Jänedal planeerimas - XT Kevadrogain 17.05.25

 Ja mis siis, et me planeerida ei oska…ikka läheme kohale ja proovime 😁 ja ajame ikka ja ainult enda asja…kõrgeid ootuseid ei sea ja võidu ei jookse kellegagi (kui siis ainult ajaga).  Seekord läksimegi kergelt peale - teeme nagu jaksame ja ülemäära ei punnita, sest Andres oli kaks nädalat tagasi just haige olnud ning liigselt pingutada ei oleks olnud hea.

 Ilm oli super ja inimesed ümberringi rõõmsad. Tavapärased protseduurid stardis - si-pulgad nullida, numbrid külge haakida ja stardiplatsile minna ootama, millal kaardi lahti võib rullida!

Start ja rõõmsad inimesed (Anniki ja Kairi)

 Ja nagu ikka 10minutit enne stardipauku kell 12 võis kaardid lahti lüüa…

Esimese hooga vahid jälle kaarti ja aru ei saa, mida tegema pead…aga seekord me päriselt proovisime planeerimist. Ja esimese hooga ringitasime siis ära suuremate väärtustega punktid, et vaadata, kuidas sinna vahele annab teekonda plaanida…No ja midagi me ikka plaanisime…veidi liiga entusiastlikult ja suurelt, aga unistama peabki SUURELT ja eks alati saab siis õgvendada ja mingeid punkte ära jätta! Ja siis oli juba start ja kõik panid ajama - alati on muidugi tähtis esimene punkt õigesti minna, et ikka jõuda sinna, kuhu sina tahtsid, mitte sinna, kuhu teiste järgi jooksid 😂 

Kohe olid ees muidugi kraavid ja korralikud tõusud, nii et keele sai vestile ja tallad pidid korralikult pidama, et mitte perseli mäest ja mudast alla tulla…

Nagu sipelgad ühest künkast riburadapidi alla ja teisest üles…

….ja jälle alla

Kaart jooksis mul seekord hästi, pea oli selge ja arusaam olemas, kus me parasjagu oleme ja kuhu edasi minema peame. Eks see kaardi keskosa (allpool on pilt ka) oli muidugi küsitava läbitavusega, aga kuna eesmärk oligi seekord rahulikult võtta ja lihtsalt harjutada, siis muudatusi oluliselt ei teinud. Korra silkasid meile vastu Heiko ja Marika, aga rohkem neid teel ei kohanud. Olime Andresega täitsa omas mullis, korra muidugi kadus valvsus ja keerasime valest teeotsast ära, sest nägime rattureid samasse kohta minemas, aga õige pea saime jaole, et seal meie oodatavat KP92 ei ole ja keerasime otsa ringi ning siis juba tuli ka õige punkt kätte.

Vesine minek

KP 92; 50; 96; 85 ja 83 olid ikka sellised vesised minekud - Andres küll üritas kalpsata mätastel, aga minul olid ikka suht kohe jalad märjad ja mudased ning erilist vaeva selle hüplemisega ei näinud. Ja noh…eks need teed, mis kaardil tundusid ju päris jämedad triibud olid pigem ikka mitte nii kõnnitavad ja läbitavad teed, aga…on vaja ka sedasi minna ja proovida ja jälgida kaarti ja kompassi ja sihte ja kõike muud, mille järgi siis peaks suutma orienteeruda 🧭

Üle kraavi

KP83 ja KP43 vahel oli selline nunnu palkmaja

Kaart jooksis, punktid tulid…a kuradi palav oli - vahepeal närisin ära ühe corny ja Andres oma halvaa, aga vett läks ikka usinalt. Kohati oli Andresel raske, eks põetud haigus oli oma jälje jätnud ja võtsime rahulikumalt, mitte et seal metsarägas oleks joosta saanud. Ka aeg hakkas kuklasse suruma ja otsustasime, et KP75 juurest võtame suuna tagasi ja kaugemale ei punni - teele jäi ju veel võtta küll. KP75 “Vare kagu nurk” - no tõesti oli seal näha peakivist seinajäänukeid ja enda meelest ma tean ka kus see kagu suund asub - kompass oli ju nina ees, aga sinna kuhu alguses vaatasime, punkti küll polnud. Andres tahtis juba käega lüüa, et ju kuskil on mõni vare veel, aga mulle tundus, et oleme ikka õiges kohas! Eemal arutlesid punkti asukoha üle ka ratturite punt - olid nemadki vist veidi segaduses, aga mina jonni ei jätnud ja ronisin ikka varemete vahele ka ja loomulikult oli punkt seal, kus see olema pidi! Minu töövõit 😁 Vahepeal tegime sörgisammu, vahepeal kõndisime - just nii nagu tundus, et õige on. KP95 vahele jätta ei tahtnud - liiga palju oleks punkte ära anda - tõus oli korralik ja Andresel andsid kopsud tunda (eks olnud köha andis veel veidi märku). Aeg tiksus armutult ja otsustasime Kp55 vahele jätta - teeots, mis sinna viis tundus suhteliselt kitsuke ja võssa kasvanud - ei hakanud sinna aega raiskama!

KP 95…no palav ja kops koos

Teele jäi veel joogipunkt koos soolakurgiga…kuna enda topsikuid meil kaasas polnud ja tundus, et kotis veel vett jagus, siis piirdusime kurgiampsuga 🥒 no keha vajas soola - nii hea suutäis oli 😉 Aga ega passima pikaks ei jäänud, tuli edasi (st tagasi) pressida. Kp23 “Auk” - vähe küll, aga nokkisime ikkagi ära - oli teine toredasti tee kõrvale auku peidetud, nii et meist möödunud meestetiim jooksis sellest hooga mööda. Mina märkasin punkti, tegime oma piiksud ära ja hõikasin teise tiimi tagasi 😁 Loodetavasti oli neil hea meel, et tühise kahe punkti pärast sinna ekslema ja otsima ei jäänud. 

 Aeg muudkui tiksus ja pidime ikka jooksusamme seadma - vaatasime, et teele jääb veel kolm võetavat punkti - KP46 - millega oleksime hävinud, kui poleks olnud teist tiimi, kes pisut juhatas - meie otsisime natuke liiga paremalt ja üksi otsides oleksime kõvasti aega kaotanud. Selles punktis oli minu kaardivalvsus kadunud ja Andres pani punktis niimoodi välja, et mina küll kahtlesin, kas sai ikka õigele poole - no õnneks sai! 

 Viimased kaks punkti - KP62 olin kaardis ja keerasin õigest kohast ära, meie ees jooksnud tüdrukute tiim pani pisut mööda ja jäi toppama, aga märkasid ka õige pea ja keerasid meile järgi. Viimane punkt, aega lõpuni napid 15minutit ja linnulennult finišisse ca 1,6km  - a ega sa lind pole, kes otse saab minna. Ikka oli vaja mööda teid mõõta ja veel viimane korralik künka ületus….Hing oli paelaga kaelas, palav oli, üritasime lasta sörgisammu ja jälgida teed ja teisi, et õigest kohast ikka ära keerata. Sai selgeks, et lõpp on minutite mäng, kas jõuame või saame miinust…Veel üle heinamaa ja pisuke tõus - eelnevad lõpetajad juba pikutasid päikselisel nõlval ja ergutasid saabujaid - no jaks oli otsas…Andres pani käe mulle seljale ja aitas kaasa…lõpuks ometi sai teha viimase piiksu…oi pekki - oleks tahtnud sinna samasse kohe kummuli visata ja hinge tõmmata - rets. Sellist lõppu me ei mäletagi, et oleks olnud…10sekundit enne kella 16.00 kui normaalaeg kinni läheb saime meie oma piiksu tehtud…10sekundit!!!! Napikas 😆 Lugesime SI-d maha, saime pihku oma lõpusedeli, veepudeli, võiku ning võisimegi lugeda kevadrogaini lõppenuks. 

Täitsa läbi

Seal nad kõik siis külitasid ja ergutasid tulijaid

Korraks läksime ja istusime ka maha, et pisut kosuda. Kulisasime ära vee ja natuke närisime võikut, aga siis kobisime juba auto juurde, et riideid vahetada ja kodupoole kimada…saun ju ootas!

Plaan oli suur, aga pisut oli vaja ikka õgvendada ning planeerimist peame ikka veel harjutama

Mis me siis lõpuks kokku kraapisime - ca 25km teid ja võsa 10sekundit vähem, kui 4 tunniga 😀. Kokku 122punkti - Andres arvas, et kui 100p ära võtame on juba hästi küll, arvestades eelnevaid nädalaid. Endiselt ikka kuldne keskmik (ÜLD 54/84st; DH 20/41st ja DH40 15/27st) - ära ei eksinud, ise saime hakkama ja kaart tuli täitsa välja! Nuriseda ei saa!

Kohtume Suverogainil Värskas!!!