Põgene vaba laps, see on ainus võimalus….. Põgenemine Pähklimäelt 4.05.24

 Ehh, peale Paldiski põgenemist küll lubasime mõlemad Andresega, et me rohkem enam ei põgene, aga….eks lubadused ongi selleks, et neid murda 😁 Ja me lubasime ju, et me jalgsi enam ei põgene… 

 Kuidagi mul jälle see mõte peas keerles, vaja läks natukene Andrese “mudimist” ning ta oli nõus, et teeme korra siis veel ainult, et rattaga 🚲 Ja kui see “Jah” sõna juba tuli, pidi kiirelt ära regama, et ei oleks valikus enam taganemist vaid ainult põgenemine. Tambet oli ka jälle meiega koos hakkamas - noh, et hea suveks rattapõhja laduda.

Õige pisut sai ratta-trenne alla sõidetud, minul rohkem, Andresel vähem - a nõrgad teevad trenni ju….

Plaan oli siis suund Narvast Pähklimäelt võtta Vana-Vigala poole. No ilmselgelt ei lootnud me , et sinna ka päriselt välja jõuame. Aga olime endi peas mõelnud, et soodsa ilmaga ehk, et tuul on ainult selja tagant ja vihma-rahet-pussnuge ei saja oleks võib-olla reaalne Raplasse jõuda. Plaan oli ambitsioonikas, aga mingi sita plaaniga ei tasugi minna 😆

 Nuuh, nii nädal varem hakkasime ilmateadet jälgima - jeeee, tuul meile soodsalt idast ja kirdest st taganttuult…tundus, et kõik on võimalik ja lausa lendame Raplasse välja. Aga liiga lihtne ikka ka olla ei saa ju…kaks päeva enne starti üllatas ilmataat meid otse vastu puhuva tuulega - no päriselt või??? Et reedel ja laupäeval on lääne ja loodetuul 5-8, puhangutega kuni 11m/s…johhaidii ja radiridiralla. Ja siis pühapäeval on jälle kenasti tuul idast….Tõotas tulla korralik katsumus. Vastutuulega me arvestanud polnud igatahes, a ega ilma muuda ja minemata ka ei jäta.

 Kaardi pusisin seekord ise valmis Plotarout’iga. Tambetil oli küll tehtud träkk Narva-Kõpu (mida ta tahtis rattaga miskiaeg sõita), aga seal olid tal märgitud miskid huvipunktid ja vaatamisväärsused ja teekond ka läbi miski raba, mis meie formaadile jõuda Narvast 12h võimalikult kaugele ei sobinud - no ei ole tore ratast kuskilt rabast üle lohistada. Nii et pusisin kaardiga ise, vältides põhimaanteid ja rabasid. Ega normaalset teekonda ikka kokku ei saanud - päris mitu suurt rabalahmakat oli ees, millest siis vaja kuidagi mõistlikult mööda saada ja suht algusest kuni Jõhvini ka mingisugune elektriliinide alune jura. Aga valmis ma selle ikkagi joonistasin ja üldjoontes see plaan ka töötas!

Tambetiga pidime kohtuma stardis ja igaüks pidi ise kaasa võtma endale vajaliku kraami - otsustasime, et erilisi pikki pause ei tee ja proovime kiirelt ühe jutiga minna. Stardile eelnev nädal oli emotsioonide rohke ja uni heitlik (süüdistada saan selles ainult ennast) Pisut pelgasin, kuidas jõuvarudega on, aga juurde seda ka ei saa, kui kehvalt magada. On nagu on ja saab, mis saab - ega mehed mind metsa ikka ei jäta 😀

Midagi ikka pidi kaasa ka võtma - osa sellest jäi ikka maha ka

Laupäeval startisime kodust 8.30 kaasas vanem poeg Sass, kes siis vahepeal maale sõidab ja öösel meile järgi tuleb, kui aeg. 

Hommikuselt värsked :)

Jõudsime piisava varuga kohale. Andres sättis rattad valmis, pakkisime rattakotid kokku ja no tegime ettevalmistusi.  Rahvast starti jagus - tundus, et rattureid oli rohkem kui jalgsi minejaid. 

Härra “peatreener” Tarvo Jõeste isiklikult jagab õpetussõnu :)

Tambet, mina ja Andres

Saime kätte jälgimisgepsud ja osaleja medalid - mine või kohe koju tagasi! Ja antigi start! Kõik panid siis hooga ugama. 

 Nii kui selg oli Narva poole, oli aru saada, et lihtne ei saa see olema - see vastutuul oli lihtsalt vastik, aga alguses on see eufooria ja adrenaliin üleval ning siis ikka annad talda, kuidas jaksad, hiljem tuleb rutiin ja rahulikum tempo! Aga meie olime ju alles alguses.

Pilt rajalt korraldaja poolt!

Kuna ilm oli selline jahedapoolne, olime end natuke liiga paksul riidesse pannud. Päris kiirelt hakkas rämedalt palav ja oli selge, et peame suhteliselt alguses tegema esimese pausi, et midagi vähemaks võtta. Mehed lasid ka endist keema läinud vee välja 😆 Sikutasime ühed pluusid alt ära ja toppisime ka kindad kotti - päike soojendas piisavalt. Möödusid mõned ratturid - no las nemad möödusid, päev alles noor!

 Asfalt vahetus kruusaga, aga veel oli enam-vähem sõita - kuigi see vastutuul oli ikka korralik. No ja siis oli käes see koht kaardil, kus me oleks pidanud minema elektriliinide alla - kaardil oli näha, et seal peaks olema tee ja loogiliselt võttes ju peakski olema, sest hooldustehnika peab ju kuidagi sinna ligidale saama. Aga otse teelt keerata sinna küll ei saanud - ees oli mingi vesine-mudane-võsane jura, kaardilt edasi paistis, et mingid sõidetavad sihid tulevad, mis meid lõpuks ikkagi õigele rajale liinide alla suunavad ja nii läksimegi sealt, vahepeal saime ka enne möödunud ratturid kätte. 

 Oi perse, millised need sihid seal olid….see oli ikka midagi enneolematult rõvedat - just värskelt tehtud kinni sõitmata killustikuga tee - pehme, paks, väikesed kivid - ratas vajus läbi ja sõita oli raske. Mõlemal pool teed sügavad kraavid ja kraavi ääred risu-räsu ning roomiku jälgi täis… ja et mitte ikka veel liiga lihtne ei oleks, siis ka endiselt vastutuul! Vot see viis jõu, tahtmise ja motivatsiooni - lihtsalt jäle. Kuidagi me seal ukerdasime, jõud sai otsa, kõhus keeras ja iiveldas - selline tunne, et mine oksenda kuskile põõsasse 🤮 Lihtsalt masendav! Tõeliselt jäle! Liikumiskiirus oli olematu, tagatipuks keeras mingi oksapusa end Andrese rattaketi vahele ja viskas keti maha. A ega Andres mingi lödinäpp pole - pusis ja suskis ja ratas sai jälle töökorda. Tambet oli eest kuskile kadunud - üldse oli tal seekord kombeks meist ette ära sõita ja jube keeruline oli siis talle vastutuules röökida midagi, kui pidi keerama kuskile või tahtsime hetkeks seisma jääda. 

Lõpuks saime nendelt sihtidelt ikkagi õigesse kohta liinide all, aga ega see tee seal nüüd oluliselt parem ka ei olnud kuid siiski sõidetavam.

Ees ootas Jõhvi, seal tegime Olerexi tanklas esimese vähe pikema pausi - ostsime soolast vett, alkovaba gin-i ja õlle (kogu selle kurnatuse peale tahtis keha saada mullidega jooki, metsik isu oli selle järgi) ja sõime ära oma esimesed soolased pirukad. Samas kinnitas keha ka “peatreener” oma kaasaga! 

Tarvo  joogivalik….

 Pikalt siiski ei passinud. Trotsisime tuult ja pedaalisime edasi. See kuradi tuul ikka pani niimoodi kannatuse proovile, et…. Enamjaolt sõtkusime kõik eraldi, sest niikuinii ei kuulnud tuulevihinas, mis teine ütles või rääkis. Kiristasid hambaid ja siunasid tuult. Mingi hetk tundsin, et jalad lihtsalt enam ei jaksa - istusin sadulal kuidagi nii, et tundus nagu suruksin kuskil mingid sooned kinni ja jalad muutuvad selliseks tuimaks ja ei jaksa enam vajutada. Tegime bussikas peatuse, viskasingi sinna samasse end selili ja tõstsin jalad üles, et veri saaks korraks teistpidi käima. Aitas pisut.

Puhkehetk, kell on 16.38

Punnisime ikka edasi, järgmine suurem asula pidi tulema Tudu. 2h pärast jõudsime sinna, kohalik pood oli veel lahti, täiendasime oma joogivarusid - kohe läks käiku üks mullidega  sidruni Fassbrause, alkovaba õlle, vytautas ja purk marineeritud kurke, koos kurgiveega 😂 Andresele andsime ka ühe valuka - tal viimasel ajal teeb selg trikke - teipisin küll kodus tal selja ära, aga ikka andis tunda ja eks jalad ning taguotski vajasid leevendust.

Kell on u.18.30

Kurgivesi on elueliksiir…

Tudus, kohalik tudukoer

Tutvusime ka kohaliku Tudu külaeluga…sest elu veerebki ju maakohas ümber poe. Oli seal aga inimesi - karvaseid ja sulelisi. Poodi külastas meie ees perekond: ema, poeg ja poja tüdruksõber - koju kaasa osteti pakk krõpsu ja 700ml viin ja see ei olnud kindlasti mitte esimene vägijook, mis pojake sel päeval manustanud oli. Nende omavahelisest jutust poemüüjaga saime aimu ka nende eelmise päeva ühisest peost, mis paistis välja ka müüja näost. Õues tuli juttu tegema meesterahvas - täitsa sirge selja ja näoga ning pakkus meile oma rendimajakest ööbimiseks - keeldusime viisakalt ja ütlesime, et meil vaja ikkagi edasi sõita, et Narvast ikka eemale saada. Seepeale uuris ta, kaugelt tuleme ja kuhu suundume, takseeris rattaid ja oli täitsa teadlik rataste hingeelust. Rääkis oma tuttavast, rattasõidust ning veinipudelist meeleoluka loo, soovis meile head teed ja kõndis käed taskus minema. Edasi tegi juttu ka autoga poodi tulnud naisterahvas, kes päästis ühe meie kiivri, mis oli tuulega ratta kõrvalt minema veerenud…jutt läks rattasõidule, kiivri vajalikkusele ja turvalisele sõidule. Tal oli varrukast jutustada kohe kaks lugu, kuidas tema tuttavale ratturile oli jänes suure hooga tagarattasse jooksnud, millepeale rattur oli ikka korraliku uperpalli teinud ja luidki murdnud, õnneks kiiver päästis hullemast. Ja ka tal endal oli juhtum, kus auto ratta alt oli lennanud talle kivi piki pead, nii et kiivris korralik auk sees - tänas õnne, et kiiver ikka peas oli ja hullemast jälle päästis. Soovis temagi meile turvalist teed ja nii me lahku seal läksime. 

 Tee viis kahe raba/soo vahelt mõnusast metsast läbi, tee oli sõidetav ja isegi tuul oli leebem. Lootsime, et hilisõhtuks vaibub tuul sootuks. 

 Teel leppisime kokku, et kella 20paiku teeme söögipausi ja teeme otsa peale oma rändurivõikudele ja sirutame jalgu. Andresel andis selg ikka tunda ja võttis veel ühe valuka, seal otsustasin minagi, et leevendan erinevaid valusid ühe Dolmeniga - õlad olid väsinud kotist, põlved sõtkusmisest ning tagumik sadulast - õnneks on väljamõeldud valuvaigistid… kuigi ise mõtlesin, et kas siis tasub sellist “jama” teha ja valuga koos end piitsutada, aga ma arvan, et mitteüks sportlane ei saa hakkama ilma valuvaigistiteta (mitte, et ma sportlane oleks 😁) Aga tõenäoliselt paljud, kes teevad sellisied pikki üritusi mingil hetkel valuvaigisteid tarbivad. No igaljuhul oli pärast täitsa hea sadulal istuda ja kott ei sooninud enam nii väga õlgu. 

Õhtusöök

Paus…15minutit

 

Edasi, rohkem juba tehtud kui ees…viimased 4h. Seal tegime kindla otsuse, et aja sõidame ikka lõpuni täis - kõik 12h nagu Põgenemise formaat ratturitele ettenäinud on ( https://trailrun.ee/pogenemine-paldiskist-2022/ ) Kalkuleerisime oma võimekust, aega ja kilomeetreid - lootsime, et jõuame Väike-Maarjasse veel enne, kui viimased poed kinni pannakse. Tee viis jälle läbi metsa ja äkki oli ees mingi tunnelilaadne asi….Äge…tuli välja, et need on Rohu Raketibaasi raketiangaarid. No ma ei saanud ju niisama mööda sõita - tuli ikka pilt ka teha. Põnev koht, sinna on vaja teinekord veel minna ja asja lähemalt uurida, seekord ju sellist aega ei olnud. Väike plaan jäi, et ükskord teeme oma suvise “Tour de Vanad sõbrad” rattaretke sinna kanti.

Päris spooki koht

Seal oli meil üks vähestest kohtadest, kus veidi kaardilt mööda panime, aga selle vea parandasime kiirelt. Endiselt väntasime vastutuules, mis veidi hakkas järgi andma. Iga söögipaus andis pisut energiat ja jõudu juurde, kuigi ikka on see, et mingist hetkest sa süüa eriti ei taha, kuigi tead, et pead…siis veidi pressid midagi sisse. Juua läks see-eest palju ja olenemata sellest, et metsikult nagu ei higistanud ja palav ei olnud, siis kuhugi see vesi kehas kadus -  kogu selle 12h jooksul käisin mina ainult korra pissil, mehed pigistasid vist kaks korda. Keha võttis kõik vedelikud endale. 

 Väike-Maarjasse jõudsime u. Kella 21.30 paiku - pood oli veel lahti. Ei ole see Väike-Maarja üldse nii väike, elu ikka täitsa kees. Rahvas jooksis veel viimaseid oste tegema - meiegi täiendasime jälle joogivarusid - osa konsumeerisime kohe, midagi läks vist kotti ka igaksjuhuks. Andresele polnud veel valukad täielikult mõjunud…ta oli torssis ja pahane ning nõudis veel üht valukat juurde. Keeldusin kategooriliselt ja üritasin talle selgeks teha, et praegu ei tohi, muidu võib terendada üledoos ja seda kuskil metsa vahel vaja ei ole - keha kurnatus ja võetud kaks valukat oli juba täisdoos…pidi lihtsalt veel ootama ja pisut kannatama, et täielik mõju saabuks. Hiljem Tambet ütles, et ta pole Andrest nii kurjana veel näinudki 😃 Õnneks mingi hetk ta lõpuks ütleski, et vist on nüüd mõjuma hakanud. Aga ta oli endiselt pahur. 

 Seal sättisime valmis ka pealambid ja lülitasime sisse ratta esituled, sest varsti saabus pimedus. 

 Kohati tuli ikka väsimus peale ja uni tikkus silma, samas lohutas mõte, et enam ei ole palju minna…paar tundi vaid veel. Õnneks oli tuul enam-vähem vaibunud, kohati midagi puhus, aga see ei olnud enam õnneks selline iiveldama ajav konstantne vastutuul. Andres arvas, et Sass jõuab meile järgi juba Järva-Jaanis ja ju ta ikka ootas ja lootis, et ehk lõpetame siis seal ära. Pedaalisime ja ootasime, millal ometi J-J tuled paistma hakkavad. Enne aga tegime peatuse hoopis Karinu bussi peatuses. Tambet vist pani endale midagi selga või kohmisime niisama miskit, a ju millegipärast seda pausi vaja oli. 

Jalasirutus tehtud, J-J 4km pärast, õnneks hea tee. Pigem oli nüüd selliseid laskumise lõike, et sa vahel ka tirri lasta, mitte hambad ristis pedaalida. Tambet sõitis endiselt meil eest ära, aga eks talle sobib rattasõit rohkem kui meile. Meie tegime oma tempot ja vaheldumisi vedasime teineteist. 

 Järva-Jaani… Sassi autoga ei paistnud ja aega oli veel vist ca 45min minna. Olin kindel, et Sassil ei teki probleemi meie leidmisega, saatsin talle enne meie träki ja jälgimisgepsud olid ju ka peal, nii et uhasime edasi ja lootsime, et ta õigel ajal meid leiab. 

 Tambet andis ees minna, tee oli hea, jõudu õnneks jagus ja külm ei olnud ( mingil pausil tirisime päeval ära võetud pluusid uuesti selga, panime kraed ja kindad ning lootsime, et temperatuur liiga madalaks ei lähe).

 Nüüd hakkasin ikka iga natukese ajatagant kella vaatama, et palju veel jäänud on…..20minutit, 15 minutit, 9minutit….Tambet kimab ees - tundus, et tal oli plaan meist nö kaugemal lõpetada ja koha osas parem tulemus saada 😆 

 Nagu ikka tekitab lõpu lähenemine ja tagaajamise motivatsioon jõudu ja nii me Andresega vajutasime nagu jaksasime. 5minutit, 2minutit, minut…aeg läbi ja selja taga autotuled…. Sass jõudis täpselt samal ajal meie selja taha, kui aeg kukkus! Poleks olnud paremat ajastust! 

Tehtud, valmis, kõik…12h rattal veedetud ja risti läbi Eesti Narvast põgenetud. Oma abitsioonikat plaani me ei täitnud, aga Tartu mnt jäi kiviga visata, mis minu jaoks oli ikka päris hea…

Lõpp, kell on 00.00

Kiiruga hakkasime oma kodinaid ja rattaid sättima, et saaks kiirelt kõik autosse ja kodupoole sõita. Külm hakkas, käsi värises nagu viimasel parmotil pühapäeva hommikul 😂 Sass oli ülitubli ja aitas nagu sai. Meie rattad katusele ja Tambeti oma konksu külge ning võisimegi hakata sõitma. 1,5h pärast ootas meid soe saun, söögist ei hoolinud, autos magada ei saanud - kuidagi kergelt uneledes läks aeg siiski ruttu. Sass on ikka väga vilunud ja tubli sohver meil. Kodus ootas meid jälle Mari, kes siis oli teinud söögi ja kütnud koos oma õega meile sauna (ise nad muidugi käisid seal juba enne ära). 

 Olemine oli üllatavalt hea, keegi ei värisenud nagu Põgenemisel Paldiskist, kuskilt otseselt midagi ei valutanud - lihtsalt väsimus oli. Ronisime sauna, leil oli mõnus ja soe, istusime veel peale leili ja muljetasime omavahel - olime tegelikult ikkagi rahul oma tulemuse ja tehtuga. Kell 3 saime magama, aga eks see esimene uni peale pingutust on ikka selline mitte väga hea ja kella üheksaks hommikul oli uni läinud ja ajasime end üles. 

 Selleks ajaks olid ratturite träkid kontrollitud ja järjestus olemas…mis seal siis oli. Kokku oli rattureid 31 - neist 8 naist! Üld tabelis olime kolmekesi jagamas 15-17.kohta - ikka see kuldne keskmik 😉 Aga naiste arvestuses, sai minu osaks 3.koht!!!🥉Linnulennult olime Narvast jõudnud 146,4km kaugusele, reaalselt pedaalisime ca.184km. No pole paha ju! Erilisi kadusid ei ole, varustus jäi terveks, ise vist ka enam-vähem, eks kerge lihasvalu ja uni ju on ja sadula jälg sinikatena tagumikul, aga see kõik on mööduv nähtus. Kurat ja kui mõni võistleja nägi teel karu, siis meie pidime leppima ööbiku laksutamise ja käo kukkumisega! 

Aga keha üritab end vist taastada omalmoel…metsiku söögiisuga…sööks kõike ja palju, aga eriti soolast! 🍔🍕🥒🥩🧀🎂🍣🍩🍪🍟

 Endiselt peab olema tänulik perele-sõpradele, kes taustatiimina lasevad meil seda kõike teha ning toetavad-tegelevad samal ajal meie koduste asjadega ning poputavad meid peale võistlust, jälgivad ning elavad kaasa ekraanitaga täpikesi passides. Aitäh!

Ikkagi III koht!

Hooaja esimene start! - XT Talverogain… jälle Viimsi… 16.03.24

Hõissa…me ei eksinudki ära nagu aasta tagasi kevadroganil Viimsis 😆 

 Arvestades viimase aja tervist ja treenimist, siis oli minul küll pisuke kahtlus, kas või mida ma üldse jaksan seal rogainil teha. Aga lootsin, et küllap Andres mu ikka lõpuni lohistab - panin seekord talle kotti isegi kummipaela kaasa, et kui ikka väga kriitiliseks kisub võtan end sellega sappa… õnneks nii kehvaks asi ei läinud…

 Kohale läksime piisava varuga, et jõuaks numbrid külge hakkida ja wc-järjekorras seista. Heikot-Marikat ei paistnud veel kuskil, kuigi olime juba stardialas ja kohe-kohe võis kaardid avada. Lõpuks märkasime ikka Heiko habemetutti rahva seas välkumas - ju jõudsid viimasel hetkel, aga neil oli juba pilk kaugusesse suunatud ja rada silme ees paika pandud - nad vist ei saanudki aru, kui neid tervitasime - fookus oli stardil ja võistlusel!

 Kiire pildiklõps ikka ka stardis ja siis juba rullisime kaardid lahti. Me nagu alati, ei suuda mitte mingit teekodna planeerida ega paika panna - peaasi, et suuna saaks enam-vähem paika ja mingi punkti eesmärgiks. 

Moe pärast võib ju tarka nägu kaardi kohal teha (pilt. Edith Madalik)

Start läks ja panime ugama….ja ikka pisut metsa poole sellega, aga jõudsime siiski õigesse punkti, kuhu plaan oligi minna…iga rogaini klassika - alguse segadused 😁 Vaadates punktide legende on seal Viimis ikka palju kive…Ühe suurema ja mõned väiksed me leidsime ikka üles ka…

https://et.wikipedia.org/wiki/Rohuneeme_r%C3%A4ndrahn

 Kaart jooksis päris kenasti. Üritasime ikka jooksusammu hoida ja teedel see õnnestus ka, võsas sumpasime rahulikumalt.

(pilt. Edith Madalik)

Kohati olid rajad mulle tuttavad - paar aastat tagasi käisin poja klassiga kaasas seal matkamas ja maastikumängul, aga väga tuttav see kant siiski pole ja Kelvingist läbi joostes ikka vahtisime suu ammuli neid suuri maju - nigu Ameerikamaal kohe…uhked villad reas, veel uhkemad autod kenasti kõrvuti pargitud ootamas….igaljuhul uhke värk.

 

Seekord oli minu kõhutunne parem, kui Andresel, kes ikka korduvalt tahtis valele poole ugama panna. Vaidlesime korduvalt.

Ma tegelikult tahtsin, et Andres teeks minust pildi koos majakesega, mis jäi minust paremale, a ta lootis, et ma kraavi kõhuli käin ja ta saab sellest pildi…

Küsisime teed, a too ei taibanud midagi kaardist

Miks minna metsast, kui saab ka turnida puudel kraavis?

Kivi, puu, sihil, kivi, kivi, kivi….no tuli neid punkte nagu tuli. Vihma hakkas sadama. Kp42-st välja minnes Andres end kaardil paika ei saanud - seleta või ära seleta - näita kaardil näpuga või mitte…lõpuks saime kokkuleppele, kus me asume ja võtsime suuna keeluala kõrvalt Kp61-te. Punkt käes vaatasime, et peame mööda kraavi ja aia äärt ronima, et edasi teele välja saada. Tagant tulid teised tiimid peale ja ragistasid kohe üle kraavi võsa serva. Me arvasime, et oleme ikka “targemad” ja turnisime edasi puudel ja kraavi ääres. Ja kui sealt siis lagedamele jõudsime oli ees kenake laiem kraav - aia äärest enam minna ei saanud ja koht liiga lai, et üle hüpata, tagasi ronida ka ei tahtnud. Veel paistis jää seal peal olema, natuke äärtest ikkagi juba sulanud. Otsustasin, et ega muud teha pole, kui proovida siis üle jää minna. Astusin sammukese - jää pidas, astusin teise sammukese - pidas, tundus, et saame kuivajalaga üle….see tunne aga pettis…. Järgmisel sammul käis praksakas ja vajusin põlvini ning käpuli sisse. Brrrrr, vesi oli külm, a hea et päris kõhuli ei käinud. Ega Andreselgi ei jäänud muud üle, kui läbi vee siis kahlata. Ja sinna meie kuivad jalad jäid 😁

Et kaardist ka aimu saada…

 Õnneks olime juba tagasi teel. Ja viimased 45minti minna, nii et lootsime, et külm ei hakka. Aga et ikka mitte liiga kuiv ja hea ei oleks, hakkas boonusena ka vihma sadama. No mis seal ikka, lasime sörki minna. Vaatasime, et saame veel ühe korraliku üheksase punkti võtta ning siis paar tükki veel ja jõuame kenasti tagasi. Aga kuskilt panime sihiga mööda ja 9punkti jäi saamata. No olgu siis nii, ega nutma ei jäänud. Sihilt saime kätte ühe 7-se punni ja siis oli juba aeg seljas ja vaja kiiremaid liigutusi tegema hakata. 

Minu jaks hakkas otsa saama, teelt veel Kp55 ja siis jalad seljas finiši poole. Haakisin end Andrese vesti külge ja lohisesin sabas, aga ei lubanud Andresel tempot alla ka lasta - hiljaks jääda ei tahtnud. Uhhh…jõudsime. 

Ma ikka veits olin surnd…

 Kiire mahalugemine ja riiete vahetus ning autosse sooja. Väike coca-cola maitses hää… Heikot-Marikat ootama ei jäänud, pidime pärast meil kokku saama - muljetama ja saunatama. Kimasime koju. 

 Mari juba ootas ja söök oli peaaegu valmis. Varsti jõudsid ka Heiko-Marika-Anniki.

Hää seltskond on põhiline

Erinevad jutud, emotsioonid, mõnus saun ja kosutav söök… mis sa veel õhtult tahad? Aga kuidagi vaevaline on meil see hooaja algus - kuidagi ei saa asju jooksma. Vanus hakkab kollitama juba v? Aga loodetavasti läheb paremaks ikka, et saab uue trennirütmi sisse ja jaksu tagasi. Ees on ikka nii mõnedki üritused, millest tahaks mõnuga osa võtta. 

Ornitoloogid Tallinna tiirul - Linnarogain 23.03.24

 Olgem ausad - meie, kaart ja ratas linnas ikka väga kokku ei lähe. No ei ole meil seda hoopealt linnas inimeste ja autode vahel kaardilugemise kogemust ikka üldse (ainult üks enne tänast). Ja kui sa ikka selline poolpime ka veel oled - kuigi ninale sai sätitud hiljuti soetatud kaardilugemisprillid, mis tegelikult on ikka ühed head leiutised (sest tavaprilliga ma ikka üldse tänaval käia ei saa) siis kaardil seda linnateede rägastikku vaadates ja õigeid teid ning pöördeid otsides pea igal teisel tänavanurgal seisma pead jääma, siis head nahka sellest ei tule. Aga harjutamise mõttes oli tore küll 😀 

Reede õhtul veel stardiprotokolli netist ei leidnud, seega laupäeva hommikul oli üllatus suur, kui leidsin meid nimekirjas jalgsi olevat? No mida? Ma ju ometi 2nädalat tagasi vahetasin meid rattale ringi, sest eelmisel nädalal oli Viimsis rogain ja kahte nädalavahetust joosta, tundus liiga karm. Pealegi arvestasime, et meil on rattaga hea starti kohale minna ja pärast koju vurada - ei peagi autoga minema hakkama, vahemaa ju nii väike. Mind ajas selline leid täiesti närvi - Andres võttis kõne Timmole - sealt tuli rahulik vastus, et küll saab hakkama ja regame kohapeal ringi. Olgu nii siis… Teine üllatus/jahmatus tabas mind siis, kui avastasin nimekirjast veel ühed “Präänikud”…. Ei no, mis mõttes??? Me oleme juba aastaid selle nimega tiim olnud ja nüüd siis on otsustanud keegi kasutada sama nime! Kurat küll. Hiljem kui Annikit nägime, ütles ta, et avastas isegi üllatusega sama nimega tiimi protokollist ja kirjutas nende nime taha siis numbri 2 (“Präänikud 2”), et ei tekiks segadust. Igatahes olin ma sellises pahuras tujus juba hommikul 😠

Kaasa midagi eriti ei pakkinud, isegi kotti ei võtnud selga. Ainult vesi rattakülge pudeliga ja igaksjuhuks paar cornyt taskusse. Vurasime siis Alecoq Arena juurde kohale. Heiko oli ka üksi platsis - muidugi rattaga…

Me siin oleme valmis minema!

Pool tundi enne starti rullisime siis kaardid lahti - seekord sai tegelikult juba hommikul netis ülevaate kaardist ja sektorite kaupa ka punktide arvust, mida sealt korjata saab. Minu plaan oli kohe selline, et korjaks paar punkti stardi lähedusest ja siis kihutaks Ülemiste poole ja ringiga ümber Ülemiste järve tagasi. Aegajalt me teeme ju rattaga trenni ka ümber Ülemiste, nii et rajad sealt peaks ju enam-vähem teada olema ja vaadates Peetris ja seal pool punkte, siis korjaks sealt ikka päris kena summa kokku. Andres arvas jälle vastupidi, et läheks ikka teistpidi ringi ja läheks nokiks lindude punktid enne ja siis Nõmme, Liiva ja Ülemiste. Mina sellega nõus ei olnud - esiteks oleks suur mass jalgsi startijaid seal Kristiines neid linnutänavaid otsimas, teiseks kui me siis korjaksime kõik need Nõmme ja Liiva punktid ära, siis meil nii palju enam aega ei jääks, et jõuaks ümber Ülemiste minna, aga aega jääks liiga palju jälle üle, et oleksime tühjalt lõppu tagasi sõitnud. Ja ega me selgele kokkuleppele ei suutnudki jõuda. Aga andsin seekord otsustusõiguse Andresele, et lähme siis nii nagu tema tahab. Ei viitsinud jaurata ja vaielda ka. 

Targa näoga tuleb ikka kaarti vaadata 😁 (pilt:Reiko Kolatsk)

Aga paar minutit enne starti siis, vahetasime paar sõna Heikoga - ta ütles kohe, et paar punkti siitsamast ja siis Ülemistele….Andres hakkas kahtlema , mina ütlesin, et tema valik, kuhu läheme ja nii me siis veel kiirkorras ringi mõtlesime ja võtsimegi suuna ikka sinnapoole, kuhu mina algselt plaanisin 😆

 Kaardil oli seekord vaja ka pisut ornitolooge mängida ja osad punktid kaardile ise märkida. Et siis linnupiltide järgi oli vaja tuvastada tänavad ning need siis kaardile märkida ja seal siis on nendel ristmikel punktid - see mulle erilist raskust ei valmistanud, linde ma üldjuhul ikka tunnen, need panin ka kaardile paika!

Arva ära, kus need ristmikud on?

 Aga siis polnudki muud, kui tuli ugama panna! See start on alati selline kaootiliine ja jube rapsimine. Vaata, et kellelegi otsa ei sõida või keegi sulle sisse ei põruta. Õnneks saime kiirelt sealt saginast minema ja puntras madistamine lõppes ruttu.

 Nokkisime siis sealt lähedalt mõned punktid, a vaadates nüüd kaarti, oleks võinud need paar tükki veel teha, aga meie ja planeering ei käi kokku, vaatame jooksvalt ja kui tundub, et pole mõistlik keerutada ja edasi-tagasi sõita, siis ei lähe. Kuidagi eriti totter tundus, et olime koguaeg mingite jooksijatega koos - no kurat, kuidas nad jaksavad kihutada kiiremini, kui me ratastega?? Täiesti arusaamatu. Suundusime siis Järvevana teele ja seal oli hea kimada ning veidi aega tasa teha, mida me muidu uimerdades kaotame.

 Ülemiste linnak erilisi raskusi ei valmistanud - ainult lennujaamas panime pisut puusse ja ronisime rattaga parkimismajja, kuigi oleksime saanud läheneda ka väljast. Olgu siis nii, olimegi tegelikult otsustanud, et võtame suhteliselt rahulikult ja õpime, kuidas ratta ja kaardiga linnas inimeste vahel on. 

 Edasi siis Peetri poole. Jälle kihutasid jooksjad meil ees ja järgi. A meil oli vaja üle Tartu mnt saada - teised panid sealt otse, kui vähegi autodel vahe oli - meie olime ontlikud liiklejad ja läksime valgusfoori taha ootama - aga see on mingi eriti värdjalik valgusfoor, mis ikka lasi oodata pikki minuteid enne kui üle saime - jooksjad olid siis juba kadunud nagu kevadised hirved. 

 Peetris me väga seal majade vahel seigelnud enne pole ja seal ikka on paras majade rägastik. Ekslesime ikka korralikult ja vaidlesime veelgi korralikumalt. Ma ei mäleta, et me kunagi varem oleks nii palju punktide, enda asukoha ja üldse kõige üle Andresega vaielnud, kui seekord! Aga… ma ajan selle kohe saabuva täiskuu süüks 🌕 

 Kord oli õigus minul, kord Andresel. Õnneks leidsime ikka alati lõpuks ühise keele ja punktid ka. Pagan, kus seal Peetris ikka on tänavaid ja teesoppe, jalgradu, mänguplatse, sisehoove ja pargikesi. Ega eriti ei olnud aega ümbrust vaadata, üritasime kaardis püsida. Isegi pilte polnud aega teha, mida jalgsi alati teen, et mingi mälestus jääks ja oleks mida siis blogisse postitada. Kp 64 - no küll me otsisime seda elektriposti, aga mida pole, seda pole. Tiirutasime ja tiirutasime seal majade vahel ja hoovis. Lõpuks kahese naisratturite tiimi abiga leidsime selle valgustusposti üles - see ei olnud elektripost!!!

 Kp92 me ikka otsisime, olime teega veidi mööda pannud ja ei suutnud end kaardil paika saada - kulus jälle pikki minuteid enne kui Andres ära ablas, kus me oleme ja punkti ikka kätte saime - maha jätta üheksast punkti ka ei tahtnud. Edasi tuli siis juba ümber Ülemiste mülkad.

 Arvestades, et on kevad ja vesi suht kõrge, siis oli teada, et seal osaliselt teed porised ja rõvedad, paar korralikku kraavi ka ees. Liigselt siiski ei muretsenud, aga Andrese soov oli kuiva jalaga hakkama saada 😁 nagu alati….

Kp 54 teiselpool laia kraavi/kanalit. Ülemineku kohaks oli vist kaardil märgitud need kaks risti-rästi puud. Eespool nägime inimesi, kes sulberdasid läbi vee… ei ahvatlenud. Otsustasime siiski proovida läbi nende puude minna. Meie ees läks rattaga üksik noormees, kellele olime enne Peetris ühe õige teeotsa kätte juhatanud. Lasime tal üle ronida ja ju tal ikka hakkas südametunnistus tuksuma, kui pakkus, et aitab minu ratta üle - no ma ise juba tudisesin seal puude peal ja ratast ka ei saanud kuidagi õigesti kaenlasse, et minna ja nii oli see abi teretulnud. Andres sai ise üle, võtsin ainult ta ratta teiselpool vastu. Jäime kuivaks ja sisse ei sumatand.

Vat selline “sillake”

 Siis juba hakkasime vaatama, et aeg surub kuklasse - need mudateed seal metsas ei olnud väga sõidetavad - vähemalt minu jaoks… ja ka Andres ronis päris tihedalt rattalt maha. Mina tundsin, et jaks hakkab otsa saama - ei olnud meil seal aega midagi põske pista või juua. Jalad olid väsinud. Siiski otsisin ühe corny ja jagasin pool Andresele. Kiiruga lonksasin vett juurde - tuli tugevam tunne küll. Neid metsaradu adus Andres paremini ja ma vaatasin, et järgi püsiks. Teelt saime punkte. Kp73 - vaidlesime, Andresel lähenemise osas õigus. Edasi oli Andresel kindel mõte, et aega juba vähe ja nüüd otse lõppu - mina sellega nõus ei olnud. Kp95 Järve Selveri Matkaspordi juures ju käega katsuda ja pärast saame suht sirgelt tagasi. Andres kahtles, kas ikka jõuame. Kimasime Selveri juurde, krabasime punkti ja mina kommi 🍬 et veel veidi vurtsu juurde saada. Andres vist rohkem enam kaarti ei süvenenud ja oli valmis suoran lõppu sõitma - mina jonnisin vastu, et otse tee peale jäävad veel täitsa võetavad punktid. Ju komm oli mu mõistuse selgeks löönud ja järgmised punktid tulid hoopealt lennates - Andres ainult imestas seljataga. Kohe oli aeg otsas, aga korjasime veel neli linnupunkti ka ära. Viimasega keerasime algselt küll tupikusse ja oleksime pidanud selle võtmata jätma, aga ma ikkagi lootsin, et jõuame ilma miinusteta tagasi. Tallasime küll nagu jõudsime pedaale, aga  saime lõpuks neli miinuspunkti, nii et skoorisime 181punkti - mis tundus ikkagi übervähe vaadates teiste ratturite punkte 😐 

Heiko tuli kuue miinusega ja oli ikka täitsa lötu - habe tatine viskas end maha istuma ja sinunas, et lase veel loll üksi rattaga linna….aga ratturite 6.koht pole ju paha. Me tilbendasime ikka seal ratturite lõpuotsas.  Andres arvas, et oleme üldse viimased - õnneks mitte, kuigi jah - keegi peab ju viimane ka alati olema.

Tabasin seltskonna :)

Me ikkagi oleme päris rõõmsate nägudega

Ootasime oma punktipaberi ära, sööma ei jäänud. Aga lõpus antud pudel vett läks küll nagu kerisele ning keerasime rattaninad kodupoole. Veidi hakkas jahe, aga õnneks pole pikka maad vaja enam nühkida. Kokkuvõttes peab rahule jääma - midagi ju kokku korjasime, katki end ei teinud ja seda võib ju võtta kui üht rattatrenni. Aega oli 3h, kilomeetreid tuli kokku 38 ja päris viimased ei olnud. Ma ikka lohutan end sellega, et kõik, mida me kaardist teame ja kuidas asju teeme on meil ise õpitud ja põlveotsas selgeks saadud - keegi meid kaardi osas õpetanud ei ole. Trenni teeme ka ise nii nagu oskame ja jaksame, nii et hästi küll - peaasi on mu meelest see, et me ikkagi tahame liikuda, kaardiga metsas käia ja meile see meeldib - alternatiiv oleks kodus istuda…a see ei ole valikus…

Kaart ise siis selline.

“Vorm on saiast….”

 “Vorm on saiast….” Nagu mu vennake Heiko ütleb oma kehvematel päevadel. Aga mina olengi nüüd saiavorm…st et mul ei ole mitte mingisugust vormi 😕

Kui sind ikka pooleteistunnine jalutustiir lastega väsitab nii ära, et pead pärast 40minutit tukkuma, et jälle töökorda saada, siis on midagi ikka jamasti.

 Aga samas ei saa ju imestada, kui oled just lõpetanud antibiootikumi kuuri ja jagu saanud neeruvaagnapõletikust…

 Tegelikult oleks pidanud juba viimaste trennide (veebruari teisel nädalal) ajal aru saama, et midagi on pekkis - jõudu ei olnud, pulss oli laes, lihtsalt jälk oli joosta…aga hambad ristis oli ju vaja ikka punnida. Ja no siis oli ju teatri nädalavahetus Pärnus - jällegi ei saanud seda lörri lasta ja kui juba Pärnus olla, siis tuleb ikka ka kuskile spa-sse mulistama minna. Kuigi jah, juba reedel andis keha kõhuvaluga märku, et mingi jama on. Aga ei virisenud…. Teater oli tore, seltskond oli tore, õhtusöögid meeleolukad, ulpimine Estonia Resort spas mõnus - eriti see surnumere bassein ja seal hõljumine (https://www.spaestonia.ee/resort/). 

Õhtusöök Willa Wessetis

Pühapäeval andis kõht ikka korralikult tunda ja ise oma peas olin pannud endale diagnoosiks põiepõletiku ( ja välistanud peaaegu soolesulguse ning sooltepõletiku, kahtlus muidugi jäi neerukividele või neeruvaagnapõletikule 😆 oo guugel, mu arst) …samas palavikku polnud, seljavalu polnud, muid pakitsusi, mis peaks sellega kaasnema ka ei olnud, ainult alakõhuvalu, mis igal sammul põrutas räige torkena kehast läbi. Aga ma olen ju see “neeruväärakas” kellel üks neer ei ole teps mitte seal, kus ta olema peab vaid peidab end all vaagnas - no umbes seal kus pimesoolgi😬 Ja ei, ta ei rända kuskil ringi vaid ta ongi paikselt seal all- nii “tore” on igakord mõnele uuele naistearstile ultraheli ajal seletada, et see on neer, mitte mingi veider moodustis seal! Ühele arstile juba ennetavalt ütlesin, et ei tekiks seda segaduses ja veidi hirmunud nägu, et mul neer all vaagnas - otsib ja otsib siis arst ultraheliga ja lõpuks ütleb, keerates kuvari minu poole:” Palun, siin on teie lugupeetud neer 😂” No nii naerma ajas!  

 Aga seekord olukord mind ikkagi naerma ei ajanud, luristasin aga teed, manustasin apteegist kättesaadavaid ravimeid ja lootsin, et esmaspäevaks, kui tööle pean minema on kõik juba taandunud…. A nii lihtsalt see siisiki ei läinud.

 Esmaspäeva hommikul vedasin end vannituppa, selle asemel, et hambaid pesema hakata, pidin kiirelt põrandale istuma…muidu oleks pildi tasku pistnud. Läks oma 10-15 minutit, kuniks kõrvus enam ei kohisenud ja pilt selgines ning enam ei sahisenud…vererõhk oli maas, mis maas (isegi minu niigi madala rõhu korral). Ka see ei pannud veel mõtlema, et äkki peaks koju jääma ja puhkama - olin ju lubanud sel nädalal, kui sõbrapäev on appi minna kolmeks päevaks lillepoodi ja oma lubadust ikka murda ei taha ju. Söök sisse ei läinud ja kohv ei maitsenud - a kohv ei maitse mulle ainult siis, kui on korralik pidu eelmisel päeval olnud või siis, kui haigus platsis! No pohmakat ju polnud…. Vedasin end tööle lootes, et poolel teel ära ei minestaks.

 Õnneks töökaaslased on toredad ja eks ma seal siis kuidagi ära selle päeva tegin…nii palju kehv siiski oli, et helistasin perearstile, kes kutsus järgmiseks hommikuks proove andma. Õhtul kaunistasin ainult diivanit! Õnneks lükkasin kõik massaažikliendid nädalakese edasi - kõik olid mõistvad!

 Teisipäeval kolistasin oma topsidega perearstikeskusesse, virutasin käe vereandmiseks letti ja lasin aadrit lasta 💉 Komberdasin uuesti autosse, poest läbi, vastlakuklid kaenlasse ja koju…Panin hernesupi keema 🍲 - hea, kui mõni asi saab pliidil ise valmis ja sa ei pea seal kõrval koguaeg seisma. Edasise päeva veetsin diivani kaunistusena - eriti ilus kaunistus just ei olnud vist. Täiesti plätu-lötu. 

Kolmapäeval venitasin end uuesti tööle, aga eelmmisel päeval alustatud antibiotsi ravi oli juba oma mõju näidanud ja täitsa inimene oli olla. Perearstile helistades, et analüüside vastused teada saada - tegi ta telefonis põletikunäidu peale ainult “Oi-oi-oi!” Ja uuris, kas ma ikka alustasin väljakirjutatud rohtudega, juurde jutt, et puhata, palju juua ja jalad sooja! Topsiku-analüüsid näitasid, et põletik oli juba kaugemale roninud, mitte piirdunud kerge põiepõletikuga. Samas teine tuttav arst ei olnud sellega nõus, sest neeruvaagnapõletik peab raudselt tekitama seljavalu ja palavik peaks laes olema… Aga mul polegi kunagi palavikku, ma selline külmavereline ja palavik ikka äärmiselt harv nähtus ja kui neer ka ei ole seal, kus peab siis vist ei teki ka seda seljavalu…igatahes, usaldasin seekord täielikult enda head perearsti! 

 Neljapäev - ega puhata ikkagi ei oska, tegin paar vajalikku käiku linna - autoga õnneks sai kiirelt tehtud, edasi vedelesin. Liiga palju tuuseldada ei saanud - mega väsimus tuli kohe. 

 Reedel juba täitsa inimese olemine, kõhuvalu praktiliselt läinud, tööl oli imeline olla…need karmid rohud teevad ikkagi imet ja kui neid on vaja tarbida, siis tuleb seda teha! Loomulikult mugisin juurde probiootikume, et pisut toetada keha ja seedimist - ei tahtnud, et korduks aastatetagune kogemus, kui ab-kuuri järgselt maadlesin nädalaid erinevate kõhuhädadega… seda ma ei tahtnud.

 Andres muidugi silkas joosta 🏃, mina jäin kadedusega igakord koju…a küll ma varsti jooksen…

Laupäev (17.02) - päeval sünnipäevale, õhtul juubelile minek..…tervis tundus õnneks juba täitsa ok, aga sünnipäevalapsi õnnitlesin seekord alkoholivaba kraamiga.

Avastasime uusi kohti Linnahalli taga

 Pühapäeval - hea et Tartu Maratonile ei olnud plaan minna, sest ega ma oleks läinud vist ka! Olenemata sellest, et just põdenud olin,a see oleks kurjasti kätte maksnud pärast ma arvan. Otsustasime hoopis, et lohistaks lapsed õue jalutama ilm ju ilus,

 päike paistis, mis see paari tunnine tiir ikka ära ei ole….Vabriku tn - Kalarand - Linnahall - Kruiisiterminal - Vabriku tn oli minu jaoks ikka nii pikk ja kurnav, et kodus oli vaja magada natuke…Andres möllas köögis ja koristas…tubli mees ma ütlen!

 Tänasesse päeva olen jõudnud juba ilma kõhuvalu ja muu jamata, jooksma pole veel julgenud minna, keha tahab veel puhata. Selle haiguse ajal pröökas kell koguaeg, et alatreening, ebapiisav treening, stressitase oli laes, unekvaliteet halb, taastumine kehv, HRV paigast ära jne - ühesõnaga vorm on hetkel saiast! Samas lükkas ette igapäev, et mine jooksma, mine jooksma…. EI LÄHE! Ja ärge te ka minge, kui ikkagi haigus sees!

 Ei julgegi minna…Aga tasapisi tuleb kuskilt uuesti alustada, loodetavasti läheb nüüd ainult paremaks kõik…Lähtun laulusõnadest, et:”Vorm on kõikuv, klass on igavene!” 😁

Ma siin mõtlesin…ehk Uue aasta heietused

 Mida siis ikka muud uue aasta esimesel päeval teha, kui võtta aeg maha, seedida möödunud päevade söömaorgiast rasket olemist ja heietada mõtteid…

 Uueks aastaks lubadusi ma ei anna…dieete pidama ei hakka, karsklaseks ei saa, jõusaali rassima ei lähe, aga hea inimene olen ma niikuinii koguaeg, nii et pole mõtet midagi lubada kah 😁 

 Trenni võiks muidugi regulaarselt teha siiski ja mõnele võistlusele ära eksida….Nt õudsalt tahaks minna uuesti Võhandut (https://www.vohandumaraton.ee/) sõitma, et ikka kevadiselt kiiret vett proovida. Siis võiks sel aastal uuesti põgeneda - sel korral saab see stardi Narvast Pähklimäelt (https://www.facebook.com/profile.php?id=100036882386131) ja prooviks seda rattaga varianti, siis muidugi XT Spordi (https://xtsport.ee/) stardid - kui vähegi mõistlikud kuupäevad on ja last but not least ikkagi Expedition Estonia (https://wilderness.ee/et/)…ma küll lubasin, et ma enam ei lähe….aga….vist ikka tahan minna 😆 sest suvi pole muidu see….

 Aga enne on vaja oma koivad jooksukorda uuesti saada, sest kõik mis tundub liiga ilus, et tõsi olla seda tõenäoliselt ka on… ehk et peale XT Bingot, kus tunne oli hea, vorm hea, jõudu oli ja  jalad kestsid kenasti, siis mõniaeg hiljem tekkisid parema jalaga probleemid - kükitada jõle vastik, põlveõndlas valus ja “paks” tunne, teatud liigutust tehes lihtsalt sigavalus…see tegi pisut murelikuks. Kaheks nädalaks võtsin koormuse täiesti nulli, mitte midagi ei teinud, andsin jalale puhkust - veidi venitasin, teipisin ja määrisin. Erilist tolku ei olnud, aga pisut nagu aitas. Perearst arvas asjast nii palju, et vist Bakeri tsüst ja kui ikka väga segab - saab hormoonsüstiga leevendada ja siis edasi mõelda. No nii hull see ka nüüd pole. Konsulteerisin ka füsiotega, Marika https://fysiopesa.ee/ tegi meniski testid - need õnneks midagi paha ei näidanud. Ka Mikk https://steliise.eu/ kliinikust soovitas kerget koormust anda, aga mitte tegeleda hetkel 100km “lollustega”. Nõus. Kerget sörki laseb jalg kenasti teha, kükitada juba saan valuvabalt….asi hakkab looma ma ütlen. Nii et detsembris mõni jooksukilomeeter ikka tekkis, et mitte täiesti vormituna uude aastasse minna 😆

 Kuigi jah, see detsember on alati kuidagi megakiire ja sahmimist täis, aga see on selline mõnus sagin, mis mulle meeldib. On mõned toredad traditsioonid, kokkusamised ja peod, samas jõulud ja aastavahetus, mis vahel suuremas, vahel väiksemas seltskonnas peetud saab.

 Sirvides aasta jooksul tehtud pilte selgub, et ikka päris palju on korda saadetud ju…

See õnnetunne, kui oled eksami sooritanud!

Itaalia Alpid said vallutatud!

Virtuaaltreener palgatud!

Tunda uhkust poja kooli lõpetamise üle…

Hiiumaal Jaanipäeval tripitud

Pidus käidud…

Laukas mulistatud!

Expedition Estonia lõpetatud

Ostrova Festivali nauditud (https://www.ostrova.ee/)

Ratturitega pedaalitud 🚴

Laps väkke saadetud….

Urissaares kantrit kuulatud…jiiihaaa (https://www.urissaarekantri.ee/)

Muinastuledeööd parimatega peetud

Nalja tehtud…

Looduse ilu ja suitsusauna mõnu nauditud….leil on hää…

Kuusk metsast toodud ja lastel lubatud hullata

Jõuluaega nauditud….ja aasta ära saadetud…

Ja loomulikult veel palju, palju muudki tehtud! Loodetavasti tuleb uus aasta sama toimekas ja seikluslik, vanade ja uute sõpradega, kodus, metsas, saunas, maal ja linnas…Ma olen õnnelik ja rahul, et mul on parim mees ja pere, kõige toredamad sõbrad ja põnevad tegemised 😍😊            

                            Olge siis vuntsid ja Head Uut Aastat kõigile!!!