Kiired ajad möödas ja uue aasta lubadused ees!

Ja nii see aeg jooksebki. Suur Jõulutrall on möödas ja vana-aastaõhtu ees. Suures saginas olemegi jõudnud ainult mõnel korral jooksma...samas ostis Andres koju sõudeergomeetri, et sellega siis kodus treenida, sest no ilm ei soosi üldse mingit õues liigutamist- stabiilne tuul, paduvihm ja läga - no ei kutsu üldse... kuigi öeldakse, et pole halba ilma on vale riietus, siis emotsionaalselt on ikka jube raske peale tööd näiteks, selle sita suusailmaga end õue pimedasse vedada.
 Sõudeergomeetri ost oli muidugi omaette teema. Googeldasime Andresega mõlemad paar õhtut - ja välja tuli, et kõige parem ergomeeter on Kettler Concept2, aga see tahtis ikka ilmatumat ruumi saada, ligi 3meetrit pinda, mida meil kodus pakkuda polnud ja ega see teab, mis ilus välja ka ei näe. Teades Andrese maitset otsisin ja googeldasin veel ( no küll see google on ikka hea asi) ja lõpuks ma ta leidsin..... :) täpseltsee, mida Andres tahaks. Nüüd oli vaja veel natuke kaevata ja lugeda, kas see ka hea riistapuu on, sest paljalt ilusast välimusest toanurgas ju ei piisa. Tundus,et kirjeldustepõhjal hea masin - siin ta siis on, see meie valik - WaterRower - ilus, hea ja võtab vähe ruumi. Leidsime ka edasimüüja Eestis http://www.waterrower.ee/waterrower/ - kõne nendele ja ühel õhtul sõitsime siis vaatama, et kuidas see asi välja näeb elusuuruses.
 Müügimees oli väga asjalik, näitas kuidas masin töötab, kuidas ta üldse nende asjade tarnimiseni jõudis ( jällegi huvitav jutt - nimelt vilksatas sama masin telesarjas “Kaardimaja” paaril korral läbi ja see hakkas teda huvitama, otsis ning leidis tootja ja tarnija. Esialgu tellis ainult endale koju, aga huvi suurenes ja lõpuks jõudiski välja enda väikese ärini selles vallas) ja mida nad üldse veel pakuvad (muide väga ilusaid ja kompaktseid tooteid just kodudesse).  See kõik lummas meid nii, et sealt me koju oma kirsikarva masinaga tulimegi...Olen sellega mõned korrad treeninud ja Andres ka - peab ütlema, et väga mõnus. Nagu olekski päriselt veepeal sõitmas ja tundub, et ikka trenn läheb asjaette - naha saab märjaks küll.
 Nüüd tuleb sõudmisega küll väike vahe sisse - lastel koolivaheaeg ja siis oleme ikka maal olnud linnakärast eemal, nii ka praegu. Jooksmas eile jälle käisime, aga see pühadesööma on vist tagumikku nii palju kergitanud, et ikka kuidagi jube raske oli. Siit ka esimene nö. lubadus, või õigemini omavaheline lubadus...kui mina võtan alla 7kg jätab Andres suitsetamise maha. Eks siis ole paista, sest no tee, mis tahad kaal ei liigu mul kuskile - seisab aga jonnakalt paigal. Aga käsile tuleb end võtta ja regulaarselt trenni tegema hakata, sest uuel aastal on nii mõnigi süüsiline katsumus ees - kindlasti paneme end kirja XtSport Rogainisarjale ( http://www.xtsport.ee/voistlused/xt-rogaini-sari/juhend/ ) uuesti tahan läbi teha Expedition Estonia jaanipäeval (  http://wilderness.ee/et/ ) ja eile panin meid kirja Türi-Tori kiirlaskumise (http://tyritori.ee/ ) lühemale ehk siis 48km etapile - süstaga mööda Pärnu jõge...Andres selle peale küll head nägu ei teinud, aga minuga koos teeb kaasa kõik mulle pähe tulevad hullused ;) tegelikult kummitab kuklas veel kaks eesmärki - teha läbi millalgi ka Võhandu 100 ja üks lühem triatlon, aga kas ma seda kunagi ka teen?! Ei tea, eks elu näitab, aga eesmärgid ja unistused on.

Kuhu kaob aeg?

No minu jaoks täiesti ulmeline küsimus! Kuhu kaob aeg?! Aru lihtsalt ei saa.
 Jälle pole jõudnud jooksma...viimati sai pühapäeval käidud ja rohkem pole aega leidnud, töö, lapsed, kodu....ja nii see aeg kaobki. Täna võiks ja peaks minema, aga hetkel on küll selline väsimus, et mõte jooksuriiete selga ajamisest tundub vastik, kuigi ma tean, et peale trenni on tunne hea. Mulle ju meeldib joosta! No vaatame, mis õhtu toob - laps vaja sünnipäevale viia ja peale seda võiks ju tiirukese joosta või siis homme hommikul :D (hakkab peale see asjade edasi lükkamine)
  See nädal meil meesperel tervisekontrollid plaanis. Eile käisid suured poisid spordiarsti juures - mõlemal ainult head näidud ja tulemused! Sass muidugi peab pikaajalist suurt koormust vältima, et süda jõuaks järgi keha kiirele kasvule - mis teha, kui 16-aastaselt oled juba 190cm pikk?! Ja ega vend  Siim palju alla ei jää 14-aastaselt 186cm. Aga ujujate kohta olid neil näitajad ja koormusestist taastumine hea. Nüüd jääb ainult häid tulemusi oodata! Mis mulle seal Sportmed-is väga meeldis oli arst, kes nendega tegeles - Ants Kiviselg - no kui põhjalikult ja hästi ta kõik tehtud uuringud lahti seletas...kõigile küsimustele sai vastused inimeste keeles, nii et ka meditsiinikauge inimene aru saab. Sass peab veidi suurte koormustega tagasi hoidma, et südamele mitte liiga teha - sellega tal väiksed probleemid on, aga ei midagi hullu. Kui praegu end kenasti hoiab, suudab tasakaalu puhkuse ja trenni vahel hoida, siis vast nö. kasvab välja sellest probleemist.
 Täna käis abikaasa Terviseuuringud.ee täielikus tervisekontrollis - ekg, koormustest, vereanalüüsid jne. Tunnistati terveks ja sportlikuks kui purikas! Keha on 5 aastat noorem, kui päris vanus, nii et ainult rõõm seda kuulda. Selline täispakett tervisekontroll on ikka jube hea arstipelglikule inimesele(mehele) saab kõik asjad korraga ülevaadatud. Nii et mehed - minge kontrolli! Tegelikult ei ole arstid üldse nii hirmsad.

Mina….

Noh, käisime ikka esmaspäeval väiksel tiirul. Vihma tibas, aga tunne oli hea. Andresel pärast andis põlv veits tunda, aga venitas, rullis ja mudis pärast lihaseid ja läks paremaks.
 Tegelikult vist peaks rääkima, kes ma olen ja kuidas ma üldse jõudsin selleni, et tahan end liigutada ja piire kombata?
 Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest....Nii 4-aastat tagasi otsustasin, et mul on hädasti vaja 5kg kaalust alla saada nagu naistel tavaliselt ikka (pean tunnista,a,et see viis üleliigset on endiselt alles..hahaaa) ja nii ma siis ostsingi mingid algelised ja suvalised retuusid ja tossud ja teatasin Andresele, et ma nüüd hakkan jooksmas käima! See vist oli kevad 2014. Eks ma natukene rühkisingi, nii kuidas jaksasin - ikka tilluskesed 1,2- 2,5km ringid. Aga alustasin ikka suure hurraaga ja tempo oli liiga kiire, väsisin ruttu ja kaal ka ei kadunud. Eks suvel oli kõike muudki teha, kui joosta ja jäigi selline teadlik liigutamine unarusse, aga sügisel hakkas tiksuma peas üks mõte, mis lahti enam ei lasknud....
 Olen kuulnud, et iga õige eesti mees läbib korra elus Tartu Maratoni 63km suuskadel ja no ega siis eesti naine ei saa kehvem olla ja mina, kui õige eesti naine PEAN ka selle maratoni läbi suusatama!    
   Nii see mõte mind kummitama hakkas ja lahti ei laknud. Sügisesed õhtud muutusid pimedamaks ja ma siis nii muuseas ütlesin Andresele, et ma üksi pimedal tänaval joosta ei taha ja tema peab kaasa tulema. No ja ega Andresel muud üle jäänud, seadsime sammud Sportlandi ja ostsime talle jooksuvarustuse ja mulle uued paksemad jooksupüksid, et saaks ka jahedama ilmaga lipata.
 Oma maratoni mõtet polnud ma jätnud ja nii uurisingi vennanaiselt Marikalt, kes on suusatamisega aastaid tegelenud, kas minusugune algaja läbiks Tartu Maratoni ja jääks peale seda ka ellu? Endamisi mõtlesin, et olen ju teinud aastaid 12h tööpäevi jalgadel ja ellu jäänud, miks ei peaks ma suutma läbida suuskadel 63km 9tunniga, sest lühem distants ei tulnud ju kõneallagi - kui juba minna, siis ikka kohe täispikale maratonile. Marika arvas, et kõik on tehtav, vaja võhma alla joosta ja hea oleks natuke suusatada ka ⛷ Viimati olid minul suusad all vist keskkooli ajal, aastal 1995-96 ja see oli ka pigem selline suuskadel tuiamine, mitte arvestatav liikumine.
 Andresele serveerisin ka oma maratoni mõtte ette ja mis tal muud ikka üle jäi, kui ohata ja nõustuda, et ta siis peab ikka ka tulema...ja siis hakkas juba veidi organiseeritum treening koos Andrese, mu venna Heiko ja ta naise Marikaga, kes kõik otsustasid, et teevad maratoni läbi. Marika on seda varemgi sõitnud, aga vennal oleks see ka esimene kord...aga sellest siis juba kunagi edasipidi

Aga kes ma siis olen? Hellin-Heilika, sõpradele “Hellik”, oma neljale pojale ema ja abikaasa Andresele naine.

Mina ja sportlane?!

Aga võib-olla isegi olen ka :)

 Eile sai hoolimata kehvast ilmast ikkagi jooksma mindud. Suutsin Andrese (abikkasa) ka kaasa meelitada. No peame ju hakkma vundamenti laduma uue hooaja jooksudeks ja muudeks hullusteks, milles osaleda kavatseme. Ootamatult olime suisa kahekesi maal ja oli vaba voli minna jooksma millal ja kui pikalt tahes ( kõik meie neli last olid linnas, kellel mida just teha oli - Sass(16a) see kõige vanem oli ujumisvõistlustel, Siim(14a) aeles vist nutimaailmas kodus, Sven (7a) oli vanaema juures ja käis sünnipäeval ning pesamuna Simo(5a) sai nautida teise vanaema täielikku tähelepanu)
 Niisiis otsustasime peale ärkamist, et lähme ikka ja teeme ühe tiiru põlluvahel. Vedasime trenniriided selga ja tossud jalga ning minek. Vihma tibas ja no need põlluvaheteed.... muda, sodi, lombid... meeldiv just ei olnud, aga mõnus rütm sisse ja punuma.
 Kodu juures saatis meid teele miski kulliline. No ikka peavad siis mingid linnud ja loomad maja úmber kolama, kui fotokas on toas ja mõtted hoopis mujal, kui pildistamise juures. Lootea, et linnuke meid ka pärast tervitab, keerasime kodeteelt eemale. Juba esimese kilomeetriga olid varbad märjad ja tossud porised, no ja mis siis?
Mõnus rütm sees ja kummalgi põlved haiget ei teinud (meil mõlemal ikka aegaajalt kimbutavad põlve valud, kas pole pikalt trenni teinud või oleme liiga tempokalt alustanud) otsustasime, et teeme vähe pikema tiiru - Andresel üle pika aja jälle esimene jooks - üle 6km tuli siis kokku. No kus oli vahepeal vastutuul, aga no mõnus oli joosta. Mulle on elu aeg meeldinud joosta just pikemat maad - kooliajal see 60m jooks oli suisa piin, ei saanud mina alguses hoogu sisse ja kui hoog sees, siis juba oli vaja hakata pidurdama ja teised olid ammu juba lõpetanud, kui mina finišisse jõudsin 😁
 Tagasi jõudes tubli linnuke veel ootas puu otsas ja egas midagi, toast fotokas ja pilti püüdma...sain kah :)
 Muidugi ega me peale jooksu ei suutnud ju niisama puhata vaid oli vaja õuetöid teha. Riisusime ja möllasime mitu tundi veel õues, aga see ju ka trenni eest. Õhtul ootas kuum saun ja tõeline lõõgastus.
 Tänase päeva jätsime puhkuseks, homme vaatame, kas läheme Andresega koos jooksma või lähen päeval üksi või hoopis ratast sõitma, sest Andresel ikkagi peale jooksu hakkas põlv tuikama - nüüd vaja kodus lihaseid rullida, ehk läheb ikka mööda.

Linnuke ikka ootas meid kenasti :)

Mälestused suviselt Expedition Estonialt 22.-24.06.2017a. - Hunnik Pappi ja suitsev kaheraudne

Hetkel pole uusi emotsioone võistlustelt võtta, nii et tuleb meenutada neid mis möödas :) Eelmise suve ehk kõige põnevam ja emotsioonide rohkem oli Expedition Estonia ( https://wilderness.ee/et/). No millegi pärast “ujuvad” igasugused sellised huvitavad üritused mu Facebooki seinale ja nii ka selle ekspeditsiooni reklaam ja info. Ja kummitama see mõte mul jäi, et peaks ikka osavõtma, sest aega 48h tundus ju küll ja veel, et Eesti ühest otsast teise jõuaks - nii joostes, rattaga sõites, kui kanuu/süstaga mõlades. Ja Nii kaua ma Andresele pidakäisin, kui end kirja panime ja kaasa haarasime veel minu venna Heiko - seltsis ikka segasem ja kaarti me väga ikka lugeda ei osanud. Alla tegime jooksu- ja rattatrenne, aga olgem ausad - ratast sai ikka liiga vähe sõidetud ja tagumik selle sadulal istumisega ei harjunud. Vahetult peale kogu seda katsumust lubasin, et mitte kunagi enam ma seda ei tee, aga juba 36h pärast lõppu olin teist meelt ja nüüd ei jõua ära oodata, millal tuleb selle aasta info ja regamine - tahaks end juba kirja panna :D Never say never! Kogu jutt on copy paste sellest, mis postitasin ürituse lehele ja muutmata kujul. Head lugemist!


Panin kirja oma mõtted ja emotsioonid! Vabandan, et nii pikalt, aga eks selle 27h jooksul oli nii mõndagi mõttes!
Expedition Estonia 2017 - Hunnik pappi ja suitsev kaheraudne ( Heiko Mander, Hellin-Heilika ja Andres Õunmaa)

Kui ma nüüd siin praegu istun ja mõtlen, millega me hakkama saime, tundub, et see oli juba väga ammu, unes või ei olnud seda ikkagi üldse :) Meiesugused amatöörid ja mitte mingid sportlased ületasid ennast, oma vaimu ja hirme ja tegid läbi Expedition Estonia etapi. Rääkida saan ma muidugi ainult enda (ja Andrese) eest, sest mu vend Heiko ikka treenitum (ja noorem) kui meie,- tema on ikka juba kooli ajast saati mänginud usinalt korvpalli, nüüd hiljem on lisandunud jooks, rogainid jm seesugune. Meie tegime esimese ekstreemsema jooksu alles eelmisel suvel Motovilla Pankranniku Ekstreemil ja esimese rogaini septembris (valetan...esimene jooks oli Maastikumaraton 2015) Aga mingi pisiku vist sain, sest kuskilt Facebooki avarustest "ujus" mulle ette Expetidion Estonia reklaam ja hinge see närima jäi...et vist võiks ju proovida. 48h aega tundus ju pikk, et jõuab ära teha küll. Mehe sain nõusse, aga kuna kahekesi minek ei tundunud hea, otsisime kaaslast, kes meiega veel tuleks sellele hullusele kaasa ja lõpuks sai selleks kaaslaseks Heiko. Ja nagu ta kohe alguses ütles:" Ma olen terve mees ja tahan seda kõike saada!" Seda ta ka sai, kogu raha eest 😁

Minek on alati ilus ja ega me sel esimesel korral ei teadnudki, mida oodata 😁

Jalgade ravi enne starti…

Ettevalmistuseks käisime jooksmas ja ratast sõitmas. Nõuga aitas meid Marika (Heiko abikaasa) 22.juunil siis viimased ettevalmistused, kotid ja asjad kokku ja minek. Stardis ringi vaadates tekkis küll tunne, et millesse krt me end seganud oleme - kohal olid ikka sellised "trennihundid" ja võistlejad, et süda kukkus saapa säärde. Aga....me ju tulime võistlema ainult iseenda keha ja vaimuga, et tõestada endale - me saame hakkama!

Ega ma siiani päris täpselt ei teagi, millele siis allakirjutasin 😅

 

Kõik see kamp pani Pärnu poole ajama

 Kotid selga, paar pilti, availutulestik ja siis oligi minek...kell oli 22.42 Hakkasime vaikselt jooksma, Heiko luges kaarti (sellega oleks me Andresega kahekesi olles pimedas hätta jäänud) 

Joaveski sild

 Esimese Kp-ni Joaveski sillal läks kõik hästi, siis hakkas minul nagu tavaliselt põlv valutama....juba?! Egas midagi proovisime vaikset sörki edasi, aga mida kaugemale jõudsime, seda selgemaks sai, et põlv ikka jooksu ei kannata ja tuleb minna kiiremale kõnnile üle (huvitav, et kõndida laseb), lõpuks läks ikkagi üks valukas sisse (mis millegi pärast ei mõiganud kuhugi) Rühkisime visalt edasi. 

 Paukjärve vaatetornist oli muidugi lummav vaade päikesetõusule ja udusele rabale, mõned pildiklõpsud ja si-piiksud ja edasi....Põlv lõhkus endiselt, aga kõndida kannatas ilusti, siis hakkasid Andresel jalad tunda andma, ise ta täpselt kirjeldada ei osanud, on see lihase-liigese valu või krambid või mis, eks ta "unustab" ju vahepeal, et peaks jooma ja midagi sööma - kotis ju oli kõik vajalik kaasas - batoonid, pähklid, rosinad, geelid jm. Midagi ta siiski lõpuks sõi, vist keeras ühe tuubi magneesiumi ka sisse, sest tundus, et teda kimbutavad ikka krambid. Jussi järvede juures kp-d otsides tegime väikese ringi ja võtsime esimest korda välja telefoni, et täpsemalt gepsu pealt vaada, kus krt me ikka oleme. Punkt leitud oli tee Kõrvemaa vahetusalasse vaevaline. Andresel läksid jalad aina hullemaks ja ega minu põlvgi kiita polnud, mingil hetkel hakkasin kõndimise käigus rusikaga oma valutava jala reit toksima ja tundus, et see isegi aitas, valu andis järgi küll. 

Nii me esimesse vahetusalasse saabusime

Marika ööbimispesa

 Vahetusalas ootas meid ees, meie treener ja assistent Marika kogu meie kaasa pakitud varandusega. Andrese olukord tundus ikka väga kehv, peale jalgade valu, tekkis tal tohutu vappekülm, kamandasime ta sisse - käskisime tal suppi ja kooki süüa ja palju juua, soojenduseks ostsin talle veel teed, endale kohvi, millest tegelikult oleksin pidanud loobuma. Pärast ratta seljas sees keeras ja süda oli tükk aega paha sellest (teinekord tean). Tee tegi Andrese olemise soojaks, turgutasime teda veel nii kuidas oskasime, määrisime jalgu magneesiumiõliga, masseerisime ja sundidime ikka veel jooma ja sööma. Eks vahetusalas oli teisigi, kes end tohterdasid ja plaasterdasid, meil õnneks ville kellelgi polnud. Anti nõu, julgustati ja ergutati ikka jätkama. Ja kui möödunud oli veidi üle tunni saime end nii palju korda,et edasi liikuda. Kuivad riided selga, kiivrid pähe ja rattale. Mõni tiim jäi meist veel Kõrvemaale puhkama. 

Minekule

 Alguses tundus ratta seljas ikka väga mõnus, aga no alguse eufooria vaibus üsna ruttu :) Veidi enne Kautla Kp-d oli ühes taluhoovis juba liikumist märgata kuigi kell oli varane. Hõigati toredaid jaanisoove ja pakuti puhast vett, millest mina ei suutnud loobuda, sest sellest spordijoogist oli juba tõeline kopp ees. Värske vesi pudelis loksumas ja turismitalu visiitkaart taskus sõtkusime edasi. 

Ees ootas Kautla memoriaal...seal said meid kätte tagant tulnud tiimid, meie tegime väikse turgutuspausi, mõned pildid ja jälle edasi. Nüüd siis Ardu poole, minu parem põlv, mis enne hullupööra valutas lubas juba kenasti sõita ja haiget ei teinud. See-eest andis vasak endast märku. Andresel oli ka täitsa okei olla. Endiselt oli meie teejuhiks ja kaardilugejaks Heiko. Laulsime ja muudkui väntasime, vahepeal oli isegi asfaldtee, mida mööda oli ikka lust sõita. Ardust läbi läks ka tee kruusasemaks, rattasadulad põrutasid vastu taguotsa, mis ei olnud enam päris enda oma...

 Enne Hirvelaane kp-d tekkis minul esimene suurem murdumine, uni oli, tagumik oli valus ja vasak põlv tegi haiget, kõht oli ka tühi, aga mõte veel ühest geelist või batoonist ajas südame pahaks. 

 Hirvelaanes tegime pikema peatuse. Heikol oli kaasas kanasigareid ja õllesnäkke - issand kui hästi ikka liha maitseb. Istusime, sõime pähkleid ja turgutasime end veel - karu ei näinud, kelle pesa pidi 100m raadiuses olema. 

Hirvelaane KP, kuskil põõsas on karu ka 🐻

 Mõte uuesti ratta selga ronimisest ei tundunud üldse hea, aga midagi teha polnud, vaja ju ikka edasi Pärnu poole pedaalida. Teed olid metsade vahelised suure kruusaga ja "mõnusalt" põrutavad, aga meie vaim ei raugenud (liha oli juba veidi nõrgaks muutunud).

Vennaga Paluküla Hiiemäel

 Paluküla Hiiemäel oli meid ees ootamas ja ergutamas Marika, andsin talle edasi teelt leitud odomeetri ja punase rattatule - no jäid teepeal silma ja ma arvan, et need võisid ikkagi olla eelnevate tiimide varandus ja ehk leiavad oma omanikud uuesti üles. Rattaid me Hiiemäele vedama ei hakanud ja vahelduseks rattasõidule tundus kõndimine hää. Kp võetud, siis uuesti rattale ja edasi. 

Mukri raba võikupaus

Mukri

 No see tee sinna Mukri rappa oli ikka tõeline "kolgata tee" mis põrutas nii, et silmist lõi tuld - ees olid pikad "motivatsioonisirged" Andresel hakkasid jalad hoopis teistest kohtadest valutama, kui enne ja sõit valmistas talle ikka põrgupiina. Mukris ootas meid ees jälle Marika, kes ergutas ikka jätkama ja julgustas meid edasi rühkima. Tegime väikse võileiva ja kanasigari pausi - endiselt maitses liha ikka hästi :) Aga ega oodata polnud midagi, ees ootas Jõesuu vahetusala. Vändra juures oli suisa lust sõita, asfaldtee ja puha. Andrese olukord polnud muidugi kiita, tagumik istuda sadulale ei kannatanud ja pedaalida sai ainult ühe jalaga. Kuidas ta vahetuspunkti üldse püstisõites ja ühejalaga pedaali vajutades jõudis - no ma ei tea. Kahju oli tast küll, proovisime vahepeal rattaid vahetada, et ehk teine ratas sobib paremini, aga ei. Peale Vändra läbimist ja asfaldi lõppu oli jälle kruusatee, uuesti tekkis mul uni ja korra vist paningi silma kinni - no nii hea tundus, samas mõistus oli ikka veel nii selge, et peksis uuesti silmad lahti, muidu oleks kraavis lõpetanud…napikas… 

 No see viimane kruusa tee tundus pikk nagu igavik, vahepeal hakkasime juba oma kaardilugemisoskuses kahtlema, et oleme valesti kuskilt keeranud - vänta ja vänta, aga vahetusala ei paista ikka veel. See oli siis teinekord kui võtsime välja telefoni ja vaatasime gepsust järgi, kus me oleme. Tuli välja, et tee ikka õige tee, aga vändata veel veidi. Ja lõpuks see vahetusala paistis.

Täita läbi…

Rattakiiver on peast juba võssa lennanud 😂

 Meie Andresega olime ikka läbi nagu "läti rahad" - kiiver lendas Andresel peast ja jalaga andis ka veel takka sellele - lubas, et mitte kunagi enam ta ratta selga ei istu ( ma siiski arvan, et ta peab oma sõnu veel sööma). Vahtusalas ootas supp, grillvorst, jook ja kommid. Sirutasime selga, mina korra viskasin end pikaligi, nii kui silmad kinni panin oli uni kohal, aga kauaks ei saanud nii jääda. Luristasime sooja suppi, sõime kommi ja lohutuseks pakuti meile üks õlugi, sest nagu välja tuli pidime viimasele etapile minema kanuuga.....mitte süstaga nagu meie olime arvestanud/lootnud. Vot see tõmbas minu tuju ja motivatsiooni ikka täiesti nulli. Andres ja Heiko polnud kunagi kanuuga sõitnud, minna korra olin ja ma ju teadsin, et see"küna" (palun kanuu fännidelt vabandust) normaalselt edasi ei liigu ja on ikka ebastabiilsem kui süst. Süstaga on meil Andresega ju kogemust küll ja veel - aastaid sellega matkanud. Aga no ega midagi teha ka polnud, tuli sisse istuda ja kuidgi hakkama saada. Joogid-söögid kanuu põhja ja minekut. 

 No andis aga seda mõla loopida ühelt poolt teisele ja tagasi. Rohkem olime külg ees, kui otse, aga edasi me siiski liikusime (hiljem saatis meie süstamatka juht meile sõnumi, et jälgis meid netist, aga ei saanud aru, mida krdit me seal vee peal tegime, et nii kaua aega võttis. Muidugi kui teada sai, et me kanuuga olime, sai aru ja tundis kaasa) Ma pean ütlema, et see vee etapp oli minu jaoks kõige kurnavam. Mul on isegi veidi piinlik Heiko ja Andrese ees, et ma seal kanuu ninas jaurasin, sõimlesin ja ropendasin. Aga eks uni väsimus ja kurnatus tegi oma töö ja pettumus, et meil pole süsta. Aga nad olid igati vaprad ja kannatasid selle ära. Uhmerdasime kanuuga edasi, ees oli paar vulinat, raske oli näha kust vool läheb ja kus on kivid, sest päike paistis madalalt otse silma, nii et pisarad jooksid. Ja muidugi kihulased - kes lihtsalt tahtsid silma lennata. Vulinad läksid kenasti, kahel korral tundsime kive põhja all ja korra suutis vool meid põigiti kivi äärde lükata, aga õnneks ümber ei läinud. Kell oli juba palju ja hakkas pimedaks minema, kallastel süüdati jaanilõkkeid, oli tunda grillvorsti ja liha lõhna. Vee peale tekkis udu, mis segas kivide ja voolu vaatamist. Ees ootas viimane kp Kalevipoja Vestitaskukivi keset Pärnu jõge. Hea et sellest mööda ei kihutanud. Vahetult enne oli keset jõge saareke ja otsustasime sellest mööduda paremalt - saarest pea möödas vaatasime, et teisel pool saart on kp kivi, no sumasime sinna ja saime oma piiksud tehtud.  Tõmbasime end korra kaldale, et sirutada, sest jalad olid surnud ja Heiko sai rõõmuga tõdeda, et olime tema noorepõlve suvelaagri kõrval (Urumarja spordilaager) Nostalgia laks, mis muud. Edasi ootasime Sindi tammi, kust oli vaja kanuu üle vedada, sest vabalangemine ei tundunud kõige mõistlikum. Sindi tammi juures jõudis meile järgi kahene naiste süst, aitasime nende süsta ka üle vedada ja mõlasime edasi. Peale tammi läksid kaldad väga ilusaks - järjest oli jaanilõkkeid, meid ergutati ja sooviti "Head Jaani" rahvas möllas ja pidutses, aga meil oli ees veel pikalt minna. Läks aina pimedamaks ja sõudmine muutus aina raskemaks, turi oli juba väsinud ja mina endiselt vihane, et meil pole süsta, sest minu meelest oleks me juba siis lõpus olnud :) Mehed olid igati vaprad ja vaatamata minu jauramisele sõudsid edasi, aga eks nemadki olid väsinud ja tahtsid ruttu lõppu saada. Mida lähemale Pärnule, seda laiemaks jõgi läks ja see tume lai vesi pimedas mulle üldse ei meeldinud. Vahepeal vist enne Sindi tammi tegid mingid "naljatilgad" mootorpadiga lõbusõitu, nii et lainetas, katsusime kiirelt oma küna risti lainega keerata, sest muidu oleksime me lihtsalt ümber käinud. Pärnu lähedal vuras meist ka veel mööda üks mootorpaat, aga õnneks suht vaikselt. Mingil hetkel sai naiste süst meist mööda ja jälle mõlasime üksi pimeduses, kamandasin mehi, et läheksime rohkem kalda äärde - no ei meeldinud ikka endiselt see tume vesi, hea et tuult ja vastulainet polnud. Muudkui sõudsime ja ootasime, et millal see Pärnu uus sild tuleb, sest siis tundus, et lõpp on juba käega katsuda, aga seda silda ei tulnud ega tulnud. Minul oli juba nutt kurgus ja jõud otsas ja vahepeal juba ütlesin, et pangu mind kaldale ja ma kutsun auto järgi - no enam ei jaksa. Loomulikult keegi mind kaldale ei viinud ja autot ka ei oleks tulnud, millega koju minna. Punnitasime edasi, mina rohkem jaurasin kui aitasin, aga mehed olid tublid. Lõpuks paistis see esimene sild. Enne olime naiste süstalt uurinud, et kui suur vahe on kahel sillal, et palju veel mõlama peab, kui uus sild käes on - nende arvates oli vahe 5km?! Ooomaigaad....kas ma tõesti pean veel tund aega siis vähemalt mõlama? Kui ma nüüd päris aus olen, siis kaks pisarat ikka tuli ka - no nii läbi olin omadega. Õnneks ei pidanud see paika ja juba paistiski teine sild ja selle taga jahisadam - lõpp oli käega katsuda. Siis läks mul isegi tuju paremaks ja juttu ja naerugi tuli, samas vaim oli juba nii väsinud, et tekkitas hallukaid. Näiteks nägin, et vees need kohad, kus olid kõrkjad olid madalamal, kui muu vesi seal kõrvl. Viimased paarsada meetrit laveerisime võrgu-poide vahel, veel viimane pööre ja päästev kallas paistis. Kanuust väljas ja kindla maa peal tekkis kohe meeletu külm, hambad plaksusid meil kõigil. Aga see seal ei olnud veel finiš, veel oli vaja mööda kallast Pärnu muuli algusesse joosta ja viimane päästev piiks teha. Võtsime oma viimase jõu kokku ja tegime need viimased meetrid jooksusammul....jeeee....me suutisme veel joosta. 

Lõpp…..

 Eemal paistis finiśi lipp, viimane piiksutamise koht ja Marika :) oh no küll ta on hea ja tubli, ta oli kaasa vedanud suure kotiga meie kuivad ja soojad riided. Sealsamas tegime hammaste plaginal viimase pingutuse ja vahetasime riided ära. Siis hakkas soe. Marika oli ettenägelikult meestele ostnud õlled ja mulle gini ja needki sinna lõppu kaasa vedanud. Õlle läks lahti, aga minust gin jäi puutumata. Uhhh...kõik....lõpp....tehtud.... ägeeee, ise ka ei usu, et lõpuni vastu pidasime, kokku 27h ja 33minutit, umbes 220km kokku. Totaalne eneseületus ja uhke olen ma ikka meie saavutuse pärast küll - tehke järgi või makske kinni! Võtsime oma kodinad kaasa ja vantsisime tagasi kalda äärde, kus oli telk ja pakuti veel veidi süüa-juua, õlut ja siidrit. Tegime paar ampsu, jõin ikka ühe siidri ja mehed õlled. Saime kõva käepigistuse korraldajalt ja osaleja meened pihku ning kobisime autosse, et Marika saaks meid koju sauna ja voodisse viia. Autos jäin vist kohe magama, ca tunnike sõitu ja saime sauna. Tegime kiire leili ja pesime retketolmu pealt ning vajusime voodisse, uni oli kohene ja magus. Kui nüüd juba järgi mõelda, oli see ikka üks ülimalt äge ettevõtmine, paras pingutus nii vaimule kui kehale, aga me tulime sellega toime. Kui seal kanuus ma lubasin suure häälega, et "Mitte kunagi enam" siis nüüd pea 36tundi hiljem ma arvan, et ma tahan selle vähemalt korra veel läbi teha, et saada kätte ikka oma süst/kajakk ja vaadata, kas läbiksime selle rutem :) Never say Never.

 Siinkohal pean ma suured tänud ütlema meie üliheale tausta meeskonnale, eesotsas Marikale, kes kogu selle hulluse meiega kaasa tegi, küll autoga ette ja järgi sõites, ergutades, julgustades ja aidates vahetusalades, magamata ja väsinult. Aitäh! Ning muidugi Ingrid, Aivar, Mari ja Heldin, kelle vahel me oma viis last ( 4minu ja Andrese ja 1 Heiko- Marika jagu) laiali jagasime, et ise sellisele Jaanipäeva retkele minna. Lapsed olid hoitud ja lõpuks ka kogu seltskond ühes kohas koos Jaanipäeval. Muidugi tänud kõigile kaasaelajatele ja jälgijatele, kes ka terve öö meie teekonda ikka ja jälle netist jälgisid ja vo isegi rohkem närveerisid kui meie. Tore, et meie tegemine paljudele meie sõpradele korda läks! Ja korraldustiimile põneva ürituse tegemise eest - tehke ikka veel!

Veidi väsinud, kerge põlvevaluga, aga ülimalt uhke ja õnnelik oma ja Andrese ning Heiko saavutuse üle!
Hellin

Kuskil Jussi Nõmmede vahel alguses :)