🦉Ma võin öelda et jah…võib küll, kui sa enne seda oled olnud üleval järjest umbes 43h ja sellest ca.28h juba mööda metsi, rabasid, võsa ja mudamülkaid kolistanud oled…Aga sellest siis juba hiljem, alustada tuleb ikka algusest…
Sel aastal tgelikult ei olnud kahtlustki, kas läheme Expedition Estoniale või ei…sest ees ootas meie jaoks 10.kord minna starti - natuke nagu juubel ju 😁 Nii et igaljuhul tuli end kirja panna! Enam ju teadmatust ei ole ja midagi ei karda ka - sest teada ju on, et ees ootavad magamata ööd, mets, võsa, kraavid, muda, vesi, kruus ja kui hästi läheb, siis ka hüppavad öökullid, roheliste mütsidega mehikesed ja suured betoonmajad keset raba või metsa…👀
Trenni olen mina küll rüganud korralikult teha..nii jooksu kui ratast ning juurde kõik kereharjutused, venitused, hantlid jm kraam…ka vaimutrenni oleme sel kevadel küllaga saanud - Põgenemisel Püssist ja Pöörirandol 11h vihmas ligunedes, nii et miski ei ole enam ületamatu…
Mingit varustuse täiendust ei olnud ka suurt vaja - ainult kätele ostsime uued sleeves’id (https://atsport.ee/toode/mavic-kaised-summer-sleeves/) no tõesti väärt ost 👍
 |
| Rajaskeem, et mis ees ootamas on… |
Nädal varem tuli rajaskeem - noh, selle peale võis ainult õlgu kehitada, et no selline see siis on 😃 Ette midagi kartma ei hakanud (ja ega me tegelikult ei kardagi enam midagi) ja tuli leppida teadmisega, et kui enne starti on kaardipatakas käes, siis võib aimata, mis päriselt ees ootab.
Mõned päevad varem otsisin välja varustusekastid ja panin elementaarsed asjad valmis ja jooksvalt siis lisasin asju juurde. Päev varem suundusin oma ripsmetehniku juurde…sest ka metsas peab ikka ilus välja nägema…karu muidu äkki ehmatab 😆
 |
| Ilus peab olema olla😉 |
Supportima tulid seegikord Greta, Liis ja meie poiss Sass - see on ikka parim kombo, mis olla saab! Neljapäeva õhtuks olid asjad ikka kokku pandud (eks see juba käib suhteliselt kiirelt ja automaatselt) ja Greta tuli meie ratastele ja kodinatele järgi - ladusime talle kõik autosse ja saatsime minema - kohtuma pidime reedel juba Suure-Jaanis!
 |
| Asjad said Gretale autosse |
Reede hommikul tegin veel veidi tööd, siis panin seljakotid kokku ja viimased söögiasjad kasti jahedassse. Varsti tuli Andres, korjasime Sassi teelt peale ning siis juba suund Suure-Jaani poole.
 |
| Viimased asjad kokku ja minekule… |
Võistluskeskuses oli saginat nagu alati - võtsime välja stardimaterjalid ja hakkasime siis viimaseid asju sättima, kaardid pidime saama 2h enne starti, kell 19.00.
Siis sai kaardid…korralik ports ikka - punkte kokku 99! Ja boonusülesanne ka - olla loominguline ja valmistada ette 60sek etteaste - laula, tantsi, luuleta või löö trummi, aga kogu selle palagani kestel peavad kõlama “Expedition Estonia” ja “Tactical Foodpack” - nooh, ma kõigepealt võtsin kaardid kätte ja vedasin roosad jutid rajale, et paistaks paremini ka ööpimeduses rada kaardil silma ning siis võtsin hetke, et hakata “Saalomon Vesipruuliks” ja veidi luuletada…read lendasid ja luuletus sai valmis 😁 esitama pidime seda ühes vahetusalas, nii et paber luuletusega jäi ootele. Sass sebis jälle meile “nööriraja” kelladesse - no see on meiesugustele otudele orienteerujatele, kes ainult kaardi ja kompassiga võib-olla hätta jääks…et meilile saadeti punktide koordinaadid ja träkk, mis otseselt punktist punkti sind just ei vii, aga punkti lähedusest läbi küll ehk et, natukene pead ikka ise oma peaga ka mõtlema ja kaarti vaatama, et kp-st mööda ei uhaks!
 |
| “Saalomon Vesipruul” isiklikult… |
Ja eks siis oligi aeg teha viimased stardi eelsed pildid ja veereda Suure-Jaani laululava poole starti.
 |
| Kose SSK - vennaraas Heiko, Marika, Carry ja Kaspar |
 |
| Präänikud e. Andres ja mina ning NoNiin e. Tambet ja Ivar |
 |
| Super taustatiimid meile ja tiimile NoNiin - Maris, Ere, Sass, Greta ja Liis |
Veeresime vaikselt siis starti…loodetavasti sai kaasa kõik, mis vaja…seekord tundus osalejaid vähem, kui varasematel aastatel, aga võibolla mulle lihtsalt tundus nii. Oli nii tuttavaid, kui uusi nägusid, aga kõigil oli üks eesmärk - järgnevad 20+ tundi aeleda metsas, mudas, rabas ja võpsikus😁 Stardi eelselt tutvustati neid “päris” ARWS-arvestuse võistlustiime, kes lähevadki puhtalt kaardi ja kompassiga rada tegema. Meie, nagu ma enne ütlesin oleme need “lasteaia lapsed” nöörirajaga, kus on kõikvõimalikud nutividinad lubatud, mida ainult kasutada oskad ja kaasa vedada viitsid!
 |
| Meie…(Pilt: Aldis Toome) |
Hingematva tossu saatel anti start, aga enne, kui päris rajale saime minna oli vaja ära joosta proloog, milleks anti eraldi väike kaart - no sellega saime kenasti hakkama, mitte nagu mõne aasta eest Rakveres - kus ei saanud mitte mõmmigi aru, kuhu jooksma peab???
 |
| Pildipunktide kaart, proloogi kaart, rajakaartide patakas ja legend… |
 |
| Proloog tehtud, siis sai rattale…(pilt: Aldis Toome) |
See algus on alati ikka paras rapsimine ja kaos - kõik tormavad edasi-tagasi, siia-sinna - me ikka alati jääme sinna sabaotsa tiksuma ja laseme selle rabistava seltskonna ees minna, et siis rahulikult sappa võtta. Nii ka seekord! Sõitjate rivi venis igatahes pikaks ja meie tiksusime seal tagapool. Esimestes punktides tekkis suisa järjekord, et ära teha Si-piiksud, tõenäoliselt olid ka mõned EI-punktid, milles ei olnud vaja midagi teha. Kui tavaliselt me rajal üldse ametlikku fotograafi ( https://www.aldistoome.com/) ei näe, siis seekord juhtusime meiegi tema pildile…
 |
| Kõik on veel ilus… (Pilt: Aldis Toome) |
Ega üldiselt neid esimesi punkte üldse ei mäleta, sest see alguse eufooria ja rapsimine on nii suur, et meelde ei jää midagi. Esimene rattaetapp oli ikka lühike - kõigest 24km, mis läks suht kiirelt ja 1h30min olime juba esimeses vahetusalas. Seal kaua ei jokutanud ja 15minutiga olime valmis öösse astuma - ees ootas öine jalgsi trekk (ca.12km+2km), mis pidi lõppema umbes 2km ujumisega jõel 😬 Aga öö ja kaart ja meie - need eriti ikka kokku ei käi!
 |
| Lambid põlema ja kellad käima..läks! |
Aga sukeldusime siis pimedasse võpsikusse, samas ragistas koos meiega mitu tiimi - ka ühed rattaid lükkavad noormehed müttasid seal koos meiega - miks pagana pärast neid rattaid võpsikusse vaja kaasa vedada oli - ma ei tea…no ju nad olid siis rattarajal (sest võistlusklasse on neli: ARWS - see päris õige - ainult kaart ja kompass; Open klass (meie) - pm sama rada nagu ARWS-i arvestuses, aga lubatud on kõik nutividinad, millega oma teekonda ja kp-de leidmist lihtsustada, Open Bike - puhtalt rattaga rada, mis jätab osad jalgsietapid vist vahele ja viib ringiga lõppu, ning Open Soft - lühem ja lihtsam/kergem, kus lõigatakse jalgsietapid vist sirgemaks ja lühemaks. Ega ma ratta ja softi pole väga süvenenud, et mis ja kuidas neil on, sest mina tahan ikka selle raha eest kõike saada, mida pakutakse - neid jalgsi läbitamatuid võsasid, mudamülkaid, kraave, taliteesid jm seesugust. 😁
Kp10 “Ilmajaam” - keset metsa? Eem..ma päris sellest ilmajaamast aru ei saanud ja teksti ei süvenenud ka, mis seal kirjas oli. Aga ööpimeda pildi klõpsasin seal küll.
 |
| See agregaat seal Andrese seljataga on ilmajaam?! |
 |
| Öine metsa trekk…kp11- hops siinpool jõge, kp12 - teisel pool jõge… |
 |
| Jõe ületus metsas |
Andres hakaks meid siis järgmise KP12 poole juhatama - ikka otse läbi totaalse räga…no kui otse tee, siis otse tee. Uuesti oli jõgi ees, aga puud mida mööda minna polnud - no siis vaatasime, mis eesolev tiim teeb…kahlasid otse läbi…sumasime järgi - põhjas oli roikaid ja oksi risti-rästi, aga rahulikult minnes jäid jalad terveks ja saime üle. Varsti kõrguski keset metsa KP12”Mälestusmärk” nooh…see oli “Ei” punkt ehk et mitte midagi seal tegema ei pidanud - lihtsalt mööduma. No ma tegin ikka pildi ka 📷
Öine mets on ikka selline müstiline, et ega sa täpselt aru ei saa, mis ümberringi on või ei ole - vahepeal kahlad kõrgetes puhmastes, lepavõsas, samblas, mustikate vahel…hea, et pime on - valges sellises võpsikus käia ei julgekski…jumal teab, mis elukad ja ämblikud seal kõik on😆 KP13-15 pidime läbima Tagametsa skaudilaagri piirkonda ja metsa all paistiski päris palju telke…katsusime vaikselt minna, et mitte häirida nende öörahu! Kohati oli metsas radu, mida mööda minna, kohati ei olnud midagi ja tuli minna gepsu või kompassi järgi.
Stabiilselt midagi haises metsas…haises millegi rõveda järgi - no mina olin kindel, et see on raudselt kopra kusehais…sest jõgi oli lähedal, kopra näritud puid oli ka ja sellist soist võsa…a mine võta kinni, mis seda haisu ikka tekitas…
 |
| Miskine onn..selline nunnu - vist kp20 läheduses |
Kp 16/17/18/19/20/21/22/23 - pime mets ja enamikest neist mingit mälestust ei ole - ainult see Kp18 tuleb nagu ette - seda me ikka veidi surfasime ja otsisime - minu suund oli kõige õigem ja pealambi valgusvihus vilksatas lõpuks ka kp tähise helkur - ikka korralikus võpsikus. Varsti jõudsimegi Kurgjale, kust oli vaja minna Pärnu jõele ujuma…öösel!
 |
| Punktid 25-35 olid jõel ja kallastel |
Sass ootas ees täispumbatud madratsiga - ümberringi sagis veel inimesi. Seal kaotasime silmist ka meiega koos liikunud KillBill tiimi. Kell oli umbes 2.30 öösel! Kohe üldse ei tahtnud sinna vette ronida…aga valikuid ei olnud. Seljakotid tõmbasime igaksjuhuks kuivakottidesse ja pikad püksid võtsime ära. Legendi ja punktikaardi toppisin pluusi alla tisside vahele 😆 Sassile andsime käsu, et kui selle ujumise lõpetame, oleks hea, kui oleks võtta kuum mustikakissell - sest külm on meil siis niikuinii…
Ronisime madratsile ja sumasime siis punktide poole…tagantjärele tarkusena olekisme seekord pidanud minema üheste madratsitega, oleks olnud lihtsam. Aga eelmise aasta Ähijärve ületamine kahesega oli meil hästi meeles ja tuli ju tookord ikka kiirelt välja, nii et seekord eriti ei süvenenud ja otsustasime samamoodi minna. KP25/26/27 - saime kenasti kätte - oli seal teisigi ju veel..aga siis hakkas juhtuma…vool oli nii kiire ja ei pannud tähelegi, et oleksime pidanud kp27 vasakule kaldale hoidma, et järgmine punkt kätte saada…meie aga triivisime vooluga kaasa paremasse kaldasse…summisime jõe keskel oleva pilliroo saarekese juurde, et ehk saab sealt kuidagi läbi, aga ega sa ikka voolule vastu ei saa ja nii me sealt mööda purjetasimegi…samas avastasin, et punktidega kaart on sinna veevoogudesse kadunud….ja kaasa võtsime ainult ühe kaardi, nii et tekkis väike paanika, kuidas me nüüd järgmised kp-d üles leiame - meil polnud ju aimugi, kus või kui kaugel kp-d on???😱 Õnneks legendikaart oli veel alles - sealt vähemalt teadsime, mida otsida ja selle paberi surusin veel kaugemale põue… Hoidsime teiste tiimide lähedusse ja lootime nende abiga ikka punktid leida.
Jõgi auras, vesi oli soe, aga mitte muffigi ei näinud, sest aurav vesi pealambi valgusvihus oli nagu sein ees, millest keeruline läbi näha! Meiega koos liikus kolmene sakslaste tiim, kus kaks liiget olid madratsitel ja üks neiuke ujus ja kahlas vees (sest kohati oli jõgi vist päris madal)… terve selle 2km - täitsa sooda ikka! Samas oli veel kaks poiste kahest tiimi…ühed siiski vajusid meil eest ära, teine tiim oli selline, kes omavahel viiplesid - respect! Ma ütlen - sellisesse kohta tulla möllama, kus tõenäoliselt oleks vaja vahepeal üksteisele midagi hõikuda, aga sa seda teha ei saa ja pead siiski olema ikka nägemisulatuses…aga miski pole võimatu! Igatahes leidsime ülejäänud jõepunktid kõik üles ja varsti paistis ka lõpp…vahepeal möödus meist korraldajate turvapaat ja see käis korjas ühe viiplevatest poistest peale - tema madrats oli erakordselt kehva ja poiss oli ikka läbi külmunud ja alajahtunud.
 |
| Ulpimine öisel Pärnu jõel! |
Kogu see ulpimine madratsiga võttis aega pisut alla 2h - no ikka liiga palju, ma ütlen! Aga lõpuks oli hea tunda kõva maad jalge all. Korraks läksime kaldal ka lõkke äärde, kuhu viidi soojenema ka alajahtunud ja meeletutes külmavärinates noormees - no kahju oli teda vaadata. Aga korraldustiim oli juba valmis hõbedakilede ja pleedidega ning nii ta üles soojendati ja edasi see poiss lõpuks ikka läks!
Greta, Liis ja Sass olid kohal - kuum mustikakissell valmis ja ootel. Panime end Ta-s kirja, näitasime pildipunkti pilti - neid seekord kontrolliti ikka väga täpselt! Nuusutasin kohvipakist kohvi lõhna (kohvi joomine ei tundunud too hetk hea mõttena, aga lõhn oli mõnus) ja suundusime riideid vahetama - ees ootas ca 60km ratast!
 |
| Tabelis kirjas, tiim nr: 853 saabumine |
 |
| Nuusutasin kohvipuru |
Külmavärinad olid kohal ja proovisime mustikakisselli rüüpamise vahele riideid vahetada, külmast kangete kätega on see muidugi keeruline. Mina toppisin selga ikka mitu head kihti meriinot ja buffi ja kindad ja peapaela ka - juuksed olid märjad ja tekitasid ikka vastiku tunde ja oli ikka hommiku üks külmemaid aegu - keegi hiljem finišis ütles, et miinimum temp oli +7kraadi olnud…no ei olnud soe jah…😬
 |
| Vahetusala sagin |
 |
| Kellad käima… |
 |
| …ja rattale |
Vahetusalas tolgendasime ca.30min - ja veidi enne kella 5 hommikul olime jälle sadulas ja valmis pedaale sõtkuma. KP 37/38/39 ju need tulid ja olid…meeles ei ole midagi. Enne kp40 “kelder” oli vaja üle saada mingist kraavi või ojalaadsest asjast. Meie ees olev kaasvõistleja (Kristian Esula) võttis oma ratta ja lennutas litaki üle kraavi…ja kalpsas ise järgi, me päris nii oma ratast visata just ei tahtnud ja Kristian pakkus kenasti abi rataste üle tõstmisel. Andres oma pikkade koibadega sai ka üle ja mina, nagu ikka lartsatasin ühe jalaga ikka porisesse kaldasse…aga vähemalt üle saime.
 |
| Abikäsi on ikka metsas võtta… |
Ja siis tuli ratta lükkamise koht…mida täiesti teadmatult filmisin, aga nii see seal siis käibki, et kui sõita pole võimalik, siis lükkadki oma ratast kõrval ja loodad, et see saab ruttu läbi - ja see oli ikka väga lükatav mets, mitte läbipaistmatu võss 😁
Aga no hea oli sealt välja jõuda ja sadulasse saada…vurasime mööda künklikku teed KP40 poole…seal juba inimesed surfasid ja otsisid seda keldrit. Suurem vaatamisväärsus oli hoopis üks jumakas tamm seest õõnsa tüvega…sinna oleks sisse küll mahtunud 😆 aga see ei olnud see, mida meie otsima pidime - vaatasime ja keerasime seda kaarti, teised samamoodi ja õiget kohta kohe ära ei tabanud…lõpuks Andres viis gepsu koordinaatidega meid otse punkti! Nutividinad on ikka abiks küll.
 |
| Saare-Siimu tamm |
Ikka edasi Kp41 “Küngas” oli minu meelest kuuse otsas, mitte künka otsas, aga võib-olla oli kuusk künka otsas?!
 |
| Kuusk oli künka otsas…vist |
 |
| Talitee??? Igatahes mudane jura see oli |
Õnneks pääsesime varsti ratta lükkamisest ja saime mõistlikule teele sõitma. Kp42 “Vare” no meie otsisime kõigepealt vanast laudast, tegime mitu tiiru sellele peale, aga mida polnud oli punkti tähis. Andres nutividinate abiga leidis siis kõrge rohu seest põõsa alt kivihunniku - ju see oli siis see, mis sellest varemest järgi oli jäänud…
 |
| Meie otsisime sealt…a seal ei olnud midagi… |
Ees ootas mõnusalt mööda teid minek ja KP44 “Bussipeatus” vuristasime kohale ja kes seal hommikul kell 7 ees ootasid nagu kanad õrrel??? Loomulikult Greta ja Liis…bussi ei olnud tulemas🙃 Seal oli pildipunkt! No ma tegin “kanadest õrrel” ka ühe klõpsu!
 |
| Villevere bussikas… |
Törts juttu ja oli vaja ikka edasi pedaalida - Greta ja Liis jäid järgmisi tiime veel ergutama - seekord me ei olnud kuskil väga pikalt üksinda - ikka oli teisi tiime nii ees minemas, kui tagant järgi pressimas. Aga seltsis ikka ju segasem! Järgmine Kp45 “Lava” ei olnud kaugel, nii et lasime pedaalidel välkuda ja õige pea veeresime juba Ollepa lava juurde!
 |
| Selja taga naudivad väikest rammestushetke kaasteelised tiimist Edge10 |
Lavale olid kenasti sätitud diivanid, millele tiim Edge10 end puhkama sättis. Meie pikutama ei läinud - toppisime suhu mõned kummikommid ja soolaseid maisiteri. Kuskil olin Sassile öelnud, et enne pikka jalgsi rabaetappi tahaks sooja sööki, et tehku meile Tacticalid valmis…nii et jäi loota, et soe söök ootab järgmises vahetusalas, mis ei olnud enam kaugel. Bussikas avaldasin Gretale soovi ka kohvi saada…äkki ootab seegi seal? Lasime ratastel veereda järgmised punktid tulid kiirelt “Hoone”; “Kivihunnik”; “Mõisa vare”; “Järve nurk”; “Mälestusmärk”; “Pink” ja “Puu” - nendest kaks olid pildi-punktid! Tehtud!
 |
| Seal taga on mõisa vare kuskil |
 |
| Järv - no lihtsalt ilus vaade 🙂 |
 |
| Pilistvere…pink |
 |
| Nats energiat juurde…. |
Ja veeresimegi TA3-e Lebaveres - sõitnud olime 63km ja 4h45min - pole paha. “🐌” ehk aeglaste kulgejate prognoositava aja olime ikka üle 2h kiiremini tulnud. Kell oli 10.30 laupäeva hommikul - üleval olin järjest olnud selleks hetkeks u.27tundi!
 |
| Tuleme… |
 |
| Näitasin ette kohustuslikud pildid - neid ikka kontrolliti seekord usinalt |
Ja olidki Greta ning Liis meil vastas ja suunasid auto juurde - toolid ootasid ja kohv ka…mida aga polnud oli valmis Tactical…sest Sass magas ja oli unustanud öelda…see oli ainus Sassi prohmakas - aga egas midagi, vesi keema ja tegime siis pikema pausi. Kohv maitses ikka überhästi ja see läks kulinal kõhtu!
Selles vahetusalas veetsime kõige rohkem aega, aga eks keha nõudis puhkust ning energia laadimist ja ees ootas pikk rabaetapp ja teada on, et raba kurnab korralikult. Nii et sõime ära tacticalid, kohukesi, krõpsu, jõin jogurtit - no mulle igatahes tundus, et me pole enne nii palju võistlustel söönud, kui seekord - sest tavaliselt mingil hetkel enam ei taha mitte midagi ega kedagi ei süüa ega näha! Aga lõpuks tuli aeg ikka kott selga vinnata ja rabatee jalge alla võtta!
.jpeg) |
| Kui loodus kutsub 😆 |
 |
| Võtsime rahulikult…istusime, sõime, täitsime kotte! |
 |
| Minekule |
 |
| Täiesti tavaline Eesti tee rappa…. |
Õige varsti kahlasime rabaeelses metsas, kus sookailu, sinika- ja mustikapuhmad kõrgusid pea tagumikuni - andis seal ikka jalgu tõsta. Aga suund oli sees ja minna oli vaja.
 |
| Puhmastes |
Ilmselgelt kasutasime rabas nutikaid lahendusi ja Andres hoidis telefoniga suunda punktile, minul oli igaksjuhuks ikka kompassiga suund duubeldatud. Ja esimese punktini see täitsa toimis! Edasi läks kõik rappa…😂 mitte, et me just rabas ei olnudki…
Andrese telefon enam koordinaatidega koostööd ei teinud ja suunas meid ristivastupidises suunas ja kui mina kaardilt kompassiga asimuudi panin ja teisele poole minna tahtsin jauras Andres vastu, et valele poole tahan minna…no ma jonni ei jätnud ja korduvalt kontrollisin ikka üle, kas panen kaardile kõik õigesti või mitte, sest eks variant oli ka see, et minu väsinud pea teeb juba trikke…aga ei, siiski minu pakutud suund oli õige ja otsustavalt võtsin ikka suuna järgmisele punktile Kp55 “Mälestusrist” - keegi on keset raba pannud miski risti? Kellegi mälestuseks? Peab ikka tahtmine olema! Ja eks mu suund ikka oli õige ka ja Andresel ei jäänudki muud üle, kui mind usaldada ja järgi tulla.
 |
| See kaart ikka oli abiks laugaste “lugemisel” |
 |
| No umbes nii oli vaja minna |
 |
| Ja ongi rist…keset raba! |
Kp55-st Kp56-ni oli ikka paras ports maad, Andres pusserdas endiselt telefoni ja koordinaatidega, mina võtsin peale kaardi ja kompassi appi ka Sportreci (https://sportrec.eu/gps/expedition-2026) jälgimislingi, sest kippusime ikka veidi liiga kõrvale kalduma. Samas seiklesid ja surfasid seal rabas ka teised tiimid - mõni tuli meile vastu ikka täitsa valest suunast, aga andsime neile õige kp suuna kätte ja sumpasime ise edasi. Aga rabas on ikka alati ilus - need vaated, sookailu ja turbalõhn…Ja nüüdseks pole ükski raba ületus hirmus ega võimatu - sa lihtsalt lähed…loomulikult tuleb seda teha teatud kohtades ettevaatlikult ja endale ikka aru anda, kust on mõistlik minna ja kuhu võib sisse vajuda - nii et tark rabas ei torma!
 |
| Rabavaated on lummavad… |
Üldiselt peab ütlema, et seekordne rabaretk tuli täitsa hästi ja suuri prohmakaid seal ei teinud, kuigi ring tuli seal ikka pikk, puhtalt rabas olemist ca.10km. Kp59-st Kp60-ni ikka pikalt jälle lärtsisimist pahkluuni rabavees…
 |
| Turbamähised jalgadele… |
Need tunnid rabas ikka kurnasid korralikult ja kõht hakkas minul küll korisema. Teadsime, et meil on kotis korralikud võikud ja otsustasime, et sööme need siis TA4 teel olles ära, et mitte vahetusalas liigselt aega raisata. Minu võiks kadus küll kiirelt nagu “muti auku” kohe oli tugevam tunne 😄 Andreski neelas oma võiku kiirelt alla. Siis oligi juba kõva tee jalge all ja õige pisut veel vahetusalasse visata.
.jpeg)
Vahetusalas oli vaja jälle tiiminumber ja saabumisaeg tabelisse kirja panna ( üldse mitte halb aeg kokkuvõtteks - kiiretele oli ajaks prognoositud 3h15min, meie tulime ära 4h ja pea 14km) ning siis tuli Saalomon Vesipruuli kõrghetk…😂 seda saab vaadata siit 👉 https://www.instagram.com/reel/DbOdca_t7lU/?igsh=MXgxbzZkc3QzdWJyZQ==
 |
| Kes vaadata videot ei viitsi, saab ise lugeda |
Hiljem vaatasime, et kõik tiimid seda loovusülesannet ei teinudki…meie tegime ja ütleme nii, et kõik tiimid, kes sellega viitsisid tegeleda - ägedad asjad tulid kokku…meeleolukas! Kuna me just olime ära söönud oma võikud, siis loobusime TA-s pakutavast grillvorstist, tirisime jalga rattapüksid ja hüppasime uuesti sadulasse - ees ootas kiire 10km etapp, ühe vahepunktiga, et jõuda kanuuetapi algusesse.
 |
| Kolga-Jaani hirvekuju |
Kiire pilt ja edasi sadulasse - selle etapi kimasime ikka kiirelt läbi…30min ja olimegi kanuu etapi alguses…see pagana kanuu pole kunagi meie lemmik olnud - me ikka rohkem need süstainimesed, aga hakkama saame ka selle sõiduvahendiga ja iga aastaga aina paremini 😊
Vahetusalas jälle kohustuslikud tegevused - end kirja panna, rattad kanuusse sättida, toidumoona ja vett varuda ja vaadata, et õiged kaardid ikka kaasa saaks, sest kanuuga sõidule vahelduseks oli vahepeal vaja ka ca.3km trekk rabas teha…
 |
| Vot täpselt nii ma sellest kanuusõidust arvangi 😆 |
Greta valis välja kanuu…ikka selle kõige ilusama, kiirema ja mugavama - tal on kohe silma selle peale! Andres monteeris lahti rattad ja sättis koos Sassiga need kanuusse, mina tegelesin söögivarude täiendamise ja kaartidega.
 |
| Rattad mahtusid, aga kas me ise ka mahume?! |
Lõpuks olid kõik asjad valmis ja saime kanuu vette lükata - minul oli üllatavalt mugav istuda, Andresel vist veidi kehvem, aga tuli hakkama saada. Esimeseks jõepunktiks oli vaja vastuvoolu sügada, et Kp64 kätte saada - osad olid vist kaldalt lähenenud, aga tundus liiga võss, et minna. Nii et uhasime voolule vastu! Punkt käes, sai otsa ringi keerata ja voolu abistavat jõudu kasutada. Kui õige rütmi sisse saime, liikus see küna ikka päris kiirelt. Uhmerdasime edasi, kuidas jaksasime - Kp65 käes, edasi oli vaja keerata õigest jõe lisaharust sisse, et Kp66 ära võtta - no see kaart on paras selline “kirbusita kirjaga” ja täpselt aru ei saanud, kus pool see punkt on - kalda ääres oli teisigi kanuusid kinni, nii et tõmbasime endagi oma kaldasse, sidusime kinni ja läksime mööda kallast punkti poole. Ragistasid seal teisedki! Nooh…enda meelest jõudsime punkti…aga punkti tähis paistis hoopis teiselpool jõge 😆 Johhaidii…üle ujuda tundus napakas - no ei tahtnud, nii et keerasime otsa ringi ja läksime kanuude juurde tagasi. Lasime kanuu uuesti lahti ja mõlasime punkti ära tooma - see käes, siis uuesti tagasi, kanuu kaldasse kinni ja otsetee raba poole!
No oli aga võpsik, aga lohad olid ees - vähemalt mingi maani…suunad peale ja minekut!
See mets ja räga, mis enne päris raba oli - no see oli ikka korralik…andis seal ragistada. Ja ega see rabagi lihtsam polnud - kõrged puhmad, jalg vajub pehmesse samblasse - aina tõsta ja tõsta jalgu. Eks väsimus ka juba oli korralik…
 |
| Erinevad rabavaated! |
Rabas saime siiski kenasti hakkama ja mõlemad punktid kätte, siis ots ringi ja tagasi kanuu juurde, aga…me ei olnud päris kindlad millise jõekääru juurde me selle jätsime…kaardil me seda endale ei märkinud ja pin-i ka ei pannud telefonis, et õigesse kohta tagasi saada!
Panime siis umbes, nii nagu arvasime…aga kaldusime ikka väga kõrvale ja avastasime end 2,5m nõgeste vahelt…Alguses rajas teed Andres, jõudsime mingi kinnise jõeharuni…krt see ei ole küll õige - vaatasime kaarti - no aru ei saa, kus kurat me oleme ja kuhu poole minema peaks. Andrese telefonigeps uimerdas ja ei laadinud ära asukohta - uurisin uuesti kaarti ja keerutasime seda käes ühte ja teistpidi…lõpuks sain aru, millise lombi ääres oleme ja et peaksime kõvasti paremale hoidma…aga see tähendas jälle sellest nõgesevõpsikust läbi ronimist - kuna mina sain kompassile suuna peale ronisin ette ja rajasin teed…ja lõpuks saime õige loha peale ja kanuu juurde - aga kaotasime seal korralikult ikka aega - no nii 30min vähemalt. Aga…me ei olnud ainsad, kes sellise prohmakaga hakkama said ja meil läks otsimine isegi kiirelt 😃
Lasime otsad kaldast lahti ja ronisime kanuusse - nüüd oli ees pikem tühi mõlamine…see vaikne loks, vulisev vesi ja magamata öö andsid tunda - uni tikkus peale. Õudsalt oleks tahtnud korraks tukkuda, sest ma tean, et kasvõi 5minutit toob selgema mõistuse kohale. Ja annab erksust. Aga seekord andsid erksust juurde jõele langenud oksad ja puud - nii mõnigi ärev hetk oli.
 |
| Vaikne loks…. |
Seekord oli Andres rattad sättinud püsti, nii et kõige kõrgemale kanust ulatusid rattasadulad ja kui me siis ühe puu alt läbi hakkasime sõitma, saime aru, et suure tõenäosusega jäävad sadulad sinna oksa taha kinni…mis siis edasi saab…selgus mõne hetke pärast…püsti jäime! Õnneks meie veepealne “perse tunnetus” on ikka hea ja me teame väga hästi, et vee peale toetada ei saa ja tuleb väga rahulikuks jääda - ka nendel ärevatel hetkedel. Nii et need ärevad hetked lõid ainult adrenaliini korraks üles ja tõid vajaliku erksuse 😁
Natuke enne kanuuetapi lõppu oli veel vaja ära korjata Kp69-72, mis asusid kaldal Rõika’l vana Peeglivabriku maadel (https://et.wikipedia.org/wiki/R%C3%B5ika-Meleski_peeglivabrik)
Oli see aga lahe koht! Aga enne veel, kui sai jala kuivale maale toetada, oli vaja kanuu kaldasse saada ja sobiv kinnituskoht leida…vool oli seal päris kiire ja veidi oli vaja mässata, et kanuu õigesti kaldasse saada ja mitte ümber minna, aga õnneks on seda “süsta matka” kogemust nii palju, et teadsime täpselt, mis teha tuleb - sidusime mingi oksa külge kanuu kinni ja lasime voolul ta õigesti kaldas hoida.
Kaarti uurides sai selgeks, et kõik KP-d saab kenasti mööda maad võtta ja tegime isegi jooksusamme - vahelduseks täitsa hea liikumisviis😁
 |
| Tüüpiline Andres…normaalselt ei suuda pildile jääda… |
No need punktid said kiirelt tehtud, kalpsasime uuesti kanuusse ja panime ragiaga kividele kinni nii, et pidime välja ronima, et kanuu saaks kõrgemale ning kividelt lahti. Siis saime edasi mõlada. Ees ootas viimane vahetusala ja viimane rattaetapp…napilt enne kella 21 laupäeva jõudsime TA7 - Laashoone’sse. Greta, Liis ja Sass juba ootasid! Greta juba kaugelt hõikas, et tulge ettevaatlikult, eelmised just keerasid vahetult enne lõppu kanuu ümber…seda ei oleks tahtnud!
Ikka kohustuslikud tegevused kõigepealt - aeg ja tiimi number kirja, si-piiks vist ka. Vahetusalas ootas Peatreener Jõeste isiklikult - ajasime törtsu juttu ja Andres sai mingitest varudest ühe õlle näppu🍺 tema oli rahul!
Greta ja Liis olid söögid välja tirinud, Andres monteeris rattad kokku tagasi, mina täitsin veekotte ja täiendasin söögivarusid kotis. Greta pakutud kotletivõiku oli ikka väga hea…mmmm.
 |
| Andres seletas, kui kõrged need nõgesed seal vahepealses rabaetapis olid…😂 |
 |
| …Vaatab kaarti nagu saaks mdagi aru😆 |
Nii umbes poole tunniga olime valmis rattaselga istuma…kell oli pool kümme laupäeva õhtul, ees ootas veel terve öö pedaalimist - selleks ajaks olime järjest üleval olnud juba umbes 38h ja rajal natuke rohkem kui 24h.
Greta enne kui Ta-st välja sõitsime uuris, et kas järgmisel aastal jälle…??? Nooh, ma ei luba mitte midagi…ei seda, et ma kindlasti ei lähe, ega seda, et lähen…😄 Ja siis tõmbasime öösse end täpiks - kergelt udutas vihma!
 |
| Kp75 - Palvepink |
Kohati on see mälu ikka lünklik ja kõikide punktide läbimist nagu hästi ei mäletagi - hea, et mõnes ikka on vaja pilti teha, siis on midagigi mäletada 😀 Kp75 “Palvepink” palvetama ja kõrgemaid jõude paluma me sinna ei jäänud - lootsime ikka oma jõududega hakkama saada! Nii et klõpsasime pildi ja kimasime edasi.
 |
| Kp76 |
Kuidas Silver küll kõik need lagunenud lobudikud ja kokkuvajunud keldrid üles leiab - jääb mulle küll arusaamatuks 😁 Aga varsti oleme vist kõik need varemed Eestis ära näinud.
 |
| Kp78 “Kelder” |
Kp 79 “kraavi ots” keerasime veidi teelt kõrvale ja saime selle kraavi otsa kätte, uuesti ots ringi ja tuldud teed tagasi. Kaardilt vaadates tundus kõik nagu okei ja lihtne minek…aga see ainult tundus nii… järgnevad 2km oli ikka korralik mudaralli ja “sitt kuubis”…no see tee, see ikka oli rõve ja enamiku sellest mina lükkasin ratast, sest selles muda ja munakivisegusel teel mina püsti jäänud ei oleks…ööökkk…pime oli ja rõve oli ja mudane oli ja ratas tegi koledat häält, kui vahepeal mõne meetri sadulas sõita sai…see tee oli pikk nagu igavik…aga eks öösel pimedas väsinud peaga tunduvadki vahemaad jube pikad. Ja eks oli seal teisigi ukerdajaid - mõni vapper muidugi proovis seal sõita ka! See muidugi oli nii kottpime metsaalune ja tee, et sellest rõvedikust pilti polegi - ainult kõige ilusamad mälupildid 😃
Aga üksi tee pole nii pikk, et otsa ei saaks ja lõpuks olime sealt mülkast väljas. Ratas tegi ikka sõites hirmsat häält - kõik see muda oli keti ja käiguvaheti vahel kinni ja ragises jubedalt - proovisime vahepeal teepeenral muru sees sõita, et ehk niiske muru pühib seda muda maha, aga no erilist kasu ei olnud. Pidi lootma, et ratas peab selle viimase jupi veel vastu!
Kell tiksus aina rohkem südaööle lähemale, aga meil oli veel minna…
Kp80 “Torni tipp” Greta-Liis ootasid meid juba…käisime tornis ära, tegime pildi ka…ja jäime tee äärde hetkes end kosutama - sõime ära mingid jube kuivad pirukad, mis ei tahtnud hästi alla minna…aga jõuga pressisime!
 |
| Et 10.juubeli puhul oleks ju võinud lauka ääres mingi üllatus olla?!? |
No ja selle kuiva piruka vahele jäin ma kõva häälega arutama…et ikka juubelihõnguline ExpEst ju? Ikkagi 10.toimumiskord ja meie oleme ju esimesest korras alates stardis olnud kõik korrad - kindlasti on neid veelgi, kes kõik korrad käinud! Et oleks ju võinud seal suures rabas lauka ääres mingi “üllatus” olla…et tort või vahukas või Rein Rannapi klaverikontsert või no MIDAGIGI!!! A ei muffigi - ise pead kõik pidulikuks tegema 😆 Aga eks mõistus hakkas õige varsti igasugu üllatusi ette manama….
Pirukad Vytautasega alla loputatud tuli ikka edasi pedaalida - jätsime Greta ja Liisi maha ning väntasime edasi. Ja mulle tundub, et selle juubeli “üllatuse” oli Silver mõelnud just sinna järgmisesse punkti Kp81-te - sellest saavad vist kõik tiimid erinevaid lugusid rääkida 😂 Eepiline punkt lihtsalt!
Jõudsime päris mitme tiimiga koos tee ääres kohta, kust pidime punkti poole keerama…ja no kui on ikka loha ees, siis…no siis tuleb sealt ju minna, sest teised on läinud…lükkasime oma rattad mööda kraavi äärt edasi - ja juba see oli selline suht “kole” koht! Aga edasi läks veel koledamaks ja veelgi “huvitavamaks”…Tiim AdAstra - pidas veidi aru, kuidas sinna lepikusse sukelduda, aga haarasid rattad kaenlasse ja kadusid…Andresel oli mingi eriline viha sees ja ütles, et nüüd pressime järgi…a kuhu sa järgi pressid, kui enam kedagi näha ei ole - esiteks oli kottpime (kell oli u.12öösel) ja kui ikka inimene sinna võpsikusse kadus, siis vajusid kõik kuused ja lepad ja pajud ta seljataga nagu sein kinni ja aru enam ei saanud, kuhu minema peab. Üritasime pressida neid rattaid edasi, aga küll jäi lenks kinni, küll pedaalid - sest sellisest võsast ei ole okei… ei rattaga ega ilma selleta läbi minna. Andres arvas, et me PEAME ikka edasi pressima, mina juba enne vaatasin, et jätaks rattad kraavi äärde maha, võtaks jalgsi punkti ära ja siis kimaks väikse ringiga, aga mööda asfalti järgmise punkti poole - mulle tundus see oluliselt parema plaanina. Aga Andres seda esialgu kuulda ei võtnud…imestasin tema meelekindluse üle 😆 tavaliselt on tema see, kes igasugused jurad tahaks pigem ära jätta või ringi minna, kui otse läbi öökima ajava võpsiku ronida….
Ja eks me oleme ju näinud küll neid “läbipaistmatuid võsasid” aga see oli ikka hoopis teisest klassist võpsik! Lõpuks tuli Andresel ikka mõistus koju ja vedasime rattad uuesti lepavõsast välja kraavi äärde - panime pin-i ratastele peale, et pärast ikka oskaks tagasi tulla (mitte ei otsiks neid taga nagu kanuusid enne) ja sukedusime jalgsi seda punkti otsima…ohh…Andres püüdis telefoni gepsuga suunda hoida - võimalik, et mul oli kompassiga ka mingi suund sees - enam ei tea. Kuulda oli tesigi hääli kuskil kaugemal ja lähemal, aga näha ei olnud midagi. Kuuseoksad peksid näkku, lepaoksad sikutasid riideid ja muud roikad kriipisid jalgu…aga punnisime edasi…mingi hetk läks isegi minek lahedamaks ja võsa rohkem metsa moodi….leidsime mingi kraavi ja oja ja lõpuks ometi….ka punkti! Halleluujamotherofgod…kätte saime selle raipe! 😈 nüüd oli vaja tagasitee rataste juurde leida…õnneks Andresel olid rattad ju ära pinnitud - muidu me neid leidnud vist ei oleks 😁 Eks see tagasitee oli samasugune jubedik…aga nüüd me vähemalt teadsime, et kp on olemas ja järgmised saab minna mööda teid.
 |
| Tund läks selleks ringiks, a kätte saime…( see helesinine joon on siis meie träkk) |
Välja jõudsime küll õige kraavi äärde, aga siiski olime veidi kõrvale kaldunud - eks see “lepiku salme võsa” tahtis meid kauem endas hoida 😆 lõpuks leidsime ka rattad ja lükkasime need kraavist välja - endiselt muda krigises ketivahel - jäi loota parimale…
No nüüd sai veidi tirriga lasta ja mina olin küll rahul, et me selle ringi sõitmise kasuks otsustasime. Kp82/83 - jälle väike raba tripp ja “trippis” ka mõistus juba veidi…sest ega tegelikult vist ikka rabas suuri betoon ja puitmaju ei ole…
 |
| Pildile need suured majad millegipärast ei jäää…. |
No need raba punktid olid siuksed lihtsad, aga rattaga ikka seal pehmel pinnasel ja laudteel ukerdama ei hakannud, nii et kõmpisime jala…mina imetlesin ikka endiselt neid suuri maju enda kõrval 😆
Uuesti rattale ja Kp84 ”Tankla” juurde, millest enne mööda vurasime…Liis ootas meid seal vastas, Greta magas - no jumal tänatud, et ta seekord oskas ka magada natuke vahepeal - muidu eelnevatel kordadel pole ta vist kunagi silmatäitki maganud ja igal nurgal ainult ergutanud 🙃 Vanas bensukas oli fotopunkt ja Liis klõpsas selle ära!
 |
| Paagid olid tühjad… Jätsime Liisi jällegi maha ja kimasime edasi - õnneks oli tee ikka kiirelt sõidetav, no või vähemalt tundus, et kiirus oli suur. Kp85 “Tiik” ja Kp86 “Vundament” - no mitte midagi ei mäleta, olid need seal või ei…ju ikka olid. Haigutama ajas, ampsasin vahepeal šokolaadi, et ehk viib une ära ja toob mingisuguse erksuse ajju tagasi…ja seal ta oli, lasin hoo maha, sest keegi hüppas tee peal ees…krt see on ööküll ju 🦉…katsusin temast mööda manööverdada, et ta jummala eest ratta alla ei jääks…öökulli kõrvale jõudes sain aru, et tegelikult oli tegemist mingi oksatuti või mullakamakaga teel…see ei hüpanud kuskile ja ohtu kellegi elule ei olnud….Lasime aga rattal veereda… Veidi nagu oli isegi mäest alla minek…järgmine pidi olema Kp87 “Kuju” Tee lendas suisa rataste alla, kui äkki vilksas vasakul kuuseheki vahelt mingi monstrum…Andres oli sellest juba pisut mööda kimanud…hõikusin ta tagasi ja tegime kohustusliku pildi - see oleks nagu Seaküla Simsoni kätetöö seal öös, mis taevapoole kõrgus…mis see päriselt oli - ma ei tea! |
 |
| Vot seesugune kuju oli Kp87 |
Järgmine Kp89 “Tipp” ei olnud kaugel ja seal nägime jälle tiimi AdAstra - ikka paar toetavat sõna üksteisele ja nemad kimasid edasi, meie jätsime rattad tee äärde ja vantsisime punkti poole. Ma ikka veidi põdesin, et rattad olid liiga tee ääres nähtaval, a kes see ikka öösel kell kolm rattaid varastama hakkab??? Me ikka natuke otsisime seda “Tippu”…aga leidmata see ei jäänud.
Järgmine pidi olema jälle ujumisega punkt…no ei tahtnud üldse mõelda sellele, et peaks riided seljast viskama ja ujuma hakkama… 🏊 jälle sellel öö kõige jahedamal ajal! Aga otsustasime, et läheme vaatame ikka selle koha üle, et kuidas sealt minna on ja palju ujuda vaja on. Teel punkti ootasid tee ääres nii Sass, kui Greta ja Liis autodega - tutvustasime neilegi plaani, et lähme vaatame, mis seis seal on ja millisel saarel või kuhu me ujuma peaksime.
Meie ratastega ja support autodega seisime siis seal tee ääres ja takseerisime seda naadimetsa ja võpsikut, kust viis tee sinna järve või tiigi äärde, milles siis see saar ja Kp89 “Saarel” olema pidi…no ei olnud kutsuv võss…ei olnud… ja öö oli ja pime oli ja külm oli…Üldse ei oleks tahtnud punkti vahele jätta, aga kalkuleerisime aega ja kogu seda ettevõtmist - riided ära, ujuma, uju siis saarele, otsi kp-d, uju tagasi, vappekülm, topi end uuesti riidesse…kaalusime erinevaid variante ja leidsime, et seekord loobume surnuks külmumisest ja öisest ujumisest - kogu see riided ära-ujuma-riided selga võtaks meil kokku aega raudselt tunnikese - nii et võtame siis vastu selle ajatrahvi, mis antakse mittevõetud punkti eest! Support sai autodesse minna ja vurada finisisse, meie hüppasime uuesti sadulasse ja pedaalisime edasi! Nii mõnigi punkt oli vaja veel ära nokkida ju!
 |
| Kaalusime, mis me kaalusime…aga ujuma me seekord enam ei läinud… |
Minna oli ju veel omajagu - tee kulges õnneks mööda korralikku teed ja kergelt mäest alla sai kenakese hoo sisse ja tirriga lasta - Andres ees, mina järgi! Aga ega Andres vist väga ei süvenenud kaarti ja pani täie auru ja hooga, nii et peale tuulekohina ja rattatirri mitte midagi ei kuulnud ega näinud…ja nii ta järgmisest Kp90-st mööda kimaski - röögatasin talle tagant, et oodaku ja võtku hoog maha…a ei midagi..tegin siis veel kõvemat häält…no kurat küll - veidi võiks esiteks mind järgi oodata ja teiseks ümbrust või kaarti jälgida….Lõpuks kuulis ikka ja keeras otsa ringi! Nii et punkti saime kätte!
 |
| Veskitamm |
Edasi oli vaja suund Olustvere poole võtta - sealse mõisa ümbruses oli paar punkti nokkida. Kp91 “Rataskaev” - tegime paar auringi mõisa aias ja leidsime ka kaevu, edasi Kp92 “Tiikide vahel” nats jälle tiirutasime, aga leidsime nii tiigid, kui ka punkti. Edasi…õues hakkas juba koitma uus hommik…Kp93 “Hoone läänekülg”…vurasime Olustvere raudteejaama - majad olid, perroon oli. Tegime tiiru ümber ühe maja, siis teise, vaatasin ka kolmandat lobudikku - aga mida ei ole on KP-tähis! Veidi viskas errorisse ja ajas närvi…selgelt oli ju öeldud, et punkt peab olema hoone lääneküljel…tegime veel ühed ringid ümber majade - no ei ole. Seegasime edasi ja tagasi, vaatasin jälgimisgepsu träkki - enda meelest olin otse punktis ja no tee, mis tahad…punkti tähist ei ole??? Lõpuks ronisime perroonile ja siis hakkas silma ka õige koht…ja mina otsisin punkti maja küljes… aga tolknes see hoopis peatuse käsipuul…olgu nii - pilt tehtud, sai edasi sõita Lõhavere Linnamäe poole (https://et.wikipedia.org/wiki/L%C3%B5havere_linnam%C3%A4gi)
 |
| Olustrvere rtj |
Linnamägi oli lähedal ja selleni jõudmine ei valmistanud mingeid raskusi. kell 5 hommikul veeresime linnamäe jalamile. Greta oli juba ees meid vastu võtmas!
 |
| Rattad jätsime alla ootama |
Meie ees kõrgus korralik mägi…ronisime üles…esimene punkt oli kohe seal otsas Kp94 “Linnusekoht”. Seal oleks ikka pidanud puhta pime olema, kui sellest mööda läinud oleks 😆 Aga ega väsinud peaga ei ole ka see võimatu.
Uuesti künkast alla ja järgmine Kp95”Rändrahn” Aju natuke trikitas ja aru esimesehooga ei saanud, kuhu poole minema peab, nii et tegime väikse ringi ümber linnuse enne, kui õigele teele saime - mingi mudarada jälle oli ja kuskil seal lähedal võpsikus oli ka see rändrahn - mittemidagiütlev kivikolakas. Uuesti linnuse juurde ja järgmisest mudarajast veidi metsa sisse jäi Kp96 “Monument” - mälestus puudub, milline see oli või mis see oli, aga õnneks on olemas pilt sellest 😁
 |
| Kp96 “Monument” |
Ja nüüd oli küll ainult vormistamise küsimus…suund otse Suure-Jaanile, viimased punktid ja saab seekordne retk läbi. Kp97 “Veetorn” Enda meelest vaatasin, et saame täpselt punbkti, aga ikka olime alguses kinnise aia taga ja no ei tabanud ära, et kp tähis oli aianurgas ja läbi ega üle aia veetornini pole vaja üldse ronida 😁 Väsind pea ikka. No aga midagi veel mõistus nokkis ja lõpuks punkti tähist ikka nägime. Ikka edasi - viimased kaks punkti Kp98 “Tipp” ja Kp99”Silla ots” esimene käes, teisest tahtis Andres niisama mööda minna, õnneks ikka tabasime ära ja tegime vajalikud piiksud ära. Nüüd oli vaja ainult üle silla sõita…finišikaar juba paistis, kuulda oli muusikat. Mina ikka ronisin keset silda maha rattalt, et see veider kõrgem kaar jalgsi üle minna - ma olen ennegi vahetult enne lõppu rattaga end üle nipli keeranud ja seekord ei tahtnud teistele seda tsirkust pakkuda.
Viimane ponnistus veel ja siis oligi kõik…sõitsime kaare alt läbi, tegime finišipiiksu ära…läbi…jälle…juba 10.kord! Juhhuuu!!!
Greta, Liis ja Sass olid vastas, Helenilt medalid kaela ja Silverilt soojad sõnad ja kallistuse!
 |
| Läbi! Kell oli 5.53 pühapäeva hommikul |
Koukisime kotist välja gepsu ja tagastasime võistlusvestid ning suundusime söögijahile…Kõht oli tühi küll - finišiteenindus oli ikka tasemel…taldrikule lajatati kõike seda, mida pakkuda oli ja mida siis tahtsid. juurde said võtta mahla, kohvi ja kringlit…
Kokku olime rajal umbes 32h40min - üleval järjest 48tundi, läbisime selle ligi 33h-ga ca. 220km (rattal, jalgsi, kanuuga ja ujudes). Tunne…nagu alati väga väsinud, aga rahulolev! Me tegime selle jälle ära…10st alustatud korrast oleme siis purki pistnud nüüdseks 7, ja erinevatel põhjustel katkestanud kolmel korral - vahel lihtsalt läheb nii…
 |
| Finisi sööma, koos tiimiga KillBill vol2 |
Finišilauas saime kokku uuesti tiimiga “KillBill vol2” kellega esimese jalgsietapi koos kulgesime - juttu jätkus! Söök maitses ja kringel oli ikka überhea - keha nõudis ikka oma, et kõik energia taastada.
 |
| Kaubanduslik välimus…on veidi närb… |
Söögid söödud, esimesed emotsioonid maha laetud, oli aeg autode juurde minna. Teel nägime veel puhtaks pestud Tambetit - ikka oli vaja pilt ka teha ja tema kiired rajameenutused ära kuulata 😁
 |
| Puhas Tambet ja mustad meie |
Samas pidime meie veel korra rattaselga istuma, et sõita võistluskeskusesse, kus sai sauna ja pesta! Üldiselt sadul enam väga sõber ei olnud, aga sai selle mõnisada meetrit hakkama. Teised jäid rattaid ja asju autodesse pakkima, meie suundusime sauna Andresega.
 |
| Rattad on veidi vatti ja pori näinud |
 |
| Väsimus ja pori…need on esimesed mälestused retkest…kas neid tosse tasub ikka pesta? Sokid viskasin igatahes kohe ära 😄 |
Saun oli kuum ja hea oli see kuumus kontidest läbi lasta - väsimus tuli ikka peale. Kõik mudased riided läksid prügikotti - eks kodus sorteerime! Kiire pesu ja vajusime autosse. Greta oli juba neljatuule poole kadunud, teda ootas pühapäeva õhtul veel ees etendus Kiidjärvel! Sass hüppas rooli ja meie vajusime istmetesse. Andres vist magas pea kohe ja ega minulgi palju aega ei läinud, kui uni võitu sai ja Une-Mati silmadel trampima hakkas.
Kodus…Andres läks kohe magama, mina tirisin ikkagi mingid asjad laiali ja panin kõige mustemad riided kohe pessu. Eks see ajataju oli selline kadunud, et kas on hommik või õhtu, kas peaks magama minema või hoopis ärkama?! Vahepeal ikkagi pikutasin tunnikese diivanil, aga siis see ülestõusmine on ikka selline, et….paras “pohlamoos” oli olla.
 |
| Medalid on ikka ilusad |
Meil küll Andresega kunagi oli jutt, et kui 10korda oleme ära käinud, siis aitab küll…aaaga…praegu ma küll ei luba, et ma rohkem EI lähe 😀 Sest no nüüd võiks ju veel nii palju ära käia, et saaks kümme lõpetatud korda kätte saada - hetke seis on ju 10st 7! Eks siis uuel aastal paistab, kas või mis saab. Või siis tuleb liituda korraldustiimiga ja seda köögipoolt vaadata!
Taastumine läks üllatavalt kiirelt - eks see magamatus andis rohkem tunda, kui keha, sest juba kolmapäeval tegin esimese jooksuringi! Nii et eesmärgipärane trenn on olnud ikkagi hea. Katkestamise mõtet ei olnud kordagi terve retke jooksul - isegi mitte seal Kp81 läbipaistmatus lepikus 😊
Korraldajatele kummardus, vahetusalade tiimidele kummardus, meie support-tiimile…veelgi suurem kummardus - parim tiim üldse! Jälgijatele ikka ka aitäh - seda on ikka õhust tunda ja annab jõudu et edasi ikka pressida….
Uute seiklusteni!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar