punkti, edasi jälle pikem motikas raudtee kõrval, vastu jooksid Heiko-Marika - nad ikka olid päris rõõmsad veel. 

Vantsisime vaikselt edasi ja kaardi ülemise ääre punktid saime kätte - palav oli ja kõht kiusas ja ei olnud head tunnet sees - sukeldusime otsima KP31 - veidi otsismist ja leitud see oligi. Aga edasi panime ikka totaalselt puusse - lähenesime KP50-le valelt poolt, seal me küll olla ei oleks tohtinud😔 aga pea oli kuumusest vist nii soss, et üldse ei hoomanud, kus oleme, rabistasime üle kraavi mitu korda totaalses nõgeste võserikus (kuigi see pidi olema ju linnarogain), Andres kaotas oma prillid sinna kuskile ja mina vajusin kraavi ületades näoli nõgestesse…polegi enne otsaesist nõgestega kõrvetanud. No rõve oli ja see oli selge märk, et me seal olla ei tohiks! Ja ronisime teele välja, jätsime punkti kus seda ja teist - kõigest oli juba täitsa ükskõik! Sinna võssi kulutasime ligi 30minutit!!! Ikka kohutavalt palju! Lootsime, et ehk 100punkti veame ikka välja. Enam kuskile ei kiirustanud ja vaatasime, mis punktid veel ette jäävad, et rahulikus tempos olemist ja ilma nautida.

Siis, kui tossu sees on midagi?

 Leppisime kokku, et enam ei tõmble ja jooksmisega end eriti ei vaeva - läheme nagu läheme ja on nagu on. Lõpuks siis olime linna tänavatel - need meile erilist raskust ei valmistanud. Rahulikus tempos kraapisime siit ja natuke sealt mõne punktikese juurde. 

Kui süüa ei taha, aga soolahimu on suur, saad limpsti üle kaaslase otsaesise tõmmata 😂

Süüa ei tahtnud midagi, aga vett luristasime kotist ikka ohtralt - endiselt oli palav, nahk kirvendas soolasest higist ja puudust tundsime peapaeltest, et see soolane kraam silma ei niriseks. 

Andres ja härra Kunder

Aega oli küll ja tegime vahepeal ilu-pilte ja pilte ilusatest asjadest 😁

Lõpuks vaatasime, et aitab küll, rohkem enam lähedusest punkte võtta polnud ja keerasime otsa finišisse. Tohutu janu oli ikkagi ja neelud käisid autos ootava Fassbrause järgi, nii et enne kui viimase si-piiksu finisis tegime, võtsime autost oma joogid näppu. Aega jäi ülegi, punkte korjasime õnneks ikka pisut üle saja kokku, aga lõpuprotokollis olime seekord küll seal täitsa sabaotsas tiksumas. Seekord siis nii!

Aga ikkagi rõõmsad

Hetke istusime ja vaatasime teisi lõpetajaid, nautisime oma jooke ja lihtsalt puhkasime. Edasi ootas tee ja mõnus õhtu head sõprade Janeki ja Janne juures, keda polnud jälle ilmatuma aeg näinud. 

 Rogaini osas, mis sitasti see uuesti ja eks järgmine kord toome kastanid tulest ikka välja! Aga juba uuel nädalavahetusel ootab ees jälle Seiklusretk Expedition Estonia - ja esimest korda on mul hirm, et me ei saa hakkama…ma ei tea…eksime ära, ei saa kaardist aru ja ei leia punkte ja ei jõua aega…ei oskagi öelda, kust siuke tunne sisse tuleb. Aga ei…starti tuleb minna ikka enesekindlalt pea püsti - saagu, mis saab!

Pirgu - Palavuse põrgu…XT Kevadrogain 25.05.24

Saime seekord ka Heiko-Marika pildile 😊

 Sellist “destroyer” rogaini pole veel enne olnud - no polnud asja, mis katki ei läinud 😮!!! Tossud saime mõlemad Andresega puruks, rääkimata kriimulistest jalgadest ja kätest, minu lõhutud pükstest ja Andrese särgist ning joogivestist… Õnneks armutuna lagipähe sirav päike säästis meid ja kuumarabandust või päiksepõletust ei tekitanud! Imede ime lihtsalt, sest päiksekreemi ma täiesti unustasin sel korral.

 Hommiku saime suhteliselt rahulikult kodus võtta - poisid saatsime ujumisvõistlustele ja endile pakkisime rogainiks joogivestid kaasa - ikka palju vett ja natuke miskit põske pistmiseks. Magamisasjad rullisime ka kokku, sest õhtuse sauna ja olemise tegime seekord Heiko-Marika juures!

 Ilma lubas korralikku päikest ja palavust, sekka võimalikku äikest ⛈ a tuleb, mis tuleb ja ilma vastu nkn ei saa.

 Võistluskeskus asus Pirgu Puhkealal - parkimine lauspäikses ☀. Tõime stardimaterjalid ära, haakisime numbrid külge, tegime Heiko-Marikaga juttu ja võtsime rahulikult. Enne stardialasse minekut käisin tegin särgi ja mütsi kõrvalolevas karjääris märjaks, et pisut jahutust saada, aga ega seda kauaks polnud - särk kuivas kiirelt ja päikes küttis armutult. 

Kaart on puha “punane”

Nagu ikka siis 10 minti enne starti sai lahti rullida kaardid…johhaidii, kui punane (st keelualadega) see oli -  planeerijad me ju pole, nii et vahtisime jälle kaarti nagu kevadised mullikad aiaauku 😆 Stardi ja finiši koha leidsime üles…. Hea seegi. Pisut siiski süvenesime - kaardi nö poolitas Atla jõgi, mis sai omakorda kokku Keila jõega. Tuli otsustada, kas minna Atla jõest allapoole kaarti või üles…Andres kahtles, aga mina olin kindel, et peame alustama ikkagi alla minnes, et kui sealt kõik ära nokime, siis vaatame, palju veel aega on ja kaugele ülevaltpoolt minna jõuame. Ega A väga ei vaielnudki!

 Start antud, panid kõik minema - eemalt oli näha, et Heiko-Marika kimasid samale poole, kuhu meil plaanis, aga ega me nii kiirelt liduda ei jaksa ja lasime vaikselt sörki. Esimene punkt käes, oli kohe vaja kahlata läbi Atla jõe - õnneks on see madal, vesi vaevalt põlvini. Mõnusalt jahutav!

Järgmised punktid pikalt lauspäikeses vantsimist, eks alguses ole jaksu rohkem ja meil on ikka nii, et kuniks jaksame teeme ikka jooksusamme - võssis niikuinii jääb tempo aeglaseks. KP62 Kultuskivi - keegi ei olnud nõus ohvrianniks jääma! Päikse lõõskas edasi. Peale paari punkti puntras noppimist oli ees juba suurem katsumus - ületada Keila jõgi. Otsisime kohta, kus oleks madalam ja saaks paremini minna, aga mida pole, on madal vesi! Eemal paistsid üle jõe kukkunud puud…oli näha, et teiseltpoolt jõge tuldi sealt üle. Ja ega meilgi muud üle jäänud, kui ka seda looduslikku sillakest kasutada. Andres küll alguses jälle ütles, et tema oma jalgu märjaks ei tee….hahahaaa

Kõigepealt jälgisime, kuidas teised sealt läksid…

Ja siis tulime meie seal tagapool (rinnuni vees motivaatortiimist Katrin Parts) Pilt: Margus Parts

Vaadates ees minejaid ei olnud üldse kindel tunne, et kuidas kõige parem minna on…ja just seekord ei olnud ma telefonidele veekindlaid kotte kaasa võtnud, sest olulist vihma ju ei lubanud…. Nii need olid siis lihtsalt jooksuvesti taskus. Brrrr…..näha oli, et vesi oli ikkagi päris sügav. Kuidagi siis sealt ukerdasime. Lootsin, et telefon vette ei sulpsa. Üks neist nottidest oli vee all, millele sai siis astuda, et päris kaelani vees ei peaks olema. Mingi oksarimakas tõmbas kärinaga põlve pealt püksid katki…põlv hakkas kibedalt kirvendama, aga no lõpuks me sealt üle igatahes saime…”Partsud” olid selleks ajaks silmist juba kadunud….😁

 Suurest jõeületuse ärevusest pidime peaagu punktist mööda tormama, õnneks saime veel jaole. Üks punkt oli veel seal pool jõge, siis oli vaja uuesti teisele kaldale saada. Selleks leidsime pisut parema koha…vist. Andres tippis sealt kenasti üle, minul kaob sellistel kordadel alati igasugune tasakaalutunnetus ära ning otsisin endale ühe parajalt pika kaika kätte, millega end toetada. Igaljuhul üle me sealt saime praktiliselt kuiva jalaga! Jeemel, kus seal oli sääski…masendavalt palju.

Nagu kivivalvur Ropka oma kaikaga 😁

Stiilinäide kaikaga jõe ületamisest

Kaart üldiselt jooksis kenasti, aga päris palju oli seekord selliseid pikemaid motivatsiooni sirgeid ja keelualade vahel laveerimist. Oli aga seda võsa ja tormimurrust metsa seal, kohati ei klappinud sihid kaardiga ja siis kaart sihtidega. Aga siiski suurt viga ei teinud - ainult ainsale joogipunktile lähenesime hoopis teist radapidi, kui arvasime 😆. Seal pakuti soolakurki ja vett…kurk oli hea - võtsime lähedusest punkti ja kaapisime edasi. 

Asimuut peale ka KP92 poole…Tipuke?!? Eee….mingisugusest tipust oli küll asi kaugel-kaugel, Andres kammis kaugemalt, mina leidsin 😏 jällegi valikute küsimus, kas joosta mööda teed või minna otse läbi võssi? Otsustasime jooksmise kasuks, sest see eelnev mets ja risti-rästi kukkunud puud, ei olnud küll nii meeldiv, et uuesti sinna sukelduda. Joosta veel jaksasime, korralik motivatsioonikas. Peakohal hakkas pilvi korjama ja müristama… ma ei ole enne ühelgi võistlusel nii palju oodanud, et ometi vihma sadama hakkaks ja tuleks kohe selline korralik padukas, mis trussikuteni märjaks kastaks 🌧 Kohutavalt palav oli… kott seljas läks aina kergemaks ja hakkas hirm tekkima, et vett jääb lõpuks puudu…Aga no ei tulnud seda paduvihma, õige pisut tilgutas, nii et natukene tegi ainult niiskeks. 

 Päris üksi jälle kuskil ei olnud, ikka oli kasvõi nägemisulatuses mõni tiim veel - mõnega mängisime kassi ja hiirt - kord nemad ees ja punktis, siis meie. Mingil hetkel läksid meie teed siiski lahku ja meie läksime ragistama KP73!

Siin see on, KP73 “Kiviaia nurk”

No neid kiviaedu või õigemini seda, mis neist järgi on jäänud nägime seal veel. Vaikselt hakkas aeg kuklasse suruma ja oli vaja tossuninad finiši poole sättida. Samas vaadates kaarti, tõdesime, et saame nii mõnegi punktikese veel ära nokkida. 

Midagi väga keerulist ees ei paistnud - jälle mööda elektriliinide alust kivihunnikuni, sealt edasi Pirgu mõisa juurde. Mõisa juurest läks väike sillake üle Atla jõe, aga “mänguilu” mõttes oli see loomulikult tehtud keelualaks, kuigi…vähemalt ühed ratturid, kes meist jäid sinna mõisa ette askeldama ja hiljem meist mööda ei läinud vaid hoopis enne Kp32 vastu sõitsid kasutasid seda silda üle minekuks…noh jäägu see nende südametunnistusele….

Pirgu mõis

 Kp43 jälle “Kiviaia käänak”…vaatasime, et mingi metsatee peaks sinna suhteliselt lähedale viima ja siis saab päris otse punkti keerata ja me siis keerasime 😂….kiviaed lõpuks tuli, aga krt seda punkti me ikka otsisime - mina tahtsin vasakule minna, Andres paremale…veidi ikka kammisime seal edais-tagasi, lõpuks Andres leidis….ikka sealt vasakult, kuhu minu p…setunnetus minna tahtis. 

 Veel mõned punktid ja sai teha päästva lõpu-piiksu. Palav oli! Võtsime autost rätikud ja suundusime end endisesse karjääriauku loputama - mmmm…vesi oli üllatavalt soe ja pea kõik lõpetajad käisid end seal kastmas. Heiko-Marika ka lõpetasid…Heiko pea pilditu oli viimased 1,5h krampidega võidelnud…noh, ei tasu end nii hullusti piitsutada palavaga - ikka mõnuga tuleb asja teha, mitte hambad ristis oksendamiseni palavaga joosta…Aga eks igaüks ise teab, me oleme sellised enesesäästjad ja end oimetuks ei jookse.

 Endiselt oleme tugev keskmik 😁 - punkte 130, miinuseid ei saanud, üldkoht 45.(81st); DH klassis 18.(40st) ja DH40 12. (24st). Meie jaoks täitsa okei ja piisav, arvasin alguses, et sellise palavusega ei jaksa üldse pikalt seal jaurata, aga kestsime siiski ilusti.

Mõnusa õhtu koos sauna, pitsa, külma joogi ja hea seltskonnaga veetsime Heiko ja Marika juures - juttu jätkus kauemaks…

 Päiksepistet ega põletust õnneks ei saanud ja kondid-liha kah täitsa ok, aint pahkluud teevad veits häda, aga küll seegi varsti üle läheb. Hetkel annan jalgadele pisut puhkust ja tegelen muude asjadega. Püksipõlve ja särgi kortsin ka kuidagi kokku, tossudega vaatan, mis saab…ümber jala ju veel püsivad 😛 ja ega need siis pole meil ainsad….

Meie lõplik rada

 

Põgene vaba laps, see on ainus võimalus….. Põgenemine Pähklimäelt 4.05.24

 Ehh, peale Paldiski põgenemist küll lubasime mõlemad Andresega, et me rohkem enam ei põgene, aga….eks lubadused ongi selleks, et neid murda 😁 Ja me lubasime ju, et me jalgsi enam ei põgene… 

 Kuidagi mul jälle see mõte peas keerles, vaja läks natukene Andrese “mudimist” ning ta oli nõus, et teeme korra siis veel ainult, et rattaga 🚲 Ja kui see “Jah” sõna juba tuli, pidi kiirelt ära regama, et ei oleks valikus enam taganemist vaid ainult põgenemine. Tambet oli ka jälle meiega koos hakkamas - noh, et hea suveks rattapõhja laduda.

Õige pisut sai ratta-trenne alla sõidetud, minul rohkem, Andresel vähem - a nõrgad teevad trenni ju….

Plaan oli siis suund Narvast Pähklimäelt võtta Vana-Vigala poole. No ilmselgelt ei lootnud me , et sinna ka päriselt välja jõuame. Aga olime endi peas mõelnud, et soodsa ilmaga ehk, et tuul on ainult selja tagant ja vihma-rahet-pussnuge ei saja oleks võib-olla reaalne Raplasse jõuda. Plaan oli ambitsioonikas, aga mingi sita plaaniga ei tasugi minna 😆

 Nuuh, nii nädal varem hakkasime ilmateadet jälgima - jeeee, tuul meile soodsalt idast ja kirdest st taganttuult…tundus, et kõik on võimalik ja lausa lendame Raplasse välja. Aga liiga lihtne ikka ka olla ei saa ju…kaks päeva enne starti üllatas ilmataat meid otse vastu puhuva tuulega - no päriselt või??? Et reedel ja laupäeval on lääne ja loodetuul 5-8, puhangutega kuni 11m/s…johhaidii ja radiridiralla. Ja siis pühapäeval on jälle kenasti tuul idast….Tõotas tulla korralik katsumus. Vastutuulega me arvestanud polnud igatahes, a ega ilma muuda ja minemata ka ei jäta.

 Kaardi pusisin seekord ise valmis Plotarout’iga. Tambetil oli küll tehtud träkk Narva-Kõpu (mida ta tahtis rattaga miskiaeg sõita), aga seal olid tal märgitud miskid huvipunktid ja vaatamisväärsused ja teekond ka läbi miski raba, mis meie formaadile jõuda Narvast 12h võimalikult kaugele ei sobinud - no ei ole tore ratast kuskilt rabast üle lohistada. Nii et pusisin kaardiga ise, vältides põhimaanteid ja rabasid. Ega normaalset teekonda ikka kokku ei saanud - päris mitu suurt rabalahmakat oli ees, millest siis vaja kuidagi mõistlikult mööda saada ja suht algusest kuni Jõhvini ka mingisugune elektriliinide alune jura. Aga valmis ma selle ikkagi joonistasin ja üldjoontes see plaan ka töötas!

Tambetiga pidime kohtuma stardis ja igaüks pidi ise kaasa võtma endale vajaliku kraami - otsustasime, et erilisi pikki pause ei tee ja proovime kiirelt ühe jutiga minna. Stardile eelnev nädal oli emotsioonide rohke ja uni heitlik (süüdistada saan selles ainult ennast) Pisut pelgasin, kuidas jõuvarudega on, aga juurde seda ka ei saa, kui kehvalt magada. On nagu on ja saab, mis saab - ega mehed mind metsa ikka ei jäta 😀

Midagi ikka pidi kaasa ka võtma - osa sellest jäi ikka maha ka

Laupäeval startisime kodust 8.30 kaasas vanem poeg Sass, kes siis vahepeal maale sõidab ja öösel meile järgi tuleb, kui aeg. 

Hommikuselt värsked :)

Jõudsime piisava varuga kohale. Andres sättis rattad valmis, pakkisime rattakotid kokku ja no tegime ettevalmistusi.  Rahvast starti jagus - tundus, et rattureid oli rohkem kui jalgsi minejaid. 

Härra “peatreener” Tarvo Jõeste isiklikult jagab õpetussõnu :)

Tambet, mina ja Andres

Saime kätte jälgimisgepsud ja osaleja medalid - mine või kohe koju tagasi! Ja antigi start! Kõik panid siis hooga ugama. 

 Nii kui selg oli Narva poole, oli aru saada, et lihtne ei saa see olema - see vastutuul oli lihtsalt vastik, aga alguses on see eufooria ja adrenaliin üleval ning siis ikka annad talda, kuidas jaksad, hiljem tuleb rutiin ja rahulikum tempo! Aga meie olime ju alles alguses.

Pilt rajalt korraldaja poolt!

Kuna ilm oli selline jahedapoolne, olime end natuke liiga paksul riidesse pannud. Päris kiirelt hakkas rämedalt palav ja oli selge, et peame suhteliselt alguses tegema esimese pausi, et midagi vähemaks võtta. Mehed lasid ka endist keema läinud vee välja 😆 Sikutasime ühed pluusid alt ära ja toppisime ka kindad kotti - päike soojendas piisavalt. Möödusid mõned ratturid - no las nemad möödusid, päev alles noor!

 Asfalt vahetus kruusaga, aga veel oli enam-vähem sõita - kuigi see vastutuul oli ikka korralik. No ja siis oli käes see koht kaardil, kus me oleks pidanud minema elektriliinide alla - kaardil oli näha, et seal peaks olema tee ja loogiliselt võttes ju peakski olema, sest hooldustehnika peab ju kuidagi sinna ligidale saama. Aga otse teelt keerata sinna küll ei saanud - ees oli mingi vesine-mudane-võsane jura, kaardilt edasi paistis, et mingid sõidetavad sihid tulevad, mis meid lõpuks ikkagi õigele rajale liinide alla suunavad ja nii läksimegi sealt, vahepeal saime ka enne möödunud ratturid kätte. 

 Oi perse, millised need sihid seal olid….see oli ikka midagi enneolematult rõvedat - just värskelt tehtud kinni sõitmata killustikuga tee - pehme, paks, väikesed kivid - ratas vajus läbi ja sõita oli raske. Mõlemal pool teed sügavad kraavid ja kraavi ääred risu-räsu ning roomiku jälgi täis… ja et mitte ikka veel liiga lihtne ei oleks, siis ka endiselt vastutuul! Vot see viis jõu, tahtmise ja motivatsiooni - lihtsalt jäle. Kuidagi me seal ukerdasime, jõud sai otsa, kõhus keeras ja iiveldas - selline tunne, et mine oksenda kuskile põõsasse 🤮 Lihtsalt masendav! Tõeliselt jäle! Liikumiskiirus oli olematu, tagatipuks keeras mingi oksapusa end Andrese rattaketi vahele ja viskas keti maha. A ega Andres mingi lödinäpp pole - pusis ja suskis ja ratas sai jälle töökorda. Tambet oli eest kuskile kadunud - üldse oli tal seekord kombeks meist ette ära sõita ja jube keeruline oli siis talle vastutuules röökida midagi, kui pidi keerama kuskile või tahtsime hetkeks seisma jääda. 

Lõpuks saime nendelt sihtidelt ikkagi õigesse kohta liinide all, aga ega see tee seal nüüd oluliselt parem ka ei olnud kuid siiski sõidetavam.

Ees ootas Jõhvi, seal tegime Olerexi tanklas esimese vähe pikema pausi - ostsime soolast vett, alkovaba gin-i ja õlle (kogu selle kurnatuse peale tahtis keha saada mullidega jooki, metsik isu oli selle järgi) ja sõime ära oma esimesed soolased pirukad. Samas kinnitas keha ka “peatreener” oma kaasaga! 

Tarvo  joogivalik….

 Pikalt siiski ei passinud. Trotsisime tuult ja pedaalisime edasi. See kuradi tuul ikka pani niimoodi kannatuse proovile, et…. Enamjaolt sõtkusime kõik eraldi, sest niikuinii ei kuulnud tuulevihinas, mis teine ütles või rääkis. Kiristasid hambaid ja siunasid tuult. Mingi hetk tundsin, et jalad lihtsalt enam ei jaksa - istusin sadulal kuidagi nii, et tundus nagu suruksin kuskil mingid sooned kinni ja jalad muutuvad selliseks tuimaks ja ei jaksa enam vajutada. Tegime bussikas peatuse, viskasingi sinna samasse end selili ja tõstsin jalad üles, et veri saaks korraks teistpidi käima. Aitas pisut.

Puhkehetk, kell on 16.38

Punnisime ikka edasi, järgmine suurem asula pidi tulema Tudu. 2h pärast jõudsime sinna, kohalik pood oli veel lahti, täiendasime oma joogivarusid - kohe läks käiku üks mullidega  sidruni Fassbrause, alkovaba õlle, vytautas ja purk marineeritud kurke, koos kurgiveega 😂 Andresele andsime ka ühe valuka - tal viimasel ajal teeb selg trikke - teipisin küll kodus tal selja ära, aga ikka andis tunda ja eks jalad ning taguotski vajasid leevendust.

Kell on u.18.30

Kurgivesi on elueliksiir…

Tudus, kohalik tudukoer

Tutvusime ka kohaliku Tudu külaeluga…sest elu veerebki ju maakohas ümber poe. Oli seal aga inimesi - karvaseid ja sulelisi. Poodi külastas meie ees perekond: ema, poeg ja poja tüdruksõber - koju kaasa osteti pakk krõpsu ja 700ml viin ja see ei olnud kindlasti mitte esimene vägijook, mis pojake sel päeval manustanud oli. Nende omavahelisest jutust poemüüjaga saime aimu ka nende eelmise päeva ühisest peost, mis paistis välja ka müüja näost. Õues tuli juttu tegema meesterahvas - täitsa sirge selja ja näoga ning pakkus meile oma rendimajakest ööbimiseks - keeldusime viisakalt ja ütlesime, et meil vaja ikkagi edasi sõita, et Narvast ikka eemale saada. Seepeale uuris ta, kaugelt tuleme ja kuhu suundume, takseeris rattaid ja oli täitsa teadlik rataste hingeelust. Rääkis oma tuttavast, rattasõidust ning veinipudelist meeleoluka loo, soovis meile head teed ja kõndis käed taskus minema. Edasi tegi juttu ka autoga poodi tulnud naisterahvas, kes päästis ühe meie kiivri, mis oli tuulega ratta kõrvalt minema veerenud…jutt läks rattasõidule, kiivri vajalikkusele ja turvalisele sõidule. Tal oli varrukast jutustada kohe kaks lugu, kuidas tema tuttavale ratturile oli jänes suure hooga tagarattasse jooksnud, millepeale rattur oli ikka korraliku uperpalli teinud ja luidki murdnud, õnneks kiiver päästis hullemast. Ja ka tal endal oli juhtum, kus auto ratta alt oli lennanud talle kivi piki pead, nii et kiivris korralik auk sees - tänas õnne, et kiiver ikka peas oli ja hullemast jälle päästis. Soovis temagi meile turvalist teed ja nii me lahku seal läksime. 

 Tee viis kahe raba/soo vahelt mõnusast metsast läbi, tee oli sõidetav ja isegi tuul oli leebem. Lootsime, et hilisõhtuks vaibub tuul sootuks. 

 Teel leppisime kokku, et kella 20paiku teeme söögipausi ja teeme otsa peale oma rändurivõikudele ja sirutame jalgu. Andresel andis selg ikka tunda ja võttis veel ühe valuka, seal otsustasin minagi, et leevendan erinevaid valusid ühe Dolmeniga - õlad olid väsinud kotist, põlved sõtkusmisest ning tagumik sadulast - õnneks on väljamõeldud valuvaigistid… kuigi ise mõtlesin, et kas siis tasub sellist “jama” teha ja valuga koos end piitsutada, aga ma arvan, et mitteüks sportlane ei saa hakkama ilma valuvaigistiteta (mitte, et ma sportlane oleks 😁) Aga tõenäoliselt paljud, kes teevad sellisied pikki üritusi mingil hetkel valuvaigisteid tarbivad. No igaljuhul oli pärast täitsa hea sadulal istuda ja kott ei sooninud enam nii väga õlgu. 

Õhtusöök

Paus…15minutit

 

Edasi, rohkem juba tehtud kui ees…viimased 4h. Seal tegime kindla otsuse, et aja sõidame ikka lõpuni täis - kõik 12h nagu Põgenemise formaat ratturitele ettenäinud on ( https://trailrun.ee/pogenemine-paldiskist-2022/ ) Kalkuleerisime oma võimekust, aega ja kilomeetreid - lootsime, et jõuame Väike-Maarjasse veel enne, kui viimased poed kinni pannakse. Tee viis jälle läbi metsa ja äkki oli ees mingi tunnelilaadne asi….Äge…tuli välja, et need on Rohu Raketibaasi raketiangaarid. No ma ei saanud ju niisama mööda sõita - tuli ikka pilt ka teha. Põnev koht, sinna on vaja teinekord veel minna ja asja lähemalt uurida, seekord ju sellist aega ei olnud. Väike plaan jäi, et ükskord teeme oma suvise “Tour de Vanad sõbrad” rattaretke sinna kanti.

Päris spooki koht

Seal oli meil üks vähestest kohtadest, kus veidi kaardilt mööda panime, aga selle vea parandasime kiirelt. Endiselt väntasime vastutuules, mis veidi hakkas järgi andma. Iga söögipaus andis pisut energiat ja jõudu juurde, kuigi ikka on see, et mingist hetkest sa süüa eriti ei taha, kuigi tead, et pead…siis veidi pressid midagi sisse. Juua läks see-eest palju ja olenemata sellest, et metsikult nagu ei higistanud ja palav ei olnud, siis kuhugi see vesi kehas kadus -  kogu selle 12h jooksul käisin mina ainult korra pissil, mehed pigistasid vist kaks korda. Keha võttis kõik vedelikud endale. 

 Väike-Maarjasse jõudsime u. Kella 21.30 paiku - pood oli veel lahti. Ei ole see Väike-Maarja üldse nii väike, elu ikka täitsa kees. Rahvas jooksis veel viimaseid oste tegema - meiegi täiendasime jälle joogivarusid - osa konsumeerisime kohe, midagi läks vist kotti ka igaksjuhuks. Andresele polnud veel valukad täielikult mõjunud…ta oli torssis ja pahane ning nõudis veel üht valukat juurde. Keeldusin kategooriliselt ja üritasin talle selgeks teha, et praegu ei tohi, muidu võib terendada üledoos ja seda kuskil metsa vahel vaja ei ole - keha kurnatus ja võetud kaks valukat oli juba täisdoos…pidi lihtsalt veel ootama ja pisut kannatama, et täielik mõju saabuks. Hiljem Tambet ütles, et ta pole Andrest nii kurjana veel näinudki 😃 Õnneks mingi hetk ta lõpuks ütleski, et vist on nüüd mõjuma hakanud. Aga ta oli endiselt pahur. 

 Seal sättisime valmis ka pealambid ja lülitasime sisse ratta esituled, sest varsti saabus pimedus. 

 Kohati tuli ikka väsimus peale ja uni tikkus silma, samas lohutas mõte, et enam ei ole palju minna…paar tundi vaid veel. Õnneks oli tuul enam-vähem vaibunud, kohati midagi puhus, aga see ei olnud enam õnneks selline iiveldama ajav konstantne vastutuul. Andres arvas, et Sass jõuab meile järgi juba Järva-Jaanis ja ju ta ikka ootas ja lootis, et ehk lõpetame siis seal ära. Pedaalisime ja ootasime, millal ometi J-J tuled paistma hakkavad. Enne aga tegime peatuse hoopis Karinu bussi peatuses. Tambet vist pani endale midagi selga või kohmisime niisama miskit, a ju millegipärast seda pausi vaja oli. 

Jalasirutus tehtud, J-J 4km pärast, õnneks hea tee. Pigem oli nüüd selliseid laskumise lõike, et sa vahel ka tirri lasta, mitte hambad ristis pedaalida. Tambet sõitis endiselt meil eest ära, aga eks talle sobib rattasõit rohkem kui meile. Meie tegime oma tempot ja vaheldumisi vedasime teineteist. 

 Järva-Jaani… Sassi autoga ei paistnud ja aega oli veel vist ca 45min minna. Olin kindel, et Sassil ei teki probleemi meie leidmisega, saatsin talle enne meie träki ja jälgimisgepsud olid ju ka peal, nii et uhasime edasi ja lootsime, et ta õigel ajal meid leiab. 

 Tambet andis ees minna, tee oli hea, jõudu õnneks jagus ja külm ei olnud ( mingil pausil tirisime päeval ära võetud pluusid uuesti selga, panime kraed ja kindad ning lootsime, et temperatuur liiga madalaks ei lähe).

 Nüüd hakkasin ikka iga natukese ajatagant kella vaatama, et palju veel jäänud on…..20minutit, 15 minutit, 9minutit….Tambet kimab ees - tundus, et tal oli plaan meist nö kaugemal lõpetada ja koha osas parem tulemus saada 😆 

 Nagu ikka tekitab lõpu lähenemine ja tagaajamise motivatsioon jõudu ja nii me Andresega vajutasime nagu jaksasime. 5minutit, 2minutit, minut…aeg läbi ja selja taga autotuled…. Sass jõudis täpselt samal ajal meie selja taha, kui aeg kukkus! Poleks olnud paremat ajastust! 

Tehtud, valmis, kõik…12h rattal veedetud ja risti läbi Eesti Narvast põgenetud. Oma abitsioonikat plaani me ei täitnud, aga Tartu mnt jäi kiviga visata, mis minu jaoks oli ikka päris hea…

Lõpp, kell on 00.00

Kiiruga hakkasime oma kodinaid ja rattaid sättima, et saaks kiirelt kõik autosse ja kodupoole sõita. Külm hakkas, käsi värises nagu viimasel parmotil pühapäeva hommikul 😂 Sass oli ülitubli ja aitas nagu sai. Meie rattad katusele ja Tambeti oma konksu külge ning võisimegi hakata sõitma. 1,5h pärast ootas meid soe saun, söögist ei hoolinud, autos magada ei saanud - kuidagi kergelt uneledes läks aeg siiski ruttu. Sass on ikka väga vilunud ja tubli sohver meil. Kodus ootas meid jälle Mari, kes siis oli teinud söögi ja kütnud koos oma õega meile sauna (ise nad muidugi käisid seal juba enne ära). 

 Olemine oli üllatavalt hea, keegi ei värisenud nagu Põgenemisel Paldiskist, kuskilt otseselt midagi ei valutanud - lihtsalt väsimus oli. Ronisime sauna, leil oli mõnus ja soe, istusime veel peale leili ja muljetasime omavahel - olime tegelikult ikkagi rahul oma tulemuse ja tehtuga. Kell 3 saime magama, aga eks see esimene uni peale pingutust on ikka selline mitte väga hea ja kella üheksaks hommikul oli uni läinud ja ajasime end üles. 

 Selleks ajaks olid ratturite träkid kontrollitud ja järjestus olemas…mis seal siis oli. Kokku oli rattureid 31 - neist 8 naist! Üld tabelis olime kolmekesi jagamas 15-17.kohta - ikka see kuldne keskmik 😉 Aga naiste arvestuses, sai minu osaks 3.koht!!!🥉Linnulennult olime Narvast jõudnud 146,4km kaugusele, reaalselt pedaalisime ca.184km. No pole paha ju! Erilisi kadusid ei ole, varustus jäi terveks, ise vist ka enam-vähem, eks kerge lihasvalu ja uni ju on ja sadula jälg sinikatena tagumikul, aga see kõik on mööduv nähtus. Kurat ja kui mõni võistleja nägi teel karu, siis meie pidime leppima ööbiku laksutamise ja käo kukkumisega! 

Aga keha üritab end vist taastada omalmoel…metsiku söögiisuga…sööks kõike ja palju, aga eriti soolast! 🍔🍕🥒🥩🧀🎂🍣🍩🍪🍟

 Endiselt peab olema tänulik perele-sõpradele, kes taustatiimina lasevad meil seda kõike teha ning toetavad-tegelevad samal ajal meie koduste asjadega ning poputavad meid peale võistlust, jälgivad ning elavad kaasa ekraanitaga täpikesi passides. Aitäh!

Ikkagi III koht!