Meie ja suverogainid ei käi ikka üldse kokku…tee, mis sa teed. Aga ikka läheme ja tuiame ja eksleme metsas. Meile vist ei sobi need Lõuna-Eesti maastikud ja metsad ja mäed ja sood…Ei tea, mis sel aastal nii ExpEst-ist saab Valgamaal 😱??? Aga sellele mõtleme siis, kui see aeg käes on 😁
Igatahes seekordne XT Suverogain toimus Värskas ja et mitte laupäeva hommikul vara kodust sõitma hakata, läksime juba reedel Värskasse kohale, öömaja võtsime Värska Sanatooriumis 😃…olgu, olgu uuema nimega Värska Kuurortravikeskus või siis Värska Spa-s. No natuke selline nõukahõnguline ju oli, aga muidu ilus, puhas ja saime saunas ja bassus ka vedeleda.
Õhtul tegime väikese jalutustiiru ja uurisime ümbrust - metsik tuul ja ülemäära soe ka ei olnud, aga ega ilma ju ise ei tee - on, mis on!
Hommikul oli mõnusalt aega ja saime rahulikult söömas käia ja end valmis sättida. Sõit starti Värska Laululava juurde kestis 7minti ja olimegi kohal. Tuttavaid ja mitte nii tuttavaid nägusid oli kohal omajagu, samas tundus mulle, et rahvast oli vähem kui tavaliselt.
 |
| Anniki ja Kairi tahtsid ka blogisse…no said siis…Marika ka 😊 |
 |
| Heiko otsib punkti |
Stardieelsed si-nullimised, numbrite haakimised ja kohustuslikud pildid-kallid tehtud sai kaardid lahti rullida…..Halleluuja, kui me muidu ei saa planeerimisega eriti hakkama, siis seekordset kaarti vaadates ei osanud kohe mitte üks kriips kuskile teha 😖 Mitte midagi ei saanud aru, kuhu poole võiks minna igalpool paistis olema selline vesine ja soine või siis tõusud ja künkad. Mingi suuna me siiski paika panime ja stardist minema saime ka.
Mulle tundus, et me juba esimese punktiga paneme puusse, aga õnneks siiski sai õige tee valitud.
Esimesed kolm punkti tulid okeilt, paar tiimi sörkisid koos meiega ja siis KP74 läks lappesse….aga mitte ainult meil 😁 Otsisime keset männikut seda “auku” kus punkt pidi olema ja no mida pole on auk ja punkt! Surfasime seal kaugemal ja lähemal ja otsisime. Ma leidsin igasugu teisi auke, aga mitte seda, kus kp tähis oleks. Andres oli kuskil hoopis teisel pool ja kadunud. Kahlasime seal ikka jupp aega, siis Andres helistas, et leidis! Palusin tal hõigata metsas, et teaksin kuhu poole minna, aga ei kuulnud piuksugi. Enam-vähem suunda siiski teadsin ja ka teised, kes lähemal aitasid Andrest hõikuda - lõpuks me leidsime Andrese ja punkti - piiks sai tehtud! Sinna ikka läks veidi aega (17min), aga see ei olnud mitte kõige suurem ajakadu sel korral….
Egas midagi, vudisime edasi ikka sörgisammul - või no mis sörgi…tempo oli metsateedel joostes ikka minu jaoks arvestatav. KP46 - 56, kas minna otse läbi sinise soise ala või ringi mööda teelaadset asja? Paar inimest panid otse sohu, meie koos veel mõne tiimiga keerasime siiski metsaveo teele - no oli see aga tee…
 |
| Ilus metsatee onju? Aga eksite…see oli selline vajuva liivaga väga pehme mülgas, korra vajus Andres sinna pea poolde säärde sisse, nii et kõvemat jalgealust oli vaja kõrvalt otsida. |
Noh ja olgem ausad, need kes otse sohu panid, tulid meist eespool punkti juures välja oluliselt puhtamate jalgadega, kui meie mööda teed tulles 😆 Siis tegime meie vist mingi teistsuguse tee valiku ja jäime vahepeal päris üksi. Samas saime aru, kus me oleme ja nokkisime mõned punktid veel. KP76 “Soonurk” no seal panime jälle veits pange ja liiga kaugele - jalad said märjaks, aga õnneks Andres leidis punkti.
 |
| Kukeseened….ja neid oli seal metsas palju, palju, palju…. |
Ja siis hakkas assju juhtuma!!! Tavaliselt juhtub asju öösel, aga me suutsime end keset päist päeva metsas ära eksitada… ja nii totaalselt, et sinna jäi maha 50minutit 😳 Sellist ämbrit polnud me veel varem kolistanud…KP76st välja tulles, tulime küll õigele teele, aga jooksime edasi juba liiga kaugele - lugesime küll teeotsi ja asju, aga kui otsisime KP25, siis seda me ei leidnud ja ei saanudki leida, sest olime sellest ikka omajagu mööda pannud. Otsustasime käega lüüa ja minna edasi KP52 võtma, aga võta näpust… seal männikus oli neid teid ja radu ja sihte ikka omajagu ja no me ei suutnud end paika panna ja aru saada, millisel teederistil oleme või kuhu minema peame. Keerutasime ja mõtlesime ja vaatasime kaarti ja kompassi ja üritasime midagigi välja mõelda, aga no mitte muffigi. Lõpuks nägime eemal ühte naistetiimi, kes sihikindlalt mööda teed edasi, loodetavasti mõne punkti poole suundus. Võtsime neile vaikselt sappa ja lootsime, et saame end siis lõpuks paika, kui kuskil punktis oleme. Ja voilaa…olimegi Kp38 juures!!! Kuidas kurat me nii kaugele olime jõudnud??😲 Aga vähemalt nüüd saime aru, kus oleme.
 |
| Jumal teab kus… |
Nina kaarti ja pusisime edasi. Kuna aega oli metsikult juba kulunud, vaatasime, et saame mõned punktid veel võtta ja siis peame ikka pika jooksu tagasi tegema - hoomamata, et see “valge” ala kaardi ülaservas, kus jah, läks maantee oli nurgake Venemaa all ja piiritsoon, kuhu jalgsi minna ei tohtinud - rattaga ja autoga võisid läbi kimada, aga mitte kõndida-joosta (see oleks võinud olla kaardil selgemalt märgitud keelualana, a no ise olime lollid).
Igatahes seda me siis veel ei teadnud ja suund oli KP62 poole. Aga jälle oli mingi kotermann kaardi sassi keeranud ja jäime kahtlema, millisel teel oleme - olime jälle jooksnud liiga kaugele ja rajad kaardil ning maastikul nii sarnased, et ei saanud esialgu aru, kas peame punkti otsima vasakult mäe otsast või peame tagasi eelmise tee peale minema. Andres ronis siis selle künka otsa, mina läksin ümbert ringi, et vaadata, kas tee kaardil ja looduses jooksevad ühtemoodi või ei - lõpuks Andres hõikas, et punkt leitud ja ronisin midagi sinna üles. Si-piiks punktis tehtud ronisime uuesti alla teele ja siis jälle juhtus….suund oli joogipunkti ja KP37 poole, aga Andres tahtis minna vasakule e.põhja ja mina paremale lõunapoole - ja siis me seal jaurasime - Andres arvas, et minul on kaart valepidi käes (kontrollisin veel suunda kompassiga ja olin endas üsna kindel) ja mulle tundus, et ta ei saa aru, mis pidi kaart on ja kuhu minema peab. No me ikka päris kõvahäälselt vaidlesime seal. Punktist tuli alla üks naistepunt, kes uurisid meil, kas me oleme riius?! 😄 Ei, me ei olnud riius, aga meil olid erimeelsused… ja päris suured, aga sel hetkel oli minul õigus ja Andres lõpuks oli nõus ikka paremale keerama. Kablutasime joogipunktist läbi, viskasime soolakurgi põske ja võtsime lonksu vett. Võtta oli veel kaks punkti ja siis jooks finišisse.
Väikese jõekese ületus ja KP84 - seal oli veel teisigi, kes jooksid nii meiega ühte suunda, kui meile vastu. Jaksu oli ja jooksime.
Ees oli viimane võetav punkt - KP92. Meie ees jooksis veel üks meesterahvas ja otsustasime, et ei lase teda silmist - no nii igaksjuhuks, et rohkem ära ei eksiks 😂 Aeg hakkas juba selga suruma ja mulle hakkas aina enam tunduma, et aega me ei jõua ja täna tuleb leppida miinustega. Et kui maanteele jõuame on vaja jalgadele ikka korralikult valu anda ja lõpp joosta…
 |
| KP92 “Tipp” |
Ega muud ei saanudki ja keerasime meiegi otsa ringi ja läksime tuldud teed tagasi.
Vaatasime kaarti ja saime aru, et mööda teid tagasi minnes, tuleb korralik ring ja me kindlasti õigeks ajaks tagasi ei jõua, hea kui üldse tulemuse kirja saame - mitte nii nagu meie kaasvõistleja, kes oli juba oma ajast üle, sest võistles 3h rajal ja see aeg oli juba täis. Samas oli kaardil näha, et saaks ka veidi lõiget teha, aga tõenäoliselt on ees korralik märg ja soine ala ning läbi jõe-oja kahlamine!
Mina ei kahelnud, ronisime kolmekesi järsakust alla ja sukeldusime pilliroogu, jalad said poolde säärde märjaks, aga tundus, et siiski on sealt minek tehtav, kuniks oli ees siis see oja…😬 mingeid kaldaid ju polnud, ainult pilliroomättad ja mõni puu (no pilti polnud siis enam aega teha sellest). See oja ei olnud just lai, aga tundus sügav ja kui ma sinnani oli ees teerajaja olnud, siis esimesena oja sügavust mõõta ma küll ei tahtnud… Õnneks pakkus noormees - (aitäh Jaagup Toome) end vabatahtlikuks esimeseks minejaks, sest ta on kõige pikem - Eks ta oligi meist Andresega oluliselt pikem😊 Võtsin ta seljakoti ja tema siis astus…ja vajus pea vööni vette…Ega me sinna ootama ei saanud jääda, Andres oli järgmine ja siis mina…No rinnunni vesi ei olnud ja välja me sealt saime - õnneks täitsa õigesse kohta kp62 lähistele.
Me vaatasime, et aega veel on ja pistsime jooksu, lootust oli et täitsa ilma tulemuseta me ei jää ja mida kiiremini jookseme, seda vähem miinuseid saame. Noormees selja tagant kadus kuskile ära, aga meil oli siht silme ees - finiš!
Tee oli suhteliselt otse lõppu ja nägime veel nii mõndagi võistlejat, asi ei olnud lootusetu. Jooksime nii nagu jaksasime, tehes vahepeal mõned kõnnisammud hinge tõmmates. Kell tiksus armutult ja aeg muudkui vähenes, üritasin joosta nii kiirelt kui vähegi jaksasin. Tundus, et saame vast mõne miinuse ainult aja ületuse eest. Lõpuks saime uuesti maanteele ja kuulda oli finiši juttu - andsime jalgadele valu ja jooksime….Parkla paistis, keerasime Värska Laululava juurde, üle muruplatsi ja saime lõpu-piiksu tehtud…Johhaidii, hing oli paelaga kaelas ja võttis veidi aega, et see jälle normi saada…
Aga jooks tasus end ära…me ei saanud ühtegi miinust - me jõudsime aega…5sekundit jäi ülegi 😁
 |
| Kaart siis ka, kus me ekslesime |
Punkte seekord küll väga ei skoorinud (ainult 85) ja tilpnesime seal võistlejate lõpus, aga no nii on! Eks järgmine kord siis paremini!
Korra toetasime oma taguotsa maha ja sõime ära kahepeale ühe võiku ja kulistasime Värskat peale.
Kuna seekord pesemisvõimalust ei pakutud (mitte, et me seda enne kunagi kasutanud oleks) sõitsime veidi edasi Õrsava järve äärde, kus siis käisime ja loputasime suurema higi ja muda maha - meil oli vaja veel enam-vähem kombekalt Tartus poes käia, et Jaanipäevaostud ära teha (järgmisel hommikul oli start juba Vormsi poole).
Järve vesi oli üllatavalt soe ja seal oli teisigi lobistajaid - parklas kiitsid tiimi “SuguHaru” liikmed meie auto ja boxi kombot - no eks need sobivadki kenasti kokku ning saatsime üksteist heade sõnadega teele! Keerasime autonina kodupoole ja pikk sõit Tallinna algas.
Tartu poepeatus läks kiirelt, kodus siis jooksuriided pessu ja teine sats meie ja poiste riideid spordikotti, et hommikul jääks ainult veel nipet-näpet pakkida ja siis juba Vormsi praamile, et Jaanid seal veeta…aga sellest teinekord!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar