Noh igasugused veidrad ja hullumeeles üritused meile meeldivad…aga ikka ainult siis kui on ilus ilm 😁 Eestis muidugi on tavaline see, et vahet pole, kas on suvi või kevad, talv või sügis - koguaeg on “sitt suusakas” aga ega sellepärast siis ju ei jää üritustele regamata…
Mingi üleloomulik jõud pani meid jälle kirja Põgenemisele, mis sel aastal sai alguse Püssist ja meie olime minemas 12h rattaga formaati - jalgsi ei viitsi ikka. Mina olen veidi saanud rattakilomeetreid alla sõita, Andresel neid nappis, aga ega ka see ei saa olla takistuseks. Mida lähemale 25.aprill saabus seda kurjakuulutavamaks läks ilmaennustus - ilmselgelt tuul täpselt vastu ja kui alguses lubati vaid õrna briisi (4-5m/s) siis iga päevaga tuule tugevus kasvas ja lubati puhanguid kuni 26m/s, juurde lubati veel vihma, lörtsi ja boonusena ka kuni 7cm lund😳💨🌨🌧! Ilmateenistus andis kollase hoiatuse, et ilmaolud võivad olla potentsiaalselt ohtlikud! Autojuhtidele soovitati suverehvidega autoga liiklusesse mitte ronida ja tugeva tuule korral üldse koju jääda!
 |
| Ilmateade ei rõõmustanud |
Päev enne starti tuli korraldajatelt kiri, et kuna ilmaolud tulevad kehvakesed, siis muutub ürituse formaat 12h kõigile - et need, kes panid end kirja 24h jalgsi või rattaga, peavad siiski leppima 12h teekonnaga, et mitte end kringliks külmutada! Lubati ka osalusest loobuda ja raha tagasi maksta - meie muidugi mingeid loobumismõtteid ei pidanud - vaid ikka lähme starti ja vaatame, kaugele me jaksame ja tahame minna.
 |
| Raja tegin maha umbes sellise ja ikka paar kuud tagasi juba, lootuses et tuul ja ilm seid seekord soosib, aga läks nagu ikka! |
Reedel kimasime sõprade juurde öömajale, kust laupäeva hommikul saime ca 30minutiga Püssi sõita. Start pidi olema 9.30 nii et väga pikka õhtut ja pidu ei olnud.
Hommikul kiire söök ja kohv ning autosse - Sass (vanim poeg) oli meil kaasas, et kui meie oleme rajal, siis tema autoga turvab meid ja on iga hetk valmis meile järgi tulema ja koju viima!
Stardis väga palju rahvast just ei olnud - sättisime rattad valmis, võtsime jälgimisgepsu, numbrid ja meened/osaleja medalid - noh ja siis oleks olnud õige aeg asjad autosse tagasi pakkida ja koju sõita 😆
 |
| Numbrid ja medalid/meened |
 |
| Täitsa “edevad” näeme ju välja? |
Kell sai 9.30 ja anti start - kõik see 33 segast inimest, kes olid kohale tulnud panid Püssist siis igaüks oma suunda ugama - kes jalgsi, kes rattaga! Selle 33 hullu seas oli kokku 9 naist - 3 ratastel ja 6 jalgsi - nii et naiste rattaarvestuses on kindel 3.koht minu 🙃
Ikka suht kohe oli aru saada, et lihtne see olema ei saa…aga pedaalidele valu, et keha soojaks saaks ja minekut. Meiega samasse suunda väntas ees vaid üks inimene, aga temagi kadus peagi eest -teised keerasid kõik Tartu poole. Nii et kogu tee kulgesime uhkes üksinduses.
Vahepeal kimas Sass meist autoga mööda - meil oli kokkulepe, et väga kaugele ta meist ei lähe - passib suuremates asulates ees, juhuks kui…Alguses ta muidugi läks meie sõprade juurde tagasi ja võttis sealt peale Janeki - super fotograafi, kes siis klõpsis meist mõned toredad pildid ja tegi droonivideo!( https://www.dropbox.com/scl/fi/k0k9xqdkmdv2c51pcotpr/AjaH.mp4?rlkey=ud6d58b1kfb9rkigl3t65pdqa&st=zze0jkji&dl=0 )
 |
| Esimene kiire peatus |
Pisuke vihm alguses ei seganud ja tempo oli hoolimata tuulest enam-vähem. Soe tuli sisse! Lasime minna - vahepeal olid teel Sass ja Janek - ergutasid ja klõpsisid pilte, ca 28km võtsime neilt lonksu soolast vett (Vytautast) - Andres muidugi lahendas Janekiga kiirelt ühe õlle… ja kimasime edasi!
 |
| Kimame (Pilt: Janek Laanemäe) |
 |
| Bussikas |
Sellel väiksel einepausil saatis Tambet juba sõnumi, et mida kuradit me seisame seal?! No oli vaja noh! Litsusime edasi. Tuul tugevnes ja vihma vahelduva eduga sadas - õnneks mitte palju ja vahepeal jõudsid niisked riided seljas juba ära kuivada. Külm ei olnud! Minul jaksu oli, tunne oli hea, aga mingi hetk jäi Andres minust maha, nii et pidin järgi ootama. Oli aru saada, et tal on raske - jalgades olid imelikud valud, mida enne pole olnud - mina olin valmis selleks, et kui Andres tõesti ei saa edasi sõita, siis kutsume Sassi talle järgi ja nad siis saavad mind kahekesi turvata, kuniks minu jaks otsa saab. Aga sellest ei tahtnud Andres midagi kuulda vaid nõudis ibukat…krõmpsutas 2tk ära ja siis jäi loota, et asi paraneb. Sõitsime edasi, mina jõudsin jälle veidi ette - tablad veel ei mõjunud Andresele. Hoopealt helistasin Sassile ja uurisin kaugel ta on (noh nii igaksjuhuks). Ootas meid Väike-Maarjas!
Mingi hetk jõudis Andres mulle järgi ja uurides olukorda, siis oli tal olemine parem - ibukas lahendab ikka nii mõnedki jamad 😁
Väike-Maarjas veeresime Sassist mööda ja andsime märku, et sõidame ikka edasi! Selleks hetkeks olime pedaalinud ca 63km - aeg oli uus pirukapaus teha. Leidsime ühe pingi ja lükkasime sisse mõlemad ühe viineripiruka ja kulistasime coca-colat peale. Ilm pidas enam-vähem, vihme hetkel ei sadanud, tuul oli endiselt tugev ja tundus, et tugevnes tasapisi veelgi.
 |
| Väike reielihase venitus kükiga pirukapausil |
Pikalt muidugi ei jorutanud, mõned metsavahelised lõigud olid isegi täitsa talutavad sõita ja kiiruski oli normaalne, aga no kui palju on Eestimaal ikka põlde ja lagedaid alasid?! Johhaidii - kui autoga ringi sõita, siis tundub nagu sõidaks ainult metsade vahel, aga vaheta auto ratta vastu, siis on ainult lagedad põllud, lauged pikad tõusud ja metsik vastutuul, mis tahab sind teelt minema pühkida!
Vaheldumisi Andresega vedasime üksteist, sest taga oli oluliselt lihtsam sõita ikka, samas taga hakkas pigem jahe, sest “tööd” oli vaja vähem teha!
Pikad põlluvahelised lagedad sirged…vastu tuul, vaikselt hakkas jälle vihma rabistama. Rets…Tempo oli kohati ikka väga aeglane, ca 10-13km/h, sest lihtsalt ei jaksanud tõusul vastutuult vajutada. Kuradi raske oli, aga lõpetamise mõtteid veel ei olnud - ma ikka väga tahtstin jõuda vähemalt Viljandi mnt lähedale, aga meil oli alles Tartu mnt ees 😬
Enne Koerut, kui olime ca 80km sõitnud hakkas ilm ikka täitsa pekki minema - üldine hallus ja tuul, veidi vihma. Sass ootas Koeru surnuaia parklas - keerasime korraks sisse, võtsime lonksu vett ja panime edasi - Sass lubas järgmises asulas Koigis oodata.
Sõitsime edasi ja siis juba läks ilm ikka väga hulluks - paduvihm, endiselt tuul otse vastu, teele tekkisid suured loigud, millest autod läbi kimasid nii, et lained laksusid, tuul ulgus veel tugevamini vastu üle väljade. Suht kiirelt olid riided ligumärjad ja külm hakkas nahavahele trügima. Andres pedaalis ees, minul hakkas aina külmem, sest selja taga oli jah lihtsam vändata, aga keha ei jõudnud endale sooja enam teha. Vesi nirises mööda jopevarrukaid alla, nina otsas oli koguaeg tilk, püksid olid ligumärjad ja kintsud külmetasid rõvedalt. Sooja ei tulnud kuskilt. Teadsin, et autos on mul vahetuspüksid kaasas, aga vaadates ilma tundus täiesti mõttetu neid vahetama hakata, sest vihma lihtsalt kallas ja ka kuivad püksid oleks kohe märjad olnud!
Hambad ristis ilma kirudes pressisime ikka edasi, endal olin peas valmis mõelnud, et pressime Koigisse välja ja siis aitab küll - no lihtsalt ei ole mõtet end haigeks külmetada - kintsud olid juba nagu jäätükid ja varsti oleks alajahtumine vist käes olnud. Jalg enam vajutada eriti ei tahtnud - jaksu oli, aga see külm…lihased olid vist lihtsalt hangunud ja kangestunud. Tunda oli, et ka kehal hakkab järjest külmem ja 10km enne Koigit ütlesin Andresele, et aitab küll - ei ole vaja end haigeks või vigaseks külmetada. Andres oli nõus ja keerasime vanasse bussipeatusesse varju alla!
 |
| Lõpp, kahju et pilt ei anna edasi seda vihmasadu, mis tegelikult oli |
Helistasime Sassile, et keeraku tagasi ja otsigu meid üles. Kohal oli vappekülm, käed ei kuulanud hästi sõna ja sõrmed olid kanged. Siiski võtsime ratastelt ära tuled, sadulakotid ja esirattad, et saaks kõik asjad kiirelt autosse tõsta ja ruttu ise sooja saada. Vihma endiselt kallas. Õnneks Sass oli kiirelt kohal ja tegutses väga sihikindlalt - asjad said kiirelt autosse ja rattad katusele. Saime vihma käest räästa alla…istmesoojendused lükkasime maksimumi peale, aga no mina küll aru ei saanud, et tagumiku all oleks midagi soojaks läinud - külm oli lihtsalt üdini sees! Andresel olid külmast sõrmed valged, veri eriti ringi ei käinud - olime siiski rahul oma otsusega, et mitte end rohkem lõhkuda.
Vaikselt, vaikselt hakkasime siiski üles sulama, kodus ootas kuum saun…
Kokku põgenesime mööda maad 100km (plaan oli ca 200km) ja ära kasutasime veidi rohkem kui pool ajast. Linnulennult jõudsime 84km kaugusele Püssist - nii et ikka piisavalt. Oleks ilm olnud kasvõi ilma vihmata, oleksime kindlasti jõudnud kaugemale, aga sellistes tingimustes riskida alajahtumisega ei tundunud väga hea mõte! Keskmine kiirus on ikka suht masendav, aga vastutuules lihtsalt rohkem pressida ei jaksanud. Naiste rattaarvestuses tulemuseks siis 3.koht - raske oleks olnud kolme naise hulgas sitemat kohta välja sõita 😆 Müts maha kõikide osalejate ees, eriti nende, kes tegid ära kogu 12h - te olete supervõimsad, samas ei alahinda ma ka meid endid - olud olid ikka überrõvedad ja rasked - ainult lumi oli veel puudu. Tõenäoliselt oli tuulekülm selle vihmaga kerges miinuskraadis ja see ei olnud lihtne! Enne magama minemist võtsin pitsikese “Vanakat” ehk hoiab ikka külmetuse eemal!
Täna on olemine väga okei, turi on kotist veidi kange ja kurk natuke kraabib, aga jalad ja muu keha väga okei - järelikult vähe ikka pingutasime…või on “vorm” lihtsalt hea 😊
Kas me veel kunagi põgeneme?!? No ma ei tea, eks elu näitab! Ja noh, 10x kuulsam olen ka nüüd https://sport.err.ee/1610006683/pussist-pogenesid-koige-kaugemale-mihkel-paal-ja-toomas-unt 😂
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar