Mina….

Noh, käisime ikka esmaspäeval väiksel tiirul. Vihma tibas, aga tunne oli hea. Andresel pärast andis põlv veits tunda, aga venitas, rullis ja mudis pärast lihaseid ja läks paremaks.
 Tegelikult vist peaks rääkima, kes ma olen ja kuidas ma üldse jõudsin selleni, et tahan end liigutada ja piire kombata?
 Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest....Nii 4-aastat tagasi otsustasin, et mul on hädasti vaja 5kg kaalust alla saada nagu naistel tavaliselt ikka (pean tunnista,a,et see viis üleliigset on endiselt alles..hahaaa) ja nii ma siis ostsingi mingid algelised ja suvalised retuusid ja tossud ja teatasin Andresele, et ma nüüd hakkan jooksmas käima! See vist oli kevad 2014. Eks ma natukene rühkisingi, nii kuidas jaksasin - ikka tilluskesed 1,2- 2,5km ringid. Aga alustasin ikka suure hurraaga ja tempo oli liiga kiire, väsisin ruttu ja kaal ka ei kadunud. Eks suvel oli kõike muudki teha, kui joosta ja jäigi selline teadlik liigutamine unarusse, aga sügisel hakkas tiksuma peas üks mõte, mis lahti enam ei lasknud....
 Olen kuulnud, et iga õige eesti mees läbib korra elus Tartu Maratoni 63km suuskadel ja no ega siis eesti naine ei saa kehvem olla ja mina, kui õige eesti naine PEAN ka selle maratoni läbi suusatama!    
   Nii see mõte mind kummitama hakkas ja lahti ei laknud. Sügisesed õhtud muutusid pimedamaks ja ma siis nii muuseas ütlesin Andresele, et ma üksi pimedal tänaval joosta ei taha ja tema peab kaasa tulema. No ja ega Andresel muud üle jäänud, seadsime sammud Sportlandi ja ostsime talle jooksuvarustuse ja mulle uued paksemad jooksupüksid, et saaks ka jahedama ilmaga lipata.
 Oma maratoni mõtet polnud ma jätnud ja nii uurisingi vennanaiselt Marikalt, kes on suusatamisega aastaid tegelenud, kas minusugune algaja läbiks Tartu Maratoni ja jääks peale seda ka ellu? Endamisi mõtlesin, et olen ju teinud aastaid 12h tööpäevi jalgadel ja ellu jäänud, miks ei peaks ma suutma läbida suuskadel 63km 9tunniga, sest lühem distants ei tulnud ju kõneallagi - kui juba minna, siis ikka kohe täispikale maratonile. Marika arvas, et kõik on tehtav, vaja võhma alla joosta ja hea oleks natuke suusatada ka ⛷ Viimati olid minul suusad all vist keskkooli ajal, aastal 1995-96 ja see oli ka pigem selline suuskadel tuiamine, mitte arvestatav liikumine.
 Andresele serveerisin ka oma maratoni mõtte ette ja mis tal muud ikka üle jäi, kui ohata ja nõustuda, et ta siis peab ikka ka tulema...ja siis hakkas juba veidi organiseeritum treening koos Andrese, mu venna Heiko ja ta naise Marikaga, kes kõik otsustasid, et teevad maratoni läbi. Marika on seda varemgi sõitnud, aga vennal oleks see ka esimene kord...aga sellest siis juba kunagi edasipidi

Aga kes ma siis olen? Hellin-Heilika, sõpradele “Hellik”, oma neljale pojale ema ja abikaasa Andresele naine.