No oleks see rogain siis ainult Männi pargis olnud - hea lihtne ju. Jooksed ühe “sipelga” juurest teise liumäeni ja siis pargi nurgas männi juurde ja jälle kiigeni ja siis elektripostini… a no ega sa ikka nii lihtsalt hakkama ei saa. Tallinna maastik suudab pakkuda ikka igasugu kraami - linna tänavaid, majahoove, mägesid, treppe, metsa, võsa ja sood!
Meie planeerimine on, nagu ta on - et nagu polegi 😁 ei ole ikka ära suutnud õppida seda. Aga stardis vaatasime seda kaarti ja üks oli kindel 23. On esimene punkt! Ja eks siis edasi vaataame jooksvalt…. Hea plaan!!!
Start läks ja panime ajama. Mul kuidagi jooksis see kaart seekord hästi, Andres ei saanud vahepeal majadevahel aru, kus me täpselt oleme, aga ma ikka vedasin ta välja. Sütiste pargist saime kohe ka mööda treppe üles ronida - seal oli ka ainus kord kui Heikot-Marikat nägime (nad punnisid rattad kõrval, sealt üles), see polnud veel midagi võrreldes suusahüppetorni juures, kuhu me lähenesime alt. Siis oli küll kops koos.
Mingem üles mägedele….
Vaatke alla oru põhja, üle lume hiilguse
Kohe päris alguses läksime vaidlema, kas minna ühte 4st punkti võtma või mitte, jaurasin mis ma jaurasin, aga ära me selle ikkagi tegime, muidu oleks ma terve aeg seda Andresele nina alla hõõrnunud, et nüüd jäi neli punkti võtmata.
Metsavahelised suusarajad olid veel täitsa lumised - Heiko olla ka ühte suusatajat näinud. Meile tulid vastu ainult jalutajad. Ja no siis oligi keset linna võsa, soo ja raba - johhaidii. Aga kõik, mis plaanis saime võetud.
Joogipunktis maitses spordijook ikka hästi, a va “Tallinna” komm jäi kurku kinni. Sealt läksime jälle vaieldes edasi, et kuidas siis nüüd minna? 😳 Seekord jäi Andrese sõna peale, kuid ma siiani arvan, et minu plaan oleks olnud parem 😁 Aga olgu peale - mina leidsin puu orus ja sibasime “redel maa alla” poole. No kurat, Andres tahtis kangesti tempot üles kerida, aga ega ma ei jaksa temaga võidu joosta. Ta isegi ei vaadanud taha, kas ma jõuan järgi või olen seal tühermaal juba kummuli?! A ega ma teda ei hüüdnud ka, et oota või miskit. Kihutagu aga üksi.
Redel leitud, oli vaja astangult alla saada, seal olid ju suuremad punktid soolas. Enne nägime, et inimesed sealt ääre pealt alla kadusid - järelikult kuidagi saab ja liiga järsk pole, et vabalangemist harjutada.
Leidsimegi paraja koha ja ragistasime alla.
Ei tundugi ju nii järsk?!
Ja siis tuli minu hiilgehetk, mida Andres muidugi ignoreeris! Ma juba enne ütlesin, et ta otsib punkti valest kohast, vaja pisut vasakule ikka minna. Aga ega ta mind ei kuulanud. Mina jonni ei jätnud ja läksin vasakule ära. Ja no loomulikult oli punkt seal - pärast vaatas A ka kaarti, et no jah, sul oli õigus…. Vat nii, kuula ikka oma naist vahel ka, ega ta koguaeg tühja ka kaaguta.
Siis hakkas aeg juba kuklasse suruma ja oli vaja ots ringi keerata. Vaatasime veel teepeale jäävad punktid üle ja surusime, mis jaksasime. Andresel on jõudu ikka rohkem ja tempo tahab liiga kiireks minu jaoks minna. Hing paelaga kaasas, surusin hambad risti ja litsusin järgi. Võtsime veel niipalju kui saime ja lõpuks paistis jälle Männi park. Piiks-piiks, vorst hambusse ja koju!
Meie kohta läks ikka väga hästi - kaart jooksis seekord kenasti, hullu viga kuskil ei teinud ja ega kiiremini poleks jaksanud joosta ka. Arvestades, et keegi kaarti puhtaks ei võtnud, siis pooled punktid korjasime ära ja enda tegime ära. Kott oli seekord suhteliselt üleliigne, aga igaksjuhuks ikka kaasa pakitud juua ja paar batooni - loosi läks sinult vesi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar