47.Tartu Maraton (meile teine)- Saab, mis saab! 21.02.2021

 NO mis seal siis ikka sai?! Metsiku väsimuse, mis kollitab mind siiani (teisip.23.02), veriseks hõõrutud varba, mõnusa lihasvalu, samas ka vägagi huvitava kogemuse suusatamise näol vihmas 😆

Start on alati ilus

 Kohe pean ära ütlema, et igasugused äkk- ja uitmõtted minna maratonile, metsikule matkale või muule hullusele tuleb kohe eos alla suruda ja mitte nendele mõtetele alluda, sest muidu lõpetad ikka seal maratoni vm stardis nagu juhtus meiega 😂

 Oli meil ju väga lumerohke ja mõnus talv - ei mäletagi, kas enne käisime korra suusatamas ja siis tuli mõte minna Tartu Maratonile või oli see vastupidi. Igatahes kuskil jaanuaris olin ma jälle meid Andresega kirja pannud ja kui juba minna, siis ikka pikale 63km distantsile, mis siis et suusatada me kumbki ei oska ja pole see me meelisalaks saanud. 

 Mälestustes oli esimene maratonil käik aastal 2015 - mis hirmvanade poolplastik suuskadega oli ikka paras katsumus, aga samas ka mitte nii hull mälestus, et mitte iial enam minna.  Eelmisest korrast oli meeles ilus, mõnusate külmakraadidega selge ja päikseline ilm, mitte pidavad- ja libisevad suusad, soe mustikasupp ja meeõlu, ning 8h kannatust rajal suhtelises üksinduses. Seekord olin kindel, et suudan ja saan paremini hakkama, olime ju alates eemisest maratonist siiski Andresega regulaarselt trenni teinud ja mööda maad ja metsi konnanud küll ühel, küll teisel võistlusel, muidugi suusatamas sai selle vahepealse kuue aasta jooksul ikka üliharva käidud 😀

 Nimed kirjas, siis oli vaja veidikenegi neid suusasamme meelde tuletada ja nii jõudsimegi mõnel õhtul ja ühel päeval suusatama - alla saime sõidetud napilt maratonijagu kilomeetreid, aga ega see meid ei heidutanud. Mina korra käisin ka Marikaga koos trennis, ta siis jagas mulle mõned head näpunäited ja jagas õige tehnika osas õpetusi, aga ega selle 1,5h ikka õiget sammu selgeks saa.

 Nädala alguses viisime suusad siis määrimisse ja jälgisime ilmateadet, mis kiskus aina nukramaks oma prognoosiga sulale ja vihmale... sellega me ju arvestanud polnud 💦

 Laupäeval korjasime kolmed määritud suusad kaasa ja tee viis Kärstnasse, kus saime Marika vanemate juures peavarju ning sauna enne ja pärast maratoni. Meie suuskade määrdemeister andis endast parima, aga eks keeruline oli leida sellist varianti, mis oleks parim.

Pühapäeva hommikul oli äratus 6.30, kerge hommikusöök ja kohv ning autodesse. Startisime kolme autoga, et kaks neist viia Elvasse finišisse ja sealt siis koos juba Otepääle starti. 

 Stardis oli juba mõnusat sagimist, aga kõik olid vägagi kuulekalt maski taha varjunud ja võõrastega hoiti distantsi. Marika käis oma suuski proovimas ja tagasi tulles ei olnud ta just ülemäära rõõmus - mitte mingit pidamist polnud. Muud üle ei jäänud, kui ta läks ja lasi pidamist juurde panna - eks tema ikkagi läks aega ja kohta sõitma, meie lihtsalt kulgema ja võibolla veidi paremat ajalist tulemust tegema, kui esimesel korral.

 Seekordne 15-minuti lainetena start ja ajavõtmine netoajana oli hea, muidu oleks passinud selle rahvamassi tagaotsas 20minutit enne kui minema saad. Marika läks meie stardigrupi etteotsa, et saaks kiiremini minema, meie jäime sinna tahapoole ootama. Esimesed kolm gruppi olid juba läinud ja 9.45 saime meie oma stardi. Marikat ma rohkem ei näinud ja ega Andreski kadus peagi silmist. Juba esimeste tõugetega sain aru, et pidamisega on tõesti lood äärmiselt kehvad, aga esimesse punkti oli vaja nüüd kuidagi jõuda. Minu esimene hirm oli suht stardi läheduses järsem laskumine, kus eelmine kord oli mõnus puntratants hunnikus - terve nõlv oli siledaks sahatud ja inimesed lihtsalt kukkusid hunnikutes üksteise otsa ja teele ette - tookord võtsin suusad jalast ja läksin kõrvalt alla, sest mõte kohe alguses suusad või kondid murda ei tundunud ahvatlev. Seekord tundus asi parem olevat - suusajälg oli sees ja inimesed ümberringi püsti, aga hirm kukkumise ees oli ikkagi sees. Võtsin julguse kokku ja läksin....juhhuuu, Marika laskumise õpetustest oli kasu ja jäin kindlalt püsti. Samas rõõm oli üürike, sest tuli tõdeda, et suusk ei libise ega pea, mitte üks teps 😩 kõrvalt oli näha, et paljudel teistelgi olid samad probleemid - kellel andis suusk koguaeg tagasi, kes rassis elueest lükata, et hoogu juurde saada. Pusisin minagi edasi, oli vaja ju saada esimesse punkti ja seal oli plaan mul lasta pidamist juurde panna, et saaks natukenegi kergemini edasi, sest see suusa tagasiandmine oli ikka hirmus ja võttis tohutult jõudu. Juba siis hakkasin ootama iga kilomeetri tagant tulevaid rohelisi suuri plagusid, mis näitasid kilomeetreid lõpuni ja ca.kilomeeter enne vahepunkti saabumist. Varsti oli kuulda  läbi metsa Matu teenindupunkti muusikat ja teadustaja häält, kurk kuivas juba ja jube janu oli - seekord me endale jooki kaasa ei pannud, ainult paar geeli ja ühe powershoti - eesmärk oli igas punktis juua-juua-juua ja veidi süüa ka võtta. Punkti jõudes oli juba suusamäärde juures järjekord, võtsin end ka sappa ja minu taha tekkis järjekord edasi. Määrdemeestel oli tööd nii, et..... minu ees olev inimene sai oma suusad kätte, määrdemees ajas selja sirgu ja näitas näpuga minule - “Sina veel saad pidamist ja sina ka” sai minu taga olev mees rõõmusõnumi: “Aga teised peavad edasi sõitma nii nagu on, meil on määre otsas! Ma igaksjuhuks seljataha ei vaadanud, et mitte näha kaasvõistlejate pettunud pilke. No jumal tänatud, et mulle veel jagus. Tänasin viisakalt määrijat ja suundusin joogi otsingule. Kallasin esimese hooga vist neli topsi spordijooki alla, võtsin tüki saiakest ja järgmise laua juures kulistasin veel mõned topsid mustikakisselli ☕ tunne läks tugevamaks ja tekkis isegi mingi tunne, et jaksan edasi ikka minna 💪

 Suusad jalga ja minekule. Ja jälle oli mu tunne petlik, suusk küll pidas paremini, aga libisemine oli veel hullem kui enne ja vaikselt tuli hakata ronima Harimäe otsa, oi blinn…. Ega ma ei virise, aga raske oli. Ise jällegi lootsin, et kui Harimäele jõuan on raskem osa seljataga ja ees pikem laskumine, kus saab veidi puhata....lootus on lollide lohutus - peab paika. Harimäle jõudes võtsin raja äärde ja tegin esimese geeli peatuse, vaatetorni ma ronima ei hakanud ja ei näinud, et keegi teine sinna läinud oleks. Ilm läks aina udusemaks ja sombusemaks, õnneks vihma veel ei sadanud nagu lubati. Lükkasin jälle hoo sisse ja ootasin seda õndsat laskumise tunnet, aga mida polnud, seda polnud - suusk lihtsalt ei libisenud, tuli keppidega hoogu juurde lükata ja vahpeal proovida veidigi selga puhata. Raja ääri palistasid nii mõneski kohas katki läinud suusakeppide otsad, tühjad geelipakid, mõni üksik mask...raja ääres inimesi polnud, ei maskidega ega ilma - kuulasid ikka sõna, et pole lubatud tulla. 

 Vahepeal olid suusaradadel verelarakad, küll siin ja seal ja jällegi tilgarida siin ja eemal.... no krt, kas tõesti mõned hullud sõidavad sellise hooga, et veri ninast väljas?! Või põrgati kokku? Või äsati suusakepiga piki pead? Otsustasin, et võtan ikka väga rahulikult - tahtsin siiski tervena lõppu jõuda. Nii et rühkisin edasi, pidamine oli enam-vähem, libisemist polnud ollagi. Rajad muutusid aina pudrusemaks ja jäljed kadusid sinna kuskile. Jube raske oli mõistlikku kohta valida, et saaks kuidagigi edasi. Õnneks laskumistel olid rajad enam-vähem alles ja korralikud. Ja vot ainus mille üle ma tõeliselt uhke olen - MA EI KUKKUNUD MITTE ÜHELGI LASKUMISEL! Ainult korra panin ühes toitlustuspunktis põlve maha, kuna seal oli metsik topsiderägastik maas ja üks tops suusa all toimib pidamiseks hästi 🎿

 Endiselt ootasin rajal ainult neid rohelisi suuri plagusid km tähistega, sest see rada oli lihtsalt ropp....lumepudru, kohati olid jäljed, kohati mitte, jäljepõhjad olid jääs või juba sulalumesegused, jälg nii lai, et suusk ainult töllerdas ja värises seal sees - no täielik piin... mingil hetkel isegi mõtlesin, et mul polekski väga kahju, kui kukkudes või laskumisel suusakepi või suusa murraksin, siis saaks vähemalt kiirelt abitrantspordiga lõppu ja oleks see piin läbi.... aga varustus ja ise jäin terveks ning tuli edasi rühkida. 

 Igas punktis kallasin endale ohtralt jooki sisse - topside viisi spordijooki ja peale mustikakisselli, veidi ikka sõin ka - natuke soolakurki, rosinaid ja leiba soolaga. Korra oli see soolaamps ikka jubetumalt suur, sool käis suus ringi ja pidin veel ekstra kaks topsi jooki alla kulistama, et sool lahustuks. Aga kõik see krempel andis siiski veidi jõudu juurde, et edasi rühkida. Vasak põlv andis tunda ja puusad hakkasid valutama, mingi hetk võtsin ka ühe magneesimumi ja geeli veel juurde.

 Kuutse punktis hakkas vihma udutama, kuskil punktis lasin veel pidamist juurde panna, sest no tee, mis teed, suusk andis jälle ja jälle tagasi. Samas rajast välja tulles oli selline pidamine, et hea et ninali ei käinud. 

 Mind lohutas see, et kõigil oli raske. Näha oli et suusad ei libisenud ja pidamisega oli probleeme, määrdepunktides olid koguaeg järjekorrad ja meestel tööd palju. Samas igas punktis oli nii hea muusika, et nendesse olekski võinud jääda põlve nõksutama ja kaasa ümisema, aga ikka oli vaja edasi minna. 

 Palu punktis sadas vihma juba täiega ja prillid muutusid läbipaistmatuks, toppisin need taskusse ja sügasin edasi. Rada läks ikka väga keeruliseks, aga teeninduspunktides ergutati rõõmsalt edasi minema ja kaasvõistlejad olid toredad - nii mõnegagi sai törts juttu aetud ja edasi koos rühitud. 

 Kui 20km lõpuni plagu teeääres oli, tundsin juba kergendust - lõpp oli lähedal - ainult sama palju veel kui Kõrvemaa pikk rada ja siis on kõik läbi. Vihma tibas ja normaalse raja leidmiseks tuli sõleuda mööda erinevaid radu ja otsida seda parimat - ikka ühest äärest teise ja tagasi, mõnes kohas oli juba muldagi rajal ning oksarisu takistas. Andsin ikka minna nagu jaksasin, aga ega seda jaksu enam väga polnud ka. Rajapõhi oli jäine ja rada ise lai, jalg loperdas seal sees ja no kuidagi ei edenenud see minek. Kella ma vaadata ei tahtnud-julgenud. Jube pettumus oleks olnud kui 8+ tund oleks jooksnud ja ma ikka veel rajal tuian. Lõpuks paistis viimane kohvi-punkt, no see kohvi lõhn oli lihtsalt jumalik, jäin seisma ja võtsin pakutu vastu - kuigi see polnud värskelt jahvatatud kvaliteetubadest kohv, maitses see taevalikult hästi - kohvihoolik nagu ma olen ☕ nüüd oli teada, et viimased kilomeetrid veel. Lükkasin nagu jaksasin ja lootsin, et Andres ikka ootab mind lõpus. 

Lõpuks paistis finišikaar, veel viimased pingutused ja sain üle päästva lõpujoone. Ega väga enda ümber ei vaadanud, keegi andis pihku medali, keegi toidupaki. Mõtlesin hetke hinge tõmmata, aga juba oli Andres mu kõrval - ta ikka oli mu lõpetamisest paar piltigi klõpsinud. Juba oodati mu gepsu ja Andres otsis seda mu seljakotist, sain suusad jalast ja hakkasime auto poole astuma. Äkki torkas mulle pähe, et ma ikka tahan oma diplomit ka saada - Andres läks asjadega auto poole, mina tagasi diplomeid printima. Käia oli ikka veider 🏃 Diplomid käes, käisin ja küsisin kohustusliku sooja meeõlle (ikka kraadidega) ja lonkisin parkla poole. Auto juures vahetasin riided ja vajusn autosse, Andres va tubli suutis veel rooli istuda - õnneks polnud ta mind pidanud väga kaua ootama, ainult ca tunnike või nii. Kärstnas ootasid meid juba ammu enne meid lõpetanud Marika, lapsed ja soe saun. Vajusime Andresega kahekesi sauna ja leili - hull rammestus oli, peale leili lihtsalt istusime. No üldse ei viitsinud end liigutada, nii hea oli olla. Toas anti süüa ja tegime ikka paar Vana Tallinna napsu kah, nii meie kui lapsehoidjate, saunakütjate ja söögitegijate terviseks...

Uni oli rahutu, külge keerata keeruline, sest puusad hästi ei tahtnud sõna kuulata ja jalgu pidi kätega kaasa aitama...Hommikul oli tee juba kodupoole.

 Aga mida selle kõige kohta siis lõpetuseks öelda? Mul on jube kahju rajameistritest, kes nägid meeletult vaeva ja tegid hea raja ja siis ilm suutis selle loetud tundidega totaalselt peesse keerata, müts maha. Kõik, kes selle raja läbisid sellistes tingimustes on kangelased - no ei olnud lihtne...lumepudru, vihm, jää....jube

 Kas ma kunagi seda veel teen? Hetkel kahtlen sügavalt, kuigi ma usun, et olen võimeline paremaks tulemuseks. Samas võrreldes aastaga 2015, parandasin mina oma aega ca 45minutit :) nii et nuriseda oleks patt. 

 Andres hoolimata sellest, et suht alguses juba kadus tal suusakepil kulp ära ja lõpuks polnud sellest kepist väga midagi järgi, tuli lõpuni ja viitsis mind seal veel oodata! Super mees lihtsalt. Marika on meie jaoks lihtsalt teisest maailmast - aeg 4.05 on ikka ulmeliselt tubli, aga ega sa kehvemat sealt ei saagi oodata.

See, mis Andrese suusakepist järgi jäi :)

                                        

 Mina oma tagasihoidliku 7.14.50 ajaga muidugi ei hiilga, aga olen õnnelik, et ikka lõpuni pressisin :) Naisi oligi seal suhteliselt vähe, kõigest 314 lõpetajat ja mina seal 289. Oma vanuseklassis 60. Nii on. Ega üle oma varju ei hüppa ja jõuvarud on nagu on. 

 Jalgu tõstan endiselt üle põlve käega kaasa aidates ja reied on siiani valusad, aga küllap needki varsti mööduvad, samas sellist metsikut väsimust, veel kaks päeva hiljem pole mul enne kunagi olnud, kuigi oleme ju teinud pikemaid ja hullemaidki asju...

 Lõpp hea, kõik hea :) 

Präänikute seiklusjutud maalt ja Võhandu jõelt 😀 5.09.2020

No kuidas me sinna Võhandu Maratonile siis eksisime? Eks ma selle mõttega peale eelmise aasta Türi-Tori laskumist mängisin ja mingi uus eesmärk peab ju ikka olema. Noooh...eks mõte aerutada 100km tundus ikka hirmus, aga põnevus sai minust võitu ja nii ma siis meid ikkagi kirja panin. Jälle mina....eks Andres läheb siis lihtsalt vooluga kaasa. 

 Ööbimiskoha broneerisime juba varakult ja siis tuli koroona ning keeras kõik peapeale...eriolukord, karantiinid, koduõpe...kõik üritused tühistati või lükati edasi, nii ka Võhandu Maraton. Algselt aprillis toimuma pidanud maraton lükati edasi 5.septembrile. Esialgne ööbimine tühistatud ja otsisime uue, bronn kirjas ja ei muud, kui oodata septembrit. 

 Vee-trennidesse ei jõudnud kuidagi, nühkisime ise joosta ja ratast sõita. Suvel oli ees nii plaanitud, kui ka plaanimata võistlusi/tegemisi. Kaks nädalat enne Võhandut saime ometi korra Keila jõele aerutama, no ega see kannikatunnetus polnud kuhugi kadunud, süst püsis vee peal ja käed oskasid  aeru endiselt hoida. Kõik tundus olevat valmis - isegi vaim vist 😁 kuigi ma pelgasin, et mu keedumakaronist käed ei jaksa tervet 100km aerutada 🍝 ja noh, neid veskitammide kohti pelgasin ka ja kive, kuhu otsa süst katki sõita ja neid üle tassimisi 

 Umbes 1,5nädalat enne maratoni võtsin ühendust majutuskohaga, et täpsustada saabumisaega, hommikusöögi võimalust jne. Ja vot siis tuli pauk, mida oodata ei osanud... Majutus teatas, et mingi suur segadus on ja topelt broneeringud ja meile polegi tuba pakkuda. No, what the hell? Kust krt me nädalaga uue elamise leiame? Samal ajal toimub ju WRC ralli ja kõik vähegi mõistliku hinnaga majutused on juba võetud,  jäänud vaid hirmkallid või väga kauged kohad, meil on aga vaja võimalikult Võru lähedale, et logistika maratoni päeval jookseks paika ja ei peaks arutult kaua ringisõitma. 

 Läbi sai kammitud nii Airbnb, Booking.com, pluss kõik võimalikud Võru ümbruse hotellid-motellid, samal ajal käis päris kuri kirjavahetus algselt broneeritud majutusasutusega. Sealt tuli vastu ainult veidrat häma, et rallitiimid juba veebruaris broneerisid igaksjuhuks öömaja omale... No hallooo, veebruaris ei olnud ralli toimumisest Eestis veel haisugi, rääkimata rallitiiimide igaksjuhuks broneeringutest. Kui küsisin, et mis siis saanud oleks, kui ma poleks üldse üle küsima hakanud ja ööbimist täpsustanud vaid reede õhtul oma kodinatega neil uksetaga olnud? Selle peale ei osanud nad midagi öelda. Olime valmis ka ööbima koolimajades, nii Võrus kui Räpinas, mida maratoni korraldajad pakuvad, aga paar päeva enne võistlust tuli info, et sel aastal ööbimist koolides ei toimu...ikka selle koroona pärast. Jaurasin, mis ma jaurasin, aga lõpuks leidsid nad meile sama hinnaga majutuse, samas piirkonnas. Tuli välja, et saame oma privaatmajakese, koos kõige vajalikuga. Jess, vähemalt teadmatus öömaja kohta sai lõpu, aga nii mõnegi närviraku raiskasin sinna küll.

 Seekord meil polnudki vaja mitte ühtegi uut asja soetada 😃 ainult veidi söögikraami, mis süsta kaasa võtta, kõik muu oli olemas - õnneks lubas head sooja ilma. Andres oli reedel veel tööl ja mina kiiruga loopisin asju kasti - ikka kuivakottidesse varuriided, lõppu soojad riided, eraldi need riided, mis selga lähevad sõidu ajaks. Mõlemale söögipakid ja veel varusöök, mida poole pealt juurde võtta. Vesi, meditsiinikott, termokile, kilekeebid jne. Jälle oli kogu pakkimine minu teha, krt see on igakord nii keeruline, mida võtta, mida jätta. Pigem pakin alati asju rohkem kaasa, et midagi puudu ei tuleks. 

 Üks asi jäi mind häirima...ma ei olnud seekord mitte kuskilt leidnud magneesinumi, mida me igakord oleme enne võistlusi ja võistluste ajal juurde võtnud. Tundsin, et pean minema veel Rocca Prismasse vaatama, äkki sealt saab. Kimasin autoga kiirelt kohale ja minu õnneks sain, mida vaja. 

 Andres laekus ja siis kodinad autosse ja Võru poole sõit algas. Esimese hooga sõitsime kohe võistluskeskusesse ja võtsime välja stardimaterjalid. Haiko-Greta olid juba süstadega kohal. Meie saime ilusa tutika, kollase süsta WK640. Sarnasega oleme ennegi sõitnud. Timmisime istumise paika ja panime juba osad asjad süsta valmis, et hommikul oleks lihtsam. Jätsime Haiko-Greta veel sinna teisi ootama ja läksime enda öömaja otsima. Kohtuma pidime kell 21.00 Võõpsus (finiši paigas), meie auto jäi sinna ootama, et saaksime ise peale võistlust tagasi sõita. 

 Meie majake oli väga hubane ja armas. Tõstsime oma asjad maha ja sõitsime Võõpsu. Seal juba sätiti finši jaoks asju paika. 21.45 paiku saabusid Haiko-Greta sinna ja jätsid maha paadikäru, korjasid meid peale ja sõitsime tagasi. Hommikune äratus oli kell 5 ja Greta pidi meid peale korjama ja starti viima. 

 Sättisime veel viimased asjad paika, vaatasime üle söögivarud ja keerasime magama. No minul und ei tulnud, keerlesin ja pöörlesin koguaeg, uni oli rahutu ja ega hommikuks end korralikult selle paari tunniga välja ei maganud.

Süst kätte ja vette!

 Enne kella 6 oli Greta juba kohal, õues oli veel hämar, aga õnneks piisavalt soe. Stardis käis korralik sagimine, esimesed vedasid juba oma süstad-kanuud veele, hea stardikoht on ikka oluline, eriti ässadele, kes jahivad kõrgeid kohti. No me nii ässad pole ja sebisime vaikselt - seelikud selga, vestid peale. 

 Lõpuks oli aeg nii kaugel, et vedasime meie süsta ka vette. Hea, et Gretale on kõik see väga tuttav seal - me Andresega oleks jäänudki sinna viisakalt ootama, et kõik meist mööda trügiksid ja oma paadid vette lükkaksid. Greta, aga haaras paadi ja surus vabale kohale vee ääres, mina kalpsasin sisse, Andres ka ja veele meid lükatigi....uhhh...krt, oleks ikka pidanud wc-s enne ära käima, oli tunda, et peaks varsti pissile minema 😬alles istusime paati....ja välja tulemist enne  ülevedu ei tule. No eks siis tuleb kannatada. 

 Esimene hirm oli kohe see, et suures stardimöllus ümber ei käi. Mõlasime vaikselt Tamula järvel sinna poole kuhu kõik teisedki suundusid, kuskil oli ju ometi stardiala. Kanuusid ja süstasid tuli aina juurde ja juurde, olemine kiskus kitsaks, kogu see mass vaikselt sõudis esimese nähtava poi poole, kuigi starti polnud veel antud. Siis anti kumeda mütsatusega start ja kogu see vägi hakkas liikuma, päris keeruline oli seal vahel olla ja vaadata, et kellelegi otsa ei sõitnud või keegi sulle tagant peale ei rammiks. Õnneks olime oma koha päris hästi valinud ja saime end suruda paremasse äärde, kus oli vabam vesi. Hakkasime mõlama. Kõigepealt tuli teha ca.4km ring Tamulal ja siis sai suunduda Roosisaare silla alt Võhandule. Esimesed tuhisesid juba teiselpool järve, kui me alles esimesest poist mööda saime. 

 Eks me uhasime nagu saime, jõgi oli kitsas ja aerutajaid palju, startis ikkagi 807 paatkonda. Juba õige varsti sai selgeks, et jope seljas on liig, mis liig. Egas midagi - tõmbasime end kalda poole ja üritasime võimalikult ruttu vesti alt jope kätte saada. Oeh, kui palju süstasid ja kanuusid meist siis mööda läks... Lühikese varrukaga oli ikka hoopis teine tera sõita. Tagant tuli rahvast metsikult peale ja kätte oli vaja saada kõik, kes enne mööda tuhisesid. Kuskil ees olid ka raftid, sup-lauad jm sõiduvahendid, mis lasti ilma Tamula ringita otse jõele. 

 Tunne oli hea, jõudu tundus olevat ja tempo püsis päris kabe. Meie jaoks on Võhandu tuttav jõgi - kuigi maratonil olime esimest korda. Oleme kahel aastal Võhandul süstamatka teinud ja nüüd oli hea avastada kaldal tuttavaid kohti - kus on matka ajal ööbitud, kus lõunapausi peetud.

Isegi muusika oli tellitud 😀

                                                     

Liiklus jõel oli tihe, hakkasime järgi jõudma raftidele - no küll need olid lõbusad seltskonnad - pea kõigiga sai juttu aetud ja lõõbitud, paljudel oli kõlar kaasas ja mängis muusika või kuulati ralli ülekannet. Aga raftid on laiad ja aeglased võrreldes süstadega ning neist oli vaja mööda saada. Aga katsu sa minna, kui kohati on jõgi sama lai, kui raft ise või kalda ääres vesi vetikaid ja sodi täis, nii et energiat läheb topelt, et sealt läbi rammida. Aga ega midagi teha ka polnud, pressisime ikka neist mööda, kuidas saime. Aga ühte ma võin öelda... et raftimehed ja -naised teavad vaid ühte numbrit - 1 - see oli ainuke asi mida nad karjusid, et tempot hoida, ikka üks, üks, üks, üks.... ma ei tea, mis nende häältest niimoodi lõpuks sai. 

Esimene ülevedamine oli 31km, Paidra veskitammist - kuna Haiko-Greta olid lubanud aidata meeste arvatavat võidupaati ülevedamistel ja ühte meeste kolmest süsta, kus oli võistkonnas õlgadest allapoole halvatud mees (no müts maha ta ees, et sellise asja üldse ette on võtnud) siis oli variant, et neil meid aidata pole aega ja peame ise oma süsta vedama. Aga ega see süst kerge ole, sinna oleks me palju aega ja jõudu kaotanud. Õnneks olid nad meid ootamas kaldal. Mina võtsin aerud ja teised rebisid paati, seal pikemat peatust polnud, ainult kiire pissipeatus - lõpuks ometi. Seal jagati 0,5l Vytautase vett kõigile ja no kui antakse, tuleb võtta. Uuesti paati ja edasi. 10km pärast oli tulemas toitlustuspunkt ning kõige pikem ja vastikum ülevedamine. Vahepeal olime siiski enda varudest Cornyt, kommi, juustupulki ja vorstikesi nosinud - energiat pidi ju kuskilt ometi saama. Ka joogivett kulus palju. Vahepeal viskasime sisse igaksjuhuks ka magneesiumi, et ennetada krampe. 

 Lonksasime vytautast ja sõudsime hooga edasi, ikka raftidest, kanuudest ja sup-laudadest mööda, eks mõnest süstast ka. Ja no kihutati meistki mööda - kellel oli hea tehnika, kellel lihtsalt toorest jõudu palju. 

Kiire supilonks

 Leevile jõudes oli läbitud 41km ja õnneks ikka ootasid kaldal Haiko ja Greta. Enne kui süstast välja ronisin tahtsin oma väikse veepudeli kaldale visata - sihtisin küll lagedat kohta, aga maandus see pealtvaataja jala pihta... no krt, kui piinlik, aga mis teha. Vabandasin ette ja taha, aga häbi oli ikka. Meid suunati kohe sööma ja Haiko-Greta jäid meie süsta vedama. Söögiks anti suppi, leiba, hapukurki, soola, kaneelisaia ja spordijooki. Selle supi sõin viisakalt lusikaga ära, järgmises söögipeatuses kulistasin kiirelt üle topsi ääre. Andres veel enne arvas, et äkki ei peakski sööma, kõht ju pole tühi. Selle jutuga saatsin ta kohe kuu peale ja nõudsin kindlalt süüa. Hiljem ta ise tunnistas, et see oli ainuõige otsus süüa sooja sööki ja korra sirutada. Suppi luristades astus meie juurde üks meesterahvas, kellest me enne olime mööda sõitnud ( tal oli kuidagi väga vaevaline oma sup-lauaga liikuda) ja uuris, ega meil juhuslikult magneesiumi pole, tal metsikud krambid jalgades juba pikemat aega ja oleks vaja veidi turgutust. Mul ju vesti taskus oli, korra mõtlesin küll, et kas annan enda viimase ära ja olen pärast ise hädas?! Aga kaasvõitlejat peab ikka aitama - loovutasin oma tuubi talle. (Hiljem lõpuprotokolle vaadates, sai selgeks et ta ikka lõpuni tuli, sest katkestas ainult üks lätlasest supi-mees).

No pisut kitsaks läks

 Uuesti paati ja kiirelt minema, ees ootasid Viira ja Süvahavva veskitammid, mida veidi pelgasin, sest nendest alla minna on ikka võimalus, et käid ümber või juraki kividesse. Kuskil me juba natuke kive kraapisime ja paarist puunotist sõitsime ka kergelt üle - ainult ühe korra ragises ja nagises me süst natuke kõvemini. Ja noh, kuigi Haiko keelas meil kividel kolistamise ja paadi lõhkumise ära, siis natuke me selle siiski katki tegime 😐

 Endiselt oli koguaeg nii ees kui taga mõlatajaid, peale supi söömist hakkas kõhus selline urin ja kolin, et uhh, hea et istusime sügaval süstas ja seelik oli peal 💨 Lähenes Viira veskitamm - sealt alla pidi ikka üks paat korraga minema ja tuli vahet hoida. Eessõitjad said kenasti mindud, no miks meil peaks siis kehvemini minema? Noh ja siis oli meie kord... Viira läks õnneks... natuke rahulikku mõlamist ja Süvahavva ootas, see oli keerulisem. Jälle suurem vool, kõrval betoonsein ja ees kivid, millest mööda vaja saada. Pulss keris üles, aga minna oli vaja....inimesed kaldal ergutasid ja hõikusid, vesi vahutas....aga alla me sealt saime ja püsti jäime, polnudki hullu.

 Edasi hakkas ûks vingerdamine, jõgi oli käänuline ja “kannakaid” oli vaja pidevalt teha, see võttis hoo maha ja rütm kadus. Jube tüütu. Sirgematel lõikudel sai jälle hoo üles ja siis oli uuesti vaja juba pidurdada. Väsimus hakkas tulema, Andresel kiskus käsi krampi - käskisin tal juua ja süüa -no ja vot kui hea, et ma hommiku, ikka ühed võikud kaasa tegin (Andres küll arvas, et mõtetu värk, kes neid ikka sööb, aga ise pistis küll isuga) peale võikupausi ja väikest energiashotti oli tunne kohe teine, energia taastus ja hoo sai jälle üles. Järgmise peatuseni 27km. 

 Võhandu on muidugi ilus jõgi - liivakivipaljandid, männimetsad, eks võpsikut on ka, aga üldiselt on ilus aerutamine 😊 õnneks polnud jõgi väga täiskasvanud vetikatest, aga siiski haakis me süsta nina kaasa aegajalt seda sodi, mis oluliselt aeglustas meid - aga õige ruttu oli mul käpas, kuidas hoopealt aeruga see minema saata.

 Autosildadel oli igalpool pealtvaatajaid, kes kõik elasid kaasa, ergutasid ja plaksutasid - ma pole veel selliseid ovatsioone kunagi saanud - täitsa tore oli :D

Lähenes teine toitlustuspunkt ja ülevedu Leevakul. Õnneks olid kohal ka Haiko ja Greta. Süstast oli juba veidi keerulisem välja ronida, jalad olid kangemad ja eks turi ja õladki olid väsinud. Ka siin ei andnud Haiko-Greta meile armu, kiirelt sööma - supi hingasin kiirelt üle topsiääre sisse, kolm topsikut spordijooki peale ja kaneelisai jälle põske. 

Kiirelt paati ja jälle minema - üle 20minuti ei raisanud me kuskil. Jäid viimased 24km, mis tundus köömes juba sõidetud 76km ees. Samas jõgi läks laiemaks ja vool aeglasemaks, mis tähendas, et tööd oli vaja kõvemini teha. Selleks ajaks olime vist mööda saanud kõikidest raftidest ja ühest aerupaadist, mis laiutas päris kõvasti keset jõge. Käed olid väsinud ja käevarred tahtsid krampi minna, eks me aerutehnika pole lihtsalt päris õige. 

 Leevakul Greta seletas meile, kuidas ja kus Räpinas on parem maha tulla ja kust jälle veele minna, sest oht oli, et nad sinna meid aitama ei jõua - kolmene süst oli peale meid Leevakule tulemas ja nad pidid sinna ootama jääma. 

 Enne Räpinat on jõgi lai ja kohati väga täiskasvanud kõrget pilliroogu. Mõnest kohast oli näha, et on pressitud otse läbi pilliroo - see andis olulist võitu, et mitte ringi sõita. Vahepeal ei saanud täpselt aru ka, kuhu eespool sõitjad kadusid, pilliroog oli nii tihe ja pm ainult paadi laiune riba läks vahelt läbi. Jõudes Räpina  paisu juurde oli õnn näha, et Haiko-Greta siiski jõudsid meile appi - sealt punktist pm jooksime läbi. Pihku pisteti RedBull’i purk, kiire pissipealtus, uuesti paati ja minema. Nägime, et kaldal kohmitsesid veel paar mix-süsta ja no ei tahtnud neid kuidagi mööda lasta - enda kohast ei üldtabelis ega mix-klassi süstades ei teadnud me midagi, aga teadsime seda, et mitte kedagi ei tohiks enam mööda lasta, pigem peame ise teistest mööda pressima. 

 Kulistasin kiirelt oma RedBulli alla, Andres viskas sisse ühe energiashoti ja siis läks andmiseks - viimased 9km, aerutasime kiiremini kui tervel maratonil kokku, tempo oli hea ja kätes jõudu oli, kust see tuli - ma ei tea.  Saime nii mõnestki kanuust veel mööda. Mõned km enne Võõpsut ja finišit seisis jõel laiemas kohas suurem mootoriga parv, jommis mehepojad peal. No eks nad hõikusid meile midagi  ja meie neile vastu, Andres küsis naljaga, kas õlut on? “On, on”: vastati, aga ega me seda ju tahtnud. Hoog sees ja paar süsta eespool paistmas, keda püüda tahtsime...uhasime edasi mõlada. Äkki panid parvemehed mootori käima ja hakkasid meile järgi sõitma....no johhaidii...lükkasin jalad sirgu, et toetus oleks tugevam ja aerutasin, kuidas jaksasin, Andres muidugi ka, aga parv aina lähenes ja lähenes. Midagi nad sealt parvelt hüüdsid meile, aga meil polnud aega seda kuulata. Veri hakkas kõrvus kohisema ja peas taguma, et krt, nad tekitavad oma jurakaga lainetuse ja me käime veel enne lõppu ümber. Tempo oli kiirem kui, kunagi varem, aga tundsin, et kaua ma nii küll ei jaksa. Lõpuks nad loobusid.... õnneks...

Vahepeal läks meist mööda sujuvalt üks mix süst, samas saime meiegi paarist mööda. Alates Räpinast hakkasin Andresele peale iga km läbimist ütlema, palju veel jäänud on.  Umbes kilomeeter enne finišit, oli meist ees veel üks süst, alguses ei saanud aru, on see meestekas või mix? Mõlasime lähemale...krt...mix süst, järelikult tuleb sellest veel mööda pressida. Jalad tudisesid juba paadi põhjas, aga hoogu maha lasta ka ei saanud. Esialgu tundus, et nad üritavad vastu punnida ja meid mööda ei lase, aga hambad ristis pressisime edasi. Lõpuks veidi enne finišit nad loobusid ja me saime enne ajavõtu kinni. Läbi, jess, tunne ei olnudki kõige hullem - Haiko ja Greta juba kaldal ootasid, aitasid meid välja. Finiši telgi alla oli tekkinud väike järjekord ja pidime ootama, enne kui osalejamedali kaela saime ( turvakaalutlustel ei tohtinud korraldajad medaleid kaela panna, nii et selle tegi pidulikult ära Haiko, Greta ulatas meile veel spešal kingikoti AixTeam’i poolt, piilusin sinna vahepela sisse ka - väga edev AixTeam’ikuldne kruus) ja pildi tehtud - no ja kes seal pilti tegi? Meie pulmafotograaf Egert Kamenik 📷 ta tundis meidki ära ja kalpsas kallistama ning õnnitlema. Pilt ka tehtud, läksime lõpuks riideid vahetama (auto ju ootas meid Võõpsus) kuivad riided selga ja sööma - pakuti tanguputru, salatit kooki ja teed. Njamii. Oli tunda väsimust, samas oli olemine ikkagi suhteliselt okei. Vihma hakkas sadama - no küll oli hea, et me ikka enne pimedat ja vihma lõpuni jõudsime... Jätsime Haiko-Greta sinna järgmisi ootama ja sõitsime tagasi öömajale. Kuna sauna me ei saanud, ronisime kuuma dušši alla, et veidigi lihaseid turgutada, tükk aega lodistasime seal, lasime veel voolata, sest käed olid nagu keeduspagetid, rippusid teised niisama - ei jaksanud pudelikorki lahti keerata ega tassi tõsta.

“Päälik” ise pani medalid kaela 🏅

 Istusime veel korraks ja vaatasime läbi lõpuprotokolli - ja no mis sealt siis vastu vaatas? 100km Võhandu maratonil läbisime 12h 53min 41sek (arvestades, et see toimus sügisel ja veetase oli madal, siis ikka hea aeg)...juhhuuuuu, üldkoht 155. (766. paatkonnast) ja K2MIX. (kahestes mix-süstades) kõrge 13.koht (72. Mix-tiimides). Jeeiiiiiii, no poleks uskunud ega arvanud. Aatomik on ikka kõvamutt :)

 Eks suurt rolli mängis selles väga hea süst, sügisel toimumine ja koroona - osalejaid oli lihtsalt vähem, kui muidu - ilm oli ikkagi meie poolt, soe ja mõnus. Haiko ja Greta abi ülevedamistel - nad tegid seda nagu me oleksime sõitnud kõrgetele kohtadele - kiirelt ja ikka ergutades. Nad ei lasknud meil kuskil liiga kauaks mökutama-pikutama jääda, vaid surusid kiirelt edasi minema. Aitäh.

Eks arve lõhutud paadi eest veel tuleb, aga... emotsioonid olid seda väärt ja hea tunne kogu sellest üritusest jääb. Pühapäeval olid kondid veel veidi hellad ja oli tunda, et midagi on tehtud, aga teisipäevaks ei saanud enam midagi aru - käed töötasid ja valus polnud enam ükski lihas - vähe vist tõmbasime :D

Nänni kah

Lugu sellest, kuidas “Präänikud” said 36h osaks tiimist “No Niin” ja siis Erna Matkal käisid :) (august 2020)

Kõik algas sellest, kui 25.juunil potsatas mu messengeri Erna Matka link ja lakooniline sõnum Mihklilt 😮 ( meie konkurent ja motivaator Expedition Estonialt juba mitu aastat ja rattaseltskonna sõber) “Ma, Tambet ja te.” ....et siis misasja? Möh?! Et Mihkel ja Tambet kutsuvad meid kuskile võistlusele kaasa? 

 Me ei teadnud enne Erna Matkast  ( https://erna.skaut.ee/ )midagi ja ei osanud kohe midagi vastata, aga regamisega oli kiire ja nii nad selle “jah” sõna meilt said... “Vurtsu” pidavat meil jaguma 😁

 Paar nädalat enne starti tegime väikese kokkusaamise, kus saime siis ülevaate, mis meid ees ootab - 36h metsas ragistamist, punktides ülesannete tegemist, vastuluure eest peitmist ja loodusega rindapistmist - jäi loota heale ilmale ja enda vastupidavusele. Kõige rohkem pelgasin, et ma ei jaksa lõpuni, ei tahtnud ju poole pealt virisema hakata või öelda, et mulle aitab, ma lõpetan selle nalja ära.

 Kui Sassile (meie vanim poeg) kodus ütlesime, et lähme Ernale, teatas ta, et teda kutsuti ka - klassiõde, koos oma kaaslastega ja nii siis läks ka Sass kolme neiuga metsa müttama, küll 24h rajale, aga siiski esimesele sellisele retkele. 

 Nagu ikka oli vaja varustust täiendada ja sai ostetud Fjällräveni matkapüksid, mis igati õigustasid end.

 Järgmine peavalu oli söögi ja koti komplekteerimine - mida ja palju vaja võtta? Vett pidi punktides juurde saama, aga kogu söök ja riided tuli terve aeg kaasas kanda. Kuna start oli reede õhtul, siis leppisime kokku, et kuskil laupäeva õhtupoole teeme pikema peatuse ja sooja söögi, selleks sai valitud Tactical Foodpack - minul Beef Spaghetti Bolognese ja Andresel Beef and Potato Pot ( võin juba ette öelda, et minu söök maitses väga hästi, Andresel käras kah). Kotti sai veel pakitud halvaad, juustupulki, vorstikesi, suitsuvorsti, Cornyt, energiabatoone, energiashotte, soolapähkleid jm energiarikast kraami. Meditsiinikott kõige vajalikuga, vahetuseks sokid ja pluus, pika varrukaga meriino ja õhuke vihmakindel jope, nii igaksjuhuks. Õnneks lubas head ja liigagi sooja ilma.

Sass oma tiimiga

                                        

No niin

                                                       

 Reedel, 7.augustil sai siis Kautlasse starti sõidetud. Meie start oli õhtul 20.40, Sassil laupäeva hommikul 7.30 - talle panime telgi püsti, et ta saaks veel hommikuni magada. Meie tegime viimased ettevalmistused ja ootasime Mihklit ja Tambetit. Siis veel kohustusliku varustuse kontroll - kuna Mihkel avastas, et tal pole pealampi/taskulampi kaasas, sai ta endale näppu meie autoboksi tule :D - sobis küll, kuigi peale ette näitamist rändas see talle kotti ja rohkem seda välja ei võetud 😂tervise deklar ja kirjalik info tiimiliikmete kohta, pilt ja start. Meie osalesime pikal nn. Hauka rajal (36h) kus oli kokku osalejaid vaid kolm tiimi- nii, et kindel kolmas koht vähemalt. Juhhuuu...🥉

 Tiimi peale anti kaks kaarti ja need läksid Tambeti ja Mihkli kätte - meie vaatasime, et neil järgi püsiks. Algus oli kohe telkimisplatsi juures metsatukas, kus oli vaja lahendada sudoku laadne ülesanne - keha oli küll värske, aga mõistus seda ülesannet lahti ei muukinud, jäime punktideta. Sealt saime siis esimese kp koordinaadid. Mihkel märkis need kaardile ja raginaga üle heinamaa võssa. Ja kohe esimeses võsas kõrvetasin nõgestega kätt nii, et see kirvendas veel terve öö. Mihkli hea kaardilugemine ja gps, viisid meid kiirelt esimesse punkti, aga muidugi üle kraavide ja läbi võsa (sealt saime ka ajaboonust +1p).  

 1Kp - Kõrgseiklus - No see seisnes selles, et kaks jämedamat prussi oli kokku kinnitatud ca. 4m kõrguseks tokiks, köied küljes. Prussidel augud sees ja kolm puust pulka läbi, kolm inimest pidid siis prussi köitega sirgelt püsti hoidma ja üks pulki edasi tõstes üles ronima, ajalimiit oli ka ja nii tuli teha kaks korda. Ronisid Mihkel ja Tambet. Punktid tulid ja saime uued koordinaadid, et edasi liikuda. 

 Tempo oli meil hea, ka metsas ragistades - jälle võsa ja jälle kraavid. Mina olen ju muidugi see, kes kraavide ületusel, kui jalg vette läheb karjatan-kiljatan, mida ei tohtinud seekord teha, et mitte vastutegevusele vahele jääda. Mehed olid ikka tõelised härrad ja aitasid mind nii kuidas said, et ma kraavidest ikka ilusti üle saaksin. Korra ma muidugi ikka röögatasin, aga edaspidi mõtlesin pingsalt igakord “Sokk suhu - karjuda ei tohi”. Ja nii suutsin end vait hoida. Siiski oli pimedas metsas keeruline, korra kadus Mihkel mu ees poolest saadik kuskile auku - oli see siis kopra meisterdatud lõks või mis, aga ettevaatlik pidi koguaeg olema.  

 Teise punkti jõudsime juba pimedas - see oli mingis betoonpunkris ragulka ehitamine ja kividega siis pudelite pikali laskmine. Mina korjasin kive, mehed ehitasid ragulka (materjalidest oli pakkuda värvirull, mingi metalliriba, kummipael, teip ja traati ) mingi agregaadi nad valmis pusserdasid ja kivid hakkasid lendama. Kobapeale või siis ikkagi tänu täpsele käele, kukkusidki lõpuks maha vajalikud viis pudelit. Jess. 10punkti. Uued koordinaadid ja edasi. Olime juba ajaliselt teistest ees, kuigi startisime viimasena. 

 Järgmisesse punkti viis ilus kruusatee...kas nüüd on julge hundi rind rasvane ja saame kiirelt mööda teed minna või elud vastuluure käes? Otsustasime minna mööda teed, kustutasime pealambid, lasime endi vahele ca.25m vahed ja vantsisime kõik üksi mööda teed edasi, silm vaevalt seletas eeskõndijat, aga samme oli kruusal kuulda. See oli meie taktika juhuks, kui vastuluure peaks kuskilt välja kargama, siis oli variant, et vahele jääb üks ja teised suudavad metsa joosta (või siis pääsevad kõik). Kurat, see oli veidi hirmus, aga samas põnev ka, närv oli pingul ja adrenaliin hoidis meeled erksad. Kuu tegi metsavahel veidraid varje ja vahepeal pidi seisma jääma ja kuulatama, kas teised ikka veel sammuvad ees ja taga...äkki olid selja taga autotuled...raginaga vasakule heinamaale kõhuli, hing kinni, süda peksis. Auto sõitis mööda... see oli tsiviil õnneks. Uuesti teele ja edasi. Omaette sai siis igasugu asju mõeldud, sest sellises üksinduses kõndisime pea 4km, enne kui hakkas lähenema Kp3. Selleks oli vaja ületada mingi kruusakarjäär, suhteliselt lage ala. Läksime jälle ühekaupa, üritasime kõndida kivihunnikute varjudes, et mitte tähelepanu äratada. Tambet ja Mihkel kadusid eest, silm enam ei näinud, kuhu nad läksid. Äkki kostus pimeduses vile, uhhh...kiirelt mõtlesin, et see ei saa mingi lind olla, sest sellisel kellaajal linnud magavad. Siis käivitus kuskil eemal künkal auto ja näha oli punaseid tulesid, auto vaikselt podises, meie ootasime ( Andres oli mulle järgi jõudnud) ja siis sõitis auto minema - hiljem kaardilt jälgimisgepsu vaadates sai selgeks, et vastuluure lahkus just meie nina eest 😌 karjääri lõpus saime jälle kokku teistega, veidi veel ja olime turvaalas sees ( 500m ümber igat punkti oli nö turvaala, kus vastutegevus meid kollitada ei saanud). Jõudsime kolmandasse punkti, kus oli ülesandeks teatejooks koos varustusega ja boonuseks oli vaja veel pildi järgi 9erinevat vidinat õigesse lahtrisse kastis panna, mis ootas liivas eemal. Mis seal ikka, eks ma andsin endast parima, kuigi vahi, mis sa vahid seda pilti, ikka poetad oma pallikese valesse lahtrisse, lõpuks saime siiski kõik õigesti, aga aega läks (+3punkti). 

 Uued koordinadid kaardile ja minekule. Jällegi oli tee valikus kenasti otse mööda kruusa või kuskilt võsast. Lasime jälle 25m vahed sisse ja vantsisime pimedas mööda teed. Ümber oli vaikus, vastuluuret ei näinud kuskil. Äkki hüüdis seljatagant Andres, et auto, hüppasin kraavi ja sealt edasi vaikselt metsa, iga oksa praksatus tundus kõlavat liiga kõvasti. Auto seljataga jäi seisma, tuled kustusid ja uks paugatas - samas ei saanud see olla tavainimene - öö oli ja seal ei olnud ühtegi majapidamist. Kuna midagi ei juhtunud, hiilisime uuesti välja, vahed sisse ja kõmpisime edasi. Korraga oli näha, et Tambet jalutab meile vastu tagasi, Mihkel ka...no mida nüüd? Tuli välja, et Tambet oli peaaegu vastuluure autole otsa jooksnud, just selle pöörangu peal, kuhu meil vaja minna oli, ca.5m jäi puudu. Pidime metsa sukelduma, tegime väikse lõike ja tulime eemal uuesti teele välja. Punkt pidi kohe-kohe tulema ja turvaala oli käega katsuda. Saime metsavahele, kui selja taga olid uuesti autotuled, aga edasi need ei tulnud ja olime juba turvatsoonis, Kp4 ehk Gurmeepunkt siinsamas pimeduses. Neljapeale oli vaja ära süüa kaks küüslauguküünt, peale haugata veel kuivatatud peipsitinti ja see kõik loputada alla ingverishottiga - no sellega saime kiirelt hakkama, mis sest et küüslauk oli kibe (vist Eesti oma ikka) aga see polnud veel kõik...nüüd tuli Mihkli lemmikülesanne - “lödipinks” nagu ta selle hiljem nimetas. Väiksem koormakate, mille neljas nurgas nöör, need pidime kaela panema. Koormakattel augud sees ja markeriga joonistatud teekond peal ja siis pidime pinksipalli mööda seda teed saama aukudest mööda õiget radapidi. Liigutada saime seda ainult kas siis end kallutades või kükitades või tõustes kikivarvule - vot see ülesanne meile ei meeldinud ja see meil välja ei tulnud. Tühja kah, gurmee eest saime ikkagi 10punkti. Uued koordinaadid ja minekule. Jälle natuke mööda teed ja siis võssa, nüüd oli juba valge, sihid aurasid, hommikune päike piilus, ümberringi oli mõnus hommik ja kui ilusad olid kastesed ämblikuvõrgud - no küll oleks ilusaid pilte saanud. 

 Mihkel hirmutas, et ees ootab ujumine, sest üle oli vaja saada Paunküla veehoidlast alguse saavast laiast kraavist, teada ju oli, et sildu valvavad kindlasti vastuluure tüübid. Väga ahvatlev see just ei tundunud, et peaks riided seljast viskama ja ujuma hakkama, aga no kui vaja, siis vaja.  Ootasime siis selle laia kraavi saabumist, aga alles oli sellest suhteliselt peenike nire, nii et kannatas üle hüpata. Veidi veel ja olime punktis.

 Kell oli u.5 hommikul. Ülesandeks paitballiga laskmine - sellega sai Mihkel edukalt hakkama ja matemaatilised-loogika küsimused. No leidsid ka aja, millal neid küsida. Väsimus hakkas juba vaevama. Pusisime, mis me pusisime ja kahe ülesande peale saime 17punkti. Punktis täitsime oma veekotte ja rääkisime juttu. Kohtunikud seal rääkisid, et nad vaatasid träkkerite kaarti nagu põnevusfilmi, kuidas me korduvalt olime pääsenud vastuluure eest ülinapilt... seda filmi oleks isegi vaadanud 🎥 

 Kuni sinnani olime olnud lühikeste varrukatega terve öö, no ei olnud külm, siin nüüd oli vist hommiku kõige jahedam aeg ja vedasime endile joped selga. Hakkas soojem küll.

 Uuesti teele. Alguses veidi mööda teed ja siis pikalt mööda metsa ja võsa, jalad andsid juba tunda. Leidsime, et Eestis leidub väga mitmesugust võsa - näiteks lepavõsa ja läbipaistmatu võsa, enamus ajast rassisime me selles läbipaistmatus võsas. Kuna kaardid olid endiselt Tambeti ja Mihkli käes, siis nemad olid teenäitajad ja esimesed - ega see kerge polnud, läbi nõgeste, ohakate ja võsa minna. Mingi hetk oli variant kompassi asimuudiga minna, siis veidi ragistasin ise ees - kompassiga ma suunda ikka oskan hoida 🧭 

 Õnneks pole ükski võsa lõppematu ja saime uuesti veidi teel käidud, aga enne punkti oli ikkagi veel jupike lepavõsa - keegi oli sinna oma suured lõualuud maha jätnud või proteesid maha unustanud -  mulle tundus, et metssiga. 

 Lõpuks paistis üle heinamaa punkt (kp.6) selleks ajaks oli mul juba ligi tund aega meeletu pissihäda olnud, aga kuna punktist punkti oli vaja jõuda kindla ajaga (et mitte miinuspunkte saada) siis ei saanud vahepeal peatust lubada - no küll meestel on ikka hea, palju lihtsam hoopealt asju ajada, aga naistel see kahjuks nii kergelt ei käi, veel keerulisem on teatud ajal kuus, kus läheb veelgi rohkem aega. Esimese asjana jooksin võpsikusse. Küll oli õnnis tunne pärast. Seal tegime pikema peatuse, võtsime jalad lahti, kuivatasime, pikutasime, tegime võikusid ja puhkasime.

Inimeses peab ikka kõik ilus olema :)

Ränduri söök

 Kp.6 ülesandeks oli puudevahele tehtud labürint silmad kinni läbida ja kaasa korjata kuus nn. kullakangi (e. Puuhalgu). Mina jäin siis juhendajaks ja meestel seoti silmad kinni. Eks ees olid mõned takistused ja puudevahele tõmmatud lintidele pihta minna ei tohtinud, aga ausõna ma andsin endast parima, pärast oli tükk aega kurk kähe. Saime minu meelest täitsa kenasti hakkma. Uued koordinaadid ja uuesti minekule. 

Edasi oli enamus ajast mööda metsa, vahelduseks mõni jupp sihti või kruusa ja no kui palju on igasugu kraave nendes võsades? Küll need Pearu ja Andres on kunagi usinalt kaevanud....(jällegi vaadates hiljem träkkerit, oli näha, et nibin-nabin pääsesime korduvalt vastuluurest). Ilm läks aina palavamaks, vett kulus ohtralt. Mingi hetk ütles Mihkel, et kui me nüüd metsast välja jõuame on vaja ca.150m joosta, et jõuda turvatsooni. Oibljää, kui raske see oli, krt hing paelaga kaelas siis jooksime (vähemalt mina), õnneks vastuluuret polnud ja punktini saime rahulikult minna. Kp.7 juba paistis.  

 Mina olin vahepeal oma parema jala hüppeliigesele haiget teinud ja teipisin seda seal, panin ka mõned plaastrid vist (enam ei mäleta). Jällegi täitsime veevarusid ja kohtasime esimest korda teisi tiime - lühikesel rajal oli see 5.punkt. Ülesandeks oli kõigepealt veeretada täringut ja vastavalt saadud summale läks siis ülesanne raskemaks. Meil pidi üks tiimiliige olema ühe käega ja läbima pidime madalseiklusraja, kus pidime siis meie nö. vigast aitama. Noh, läks nagu läks ja selle eest saime ainult 4punkti, aga memory mängust saime täispunktid.

Kas minna sinna poole?

….või sinna poole?

 Vinnasime uuesti kotid selga ja panime uuesti raginaga metsa. Mingil metsasihil kraavide vahel, olid nõgesed nii kõrged, et oleks pealage kõrvetanud - hea, et ma ikka kiilakas pole 😅 Järgmisesse punkti mingit normaalset teed ei läinud, seega pidime umbes 1,5km rabast läbi matkama...uhhh. Päike uhas lagipähe, higi voolas - nagu saunas oleks. Tõmbasime Andresega endale buffid pähe, et veidigi päikest eemal hoida, aga sellest ei piisanud, tundsin kuidas palavus tapab, pea tahtis hakata valutama, tundus, et päiksepiste pole enam kaugel. Raba väsitas. 

 

Ega muud siis teha polnudki, kui otsida jalge alt võimalikult märga turbasammalt ja siis sealt vett pähe pigistada, ikka uuesti ja uuesti, et veidi jahutust saada. Vahepeal sai mättalt peoga mustikaid, pohli ja veidi käärinud murakaid suhu topitud. Lõpuks sai see hullumeelne tee läbi. Saime metsavahele, enam polnud palju jäänud.

 Otsustasime, et kp.8 teeme pikema pausi - teeme sooja söögi ja üritame magada. Kõigepealt tõmbasime veidi hinge, siis ehitasime ajamasina ja tõmbasime end ajas tagasi mõned aastatuhanded, ravisime ühte patsienti raudrohu ja samblaga (kuigi oleks pidanud kasutama sambla asemel pajukoort). Saime ülesannete eest 17 punkti ja ajaboonust +2punkti lisaks. Tubli töö!

Pükste väljanäitus

Siis viskasime pluusid seljast, võtsime jalad lahti kuivama, tegime sooja söögi ja panime riided kuivama. Kõigil olid kaasas Tactical FoodPackid, laenasime kõrvalt seltskonnalt priimust (aitäh tiimile KaruKutsikad) kuna meie olime oma gaasiballooni maha unustanud. Saime vee soojaks ja söögi valmis, tegelikult vajas kõht mingit soojalaksu, et edasi jaksata. 

Nigu kompud reas :)

 Mehed keerasid lahti oma läikivad termokiled ja viskasid end selili, no nagu lahtikeeratud kommid olid seal reas 🍬🍬🍬 mina otsustasin, et igaksjuhuks peab ühe teki alles jätma ja viskasin endale jope külje alla ja seljakoti padjaks.   Kuigi keha oli väsinud, siis tee, mis sa teed, und ei tulnud. Andres vist korra suigatas, Tambet isegi norskas, Mihkel keerutas ja krabistas ainult kilega. Minul endiselt und ei tulnud, järjest saabustid lühemate radade tiimid punkti ja lahendasid ülesandeid, kilkasid ja jutustasid. Nii kui mul hakkas suigatus tulema, krabistas Mihkel tekiga, sipelgad ronisid mööda jalgu ja asjasid nihelema. Rullisime ja rullisime, aga mingi hetk tundus, et mõistlikum on end üles ajada ja edasi minna. Plaanitud 2h magamisest ei tulnud midagi välja, samas oli kehale vaja ka lihtsalt sellist pikali vedelemist. Tirisime päikse käes tahenenud riided ja tossud jalga, enne plaasterdasime vajalikud kohad üle. Mina leidsin soki seest puugi.... 

 Seljakotid kokku ja oligi vaja edasi minna. Enne kui minema saime, tuli teade, et kella 19st õhtul lõpetab vastuluure tegevuse, õige pisut veel peitusemängu ja siis saab rahulikumalt edasi minna. Enne punktist minemist tutvusime juhuslikult Sassi klassiõe ema ja isaga - uurisime, kas nad teavad midagi Sassi/Sanna tiimist, aga oluliselt targemaks ei saanud.

 Koordinaadid paika ja uuesti minekule. Esimese hooga pikk metsatee, mis oli metsaveotraktorite suurte jälgedega, jalad olid siiski väsinud ja üritasin hoida oma parema jala hüppeliigest, aga sellevõrra sai vatti rohkem vasak, millel olid juba mõned villid (plaasterdasin neid küll, aga pidev niiskus ei hoidnud neid piisavalt paigal). Ega aega viriseda polnud ja tegelikult ei olnud asi ju hull. Nii et ikka edasi. Vahepeal telefon äratas...no sinnani oleksime pidanud magama, aga me olime juba poolel teel. Edasi oli pikk motivatsioonisirge Kp.9ni. Igaksjuhuks kõndisime veel vahedega, et vajadusel võssa joosta vastuluure eest, aga seda vaja ei läinudki. Kui punkti jõudsime oli vastuluure päev lõppenud, edasi sai rahulikult hingata. Olime liikunud kiirelt ja ajaboonust saime +3punkti. 

Mihkel, tee Baywatchi!

Ülesanne ise oli klassikaline: hunt, jänes ja kapsas - kõik vaja üle Jägala jõe toimetada nii, et keegi kedagi ega midagi ära ei sööks. Ülesannet läks tegema Mihkel. Jänes oli juba teel, kui hunt ja kapsas veel ootasid. Mihkel mulistas jões edasi-tagasi ja tehtud see saigi. Veidi puhkasime siis veel, Tambet ja Mihkel käisid end jões värskendamas, mina plaasterdasin jalgu, Andres nosis soolapähkleid. Kauaks ei saanud aga sinna jääda, tuli edasi minna. 

Ikka otse üle…

Enne minekut tekkis dilemma, kuidas edasi? Oli vaja üle jõe saada - silda ei paistmud kuskil, kaardilt vaadates oli esimene sillavõimalus kaugel. Ega paremat varianti pole, kui otse läbi jõe, õnneks oli seal piisavalt madal, pükstel sääred üles ja vette. Tosse ei hakanudki ära võtma, mehed teisel pool kallast väänasid sokid vähemalt välja, mina lasin edasi, nii nagu oli - lirtsudes, mis vist maksis hiljem kätte suuremate ja valusamate villide näol. Edasi oli vaja leida nö. Postkast - selle leidsid Mihkel ja Tambet kiirelt, meie vantsisime edasi mööda kraavi äärt. Postkastis oli pilt, millest meil oli vaja teha omakorda foto. Tehtud. Edasi. Läksime Andresega ees, no veidi valest kohast, nii et pidime ühest laiast kraavist üle saama, loopisime paar roigast üle kraavi, aga no see ikka ei pidanud. Andres kargas oma pikkade koibadega peaaegu ilusti üle, mina vajusin põlvini sisse. Varsti jõudsid teised ka järgi ja edasi uhasime juba koos. Hakkas juba uuesti hämarduma, meil oli vaja metsast leida teine postkast, teise pildiga. Mihkli gps oli kaotanud mõistuse ja juhatas meid edasi-tagasi, Tambet tahtis kaardi järgi ühele poole minna, Mihkel teisele poole ja meil Andresega polnud aimugi, kuhu minna 😕 lõpuks võttis geps end kokku ja juhatas meid edasi õiges suunas. Uus pilt leitud ja telefoni salvestatud, oli vaja läbipaistmatust võsast edasi uhada. Loota oli, et ees ootab viimane punkt enne Rogaini. Aga ega ikka ei olnud küll. 

Kp.10 juurde jooksime lõpus küll, aga ajalimiiti ei jõudnud -1punkt 😠 Esimene osa ülesandest oli postkastist leitud piltidel leida kümme erinevust. Tambet ja Mihkel otsisid erinevusi, mina kirjutasin - hiljem väideti, et meil oli kirjas ainult ühekas erinevust...no ma ei tea, mina kirjutasin küll kõik kümme.   Lõppkokkuvõtteks neid punkte lõpuprotokollis polnudki. Aga see ei olnud ainus ülesanne. Eemal oli puude vahele jälle lindid tõmmatud ja maas vedeles päris kobeda suurusega palk - palgijooks! Mina vaatasin pealt, kuidas mehed palk kaenlas puude vahel silkasid - küll see tuli neil hästi välja, kõigest 31sekundiga oli asi tehtud ja teistele tiimidele kõva aeg ette joostud. Uued koordinaadid ja minekule. 

 Selgeks sai, et tuleb minna üle Kakerdaja raba - õnneks küll mööda laudteed, aga väljas oli juba pime ja selleks ajaks olime rajal olnud 27h. Tere hallukad! Rmk lõkkeplatsidel käis vilgas elu, sussutati liha, muusika tümpsus ja kõik nautisid laupäevast ööd. Meie võtsime suuna rabale. Tempo ei langenud, hanereas kõndisime ühtlase kiirusega, kuu tõusis, taevas oli selge, aga pilku tähtedele tõsta ei saanud, sest siis oleks tasakaal kadunud ja sulps laukasse oleks ees oodanud. Laudtee oli kitsas, ühtlane samm tekitas resonantsi, pimedus ja tuim kõnd tõi une…😴 Pingutasin silmi, et neid lahti hoida, kiirus ei langenud. Minu meelest läks tee koguaeg mäest üles ja üles, siis kõndisime betoonsilla alt läbi, edasi oli vasakul pikk-pikk hallist betoonist majasein, vastu tuli mõni inimene, siis hakkas tee allamäge minema.....kus me siis olime? Linnas või rabas? Mõistus mängis minuga, ei olnud siin mingeid sildu, maju ega inimesi - lihtsalt hämar raba ja väsimus. Raudteeliipritena näiv tee tundus lõputu, astu ja astu, pilku tõsta ei saa, muidu kaob tasakaal. Lõpuks sai see läbi, ees ootas Kp.11. Pimedus oli ümber, aga punktis paistis, et saab sooja jooki - kakao...mmmm veega küll tehtud, aga ikkagi soe ja hea. Pakk küpsiseid ka kambapeale. Ega ilma ülesandeta ei saanud ka siin. Keefiiri, topside, traadi ja metalljunnidega oli vaja sada põlema lamp....no lihtne 8-klassi füüsika ju 😀 Ma ei saanud mitte midagi aru - füüsika lihtsalt pole minu teema. Mehed hakkasid siis nuputama, keefiir kolme topsi, traadid metalljublakate külge ja siis otsapidi keefiiri sisse. No mingi vungi nad sisse said, aga põlema tuluke ei läinud. Pusisid veidi veel, aga leppisime 7punktiga ja lõpetasime. Võtsime lonksu keefiiri ja rääkisime veel veidi juttu. See oli õnneks viimane punkt. Ees ootas orienteerumine kohustusliku 5 võetud punktiga. Saime uued kaardid, kaks si-pulka ja jagasime ära punktid, millised peaksime meie Andresega leidma ja millised Tambet ja Mihkel. No mulle tundus, et Mihkel ladus meelega meile ilma igasuguse teeta punktid - keset metsa “madal küngas”, kuskil võpsikus “kraavi ots” jne. No me ei oska Andresega nii hästi kaarti lugeda ja pimedas metsas pole kunagi orienteerunud. Tundus, et see on juba eos läbikukkumine...egas midagi. Lõpuni pidime kõik minema. Esimese hooga saime neljakesi koos minna, aga mingi hetk pidime meie metsa keerama seda küngast otsima.....johhaidiii.... pime mets, umbes pandud punkt ja meie Andresega. No tuustisime, mis me tuustisime, aga punkti me ei leidnud, saime aru, et teeme metsas lihtsalt ringe -  otsustasime teele tagasi minna. Helistasime Tambetile ja teatasime, et me ei ole võimelised neid vòsapunkte leidma. Leppisime kokku, et me läheme otse lõppu ja võtame sealt ühe lihtsama punkti, millega väga eksida ei saanud, selle heinamaa nurga suudame ikka leida ju. Tambet ja Mihkel pidid võtma siis 5 punkti, et me mingigi tulemuse sellest kirja saaks. 

Kurat, küll see tagasi tee oli pikk. Tempo oli väga aeglane, jalad väsinud, aga minna oli veel oi, kui palju, ca. 10km, et siis veel 2h kindlasti.... parem hüpekas andis endiselt tunda ja vasakul jalal olid villid, mis kibeda plõksuga katki läksid ja kipitama hakkasid. Vahepeal üritasin selgusele jõuda, kumba jalga peaks lonkama? Paremat või vasakut? Otsustasin säästa ikkagi paremat, aga kuidas paremat jalga longata, kui vasakul jalal pole kuskile toetada - kanna all vill, suure varba all päkal vill, väikese varba all vill... vahepeal tundus, et väiksevarbaküüs lahkub mu juurest (õnneks on ta siiani minuga). Nii et longata polnudki nii lihtne 🦶 venisime teosammul edasi, 7km veel minna - see tundus nagu igavik. Ikka veel ja veel ja veel... Andres ei kurtnud midagi, aga küllap oli temagi väsinud. Kuskil meie selja taga olid veel Mihkel ja Tambet ja otsisid punkte - ikka eriti usinad ja tublid. Lõpuks paistis finiš, aga esimese hooga vantsisime sellest mööda, et võtta see ainus punkt, mis tundus meile leitav. Marssisime üle märja heinamaa, vajalik põllunurk paistis ja paistis ka punkt - lõpuks saime ka meie oma si-piiksu tehtud, kuskil võsas haukus sokk - haukusin vastu, siis jäi tema vait. Suundusime tagasi lõppu, aga ametlikult me lõpetada veel ei saanud, sest pidime ootama, et teised ka järgi jõuaks - nad olid paar tundi taga. Finišis loivasime auto juurde, otsisime välja rätikud ja puhaste riiete koti. 

Kohale oli veetud pisike saun, mis oli juba kuum ja tünni-vanni laadne agregaat veega, et saaks end loputada. Ajasime seljast oma mudased, märjad ja haisvad riided ning kobisime sauna - pekki, kui hea tunne see oli. Villid jalgadel veidi kipitasid kuumas, aga hea oli siiski sooja kontidesse lasta. Tegime oma leilid ära ja lobistasime vannist vett peale, et suurem mustus ja hais maha saada. Puhtad riided selga, jope ka veel peale, et külm ei hakkaks, kuivi tosse jalga tirides, oli selge, et jalanumber on vahepeal kasvanud vähemalt numbrivõrra. Otsustasime kuniks Tambet ja Mihkel jõuavad veidi tukkuda, aga et mitte liiga hea ja mugav ei oleks ja sügavat und ei tuleks istusime autosse ja tukkusime toolidel. Vajusime vist hetkega siiski sügavasse unne. Mind äratas koputus autoklaasile - lõpuks olid nemadki jõudnud. Kell oli umbes viis hommikul. Ronisime välja ja tegime oma ametliku lõpetamise neljakesi ära. Mihkel ja Tambet läksid sauna, meie otsisime oma nõud välja ja läksime supile - küll oli hea ja paks seljanka. Seda kõht vajas. Järjest tilkus finišisse teisi lõpetajaid, kes veel jaksas paar sammu joosta, kes ainult lonkas. Mihkel ja Tambet tulid saunast õige varsti, aga mida neil polnud, olid oma supinõud kaasas. Me olime just lõpetanud ja said nemadki meie kaussidega hakkama. Ega nüüd muud ei olnudki, kui põhku pugeda. Mina kobisin telki, Andres tegi aseme autosse. Peale sauna, väikest uinakut ja suppi, tekkis mul telki ronides meeletu vappekülm. Pugesin täiesriides magamiskotti, tegin veel viimase pildiklõpsu ja vajusin unne.

 Mingi hetk ärkasin, kell oli 6 hommikul. Sass krabistas telgi lukkudega ja ronis magama, ka nemad olid lõpuks lõpetanud. Midagi me rääkisime, aga olemine oli endiselt suhteliselt sodi ja ega hommikul enam ei mäletanud küll, millest me vestlesime. Kella kaheksa ajal läks uni ära, päike oli telgi juba kuumaks kütnud. Und enam palavuses ei tulnud. Ronisime Sassiga välja. Rahvast juba liikus. Mõned vist veel lõpetasid. Inimesed sagisid, kes vahetas riideid, kes sõi midagi või pakkis asju. Kell 10 pidi olema lõputseremoonia, aga tegelikult me ju juba teadsime tulemust..... 

 Veidi enne kümmet ajasid Mihkel ja Tambet end ka üles, meie olime vahepeal sõbrunenud Sassi tiimiga ja istusime nende suures ringis piknikul…neil oli sooja kohvi ja küpsiseid, juustu ja näkse... kõik olid rõõmsad ja rahul. Kohv maitses hästi. 

 Kella kümneks hakkas rahvas kogunema Kautla memoriaali juurde, meie vedasime selga oma ühesugused “vanad sõbrad” särgid ja suundusime ka sinna platsile. Alustati 16h rajal osalenutest, siis 24h raja tiimid - ka Sass sai oma diplomi ja siis oli järgi 36h Hauka raja tiimide käes ja no mis te arvate, kuidas meil läks?

 Me panime teistele pika puuga.... esimesed noh🥇 :D minu jaoks ikka väga uhke värk. Ma ikkagi jaksasin meestega sammmu pidada ja andsin endast rajal parima, kuigi ülesannete juures minust suuremat abi polnud - väga meestekesksed ülesanded olid. Pean ütlema, et kordagi polnud sellist momenti, et enam ei jaksa või kohe üldse ei taha. Eks see viimane lõpuots oli raske, aga muidu väga põnev ja teistsugune kogemus. Mul on hea meel, et Mihkel ja Tambet meid nii palju usaldasid ja kaasa kutsusid, et nad olid meis kindlad, et me jaksame nendega lõpuni tulla. Eks hea ilm mängis oma rolli, vihmaga oleks ikka kole olnud ja siis oleks raudselt tahtnud õige ruttu pooleli jätta. 

 Saime kätte diplomid, kaela hundikihvad ja aplausi teistelt osalejatelt. Kurat, kui hea tunne :D  Me siiski jaksame ja suudame rohkem, kui me arvata oskame.

 Vaikselt vajus rahvas autodesse laiali, nii ka meie. Tee koju algas. Maanteel tikkus uni peale, aga olin Andresega solidaarne ja püsisin ärkvel. Kodus lappasin asjad laiali, esimene masinatäis mudaseid riideid läks kohe pessu, ülejäänu jäi vanni ootama. Tegime ikkagi 2h magamist keset päeva, et veidi virgemad olla. Õhtul korralik saun ja pesemine. Sass oli ikka väga väsinud. Ravisin ta ville veidi ja enda omi ka - ikka niit läbi ja vesi välja. Jalad olid siiski kõvasti vatti saanud ja paistetasid poksikinnaste sarnaseks, varbad olid nagu väikesed sardellid, eks vajasid puhkust. Magama läksime varakult, sättisime padjad jalgade alla ja tundus, et sellest oli hommikuks abi küll. Hommikul ärgates ei olnudki kõige hullem tunne - oli aru saada, et on tehtud rohkem liigutusi, kui muidu, aga valusamad olid pigem villis jalad kui lihased. Sass samas oli ikka päris katki veel, tema jaoks oli see siiski esimene selline pikk ja raske võistlus. Nüüd, mida päev edasi, seda lihtsam on. Ka Sass arvas juba, et võiks veel teha sellist asja :) 

 Igaljuhul äärmiselt põnev ja huvitav kogemus. Midagi pole ületamatud - küll need villid paranevad ja lihasvalu taandub, aga emotsioonid jäävad veel pikaks....

Aitäh Mihkel ja Tambet, et meid kaasa võtsite! 

Ja kes veel kahtleb, kas minna Erna Matkale (https://erna.skaut.ee/ )mis tegelikult ju nagu polegi ainult matk - vähemalt Hauka ja Tümleri rada….siis kindlasti tuleb minna, kogemus on äge ja seda väärt!