…Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha?! Ei tea, samamoodi ei tea, kuhu kadusid mu kuus punkti Linnarogainil - no lõpuks neid lihtsalt ei olnud kirjas mu paberil…
Aga, et alustada algusest, siis Linnarogainil oleme ikka käinud ja nii ka sel aastal olin meid kirja pannud - rada 3h ja on nii võsa kui linnateid, samas võib ka ühistrantsporti kasutada!
Väikse varuga kohal, numbrid külge ja 30minti enne starti sai kaardid lahti teha - krt, me pole Andresega ammu nii palju teekonna osas vaielnud, kui seekord - mina tahtsin esimesena võtta ära Kp36 ja siis üle tee sinna Õismäe rappa minna, Andres tahtis kp36-st kohe Kakumäe poole edasi joosta, et mis me sik-sakitame seal. Jaurasin, mis ma jaurasin - olin nõus loobuma Kp36st, aga sinna Õismäe rabapunkte võtma tahtsin ma igaljuhul minna, ja kui minna, siis ikka kohe - no siis läheb sinna rohkem inimesi ja ehk saame lihtsamalt need metsapunktid kätte ja no minu tahtmine jäi lõpuks ikka peale!😌 Kuni Kakumäe tipuni saime lõpuks raja enamvähem paika, edasi siis vaatame jooksvalt, mis saab! Ja siis juba starti!
 |
| Marika oli seekord Ronjaga Matkaspordi 2h rajal rattaga! |
 |
| Tegelikult oli meid seal metsas palju |
No andis seal mustikapuhmaste vahel ikka laveerida, aga kõigil oli üks siht - KP35 “Rajatis” - KP62 “Turbaauk” - KP42 “Kraavide hargnemine” ja KP63 “Kivi” - üksteise järgi mööda radu ja rajakesi vantsides tulid need punktid ikka lihtsalt…huuuh…
 |
| Keegi oli metsa teinud eestimaise “Naked and Afraid” onnikese - a ühtegi paljast inimest me küll ei näinud😄 |
Metsapunktid võetud oli edasi juba tuttav tee - eks me oleme seal Kakumäe vahel ikka ratastega sõitnud piisavalt ja kohad on tuttavad, nii et kaardilugemine erilist raskust ei valmistanud. Uuesti üle Vabaõhumuuseumi tee Merirahu jalakäijate sillale KP53 juurde!
 |
| Sillal |
Pilti ikka ka! Edasi pikem mudane sörk Kakumäe Jahisadamasse, punkt Kp65 “Muuli käänak” asus nagu nimigi ütleb muuli peal, aga et mitte liiga lihtne ei oleks, oli vaja ronida muuli kõrgest rinnatisest üle ja kp tähis oli seal kivide vahel - pekki küll, see oli ikka nii kõrge, et mina end ise sinna vinnata ei jaksanud, oleksin nagu morsk sinna äärele kõlkuma jäänud ja pigem ikka alla tagasi kukkunud 😀 Nii et Andres tegi mulle “pätti” ja olingi siuhti üleval, Andres tugev poiss sai ise hakkama.
Meie lasime sörgiga tagasi sadama poole, hiljem seljataha vaadates, nägime, et nad tulidki mööda seda äärt tagasi ja ei hakanud sealt kõrgelt alla tagasi ronima…üleüldse “targemad” ronisidki juba rannas sinna muuli äärele, mis oli seal madalam ja jäi see ronimine ja kukla kratsimine seal kp juures ära!
Edasi võpsiku vahele Kp39 “Paatide vahel” punkti poole - veidi spikerdasime, sest ees läks veel üks tiim, aga no kui suund on üks, siis ei keera ju selga ja ei marsi vastas suunda?! Paatideks oli seda puidu hunnikut muidugi palju nimetada, aga punkt seal oli!
 |
| Sealt paistavad need “paadid” mille vahel kp |
Edasi pressisime veidi märjast ja nätskest metsatukast välja, Andres tahtis paremalt minna, aga vasakul majad ju paistsid ja minna oluliselt lühem maa teeni…A muidugi mind uskuda ei tahtnud ja tahtis ikka kauem seal mülkas jaurata - no ma ei teinud kuulmagi ja pressisin end ikka vasakule, kust maja paistis ja tee samuti! Veidi punnida mudas ja olimegi teel. Pärast A tunnistas, et mul oli ikkagi õigus tee valikul 😊
Nüüd vaid õiged teed ja pöörded lugeda ja Kp50 ”Elektripost” oli käega katsuda. Ja siis olin mina kaardilt ära…no oleks valele poole uhanud minema ja seekord sai Andres kaardil sabast kinni ja meid õigele teele Kp61 “Kraaviots” poole. Ja siis kadus jälle Andres kaardilt…mina olin kindel, et saame majade vahelt väikesest pargilaadsest metsatukast minna, Andres tahtis kuskile kaugemale edasi joosta…jälle vaidlesime. Hiljem tuli tõdeda, et minu tee oli õige ja saime ikka väga ruttu Kakumäe teele välja ja sealt juba edasi õigele teele.
 |
| Tee Kp61 “Kraaviots” poole |
Suund oli kõigil jälle üks KP80 “Murdunud puu” poole. Ma ei tea, kas sellest oli stardis juttu olnud (mina seda ei kuulnud), et see punkt on all rannas…oleks me Andresega kahekesi olnud, oleks me seda puud vist otsima jäänudki, sest sealt järsakust alla ei oleks osanud minna ega vaadata (kuigi jah, kui kaardilt vaadata, siis punkti-kese on ikkagi järsaku all) Aga õnneks oli seal inimesi veel, kes sealt mudaselt rajalt alla randa ronisid…eks siis tuli ka minna!
 |
| Rohututtidest ja okstest oli vaja kinni hoida |
Küünte ja hammastega hoidisme kinni okstest, mätastest ja millest aga sai, et veidi toekam oleks nii alla minnes, kui üles ronides - aga selle punkti me sealt kätte saime.
Edasine tee juba joogipunkti poole Kp59 “Punkris sees” - ronisime sisse ja pimeduses leidsime ja piiksutasime punkti ära - ma igakord kuulan ikka kõrva juures üle, kas si-pulk piiksub! Piiksus küll!
 |
| Joogipunkti melu |
Joogipunktis tegime paar topsi spordijooki ja mina võtsin ühe kommi, Andres vist ka 🍬 Aga pikalt ikkagi ei jokutanud ja panime jooksuga minema Kp38 “Elektripost” poole. Vaatasime kaarti nii- ja naapidi ja otsustasime ikkagi alt, mere poolt minna - osad suundusid tagasi Kakumäe teele ja lähenesid punktile sealt. Si-piiks käes keerasime uuesti mere äärde - ilm oli mõnus ja jalutajaid seal omajagu - üks koer oleks küll koos meiega edasi jooksnud, kui perenaine teda oheliku otsas kinni poleks hoidnud 😀
Kp44”Elektrispost” jälle - no ilma suurema vaevata tuli seegi - siis juba suund Kakumäe ranna poole - Andres polnud seal ammu käinud, mina korra poistega eelmisel aastal ratastega seal sõitsin, nii et veidi tuttav oli küll. Ees lippas tiim “Hämmelung” seal parkmetsas valisid nad veidi vale tee ja meie saime punkti enne kätte (kuigi lõpus olid nad meist punktidega ikka ees).
Mina hakkasin veidi väsima ja tegime vahelduvalt sörki ja kõndi - esimese hooga mõtlesime Kp66 “Puu” vahele jätta…ja kuniks meie mõtlesime, kas minna Kp66 või mitte kimasid “Hämmelungid” mööda..las minna, ega me ju ei võistle kellegagi… samas aega veel tundus olevat, nii et tegime plaani ringi ja sörkisime mööda mudast aiakõrval olevat teed punkti poole - vastu vuras rattaga Heiko - see segane võttis kaardi puhtaks lõpuks!
Ja no nagu ikka - “piiks” punktis ja edasi - aga kas ma seal siis tõesti unustasin piiksutada ja ei kontrollinud kõrva ääres piiksumist - igatahes lõpuprotokollis minul seda kp-d ei ole 😦 Aga loomulikult siis ma seda ju ei teadnud ja panime jooksuga sama rada tagasi, et minna ka Kp72 “Mätas merekaldal” ära tooma - ikkagi suur punkt, mis siis et päris pikk jooks nii sinna, kui sealt ka järgmisesse punkti.
Assaraks, mis majad seal mere ääres ikka olid - ikka õiged Tiskre häärberid - meie vaatlesime neid ainult aia tagant - Andres veel ütles, et “Vaata, mis auto seisab aias…” Ma nägin esimese hooga ainult mingit Nissanit….mõtlesin veel, et kas tõesti ma peaks Nissani peale kulme kergitama ja plaksutama või? A no selle taga seisis mingi Porsche…olgu peale, no see juba oli jah mida natuke vaadata 🚗🚙 A ega sa seal väga ringi vahtida ka ei saanud - pidi ikka jala ette vaatama - maa oli märg ja rohututid, kraavikesed ja pilliroomättad ees - nii et tähelepanu ikka teel ja jalgadel!
 |
| Korralik mudaralli punkti |
Kui kuni selle punktini olid jalad veel kuivad ja puhtad, siis sealt puhta tossuga pääseda polnud võimalik - läbi selle roostiku kahlates oli rada küll ees ja kohati laudadest teegi, aga samas jälle mõnus mudaväli ja polnud variantigi ümbert minna, nii et lärtsisime sealt haisvast sopast läbi, tegime punkti-piiksu ära ja sumpasime tagasi.
Tiskre vahelt oli vaja siis pikem jooks teha - väga suurt ringi enam võtta ei saanud, aeg hakkas peale suruma - vaatasime, et teele jääb veel Kp57 “Mänd” ja siis peame juba hakkama lõppu suruma ja teele jäävad Kp-d ära korjama. Kurat, ma ikka hakkasin täitsa otsi andma - kops oli koos ja ega eriti joosta ei tahtnud, aga surusin hambad risti ja vahelduva eduga ikka sörkisin.
Üle suure tee ja mööda porist rada edasi männi poole, kui äkki Andres ütlesb, et: “Kuule vaata, siin on valge peenis!” Ma ei saanud midagi aru, mis krdi “valge peenis”, kus kohas, mida ma vaatama pean?! “Ei no vaata, kaardil on valge peenis!”…. Jäime seisma ja Andres siis näitas mulle kaardilt, mis ta leidnud oli…Oli jah 😂
 |
| Otsi kaardilt “Valge peenis” |
Täitsa sooda ikka, a veits ajas naerma ka 😁 Õnneks see ei seganud meil leidmast mändi ja punkti seal. Piiksud käes, uuesti üle suure tee… ja Andres kadus kaardil…mina sain aru, kus oleme - üle oli vaja saada Tiskre ojast ja kaardil oli näha ainult üks koht, kust sillake läks ja meie tee järgmisesse punkti läks ju sealt läbi. Andres jauras, et ta ei saa aru, kus ta täpselt on ja seisis - no ma üritasin talle näidata, kus oleme ja kuhu peame minema…Andres seisis ja menetles asja, aga mulle tundus, et aeg hakkab aina rohkem suruma ja ega ma varsti enam liiga kiireid jooksusamme teha ei jaksa, nii et peame ikka liikuma.
Andres seisis…No ma uuesti enam näitama ja seletama ei hakanud, kus me oleme - keerasin selja ja jooksin õiges suunas minema…küll ta järgi lidub. Väike pööre ja paistiski sild, mis viis üle oja, Andres oli ka juba sabas.
 |
| Sild üle Tiskre oja |
Rohkem me enam ei vaielnud teede valikute üle, õnneks polnud vaja ka. No bljäää…ma ikka ei jaksanud enam üldse joosta, hambad ristis löntisin sörgisammul. Kp54 “Kask” - ühe tänavaotsaga panime puusse, aga välja jõudsime õigesse kohta 😆 “Piiks” kirja ja edasi Kp52 “Kivihunnik lõuna külg” poole - möödusime naistetiimist numbriga 96 - meie number oli seekord 69 - mainisin naistele, et neil on tore number ja kimasime neist mööda.
See kivihunnik paistis ikka kaugele, nii et raskusi punkti leidmisega ei olnud, tuldud teed tagasi järgmise Kp51 “Jalgtee” poole - no ma nii lootsin, et tuleb buss ja saame vähemalt ühe peatusevahe jalga puhata, aga no mida ei tulnud oli buss….nii, et lidusime kondimootoriga edasi. õigest kohast, õiged pöörded ja punkt oli käes…
Krt, mulle hakkas tunduma, et aega jääb puudu, no lihtsalt ei jaksa enam, põlv andis ka tunda. Aga ikka edasi, jälle pikem jooks Kp31 “Mänguväljak” poole, see tee tundus pikk….
Ma olen aru saanud, et ei tohi jääda sellesse mõttesse kinni, et see võistlus on 3h ja rohkem vaja joosta ei ole - see kuidagi paneb peas sellise piiri ette, et kui see 3h kukkuma hakkab, siis enam nagu jaksu ei ole ja kõik. Või siis 4h rogainid, et 4h hakkab täis saama ja rohkemaks enam jaksu ei ole - seda ajalimiidi mõtet ei tohi pähe võtta, siis tuleb mingil hetkel blokk ette ja jaks saab lihtsalt otsa!
Sörkisime ja kõndisime vaheldumisi, põlv tegi haiget ja kohe üldse ei tahtnud kiiremaid liigutusi enam teha. Mänguväljak paistis majade vahel ja punktipiiks sai tehtud - ridamisi oli seal piiksutamas ka teisi võistlejaid - kõigil suund finiši poole. Viimane punkt veel - Kp32 “Elektripost” sellest punktist ei tea ma küll mitte midagi - ju ta ikka oli seal, aga minu mõte oli juba lõpus ja kodus!
Punkt käes, oli veel viimane pingutus lõpuni joosta, tundus, et siiski aega on ja jääb ülegi - lidusime Vabaõhumuuseumi aia tagant finiši poole - vaatasime, et Kp 34 oleks ju ka veel selline, mida kannataks võtta, aga selleks oleks pidanud finišist mööda jooksma ja uuesti Vabaõhumuuseumi aia äärt pidi, aga seest poolt tagasi minema, et see kivi sealt leida. Jäime hetkeks seisma ja mõtlema, keerasime isegi juba punkti poole ja tegime paar sammu - no minul juba võttis kergelt lonkama - põlv tegi ikka päris haiget ja tundus, et siis läheb napikaks, kas jõuame enne aja kinnilöömist finišisse lööbata või ei?!
Andrese poolt tuli õnneks kiire otsus “Ärme lähe!” Ei ole ju mõtet end ära lõhkuda - ja keerasime ikka lõppu ära! Marika oli vastas ja klõpsutas pilte, meie tegime viimase si-piiksu ja läksime kiipe maha lugema.
 |
| Lõpp |
Saime oma paberilipakad kätte ja kommenteerisin kõva häälega, et 114punkti - noh, täitsa okei! Andres vaatas suurte silmadega, et mis 114p?? 120 ju hoopis? Johhaidii, ma ei saanud midagi aru, kuidas meil punktide arv erinev sai olla? Käisime ju koos kõikides punktides? Läksime söögisabasse ja nõutasin Andreselt tema paberi enda kätte, et kontrollida, mis apsakas meil siis sees on? Ja tõesti, minul oli lugemata Kp66 - kas ma tõesti unustasin piiksutada ja siis veel ülekontrollida? Krt see liigutus peale punkti tõsta käsi kõrva juurde ja kuulata, kas si-pulk ikka teeb piiksu on nii automaatne, et ma ei teagi, kuidas mul seal jäi nii üks, kui teine tegemata - aga pidime tunnistama jah, et arvud erinesid ja lõpuprotokolli läks kirja minu järgi 114punkti 😟 No elunõme avastus, aga ega enam midagi ei paranda ju ka, nii on! Koha mõttes muidugi erilist vahet ei ole, sest nii või teisiti oleksime jäänud MN45 8.kohale, üldjärjestuses oleksime mõned kohad kõrgemal olnud. Aga just see teadmine, et tegelikult peaks olema 6punkti rohkem…nõme…
Igatahes kolme tunniga lidusime ära 21km, tempo oli meie kohta ikkagi hea, punkte saime kah ja seal keskmike hulgas tillerdame me endiselt - no mis sa veel tahad?
 |
| No tegelikult on ju näha 12-13km vahel, et ma käisin seal Kp66-s |
 |
| Kogu planeerung sai selline |
Nüüd tuleb väike paus ja juba aprilli lõpus hakkame uuesti põgenema - seekord Püssist. Aga enne on vaja koguda veidi rattakilomeetreid alla ja tegumikku sadulaga harjutada ja eks peab ikka jooksuradu ka mõõtma, mingi vorm on vaja ju taastada!
A tolm tuleb ksukilt ja raha kaob…spordiüritustesse…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar